Kaheksa arsti....‏

Suured asjad - lihtsad lahendused.
Meie käsutuses on 8 arsti, kõigil vaid üks retsept – elueliksiir.
Paul S. Bregg oli ka 85- aastaselt nooruslik: tegeles alpinismiga, ujus palju ja oli suuteline kiirkõnnis edestama endast kaks korda nooremaid. Ta arendas välja oma isikliku toitumis-, hingamis- ja füüsiliste harjutuste programmi, et saavutada pikka iga, tervist ja õnne.
Oma raamatus „Nälgimise ime” ta neid nö loomulikke arste tutvustab ning peab neid lihtsaid ja kättesaadavaid asju parimateks vahenditeks,selleks et näha kena välja ja olla kaua terve.

Esimene arst – päikesevalgus
Suvi sai läbi ja tuju läks kohe nukramaks. Päike on elu alus. Päikeseenergia transformeerub inimese organismis. Päikesekiired hävitavad baktereid. Päikeseenergia on parim rahusti närvilisele inimesele. Ja mitte ainult.
Klorofüll – see on päiksevedelik, mida taimed oskavad võtta. Nahk peaks olema kaetud kerge päevitusega isegi põhjamaalastel. Kui te võtate mõõdukalt päikest ja toit koosneb 50% aedviljadest, siis saavutate hea tervise. Kuigi meil on päiksevõtuaeg juba läbi, proovi endale võimaldada pimedal ajal 1 soojamaareis. Parim aeg päevitamiseks on varahommik ja alustada tuleb 6-10 min. Kella 11-15 on kiired kõige kuumemad.

Teine arst – värske õhk
Me ei ela hingamata üle 5-7 minuti. Õhust võtame hapnikku, mis läheb kopsudesse. Sealt väljub süsihappegaas koos organismile mürgiste ainetega. Inimene ei saa piisavalt värsket õhku, kui ta hingab pealiskaudselt ega suuda organismist välja viia kogunenud süsihappegaasi. Seepärast on oluline, et hingamine oleks sügav.

Kolmas arst – puhas vesi
Soe vann toniseerib ja lõdvestab, rahustab. Ujumine on parim spordiala. Külma ja kuuma vee vaheldumine koos hõõrumisega on hea meetod vere tsirkulatsiooni tõstmiseks. Seda soovitas juba 400a.e.Kr meditsiini-isa Hippokrates. Kõige parem on kasutada vett temperatuuriga 38-40°C. Sellise temperatuuriga vannis võiks olla 5-10 minutit. Kui oled näljakuuril, siis ei tohi võtta kuumi vanne.
Normaalseks seedimiseks on vaja 8-12 liitrit vett: 6 liitrit sülge, 2-3 liitrit maomahla. Suur hulk sellest imendub uuesti ja kasutatakse korduvalt ära. Neerud ja põis, nahk ja kopsud vajavad vett mürkidest puhastamiseks. Neerud vajavad palju vett. Iga 265 cm³ vett, mis läbib neerusid, viib välja 1g jääke. Kui tunneme väsimust, siis järelikult vajab organism ka vett, kuna just vesi on organismile määrdeks, aitab luudel liigestes vabalt liikuda ning pehmendab ka lööke. Vesi hoiab ülal lihastoonuse, lihastes on ¾ vett. Veepuuduse tõttu tunnemegi väsimust.

Neljas arst – Loomulik toit
Uurimused näitavad, et tuhanded inimesed surevad liigsöömise ja rämpstoidu tagajärjel. Inimesed kannatavad mineraalainete ja vitamiinide puuduse all. Kuidas ennast tunned ja kuidas välja näed, sõltub kõik toidust, mis on ka loogiline.
Toit mõjutab mõtlemistki. Vere koostis oleneb toidust, mida sööme. Veri toidab aju. Kui veres on palju toksiine, ei saa aju kvaliteetselt töötada ja selge mõtlemine on siis võimatu.

Viies arst – nälgimine
See on üks vanimaid ravimeetodeid. Piibel nimetab seda 74 korda. Universaalne meetod kogu maailma metsloomade juures, muide! Tuleks loobuda nälgimise kohta kirjutatud ja kuuldud ebaõigetest seisukohtadest, mida on tegelikult palju. Eesmärk on viia organism kõigi tema funktsioonidega täielikule isetervenemisele, ümberkorraldamisele. Nälgimine annab organismile füsioloogilist puhkust ja võimaldab 100% asuda tervenemisprotsessidele. Vana-aja prohvetid kasutasid nälgimist vaimuelu teravdamiseks - on teada, et nälgimine teritab ja tugevdab vaimseid võimeid. Kõik organid peale nälgimist taastuvad ja muutuvad tervemaks.

Kuues arst – liikumine
Tegevusetus viib roostetamisele. Eriti istuvat tööd tegevad inimesed peavad treeninguga tegelema, kui tahetakse kaua kena välja näha. Tegevus on elu, seismine on surm. Lihtne! Füüsilised harjutused soodustavad higistamist ja higiga väljuvad kehast toksiinid. Nahk on organismi puhastaja. Kui higi ei eritu, siis langeb suurem koormus teistele eritusorganitele. Inimene peaks vähemalt korra päevas higistama.
Jalgsi kõndimine on üks parimaid mooduseid kehatreeninguks: kõndimisel töötavad kõik peamised lihased rütmiliselt. 8-kilomeetrine jalutuskäik võib kustutada kõik ebaterved emotsioonid.

Seitsmes arst – puhkus
Brasiillased küsisid kord ühelt eestlaselt, et mis asi see stress on. See pidavat üks paganama hea asi olema, et kõigil see on. Tegelikult tuleb stress sellest, et organism ei saa puhata (nii füüsiliselt kui ka vaimselt). Puhkuse all tuleb mõelda täielikku rahu ja lõõgastumist, mis tähendab rahu mõistusele ja vaimule ilma rahutuseta ja erutuseta. See peab värskendama närvisüsteemi. Tänapäeva inimesed ajavad puhkuse segi nt laua taga istumisega ja tugevate stimulaatorite tarvimisega – alkohol, kohv, tee jne.
Puhkus ei ole istumine jalg üle põlve. Tehke seda nii harva kui võimalik, kuna see koormab arterit, mis toidab jäsemeid. Koormab ka südant. Parim uni on riieteta ja kõval voodil, kai päikesevann. Öine uni on samuti väga tähtis. Et seda siis piisavalt palju oleks. Seega – õpi õigesti lõdvestuma.

Kaheksas arst – inimese mõistus
Millised on inimese mõtted, selline on ta ise.
Kui haige aina kordab, et ta ei saa kunagi terveks, siis võib olla päris kindel, et ta kannab oma haigust hauani. Mõistus peab raudse tahtega valitsema keha üle. Aju hüpnotiseerib keha. Igasugune narkomaania on näide sellest, kuidas keha valitseb mõistuse üle.

Kadi Jüriado

---

Rootsi piparkoogid

200g margariini
250g peen suhkrut
100ml mett voi molasses (ma olen tumedat kasutanud) voi molemat. Sel juhul natuke vahem suhkrut kui kasutad mett
2tl kaneeli
1tl nelki
2tl ingverit
2tl riivitud pomerantsikoort
2tl soodat
50ml vett
1 muna
u. 600-700ml jahu

1. Pane margariin, suhkur, mesiémolasses ja vyrtsid potti ja sulata neid kuni margariin on sulanudning lasel segul natuke jahtuda.
2. Lahusta sooda vees ja lisa tainale.
3. Lisa lahti klopitud muna ja jahu. Sega.
4. Pane tainas toidukilesse ja kylmikusse seisma taielikult kuni jahtunud.


Jõudu kypsetamisel!

Piparkoogitainas

300 g suhkrut
1.3 dl tulist vett
150 g võid
1 tl jahvatatud nelki
1 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl jahvatatud kardemoni
0.5 tl jahvatatud, kuivatatud ingverit
1 tl riivitud sidrunikoort
1 spl hapukoort
1 tl äädikat (30%)
1 muna
1 tl soodat
400-500 g jahu

Suhkur sulatada paksupõhjalises kastrulis ja pruunistada, aga mitte lasta suitsema (sel juhul võtta uus suhkur ja alustada uuesti). Tõsta kastrul tulelt. Lisada tilkhaaval ja segades peaaegu keev vesi. Ettevaatust pritsmetega - suhkur on väga kuum ja põletab korralikult (pikad varrukad, pajakindad ja pikavarrelised köögirelvad on abiks).
Sulatada siirupis või ja lisada maitseained. Kuumutada vaevu keevana 2-3 minutit.
Jahutada segu enne muna lisamist toatemperatuurile (st. jahutada täiesti maha).
Lisada hapukoor ja äädikas, segada läbi ja lisada muna, segada veel.
Lisada soodaga segatud jahu ja segada-mätsida käega ühtlaseks. Tainas peaks jääma veidi vedelam kui rullimisvalmis poetainas, sest külmikus see taheneb veel.

Vooderdada kauss toidukilega, tõsta tainas kilele ja keerata kileservad taina peale. Jätta tainas ööpäevaks külmikusse seisma.
Rullida jahusel pinnal, vormida ja küpsetada õhukesi piparkooke 200-kraadises ahjus 6-7 minutit. Tahkeks ja krõbedaks muutuvad piparkoogid jahtudes.
Lasta täielikult jahtuda ja kaunistada glasuuriga.

Piparkoogiglasuur

1 munavalge
200 g tuhksuhkrut
1 tl sidrunimahla

Vahusta munavalge, lisa suhkur ja sidrunimahl. Sega, kuni glasuur muutub läikivaks. Värviliseks glasuuriks saab kasutada mahlasid, värvilisi tuhksuhkruid või toiduvärve, aga minu meelest pole
piparkooke vajagi liiga kirjuks kaunistada.

PS! Nelk+kaneel+kardemon+ingver+sidrunikoor võib asendada võrdse mahu á la Meira piparkoogimaitseainega.
PPS! Võib kasutada valmis tumedat siirupit, mis on poes täitsa müügil.
PPPS! Sooda+äädika asemel töötab ilmselt ka küpsetuspulber, aga kogemused puuduvad.
PPPPS! Vaat, millised piparkoogivormid :D
PPPPPS! Rullimise pildid teemal: kuidas saab armastus toidu sisse...

Alternatiivsed edukalt töötavad retseptid: Pille krõbedad piparkoogid ja Toidutare samm-sammult seeria

Õigest ja tervislikust toitumisest!

Kui Jumal nägi seda, mida Ta on loonud, see on - inimest, ütles Ta, et see on hea!

Inimese eksistents on seotud mitmesuguste seaduste: füüsiliste, keemiliste, bioloogiliste, mehhaaniliste, kuid ka igavestel põhimõtetel põhinevad moraalsete seadustega. Kogu inimorganism töötab nagu suur kellamahhanism või keemialabor. Kui püüame elu säilitada, peame andma ainevahetuse tarbeks kõik tingimused: värsket hapnikurikast õhku, kus viibime; head ehitusmaterjali ja energiat, mida annab meile toit; vett, mis puhastab jääkainetest; mõõdukat eluviisi - puhkepäevi, päikest ja füüsilist liikumist.

Kui usaldame end Looja kätesse, saab Tema kõige paremini korraldada meie elu. Jumal ütles, et meie keha on Püha Vaimu tempel - andkem siis sellele kehale õiget toitu. Jumalal on igaühe jaoks tervenemise plaan ja Jumal tervendab ka läbi toidu.

Meie toidus peab olema piisavalt valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine, mineraale, kiudaineid ja vett. Kui neid on puudu või neid kasutatakse vales proportsioonis, algavad tervisehädad. Valgud, rasvad ja süsivesikud annavad energiat tervele organismile. Väga harva esineb neid puhtal kujul - nii on puhas süsivesikuallikas ilma vitamiinide ja mineraalideta ainult valge suhkur ja peaaegu puhas rasv mõningaste vitamiinidega on taimeõli, koorevõi ja margariin.

Inimene pole see, mida ta sööb, vaid see, mida ta seedib

Söömisprotsess on võrreldav sümfooniaorkestri mänguga. Toit algul lõhustatakse, siis grupeeritakse, protsess algab juba suus. Hambad peenestavad toidu, mis vajab korralikku närimist, edasi astuvad mängu süljenäärmed fermentidega, mis teevad toidu vedelamaks ja annavad makku signaali. Edasi lõhustub toit lihtsamateks elementideks ja suundub soolde, kust toitained verre imenduvad. Algab ainevahetus - organismi ehitamine valgu telliskividest - aminohapetest tekib uus, eriline valk, mis arendab meie lihaseid, aju, juukseid, nahka ja nii edasi. Selles funktsioonis ei saa valku asendada mitte millegagi ja taimetoitlastel tuleb ettevaatlik olla.
Energiat annavad põhiliselt rasvad ja süsivesikud. Muidugi võib energiat anda ka valk, kuid see on väga kallis energia ning teeks sama välja, mis autobensiini asendamine puhta piiritusega.
Kui organism ei kasuta ära kõiki toidusolevaid rasvu ja süsivesikuid, tekivad rasvavarud. Väga oluline osa on mängida vitamiinidel ja mineraalidel. Organism ise ei saa neid sünteesida, need peavad tulema väljastpoolt, neid ei saa ladestada ja sellepärast tuleb iga päev tarvitada vitamiinirikast toitu.
Vitamiinipuudus võib tuua kaasa haigusi, näiteks pikkadel merereisidel on surnud rohkem meremehi kui merelahingutes kokku.
Kui organismis on puudu joodist (mineraal), mida on tegelikult vaja väga vähe, võivad sündida alaarenenud lapsed, täiskasvanutel võib tekkida struuma.
Kiudainete puudusest annab teada kõhikinnisus ja soolte pöörded, samuti mitmed vähivormid. Kiudained ise ei võta osa ainevahetusest, ei anna energiat ega seedu, aga on vajalikud sooltele nagu ballastaine ning neid seestpoolt küüriv “pudelihari”.
Vesi ei anna energiat, kuid ilma veeta ei ole elu. Inimese keha koosneb 70 % veest. Puuviljades ja juurikates on 98 % vett, lihas 70-75%. Vesi on elueliksiir, mida on lümfis, veres, rakuvedelikes. Vesi on asendamatu ainevahetuses, veega tulevad välja kahjulikud ja mittevajalikud keemilised ained, see aitab kaasa maksa ja neerude tööle. Kui inimene saab ilma toiduta elada mitu nädalat, siis veeta sureb ta juba kolme päeva pärast. Normaaltingimustes tuleb päevas juua 1,5 - 2 liitrit vett, raske füüsilise töö korral rohkem, sest higistades erituvad mineraalained.
Valkude, rasvade ja süsivesikute suhtarv peab olema 1:1:4. Valke sisaldavad toiduained on: liha (linnuliha, kala, kalmaarid), piim, piimast valmistatud toidud, pähklid, muna, oad (teraviljades on valke kaks korda rohkem kui lihas). Kaks retsepti taimevalkude paremaks omistamiseks: hernes koos majoneesi, mannapuder koos piimaga.
Valku on vaja 0,5 grammi kehakilogrammi kohta.
Rasvad annavad kaks korda rohkem energiat kui süsivesikud ja valgud. Rasv suures koguses on kahjulik, kuid teataval määral on seda vaja, sest organism ei omasta rasvata A,D, E ja K-vitamiini. Meestel kehamassis on 10-15 % rasva, naistel 15-25%.
Toitainete rasvasisaldus. Viinerid sisaldavad 25%, piim 3,5%, juust 20-29%, kohupiim 9%, vorst 23%, muna 11 % rasva. Kõige rohkem on mittevajalikku rasva margariinis, hüdrogeen-rasvades, emulgeeritud rasvades ning sea- ja loomalihast valmistatud toitudes. Ülikahjulik, vähkitekitava toimega on organismile eelmisest toidukorrast pannile jäänud rasv, mistõttu tuleb panni enne uue toidu valmistamist hoolikalt pesta!

eraarst G.T.

-----------------------------------------------------------------------

Mida teha, kui inimene on saanud arstilt raske haiguse diagnoosi?
Kõigepealt tuleb teada, et omavoliline range tervisliku toitumise programmi rakendamine on riskantne.
Kindlasti peab konsulteerima arstiga.
Seda sellepärast, et iga raskema haiguse, aga ka vähiliigi puhul tuleb rakendada küll põhimõtteliselt samal alusel põhinevat, kuid erinevaid komponente sisaldavat dieeti, samuti on arstil vaja teada inimese muid haigusi, mis võivad mõningate ainete tarvitamise välistada.
Arvesse tuleb ka patsiendi vanus - näiteks kasvava lapse organismi puhul on mõeldamatu isegi range kaalujälgimine.

Universaalsed on immuunsüsteemi tugevdavad üldised toitumispõhimõtted, mis aitavad organismil haigustega ise võitlema hakata ja uueneda ning parandavad soolte floorat.

Selleks võib esiteks kasutada punast päevakübarat (tablette või ekstrakti) ja mahlakuuri (vt. Benny Hinni tervisliku porgandimahla retsepti kõrval).
Teiseks tuleb tarvitada peenestatud küüslauku, kolm küünt päevas, seda piima või jogurtit peale juues. Küüslauk ei lase kasvaja rakkudel areneda ja hävitab neid.

Kolmandaks tuleb kindlasti süüa küllaldaselt antioksüdante: E ja C-vitamiini, beeta-karotiini ja flavonoide. Flavonoide sisaldavad oranzhid, kollased, rohelised ja punased puu- ja juurviljad: kaalikas, naeris, punapeet, kollane kartul, kabatshokk, kõrvits, melon, arbuus, virsik, aprikoos, kirss, ploom, greip, apelsin, sidrun, kiivi ning aed- ja metsamarjad. Eesti C-vitamiinirikkaim aedmari on mustsõstar.
Antioksüdantide ülesanne on vabade radikaalide inaktiveerimine, nende kahjutuks tegemine.
Vabad radikaalid tekivad radiatsiooni, saastatud õhu ja suitsetamise (aktiivse ja passiivse) mõjul ning alkoholi, ravimite ja ebatervislikke komponente sisaldavate toiduainete tarbimisel.


Üldised soovitused

Süüa palju naturaalset, Jumala poolt loodud, mitte inimese poolt keemiliselt töödeldud toitu. Eelistada pruuni riisi, III sordi jahu, teraleiba.

Vältida kofeiini, soodapulbreid, kemikaale, röntgenikiiri, retseptiravimeid, alkohoolseid jooke ja ülessoojendatud toitu.

Sealiha asemel tarvitada väherasvast loomaliha, igasugust kala, kohalikku, mitte Ameerika päritolu ja hormooniderohket kana- ja kalkuniliha.
Päevas juua 1,5 kuni 2 liitrit vett, tarvitada rohelist teed.

Kasutada ainult pisut “häid” rasvu, so oliiviõli, võid, kalaõli (ka kalades leiduvaid rasvu). Muu rasv muutub õhuga reageerides emulgeeritud rasvaks, mis ladestub veresoonte siseseintele ja tekitab infarkti, stenokardiat ning insulti.

Shokolaad, kartulikrõpsud, hamburgerid, hot-dogid, saiakesed ja Coca-cola on rämpstoit, mida enesest lugupidav inimene ei söö.

Tarvitada palju juur- ja puuvilju. Puuvilju, nagu näiteks apelsinid, greibid, õunad, mandariinid, kiivid, süüa koos koore ja seemnetega.

Mõõduka toiduportsu suurus: kahe käe kokkupanemisel (peopesad ülespoole).

Oska olla õnnelik siin ja praegu

Teadlased on seisukohal, et inimesed, kes oskavad rõõmu tunda käesolevast hetkest, on õnnelikumad neist, kes elavad unistustes või möödanikus. Oskus argielus rõõmu märgata, tunda ja luua kipub nüüdisaegse eluõpetuse gurude arvates inimestel aga vägisi kaduma.

Paljud meist elavad unistustes, sest unistada on ju nii tore! Ühel ilusal päeval, kui ostame maakodu… kui aega ja raha on rohkem… kui lapsed on suured… Paljud meist loodavad end tunda palju-palju õnnelikumana kunagi tulevikus ega vaevugi mõtisklema selle üle, mis õigupoolest takistab sedasama tunda siin ja praegu. Me pühime ise justkui möödaminnes oma elust minema väikesed rõõmud, unistades aina millestki suurest ja ilusast.

Uue ajastu filosoofid, nagu Eckhart Tolle, Jon Kabat-Zinn, Byron Katie ja paljud teised, võtavad meiesugustelt unistajatelt aga kõik illusioonid: need, kes ei oska olla õnnelikud siin ja praegu, ei oska seda ka homme ega ülehomme, täitugu kas või kõik nende unistused ühekorraga või langegu kaela lotovõit. Need tänapäeva eluõpetuse gurud on veendunud, et eduühiskonna inimeste üks suuremaid hädasid on suutmatus ja oskamatus olemasolevast rõõmu tunda.

Inimesed seavad õnnetundele järjest suuremaid ja enamasti ebareaalseid nõudmisi, makstes selle petutunde eest ränka hinda nii psühholoogiliselt, materiaalselt kui ka moraalselt. Ning lõppkokkuvõttes ollakse sellest kõigest nii läbi, et peale kaela sadanud kohustustekoorma (õnne-, turva- ja heaolutunne ju maksab, mis parata, ja mitte vähe!) midagi muud järele ei jäägi. Me justkui häbeneme öelda, et rõõmud võivad olla argised, väikesed ja n-ö tavalised, ja tunda naudingut, istudes hommikul, kohvitass käes, ja vaadates oma tärkavat aeda. Enamik meist joob hommikul kohvi, paljudel on ehk isegi aed, kuid vaid üksikud tajuvad seda kui naudinguhetke… Miks meile õigupoolest tundub, et rõõmu- ja heaolutundeks on vaja midagi enneolematut, suurt ja ebamaist? Sest meid tüüritakse selles suunas raudse järjekindlusega, meile müüakse igal sammul unistusi, mis panevad meid vägisi uskuma, et ilma nendeta me hakkama ei saa ning et meie praegune elu on ilma nendeta vähe väärt, leiavad gurud. Matkime elamist Tihti ei olegi see meie loodetud-oodatud õnn (ükskõik mida see kellegi jaoks konkreetselt tähendab) kättesaamatus kauguses, vaid lausa käeulatuses, ning leidub hulganisti neidki tarmukaid, kes üksnes ei unista, vaid oma unistused entusiastlikult ka teoks teevad — kulugu sellest arusaamiseks, milles see õnn siis õigupoolest seisneb, või selle teostumiseks kui tahes palju aastaid, raha ja energiat. “Tehtud!” tahame ühel ilusal päeval hüüda. Tehtud? Muidugi, kuid iseküsimus on, kas üht või teist megaponnistust saadab tõepoolest ka rõõmu- ja rahulolutunne või on see, mida me enda rahustuseks õnneks nimetame, lihtsalt üks materiaalsete asjade jahtimine, tegevusteraapia viimseni pingul närvide maharahustamiseks või lihtsalt põgenemine iseenda ja maailma eest. Vaata enda ümber teraselt ringi, keskenda oma meeled olemasolevale ning peaasi — ole ise oma elus tõeline osaline, ütlevad uue põlvkonna eluõpetuse jagajad. Nad lubavad, et ainult siis, kui me tõepoolest elame siin ja praegu, mitte ei matki elamist, on võimalik üles leida palju ja tõelisi rõõmu- ja rahuloluallikaid. Kuid mida tähendab “matkima”? Kuidas on võimalik elamist matkida, kui me ometi reaalselt sööme, liigume, magame, armastame? Väga lihtsalt — kõiki neid tegevusi on võimalik sooritada, ilma et meie meeled selles osaleksid, ilma et meie hing ja süda selles kaasa lööksid, ütlevad gurud. “Pole võimalik!” hüüame meie. On küll, ja kuidas veel! Kui sind pole siin, siis sind pole olemas Cambridge’i ülikooli kraadiga kirjamehe ja vaimse õpetaja Eckhart Tolle raamatut “The Power of Now” (“Hetke vägi” — toim.) peetakse üheks tänapäeva mõjukamaks spirituaalseks teoseks ja autor ütleb seal tabavalt: “Paljud meie probleemid on kinni selles, et me ei keskendu ega pühendu sellele, mida teeme: embame abikaasat, kuid meie mõtted on mujal; kuulame, mida laps räägib, kuid ise vaatame telerit; sööme lõunat, rääkides vahetpidamata telefoniga… Me toimime, oleme füüsiliselt olemas, kuid vaid väheste tegevuste puhul oleme tõesti kohal.” Kogu oma olemusega — mõtte, sõna ja teoga — reaalsuses, käesolevas hetkes olemine ja elamine on ka Jon Kabat-Zinni ja Byron Katie eluõpetuse raamatute vundamendikivi. Millest õigupoolest siiski jutt käib? Sellest, et ainult siis, kui oleme asja kallal oma mõtete ja südamega, kogeme tõelisi elamusi, ning neid elamusi saadaksegi eelkõige argipäevast. Nii psühholoogid kui ka gurud on veendunud, et meie tegelik kohalolek vähendab tunduvalt stressi, sest siis keskendume olemasolevale, tegutseme märksa adekvaatsemalt ning lisame oma toiminguisse emotsioonid ja tõelise hoolimise, mida autopiloodil toimides kunagi ei kaasne. Mida teised arvavad? Palju pärsib ja vähendab elust rõõmu tundmist seegi, et sotsiaalsetest normidest ja tavadest sõltujaina mõtleme liialt tihti oma tegevusi ja otsuseid läbi arutades sellele, mida teised meist seejärel arvavad, kuidas nad reageerivad ja kuidas meie peale vaatavad. Olgem ausad — nii mõnegi otsuse puhul oleme kartnud jätta endast tobeda mulje, näida rumal, saamatu või reeta oma rahakoti kesine sisu. Neid hetki on tulnud ühel või teisel moel ette kõigil, see aga tähendab, et oleme endast läbi lasknud hulga täiesti tarbetuid ebameeldivaid tundmusi ning suutnud ära rikkuda tükikese ilusast päevast. Isegi kui me lõpuks teeme ja toimime nõnda, nagu me siiski heaks arvame, on see negatiivne mõttevoog meist juba mühinal läbi kihutanud ja jätnud endast maha jälje. Teine asi, mis samuti tarbetult tihti inimese mõtteid ja tegevusi suunab ning olemasolevast rõõmu tunda ei lase, on enda pidev allutamine vastumeelsetele tegevustele. Kas need tulenevad suhetest, tööst või olmest, pole vahet — suutmatus langetada enda jaoks õigeid ja vastuvõetavaid otsuseid tähendab kahjuks piinarikast ekslemist rahulolematuse radadel. Lahendus? Tuleb õppida ütlema ei, teha valikuid, mis tõesti langevad kokku sinu seisukohtade ja väärtushinnangutega, ehk veelgi lihtsamalt: tuleb olla enda vastu aus. Seejuures ei tohiks unustada, et enda vastu ausaks jäämine ei tähenda mingil juhul kohustust kellelegi teisele liiga teha. Iga tegevus võib olla nauditav Hoolimata sellest, et kõik eelöeldu kõlab justkui lihtsalt ja loogiliselt, pole nende iseenesestmõistetavate põhimõtete järgimine elus ometi niisama lihtne. Vastupidi — kõige kergem, tuleb välja, võib olla kõige raskem! Tee lihtne katse, nagu soovitab Kabat-Zinn: vali välja üks objekt, olgu see lill vaasis või mobiiltelefon laual. Vaata, kui kaua sa suudad nii mõtte kui ka pilguga sellele keskenduda. Vaid mõne hetke, sest katkematu mõtete vool ei näi lõppevat, me ärritume, see kõik tundub tüütu ja tobe, teab tõde Kabat-Zinn, üks Ameerika tuntumaid keskendumisteooria gurusid. “Kahjuks liigume selles suunas, et talume järjest vähem eluga paratamatult kaasas käivaid ebamugavusi ja ebameeldivusi ning seetõttu oleme pidevalt rahulolematud. Kuid negatiivsete mõtetega ja tunnetega on see paradoks, et ükskõik kui jõuliselt me neid endast eemale ei peletaks, tulevad nad alati tagasi, kui me ei muuda oma suhtumist.” Kabat-Zinnile sekundeerib hollandi psühholoog Gijs Jansen, kes kasutab oma raamatus “Mõtle, mida tahad, tee, millest unistad” samuti võtmesõna realiteeditunne. Autori sõnul peame endale aru andma, et elus ei ole ega saagi olla kõik ainult hea, meeldiv ja positiivne: “Reaalsus on see, et elus on paraku kõike, ning me peame neis oludes elama ja hakkama saama.” Jansen rõhub tervele talupojamõistusele ja tuletab meelde, et elu ei kulge turvalises, soojas ja toiduküllases inkubaatoris. Ta lisab, et just negatiivsete kogemuste, mõtete ja tunnete kogemine annab võimaluse neid hiljem paremini elimineerida: “Kui sa oma vaenlast tunned, oskad temaga kohtumist vältida ja ta ei saa sind rünnata. Kuid selleks peab temaga vähemalt korra kohtuma ning selleks peab olema julgust.” Teine suur häda on gurude meelest tohutu toimingute rohkus, millega inimesed oma päevi täidavad ja mis ületab paljude jaoks taluvuse ja suutlikkuse piiri. Nad paluvad teha endaga lihtne katse: loe kokku toimingud, mille jaoks on sul päeva jooksul enda arvates just nii palju aega, kui sa tõepoolest soovid. Nii psühholoogid kui ka gurud on mures, et neid toiminguid jääb järjest vähemaks. See tähendab aga just seda, millest loo alguses juttu oli: me ei keskendu millelegi, toimime autopiloodil ja meie meeled on hajevil — seega ei suuda me elu nautida ega rõõmu tunda. Keskendumine hoiab keha ja vaimu terve Kuid mis sel kõigel tegelikkusega pistmist on? Kuidas end mitte lasta häirida nii paljust negatiivsest, mis meid reaalses elus lausa igal sammul varitseb? Budistlikule õpetusele toetuv Kabat-Zinn on seisukohal, et tähtsaim relv sellega hakkama saamiseks on meditatsioon ehk keskendunud mõtlemine. Budistlik õpetaja Samdhong Rinpotše peab mediteerimise motiivi tehnikast märksa olulisemaks ja on selle sõnastanud väga tabavalt: “Kui minult küsitakse, miks ma mediteerin, siis vastan küsimusega: miks teie sööte toitu ja joote vett? Ilmselt te vastate, et peate elus püsimiseks oma keha toitma ning muidu sureksite. Minu vastus on sama: pean mediteerima, sest mu meel ja teadvus on tarvis hoida tervena ning need vajavad toitu. Keskenduva meele arendamise tulemusena on keha väsimatu.” Kabat-Zinn, nagu paljud tema mõttekaaslased, väidab, et keskendunud mõtlemiseks pole tingimata vaja võtta põrandal lootoseasend ega süüdata viirukid. Keskendumise olemus on palju lihtsam ja see algab enda ümber vaikuse loomisest (st kõrvalda igasugune müra, nii heli kui ka infomüra) ja keskendumisest sellele, mida teed. “Keskenduge sooritatavale kõigi oma meelte ja vaimuga, pole tähtis, mida te parasjagu teete — see võib olla lihtsamast lihtsam argitegevus. Kuid tulemus, mis sellest sünnib, on kindlasti parem kui teie eemal olles ehk siis keskendumata,” ütleb Kabat-Zinn. Teine käepärane tööriist on keskendumine ühele asjale või tegevusele korraga. Mitme asjaga samal ajal tegelemine, n-ö eemalolek, võib näiteks maanteel kaasa tuua juhusliku otsasõidu teisele autole, inimsuhetes toob pidev kohalolematus tõenäoliselt kaasa läheduse hääbumise või koguni suhte purunemise… Kolmas tööriist on tekitada endale igasse päeva kas või mõned oaasid ehk hetked, mille puhul tõesti tunned, et sa neid naudid, ja mis suurendavad sinus positiivseid tundeid ja energiat. On tõsi, et nn reaalsusesse tagasi tulek ja elamise mängimise lõpetamine ei pruugi olla kerge ettevõtmine. Ei, mitte sellepärast, et see nõuaks aega või raha, mida pole kellelgi kunagi ülearu. See otsus nõuab märksa rohkem, kui raha eest antakse — siirast tahet elada siin ja praegu, tundes rõõmu ja seda teistega jagades. * TESTI END: Kuivõrd sa elad tänases päevas? Märgi enda jaoks viiepunktiskaalal, milline väide sinu arvamusega kõige enam sobib. Skaala: Ei ole üldse nõus ----- Täiesti nõus 1. Mul juhtub toidu ja küpsetistega sageli äpardusi, sest mu mõtted on hajevil. 2. Kui ma kuhugi minema pean, jätan selle viimasele minutile ja torman siis nii, et ei pane kedagi ega midagi tähele. 3. Tihtipeale adun alles tagantjärele, kui palju põnevat mu elus tegelikult on. 4. Kui keegi end mulle esitleb, unustan ma juba hetke pärast tema nime. 5. Tegutsen ja toimetan tihti justkui autopiloodil. 6. Kui ma kedagi kuulan, teen enamasti ikka oma toimetusi edasi. 7. Ma jään tihti mõttesse, et mida ma siis nüüd õigupoolest tegema pidingi. 8. Tihti juhtub, et söön, ilma et üldse mõtleksin, mida suhu pistan ja mis maitse sel on. 9. Ma keskendun eesmärgile, mitte sellele, kuidas seda saavutada. 10. Ma tunnen end tihti kui tagaaetu ja unustan asju, mida tegema pean. 40 punkti või rohkem Kui kogusid 40 punkti või rohkem, siis on kindel, et hoolimata oma füüsilise keha kohalolust uitad sina ise küll kusagil kaugetel radadel. Käesoleval hetkel ei ole sinu jaoks tähtsust, mingil põhjusel on su mõtted ja süda kusagil mujal — seotud möödanikuga või hõljumas unistustes. On üsna tõenäoline, et selline ajasild ei lase sul end siin ja praegu õnnelikuna tunda või valmistab koguni probleeme. Loe eelolev artikkel hoolega läbi ja katsu enda jaoks tarkuseterad välja noppida. 21–39 punkti Sinu elu kulgeb suures plaanis küll tänases päevas, kuid sa lased jalga otsekohe, kui elu- või tööpinged kuhjuma kipuvad, probleemid laheneda ei taha või olemine muidu ebamugavaks kisub. Raalid kiirelt probleemse olukorra peast läbi, ent kui see n-ö sõrmenipsu peale ei lahene, ei vaevu sa sellega edasi tegelema, vaid jätkad mõtteid-mõlgutusi-unelusi sealt, kus ennist pooleli jäid. Selle artikli nõuanded aitavad sul maa peale tulla ja nautida elu koos kõige sinna juurde kuuluvaga, nii hea kui ka halvaga. 20 punkti või vähem Sina oled kindlalt see, kelle kohta võib öelda, et oled kohal — kahe jalaga keset reaalset elu. Oled kogu oma olemise, mõtete ja südamega selle küljes, millega parasjagu tegeled. Sinu jaoks on sinu siseilm ja sinu ümber toimuv selge ja arusaadav ning mis peaasi — üks tervik. Sul on haruldane oskus õnne pisemadki killud päevast kokku korjata ja nende üle rõõmustada.

Marie Claire

---

On kerge saada õnnelikuks

On kerge saada õnnelikuks

Mis teeb sind õnnelikuks? Erinevad inimesed vastavad sellele küsimusele erinevalt. Tegelikult on õnne ja täiuslikkuse otsimine jätkunud juba aastasadu.

Tihti koguvad inimesed muinasjutulisi rikkusi ning mõistavad hiljem, et nad on ikka samasugused inimesed, kui enne jõukaks saamist ja et raha ei ole neid õnnelikuks teinud.

Mis toob õnne?

Minu kogemuste põhjal tuleb õnn koos probleemide lahendamisega. Eks ole ju sinulgi hea olla, kui sa oled lahendanud edukalt mõne probleemi!

On olemas teatud tunne, mida tekitab kordaminek. Seda võid tunda vaid edu puhul. See on õnne, rahulolu ja täiuslikkuse tunne.

Mida rohkem kordi sul tegevused õnnestuvad, seda tihemini sa aistid seda tunnet. See viib tarkuseni -teatud hulk õnnestumise tundeid viib tarkuseni.

Õigesti tegemine

Mis asi teeb meie olemise heaks kui me lahendame probleeme? Miks see toob meile õnne? Võibolla ehk seepärast, et me oleme tulnud siia ilma parandama probleeme, ning tehes seda, mida me tulime siia tegema, saame tunde vormis tasuks õnne, rahulolu ja täiuslikkuse. Kas sulle on mõnikord mõtesse tulnud küsimus, et kes sind siia saatis ja miks?

Mina olen seda mõttes küsinud.

Olen küsinud, et kas ma ehk tulin siia selleks, et vaid nautida maiseid rõõme.

Kuid nii see ei saa olla. Palju veini, mitu naist ja liiga palju pidutsemisi loovad inimesele probleeme. Olen tundnud mitut inimest, kes on surnud alkoholi ja kõikvõimalikust üleliigsusest tekkinud stressi tõttu.

Kui midagi, mida sa teed, teeb su kehale halba ja põhjustab enneaegset surma, siis sa ei peaks seda tegema. See tõde tundub kindlasti olevat liiga lihtne.

Mida sa peaksid tegema.

Teisalt olen ma kindel selles, et osaledes konstruktiivses ja loovas tegevuses inimene rikastub. Keegi ei maksa teisele palka "magusa elu" eest. Ja jookide, naiste ja lõbustuste peale kulub palju raha.

Kuid inimesed maksavad, ja maksavad hästi, nende asjade eest, mida teed konstruktiivsel ja looval viisil ja mille abiga parandad probleeme ja teed maailmast koha, kus on parem elada.

Samuti ma arvan, et ka kõrgem intelligents toetab meid probleemide lahendamise teel. Me ei ole siin vaid selleks, et süüa, magada ja lihtsalt püsida elus. Me oleme siin probleemide lahendamiseks.

Kuidas sa lähed siit edasi.

Meile on ikka öeldud, et õpime vigadest. Meile on öeldud, et me peame minema läbi tule ja vee enne kui jõuame trepi kõrgema astmeni – õnneni. Kuid nüüd on teada parem variant:

Kasuta ära neid õnnestumisi mis sul on, et veel paremini tegemistes õnnestuda. Alati, kui sul õnnestub lahendada üks probleem, vallutab sind see tüüpiline õnne ja rahulolu tunne.

Hiljem mine tasandile, tuleta meelde ja ela uuesti läbi mõlemad, nii õnnestumise, kui ka ennekõige selle erilise õnne tunde. Siis sul õnnestuks see tegu justkui teist korda veel.

Üks õnnestumine viib järgmise õnnestumiseni. Mitmed kogunenud õnnestumised viivad tarkuseni.

Nii, et kasuta ära neid õnnestumisi, mis sul on, kuigi sul alguses neid ehk eriti palju võibolla ei ole, nõnda, et need juhiks sind uutele õnnestumistele.

Oma sügaval sisemuses saad sa veel rohkem kasu, kui sa avastad, et teedki seda, mida sa tulid siia tegema ning võttes osa konstruktiivsest ja loovast tegevusest, liigud samas suunas loojaga.

Selle tulemusena muutub sinu mina-pilt, sa hakkad ennast rohkem hindama, ja järjest enam tõuseb eneseusaldus ning tekitab sinus täiuslikkuse tunde.

Ei ole olemas võlusõnu, millega võib selle sinu eest kõik ära teha. Ainult oma suhtumiste muutmisest ei piisa, peab ka füüsilisel tasandil tegutsema õigesti.

Kui sinust saab parem inimene (sest sa teed seda, mida sa tulid siia tegema), siis sa ka tunned end olevat parem inimene. Ning mis kõige tähtsam – sa ka tõesti oledki parem inimene. Mida enam sa probleeme lahendad, seda suurem on ka sinu tasu.

Keegi ei maksa sulle lõbutsemise eest. Tegelikult läheb lõbutsemine sulle päris palju maksma.

Armastuse jook‏

Kord sattusin ühel meditatsioonil ruumi, kus jagati armastuse jooki. Ilus peeker oli ja joojateks olid ainult naised. Palusin, et mulle ka seda jooki maitsta antaks. Mulle viibutati sõrmega ja öeldi: “Sina, mees, pead jooma naise südamest”! Ilmselt on iga mees tundnud jõuetuse ja elu lõpu tunnet, kui tal armsamaga suhted sassi lähevad ja naine armastuse kraani kinni keerab või selle otsa kellegi teise paneb. Ilmselt on iga naine tundnud oma südames seletamatut raskust kuni südame lõhkiminekutundeni välja, kui tema mees saab armastust mõne teise naise käest. Naise armastuse andmise kanal on täpses vastavuses mehe vastuvõtukanaliga. Kõik võõrenergiad (teised mehed ja naised) selles kanalis tuntakse hoobilt ära. Kui me oskaksime seda tunnet usaldada ja sellest ka koheselt oma partnerit delikaatselt informeerida, lahendaksime oma vead juba eos ja ei peaks nii palju kannatama. Naise armastus lööb õitsele, kui mees selle tänuga vastu võtab. Teisitiöeldes annab mees oma tahtega naise armastusele jõu, liikumise kiiruse ja võimsuse. Seepärast ihaldavadki naised jõulisi mehi. Mis puudutab mehe-naise tervikliitu, siis naise jaoks selles tervikus on mees looja ja mehe jaoks on naine jumal. Looja on pea ja jumal on süda. Südamevalu ja peavalu on ühe terviku erinevad otsad. Valu tekib süüdistamistest. Süüdistamised tekivad arusaamatustest, arusaamatused tekivad valedest arusaamadest. Vale arusaam tekib religioonist ehk klammerdumisest vanadesse arusaamadesse. Probleem hakkab selginema sellest momendist, kui arusaamise asemel hakatakse endale aru andma ja lõpetatakse nii enda kui teiste süüdistamine.

Mardipäev ja teisi novembri tähtpäevi rahvakalendris

1. november oli pühakutepäev ehk pühade meeste päev ehk kirikukalendri pühadepäev. Kuigi selle püha tekkeloos on paljugi seletamatut, oli pühadepäev, mil mälestatakse kõiki kristlikke märtreid, õhtumaal juba laialt levinud 9. sajandi lõpul.

2. november peeti hingedepäeva. Kui pühadepäeval peetakse meeles märtreid, siis hingedepäeval mälestab kirik kõiki surnuid. Luterlikus kirikus on hingedepäev jäänud igavikupühapäeva (surnutepüha) ehk kirikuaasta viimase pühapäeva varju.

10. november on mardipäev. See on Toursi piiskopi, askeedi ja imetegija ning õhtumaa vanima kloostri rajaja Martini mälestuspäev, mida tegelikult peaks tähistama 11. novembril. Piiskop Martin on nii kerjuste kui Prantsuse kuningate kaitsepühak. Usupuhastaja Martin Lutheri sünnipäev 10. novembril nihutas mardipäeva meie kalendris päeva jagu ettepoole. Sageli ei mäletatagi, et algselt sai päev nime Toursi piiskopi järgi, Luther sai oma ristinime aga piiskop Martini auks.

Nii on ka Eesti rahvakalendris arvatud mardipäeva Martin Lutheri päevaks, samuti on ekslikult mõeldud, et kadripäev sai nime tema abikaasa järgi, kes juhtumisi oli tõepoolest Katariina.

14. november (novembrikuu teine pühapäev) on meil skandinaavia kombe kohaselt isadepäev. Ameerikas on isadepäev juunikuu kolmandal pühapäeval. Isadepäev pääses riiklike tähtpäevade hulka alles taaskehtestatud Eesti Vabariigis.

16. november on taassünni päev.

21. november on Igavikupühapäev ehk kirikuaasta viimane pühapäev (surnutepüha), mis on nädal enne advendiaja algust.

25. november on kadripäev.

Legendi kohaselt võitnud noor, ilus ja tark Aleksandria Katariina avalikus vaidluses 50 paganlikku filosoofi ning pööranud nad lõpuks koguni ristiusku. Selle eest mõistetud tütarlaps surma. Tegelikult ajaloolisi tõendeid tema kohta pole. Sellegipoolest sai temast tüdrukute ja abielunaiste, teoloogide, filosoofide, karjakasvatajate, möldrite, ketrajate ja muude meistrite kaitsepühak. Katariina kaitse all on ka Pariisi ülikool.

Meil Tartu-Maarja kandis on rahvakalendri järgi öeldud järgmist: kadripäev oli tähtsam kui mardipäev. Käidi ka mõisahärra pool sees. Sellepärast, et keisrinna Katariinat austati enam, sest ta andis maa. Mardi Luter andis aga ainult usu. Katariina oli eestlane.

30. november on andresepäev apostel Andrease järgi, kes pärast Jeesus Kristuse ristisurma tegi misjonitööd lõuna pool Musta merd. Andreas suri märtrisurma Kreekamaal, kus ta naelutati X-kujulisele ristile. Hiljem hakati sellist risti kutsuma Andrease ristiks; usuti, et see tõrjub välku. Andreas on Venemaa ja Ðotimaa kaitsepühak.

Rahvakalendri järgi püüti sel päeval tulevast elukaaslast ennustada.

Munad ravivad

Munade ravitoimet tuntakse ammusest ajast.
Kuigi praegu kõneldakse munadest rohkem kui kolesteroolipommist, kasutatakse rahvameditsiinis ammustest aegadest nii munakoort, -valget, -rebu kui ka kooresisest kilet.

Mõõdukas muna tarvitamine vere kolesteroolisisaldust ei tõsta. Hiljutised uuringud näitavad koguni, et isegi kahe muna söömine päevas ei mõjuta seda oluliselt.

Muna on fosfori-, väävli-, raua-, vase-, kaaliumi- ja naatriumiallikas, kuid organism omastab neid aineid täielikult siis, kui mao ja soolestiku limaskest on terve. Tervele organismile piisab vajalike ainete saamiseks kahest kanamunast nädalas. Haiged seedeelundid suudavad omastada munavalget vaid osaliselt, tagajärg on kõhukinnisus.

Kui olete haige, tarvitage vaid munakollast. Munarebus on 80% kasvuvalku, peale selle skleroosivastast letsitiini, retinooli, D-vitamiini, tokoferooli ja B-grupi vitamiine.

Munakoores on 90% kaltsiumkarbonaati. Peale selle on koores kõiki organismile vajalikke mikroelemente, sealhulgas vaske, fluori, rauda, mangaani, molübdeeni, fosforit, väävlit, räni, seleeni, tsinki - kokku 27 elementi.

Munad mitme tõve vastu

- Muna kasutatakse aneemia raviks.

- Munasöömine võib vähendada silmakae riski.

- Munarebu on tähtis koliini ehk vitamiini B4 allikas. Koliin on toitaine, mis aitab reguleerida aju-, närvisüsteemi ja südame-veresoonkonna tegevust.

- Munad sisaldavad n-ö õiget rasva: ühes munas leidub umbes 5 g rasva, millest ainult 1,5 g on küllastunud.

- Muna on üks väheseid toite, mis sisaldab looduslikult D-vitamiini.

- Munad hoolitsevad juuste ja küünte tervise eest, sest sisaldavad väävlit ning teisi kasulikke mineraale ja vitamiine. Inimesed on märganud, et rohkem mune süües on hakanud nende juuksed kiiremini kasvama, eriti kui organism on varem tundnud puudust väävlist ja B12-vitamiinist.

Munakoorepulber

- Munakoorepulber aitab ravida ning ennetada rahhiiti ja verevaesust; aktiveerida luukudede vereloomet; parandada luumurde; vältida luude haprust ja hõrenemist, küünte ja juuste murdumist, igemete veritsemist, igemepõletikku, kõhukinnisust, ärrituvust, närvinõrkust, unetust, astmat, karedat nahka ja nahalõhesid, nõgestõbe ja heinapalavikku; ravida ning ennetada südame-veresoonkonna haigusi.
Munakoorepulber aitab juuksejuurtel taastuda, peatab juuste väljalangemise ja kiirendab nende kasvu. Kasu on sellest ka selgroo- ja ristluuhaiguste ning raske füüsilise töö ja aktiivse sporditegemise korral.

- Munakoorepulber väljutab kehast radioaktiivseid aineid, aitab kaasa healoomuliste kasvajate, mao- ja soolehaiguste, parodontoosi ja psoriaasi ravile.

- Munakoori tuleb nakkuste vältimiseks keeta ja kuivatada või praeahjus kuumutada. Ravitoime seejuures ei vähene. Pärast seda jahvatage koored pulbriks. Pulbrit võtta olenevalt vanusest 1,5 g (üle aasta vanused lapsed) kuni 3 g (täiskasvanud) päevas.

Kanamunasalv

Kanamunasalv aitab soolade ladestumise, nahapaksendite, kannalõhede ja seenhaiguste vastu.

Valage värskele toorele pesemata kanamunale 60 ml külma vett ja 70 ml 70% äädikat, laske 7 päeva seista (kuni munakoor on lahustunud ning muna oleks nagu keedetud). Tehke muna pudruks, lisage 200 g toaleiget koorevõid. Valage äädikavedelik osade kaupa võisegusse , segage ühtlaseks massiks. Pange purki, sulgege kindlalt ja säilitage külmikus.

Allikad: www.healthdiaries.com, Tallegg

ORGANISMI VEEVARUSTUSSÜSTEEM‏

Üks üldise tervisefilosoofia ja ka hatha-jooga põhitõdesid on looduse anni - vee - mõistlik kasutamine. Inimesed peaksid teadma ja mõistma, et vesi on keha normaalses seisundis hoidmiseks üks peamisi abilisi. Kuna aga tänapäevainimene on enamasti oma kunstlike harjumuste ja tavade ohver, on ta harilikult loodusseadused täiesti unustanud. Ainus pääsetee on tagasipöördumine looduse juurde. Laps tajub instinktiivselt vee tähtsust ja nõuab, et seda talle antaks. Kasvades unustab ta selle ning omandab täiskasvanute valed ja sobimatud harjumused. See on nii eriti inimeste puhul, kes elavad suurlinnades, kus kraanist tuleb vaid loomuliku maitseta, leiget vett.
Nii harjuvad nad tasapisi vett mitte jooma. Need inimesed hakkavad aegamööda oma janu teisiti kustutama ja unustavad loodusseadusi eirates õiged seisukohad lõpuks täielikult. Jutuajamistes võime sagedasti kuulda ka selliseid ütlusi: "mina jala ei käi ja vett ei joo." Kui inimesed jälgiksid loodusseadusi, sooviksid nad nii jala käia kui ka juua just nimelt vett. Mõned on selles osas isegi nii kaugele läinud, et kinnitavad kõigi kuuldes: "janu on haigus" ja soovitavad inimestel üldse loobuda jookide kasutamisest. Niisuguste "teoreetikutega" vaielda pole mõtet, sest nende arvamuse paikapidamatus on selge igaühele, kes tunneb inimeste ja loomade loomulikke harjumusi. Tarvitseb vaid loodust jälgida ja te mõistate otsekohe, et vett tarvitavad kõik eksisteerivad eluvormid alates taimedest ja bakteritest kuni kõige kõrgemalt arenenud loomadeni.
Joogaharrastaja peab vee joomist nii tähtsaks, et loeb seda terve olemise tähtsaimaks tingimuseks. Tema veendumuste põhjal on enamus inimesi haiged just sellepärast, et nende kehas pole küllaldaselt vedelikku. Nagu taimele on vaja vett, samamoodi on ka inimesel tervise hoidmiseks ja säilitamiseks või selle tagasisaamiseks pärast haigust vaja kindel hulk vedelikku. Kellele tuleks pähe võtta taimelt vesi ära? Kes on nii julm, et ei anna vett oma janusele hobusele?
Vaatame, kui palju ja missugust vett on inimesele vaja ja otsustame siis, kas me elame ikka normaalselt.
Kõigepealt teeme endale selgeks, et inimkeha koosneb 70 % ulatuses veest. Sellest veekogusest kulutatakse kogu aeg teatud hulk keha vajadusteks ja kui soovime hoida oma keha normaalolekus tuleb iga käikuläinud veeliiter asendada uue sama suure veehulgaga. Organism eritab nahapooride kaudu higina vett. Higi on pidev, märkamatu ja lakkamatu vee eritumine nahast, Katseliselt on tõestatud, et kui elusolend ei saa higistada, siis ta sureb. Vanas Roomas kaeti pühade ajal üks poiss pealaest jalatallani kuldse lakiga, kuna ta pidi mängima jumalat. Pois suri enne, kui see lakk tema nahalt maha pesti, sest nahk ei saanud enam higina vett eritada.
Keemilise analüüsiga on tõestatud, et higi on täis mitmesuguseid kehast erituvaid jääkaineid, mis juhul, kui organismis pole küllaldaselt vett, jäävad kehasse, seda mürgitades ja põhjustades haigestumist, mõnikord aga isegi surma. Kui need ained organismi jätta, muutuvad nad mürkideks ja tekitavad haigusi, olles toitepinnaseks igasugustele mikroobidele, spooridele ja bakteritele.
Vesi on tähtis ka joogi igapäevases elus. Selleks, et olla terve, tuleb tal vett tarvitada nii seespidiselt kui ka väliselt. Anname teile täieliku ettekujutuse vee tähtsusest organismile ja palume teid seda meeles pidada, sest rohkem kui 7 inimest 10-st vajavad sellist nõuannet. Ärge jätke seda küsimust endale selgeks tegemata, sest see on teie tervise ja olemasolu suhtes väga tähtis.
Higistamine on vajalik ka selleks, et vabastada keha liigsest soojusest ja hoida normaalset kehatemperatuuri. Kuna higiga koos erituvad kehale kahjulikud ained, on nahk tegelikult veel ka erituselund, mis täiendab neere.
Normaalne täiskasvanud inimene eritab ööpäevas higina umbes liitri vett, nendel inimestel aga, kes teevad füüsilist tööd, eritub seda veel tunduvalt rohkem.
Kuivas õhus võib inimene taluda palju suuremat kuumust kui niiskes, sest higi eritub seal kiiremini ja jahutab nahka.
Osa veest eritub kopsude kaudu. Ka teiste erituselundite kaudu väljub kehast suur kogus vedelikku. Täiskasvanud inimene eritab päevas uriinina kuni poolteist liitrit vett. Et füüsiline keha saaks normaalselt toimida, tuleb see veehulk asendada uuega.
Vesi on organismile vajalik mitmel põhjusel. Üks neist on meie kehas pidevalt toimuva hapendumisreaktsiooni reguleerimine. Selle tekitajaks on hapnik. Hapnik tuleb meie organismi kopsude kaudu ja ühineb seal toidust pärineva süsinikuga. Selline aeglane "põlemine" toimub inimkeha miljonites keharakkudes ja tekitab neis soojust. Organismis liikuv vesi reguleerib seda protsessi, pidurdab ja ei lase liiga ägedaks muutuda.
Peale selle kasutab keha vett kui transportijat. Artereid ja veene mööda voolav vesi kannab endaga erinevatesse kehapiirkondadesse vereliblesid ja toitaineid, mida keha vajab uute keharakkude ehitamiseks. Ilma veeta hakkaks vere hulk organismis paratamatult vähenema. Kui veri veene mööda kehaosadest tagasi pöördub, kannab ta endaga kõlbmatut materjali, mis võiks muidu organismi mürgitada. Veri viib selle neerude, nahapooride ja kopsude juurde, kus mürgine, sumud materjal organismist välja visatakse. Ilma tarviliku vedelikuhulgata ei saaks organism seda tööd loodusele vajalikul määral teha. Küllaldase veehulgata ei saaks toidust pärast seedimist järele jäänud kahjulikud osakesed ja organismi tegevuse jääkained nii palju pehmeneda, et läbi soolestiku kehast välja minna.
Joogi teab, et üheksa kümnendikku kroonilistest haigustest tekib veepuuduse tõttu organismis ja ta teab ka, et üheksa kümnendikku kõigist haigustest võib ära hoida, kui pöörduda tagasi loodusliku harjumuse juurde juua küllaldane kogus puhast vett. Meil tuleb selle juurde veel mitu korda tagasi pöörduda, aga oleks soovitav, et lugeja pööraks kohe tähelepanu selle küsimuse kogu tähtsusele.
Inimesed, kes ei tarbi vajalikku kogust vett, kannatavad peaaegu alati verevaesuse all. Nende välimus räägib vähesest elujõust, nad on kahvatud ja aneemilised. Nahk on neil pea alati kuiv, palavikuline ja nad higistavad harva. Peaaegu alati on neil seedehäired, see aga põhjustab sadu teisi hädasid. Nende jämesool on saastunud ja organism on seetõttu sunnitud kogu aeg absorbeerima riknenud, mürgiseid aineid, mis selles on. Saaste üritab neist väljuda hingamisel tekkiva halva lõhnana, aga ka ebanormaalse higistamise ja uriini eritamisega. Seda pole kuigi meeldiv lugeda, aga asjast tuleb rääkida otse, et lugejad vajalikul määral sellele tähelepanu pööraks.
Kõik inimese siseelundid vajavad vett. Keha on vaja kogu aeg värske veega varustada. Kui veevarustus on puudulik, siis keha kannatab samamoodi, nagu põld põua käes. Iga keharakk, iga kude ja elund vajab vett, et terveks jääda.
Vesi on vajalik neerude õigeks toimimiseks. Seda on vaja ka sülje, sapi ja seedemahlade tekkeks ning teiste kehale tähtsate mahlade moodustumiseks, ilma milleta ei saa toit seedida. Kui väheneb joodava vee kogus, väheneb kohe ka kõigi nende vedelike teke kehas.
Neerud eritavad ööpäeva vältel poolteist liitrit uriini. See väljub organismist, viies minema riknenud ja mürgised keemilised ained, mis organismist neerudesse jõuavad. Peale selle eritab nahk sama aja vältel higina pool liitrit kuni liitri vett. Sellele lisandub veel väike hulk vett, mis eraldub organismist hingates, kopsude kaudu. Veidi vedelikku eritub organismist pisaratena ja teiste eritistena. Kui palju on siis vaja vett kõigi nende kulude kompenseerimiseks? Parimad autoriteedid jõudsid järeldusele, et inimene peab selleks, et neid vedelikukadusid kompenseerida, tarbima päevas kaks kuni kolm liitrit vett. Kui organism seda veekogust juurde ei saa, siis hakkab ta kasutama neid vedelikke, mis sinna varem on kogunenud ja inimene hakkab "ära kuivama". Siis aga muutuvad ka paljud tema enda keha füüsilised funktsioonid talle sobimatuteks ja kahjulikeks, kuna kehamehhanism on jäänud ilma võimalusest puhastuda.
Kaks liitrit, see on 12 klaasi päevas! Sellega tuleb arvestada ka neil inimestel, kes joovad vaid kaks-kolm klaasi vedelikku päevas ja arvavad, et rohkem juua on kahjulik. Pole siis ime, et nad kannatavad igasuguste füüsiliste hädade käes. Neil tekivad seedehäired, nad kannatavad verevaesuse, närvihaiguste ja muude terviseprobleemide tõttu. Inimkehas on palju mitmesuguseid kahjulikke, mürgiseid aineid, mida loodus ei suuda naha ja neerude kaudu eemaldada, kui organismis pole küllalt vett. Ei maksa imestada, kui niisuguse inimese jämesool täitub kahjulike jääkainetega, mis organismi mürgitavad ja mida loodusel pole võimalik normaalsel teel eemaldada, sest pole vajalikku hulka vett. Inimesel jääb sel juhul ka sülge ja seedemahlu vähemaks, sest loodus ei saa neid toota, kui tal pole selleks vajalikku hulka vedelikku. Tekib verevaesus - kust saab loodus verd võtta, kui pole vedelikku, millest verd valmistada? Siis pole ime ka see, kui inimese psüühika selle all kannatab.
Loodus teeb kõik, mida suudab, isegi siis, kui inimene tegutseb mõtlematult, toimides loodusseaduste vastu. Et mitte lõplikult kehamehhanismi seisma jätta, püüab ta leida vett organismi seest, aga see varu on liiga väike ja loodus on sunnitud tegema sedasama, mida inimenegi, kui vett on mingi töö tegemiseks vähe. Ta püüab sundida väikest mahtu vedelikku ära tegema suuremahulist tööd. Muidugi tuleb siis leppida sellega, et kõike tehakse vaid poolikult.
Joogi ei karda iga päev vajalikku hulka vett ära juua. Ta ei hakka muretsema, et vedeldab oma verd, nagu seda kardavad kuivad inimesed. Loodus viskab liigse vee kehast ise varsti välja. Joogi ei tarvita jääkülmi jooke; see on tsivilisatsiooni poolt loodud loodusvaenulik harjumus. Tema poolt joodava vedeliku eelistatud temperatuur on umbes 12 kraadi. Ta joob siis, kui tal on janu. Seda tehakse tihti, aga ei jooda kunagi korraga suurt kogust vett. Joogi ei vala vett endasse, nagu seda teevad lääne kultuurist pärit inimesed, kuna loeb sellist teguviisi ebaloomulikuks ja tervisele kahjulikuks. Juuakse väikeste koguste kaupa, aga sageli ja terve päeva vältel. Tööd tehes asetab ta veenõu enda kõrvale ja aeg-ajalt võtab sealt lonksu või paar.
Inimesel, kes on palju aastaid eiranud looduse poolt talle antud instinkte ja peaaegu unustanud oma loomuliku harjumuse juua, tuleb veidi praktiseerida, et seda harjumust taastada. Soovitav on hoida enda lähedal klaasi veega ja aeg-ajalt rüübata sealt lonks või paar. Seejuures tuleb ka meeles pidada, miks seda tehakse.
Inimesel tuleb endale öelda: "Annan oma kehale vedelikku, sest see on tema funktsioneerimiseks vajalik. Jook aitab mul olla terve, annab jõudu ja teeb mu tugevaks".
Enne magamaheitmist joob joogi kruusi vett. Seda vett on organismil vaja, et öösel kõik elundid saastast ja laguainetest puhastada. Kahjulikud ained eemaldatakse hommikul kehast koos uriiniga. Otsekohe pärast tõusmist joob ta teise kruusitäie vett. Joogi teab, et enne sööki joodud vesi puhastab kurku ja magu, pestes kõlbmatud ained ja jäätmed, mis öösel on sinna kogunenud, välja. Juua tuleb umbes tund aega enne söömist ja seejärel võib teha kergemaid füüsilisi harjutusi. See valmistab seedeelundeid tööks ette ja äratab loomuliku näljatunde. Joogi ei karda juua ka söögi vahepeal, aga ta ei vala kunagi toidu peale vett. Kui toidu peale on vett valatud, ei lase see süljel toiduga seguneda ja hambad ei saa toitu korralikult peenestada. Toidu niisutamine on joogaõpetuse nõuetele vastutöötamine. Söögi ajal tuleb juua ainult selleks, et pehmendada veidi makku jõudvat toitu, aga seda tuleb teha mõõdukalt, et mitte nõrgendada seedemahlade toimet.
Lisaks neile vee omadustele, millest eespool on räägitud, tuleb veel meeles pidada, et vees on üsna suur hulk prana. Sageli tunneb inimene vajadust võtta lonks vett. See on tunnuseks, et loodus nõuab pranavaru uuendamist. Kuna prana on kõige kiiremini ja kergemini võimalik saada veest, siis inimene tahabki juua. Peaaegu igaüks võib meenutada, kuidas klaas külma vett mõjus talle taastavalt ja värskendavalt. See andis jõudu ja energiat ning aitas katkestatud tööd jätkata. Ärge unustage vett, kui tunnete end väsinuna! Koos joogide hingamismeetoditega annab lonks vett inimesele uut energiat kiiremini, kui ükski teine vahend.
Hoidke vett neelates seda mõni aeg suus. Keele ja suu närvid neelavad suus olevast veest esimestena kõige kiiremini prana. Niisugune vee joomise moodus on eriti kasulik siis, kui inimene tunneb end olevat väsinud.

Organismi veevarustussüsteem [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 29-34]

Hingedepäeval ava oma kodu esivanematele

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse.

Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid selle tähistamine on jäänud oma uskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg

See on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Hingesandid

19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest perre. Hingesandid olid enamasti lapsed. Ande nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid.

Hing

See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hinge kujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi nagu juukseid, küüsi ja verd ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Mida teised teevad?

Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA