ARMASTUS JA ÜKSINDUS

OSHO -

[Ajakiri "Vertikaal" Märts 2006 lk. 6-7]



Armastus toob endaga alati üksinduse. Üksindus toob endaga alati armastuse. Nad on lahutamatud.

Inimesed mõtlevad just vastupidi. Inimesed mõtlevad: "Kui armastate, kuidas saate üksindust tunda?". Kui armastate, ei saa üksindust tunda - olla mahajäetud - see on tõsi. Kuid kui olete armastuses, siis peate olema üksik - täisväärtuslik - see on veel õigem. Üksindus, mahajäetus on negatiivne seisund. Mahajäetus tähendab, et ihkate teiste seltskonda. Mahajäetus tähendab, et olete kurb, melanhoolne, meeleheitel. Mahajäetus tähendab, et olete hirmul. Mahajäetus tähendab, et tunnete nagu oleks teid unustatud, et teid ei ole kellelegi tarvis. See teeb haiget. Mahajäetus on nagu haav. Mahajäetud, üksik inimene hakkab liiga palju sööma, lihtsalt selleks, et tunda ennast küllastununa. Mahajäetud inimene hakkab rasva koguma. Mahajäetud inimene hakkab tarvitama alkoholi või mõnd muud narkootikumi, kanepist LSDni, sest ta tahab end unustada. Mahajäetus on niivõrd hirmus, niivõrd kole, nii surma moodi, et tahaks tema eest põgeneda. Mahajäetud inimene istub kui naelutatud, televiisori ees neli, viis, isegi kuus tundi. Maailm on väga üksildane, seepärast sukelduvad inimesed narkootikumidesse ning seksi või mõnda teise meelelahutusse, mis laseb, kasvõi natukeseks ajaks, oma üksindus ja mahajäetus unustada. Haav mädaneb. Me peidame seda erineval moel: suure omandi, võimsate losside, hunniku raha abil, uute tehnikasaavutuste abil, kuid haav jääb - tehnikasaavutused ei suuda seda olematuks teha. Teil võib olla kõige suurem maja maailmas, kuid ikkagi tunneksite end seal üksikuna, samuti tunneksite end üksikuna ka väikeses hurtsikus. Üksindus ei tee mitte mingeid erandeid: varandus ei saa sisemist üksindust hajutada. Ja kui inimesed alustavad suhteid, siis selleks, et mõlemad tunnevad mahajäetust ning kannatavad üksinduse all. Üksinduse all kannatavad inimesed ei ole võimelised looma täisväärtuslikku suhet. Normaalne suhe saab sündida vaid üle ääre valguvast energiast, mitte kunagi aga puudusest. Kui üks inimene tunneb puudust ja teine inimene tunneb puudust, siis üritavad mõlemad teist ekspluateerida. Nende suhe kujuneb teineteise ekspluateerimiseks, milles pole kohta armastusele ega kaastundele. See ei ole sõprus. See on vaenulikkus - suhkruglasuuris väga kibe maiustus. Varem või hiljem sulab suhkur, peale mesinädalaid suhkur haihtub ja kõik muutub mõrudaks. Ja nüüd on neil sissekukkunud inimese tunne. Varem olid nad üksildased eraldi, nüüd on nad üksildased koos ning see teeb veel rohkem haiget. Lihtsalt vaadake toas istuvaid abikaasasid: mõlemad tunnevad üksindust. Pealispinnal on nad koos, sisemuses üksildased. Mees, kes on kadunud oma üksinduses ja naine kes on kadunud oma üksindusse. Kõige kurvem asi maailmas on näha kaht armastajapaari, kus mõlemad tunnevad end üksildasena! Üksindus kui täius, on täiesti teine asi. Täius on kui lilleõis, lootose õitsemine teie südames. Üksindus kui täius, on positiivne, täius on tervis. See on rõõm olla mina ise. See on rõõm sellest, et teil on oma dimensioon, oma kosmos.

Täius on imehea, täius on õnnistus. Kuid vaid armastajad saavad seda tunda, kuna vaid armastus annab teile täiuse. Vaid armastuses teostate nii sügavalt, et teile ei ole enam kedagi tarvis, võite olla üksi. Armastus teeb niivõrd kõikehõlmavateks, et võite olla terviklikud ja ekstaatilised. Armastus on kontrastiks: armastus ja täius, need on ühe energia kaks poolust. Seda on tähtis teada, sest vahel juhtub nii, et armastajad ei anna oma partnerile piisavalt aega, et olla üksinda, olla iseendaga. Kui armastajad ei anna oma partnerile piisavalt ruumi, et olla üksi, iseendaga, armastus haihtub. Just täiusest - üksindusest, saab ta uut energiat, värsket mahla. Kui olete üksi, iseendaga, akumuleerite energiat selle piirini, kuni ta hakkab üle ääre ajama.

Üle ääre ajav vool muutub armastuseks: siis võite minna ja seda jagada oma sõpradega, oma naisega, nendega, keda armastate. Nüüd on armastust küllaldaselt, on mida jagada. Õigemini - armastust on liiga palju, olete sunnitud jagama. Sellega ei tee te kellelegi teenet, tegelikult tehakse teene teile. Kui pilved on rasked, peavad nad vihmana tühjaks sadama ja nad on tänulikud maale, et see andis neile võimaluse vihmana sadada, et ta selle vihma endasse imes, et ta selle külalislahkelt vastu võttis. Kui lilleõis avaneb, on tal tarvis vabastada endas peituv aroom. Ta on tänulik tuulele, et see viib aroomi mööda ilma laiali. Kui inimene on üksinda täiuslik, siis kogub ta energiat. Energia on elu ja energia on vaimustus, energia on armastus ja energia on tants - rõõmupidu. Kui on olemas energia, siis on kõik võimalik. See muutub lauluks, tantsuks, armastuseks. Kui energiat on liiga palju, siis muutub ta orgasmiliseks. Paljud inimesed armatsevad, kuid ei tea mis on orgasm - nad on ennast juba ära kulutanud. Kui nad armatsevad, on nad tühjad, neil puudub energia, mida jagada. Kui nad armatsevad, ei voola nende õnn üle ääre. Nende orgasm pole midagi enamat, kui suguline, genitaalne. Nende orgasm on väikene, keskpärane nähtus, millel puudub igasugune vaimne väärtus. See on nagu aevastus. Loomulikult tunned end mingil määral paremini, kui oled aevastanud. Seda võib võrrelda selja sügamisega - tundub, et see on meeldiv tegevus. Teil hakkab kergem. Orgasm ei ole kergendus. Orgasm on rõõmupidu, orgasm on kohtumine tervikuga läbi teise inimese. Orgasm on alati jumalik: teine on uks, läbi mille ühinete jumalaga. Orgasm on alati vaimne ja mitte kunagi seksuaalne. Need kes mõtlevad, et orgasm on seksuaalne, ei saa üldse millestki aru, nad ei tea mitte midagi seksist, orgasmist. Orgasm on alati ekstaas. Inimesed aga seda ei mõista, kuna nad kohtuvad tänu puudusele, mitte aga üle ääre voolavale energiale.

Nii et, kui armastate, tekib vajadus olla üksi, iseendaga. Pidage meeles, et vaid armastades tekib vajadus olla üksinda. Ja tõeline armastaja on see, kes lubab oma partneril olla tema ise, olla üksi. Varsti küllastuvad nad energiast, kohtuvad ning kingivad teineteisele endasse kogunenud energia. Üksinduses, täiuse ajal tekib ületamatu soov jagada ennast teisega. Tabage see rütm: armastuse ajal tekib vajadus olla üksi, üksi olles tekib vajadus armastuse järele. Üksindus tähendab liikumist sisse, armastus - liikumist välja. Üksindus on sissehingamine, armastus väljahingamine. Kui ühe nendest peatate, surete. Ei saa vaid sisse hingata või ainult välja hingata. Hingamine on tervikprotsess ja tervikprotsessis on väljahingamine sama tähtis, kui sisse hingamine. Armastus on hingamine - elu, mis liigub välja, üksindus - hingamine, elu, mis liigub sisse. Nii elab teie hing, vaid nii muutute hingeliseks.

Mõistus ütleb: "See on üksindus, mitte täius. Seda ei ole kellelegi tarvis". Teie mõistus üritab seda purustada, nimetades seda mitte vajalikuks. Hoidke alt! Vaadake oma mõistusega ette! Sest ei ole suuremat vaenlast, kui enda mõistus. Sõna "mõistus" all pean silmas teie minevikku. Jätkake oma mineviku jaoks suremist ja jätkake uute asjade õppimist. Armastus toob endaga täiuse, täius toob endaga armastuse. Ka nii juhtub vahel.

---

Vähi ravi ja ennetus

Georg: Ravi 99 haiguse vastu.

17.09.2009 21:13

Vàhki ravib ainult toortaimetoitlus. See tàhendab ainult puu ja juurviljad toorena. Poole aasta jooksul kui kursus viiakse làbi ei tohi sùùa midagi loomset, mitte midagi sest vàhirakk on parasiitrakk ja ehitab ennast ùles loomsest valgust. Taimsest valgust ta ehitusmaterjali ei saa. Hukkub. Taimse dieedi ajal hakkab organism nòudma loomset valku, seda sunnib surev vàhirakk. Vàhirakk on nàìteks vòìmeline isegi nàìteks:kòògiviljasupist oma vàhiraku ehitamiseks tùhise hulga lusikatàìe hapukoorest.Kolme nelja kuu pàrast làbi uriini hakkavad eralduma metastaasid, kusjuures uriin muutub kisselli sarnaseks. Peale selle tuleb làbi teha Porfiri Ivanovi meetod. See on selleks, et organismis pàrast paranemist jààvad eeterlikud vàhirakud ja haigus vòìb tagasi tulla. Porfiri meetod aitab surnud energia organismist vàlja viia.
Porfiri Kornejevitš Ivanov (20. veebruar 1898 – 10. aprill 1983) oli ukraina-vene karastamise ja loodusliku elu propageerijate koolkonna looja, "mees kes võitis loodusjõud".
Sündis vaeses kaevuri perekonnas. Seetõttu tuli tal varakult tööle minna. Ta oli kaevur, laadija, puhastas vedureid, juhtis tööliste artelli. Ta lõpetada vaid 4 klassi küla kirikukoolis, kuid tänu looduslikule andele ja uurivale mõistusele jätkas oma haridusteed iseseisvalt.
Kuni 35. eluaastani elas ta nagu kõik teisedki. Aga "1933. aasta kevadel sündis mul Looduse poolt teadvus ja ma hakkasin tõsiselt mõtlema: milleks inimene elab maa peal?" Ning just sellest momendist toimus järsk pööre P. Ivanovi saatuses, ta saab aru, et "inimese elu" mõtte võib leida ainult ühenduses Loodusega, tema "kolme elusa kehaga" - õhu, vee ja maaga, millised võivad anda inimesele jõudu elada looduses sõltumatuna, s.o. ilma söögita, riieteta ja elumaja vajaduseta ning tulevikus viia inimese surematuseni.
"Kõige tähtsam on – inimesed," - kirjutas Ivanov. "Kõige tähtsam - on armastada inimesi". "Käitu inimestega viisakalt ja oskuslikult. Tee vaenlasest sõber". Halbadest mõtetest ja sõnadest inimeste kohta "kasvavadki välja" meie haigused. P.Ivanovi eksperiment ja tema ütlemised olid kaunis ebatavalised ja harjumatud. "Kellelegi ei meeldi minu raske ja kannatlik, tasuta Idee."
Inimesed lugesid teda kes posijaks, kes sektandiks, aga mõned lihtsalt skisofreenikuks. Kuid ise ta rääkis endast nii: "Ma pole papp, posija ega arst, ma olen praktik Looduses". "Minul ei ole müstikat, mul on praktika.. Palju tuli välja kannatada Ivanovil: teda paigutati vastu tema tahtmist psühhiaatriahaiglasse Moskvas, Leningradis, Kazanis... . Korduvalt viidi teda miilitsasse, pandi kongi. Kolmekümnendatel aastatel, mil teisitimõtlemine kisuti välja koos juurtega, panid arstid Ivanovile diagnoosi: "Isiku paranoiline arenemine, skisofreenia", millega võeti talt mitte ainult võimalus töötada vaid jäeti ka täielikult õigusetuks. Sel põhjusel ta ei olnud Teise Isamaasõja päevil sõjaväes.
Kuid 1942. a. okupeeritud Ukraina alal võtsid sakslased Ivanovi kinni ning hoidsid teda gestaapos 27 ööpäeva. Nad katsetasid teda külmaga kui "ebaloomulikku inimest". Terve öö vastu 22. novembrit veeti teda alasti mootorratta külgkorvis suure kiirusega mööda Dnepropetrovski tänavaid. Külmad olid armid kuid õpetaja ei külmunud ära - pidas vastu. Ta meenutas: "Palusin Emakest loodust vaese vene sõduri eest". Loodus hoidis teda. Saksa kindralfeldmarssal Friedrich Paulus nimetas teda "vene Jumalaks".
Kõigele vaatamata Ivanovi loodusliku karastuse idee arenes ja elas. Leidus inimesi, kes hakkasid proovima enese peal tema karastuse meetodit, õppisid elama ühes Loodusega ning iseseisvalt vabanema igasugustest haigustest.
Inimesed nimetasid teda "Maa Jumalaks". Ise Profiri ütles: "Jumal asub Maa peal inimeses, kes suutis võita iseennast".
Ta suri 85 aastasena. Oma raamatus nimetas ta inimese loomulikuks, looduse poolt antud elueaks üle 250.

Ilu algab toidust

4.10.2008 00:00

Maire Suitsu

Vaid kreemi võidmisest noorusliku välimuse säilitamiseks ei piisa, hoopis rohkem sõltub eluviisist ja ka sellest, mida sa sööd.

USA terviseorganisatsioon Tervisevalvur (Health Ranger) viis läbi praktilise uuringu selgitamaks välja, milline toiduvalik aitab säilitada nooruslikku ja tervet väljanägemist. Organisatsiooni võtmefiguur, meedias Tervisevalvurina tuntud Mike Adamsi väitel peaks meie igapäevatoit kindlasti sisaldama kõiki allpool loetletud vitamiine, mineraale ja antioksüdante.

NB! Iga komponendi kohta on ära toodud vaid käesolevat teemat puudutavad kasulikud toimed.

Räni: tagab naha, juuste ja küünte tugevuse ja elastsuse ning haavade kiire paranemise. Allikateks täisteratooted, pruun riis, kartul, kurk, punapeet, lutserniidandid, sibul, porru, varsseller, maasikad ja rabarber.

Tsink: terve, puhta ja tugeva naha tagatis. Tsingi defitsiiti peetakse akne ehk vistrike otseseks põhjustajaks. Allikateks mereannid, kala, veiseliha ja -maks, kana- ja kalkuniliha, piimatooted, muna, nisuidandid, kõrvitsaseemned, pähklid ja mandlid.
Seleen: aeglustab naha vananemist, säilitab kudede elastsust, toetab juuste ja küünte normaalset kasvu ning kaitseb UV-kiirte kahjuliku toime eest.
Parimaks allikaks ookeanikalad, nagu tuunikala ja lõhe, aga ka mereannid ning parapähklite tuumad. Arvesse tulevad ka Eesti seleenirikkast pinnasest seleeni ammutanud toiduained, eeskätt täisteratooted, nisuidandid, aga ka küüslauk ja munad.

Omega-3: kiire ja soodne toime nahale, juustele ja küüntele, andes neile terve välimuse, tugevuse, elastsuse ja kiire kasvu. Parimaks allikaks linaseemned ning külmadest vetest püütud makrell ja lõhe.

E-vitamiin: väldib naha kuivust, aeglustab selle vananemist ning kiirendab rakkude uuenemist. Allikateks taimeõlid ja või, pähklid, mandlid, päevalilleseemned, nisuidandid.

C-vitamiin: vajalik naha, juuste ning küünte tugevuse ja elastsuse tagamiseks. Parimateks allikateks tsitrusviljad, kibuvitsamarjad ja must sõstar, aga ka rohelised lehtköögiviljad, kapsad, kaalikas, tomatid, lillkapsas, suvine ja sügisene kartul, paprika ning enamik marju-puuvilju.

A-vitamiin: antioksüdant, mis tagab silmade, naha ja limaskestade tervise. Tekib organismis karotinoididest, mida saab maksast, porgandist, spargelkapsast ja rohelistest lehtköögiviljadest.
Lõheliblikad köögiviljaga:

omega-3, E-, A- ja C-vitamiin, seleen, tsink, räni
20 cm pikkune tükk lõhefileed.
Köögiviljaseguks 3 sellerivart, 2 porgandit, 1 porru, 3 väikest erivärvilist paprikat, 2 küüslauguküünt, 2 sl õli, 4 sl heledat (light) sojakastet, 1 tl suhkrut.

Puhasta köögivili ja lõika peenikesteks ribadeks. Kuumuta õlis mõni minut, lisa sojakaste ja suhkur ning lase madalal kuumusel viis minutit haududa.
Lõika lõhefilee neljaks, seejärel poolita iga tükk kuni nahani. Keera nahaga kaetud pinnad vastamisi, nii et tulemus meenutab liblikat. Küpseta suhteliselt madalal kuumusel kummaltki poolt umbes kolm minutit ehk kuni kala on piimjas. Tõsta otsekohe pliidilt, maitsesta vähese soola ja sidrunipipraga. Maitsesta ka köögivili ja serveeri koos kalaga.
Kahe kapsa salat:
A-, C- ja E-vitamiin
1 lillkapsas, 1 spargelkapsas.
Kastmeks 0,5 dl vett, 5 sl sidrunimahla, 0,5 tl soola, 1 kuhjaga tl suhkrut, 0,5 tl jahvatatud muskaati, 0,5 dl head salatiõli.

Mõõda kastmeained kaanega purki, raputa läbi ja jäta maitsestuma. Jaga kapsad õisikuteks, pane vähese soolaga maitsestatud keeva vette ja keeda kaks minutit. Kurna sõelale, kalla külma veega üle ja lase nõrguda.
Pane seejärel karpi ja nirista tihedalt kastmega üle. Pane suletud karp vähemalt paariks tunniks külma ja keera iga poole tunni järel ümber. Vajadusel säilib salat hästi ka järgmise päevani.
Riisi- tuunikalasalat:

C-vitamiin, seleen, räni, tsink
6 dl keedetud pruuni riisi, 1 purk tuunikala õlis, 1 kollane paprika, 1 porru, 1 väike purk rohelisi paprikatäidisega oliive.
Vinegrettkastmeks 0,5 dl
valget veiniäädikat, 1 dl õli
(sobib ka tuunikalakonservi õli), 3 peenestatud küüslauguküünt, 0,5 tl soola.
Kaunistuseks 1 karp kirsstomateid ja käharpeterselli.

Raputa kastme ained kaanega purgis läbi. Pudenda kala tükikesteks, poolita porru valge osa pikuti ja seejärel viiluta. Lõika oliivid õhukesteks viiludeks, paprika väikesteks tükkideks. Sega salati ained esiti omavahel ja seejärel kastmega. Kata toidukilega ja lase külmkapis mõned tunnid maitsestuda.

Vürtsitatud röstitud kõrvitsaseemned:

tsink, A-, C-, E-vitamiin
5 dl kooritud kõrvitsaseemneid,
1 sl tšillimaitseainet, 1 tl jahvatatud vürtsköömneid ehk jeerat, 1 tl soola, 1 sl laimimahla.

Sega kõik ained kausis korralikult läbi ning laota ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 175 °C juures 7–10 minutit ehk kuni seemned on kergelt pruunistunud; küpsemise jooksul sakuta panni paaril korral edasi-tagasi või sega seemneid pannkoogilabidaga.

Tervisesalat:
C-vitamiin, räni
2 apelsini, 200 g külmutatud herneid, 1 punane sibul, 4 dl lutserni­idusid, 0,25 tl Santa Maria tšillimaitseainet.

Lõika puhastatud apelsinisektorid pooleks või neljaks; kalla herned sõelal üle rohke keeva veega. Peenesta sibul, jäta mõni terve rõngas kaunistuseks; loputa ja nõruta idandid. Pane kõik ained rühmadena vaagnale, raputa peale tšillimaitseainet. Serveeri iseseisva roana või praeliha lisandiks.
Molinouder:
E-vitamiin, omega-3, seleen, tsink
Ühele sööjale 1 sl linaseemneid, 5 sl täisterajahu, 2,5 dl vett, raasuke soola, 2 sl idandatud nisuteri.

Pane linaseemned eelmisel õhtul vähese veega ligunema. Hommikul aja 2,5 dl vett keema, klopi jahu vette; hauta madalal kuumusel 5–6 minutit, maitsesta soolaga. Sega nõrutatud linaseemned pudru hulka, kalla puder taldrikule ja sega juurde idandid.

Allikas: http://www.elu24.ee/?id=37981

Vitamiin B17 ja ensüümide kasutamine: Dr Binzeli raamatust

LAETRILE, VITAMIINID, ENSÜÜMID ja DIEET
Aprikooosiseemnetuumad on, nagu enamik muid pähkleid ja seemneid, väga toitvad. Teiste neis sisalduvate toitainete seas on ka amügdaliin, mida tuntakse samuti vitamiin B17 nime all. See aine ründab vähirakke, aidates seega vältida vähiteket meie kehades.
Amügdaliinile viidates nimetatakse teda vahel vitamiin B17-ks ja teda leidub nitrilosiidirikastes viljades ja taimedes. Puhastatud, kontsentreeritud kujul nimetatakse teda laetril’iks. Laetrili kasutatakse kui peamist teraapiat, mida toetatakse teiste mürgivabade teraapiate ja hea toitumisega vähipatsientide ravis mõningates kliinikutes.
Vähist hoidumiseks: Dr Ernst T Krebs Jr., biokeemik, kes esimesena sünteesis laetrili (kontsentreeritud amügdaliin) 1950-l, soovitades, et kui keegi sööb seitse-kümme aprikoosiseemet päevas, siis on ta vähist vaba (kui hilisem Tšernobõli mõju välja arvata).
21 sajandi alguses arvatakse, et iga kaheksas naine Ühendkuningriikides saab rinnavähi ja iga neljas mees eesnäärme vähi. Kui teised vähid ka siia juurde lisada, siis ei jää arvatavasti ükski pere puutumata. Seepärast on soovitus süüa 7-10 aprikoosiseemnetuuma (ca 7 gr) päevas terve elu vältel – mis hoiab ära vähi, väga hea uudis tõesti!. NB [1] Aprikoosiseemnetuumad tuleb läbi närida või jahvatada peeneks, puistata toidule või mahla sisse ja ainult 5-6 teelusikatäit jahvatatatud aprikoosiseemneid tuleks ühe korraga ühe tunni sees võtta. [2] Pange samuti tähele, et aprikoosiseemned võivad samuti vererõhku alandada. [3]
Kuidas tavameditsiini vähiravi teeb võrdlusi?
Dr Philip E. Binzel andis välja raamatu9 1994 aastal oma „kogemusest toitumisega vähipatsientide ravimisel“. Ta alustas laetrili ja teiste toitumisteraapiate kasutamisest 1970te keskel oma perepraksises Ohio osariigi linnakeses, USAs. Peale pensionile minekut uuris ta läbi kogu oma praksise dokumentatsiooni alates 1974st aastast kuni 1991 aasta lõpuni. Kõik tema statistikas olevad patsiendid said diagnoosi teistelt arstidelt ja nende diagnoosid olid ära toodud patoloogilistes raportites. Seejärel võrdles ta enda tulemusi Ameerika Vähiliidu tulemustega.10
180 tema uurimisalust, kel oli esmane vähkkasvaja (vähk ühes kohas) ja keda ta uuris enam kui 18 aasta jooksul – neist 87,3% ei surnud vähi läbi. Ameerika Vähiliit ütleb meile, et sellisel varajase vähi puhul, juhul kui on kasutatud kirurgiat ja/või kiiritusravi ja/või keemiat, siis 85% patsientidest surevad sama haiguse läbi 5 aasta jooksul.
108 patsientist, kel oli metastaasis vähk (kaugelearenenud ja levinud vähk), ja keda ta uuris enam kui 18 aasta jooksul – neist 70.4% ei surnud vähki. Ameerika Vähiliit ütleb meile, et metastaasis oleva vähi puhul, kus on varajane diagnoos ja ravi olnud, vaid 0,1% neist patsientidest elab viienda aastani. 21 haiguslugu on toodud ära Dr Binzeli raamatus koos tema poolt kasutatud toitumisraviga.11
Griffin, võtab oma raamatus World Without Cancer (Maailm ilma vähita) kokku kolme arsti tööd - Dr John Richardsoni San Franciscost, keda ta tsiteerib kui kedagi, kes on saavutanud kõrgeimat tervenemise taset laetrili kasutajate hulgas üle terve maailma, Dr Philip Binzelit (keda nimetati ka eelnevalt) ja Dr Ernesto Contrerast, kes asutas vähikliiniku Mehhikos ja koos oma poja Dr Fransisco Contrerasega on ravinud tuhandeid vähipatsiente laetrili ja toitumisteraapiaga. Griffin märgib, et mõlemad, nii Binzel kui ka Richardson raporteerivad ellujäämise tasemest esmase vähiga patsientide puhul 85% ulatuses. Contreras ei sisaldu esmase vähi raportites, arvatavasti seepärast, et inimesed lähevad Mehhiko vähikliinikutesse peamiselt pärast ortodokssete vähiravimeetodite ebaõnnestumist ja kui tavameditsiin ei saa nende heaks enam midagi teha – alles siis on paljud neist patsientidest pöördunud alternatiivravi poole. See seletaks ka, miks Griffini rapoprtites on metastaasiga vähi puhul ellujääjate tase madalam kui Dr Binzelil ülevalpool. Kuid see keskmine ellujääjate taseme näitaja peale vitamiin B17 kasutamist on siiski 150 korda parem kui ellujäämise taseme näit peale ortodoksse ravi kasutamist. See on tõeliselt hämmastamapanev. 12
Kui patsiendid alustasid vitamiin B17 ja toitumisteraapiaga peale esimest diagnoosimist ja kui neil ei ole olnud keemia- ja kiiritusravi, siis Dr Krebs väidab 98% edunäitajaid. Del Rio Hospital Tijuanas väidab peaaegu 100%st edunäitajat puhtas algses seisundis vähi puhul, st. nende puhul, kes ei ole saanud keemia- ja kiiritusravi.
Oasis of Hope Hospital kasutab keemiaravi kui vajalik
Dr Fransisco Contreras, M.D. on kõrgeltharitud ja koolitatud vähiekspert, kes spetsialiseerus kirurgilisele onkoloogiale prestiižikas Esimese Ülikooli, Viinis, Austrias. Ta juhib Oasis of Hope Hospitali Mehhikos, kus konventsionaalset keemiarvi antakse vajaduse korral ja samuti toitumisteraapiaid. Contreras ütleb "On aeg ja koht iga asja jaoks, kaasa arvatud keemiaravi. Ma olen näinud keemiaravi patsiendile kasu toomas, eriti madalas koguse keemiaravi, mis suunatakse otseteed kasvajani. Seda siiski ei tehta alati, ja paljud minu patsientidest võivad tunnistada, et keemiaravi paistab hullemana kui haigus ise.“ Ta jätkab, öeldes: „Onkoloogid mõistavad, et keemiaravi on kõige mürgisem ja kõige vähem efektiivsem ravi üldse. Kuid kuna midagi peab tegema patsiendi heaks, siis paneb frustratsioon tihti keemiaravi paistma ainsa olemasoleva ravina. Seega jätkavad terapeudid toetumist sellele hävitavale ravile, mis piirneb sadistlikuga." (The Hope of Living Cancer Free, lk116st alates).
Dramaatiliselt ülimad tulemused Oasis of Hope Hospitalis
Aalates aastast 1963, on Oasis of Hope Hospitalis ravitud 100 000 patsienti, kaasa arvatud üle 600 patsiendi aastas tänapäeval. 1981 viisid nad selle shaiglas läbi tagasivaatava uurimuse, et üles tähendada viieaastase ellujäämise taset neil ravitud vähipatsientide puhul. On oluline rõhutada, et 95% neist patsientidest tulid neile IV kategooria vähiga peale seda kui tavaravi oli ebaõnnestunud ega saanud enam neid aidata. Neid oli saadetud koju surema.
Kas vitamiin B17 on mürgine? (See on tavaline vale, mida selle vitamiini kohta räägitakse)
Mõned katsed, mis laetriliga on tehtud on läbi viidud seepärast, et testida tema mürgisust, mitte tema efektiivsust. Vitamiin B17 teatakse samuti kui amügdaliini (algselt eraldati seda mõrumandlist – latina keeles: amygdala). Mürgipuudumine amügdaliinis on hästi tuntud, täiesti tunnustatud ja vasturääkimatu fakt üle saja aasta juba. Otto Jacobsen kinnitas oma raamatus Die Glucoside’ 1887 aastal "Amügdaliin ei ole mürgine" ja tõi 99 viidet uurimustest, mis olid tehtud 20 aasta jooksul enne tema raamatu ilmumist.15 Üle saja aasta on farmakoloogia teabeteosed kirjeldanud teda kui mitte-mürgist ainet. Kui võtta hiiglaslikes kogustes, siis võib isegi iga aine olla mürgine, kuid laetrile on isegi suhkrust vähem mürgisem. 16 Seega on küsimus vitamiin B17 mürgisusest kasutamisel ebatavaline, kuna kõik tänapäeva ortodoksses vähiravis kasutatavad ravimid on äärmiselt mürgised.
Hunzade hõim Himaalaja mägedes kasutab aprikoosi seemnetuumasid külluslikult: süües kolme kuu vältel neid värsketena ja kuivatatuna talviti, kus seemnetuumadest pressitakse välja õli, mida kasutatakse küpsetamiseks, kütuseks ja nahahoolduseks. Nende jõukus on määratav igaühe maalapil olevate aprikoosipuude arvu järgi. Tihti elavad nad üle saja aasta vanusteks. Lisaks aprikoosidele sisaldab hunzade dieet tatart, hirssi, lutserni, herneid, laiu ubasid, naereid-kaalikaid, lehtsalatit, idandatud kaunviljalisi ja erinevaid marjasorte. Kõik need, väljaarvatud lehtsalat sisaldavad vitamiini B17. Traditsiooniline Hunza dieet sisaldab kakssada korda enam nitrilosiide kui keskmine ameerika dieet.
NEILE, KEL ON VÄHK: Mõned inimesed on edukalt end terveks ravinud vaid aprikoosiseemne tuumasid süües. Kuid, ja eriti siis kui vähk on metastaasis (laialilevinud), on soovitatav võtta palju kontsentreeritumat vitamiin B17 vormi koos lisandite ja muudetud dieediga, et maksimaliseerida rünnakut vähi vastu.
Kui sööte seemnetuumasid, siis on hea suurendada järkjärgult söödavate seemnete arvu, alustades paarist ja suurendades vaikselt. Kui seemnetuumad töötavad efektiivselt, siis nad vabastavad mürkaineid läbi keha eritusorganite, kaasaravatud nahk - seepärast on kasulik juua rohkesti vedelikku (pidage meeles, et jooksite palju vett: umbes 2-2,5 liitrit päevas oleks soovitatav). Mida rohkem te neid seemneid talute, seda enam on soovitatud viia tarbimine 5 aprikoosiseemneni igas ülevaloldud tunnis, nii umbes 50 seemneni päevas. Seemnetuumad varieeruvad suuruselt: Kalifornia omad on suuremad võrreldes näiteks Hunzade või Lõuna-Aafrika omadega. Kui kasutada väikseid seemneid, siis mõõdu ekvivalendiks peaks olema umbes 3 gr iga ärkveloldud tunni kohta kuni 30 grammini päevas. 1½ teelusikatäit jahvatatud aprikoosiseemnetuumi on umbes 3 grammi.
Lisan siinjuures, et Eestis on vaid Tallinna turul aprikoosi seemnetuumasdid müüa ja needki on viimastel kuudel olnud töödeldud nii, et mõriaine, ehk vitamiin B17 on neist välja aetud... seepärast tuleb seda kraami sisse tuua Iraanist või Aserbaidžaanist või siis Ukrainast kui seal on (Enn Kaljo märkus).
Kokkuvõte: võtke eesmärgiks süüa 1½ teelusikatäis jahvatatud seemnetuumi (näiteks mahlaga segatult või pudru peale raputatult), või 5-6 tervet (läbinäritud) seemnetuuma, kuni 6-10 korda päevas, hoides pausi vähemasti 1 tund iga korra vahel.
On tähtis rõhutada, et hea oleks kui kõhus oleks juba veidi toitu kui sööte suuremas koguses seemnetuumi. Samuti on hea mõte süüa nitrilosiide sisaldavaid puuvilju, nagu aprikoosid, virsikud, pirnid, ploomid, nektariinid, õunad ja kirsid. Iga sellise puuvilja viljalihas on midagi, mis neutraliseerib beta-glükosidaasi üliväikesed jäljed, mis sisalduvad süljes, maos ja seedetraktis ja mis võivad mõnedel põhjustada iiveldust.
Neile, kes said keemiaravi ja kiiritusravi ja kelle immuunsüsteem sai sellega kahjustatud on vajalik muuta oma dieeti ja kasutada toidulisandeid, et ehitada uuesti üles oma immuunsüsteem, aidata vitamiin B17 omastamisele kaasa ja aidata parandada igat kahju, mis on kehale juba raviga tehtud. Tihti tarvitatakse seemnetuumi vitamiin B17 tablettidele lisaks või siis kasutatakse veeni süstitud laetrili. Kui võetakse mõlemaid: nii seemneid kui ka laetrili, siis Dr Krebs soovitab, et vähemasti kaks tundi oleks ühe ja teise võtmise vahel, st. ärge sööge seemneid ja laetrili tablette samal ajal. Kui võetakse laetrili (amügdaliini) megadoose, siis võib süüa seemnetuumi vähem. (Seemnetuumad on toit ja neid võib turvaliselt süüa operatsiooni järgselt, keemia- või ka kiiritusravi ajal.)
NEED, KEL OLI VÄHK JA KELLELE ON ÖELDUD, ET NAD ON NÜÜD PUHTAD VÄHIST: on hea säilitada taset, mis on profülaktilise tarbimise ja aktiivse vähiga võitlemise vahel, süües vahest kusagil 20-30 seemet päevas.
NB! Kui teil on vähk, siis on hea alustada uue toidusedeli ehk dieediga ja võtta looduslike vitamiinide ja seedeensüümide asendajaid ühe-kahe nädala jooksul, enne kui alustate laetrili tablettide või tund tunnilt võetavate aprikoosiseemnete režiimiga, ja alles siis alustada nendega järkjärgult .

Vähiravi koosneb kolmest osast: (1) vitamiin B17, (2) vitaminid ja ensüümid, ja (3) dieet
On soovitatud, et kõige tähtsam on silmas pidada ainsat eesmärki – viia teie kehasse maksimaalne kogus vitamiin B17 lühima võimaliku aja jooksul. Kuid sellele on vaja lisada veel kaks teabeosakest. Esiteks – neile, kel on vähk, ja eriti kui see on laialilevinud, siis võib kaasneda mõni kõrvalnähe, nagu iiveldus ja peapööritus: kui te kõige esimest korda hakkate tarvitama laetrili (vitamiin B17 kontsentreeritud kujul) või aprikoosiseemnetuumi – kui algselt võtate liiga suure koguse. Kui B17 töötab efektiivselt, siis vabastab ta mürkaineid läbi keha eritusorganite, kaasa arvatud naha kaudu – seega on kasulik juua palju. Samuti võib B17 alandada teie vererõhku. Seega on parim koguste järkjärguline suurendamine esimese paari päeva jooksul. Alustades poolest 500mg-st tabletist või ühest seemnetuumast ja juues vett peale (jooge vähemasti 1,5-2 liitrit päevas). Dr Binzel ei alusta oma patsientide puhul neile laetrili andmist kuni nad pole olnud vitamiinide ja ensüümide peal ja on olnud uue dieedi peal vähemasti 10-14 päeva. Seega on väga hea idee suurendada sisse söödavate seemnete või võetavate tablettide arvu järkjärgult 10 päeva jooksul, kohanedes samal ajal multivitamiinide/mineraalide ja teiste toidulisandite võtmisele, mida on soovitatud ja uuele dieedile ja asetleidvale mürkide eritumisele. (Siin on hea tarvitada lisaks C vitamiini suurtes kogustes: ostes neid apteegist – valge purk pealkirjaga VITA C sialdab valgeid C vitamiini tablette – tuleb osta 100 kroonine purk, kus on 100 tabletti, igaüks 500 mg raske. Neid tuleks võtta kaks nädalat järjest, alates 10 tk korraga päevas ja suurendades doosi 60 tk-ni päevas, tehes seda suurendamist 10 kaupa iga päev.... Siis kui olete jõudnud 60 tabletini päevas (neid tuleb võtta tervelt 10 kaupa sisse ja juua tassitäis vett kohe peale, ilma närimata. Siis lähevad nad kiiresti alla. Nad ei tekita mingit kahjulikku nähtu. Vahest mõnel ehk võtavad kõhu lahti...Seegi on organismi puhastav nähtus. Siis tuleks võtta seda kogust 2 nädalat. Ja kui alustada B17-ga, siis tuleks vähendada C vitamiini jällegi 10 kaupa kuni 6 tabletini päevas. Kellaaeg ei ole siin oluline. Tähtis on, et kõht oleks tühi, siis on effekt suurem. Peale C vitamiini võtmist ja vee joomist võib poole tunni pärast ka puuvilju süüa – eelistada tuleka alati kodumaiseid õunu, pirne ja muid taolist ja süüa ainult kodumaist aedvilja – ja teha neist mahlu (kasutades kodust elekrtilist mahlapressi – porgandi, kapsa, peedimahlu ja samuti kasutades kõrvitsat ja muid aedvilju sinna juurde).
Vitamiin B17 1 Peale ülalmainitud sissejuhatavat kohandamisperioodi, oleks soovitus järgnevaks 21-30 päevaseks perioodiks:
• 5 Lõuna-Aafrika aprikoosiseemnetuuma suurust seemet iga ärkveloleku tunni jaoks – 30-50 seemet päeva kohta,
(NB aprikoosiseemned varieeruvad suuruselt: Kalifornia omad on suuremad kui hunzade ja Lõuna-Aafrika omad. Väiksemate puhul on mõõdu võrdlus umbes 2-3 grammi ärkveloleku tunnio kohta kuni 20-30 grammi päevas (peeneks jahvatatud kujul) või
• 3grammi laetrili veenisüstituna kaks korda päevas (2 ampulli otse veeni või kateedrisse süstida). (Mõned kliinikud annavad 9 grammi veeni kaudu päevas) või
• Kuus-kümme 500mg-st laetrili tabletti päeva kohta, jaotatuna terve päeva peale.
Selle perioodi lõpus on soovitatud võtta 2-3 500mg-st tabletti päevas, määramatult. (Binzel alandab kogust järkjärgult kolme kuu jooksul kuni kahe 500 mg-se tabletini päevas peale seda perioodi).
Kui võetakse mõlemaid: nii seemneid kui ka laetrili, siis Dr Krebs soovitab, et vähemasti kaks tundi oleks ühe ja teise võtmise vahel, st. ärge sööge seemneid ja laetrili tablette samal ajal. Kui võetakse laetrili (amügdaliini) megadoose, siis võib süüa seemnetuumi vähem.
NB! Kontrollige hoolega tarvitatavate toidulisandite kõigi koostisosade koguseid.
• Multivitamiin/mineraal – soovituslik tase puudub. Seepärast vaadake Patrick Holford'i soovitusi tema New Optimum Bible’st (Piatkus, London 2004) ja 100% Health (Piatkus London 1998 ) kui tahate teada saada üksikasju vitamiinide ja mineraalide koguste kohta. Terapeutilised kogused täiskasvanuile, mida Patrick Holford on soovitanud, sisaldavad 50mg peamisi B vitamiine ja teisi proportsioonis, vastavalt 400-1000iu D vitamiini, 100-1000iu E vitamiini, 800-1200mg kaltsiumit, 400-800mg magneesiumit, 2,5-15mg mangaani, 25-100mcg seleeniumit, 15-50mg tsinki. Jälgmineraalid on samuti tähtsad.
• Tsink on laetrilile trasport-mehhanismiks. Piisava tsingikoguse puudumisel ei pääse laetrile kudedesse. Terapeutiline kogus on 15-50 mg päevas.
• Vitamiin C - 2 - 5 gm (s.t. 2000-5000mg) päevas (vähemasti 6 grammi on vaja tarbida C vitamiini kui vitamiin B17 suuremates kogustes tarbitakse) Binzel kasutas suukaudu võetavat C vitamiini oma edukas programmis. Kuid, hilised tulemused kinnitavad seda, mida Linus Pauling soovitas 30 aastat tagasi, et veeni kaudu (kui suu kaudu võetuna) süstitud C vitamiin võib efektiivselt võidelda vähi vastu. Seda tasub harrastada. Vaadake näiteks WDDTY ülevaadet maist 2006. NB! Kui vähendate C vitamiini koguseid, siis tehke seda järkjärgult.
• Vitamiin E 800 – 1200iu (rahvusvahelist ühikut) päevas. (FamilE Jarrow Fromulaselt sisaldab kõiki E vitamiini kaheksat vormi.)
• Vitamiin B15 (pangaamhape) 100mg kolm korda päevas – puhastab maksa mürkidest ja suurendab hapniku omastamist.
• Kõhunäärme seedeensüümid – lisandid toidule ja toidukordade vahele – palun lugege meie märkmeid pealkirja all 'The Importance of Enzymes' (Ensüümide tähtsus). Eriti soovitan süüa aedvilju, mis tekitavad neid ensüüme ja lisaks süüa pool ananassi päevas, koos ananassi keskmise tuima ja maitsetu osaga, milles on ensüüm bromelaiin, mis lagundab vähirakkude ümber olevat valgulist kaitsekihti, mis omakorda aitab immuunsüsteemil vähirakke hävitada. Samuti on hea tarvitada papaiini ensüümi, kui seda apteegist saada on, tasub küsida, sel on sama mõju mis bromelaiinil. Neid võtta vastavalt tootele peale kirjutatud kogustele kaks nädalat enne B 17 ravikuuri algust või siis vähemasti hommikul ja B17 õhtul, enne magamaheitmist.
• Vitamiin A (näiteks A + E emulgaatortilgad4 15 000 i.u. vitamiin A tilga kohta). Emulgaatori kujul ei ole ta mürgine. (125 000 i.u. soovituslik päevakogus - Binzel p98) Beta-karoteen on samuti mürgitu; retinool on turvaline 10 000-50 000 i.u. päevas.3 (Patrick Holford'i New Optimum Nutrition Bible lk. 427)
• Taimsed ja looduslikud lisandid. Mitmedki segud on eriliselt vähivastase toimega, aidates vahel teatud vähiliigi, nagu näiteks nahavähi vastu. Seejärel on ka teine grupp looduslikke toidulisandeid, mis on samuti vähivastased, kuna nad annavad immuunsüsteemile tugeva kiirendusliku väe.
• Kontrollige pH taset süljes (mis esindab keha vedelikke). (pH 7.4 on normaalne, vähirakud surevad pH 8,5 juures) Lisandid, mis sisaldavad korallseid, aluselisi mineraale (+taimed), et suurendada pH taset.

Dieet
Neile, kel on vähk, on soovitatav piiratud dieet – väga piiratud neljaks kuuks, seejärel, kui patsiendil läheb juba hästi, siis muudetakse seda veidi vabamaks. Piiratud diiet on järgmine:
• Taimetoiduline (liiga palju kõhunäärme seedeensüüme kulub lihatoidu seedimisele – nood ensüümid on vajalikud selleks, et lahustada valku, mis ümbritseb vähirakke, mida seejärel saavad hävitada valged verelibled ) s.t. mitte liha (kaasa arvatud kana), kala, ja piimatooteid. Piim sisaldab kasvajafaktoreid ja hormoone, mida teatakse kui rinna-, eesnäärme- ja teiste vähitüüpide soodustajana - Professor Jane Plant CBE The Plant Programme (Virgin, London 2001) lk.9. See on retseptiraamat. Veendumaks selles, et teie keha omastab piisavalt kaltsiumit, toetumata piimatoodetele ja saamaks ideid oma dieedi ümberkorraldamiseks, lugege tema raamatut Your Life In Your Hands (Teie elu on teie endi kätes) (Virgin, London 2000). Plant on väljapaistev teadlane ja tema raamat sisaldab detailset uuringut koos tema enda looga sellest kuidas ta võitles viis korda rinnavähi vastu. Vaadake samuti märkmeid pealkirja all: 'Should we be avoiding dairy?' (Kas me peame vältima piimatooteid?)
• Värskeid aed- ja puuvilju tuleb süüa värskelt kui võimalik, sest termiline töötlemine hävitab ensüümid neis. (värskete puu- ja aedviljade mahlakstegemine on maitsev viis nende tarbimiseks – vaata ka: ‘Soovitatud raamatuid’.) Kui vaja, siis hautage aedvilju kergelt. Sööge väga laia variatsiooni ja sööge samuti puuviljade seemned ära - näiteks: õunaseemned, viinamarjaseemned, virsikuseemne tuumad.
• Kasutage terviklikku toitu, mitte rafineeritud toitu. Samuti kui võimalik, siis peaks toit olema orgaanilist päritolu, mitte keemiaga kasvatatud.
• Jätke täiesti välja suhkur (ja isegi mesi) ja ärge asendage neid kunstlike magusainetega. Vähirakud elavad suhkrufermentatsiooni najal. Terved rakud kasutavad energia vabastamiseks hapnikku.
• Ei mingit kofeiini. Taimeteed on OK. Värsked mahlad, mitte kontsentreeritud mahladest valmistatud poemahlad. NB! Tarvitage palju vedelikku. Puhas vesi on ideaalne. See aitab ka mürkide eemaldamise protsessile kaasa.
• Peale 4 kuu möödumist, kui patsiendil on tervis hea, siis võib dieeti vabamaks muuta, lisades sinna kana, kalkuni ja kala. 90% dieedist peaks olema sama, mis oli ka eelnevalt, pluss kana, kalkun ja kala – kui on vajadust enam nende järgi. Samuti võib 10% olla punast liha, termiliselt töödeldud aedvilju.
• Peab alatiseks jääma vitamiinide, ensüümide, toidulisandite ja laetrili peale (1 gr päevas)

World without Cancer website (Maailm ilma vähita): http://www.worldwithoutcancer.com (ei ole hetkel kättesaadav)
Kui teil on vähk siis on kõige tähtsam pidada silmas, et te saaksite oma kehasse viia võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult suure koguse vitamiini B17.
Algfaas: B17: 3grammi veeni kaudu 2 korda päevas 21 päeva järjest. (2 ampulli otse ükskõik, millisesse veeni või kateedrisse) või 6 -10tk 500mg-st tabletti päevas, 21-30 päeva järjest suu kaudu.
Järgnev faas: 4 - 6 tabletti päevas järgneva kolme kuu jooksul.
Taastusravi faas: 1,5 gms (kolm 500mg tabletti) suu kaudu päevas, ravi kestvusaeg pole oluline.
On hea võtta aprikoosiseemneid koos B17 tablettidega, sest neis on aineid, mida vitamiinitablettides pole. Kui juba tarvitatakse tablette, siis ei ole vaja juurde süüa suurt kogust seemnetuumi. Dr Krebs soovitab 7 - 10 seemet päevas vähiennetuseks. (Kuid ärge sööge neid seemneid samal ajal kui võtate tablette – vahe peaks vähemasti olema kaks tundi.)
Mida peaksin ma vitamiin B17 kõrval veel võtma?
Worldwithoutcancer veebileht tsiteerib Dr Contrerast OASISe Hospitalist, Playas de Tijuanast, Mehhikost. Tema soovitab võtta kõhunäärme seedeensüüme, C vitamiini, pangaamhapet (B15 vitamiin), hai kõhre preparaati, A vitamiini (emulgaatori kujul), odra orast, antioksüdante ja teisi toitaineid. Idee seisneb vähirakkude väga agressiivses ründamises – tugevdades samal ajal immuunsüsteemi.
Neile inimestele, kes läbisid keemia-, kiiritusravi ja kirurgilise operatsiooni või kellele vähk ise oli juba teinud kahju, on olemas toidulisandid, mis aitavad - see koduleht on seotud teisega, mis müüb toidulisandeid (http://www.healthgenesis.com).
Dr Binzel kasutab Amügdaliini (Laetril) saadaolevat 500mg-ste tablettidena ja ampulle (10cc-3gr) veenisüstimiseks. Kogus, mida ta kasutab on järgmine: kolmeks nädalaks
• Veeni süstitakse laetrili kolm korda nädalas kolm nädalat järjest, vähemasti üks päev iga süsti vahel. Kogus: 1ne kogus 1 ampull (3grammi); 2 ja 3s kogus 2 ampulli (6grammi); 4s- 9s kogus (doos) - 3 ampulli (9grammi).
• Suu kaudu võetav doos, 1 grammi päevas, antakse (kaks 500mg tabletti) nendel päevadel, kui patsient ei saa veeni kaudu laetrili. (liites veenikaudu saadavad ja suu kaudu võetavad laetrili kogused kokku saame 79grammi 19 päeva jooksul, st. keskmiselt enam kui 4 grammi päevas)
Dr. Binzel laseb patsientidel võtta mõlemad tabletid samal ajal enne magamaheitmist koos veega tühja kõhuga. Vesi on tähtis, kuna puuviljades ja aedviljades ja nende mahlas on mõningaid ensüüme, mis hävitavad laetrili tablettide võime osaliselt sel ajal kui nad on maos. Kui magu on ükskord tühjenenud, ei ole enam probleemi. (Samas soovitavad teised allikad võtta tablette siis kui toit on maos. Isiklikult me oleme ledinud, et siis kui toit on maos on neid kõige parem võtta – kuid sellisel juhul ei tohiks seal olla värskeid puu- ega aedvilju, sest need sisaldavad ensüüme – vaadake tihti esitatud küsimusi)
Järgmised kolm kuud
Peale esimest kolme nädala pikkuse veenisüstimise perioodi hakkab patsient saama 1 süsti (ühe 3 grammise ampulli) kord nädalas kolm kuud järjest. Kui patsient märkab silmatorkavat erinevust selles kuidas ta end tunneb (kui läheb halvemaks), kui süstimisi vähendati korra peale nädalas, suurendatakse süste jälle kahe-kolme korrani nädalas, kolme nädala jooksul. Seda korratakse nii tihti kui vaja, kuni patsient ei märka erinevust koguste vähendamisel. Lõpuks jääb alles vaid üks gramm suu kaudu võetavaid tablette aj seda jätkatakse määramatult.
NB. Dr Binzel ei alusta oma patsientidega laetrili kasutamist – ei veeni ega ka suu kaudu, kuni nad ei ole olnud 10 päeva kuni kaks nädalat teiste vitamiinide ja ensüümide ja uue dieedi peal. Ta leiab, et laetrilil on vähe või üldse mittemingisugust effekti, kuni kehas ei ole piisaval hulgal teisi vitamiine ja mineraale. Tsink näiteks, on laetrili transportmehhanismiks. Piisava tsingikoguse puudumisel ei pääse laetril kudedesse. Keha ei ehita üles ühtegi kude ilma piisava koguse C vitamiinita. Kui ta alustab laetriliga, siis suurendab ta samuti C vitamiini kogust 1 grammi võrra iga kolme päeva tagant, kuni jõutakse vähemalt 6 grammini. C vitamiini koguste vähendamist tehke palun järkjärgult.)
Nitrilosiidide taset kehas saab jälgida. Kui keha töötleb lagundades nitrilosiide, siis on tekkivaks laguproduktiks tiotsüanaat. Tiotsüanaadi taset veres saab mõõta. Dr Binzel leidis üldsiselt, et patsiendid, kellel läheb kõige paremini on need, kelle veres on tiotsüanaadi tase 1,2 ja 2,5 mg/dl kohta. (Kasulik kõrvalnähe seisneb selles, et tiotsüanaati tuntakse kui loomulikku vererõhu reguleerijat.) (Griffin p 91)
Laetril ei ole ainus nitrilosiidide allikas. Umbes 1500 toitainet sisaldab nitrilosiide. Nende seas aprikoosiseemned, virsikuseemned, kirsiseemned, õunaseemned, jõhvikad, pohlad, ploomiseemned, mustsõstrad, mustikad, maasikad, ubade idud, võioad ja makadaamia pähklid. Laetrilist tulenev kasu seisneb selles, et ta aitab tõsta nitrilosiidide taset kehas ( ja seeläbi taastada keha teist kaitseliini vähi vastu) palju kiiremini kui vaid dieedi kaudu saaks seda teha.
Dieet patsientidele:
Kui toit on loomne või tuleb loomadelt, siis te ei saa seda süüa! S.t. kõik lihatooted, kodulinnud, kalad, juustud, kodujuust ja muud piimatooted. Põhjus: loomse valgu seedimiseks kulub suur kogus seedeensüüme (need on ensüümid, mis lahustavad valgukihti vähiraku ümber, mille tagajärjel saavad valged verelibled vähirakud hävitada). Patsient peaks sellel dieedil olema vähemasti 4 kuud, et taastada kehas ensüümidest koosnev esimene kaitseliin.
Kui see ei pärine loomast, siis sa võid seda süüa, kuid mitte termiliselt töödelda (ei keeta, hautada ega praadida) Põhjus: värsked puu- ja aedviljad sisaldavad tähtsaid ensüüme, kuid iga temperatuur, mis on üle 54 kraadi Celsiuse järgi hävitab ensüümid. Sellepärast ei tohi puu- ja aedvilju küpsetada, keeta, pudelisse panna, konserveerida ja praadida, ega ka hautada. Neid võib kodus külmutada, kuid poes müüdav külmutatud kraam on tihti ennem muul moel termiliselt töödeldud. Samuti kasutage rohkesti värsketest aedviljadest ja maitsetaimedest tehtud salateid segades neile hulka hapukoore asemel külmpressi oliiv- või muud samakvaliteedilist toiduõli. Orgaaniliselt kasvatatud külmpressi sojaõli on samuti väga hea.
Salati kate: kasutage taimeõlisid ja mitte kunagi rafineeritud suhkrut – kasutage toorsuhkru siirupit või mett.
Kasutage meresoola mõõdukalt, jodeeritud sool kõlbab samuti (ei tohi sisaldada fluori). Kasutage taimi ja vürtse.
Ei valgele suhkrule ja valgele jahule – need viivad organismist välja kaltsiumi ja B grupi vitamiinid. Ei säilitusainetele.
Sööge nii palju erinevaid aedvilju kui võimalik. Näiteks: toorest peeti, kapsast, kaalikat, rohelist sibulat, küüslauku, kõrvitsat, suvekõrvitsat, porgandit, pastinaaki, peterselli, sellerit, tilli, ingverit, basiilikut, toorest kartulit aegajalt (kartulit võib keeta küll , kuid ka haudepotis ja koos koortega), porrulauku, juudikartulit, maisi, sojaube idandatult, mungube idudega, lutserni, hiinakapsa, musta sinepi seemneid idandatud kujul; idandatud nisu ja idandatud kress-salatit. Puuviljadest: arbuusi koos seemnetega, melonit koos seemnetega (neid mõlemat sööge ainult üksinda, ilma muude puuviljadeta), kõiki luuviljalisi koos seemnetuumaga, õunu-pirne, mis kodumaal on kasvanud, pähkleid kodumaalt ja ka mujalt; kuivatatud puuvilju ja rosinaid, mida on öö läbi puhtas vees leotatud, ehk fermenteeritud: koos veega, nagu kompotti (selleks sobivad kuivatatud viigimarjad, -rosinad, -mustad ploomid, -õunad jne. Aedvilju olgu dieedis 60% ja 40% olgu puuvilju ja marju.
Kasutage samuti puuvilju koos seemnetega, välja arvatud tsitruselisi, millistes ei ole nitrilosiide. Hankige oma valk aedviljadest, et kasutada vähem seedeensüüme nende seedimiseks. Valgurikkad on eelkõige soja ja sojatooted (ka sojapiima võib kasutada, sest see ei ole loomne). Samuti on kasulik sojajuust, ehk tofu.
Dieedi valgulist osa võib termiliselt töödelda.
Täisteranisu tooted, täisteraviljast leivad. Mais. Valgurikas tatar.
Võid on vähestes kogustes lubatud kasutada, kuid mitte kunagi margariini. Margariinist peaks loobuma ka iga terve inimene.
Pähklid on valgurikkad. (mitte röstitud pähklid ja maapähklid jne, sest röstimine toodab happelist keskkonda)
Kuivatatud puuviljad sisaldavad valke.
Ube saab keeta ja hautada, et neist valke kätte saada. Milliseid saab toorelt süüa, neid tuleb süüa toorelt. Ei mingit muud piima kui hapupiima, mis on otse tulnud talust ja ei ole töödeldud. Kuna sellist on raske saada, siis on soovitatav tarvitada sojapiima. Ei mingit kofeiini. Taimeteed on OK.
Peale 4 kuu möödumist, kui patsiendil on tervis hea, siis võib dieeti vabamaks muuta, lisades sinna kana, kalkuni ja kala. 90% dieedist peaks olema sama, mis oli ka eelnevalt, pluss kana, kalkun ja kala – kui on vajadust enam nende järgi. Samuti võib 10% olla punast liha, termiliselt töödeldud aedvilju. (Hügieenis mitte kasutada fluoriga hambapastat: hea on kasutada India Ajurveeda hambapastasid, mis on puhtad selles mõttes). Fluor on äärmiselt mürgine hallutsinogeen.
Peab alatiseks jääma vitamiinide, ensüümide ja laetrili peale (1gm päevas). See ei pea olema tabletina, vaid võib kasutada seemneid, mis annavad eelpooltoodud kogustes 1 grammi välja.

Tõlkinud Enn Kaljo

Vitamiinide puudus‏

Kes on külmetada saanud, vajab C-vitamiini ja tsinki. Kui murenevad hambad, on organismis kaltsiumiga probleeme. See on peaaegu kõik, mida üldjoontes teatakse vitamiinide ja mineraalide defitsiidist. Tegelikult on aga selliseid tundemärke oluliselt rohkem.
Naisteleht
13. jaanuar 2003


Kes on külmetada saanud, vajab C-vitamiini ja tsinki. Kui murenevad hambad, on organismis kaltsiumiga probleeme. See on peaaegu kõik, mida üldjoontes teatakse vitamiinide ja mineraalide defitsiidist. Tegelikult on aga selliseid tundemärke oluliselt rohkem.
Teadlased-dietoloogid on välja töötanud testid, mille abil võib mõne minuti jooksul kindlaks teha, milliseid vitamiine ja mineraale vajab konkreetse inimese organism. Paljudel juhtudel ei vajatagi erilisi teste: tarvis on vaid tähelepanu pöörata väikestele vaevustele.

B6-vitamiini defitsiidi varajase avastamise viis

Sirutada käed välja, peopesad üles ning painutada nelja sõrme kahte viimast liigest üheaegselt mõlemal käel seni, kuni näpuotsad puudutavad peopesa (kätt ei tule rusikasse suruda, vaid painutada kahte liigest). Kui see ei õnnestu, on B6-vitamiini defitsiit tõenäoline.

Halb hingeõhk …

… võib olla tõenduseks B3-vitamiini puudujäägist. Seda vitamiini sisaldavad kodulindude liha, loomaliha, maks, merekala, kaunviljalised, nisuidud.

Isegi kergete löökide puhul ilmuvad verevalumid, mis jäävad kauaks püsima

Sageli on see C-vitamiini ja P-vitamiini (rutiini) defitsiidi tunnus. Tuleks analüüsida oma toitumistavasid. Iga päev võiks süüa kas tsitruselisi, kapsast, tomateid, rohelist pipart. Peale sööki tuleks lisaks ära süüa kasvõi üks apelsini-, mandariini- või sidrunilõik, soovitavalt koos viljakoorega. Tatar on rutiini allikaks.

Pea käib tihti ringi ning kõrvad kohisevad

Need sümptomid võivad viidata B3- ja E-vitamiini puudusele, samuti mangaani ja kaaliumi defitsiidile. Taoliste tundemärkide ilmnemisel on kasulikud pähklid, rohelised lehtköögiviljad, peet, roheline hernes, munarebud, tsitruselised, banaanid, päevalilleseemned.

Probleemid silmadega: võimetus pimeduses kiiresti kohaneda, sagedased põletikud, laugude punetus, kipitustunne, odraivad.
Need vaevused võivad olla seotud A- ja B2-vitamiinide defitsiidiga. Seda võib korvata, lülitades oma toiduratsiooni kala, munakollased, või, roheliste lehtedega või kollased köögiviljad, piima, juustu ning pärmi.

Kõõm

Ilmub juhul, kui organismis jääb puudu B12-, B6 ja F-vitamiinidest ning seleenist. B12 –vitamiini leidub maksas, looma- ja sealihas, piimas ning piimatoodetes. F-vitamiini sisaldavad aga taimeõli, arahhis, kreeka pähklid ning päevalilleseemned; seleenirikkad on brokkoli, sibul, tomatid, teraviljaidud ning tuunikala.

Tuhmid, haprad, varakult ning kiiresti hallinevad juuksed

Tegemist võib olla B-grupi vitamiiniide, F-vitamiini ja joodi puudusega. Et juustele tervis ja ilu tagasi anda, tuleb regulaarselt kasutada toitu, mis nimetatud vitamiine sisaldavad, samuti rohkem tarvitada mereande ning kasutada meresoola.

Joodidieet

Juuste väljalangemine

On seotud B- grupi vitamiinide, samuti C- ja H-vitamiinide, inosiini ning foolhappe (B3) puudujäägiga. Foolhapet sisaldavad piisavas koguses värsked rohelised köögiviljad, puuviljad, õllepärm ning maks. H-vitamiini leidub palju pähklites, loomamaksas ja neerudes, puhastamata riisis ning õllepärmis, vähetuntud inosiin kuulub maksa, täistera, tsitruseliste ning õllepärmi koosseisu.

Suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele

Osutab sellele, et organism vajab A-vitamiini ja pantoteenhapet (B5-vitamiin). Nagu juba öeldud, on A-vitamiinirikkad maks, munakollased, või ning kollased-oranzhid köögiviljad (eelkõige porgand). B5-vitamiini võib saada toidu- ja õllepärmist ning kaunviljadest. Eriti palju leidub seda vitamiini melonis.

Unetus

Ka siin võib põhjuseks olla teatud vitamiinide ja mineraalainete puudus organismis. Need on eelkõige B-rühma vitamiinid, biotiin, kaalium ja kaltsium. Kandke hoolt, et laual oleksid pidevalt lehtroheline, tsitruselised, banaanid, päevalilleseemned, õllepärm, melon, oad ja rosinad. Peale selle on vajalike ainete allikaks veel loomamaks, neerud, puhastamata riis, piim ja piimasaadused, kala, munad ning teraviljad.

Lihaste nõrkus, valutunne jalgades, öised krambid

Siin on süüdlaseks B1- ja B6-vitamiinide puudus. Ebameeldivustest aitavad lahti saada õllepärm, puhastamata terad, sealiha, seamaks, pähklid, kaunviljad, kartul, täisteraviljad, merekala.

Ninaverejooksud

On seotud enamasti C-, K- ja P-vitamiinide defitsiidiga. Soovitav on sagedamini toiduks kasutada tsitruselisi, tomateid, kapsast, rohelist pipart, sõstraid; jogurteid, kalarasva, lutserni värskeid lehti (neis leidub K-vitamiini), apelsini-, sidruni- ja mandariinikoori, mille koostises on P-vitamiini.

Vistrikud ja punased plekid näol

Need on B grupi vitamiinide ja A-vitamiini defitsiidi tunnusmärgid. Siin tuleks menüüsse võtta sagedamini kala, maksa, võid, rohelisi ja kollaseid köögivilju, kuivatatud puuvilju (eriti rosinad) ning õllepärmi.

Nahapõletikud

Arenevad sageli B2-, B3-, B6- ja H-vitamiinide vajakajäämise foonil. B2-vitamiini on palju piimas, maksas, neerudes, juustus, kalas, munades, pärmis, B3-vitamiini – maksas, kaunviljades, täisterades, lihas, kalas, söögipärmis. H-vitamiini sisaldavad õllepärm, pähklid, maks, neerud, puhastamata riis.

Kuidas toiduvalmistamisel vähendada kasulike ainete kadu?

- Värskeid köögivilju tuleb pesta, mitte leotada.
- Salateid valmistada vahetult enne söömist.
- Värsket köögivilja eelistada külmutatule, külmutatud köögivilju aga konserveeritutele.
- Kõige paremini säilivad kasulikud ained, kui valmistada toitu tulekindlast klaasist või emailnõudes. - Piima ei tohi hoida läbipaistvas nõus, nii kaob sealt riboflaviin, samuti A- ja D-vitamiinid.

Mitmekülgne oliiviõli .......

Foto: Ilmar Saabas Vanas Kreekas nimetas Homeros oliiviõli kuldseks vedelikuks. Tuhandeid aastaid hiljem kasutame seda looduse eliksiiri toidu valmistamisel, enesepuhastuseks ja mediteerimisel. Loe, kuidas saad koduses majapidamises oliiviõli tarvitada. Valulik kurk Kui külmetuse tõttu kurgus kõditab ja see on sind ära tüüdanud, rüüpa sõõmuke oliiviõli. See pehmendab kurku ja leevendab tugevat köha. Kõrvavalu Kui sind vaevab kõrvavalu või tahad lihtsalt kõrvu puhastada, määri õrnalt kõrva väljastpoolt oliiviõliga niisutatud vatitikuga. Õli pehmendab kõrvavaiku ning seda on lihtsam eemaldada. Tõhus silmameigieemladaja Sinu ripsmetušš suudab ehk küll vastu panna sinu pisaratele, kuid oliiviõli vastu ei saa. Hõõru õrnalt oliiviõli oma näole ning puhasta kohe vatiga näo- ja silmameik. Juuksetoonik Ära lase oma juustel ennast kontrollida. Taltsuta oma lakka mõne tilga oliiviõliga, niisutades nii peanahka ja peletades tüütut kõõma. Allikas: DVBL Magazine Naistekas 25. september 2009 05:30

H2O2 Vesinikperoksiid.

Alljärgnev tekst ei pretendeeri absoluutsele tõele ja on kirjutatud vaid üldharival eesmärgil, ei oma ettekirjutavat, soovituslikku, diagnoosivat ega ravivat tähendust. Sina ja ainult sina oled vastutav, kui valid kasutada terviklikult või osaliselt alljärgnevat informatsiooni. Sina ja ainult sina oled vastutav oma tervise eest.
H2O2 - Vesinikperoksiid.
Vesinikperoksiid (endise nimega vesinikülihapend) on meile üldjuhul tuntud kui apteegis müüdav haavapuhastusvahend. Vähesed aga teavad, et ta on ka naturaalselt esinev veetaoline aine looduses- ookeanides, järvedes, jõgedes, vihma- ja lumevees, värsketes puu- ja juurviljades ning kõikides elusorganismides, ka meie kehades.
Teda on peetud kõigi aegade kõige suuremaks imerohuks.
Järgnevalt mõned haigused ja hädad, mida on edukalt ravitud vesinikperoksiidiga. Paljud neist on väga tõsised ja tihti tuntud kui ravimatud.

AIDS
Akne
Allergiad
Alkoholism
Alzheimeritõbi
Aneemia
Angiin
Autism
Artriit
Bakteriaalsed infektsioonid
Bronhiit
Ekseem
Gangreen
Haavandid
Hambajuurepõletik
Hepatiit
Herpes
Igemehaigused
Kolesterool (kõrge)
Krooniline väsimusMultiple Sclerosis
Nahahaigused
Neerupõletik
Nohu
Parasiidid
Parkinsonitõbi
Peavalu
Prostatiit
Psoriaas
Põiepõletik
Põletused
Reumatoidartriit
Seenhaigused
Soolatüükad
Soor
Suhkruhaigus
Südame- veresoonkonna haigused
Toiduallergia
Trihhomonoos
Tsüstid
Õpiraskused
Valutavad liigesed
Viirused
Vähk
Kroonilised valud
Leukeemia
Maksatsirroos
Migreen

Elu jooksul toodab inimkeha pidevalt vesinikperoksiidi, et immuunsüsteem saaks hävitada kahjulikke baktereid, viiruseid, parasiite jne. Hapnikuvaene keha ei ole võimeline tootma piisavas koguses vesinikperoksiidi. Ka meie sülg sisaldab vesinikperoksiidi, mis kokkupuutes hambapastaga paneb selle vahutama. Vesinikperoksiid, mida keha loomulikult ja lakkamatult toodab, aitab aeroobsetel (headel) bakteritel kasvada, tal on oluline roll immuunsüsteemi töös, ainevahetuses, kilpnäärmetalitluses, suguhormoonide tootmisel, ta stimuleerib interferooni (viirusevastane aine) tootmist, laiendab südame ja aju veresooni, reguleerib glükoosiomastavust suhkruhaiguse korral.
Vesinikperoksiid aitab reguleerida rakkudeni jõutava hapniku hulka.
Kõik elavad organismid vajavad teatud kogust vesinikperoksiidi, et võidelda haigustega ja olla terve. Kiire vooluga jõed sisaldavad rikkalikult vesinikperoksiidi, just seetõttu maitseb allikavesi värskemalt ja puhtamalt. Aeglaselt liikuv, seisev vesi on suurepärane pinnas erinevatele bakteritele, sest ta sisaldab vähe hapnikku.
Ema rinnapiimas on suur hulk vesinikperoksiidi, eriti rohkesti aga esimeses nn ternespiimas. See on üks esmaseid põhjuseid, miks rinnapiim stimuleerib lapse immuunsüsteemi ja ainevahetust.
Vesinikperoksiidil on oluline osa looduses, eriti tähtis on ta taimedele. Vihmavesi sisaldab väheses koguses vesinikperoksiidi, kuid kui värske on õhk ja kui roheline on rohi peale vihma! Taimede kastmiseks sobib vihmavesi palju paremini kui kraanivesi.
Kuid seoses kasvava õhusaastega reageerib suur hulk vesinikperoksiidi õhus olevate toksiinidega ja ei jõua maapinnale.



Meie atmosfäär peaks ideaalis sisaldama 20% hapnikku, eriti saastunud piirkondades on see aga vaevalt 10%. Ka kraanivees on hapnikku vähe, sest torudest läbi voolates ei puutu vesi kokku õhuga, tihti on veele ka lisatud kloori, mis on hapniku hävitaja.
Igaüks teab, et Maad ümbritseb osoonikiht. Osoon koosneb kolmest hapniku aatomist (O3). Osoon (O3) tekib kui ultraviolettkiired Päikeselt puutuvad kokku Maa atmosfääris oleva hapnikuga (O2). Ultraviolettkiired lõhustavad hapniku molekuli (O2) kaheks üksikuks väga reaktiivseks hapniku aatomiks (O) ja seejärel liituvad omavahel kolm aatomit, moodustades osooni O3. Kuna O3 on raskem kui O2, „kukub“ ta alla Maa poole ja kohtub atmosfääris oleva veeauruga. Osoon ei ole eriti stabiilne, tegelikult loovutab ta päris kähku ühe oma aatomitest veele (H2O) ja tekibki vesinikperoksiid (H2O2). Vesinikperoksiid avastati aastal 1818 prantsuse keemiku Louis-Jacques Thenard (1777 - 1857) poolt. Vesinikperoksiidi nimi peaks tegelikult olema vesinikdioksiid. Tema keemiline valem on H2O2- see on vee (H2O) molekul ühe lisa hapniku (O) aatomiga. Prantslased kutsuvad teda Eau Oxygenee- hapniku vesi.

Vesinikperoksiid on lõhnatu, värvusetu aga mitte maitsetu, ebastabiilne ühend. Sobivates tingimustes, st. valguse, tugeva loksutuse, kuumuse ja keemiliste ühendite nagu karbonaadid, kloriidid, süsi, raud jne, eest kaitstuna, on vesinikperoksiid stabiilne, ta laguneb suhteliselt aeglaset, umbes 10% aastas. Säilitamine külmikus aeglustab seda protsessi.
Vesinikperoksiid laguneb kergelt veeks ja üksikuks hapniku aatomiks. Hapnik on stabiilne vaid siis, kui ta on paaris (O2).
Üksik hapnik (O1) on tugev oksüdeerija ja desinfitseerija.

Vesinikperoksiid kui ravim
Dr Edward Rosenow (1875 – 1966) avastas, et H2O2 on ohutu, efektiivne, mikroobe ja viiruseid hävitav ühend. Seda avastust hakkas farmaatsiatehastele tutvustama Rosenow sõber, katoliku preester ja keemiaõpetaja Isa Wilhelm. Rosenow avastus oli huvitav ja intrigeeriv, aga kuna H2O2 on odav ja looduslik ühend, mida ei saa patenteerida, siis ravimitootjad ei olnud ega ole siiani huvitatud selle turule toomisest, sest puudub igasugune rahategemise võimalus ja millegi nii efektiivse ja odava avalikustamise puhul läheksid nii mõnedki farmaatsiafirmad pankrotti.
Üle 170 aasta tagasi, kui India oli veel Briti koloonia, leidsid sealsed tohtrid, et vesinikperoksiid, lisatuna joogiveele, ravib erinevaid haigusi lihtsast nohust kuni tõsiste tõbedeni nagu koolera ja malaaria. Peagi aga keelustas Briti ravimiamet vesinikperoksiidi tarvitamise fabritseerides lugusid aine kahjulikkuse kohta.
On kaks vesinkperoksiidi ravimeetodit, suukaudne ja veenisisene.
Enamus haigusjuhtumeid allub väga hästi vesinikperoksiidi suukaudsele manustamisele. Praktika on näidanud, et parimaid tulemusi on andnud erinevad ravikuurid. Veenisisese meetodi puhul võetakse teatud hulk veeniverd, rikastatakse see väga madala kontsentratsiooniga vesinikperoksiidiga, ja tilgutatakse veeni tagasi.
Briti arst T.H.Oliver oli esimene, kes kasutas raviks vesinikperoksiidi veenisisestamise meetodit. Esimese maailmasõja ajal ja veidi peale selle lõppu levis kopsupõletiku epideemia. Vesinikperoksiidi kasutamine veenisiseselt andis häid tulemusi ja oli peamine ravim selle haiguse puhul.
Sellest ajast alates on vesinikperoksiidi terapeutilisi omadusi uuritud üle kogu maailma erinevates riikides, Suurbritannias, Saksamaal, Itaalias, Kanadas, USA-s, Jaapanis, Kuubal.
1950-ndatel aastatel juhtis Dr. Reginald Holman katseid, kus vesinikperoksiidi lisati vähkkasvajatega rottide joogivette. Kasvajad kadusid täielikult 15-60 päeva jooksul.
1960-ndatel aastatel hakkasid Euroopa arstid määrama vesinikperoksiidi ravi oma patsientidele ja varsti aktsepteeriti vesinikperoksiidi meditsiinimaailmas Saksamaal, Venemaal ja ka Kuubal. Vaatamata laiaulatuslikele positiivsetele tulemustele, paljudelt Briti arstidelt, kes püüdsid kasutusele võtta osooni- ja vesinikperoksiidi ravi, ähvardati ära võtta tegutsemislitsentsid.
Tänapäeval, vaatamata aastakümnete jooksul toimunud efektiivsele ravile, käsitletakse hapniku- ja vesinikperoksiiditeraapiat kui „eksperimentaalset“. Praeguseks on meditsiiniajakirjades avaldatud ligi 8000 artiklit osooni- ja vesinikperoksiiditeraapiast, iga kuu lisandub sellele 50-100 uut kirjutist. Tuhandeid ja tuhandeid on fakte lausa uskumatutest tervenemistest, kuid meditsiiniüldsus on otsustanud sulgeda silmad-kõrvad ja ignoreerib seda uskumatult lihtsat ja odavat raviviisi selle asemel, et lahendada tervishoiu probleem.
Üle 15000 Euroopa arsti, loodusravi arsti ja homöopaadi kasutavad igapäevaselt osooni- ja vesinikperoksiidiravi miljonite patsientide tervendamiseks. Suurbritannias on vähemalt 500 arsti, kes riskides kaotada litsents, kasutavad ravimiseks osooni- ja vesinikperoksiiditeraapiat.
19.saj. tuntud keemik Louis Pasteur avastas, et pisikud, viirused jne, mitte ei tekita haigusi vaid õigemini nad otsivad keskkonda, kus kõige paremini paljuneda- ja need on hapnikust ilma jäetud kehad.
Meie keha koosneb 70-80%veest ja vee massist 89% on hapnik. Seega, keha sisaldab 62%-71% hapnikku.
90% kogu kehal vajaminevast bioloogilisest energiast tuleb hapnikust. Inimene võib elada nädalaid ja kuid toiduta, palju päevi veeta, aga rohkem kui mõni minut hapnikuta ei ole võimalik elada.
Kui kehas ei ole piisavalt hapnikku, aeglustub ainevahetus, hapnik ei jõua rakkudeni, keha ei tule toime jääkainete ja mürkide eemaldamisega, suureneb kehakaal. Vähk saab alguse, kui normaalne rakk ei saa piisavalt hapnikku. Terved rakud on kaetud ensüümikihiga, millest üksik, oksüdantne, hapnikuaatom O1 ei saa läbi tungida. Kui hapnikutase langeb alla 40% vajaminevast, hakkab rakk „kääritama“ suhkrut selle asemel, et „põletada“ seda. „Käärimine“ toodab aga vaid vähese osa sellest energiast, mis on vajalik rakku ennast ümbritseva ensüümikihi tootmiseks. Vähk, bakterid ja viirused ei oma kaitsvat ensüümikihti ja oksüdeeruvad kokkupuutes O1-ga. Vähk tekib siis, kui rakk muutub oma elutegevuselt aeroobsest anaeroobseks. Hapnikupuudus ja keha happelisus käivad tavaliselt käsikäes. Mida erepunasem on veri, seda rohkem hapnikku ta endas kannab, mida tumedam veri, seda vähem on temas hapnikku. Asjad, mis võivad rakku füüsilisel tasandil kahjustada on hapnikupuudus, tasakaalustamata toitumine, traumad, mürgised kemikaalid, allergilised reaktsioonid, radiatsioon, infektsioon, parasiidid, bakterid, viirused jne.
Käärsool on vastutav ainevahetusjääkide ja toksiinide eemaldamise ja toitainete omastamise eest. Kui käärsoole seinad on kaetud tiheda roiskunud massi ja mürkidega, ei omasta meie keha piisavas koguses toitaineid, ka hapnikku mitte. Seedetrakti kaudu on hapniku omastamine 40% efektiivsem kui kopsude kaudu.
Hapnikuteraapia ei ole uus, teda on kasutatud edukalt paljude haiguste raviks, aga lihtsalt hapniku sissehingamisest ei piisa, sest ainult 15% sissehingatavast hapnikust imendub verre ja veri omakorda peab selle kandma rakkude ja kudedeni. Ainult siis kasvab kudedes olev hapniku hulk, mis omakorda hävitab kahjulikke baktereid, viiruseid, defektseid rakke, andes nii tervetele rakkudele ellujäämisvõimaluse ja kokkuvõtteks loob tugevama immuunsüsteemi.
Üks tähtsamaid avastusi, toetamaks hapniku tähtsust, pärineb 1931.aastast, mil Dr. Otto Warburg pälvis Nobeli preemia. Ta tõestas, et viirused ei saa paljuneda ja eksisteerida kõrge hapnikusisaldusega keskkonnas. Ja seda seepärast, et viirused on anaeroobsed (elamiseks hapnikku mittevajavad). Tema väitel on vähi esmaseks tekkepõhjuseks rakkude hapnikupuudus: võta rakult ära 35% tema hapnikust 48-ks tunniks ja rakk võib muutuda kantserogeenseks (pahaloomulisi kasvajaid tekitav). Vähi rakud hävivad kokkupuutes hapnikuga. Ja mitte ainult vähi rakud vaid pea kõik toksiinid, bakterid, viirused, seened ja haigust tekitavad mikroorganismid hukkuvad kõrge hapnikusisaldusega keskkonnas. Nad lihtsalt ei saa elada hapnikurikkas kehas. Normaalsed rakud aga, mis vastupidiselt, saavad elujõu hapnikust, paljunevad ja paranevad hapnikurikkas keskkonnas.
„ Sinu keha rakud, mis võitlevad infektsiooniga- granulotsüüdid- toodavad vesinikperoksiidi, et osutada kaitset mistahes sissetungivate organismide- parasiitide, viiruste, bakterite, pärmiseente puhul. Ükski muu keemiline ühend sellel planeedil ei ulatu oma tähtsuselt ligilähedalegi vesinikperoksiidile…“ Dr.William Douglass, Hydrogen Peroxide: Medical Miracle.

Dr. David G. Williams, üks maailma juhtivamaid arste, väga põhjalikult uurinud vesinikperroksiidi ja selle toimet, on seisukohal, et H2O2 sissevõtmine on täiesti ohutu:
„Üksik hapniku aatom, mil iganes, on väga reageeriv ja esitletud meile kui vaba radikaali. Paljude viimaste aastate jooksul oleme jätkuvalt lugenud, et vabad radikaalid on vastutavad kõiksugu hädade, haiguste ja enneaegse vananemise eest. Mida paljud kirjutajad aga näivad siiski unustavat, on see, et meie kehad toodavad ja kasutavad vabu radikaale hävitamaks kahjulikke baktereid, viiruseid ja seeni. Tegelikult on rakud vastutavad infektsiooni ja võõrsissetungijate eest kehas (sinu vere valgelibled), nad toodavad vesinikperoksiidi ja kasutavad seda, et hävitada iga süüdlane. Intensiivne mullitamine, mida sa näed kui vesinikperoksiid puutub kokku bakteritega vigastuse või haava puhul, on hapniku vabanemine ja bakter saab hävitatud. Meie rakkude võime toota vesinikperoksiidi on hädavajalik eluks. H2O2 ei ole mingi soovimatu kõrvalprodukt või mürk, vaid hoopis hea tervise põhialus “

Vesinikperoksiidi erinevad astmed ja protsendid:
• 3% farmatseutiline vesinikperoksiid - saadaval apteekides, välispidiseks kasutamiseks. Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 6% kosmeetiline vesinikperoksiid- kasutatusel ilumaailmas näiteks blondeerijana.
Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 30% reagent vesinikperoksiid- kasutusel teaduskatsetel. Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 30-32% elektrooniline vesinikperoksiid- kasutusel elektroonikatööstuses.
Ei sobi sissevõtmiseks kuna sisaldab mitmeid stabilisaatoreid.
• 35% tehniline vesinikperoksiid- sarnane reagent vesinikperoksiidile, on suurema kontsentratsiooniga. Kasutatakse heitvee puhastamiseks, joogivee desinfitseerimiseks, tekstiilitööstuses valgendajana. Sisaldab stabilisaatoreid, osad 35% tehnilist H2O2-te sisaldavad fosforit, et neutraliseerida kloori mõju lahjendatavas vees. Ei sobi sissevõtmiseks.
• 35% Food Grade- vesinikperoksiid (Food - toit ing.k.- see ei tähenda, et teda võib süüa!!!)- kasutusel toiduainetetööstuses, eriti piima- ja munatööstuses, samuti desinfitseerijana mitmete toiduainete pakendamisel.
AINUS VESINIKPEROKSIID, MIDA VÕIB ÜLILAHJENDATUL KUJUL SEESPIDISELT TARVITADA. Paljudes riikides on 35% Food Grade vesinikperoksiid vabalt müügil tervisepoodides. Eestis see kahjuks nii ei ole kuid lisainfot saadavuse ja tarvitamise kohta saab: info@birdtribe.ee
TÄHELEPANU!!!
Vesinikperoksiid on väga tugev oksüdant ja lahjendamata kujul ohtlik. Iga üle 10% kontsentratsioon võib põhjustada kahjustusi. Vesinikperoksiid tuleb lahjendada väga puhta destilleeritud veega. Tavalisest poest ostetud tehniliseks otstarbeks mõeldud destilleeritud vesi selleks ei kõlba.
Inimesed, kellel on siirdatud organeid, ei tohiks kasutada H2O2-te, kuna immuunsüsteem tugevneb ja „loeb“ transplantaati kui võõrkeha.

• 35% standard vesinikperoksiid (ka 50%, 60%, 70%)-kasutusel puidu- ja paberitööstuses valgendajana, tekstiilitööstuses, keemiatööstuses, ka reovete puhastusjaamades. Sisaldab stabilisaatoreid, lisaaineid. Ei sobi sissevõtmiseks.

• 90% vesinikperoxiid- kasutatakse raketikütuses hapnikuallikana.
Ei sobi sissevõtmiseks.
• 99,6% vesinikperoksiid- esimest korda valmistatud eksperimendi korras aastal 1954, et teada saada, kui puhast H2O2-te on võimalik toota, kõrgeim kontsentratsioon, mida siiani on õnnestunud valmistada.
Kasutamisvõimalused:
Palju kasutatakse osooni ja vesinikperoksiidi joogivee puhastamiseks. Euroopas on kasutatud seda linnade joogivee puhastamiseks aastast 1901. Bakterid ja viirused hävivad desinfitseerimisel osooniga 500 korda kiiremini kui klooriga.

Mõned näited 3% vesinikperoksiidi kasutamiseks kodus:
Vesinikperoksiid hävitab ainult anaeroobsed (kahjulikud) bakterid, jättes aeroobsed (kasulikud) alles!
• Desinfitseeriv vahend köögis, vannitoas, WC-s. Asendab mürgist kodukeemiat. Suurpärane vahend tööpindade, külmiku, nõudepesumasina, säilituskarpide, piimapudelite, nõudepesušvammide puhastamiseks.
• Puu- ja juurviljade, liha ja kala pesemine: lisada veerand klaasi 3% H2O2-te kraanikausitäiele külmale veele.
• ½ klaasi vett ja supilusikatäis vesinikperoksiidi: lahusega pritsida puuvilju, eemaldab keemilisi säilitusaineid.
• Õhuniisutajad: lisa ½ liitrit vesinikperoksiidi 4liitrile veele.
• Persumasin: pesu valgendamiseks ja plekkide eemaldamiseks lisa 150-250 ml vesinikperoksiidi.
• Nõudepesu: 60ml pesutsükli kohta
• Lemmikloomade joogi- ja vannivesi: lisada 30ml vesinikperoksiidi liitrile veele.
• Toa- ja aiataimed: lisada 30ml vesinikperoksiidi liitrile veele, kasta või pritsida taimi
• Taimekahjurite tõrje: 250ml 3% H2O2-te, 250ml valget suhkrut, 4liitrit vett, pritsi kahjustunud taimeosadele.
• Seemnete idandamine: lisada 30ml vesinikperoksiidi ½ liitrile veele, leotada seemneid ööpäev, lisada sama kogus H2O2-te iga kord kui vaja seemneid niisutada.
• Hambapesu: hambaharja ja hammaste loputamiseks. Eemaldab hambakatu, hoiab igemed terved ja hambad valged. Parima hambapasta saab kui segada söögisooda vesinikperoksiidiga.
• Jalgade ja jalanõude desinfitseerimiseks.
Vesinikperoksiid ja taimed:
Kastmisvees olev hapnik intensiivistab taimede kasvu, hoiab ära juuremädaniku. Paljud aednikud, põllumehed on suurendanud saaki sellega, et lisavad vesinikperoksiidi kastmisveele. Ta on ka suurepärane taimekahjurite hävitaja.
Vesinikperoksiid ja loomad:
Väheses koguses vesinikperoksiidi lisamine loomade-lindude joogiveele farmides: kanadel paraneb munemine, linnuliha maitse paraneb, vajavad vähem toitu, kaaluvad rohkem, haigused ja suremus vähenevad, ei ole vaja kasutada antibiootikume, lehmadel suureneb piima kogus ja piima rasvaprotsent tõuseb.

info@birdtribe.ee

Vaata lisa "Tervendajas" ilmunud artiklist (link).
(meie teadmine on, et kasutada tuleb puhast destilleeritud vett ja 35% food grade vesinikperoksiidi.)

Ed McCabe "Mr. Oxygen", rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud kirjanik ja lektor, raamatu "Flood Your Body With Oxygen" autor, vesinikperoksiidi tutvustav YouTube video (link).

Dr. Otto Warburgi, kahekordse Nobeli preemia laureaadi (Respiratoorsed ensüümid) tekst: "Esmane vähktõve põhjus ja vähktõve ennetamine" (link)

Allikas: http://www.birdtribe.ee/index.htm

MINU MUSID

Kas pole vahvad poisid.....

See oli esimene peatus armsas linnas. Käisime poistega kämpimas. Kahjuks oli suvi nii kiirelt möödas,et see jäigi ainukeseks selle suve väljasõiduks koos poistega.

Sygis kodus köögis

Oh seda sygist oma rikkusega.
Hakkasin siis esimest aastat kasvatama kurke ja tomateid ja porgandeid ja kartulit ja tilli ja lilli ja....
Kyll oli huvitav oodata kuni nad oma esimesed rohelised ninaotsad mustale mullale sirutasid. Siis sai käidud neid imetlemas kui päike oma kiirtega neid silitas ja vihm oma pisaratega piserdas.
Taimed aina kasvasid ja kasvasid kuni tomatid juba hakkasid tulema ja värvi muutma.Kartul hakkas õitsema.Kurk ootas juba korjamist....Redised olid punased ja kibedad aga ikkagi oma enda omad.
Ainuke oli punapeet mis sellel kevadel ei tõusnud.
Nyyd siis olen korjanud ja keetnud ja soolanud ja marineerinud.
Mis ma siis olen kokku keetnud:

TOMATI SALSA- LETZO

koorisin tomatid ja hakkisin paksupõhjaga potti mulisema.
hakkisin sibula, selleri ja porgandi ja praadisin õrnas õlis kuldkollaseks.
hakkisin erinevad värvid paprikat ja kuumutasin õlis, isegi mõne koha lasin mustaks, et seda head maitset välja saada
kypsetasin ahjus kõrvitsa ja tykeldasin(kuna mul oli palju kõrvitsat keegi andnud)
tykeldasin kyyslaugu
kogu segu segasin eelnevalt kuuma tomatiga ja maitsestasin soola, suhkru, sidrunimahla, punase pipraga ja lasin mingid minutid veel potis koos podiseda
puhastasin ja kuumutasin purgid ja kogu segu valasin kohe kuumalt purkidesse

*sellist segu tegin umbes sama retseptiga kolmel erineval ajal ja kõik on erineva maitsega.asjatundjad on maitsenud ja kõige paremaks on tunnistatud see kus sees on rohkem õli.muidugi yhes segus oli rohkem pipart ja teises puudus kõrvits ja kolmandas oli tomatit rohkem....