Asalea – ilus, kuid nõudlik‏

Rikkaliku värvivalikuga ja suurepäraste, nii liht- kui täidisõieliste õitega asalead on tõeliselt kaunid ning sobivad ehtima igat kodu.

Ometi pole nende eest hoolitsemine sugugi lihtne. Asalea (Simsi rododendron, Rhododendron simsii) omanik peab teadma, et taim vajab happelist ja pidevalt niisket mulda ning tavalisest jahedamat, kuid valget kasvukohta. Kui asalea kasvatamise nipid on selged ja taimele leidub sobiv kasvukoht, võib ta pikaealise taimena pakkuda suurepärast õieilu aastaid.

Asalead armastavad õhurikast kasvukohta ja rohket valgust, kuid lepivad ka poolvarjuga, vältida vaid kõrvetavat lõunapäikest. Seetõttu oleks eelistatum asukoht ida- või põhjasuunal asetsev aknalaud, ka jahedapoolne rõdu sobib asalea kasvatamiseks. Vältida tõmbetuult.

Kui vähegi võimalik, hoida õitsvat taime jahedas, +10º...+16ºC on parim. Kui kasvukoha temperatuur on liialt kõrge ja õhk kuiv, võivad taimelehed muutuda kollakaks, kuivada ja maha pudeneda. Kollakate, mahapudenevate lehtede põhjuseks võib olla ka pidevalt liiga märg või kuivapoolne muld. Kõrge temperatuur ja kuiv õhk põhjustab ka õienuppude pruunistumist ja mahalangemist. Kollaseks muutuvate lehtede põhjuseks võib olla ka toitainete puudus (nt raud, magneesium).
Paremini edenevad asalead niiske õhuga ruumides (hästi sobivad ahiküttega ruumid), sage piserdamine pehme veega teeb ainult head. Vältida vaid vee sattumist õitele, see muudab nad inetuks.
Niiske, kuid mitte läbivettinud tuleb hoida ka mullapall. Läbikuivamine hukutab taime, liigniiskus põhjustab aga mitmesuguseid mädanikke, mis samuti taime viimaks hukutab. Aeg-ajalt tasuks kiigata ka ümbrispotti, ega sinna pole kogunenud liigset vett ja see mädanike tekkimise vältimiseks ära valada. Mida soojem on ruum, seda suurem on ka taime veevajadus. Kasta tuleb pehme ja toasooja veega. Vältida lubjarikast kastmisvett. Hästi sobib kastmiseks eelnevalt keedetud ja jahutatud vesi, hapustatud vesi või vihma- ja lumesulamisvesi, samuti akvaariumi veevahetusest (kel on) ülejääv vesi.
Ümberistutamine võetakse vajadusel (umbes 2-3 aasta järel) ette varakevadel, peale taime õitsemist. Istutusmuld peaks olema huumus- ja õhurikas. Hea on kasutada spetsiaalselt rododendronitele mõeldud või happelist (pH 4-5) turbapõhist (nt sõnajalgadele mõeldud) mulda. Pinnalähedase juurestiku tõttu sobib paremini madalam istutusnõu.
Parim on asaleasid väetada aktiivsel kasvuperioodil tehes seda spetsiaalse, hapulembestele taimedele mõeldud väetisega või täisväetise lahusega, kuid kindlasti peab väetis olema kloorivaba.

Et taim näeks kena välja, lõigatakse närtsinud õied ära. Samuti võib taime kärpida, kuid seda mitte teha alates juulist, et uutele kasvanud võrsetele saaksid pungad tekkida.
Võimalusel tuleks asalea viia kevadel sobivate ilmade saabumisel õue. Taime võib koos potiga (või ilma) maha istutada. Selleks sobib poolvarjuline, otsese päikese eest varjatud kasvukoht. Kasta ja piserdada rikkalikult, kord nädalas ka väetada. Tuppa tuua asalea tagasi sügisel, enne öökülmasid ning asetada võimalusel jahedasse valgesse kohta, muld hoida pidevalt niiske. Kui pungad on piisavalt priskeks paisunud, võib taime veidi soojemasse kasvukohta tuua, kus teda ka rikkalikumalt kastetakse. Jahedamas ruumis püsib õieilu pikemat aega kui soojas ruumis.

Astrid Lepik

Lihtsad kodused näomaskid‏

Vaevalt on meie naiste hulgas palju neid, kes on oma näonahale pidutsemisega liiga teinud. Küll aga mõjuvad sellele stress, ületöötamine, vahetevahel kimbutavad viirused ja ebakorrapärane söömine. Kui uneajast jääb puudu, enne magamaminekut süüakse soolast ja selle peale juuakse usinasti, pole hommikused kottis silmaalused mingi ime.

Välimuse vigade taga võivad olla ka tõsisemad tervisehädad, mida peab uurima arst. On aga terve hulk käepärastest vahenditest üsna odavalt ja hõlpsasti valmistatavaid maske, mis naha ilusamaks trimmivad. Järgnevad nõuanded on pärit tuntud kosmeetikute Maimu Keevalliku ja Inna Tarmaku tarkusesalvest.
Musta tee kompress
Keeda pisut kanget musta teed, jahuta see maha ja pane mõneks ajaks külmutuskappi seisma. Niisuta vatitampoonid tees ja pane silmadele.
Sobib hästi silmalaugude turse alandamiseks.
Salveikompress
Vala üks teelusikatäis salveid üle poole klaasi keeva veega ja lase kümme minutit kaane all tõmmata. Osa tõmmisest kasuta soojalt, osa lase külmutuskapis jahtuda. Kõigepealt niisuta vatipadjake sooja tõmmisega ja hoia umbes viis minutit silmadel, siis tee külma kompressi. Soovitav on protseduuri teha mitu korda järjest.
Aitab tõhusalt paistes silmaaluste vastu.
Piim ja kummel
Väsinud ja punetavaid silmi kosutab kõige paremini tavaline piim.
Lisa soojale piimale kummeliteed ja hoia sinna kastetud padjakesi kümme minutit silmadel.
Tõhus on ka lihtsalt jaheda kummeliteega tehtud kompress.
Kurgimask
Nahka värskendava toimega on kurgimask.
Võta üks pikk Luunja kurk, lõika see õhukesteks viiludeks ning laota viilud näole ja kaelale. Kõige peale võib panna niiske ja sooja rätiku. Ole niimoodi rahulikult veerand tundi.
Jogurtimask
Hea nahapinguldaja on jogurtimask. See sobib normaalsele ja kuivale nahale.
Kanna kaks teelusikatäit maitsestamata jogurtit näole ja kaelale, lase kuivada ning loputa lõpuks jaheda veega maha.
Virsikud ja koor
See mask paneb kuiva naha särama.
Koori pool väikest küpset virsikut, pressi pudruks ja sega supilusikatäie vahukoorega, kuni moodustub ühtlane mass. Kanna segu veerand tunniks näole ja kaelale ning loputa seejärel jaheda veega maha.
Pärmimask
Võta 30 grammi presspärmi ja sega see poole teelusikatäie soojendatud meega. Kui nahk on kuiv, lisa mõni tilk oliiviõli. Määri saadud segu sõrmedega näole ja kaelale ning hoia seal paarkümmend minutit. Seejärel pese leige veega maha.
Porgandimask
Värskendava porgandimaski tegemiseks tuleb riivida peene riiviga paar porgandit ning lisada juurde teelusikatäis tärklist ja pool munakollast. Segu kanda veerand tunniks näole ja siis sooja veega maha pesta.
Viinamarjamask
Võta kolm hoolikalt pestud viinamarja, tee nende kest katki ning hõõru mahlaga nägu (ka silmalaud) ja kael üle. Pese nägu veerand tunni pärast jaheda veega.
Kõikidele nahatüüpidele sobib järgmine mask. Tuleb võtta kaks teelusikatäit viinamarjamahla, üks teelusikatäis mett ja sama palju kohupiima ning kanda see segu veerand tunniks nahale. Maha pesta jaheda veega.
Niisutav mask
Sega üks supilusikatäis mett, üks supilusikatäis püreestatud banaani, üks munakollane ja üks supilusikatäis hapukoort. Kanna segu 15—20 minutiks näole ja pese siis leige veega maha.
Sobib suurepäraselt kuivale vananevale nahale.
Munavalgemask
Rasusele suurepoorilisele näonahale sobib pinguldav munavalgemask. Selleks tuleb üks toores munavalge segada teelusikatäie maisitärklisega ja kloppida tugevaks vahuks. Kanda vaht puhtale näole ja lasta kuivada, pesta veerandi tunni pärast jaheda veega maha.
Hea
Värske õhk ja vesi teevad head.
• Ainevahetuse ja vereringe elavdamiseks tuleks tavalisest rohkem vett juua. Alati mõjuvad nahale hästi saun, sportimine, korralik uni ja värskes õhus viibimine.
Allikas: internet

Rahvatarkus kuufaaside ja sademete hulga seose osas leidis teadusliku kinnituse‏

Ameerika teadlaste poolt läbi viidud uuring näitas, et Kuu faas võib mõjutada sademete hulka.
Zuni indiaanlased arvasid, et punane kuu tähendab vihma. 17. sajandi Inglismaa farmerid uskusid samuti, et vihma hulk sõltub poolkuu asendist, vahendab Novaator ajakirja Science News.
Teadlased on leidnud kinnituse veel ühele vanarahvatarkusele: vihma sajab täiskuu ja noorkuu ajal.
USA geograafidest ja klimatoloogidest koosnev teadlasterühm analüüsis põhjalikult jõgede ja ojade äravoolu, kasutades selleks peaaegu 11000 geoloogilise vaatlusjaama andmeid alates 1900. aastast.
Iga mõõtmistulemuse jaoks Kuu faasi välja arvutades selgus, et jõgede ja ojade äravoolu osas võib täheldada väikest kasvu noore kuu ajal. See iseenesest ei tõesta veel Kuu otsest mõju sademete hulgale, sest varasem uuring näitas, et ka hoovused võivad jõgede äravoolu taset mõjutada.
Sademete hulga seostamiseks Kuu faasidega, kasutasid teadlased enam kui 1200 sademete hulka mõõtva vaatlusjaama poolt alates 1895. aastast kogutud andmeid.
Talupojatarkuse järgi kasvab sademete hulk mõni päev enne noort kuud.
Samas ei ole teadlased jõudnud selgusele, kuidas Kuu seda põhjustab.


Kai Simson

Peiulill

Peiulill on hinnatud maitse ja ravimtaim

Peiulill (Tagetes) on tänu oma suurele õitsemisvõimele ja õite vastupidavusele meil tuntud ja sametlilleks "barhattsõ". Samas kasvatatakse Eestis viimasel ajal sametlille ehk rahvakeeles levinud suvelill nii avamaal, lillekastis kui kalmistul. Segadust tekitab ka see, et venelased kutsuvad peiulille suviasalead ehk suureõielist klarkiat, mis on hoopis pajulilleliste sugukonna taim. Sakslastel on peiulilled tuntud tudengilillena, inglastel Marigold'i ehk "kuldse Meeri" nime all, poolakad kutsuvad neid heksamiitideks (heksamiit - kallis samet- või siidriie) ja ukrainlased mustkulmuks (tsernobrovka).

Peiulill kui ilutaim

Tagetesed külvata veebruari lõpul-märtsi algul köetavasse kasvuhoonesse või tuppa aknalauale asetatud kasti või topsidesse, mis on täidetud hariliku aiamullaga. Parim idanemistemperatuur on 18^oC. Taimed tärkavad 7-9 päevaga. Pikeerimisel istutada potti mitu taime korraga, sest siis moodustuvad õiepungad juba mais. Madalamate sortide taimepallid istutada 20x30 cm, kõrgemad sordid 30x40 cm vahedega. Päikesepaistelises kohas lepivad peiulilled igasuguse pinnasega. Kuna peiulilled taluvad hästi ka tuult, sobivad madalamad sordid rõdukasti istutamiseks ja seda eriti siniste päsmaslilledega. Noortele taimedele ohtlikeks võivad aga saada teod-nälkjad, ka liigne lämmastik vähendab õiepungade teket. Kasta iga kahe nädala tagant täisväetiselahusega. Soojal sügisel õitseb tagetes külmade tulekuni.

Kõrge peiulill (Tagetes erecta) õitseb juunist kuni öökülmade saabumiseni. Kasvab kuni 70 cm pikkuseks ja meenutab täisõielist krüsanteemi. 1 g mahub 300 seemet. Uued sordid on aretatud vähem lõhnavatena ja on sobilikud ka lõikelilleks. Eesti Sordiseeme soovitab meil kasvatada sorte 'Orange' ja 'Prinz'.

Madala peiulille paljuõielisel liigil (Tagetes patula) on meile tuntum täidisõileine vorm. Vähem kasvatatakse ühekordset madalat paljuõielist vormi (Tagetes patula nana), 1 g mahub 360 seemet. Mõlemad kasvavad 25-35 cm kõrguseks, eelistades eelkõige päikesepaistelist kasvukohta, kus õitsevad rikkalikult. Väga head peenra ääristaimed. Eesti Sordiseeme soovitab meil ühekordsetest kasvatada sorte 'Naughty' ja 'Marietta' ning suure täidisõiega sortidest 'Bolero', 'Red Brocade' ja 'Valenca'.

Peenelehine peiulill (Tagetes tenuifolia) on väga tugeva lõhnaga ja moodustab kompaktseid kuni 30 cm kõrguseid puhmaid, mis on tihedalt kaetud 2,5 cm läbimõõduga kollaste kuni säravoranzide õitega. Eriti sobilikud püsilillepeenra tühimikesse kui looduslähedasse köögiviljaaeda.

Peiulill kui looduslik taimekaitsja

Lillepeenral on peiulill suurepärane tigude-nälkjate ligimeelitaja- ole aga mees neid ära korjama. Kui veel jätkub aega ja tahtmist tageteste lähedale pinnasesse kaevata pooleliitrised purgid (purgi serv olgu pinnasega ühel tasandil) ja täita need veega, millesse on valatud sorts õlut, siis ongi mitme peibutajaga teopüünis olemas.

Veelgi suurem mõju on tagetesel nematoodide (ümarusside) vastu võitlemiseks. Mulla- ja taimenematoodid (kiduussid ja ingerjad) on inimsilmaga raskesti eristavad 1-2 mm pikkused taimeparasiidid, mis põhjustavad tervete kudede mädanemist ning kärbumist. Ka siin evivad peiulilled nematoode ligimeelitavaid aineid, kahjurid tungivad taime ja kahjustavad seal kaotades paljunemisvõime ja hukkuvad. Seega koduaias, kus on palju nematoode (eriti endine kartuli- või maasikamaa) tuleks see katta paksu peiulille vaibaga. Samuti ei ole soovitav peiulille sealt ka sügisel öökülmade kahjustuse korral koristada vaid jätta taimejäänused maapinnale ning nad sisse kaevata tekitades nematoote tõrjuva multsi.

Peiulill kui ravim ja maitsetaim

Peiulille lehed sisaldavad pea 100 mg% askorbiinhapet ja 0,3% eeterlikke õlisid. Õites on rohkesti karotiini ja eeterlikke õlisid kuni 0,5%. Peiulille õli on hinnatud kondiitri- ja likööritööstuses, parfümeerias ja farmaatsias. Eeterliku õli saamiseks kasvatatakse Lõuna-Euroopas eelkõige Tagetes signatat, mille õied sisaldavad eeterlikku õli 1,3 ja lehed 1,5%.

Rahvameditsiinis kasutatakse peiulille õite vesitõmmist eelkõige kui kuseleajavat, higistamist soodustavat ja ussnugilisi väljundavat vahendit. Lõunas on peiulill eriti populaarne lambalihatoitude maitsestamisel, kus peiulille kuivatatud õisi lisatakse lambalihale arvestusega 1 kerge supilusikatäis 1 kg toore liha kohta. Peiulill on sobilik maitseaine ka metslooma- või linnulihale. Taignas asendab peiulill edukalt kallist safranit, värvides selle kuldkollaseks.

Toite peiulilledega

Marineerimisnõu 3/4 ulatuses, ladudes viimse kihi sibularatastest. 1 kg lambaliha kohta lisada 1 kuhjas sl peiulille kroonlehti, 10 peiulille küpsiste valmistamiseks kloppida 4 munavalget 50 g suhkruga vahtu, 2 kuhjas supilusikatäit värskeid või 1,5 sl kuivatatud pulbriks hõõrutud peiulille kroonlehti hõõruda 50 g suhkru ja munakollastega ühtlaseks massiks, 4 kuhjas supilusikatäit margariini sulatada ja segada eelnevale juurde. Munamassid segada omavahel koos 100 g nisujahuga. Taigen valada neljakandilisse margariiniga määritud pannile, küpsetada kuldpruuniks ja lõigata siis kohe neljakandilisteks küpsisteks.

Saslõki marinaad lambalihale: saslõkile sobilikus suuruses tükeldatud lambaliha ning jällegi kiht punast veini ja teine 5-6%list äädikat (soovitav veiniäädikat). Peale asetada vajutis ja viia liha paariks päevaks Marineerimisnõu põhja asetada kiht sibularattaid ja nendele tihe kiht jahedasse laagerduma. Küpsetamise ajal kasta liha pidevalt marinaadiga. Marineeritud sibularattaid serveerida nõrutatult või vähese õliga läbipraetult küpsetatud lihatükkide juurde. Sibularattaid koos maitseainetega ja täita nii kiht-kihilt tera nelki, 20 tera musta pipart, 3-4 purustatud loorberilehte, 1 tl soola.

Toivo Niiberg

Päevakübarad teevad tervisega imet‏

Päevakübara (Rudbeckia) perekonda kuulub üle 40 liigi, mis kõik kasvavad looduses Põhja-Ameerikas.
Meie koduaedades on levinud peamiselt kollased liigid ning viimasel ajal ka punane päevakübar ehk siilkübar (Rudbeckia purpurea sün. Echinacea purpurea), väga tunnustatud ravimtaim.

Päevakübaraid iseloomustab jõuline kasv ja suur puhmik ilusate korvõisikutega, mis asuvad varre otsas enamasti üksikult. Õisikupõhi on kumer, moodustades õielehtedega võrreldes kõrgel asuva "kuhja". Pikad keelõied asetsevad ühes reas.

Punane päevakübar ehk purpur-siilkübar pärineb Põhja-Ameerika preeriatest, kus on leidnud indiaanlaste seas laialdast kasutamist ravimtaimena. Kultuuris kasvatatud alates 1692. a.

Raviomadused ja biokeemiline koostis

Siilkübar on väga hinnatud ravimtaim, teiste päevakübarate kohta vastavaid andmeid ei ole. Punase päevakübara toimeaineid on põhjalikult uuritud, taimes on leitud glükosiide, eeterlikke õlisid, vaike, mõruaineid, suhkruid, C-vitamiini, mikroelemente jm.

Kõige tähtsamaks on peetud tema võimet tõsta organismi vastupanu haigustele. Katsetega on tõestatud, et siilkübar suurendab valgete vereliblede arvu, mis omakorda tõkestab põletike teket. Seetõttu on temast kasu AIDS-i ravimite koostises. Taimes olevad toimeained takistavad ka viiruste levimist, mistõttu temast tehtud preparaate kasutatakse viirushaiguste raviks.

Ameerika põliselanikud tarvitasid siilkübara juuri haavarohuna ja tohterdasid temaga maohammustusi. Uusasukad kasutasid siilkübarat laiemalt - temaga raviti ka külmetus- ja nakkushaigusi.

Juurtest keedetud teest on abi nahahaiguste puhul, sellega loputatakse mädanema läinud haavu ja põletikulisi igemeid. Samuti ergutab siilkübar ainevahetust - suureneb nii toidu vastuvõtuvõime kui ka jääkainete eemaldamine organismist.

Punast päevakübarat lisatakse tänapäeval pea 200 ravimpreparaadi koostisse. Tinktuuri kasutatakse nii sees- kui ka välispidiselt (nt paise puhastamiseks). Siilkübara tinktuur suurendab organismi vastupanuvõimet nakkustele. Eriti kiidetakse seda, et see ravimtaim tugevdab immuunsust, aidates hästi viirusnakkuste vastu.

Ravimina kasutatakse taime maapealset osa: õisikuid, lehti, varsi. Teaduslikult on tehtud kindlaks siilkübara antiseptiline toime, võime haavade puhul kiirendada uute kudede teket ning vähendada valu. Teda tarvitatakse kapslite või tinktuurina hingamisteede ja neeruhaiguste korral.

Gripi levimise ajal soovitatakse iga päev profülaktika pärast sisse võtta siilkübara tinktuuri. Haigestumisel aitab tinktuur vähendada ja kergendada nii nohu kui ka kurgupõletikku.

Kuidas kasvatada

Siilkübarad armastavad päikesepaistelist kasvukohta ja viljakat mulda, aga taluvad ka mõningast poolvarju. Pigem võiks pinnas olla pisut niiskem kui ülemäära kuiv. Ainult eriline ehk newmani päevakübar eelistab kuivemat pinnast. Taluvad hästi ka savist mulda.

Siilkübaraid paljundatakse kevadel taimede jagamisega või nendest juurepistikute tegemisega. Seemned külvata mulda märtsis katmikalale. Seeme vajab idanemiseks üsna kõrget temperatuuri - 20-25 °C. Idanemine võib kesta kuni kaks nädalat. Seemnete idanevus on hea. Seepärast arvestage külviaja valikul, kas tahate taimi pikeerida või soovite istutada külvikastist otse avamaale.

Kui seemet on palju, võib mai teisel poolel proovida teha avamaakülvi. Külvata mulla pinnale, külv katta kuni tärkamiseni musta kile või paberiga.

Rühmiti istutamise korral jätta taimede vahekauguseks 30-40 cm. Noored taimed on suhteliselt külmaõrnad, neid ei saa peenrasse istutada enne öökülma ohu möödumist.

Esimesel aastal kasvatab taim tugeva lehestiku, õisi on oodata alles teisel kasvuaastal. Esimesed taimed alustavad õitsemist juba juulis, viimased lõpetavad septembris.

Päevakübarad on suurepärased lõikelilled, säilides vaasis kaua ilusana. Peenrale allesjäänud äraõitsenud õievarred tuleb välja lõigata ergutamaks taimi pikemalt õitsema. Sügisel lõigata kogu koltunud puhmik maapinna lähedalt maha.

Päevakübarad on lühiealised püsikud, eluiga 4-5 aastat. Neid on soovitatav tihti ümber istutada ning jagada.
Koduseid ravimeid päevakübarast

- Tinktuur. Võtke suurem klaaspurk ja täitke see tihedalt õitega, peale valage viin. Sulgege nõu tihedalt kaanega ja asetage paariks nädalaks päikese kätte aknale. Loksutage purki aeg-ajalt. Nüüd kurnake vedelik ümber tumedamasse pudelisse ning kasutage nagu apteegis müügil olevat tinktuuri: gripi ja külmetushaiguste korral võtke 1 sl tinktuuri sisse või segage see joomistemperatuurini jahtunud ravimtee hulka (soovitatav pärnaõie-, kummeli-, saialille-, kibuvitsamarja- või nurmenukuõietee). Nohu puhul lahjendage tinktuuri keedetud jahutatud veega 1:1 ning tilgutage ninna. Kurgu ja suukoopa kuristamiseks lahjendage seda veega 1:5.

- Nastoika. Valage purki allesjäänud viinas leotatud õitele uus kogus viina ning laske siis 1 kuu seista. Kurnake vedelik ja pigistage õied kuivaks. Kurnake vedelik mitu korda läbi. Visake õied ära ja kallake tõmmis nõusse tagasi. Võtke paar väiksemat mandariini, peske need hoolikalt puhtaks. Torgake igasse 10 tera nelki ja lisage siis tõmmisele. Nüüd valage purki 4 klaasi suhkrut ning nii palju viina, et anum oleks peaaegu täis, sulgege tihedalt kaanega ja laske kuu aega jahedas pimedas ruumis seista. Kurnake valmis nalivka väiksematesse pudelitesse. Tarbige mõõdukalt nagu palsamit (väike pits söögi alla).

- Tee valmistamiseks sobib kogu maapealne osa (õied, lehed, varred). Siiski soovitatakse korjata õisi ja lehti. Teeks sobilik materjal tuleb võimalikult kiiresti kuivatada, eriti õied. Kuivatatud materjali säilitada toasoojas riidest või paberist kotis. Tee valmistamiseks võtta 1 kuhjaga tee- või supilusikatäis kuiva ürti 1 klaasi keeva vee kohta, lasta see kinnises nõus jahtuda paraja temperatuurini ja juua korraga väikeste sõõmudena. Kõrvale manustada mõni lusikatäis mett.

---

Päevakübarad toidus

Kõikide päevakübaratega võib kaunistada toite, õielehti aga segada toorsalatitesse ja puistata boolinõusse. Suppi või hautisesse on soovitatav lehed hakkida ning lisada enne roa lõplikku valmimist.


Toivo Niiberg

---

Teadmanaine soovitab kuuma ilmaga kanda märjaks kastetud pesu!

KASTAB MÄRJAKS: Tervendaja Mai-Agate Väljataga sõnul aitab põrgupalavuses ellu jääda lihtne veeteraapia – märg pesu selga! (Tairo Lutter)

«Pane aga märg pesu selga!» annab tervendaja Mai-Agate Väljataga lihtsa nõuande, kuidas põrgupalavuses tervist säilitada. «Vääna välja ja pane selga, see jahutab sind maha. Mine vee alla, tee oma jalad, käed ja nägu märjaks. Ja ära kuivata. Auruv vesi vajab energiat ja võtab üleliigse sooja kaasa.»
Tervendaja Mai-Agate Väljataga (varalahkunud Luule Viilma sõbranna ja elutöö jätkaja) möönab, et erakordselt kuum suvi toob inimestele tervisehäireid.
«Liigne kuumus ja ka külm on tegurid, mis toovad pinnale selle, mis on meie sees varjatult,» selgitab teadmanaine. «Inimene võib haigust põdeda aastaid, ilma et ta teakski, et tal see on. Aga kui ta külmetab korralikult või kuumeneb üle, siis avastab ta selle haiguse. Väga suur temperatuuride kõikumine ja erinevus inimese enda kehatemperatuurist paljastab alati, mida ta enda sees peidab.»

Kuid vandenõuteooriatega ta kaasa ei lähe ega soovita ka kellelgi teisel paanikakülvajaid uskuda. «Kõik, mis inimesega juhtub, lähtub inimesest endast,» usub ta. Pigem tekitavad kurje haigusi, sealhulgas vähktõbe, välja elamata tunded ja allasurutud viha.
Väljataga arvates on ka nädalate kaupa valitsenud põrgukuumus tegelikult täiesti loomulik: «Katastroofiteooriaid ei maksa kedrata. Niisugused suved olid minu lapsepõlves täiesti loomulik nähtus. Olen sündinud 1932. aastal, mäletan lapseeast, et talved olid tohutu lumega ja suved suure kuumusega nii nagu praegu. See oli loomulik. Lihtsalt vahepeal ei ole olnud õiget talve ega suve ja nüüd, kui see juhtub, on täielik appihüüdmine!»
Väga kaua kuumuse käes viibimine võib aga tõepoolest tappa, tõdeb Väljataga. «Tänavu on palju seda, et inimesed lähevad vette ega karju appi, vaid lihtsalt vajuvad vee alla ja kogu lugu. Väljas on niivõrd suur kuumus! Ja meie ajuvedelik ju ka kuumeneb üle, kõik meie kehavedelikud lähevad üleliigselt kuumaks. Kui läheme karsumm vette, siis tekib äkiline jahenemine. Ajuveresoonkond reageerib sellele nii, et inimene kaotab hetkeks tunnetuse ega saa ise arugi, et ta upub,» leiab ravitseja seletuse ka sellesuvisele uppumislainele.
Palava ilmaga aitavat tervist säilitada märja pesu kandmine – Väljataga soovitab pesutükke vajadusel kas või mitu korda päevas vette kasta ja välja väänata. «Mina panen hommikul märja pesu, kastan lõuna ajal uuesti märjaks. Ja kui tunnen, et asi hakkab viltu kiskuma, kastan veel kord,» kirjeldab ta. «Väga lihtne võte! See aitab suurepäraselt! Öösel aitab magada, kui võtta märg lina peale. Vesi vajab väga tugevat energiat, et ta saaks aurustuda. Kui oled ülekuumenenud, võtab märg riideese sinu ülekuumenenud energia.»

Katrin Pauts

Miks ma üle söön?

Kui juba peale vaadates tundub, et nii suur söögikogus ajab suu lõhki, võta kindel seisukoht: söön parem pool!: F: BullsSöömine seostub imikueast peale naudinguga. Inimesed kipuvad end söögi abil rahustama ja lohutama ka siis, kui kõht pole tühi. Stressi, igavuse või halva tuju asemel tajutakse vajadust rahulolematust leevendada – öeldakse «tahaks midagi näksida» ega suudeta oma söömishoogusid peatada.
Rangus teeb karuteene
Ülesööjate võimetus olukorda kontrollida tipneb tavaliselt kahetsuse ja jõuetu vihaga iseenda vastu. Järgneda võivad karmid karistusmeetmed: näljutamine ja oksendamine, millest võivad välja areneda rasked haigused, näiteks söömishäired buliimia ja anoreksia. Raske on end kaitsta ja hoida, kui oled endas pettunud. Ent liiga range piiramine on kahe teraga mõõk: ennast piitsutades stress suureneb ja sellest ka vajadus end söögiga lohutada.

Tegelik nälg on emotsionaalne
Sõid üle? Ju siis seda oli millekski tarvis. Ei ole mõtet enda vastu kuri olla. Küll aga on mõtet küsida, miks nii läheb. Vabandus, et toit oli hea, on vaid pindmine põhjus. Juured on mujal: kiire tempo, ebameeldivad kohustused, keerulised suhted, pingelised olukorrad... Tagajärjeks on ängistus, ärritus, ärevus, alaväärsus ja masendus. Näiteks, kui oled inimestega suheldes ärev, võid pidudel kergesti üle süüa.
Keha vajadusi «kuulatakse» liiga vähe
Keha teab, mida ta vajab, ja isu peaks sind juhatama tervislike valikuteni. Ent mitte siis, kui su organism on väsimusest ja pingest ülekoormatud. Söömise reguleerimine on kahjustunud tänapäevase eluviisi tõttu: liigume vähe, sööme käepärast rämpstoitu, elu on kiire ja stressirohke. Paljusid on ka kasvatatud vaimus, et toitu ei tohi järele jätta. Süüakse liiga süsivesikuterikast toitu, et heaolutunne saabuks kiiresti.
Kuidas toime tulla?
Et ülesöömisega võidelda, proovitakse mehaanilisi lahendusi: rutiin, dieedid ja reeglid. See võib olla hea abivahend, kuid mitte alati piisav. Teine suund on enda vajaduste tundma õppimine ja usaldamine. Proovida süüa siis, kui kõht on tühi. Lõpetada, kui kõht on täis. Tegeleda emotsionaalsete probleemidega, mis panevad heaolu otsima.
Selle asemel, et söömist piirata, proovi teha nii...

• On sul tõesti kõht tühi, või vajad lihtsalt «midagi head», et end premeerida? Seda viimast saab ka teisiti teha. Võta näiteks tass teed, kuula head muusikat või naudi midagi muud, mis sulle rõõmu valmistab.
• Söö rahulikus õhkkonnas, mitte autos või põlve otsas. Oma keha vajadustest arusaamist võivad häirida isegi nii tühised asjad nagu televiisor, ajalehed, raamatud, muusika, närviline vestlus kellegagi.
• Söö ainult siis, kui oled näljane.
• Söö ainult seda, mida tahad.
• Söö, kuni kõht täis saab. Kui sööd aeglaselt, on su kehal aega täiskõhusignaal ära tunda.
• Söö naudinguga.

Allikas: Naisteleht