Jaanipäev

Jaanipäev 24. juunil ja jõululaupäev 24. detsembril on eestlaste kaks kõige tähtsamat ja vanemat
kalendritähtpäeva. Need mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n.ö. teineteise vastas.
Jõulust hakkab päev pikemaks minema ja jaanipäevast jälle lühemaks minema.
Meie esivanematel siin põhjamaal, kus pimedat aega oli rohkem kui valget, olid need pühad väga
tähtsad ja nendega on seotud väga palju kombeid ja uskumusi.
Hiljem juba ristiusu ajal, on mõlemad päevad saanud omale ka väärilised kristlikud kangelased. Nii
nagu jõulud tähistavad Kristuse sündi, on jaani päev tema ettekuulutaja Ristija Johannese sünnipäev.



Jaanipäev

Eestlastel sai Johannesest Jaan juba väga ammu ja Johannese nimi jäi vaid otsese usu-asjadega seotud
kõnepruuki.
Johannes on niisugune nimi mida kõik rahvad on püüdnud endale lihtsamaks muuta. Selle nimelisest
pühakust on saanud soomlastel Juhannus, lätlastel Janis, venelastel Ivan jne...
Jaanipäeva paiku sündinud poisslapsed on sageli nimeks saanud Jaan. Helma ja Tarvast kandis nimetati
neid Jaani toodud – Jaani lasteks. Jaanipäeva hommikul Jaani jalgade kinnisidumine oli teada tuntud
tava. Seda võidi teha mitut moodi: kas seoti voodi külge ega päästetud enne lahti, kui pidi viina
andma või seoti jalad omavahel kammitsasse. Sidumise juures võisid ka Jaanid ise kingitusi saada.
Sidumiseks võeti asi, mis Jaanile kingituseks oli nagu säärepaelad jne.
Jaanipäeva hommikul võib Jaan terveks eluks õnnelikuks saada, kui ta kinnisilmi ütleb, missugune ilm
väljas on, kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks.

Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni.
Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole.
Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud
jaanitule tegemise viise.
Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid
Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma
paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.
Mereäärsetel aladel aga ka Peipsi rannikul on olnud ja on tänapäevalgituntud tavaks vanu paate
jaanitule viia. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest
kalapaatidest. Taoline põletus on ühtlasi ka ohvrirõke.
Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht
või küngas, et tuli ikka paremini paistaks paljud meie väiksemad mäed kannavadki Jaanimäe nime. Heaks
jaanitulepaigaks olid ka vanad linnamäed. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa.
Palju teateid on selle kohta, et korraga tehtu kaks jaanituld, üks põles üleval ridva otsas ja teine
maas. Ülemist tuld peeti rohkem noorte ja maapealset vana rahva tuleks.

Pere jaanituli oli olemuslikult erinev rohkem meelelahutuslikust ühisjaanitulest. Perejaanituli peetud
mindi ühisjaanitulele lõbutsema. Ka sellega on seotu palju uskumusi, kuid need ei ole niivõrd sügavad
ega personaalsed. Suurele jaanitulele minek oli juba iseenesest maagiline toiming, sest:
Kes ei tule,
Selle odrad ohkased,
Kaseheinased!
Teine uskumus oli, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja ehk tuba põlema. Tuli pidi andma
järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest.
Ka suurel ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hüpatakse ju tänini üle lõkke ehk
läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallimale
mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada,
mis igati kasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka selja valu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed
seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel
selg haigeks jääma.
Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti, kiiguti, söödi ja aeti juttu. Tavaliselt kestis lõke
noorematel ikka hommikuni.

Jõulu- ja jaaniööl usuti olevat eriline vägi, kuna olla kõik põrgu ja taeva väravad valla. Puud, linnud
ja loomad pidid kõnelema ja tulevikku ette ennustama – kui inimene ainult nende kõnet mõistaks, saaks
ta äraarvamata targaks. Selle võime saamiseks oli vaja ainult ussikuninga hari ära süüa.
Jaanihommikul näitasid end näkid, veevaimud ilmusid vee alt välja, laulsid ja mängisid kannelt.
Uppunute hinged tulid vee alt välja ja pidasid lainetel tantsides rõõmupidu. Jaaniööl polnud surnute
hingedel mitte ainult voli koju tulla vaid, ka maailma mööda rännata ja minna sinna, kuhu igatsesid.
Jaaniööl peavad nõiad pidu, ja kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse needusest kunagi lahti. Kõige
sagedasem nõidus oli inimese libahundiks muutmine.
Nõiad tegid veel niisugust kurja, et võtsid külamehe õuevärava ja kaevurakked nõiavõiga ja viisid
nõiutud liha loomalauta. Sellest tuli ainult surma ja suurt kadu. Inimeste jaoks visati kusagile
kaltsusid, need tõid haigusi ja põdemist. Ainus võimalus selliseid õnnetusi eemale tõrjuda oli kõik
võõrad asjad ära hävitada ja võitud koht välja raiuda ja tules põletada. Põlemise ajal tundis nõid
hirmsat valu. Kurja põletamiseks pandi jaaniööseks maja nurkkade vahele õnnelilli. Tark peremees käis
jaanilaipäeval tiiru ümber oma põldude ja pistis pihlaka oksa iga põllunurga sisse, siis ei saanud
põllule midagi kurja juhtuda.
Jaaniöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliselt pidi
Vanakurat või Juudas just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama raha kuivatama. Kaks kõige tuntumat
viisi seda kohta üles leida olid: vaadata ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi
kirstulauas oleva oksaaugu.
Rahvusvaheliselt on levinud sõnajalaõie otsimine jaaniööl kui lillepärgade punumine. Sõnajalaõis on
müstiline imekaunis õis, mis pidavat puhkema ainult jaaniööl mõneks hetkeks. Kes selle õie leiab ja
nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks , oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja
saab maailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele
veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Läbi aegade on
sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeks noortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid
jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et
kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema.
Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks koju tuuakse ja millega
lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästi lõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru
söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas
magasid siis pidi kindlast kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks. Eriline tähendus on aga
nn. Armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles ukse taha viisid.
Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatust välja tingida. Ainult ristteedel ja
kirikuukse juures võis näha öösel kell12, kes järgmisel aastal surema pidid.
Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel
pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos
oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama, ja kui saa sinna püsima jäi ning alla ei
kukkunud, siis oli kindla, et pulmad tulevad.

Jaanipäeva tähistamine pole tänapäevaks kuhugi kadunud, nagu ei kao pööripäevgi. Läbi aegade on suures
osas säilinud ka jaanipäeva kombestik. Ikka tehakse jaaniõhtul tuld ja selle umber pidutsetakse.
Tänapäeva inimene ei usu ehk enam niipalju muistset väge ja puudub usk, et oma tegudega on võimalik
tulevikku muuta. Vaatamata sellele püsib inimese hinges mingi püha tunne elusa tule vastu ja
lootusrikas usk tema puhastavasse toimesse. Nii hüpatakse tänapäevalgi läbi tule, seda küll rohkem
julguse ja osavuse näitamiseks, aga ega üks ajend teist välista. Uueks kombeks on jalgrattaga läbi tule
sõita. Esimesed uuendused jaanipidude pidamisse saabusid koos Eesti Vabariigiga. Hakati korraldama
rahvarohkeid jaaniõhtuid, kus kokkutulnuile peeti isamaalisi kõnesid, järgnes kontsert ja tantsuks
mängis pritsimeeste puhkpilliorkester. Selle otseseks põhjuseks oli noore vabariigi võidupüha
tähistamine 23.juunil ehk jaanilaupäeval.



Pühad ja kombed
Piret Õunapuu
“Jaanipäev”. Koostanud M.Tamjärv. Tallinn, 1999.

Emotsioonide mäng‏.

Võib-olla ootamatu, aga tõsi: tegelikult ei ole me kunagi tõeliselt pahased mitte teiste inimeste peale, kes tegid selle või teise halva teo, pidasid ennast ülal nii või naa — vaid ikka ja ainult enda peale. Kuidas nii? Mõningate arusaamiste olemasolu korral väga lihtsalt. Esimene teadmine, mida selle mõistmiseks tarvis on: mina ja minu emotsioonid on kaks eri asja. Mina ise olen muutumatu ja “suur”, täis iidset tarkust, millele ma inimesena küll kahjuks suhteliselt harva ligi pääsen. Minu emotsioonid aga tulevad ja lähevad — tegelikult ongi ju totter samastada ennast oma hetkemeeleoluga, kas pole?
Iseendal ja oma emotsioonide lahutamisel on iseenesest juba tohutu väärtus. Kes selle tarkuse elus omandanud, muutub peaaegu haavamatuks. Teadmine, et minu emotsioonid ei ole mina, asetab emotsioonid automaatselt hulga vähem tähtsale kohale, kui nad meie elus enamasti kipuvad olema.

Kui mõistame, et emotsioon on ainult emotsioon ja mitte midagi enamat, läheb elu tunduvalt kergemaks. Mis mõtet on solvuda, kui seda tegelikku mina, mis elab oma elu sõltumatult emotsioonidest, ei saa mitte keegi haavata? Võime uurida oma “suure kurbuse” tagamaid ja kainel vaatlusel mõista, et aastaid põetud depressioon või “maailmavalu” pole midagi enamat kui lihtlabane enesehaletsus.
Pidades emotsioone ainult emotsioonideks ja mitte iseendaks, on juba suhteliselt kerge neil ka lihtsalt minna lasta. Sa haletsed ennast ja tunnistad endale, et sul on parasjagu endast paganama kahju. Siis vaatad oma enesehaletsust kõrvalt — peaaegu nagu kellelegi teise oma –, ja lased tal minna. Milleks hoida kinni sellest, mis teeb sulle endale halba, on kahjulik.
Teiseks: on protsesse, mida me saame mõjutada — aga hulgaliselt ka selliseid, millele meie tegevusel ei ole mitte vähematki mõju. (Psühholoogias kõneldakse mõjusfääridest.) Teades, et on asju, mille peale mu hammas ei hakka, on tähtis vahet teha neil valdkondadel, mida ma mõjutada saan ja mida mitte. Oma mõjusfääri on muidugi võimalik laiendada.

Arusaadavalt kuuluvad meie mõjusfääri needsamad eespool vaadeldud emotsioonid, kuigi esialgu võib tunduda, et enne võib taltsutada metsiku hobuse kui iseenda emotsioonid. Iseenda ja emotsioonide lahutamisega on suur töö juba ära tehtud. Järgmiseks eesmärgiks võib seada läbi elada ainult neid emotsioone, mida me enda jaoks ise valime.
Meie mõjusfääri kuulub ka lähim ümbrus (kodu, töö) ja osalt ka lähimad inimesed, kes muide meie taltsutamata emotsioonide all samamoodi kannatavad kui me ise. Saame valida seda, missugust mõju me oma lähikondseile avaldame. Saame kujundada atmosfääri, milles elame. Võime ette näha tagajärgi, mida toob kaasa üks või teine otsus, mille vastu võtame.

Aga suhteliselt vähe saame muuta maailma tervikuna või isegi riiki, kus elame. Kodanikena käime küll valimas, aga meil on ainult üks hääl. Me ei saa üksi aga kuidagi kõigi maailma nälgivate laste kõhtu täis sööta ega teha nii, et ilmast kaoksid lõplikult sõjad ja vägivald, ükskõik, kui kirglikult me seda ka soovime. Kui see oleks võimalik, oleks seda juba ammu tehtud.

Kolmandaks: teiste inimeste käitumist saab muuta väga vähesel määral, küll aga on võimalik muuta oma reaktsioone teiste inimeste tegudele ja käitumisele. Ent öeldakse ka, et see, kus muudab iseennast, muudab ühtlasi maailma. See käib veel aeglasemalt kui oma mõjusfääri laiendamine.
Arusaamine, et me ei või muuta teisi inimesi, küll aga iseenda reaktsioone, võib täiel määral pärale jõudnuna mõjuda nii vabastavalt, et elu hakatakse nägema hoopis teiste silmadega. Mõistes, et tõeliselt on meil siin ilmas võimalik muuta vaid iseend, tähendab lõplikku täiskasvanuks saamist ja vastutuse võtmist enda peale.

Ise enda oma tegude ja tunnete eest vastutama õppides jätame lolli lootuse, et tuleb keegi teine ja teeb meid õnnelikuks. Tark täiskasvanu teab, et ta kujundab ise oma elu, seda ei tee keegi teine ning samuti mitte tundmatud jõud, mille suhtes asuda ohvri positsioonile. Oma emotsioonide peremees olemine välistab ohvri rolli täielikult.Ning selle asemel, et pead murda teiste inimeste tegude ja sõnade üle, võib keskenduda iseenda omadele ning nende muutmisele selliseks, mis võimaldab elada õnnelikku, rahulolevat elu. Võiksime väita, et tõeliselt on õnnelik see, kes on täielikul selgusel oma mõtete ja tunnete suhtes ning tunneb seda tõelist ennast, kes eksisteerib emotsioonidest sõltumatult: seda suurt, kaunist, haavamatut mina. Loo alguses väitsime, et vihastame tegelikult ainult enda peale. Nüüd võiksime täpsemini öelda: peamiselt vihastame iseenda valimatult tulvata lastud emotsioone peale. Või iseenda kontrollimatu reaktsiooni peale. Või selle peale, et hindasime valesti oma mõjusfääri ulatust. Olles küllalt targad, võime aga oma viga juba täiesti rahulikult konstateerida, ilma igasuguse emotsioonita. Õigus vigu teha on ju meil kõigil.Kui käsitame elu peaosalisena iseend ja mitte teisi inimesi, siis saame ainult ise olla vastutavad selle eest, mida tunneme. Teiste inimeste tegusid me tõenäoliselt muuta ei saa, oma emotsioone aga küll. Võttes vastutuse oma emotsioonide eest enda peale, mõjutame kaudselt ka teisi inimesi. Aga see ei saa olla mitte eesmärk, vaid ainult meeldiv kaasnähe.
Allikas: internet

Naised ja kuu

Kuu – salapärane, kaunis ja mõistatuslik taevakeha – on oma muutlikkuse tõttu naiseliku tarkuse, emaduse, viljakuse, alateadvuse, lummuse, võlukunsti, poeesia, ajamüsteeriumite, emotsionaalsuse, kaastunde, unenägude ning saladuste valitsejanna. Tema valitsetavad instinktid ja tundemeeled on naiselikkuse väljendumise põhialus.

Astroloogias esindab Kuu Vähi tähemärki ja IV maja, mille märksõnad on ema, kodu, juured, esivanemad. Tema element on vesi, nädalapäev esmaspäev, metall hõbe, kalliskivid kuukivi, pärl ja pärlmutter. Kuu asukoha järgi sünnikaardis saab määrata, millised alateadlikud motiivid inimese käitumist juhivad ning milline on tema kosmiline programm.
Vana-India astroloogid eristasid taevaekvaatoril 28 tähemärki, mida nad nimetasid nakštra’teks ehk Kuu kodudeks. Samuti arvestati Kuu kodusid ka Hiinas ja araabia maades. Kuu veedab igas kodus ligikaudu ööpäeva. Eriti tähtsaks peeti kodu, milles asus Kuu inimese sünnihetkel. Kasutusel on ka algselt Vana-India, hiljem arvatavasti muistsete aarialaste Avesta päritolu 30päevane lunaarkalender, mille iga lunaarpäev, välja arvatud 1. ja 30., kestab kuutõusust kuutõusuni ja tsükli esimene päev algab kuuloomisega. Kui Päikese päevad esindavad ja annavad soovitusi inimese välise ning ratsionaalse tegevuse kohta, siis kuukalender käsitleb alateadlikku käitumist, varjatud energiaid ja hingeelu saladusi.
Naise elutsükli maagiline 29,5

Kuu sünoodiline tsükkel kestab 29,5 päeva. Astroloogias kestab Saturni üks ring läbi 12 astroloogilise maja 29,5 aastat. Need on inimese elus väga olulised perioodid, saatuse ja pöörangute verstapostid, mille raskus sõltub sellest, kuidas elati sellele eelnenud perioodi jooksul.
Numeroloogias esindab Kuu number kahte ning numbreid, mille ristsumma on kaks, osaliselt ka neid mitmekohalisi numbreid, milles kaks esineb. Märksõnadeks on naiselikkus, diplomaatilisus, truudus, harmoonia, sõbralikkus, kaastundlikkus, intuitsioon jne.
Numeroloogiaski arvestatakse kolme suurt, keskmiselt 28 aastat (või 29,5) kestvat tsüklit, mis annavad värvingu kogu elule. Esimese tsükli jooksul toimub naiseks kujunemine, teine tsükkel on viljakuse periood, mil selgub, millise vundamendi inimene eelneva perioodi jooksul ehitas. Kolmas ehk kokkuvõtlik tsükkel kätkeb endas kahe eelmise summat ning sel ajal saab näha, kuidas kogu loodu ja saavutatu elutuultele vastu peab.
Tuhat aastat järjest kirjutame aastanumbri esimeseks numbriks kaks, mis esindab naiselikkuse, emalikkuse, emotsionaalsuse printsiipi ning sümboliseerib püüdlust tasakaalu, harmoonia ja koostöö poole. Numeroloogia alusel võib kindlalt väita, et eelolev aeg toob kaasa jõulise hingelise arengu ning paranormaalsete võimete tõusu. Igatahes on käesoleva aastatuhande võtmesõnadeks Naine ja Kuu.
Kuu peegeldab naise elu kolme tähtsat ajajärku – neitsi, ema ja lõpuks vana naine või siis teadjanaine. Iga kuutsükli jooksul teeb Kuu läbi müsteeriumi – loomisest viljakuse kõrgpunkti ja taas hääbumiseni. Nii on igakuiselt ka iga viljastumisvõimelise ja terve naisega. Igal kuul läbib naine endas sünni ja surma tsükli. Igal kuul küpseb uus munarakk, mis ootab viljastamist ning kui seda ei toimu, siis sureb ning lahkub jäädavalt.

Loomevõimas kuuveri
Läbi kõikide kultuuride elab naise igakuises veres loomismaagia, mis loob Kuuga silmnähtava harmoonia. Tõdeti, et kui see veri jääb mõnikord naise sisse, siis sünnib sellest uus elu. Kõnealust verd peeti suure au sees, sest selles peitus salapärane maagiline jõud. Oli ju meespoolele täiesti arusaamatu ning võõras kogemus, et veri võib voolata haavadeta ja valutult. Varajased kuuvere riitused võisid olla esimesed inimsoo kultuurilised väljendused.

Kuupuhastus on ilus eestikeelne vaste sõnale menstruatsioon, kuna mensis tähendab ladina keeles kuud kui ajaühikut. Huvitav on fakt, et mens tähendab mõistust, meelt. Inglise keeles on see sõnatüvi nii kenasti ja lausa mitmusevormis mehelik, tähistamaks ilmselt meeste seost mõistusega, aga toredad on ka sellised sõnad nagu menstrual cramps, menopause, mental anxiety jne.

Vana-Hiina targad nimetasid menstruaalverd emakese Maa essentsiks, yin-printsiibiks, mis andis kõigele elu. Mõned Aafrika hõimud uskusid, et kui menstruaalverd hoida üheksa kuud potis kaane all, siis tuleb sealt laps. Vastupidiselt eelnenule keelas ristiusk (ja mitte ainult) naistel kuupuhastuse ajal armulaual käimise, kuna sel ajal peeti naist ebapuhtaks või lausa roojaseks. Lisaks ei tohtinud sellises seisundis naised osaleda palvustel, käia ristsetel, kirikus, kalmistul, puudutada ikoone ega püha vett, süüdata küünlaid õlilambi ees. Ka uut tööd ei tohtinud sel ajal alustada. Ehk tuli see sellest, et ajast aega oli kuupuhastust seotud müstika ja maagiaga, mida kirik eitas ja saatanlikuks tembeldas.
Loodusrahvaste suhtumine oli ja on teistsugune. Põlis-Ameerika Lakota hõimu õpetus kõlab nii: “Jälgi oma Vanaema (väga austav tiitel) Kuud, tema valguse muutused kujundavad ümber sinu hinge. Kui ta on kõige heledam ja tema nägu avatud, siis on aktiivsuse ja energia kõrgtaseme aeg. Maga seal, kus Kuu valgus sind puudutab. Jaluta seal, kus puudub tehisvalgus. Tunne rõõmu ja loovust. Kui Vanaema Kuu hakkab katma oma nägu, tõmbu rahvarohketest paikadest tasapisi eemale, mine sissepoole, kus on pigem olemine kui tegemine. Pimedaimal, verevoolamise ajal on loor sinu ja suure müsteeriumi vahel kõige õhem. Ole aldis nägemustele, vihjetele, intuitsioonile. Püüa olla eraldatuses. Hiljem naase pimedusest – naine puhastunud kehaga. Nii nagu tuleb tagasi Kuu, nii tule sinagi tagasi maailma, kandes kaasas oma nägemust.” Sellest võiks järeldada, et naiste tsükkel ühtis kuutsükliga.

Sea elu kuu järgi

Siit on ka tänapäeva naistel, mida kõrva taha panna – kuuloomise ajal ning üks päev enne ja pärast seda ning samuti isikliku tsükli lõppedes oleks hea viibida kas või veidi aega eraldatuses, suhelda reaalse maailmaga nii vähe kui võimalik ning paastuda. Aga kui täiskuuöödel olla üleval, mediteerida või niisama mõtted vabaks lasta, võib saada tohutul hulgal loovat inspiratsiooni. Sellele eelneval päeval ei tohiks samuti süüa ega rääkida või vähemasti võiks seda teha minimaalselt. Paraku on enamiku naiste elustiil ja töögraafik selline, et pea võimatu on elada harmoonias kuu rütmidega, aga vähemasti mõned asjad tasuks siiski selle järgi sättida.
Tasub teada, et täiskuu valgustab kõike varjatut. Kui ostate midagi täiskuu ajal, siis on kohe näha selle asja puudused või vead. Kui ostate asju kuuloomise ajal, siis võib hiljem tulla ebameeldivaid üllatusi. Ka ennustada tuleks täiskuu ajal. Kõike, mis peab olema nähtav, tuleks teha täiskuu ajal ja kõike, mida soovitakse varjata, tuleks teha kuuloomise ajal.
Vanasti arvati, et naistel, kellel on menopaus, hakkab loomisveri, kuuveri voolama veenides ning seetõttu olid vanad naisnõiad hinnatud, kuid samas ka enam tagakiusatud. Selles asjas on tõetera sees. Hiina traditsiooniline meditsiin väidab, et üks aasta pärast menopausi on igal kuuloomise päeval võimalik hakata tegema vastavat teraapiat, et kutsuda ellu kasutamata jäänud munarakkude energia ning suunata see sinna, kus organism seda vajab. Energia, mis oli enne sigivuse teenistuses, muutub nüüd energiaks, mille tulemusena hakkavad sügavamalt arenema selgeltnägemine ja intuitsioon. Vähemasti nüüd, kui ta seda enne pole teinud, peaks naine endale teadvustama oma loovuse ja loomuse. Paraku kaotavad paljud naised sel ajal usu enesesse ning pinna jalge alt. Eriti need naised, kelle väärtusskaalal asuvad esireas veetlus ja seksikus, mis on tegelikult planeet Veenuse mõjuala. Aga ka need naised, kes enese jaoks elada ei oska.

Kuu mõju kehakaalule

Kasvava kuu ajal tuleks teha kõike, mis peab kiiresti valmis saama ja mis peab kasvama. Noorkuu kosutab, vanakuu kautab (Suure-Jaani). Tervise seisukohalt mõjub hästi kõik, mis keha toetab ja tugevdab.
Täiskuu impulsid on ebasoodsad haavade paranemisele. Samas on korjatud ravimtaimedel aga tugevam mõju. Energia on haripunktis ning inimesed kipuvad enda võimeid üle hindama. Antakse lubadusi või võetakse vastu otsuseid, mida hiljem on raske täita. Eriti rangelt kehtib see inimeste kohta, kes on tugevalt Kuu mõju all – astroloogias Vähi tähemärgis Kuu või Päike, numeroloogias sünnikuupäeva või elutee kaks. Sellised inimesed ei tohiks vastu võtta ühtegi otsust ka suuremate veekogude või -reservuaaride läheduses.
Kahaneva kuu ajal tehakse asju, mis peavad püsima jääma, ning ka neid, millest vabaneda soovitakse. Esmapilgul paradoksaalne, kuid nt koristamise eesmärk vanal kuul on mustuse hävitamine ja edaspidine puhtuse säilitamine.
Kehakaalu alandamiseks pole vaja järgida mingit konkreetset dieeti. Piisab reeglitest, et kasvava kuu ajal võtab inimene kaalus kergemini juurde ning sel ajal tuleks hoolikamalt valida, mida süüa. Seevastu kahaneval kuul võib rohkem süüa, ilma et kaalu juurde tuleks. Maiustamised kaloririkaste lemmiktoitudega tulekski sättida sellele ajale.
Paastupäevi võiks pidada nii täiskuu kui ka kuuloomise päeval või ka üks päev enne või pärast. Täiskuu paast aitab kehakaalu alandada, kuuloomise paast aitab vabaneda mürkidest ja muust ebavajalikust. Veepäevaks sobib ka kaduneljapäev. Kui järgida niiviisi Kuu rütme, kaob vajadus pidada pikki ja piinarikkaid dieete.
Alkohoolseid jooke pole soovitav tarbida ei täiskuu ega kuuloomise perioodidel, samuti Kuu paiknemisel Skorpioni või Jäära tähemärgis. Täiskuu ja Jäär ärgitavad, kuuloomine ja Skorpion mürgitavad.
Allikas: Ajakiri Naised

---

Vene staaride dieedid: kõhnu Alla Pugatšova kombel

Kas sul on niisama palju tahtejõudu nagu vene staaridel Larissa Dolinal või Nikolai Baskovil? Siis salene rannahooajaks nagu Vene staarid.

“Mina ja dieedid – need on asjad, mis ei sobi kokku,” kinnitab Vene kuulsaim lauljanna Alla Borissovna Pugatšova. “Nagu igal naisel, on ka minul vaja aeg-ajalt saledam olla ja siis ma lihtsalt söön vähem. Ma tean, et ei tohi leiba süüa, suhkrut kohvi sisse panna. Ma olen dieetide koha pealt nii haritud, et võiksin ise oma isikliku dieedi välja mõelda ja kokku panna,” kinnitab Alla Borissovna kuuldusi, et tema lemmikdieet koosneb tõepoolest keefirist ja kurkidest. “Aga vot järgida seda dieeti ei suuda,” naerab ta.
Kahest moodsast Vene dieedist on Alla Borissovna klapitanud kokku ühe – keefiri-kurgidieedi. “See on väga tõhus ja ja näljatunnet üldse ei teki,” kinnitab ta.
Täiuseihalejana tuntud populaarne vene laulja Nikolai Baskov aga teab dieeti, millega on võimalik üheksa päevaga üheksa kilo alla võtta. “Pean seda, kui on vaja pildistamiseks väga heas vormis, see tähendab sale olla,” muigab ta. Kogu Baskovi kiire kaalulanguse saladus peitub tema eriliselt valmistatud riisidieedis. Dieedi esimesed kolm päeva sööb Baskov vaid soola ja taimeõlita keedetud riisi. Riisi leotab ta 12 tundi. Seejärel keedab kolm korda à 5 minutit ning lõpuks loputab külma veega. “Söön kolm päeva riisi, koguseid ei piira, korraga piisab mulle peopessa mahtuvast portsjonist. Olen riisidieedil kolme päevaga kaks kilo maha võtnud,” ütleb ta.
Kes aga sellist dieeti kauemgi jaksab pidada, neile on Baskovil välja pakkuda lihtne menüü: peale riisi ka üks keedukartul, portsjon aurutatud juurvilju ja kaks ahjus küpsetatud õuna. Juurde võib juua taimeteed – valik on vaba, tähtis et tee maitseks.
Kurgidieet
Kas teadsite, et kurk on üks vanimaid juurvilju? Selle juurvilja elulugu ulatub 3000 aasta taha Indiasse. Kurk koosneb 95–96 protsendi ulatuses veest, mis teeb temast suurepärase toiduaine kõikidele dieedipidajatele. Lisaks normaliseerib kurgisöömine soolade tasakaalu organismis, puhastab nahka, töötab organismis diureetikumina, stimuleerib ainevahetust.
Ehkki kurk ise sisaldab väga vähe kaloreid (45–50 kcal / 100 g), saab kurgist taimeõli või hapukoorekastmega maitsva salati, mis tekitab ligi kolmeks tunniks täiskõhutunde. Siiski ei tasuks kurgidieeti pidada üle kolme päeva, sest vastasel korral jääb organismil vajaka elutähtsatest vitamiinidest ja mineraalainetest. Puhastavaks nn detox-dieediks aga sobib kurgidieet ideaalselt.
Võta 1 kg värskeid kurke, lisa maitse järgi 1% hapukoort või taimeõli, lisa veidi soola, hakitud värsket peterselli, tilli või sibulat. Jaga salat kolmeks portsjoniks.
Söö seda kolm korda päevas: kell 12, kell 16 ja kell 19 õhtul. Lisaks võid õhtusöögiks süüa 50 g väherasvast loomaliha, tüki kanafileed või ühe muna.
Hommikusöögiks söö tükk röstleiba, määri sellele pisut lahjat margariini või võid. Kõrvale joo tass suhkruta kohvi või teed.
Enne uinumist võid süüa ühe õuna, banaani või pirni.
Larissa Dolina keefiridieet
Vene staar Larissa Dolina on innukas keefiridieedi järgija. “Üldiselt söön ma küll kõike, kuid alasti ja peegli ees,” naerab ta. Kiireks kaalulangetamiseks on aga keefiridieet tema sõnul asendamatu. Keefiridieet on küll üks kõige tõhusamaid monodieete, kuid ka seda ei tasuks pidada kauem kui kolm-neli päeva. Kaalukaotus on selle dieediga kiire – kõigest mõne päevaga 4–5 kilo.

1. päev. Viis keedukartulit ja 1,5 liitrit keefiri. Jaga igal päeval toiduained väikesteks portsjoniteks, söö üks portsjon iga kolme tunni järel.
2. päev. 100 grammi keedetud kanafileed, 1,5 liitrit keefiri.
3. päev. 100 grammi hautatud loomaliha, 1,5 liitrit keefiri.
4. päev. 100 grammi hautatud või keedetud valget kala, 1,5 liitrit keefiri.
5. Juur- ja puuvilju vabal valikul (välja arvatud kaloririkkad banaanid ja viinamarjad), 1,5 liitrit keefiri.
6. Soovi korral võid dieeti pidada ka kuuendal ja seitsmendal päeval. Kuuendal päeval joo vaid keefiri, seitsmendal päeval mineraalvett.

Allikas:Ajakiri Naised

---

Probiootikum - kasulik bakter või kaval ja kahjulik reklaamitrikk !?

See teema saab olema järjekordne "arenev ja täienev postitus", kuhu huvilis(t)el tasub vahest tagasi kiigata. Plaanis on küsida arvamusi ja poolt/vastuväiteid nii Eesti kui muu maailma asjatundjatelt ja ka tootjatelt.
Kõik see võtab paraku aega, seniks lugemiseks ja kaasamõtlemiseks veidi "taustainfot":

Prantsuse mikrobioloogi ja tunnustatud teadlase Didier Raoulti poolt teadusajakirjas "Nature" avaldatud ja laialdast vastukaja pälvinud artikli "Probiotics and obesity" tulemusena läbi viidud uuringud näitasid, et

probiootikumid, mida näiteks Danone (Actimel, Activia, mitmed beebitoidud jne) lisab erinevatesse jogurtitesse, ja mis selle firma reklaamväidete kohaselt peaksid tugevdama meie immuunsüsteemi kaitsemehhanisme, mängivad tegelikult suurt rolli laste ülekaalulises.

Uuringute käigus selgus, et tegemist on samade bakteritega, mida näiteks tööstuslikes sea- ja kanakasvandustes kasuttakse kasvuaktivaatoritena, et lihaloomad kiiremini kasvaksid ning kaalus juurde võtaksid.

2009. a. alguses hakkasid mitmed Prantsusmaa teadlased uurima ülekaaluliste ja normaalkaalus inimeste soolestiku mikrofloorat ja avastasid, et nende soolestikus olid ülekaalus just needsamad probiootikumid, mida kasutatakse nn tervisejogurtites.

Didier Raoult küsib oma artiklis: "Miks lubatakse inimeste toidus kasutada samu kasvustimulaatoreid, mida lihaloomade kasvandustes, ilma et teataks, milline on nende toime näiteks laste organismile?"

Uuringute tulemusena on Danon sunnitud enamustes Eurooap riikides lõpetama ligi 15 aastat kestnud, kuid teadlaste väitel ohtliku ning eksitava reklaamikampaania...

Allikas: Puhas Elu

Parim rasvapõletustreening on kõndimine

Kuidas alustada?

Kõige esimesed treeningud tee tervistavas tsoonis. Optimaalse koormuse saad arvutada valemi järgi: (226 – vanus) × 0,55 kuni (220 – vanus) × 0,65.
Treeningu kestuseks võiks alguses olla 20–30 minutit, nädalas kõnni 2–3 korda. Kaks nädalat kõnni koormusel 65% maksimaalsest pulsisagedusest, seejärel võid tempot tõsta kuni 70 protsendini.

Kõige paremini aitab väheliikuva eluviisiga naistel liigseid kilosid kaotada ja “võhma” parandada igapäevane 20–60minutiline tervisekõnd, mitte jooksmine. Tuleb vaid hoolega oma pulssi ja enesetunnet jälgida.

Kreekas Thessaloniki ülikoolis läbi viidud uuringus jagati vähese treenitusega naised kahte gruppi – üks grupp käis neli korda nädalas kõndimas, teine jooksmas. Koormus oli jaotatud nii, et mõlemas grupis kaotasid naised pooletunnise treeningu jooksul 370 kcal. Ehkki energiakulutus mõlemas grupis oli ühesugune, kaotasid kõndijad kolme kuuga keskmiselt 3 kg, jooksjad aga vähem kui 2 kg. Miks?
“Naised, kelle treening oli intensiivsem, tundsid end treeningu järel nii väsinuna, et nende vaba aeg oli passiivne ning nad sõid rohkem. Seevastu olid kõndijad pärast trenni reipad ja energilised ning jaksasid rohkem,” selgitavad uuringu läbiviijad.
Millal saab jalutamisest tervisekõnd?

Tavalisest käimisest eristavad tervisekõndi pikemad ja jõulised sammud koos energilisema kätetööga. Töösse on kaasatud peaaegu kogu keha lihased. Kui tavalisel jalutamisel kiirusega 40–45 sammu minutis läbid tunnis 1,5–3 km, siis tervisekõnnil on südame löögisagedus 120–140 lööki minutis ja liikumiskiirus 6,5–8,5 km tunnis. Kogenud tervisekõndija võib tunnis läbida kuni 9 km.
Kui kiirus kõndimisel on üle 7 km tunnis, on organismi energiakulu juba enam-vähem võrdne sörkjooksuga. Suurema kehakaaluga inimene kaotab energilisel kõnnil märksa enam energiat kui väiksema kehakaalu korral, seega sobib kõnd väga hästi ülekaalulisele. Kui käia pehmel pinnasel või mägedes, on energiakulutus veelgi suurem.
Tervisekõnnil on tervist kahjustav risk minimaalne, võrreldes jooksmisega langeb liigestele ka tunduvalt väiksem koormus. Et käimisel puudub jalal nn lennufaas, on jalapõrutus vastu maad tunduvalt nõrgem kui jooksmisel. Ka artroosi ja teiste liigesepõletike oht on tervisekõnnil väiksem.
Igapäevase tervisekõnniga võid suurendada oma põhivastupidavust kiiresti kuni 30% võrra, sest pulsisagedus on madalam kui joostes. Energiline kätetöö suurendab südame löögisagedust 10–15 lööki minutis. Peale vastupidavuse parandamise on tervisekõnnil tugev ja positiivne mõju ka psüühikale.


Jälgi hoolikalt pulssi

Ehkki viimasel ajal on palju vaieldud treeningu nn rasvapõletustsooni ja -pulsisageduse üle, peaksid kõik algajad tervisekõndijad oma pulssi hoolikalt jälgima, sest just pulsisagedusel 65–75 protsenti maksimumpulsist ammutab keha treeninguks energiat valdavalt rasvadest. Kui pulss läheb liiga kõrgeks – ja see algajatel reeglina juhtub – ning ületab treening- või rasvapõletustsooni pulssi, kaasneb sellega energiaallikana suur glükogeeni, mitte rasvade kasutamine. Glükogeeni (teisisõnu süsivesikute) madal tase kehas põhjustab aga väsimustunnet ja tõstab söögiisu lakke. Ka süsivesikuid põletab liiga intensiivne treening ebaefektiivselt – organism ei kasuta glükoosimolekule, vaid lihtsalt hajutab need mööda keha laiali. Seepärast on ka kalorikulu sellisel treeningul vähene. Sellest tulenebki nn rasvapõletuse pulsitsooni mõte – kuigi kaloreid kulutatakse trennis vähem, on järgnevat söögiisu tõusu hõlpsam taluda ning kokkuvõttes jõutakse ka tulemusteni.
Algajate tervisekõnni treening peaks olema vähemalt 20 minuti pikkune. Tour de France’il osaleval jalgratturil hakkavad “rasvad põlema” küll viis minutit pärast starti, kuid treenimata inimene vajab selleks vähemalt 20 minutit, et keha korralikult tööle hakkaks.