Inimesed seavad õnnetundele järjest suuremaid ja enamasti ebareaalseid nõudmisi, makstes selle petutunde eest ränka hinda nii psühholoogiliselt, materiaalselt kui ka moraalselt. Ning lõppkokkuvõttes ollakse sellest kõigest nii läbi, et peale kaela sadanud kohustustekoorma (õnne-, turva- ja heaolutunne ju maksab, mis parata, ja mitte vähe!) midagi muud järele ei jäägi. Me justkui häbeneme öelda, et rõõmud võivad olla argised, väikesed ja n-ö tavalised, ja tunda naudingut, istudes hommikul, kohvitass käes, ja vaadates oma tärkavat aeda. Enamik meist joob hommikul kohvi, paljudel on ehk isegi aed, kuid vaid üksikud tajuvad seda kui naudinguhetke…
Miks meile õigupoolest tundub, et rõõmu- ja heaolutundeks on vaja midagi enneolematut, suurt ja ebamaist? Sest meid tüüritakse selles suunas raudse järjekindlusega, meile müüakse igal sammul unistusi, mis panevad meid vägisi uskuma, et ilma nendeta me hakkama ei saa ning et meie praegune elu on ilma nendeta vähe väärt, leiavad gurud.
Matkime elamist
Tihti ei olegi see meie loodetud-oodatud õnn (ükskõik mida see kellegi jaoks konkreetselt tähendab) kättesaamatus kauguses, vaid lausa käeulatuses, ning leidub hulganisti neidki tarmukaid, kes üksnes ei unista, vaid oma unistused entusiastlikult ka teoks teevad — kulugu sellest arusaamiseks, milles see õnn siis õigupoolest seisneb, või selle teostumiseks kui tahes palju aastaid, raha ja energiat.
“Tehtud!” tahame ühel ilusal päeval hüüda. Tehtud? Muidugi, kuid iseküsimus on, kas üht või teist megaponnistust saadab tõepoolest ka rõõmu- ja rahulolutunne või on see, mida me enda rahustuseks õnneks nimetame, lihtsalt üks materiaalsete asjade jahtimine, tegevusteraapia viimseni pingul närvide maharahustamiseks või lihtsalt põgenemine iseenda ja maailma eest.
Vaata enda ümber teraselt ringi, keskenda oma meeled olemasolevale ning peaasi — ole ise oma elus tõeline osaline, ütlevad uue põlvkonna eluõpetuse jagajad. Nad lubavad, et ainult siis, kui me tõepoolest elame siin ja praegu, mitte ei matki elamist, on võimalik üles leida palju ja tõelisi rõõmu- ja rahuloluallikaid.
Kuid mida tähendab “matkima”? Kuidas on võimalik elamist matkida, kui me ometi reaalselt sööme, liigume, magame, armastame? Väga lihtsalt — kõiki neid tegevusi on võimalik sooritada, ilma et meie meeled selles osaleksid, ilma et meie hing ja süda selles kaasa lööksid, ütlevad gurud. “Pole võimalik!” hüüame meie. On küll, ja kuidas veel!
Kui sind pole siin, siis sind pole olemas
Cambridge’i ülikooli kraadiga kirjamehe ja vaimse õpetaja Eckhart Tolle raamatut “The Power of Now” (“Hetke vägi” — toim.) peetakse üheks tänapäeva mõjukamaks spirituaalseks teoseks ja autor ütleb seal tabavalt: “Paljud meie probleemid on kinni selles, et me ei keskendu ega pühendu sellele, mida teeme: embame abikaasat, kuid meie mõtted on mujal; kuulame, mida laps räägib, kuid ise vaatame telerit; sööme lõunat, rääkides vahetpidamata telefoniga… Me toimime, oleme füüsiliselt olemas, kuid vaid väheste tegevuste puhul oleme tõesti kohal.”
Kogu oma olemusega — mõtte, sõna ja teoga — reaalsuses, käesolevas hetkes olemine ja elamine on ka Jon Kabat-Zinni ja Byron Katie eluõpetuse raamatute vundamendikivi. Millest õigupoolest siiski jutt käib?
Sellest, et ainult siis, kui oleme asja kallal oma mõtete ja südamega, kogeme tõelisi elamusi, ning neid elamusi saadaksegi eelkõige argipäevast. Nii psühholoogid kui ka gurud on veendunud, et meie tegelik kohalolek vähendab tunduvalt stressi, sest siis keskendume olemasolevale, tegutseme märksa adekvaatsemalt ning lisame oma toiminguisse emotsioonid ja tõelise hoolimise, mida autopiloodil toimides kunagi ei kaasne.
Mida teised arvavad?
Palju pärsib ja vähendab elust rõõmu tundmist seegi, et sotsiaalsetest normidest ja tavadest sõltujaina mõtleme liialt tihti oma tegevusi ja otsuseid läbi arutades sellele, mida teised meist seejärel arvavad, kuidas nad reageerivad ja kuidas meie peale vaatavad.
Olgem ausad — nii mõnegi otsuse puhul oleme kartnud jätta endast tobeda mulje, näida rumal, saamatu või reeta oma rahakoti kesine sisu. Neid hetki on tulnud ühel või teisel moel ette kõigil, see aga tähendab, et oleme endast läbi lasknud hulga täiesti tarbetuid ebameeldivaid tundmusi ning suutnud ära rikkuda tükikese ilusast päevast. Isegi kui me lõpuks teeme ja toimime nõnda, nagu me siiski heaks arvame, on see negatiivne mõttevoog meist juba mühinal läbi kihutanud ja jätnud endast maha jälje.
Teine asi, mis samuti tarbetult tihti inimese mõtteid ja tegevusi suunab ning olemasolevast rõõmu tunda ei lase, on enda pidev allutamine vastumeelsetele tegevustele. Kas need tulenevad suhetest, tööst või olmest, pole vahet — suutmatus langetada enda jaoks õigeid ja vastuvõetavaid otsuseid tähendab kahjuks piinarikast ekslemist rahulolematuse radadel.
Lahendus? Tuleb õppida ütlema ei, teha valikuid, mis tõesti langevad kokku sinu seisukohtade ja väärtushinnangutega, ehk veelgi lihtsamalt: tuleb olla enda vastu aus. Seejuures ei tohiks unustada, et enda vastu ausaks jäämine ei tähenda mingil juhul kohustust kellelegi teisele liiga teha.
Iga tegevus võib olla nauditav
Hoolimata sellest, et kõik eelöeldu kõlab justkui lihtsalt ja loogiliselt, pole nende iseenesestmõistetavate põhimõtete järgimine elus ometi niisama lihtne. Vastupidi — kõige kergem, tuleb välja, võib olla kõige raskem! Tee lihtne katse, nagu soovitab Kabat-Zinn: vali välja üks objekt, olgu see lill vaasis või mobiiltelefon laual. Vaata, kui kaua sa suudad nii mõtte kui ka pilguga sellele keskenduda.
Vaid mõne hetke, sest katkematu mõtete vool ei näi lõppevat, me ärritume, see kõik tundub tüütu ja tobe, teab tõde Kabat-Zinn, üks Ameerika tuntumaid keskendumisteooria gurusid. “Kahjuks liigume selles suunas, et talume järjest vähem eluga paratamatult kaasas käivaid ebamugavusi ja ebameeldivusi ning seetõttu oleme pidevalt rahulolematud. Kuid negatiivsete mõtetega ja tunnetega on see paradoks, et ükskõik kui jõuliselt me neid endast eemale ei peletaks, tulevad nad alati tagasi, kui me ei muuda oma suhtumist.”
Kabat-Zinnile sekundeerib hollandi psühholoog Gijs Jansen, kes kasutab oma raamatus “Mõtle, mida tahad, tee, millest unistad” samuti võtmesõna realiteeditunne. Autori sõnul peame endale aru andma, et elus ei ole ega saagi olla kõik ainult hea, meeldiv ja positiivne: “Reaalsus on see, et elus on paraku kõike, ning me peame neis oludes elama ja hakkama saama.”
Jansen rõhub tervele talupojamõistusele ja tuletab meelde, et elu ei kulge turvalises, soojas ja toiduküllases inkubaatoris. Ta lisab, et just negatiivsete kogemuste, mõtete ja tunnete kogemine annab võimaluse neid hiljem paremini elimineerida: “Kui sa oma vaenlast tunned, oskad temaga kohtumist vältida ja ta ei saa sind rünnata. Kuid selleks peab temaga vähemalt korra kohtuma ning selleks peab olema julgust.”
Teine suur häda on gurude meelest tohutu toimingute rohkus, millega inimesed oma päevi täidavad ja mis ületab paljude jaoks taluvuse ja suutlikkuse piiri. Nad paluvad teha endaga lihtne katse: loe kokku toimingud, mille jaoks on sul päeva jooksul enda arvates just nii palju aega, kui sa tõepoolest soovid. Nii psühholoogid kui ka gurud on mures, et neid toiminguid jääb järjest vähemaks. See tähendab aga just seda, millest loo alguses juttu oli: me ei keskendu millelegi, toimime autopiloodil ja meie meeled on hajevil — seega ei suuda me elu nautida ega rõõmu tunda.
Keskendumine hoiab keha ja vaimu terve
Kuid mis sel kõigel tegelikkusega pistmist on? Kuidas end mitte lasta häirida nii paljust negatiivsest, mis meid reaalses elus lausa igal sammul varitseb? Budistlikule õpetusele toetuv Kabat-Zinn on seisukohal, et tähtsaim relv sellega hakkama saamiseks on meditatsioon ehk keskendunud mõtlemine.
Budistlik õpetaja Samdhong Rinpotše peab mediteerimise motiivi tehnikast märksa olulisemaks ja on selle sõnastanud väga tabavalt: “Kui minult küsitakse, miks ma mediteerin, siis vastan küsimusega: miks teie sööte toitu ja joote vett? Ilmselt te vastate, et peate elus püsimiseks oma keha toitma ning muidu sureksite. Minu vastus on sama: pean mediteerima, sest mu meel ja teadvus on tarvis hoida tervena ning need vajavad toitu. Keskenduva meele arendamise tulemusena on keha väsimatu.”
Kabat-Zinn, nagu paljud tema mõttekaaslased, väidab, et keskendunud mõtlemiseks pole tingimata vaja võtta põrandal lootoseasend ega süüdata viirukid. Keskendumise olemus on palju lihtsam ja see algab enda ümber vaikuse loomisest (st kõrvalda igasugune müra, nii heli kui ka infomüra) ja keskendumisest sellele, mida teed. “Keskenduge sooritatavale kõigi oma meelte ja vaimuga, pole tähtis, mida te parasjagu teete — see võib olla lihtsamast lihtsam argitegevus. Kuid tulemus, mis sellest sünnib, on kindlasti parem kui teie eemal olles ehk siis keskendumata,” ütleb Kabat-Zinn.
Teine käepärane tööriist on keskendumine ühele asjale või tegevusele korraga. Mitme asjaga samal ajal tegelemine, n-ö eemalolek, võib näiteks maanteel kaasa tuua juhusliku otsasõidu teisele autole, inimsuhetes toob pidev kohalolematus tõenäoliselt kaasa läheduse hääbumise või koguni suhte purunemise…
Kolmas tööriist on tekitada endale igasse päeva kas või mõned oaasid ehk hetked, mille puhul tõesti tunned, et sa neid naudid, ja mis suurendavad sinus positiivseid tundeid ja energiat.
On tõsi, et nn reaalsusesse tagasi tulek ja elamise mängimise lõpetamine ei pruugi olla kerge ettevõtmine. Ei, mitte sellepärast, et see nõuaks aega või raha, mida pole kellelgi kunagi ülearu. See otsus nõuab märksa rohkem, kui raha eest antakse — siirast tahet elada siin ja praegu, tundes rõõmu ja seda teistega jagades.
*
TESTI END: Kuivõrd sa elad tänases päevas?
Märgi enda jaoks viiepunktiskaalal, milline väide sinu arvamusega kõige enam sobib.
Skaala: Ei ole üldse nõus ----- Täiesti nõus
1. Mul juhtub toidu ja küpsetistega sageli äpardusi, sest mu mõtted on hajevil.
2. Kui ma kuhugi minema pean, jätan selle viimasele minutile ja torman siis nii, et ei pane kedagi ega midagi tähele.
3. Tihtipeale adun alles tagantjärele, kui palju põnevat mu elus tegelikult on.
4. Kui keegi end mulle esitleb, unustan ma juba hetke pärast tema nime.
5. Tegutsen ja toimetan tihti justkui autopiloodil.
6. Kui ma kedagi kuulan, teen enamasti ikka oma toimetusi edasi.
7. Ma jään tihti mõttesse, et mida ma siis nüüd õigupoolest tegema pidingi.
8. Tihti juhtub, et söön, ilma et üldse mõtleksin, mida suhu pistan ja mis maitse sel on.
9. Ma keskendun eesmärgile, mitte sellele, kuidas seda saavutada.
10. Ma tunnen end tihti kui tagaaetu ja unustan asju, mida tegema pean.
40 punkti või rohkem
Kui kogusid 40 punkti või rohkem, siis on kindel, et hoolimata oma füüsilise keha kohalolust uitad sina ise küll kusagil kaugetel radadel. Käesoleval hetkel ei ole sinu jaoks tähtsust, mingil põhjusel on su mõtted ja süda kusagil mujal — seotud möödanikuga või hõljumas unistustes. On üsna tõenäoline, et selline ajasild ei lase sul end siin ja praegu õnnelikuna tunda või valmistab koguni probleeme. Loe eelolev artikkel hoolega läbi ja katsu enda jaoks tarkuseterad välja noppida.
21–39 punkti
Sinu elu kulgeb suures plaanis küll tänases päevas, kuid sa lased jalga otsekohe, kui elu- või tööpinged kuhjuma kipuvad, probleemid laheneda ei taha või olemine muidu ebamugavaks kisub. Raalid kiirelt probleemse olukorra peast läbi, ent kui see n-ö sõrmenipsu peale ei lahene, ei vaevu sa sellega edasi tegelema, vaid jätkad mõtteid-mõlgutusi-unelusi sealt, kus ennist pooleli jäid. Selle artikli nõuanded aitavad sul maa peale tulla ja nautida elu koos kõige sinna juurde kuuluvaga, nii hea kui ka halvaga.
20 punkti või vähem
Sina oled kindlalt see, kelle kohta võib öelda, et oled kohal — kahe jalaga keset reaalset elu. Oled kogu oma olemise, mõtete ja südamega selle küljes, millega parasjagu tegeled. Sinu jaoks on sinu siseilm ja sinu ümber toimuv selge ja arusaadav ning mis peaasi — üks tervik. Sul on haruldane oskus õnne pisemadki killud päevast kokku korjata ja nende üle rõõmustada.
|
