KUIDAS EESTIMAAL VANASTI UUT AASTAT VASTU VÕETI

Juba ürgsest ajast saadik on eestlased talvise pööripäeva paiku pühitsenud talviste- ehk jõulupüha. Sel pühal alustati uut aastat ning tähistati mitmesuguste kommetega valguse võitu pimeduse üle ja uue elu algust. Hakkas ju nüüdsest peale päev jälle pikenema, mis ennustas kauge kevade lähenemist.
XVII sajandi lõpul viidi aasta algus üle 1. jaanuarile. Nüüd venisid eesti talvistepühad pikaks. Need algasid jõuludega 25. detsembril ja lõppesid nääripäevaga 1. jaanuaril. Vanad aastavahetust tähistavad kombed jäid ühiseks nii ühele kui teisele päevale.
Vanade uskumuste järgi pidi kõik, mis aastavahetusel tehti, tugevasti mõjutama elu algaval aastal. Seepärast püüti enamike näärikommetega kindlustada eelolevaks aastaks head viljasaaki ja karjaõnne.
Palju oli pühade ajal tegemist õlgedega, millega loodeti mõjutada tulevast viljasaaki. Nääriõhtul pühiti tuba puhtaks ja toodi näärid tuppa. Need olid õled, mis laotati põrandale, kus siis vanemad inimesed pikutasid, head juttu vestsid ja laulsid ning õllekannu ringi lasksid käia, kuna noorem rahvas mängis ja lõbutses. Laua kohale lakke riputati kaunistuseks õlgedest näärikroon. Peremees aga võttis tugevamaid õlekõrsi ja viskas vastu lage. Mida rohkem neid parte ja palkide vahele rippuma jäi, seda parem pidi tulema järgmisel aastal viljasaak.
Kehva aganaleiva asemel küpsetati pühadeks puhtast rukkijahust leiba - näärikakku. Näärikakud tehti väga mitmesuguse kujuga, millest kõige huvitavam oli seapõrsast meenutav nn. jõuluorikas. Näärikakk pidi seisma laual põleva küünla kõrval terve nääriöö, et leib majast otsa ei lõpeks. Küünla põletamine aga tähistas valguse võitu pimeduse üle. Pool näärikakku jagati tavaliselt uusaasta hommikul pererahva ja loomade vahel ära, teine pool hoiti kirstus alles kevadeni, mil see karja väljalaskmisel loomade vahel jaotati. Peale näärikakkude valmistati pühadeks ka tanguvorsti.
Noorrahva mängudest oli talvistepühade ajal kõikjal tavaline kingsepamäng. Kolm õlenuusti seoti otsadest kokku ja pandi põrandale püsti. See oligi “kingsepp”. Mängijateks olid kaks poissi. Üks oli kingsepa valvuriks, teine aga tuli kaksiratsi kepi seljas sõites, tegi kingsepa ümber kolm tiiru ja küsis siis valvurilt: “Kas kingsepp kodus?” - “Kodus, kodus.” - “Kas ta mulle kingi ka teeb?” - “Ei tee.” - “Siis pistan tal silma peast välja.” “Pista kui oskad!” Seejärel pöörasid poisid seljad vastamisi, valvur näoga kingsepa poole, kummardusid, võtsid kepi jalgade vahelt läbi, valvur asetas kepi otsa kingsepa lähedale ja ratsasõitja püüdis jalgade vahelt vaadates kingseppa kepiga ümber torgata, valvur aga keppi kõrvale juhtida. Mäng kestis ümberseisjate suureks rõõmuks seni, kuni õnnestus kingseppa tabada.
Mõistatamismänguna oli tuntud rebasemäng. Selleks tehti lauale pähklitest rebasekuju. Üks mängijaist ronis laua alla, kuna teine osutas sõrmega järgemööda üksikutele rebase kehaosadele. Kui laua all olija näidatud kehaosi õigesti nimetas, sai ta pähklid endale.
Palju nalja tegid uusaastal näärisokud, keda Saaremaal vahel veel tänapäevalgi võib kohata. Näärisokuks käisid tavaliselt külapoisid. Soku kereks oli look, mille ühte otsa kinnitati puust või papist tehtud sokupea ehtsate sarvedega, teise otsa aga saunaviht sabaks. Looga otsad ühendati omavahel nööriga, mis käis üle poisi õla, kuna look ise võeti jalgade vahele, harud ülespoole. Üle visati veel pahupidi kasukas ja sokk võis teele minna. Tihti liikusid sokud karjana, karjasedki kaasas. Suure müdina, mökitamise ja naljaga tuldi uusaasta hommikul tuppa ja hüüti: “Head uut aastat!” seejärel hakkasid sokud omavahel pusklema ja katsusid poksida pere nooremaidki, eriti tütarlapsi. Uudishimulikele, kes soku naha alla püüdsid piiluda, oli oma karistus - sokk pistis saba veepange ja pritsis ligitikkujale vett. Pererahvas kostitas külalisi koduõlle, pähklite ja muu paremaga. Sel moel käisid sokud nääripäeval terve küla pere - perelt läbi.
Oli veel hulk mitmesuguseid kombeid, millega püüti kindlustada perele head õnne algaval aastal. Nii näiteks riputati nääriööks lambalauda seinale paar kirjusid kindaid, et lambad head villa kasvataksid, lehmalauda lävel aga maeti sõnnikusse kirves, et kuri sisse ei pääseks loomadele paha tegema. Uusaasta hommikul vara söödeti loomi tulevalgel paremini kui tavaliselt, et neil aasta läbi küllalt toitu oleks.
Mitmel moel püüti ka tulevase aasta sündmusi ette aimata. Toas nääriõhtul kokkupühitud prügi viidi välja seina äärde hunnikusse ja kaeti kummulikäänatud sõelaga. Südaööl istus peremees ihuüksi sõela peale ja kuulas, kas kostab mingeid hääli. Kui kuuldus kellahelinat või pillihäält, oli peres oodata pulmi, lapsenutt tähendas perekonna juurdekasvu, lauakolin kellegi surma, vilistamine muret ja nuttu, vikatiluiskamine head viljasaaki, ukse kääksumine majast lahkumist jne. Kui midagi kuulda polnud, siis ei olnud ka elus muudatusi oodata.
Tüdrukuid huvitas see, kes neist mehele saab. Selle selgitamiseks pani iga tüdruk põrandale hunnikusse peotäie teri ja siis toodi kukk sisse. Kelle hunnikust ta kõigepealt nokkima hakkas, sellel seisid pulmad ees. Vana tuntud ennustamisviis oli ka nääriöine õnnevalamine, mida veel tänapäevalgi tihti naljapärast tehakse.

Allikas:
Pioneer. Nr. 12 / 1957.

Jõulud - 24. detsember – 6.jaanuar

Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, s.t advendiajal ja isegi selle eel. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on oma praeguse ilme omandanud kogu maailmas viimase viiekümne aastaga. Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega. Tunnuslik on, et paljud moenähtused on siia jõudnud suhteliselt hiljuti, viimase kümmekonna aasta vältel.
Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste 'tavalised jõulud' alla.
Kuid kõige enam määrab selle, missuguseid jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka täna muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.
Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.
Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini. Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354. aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).

Maja kaunistamine

Jõuluõled, jõuluheinad

Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis oli hullata. Mõnes peres toodi veel 1950. aastatel õled rehetuppa (nagu näiteks ühes Põltsamaa lähedases peres) ja mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgede toomist on peetud ka keskaegse lossidesse ja kirikutesse õlgede viimise tava reliktiks. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.
Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on visatud samadest õlgedest või heintest, teisal hoopis viljakõrtest peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne - mida rohkem kõrsi laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud vilja(kus)haldjaks.

Jõulukroon

Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid. Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960. aastatel, siis juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja käsitööringide kaudu. Lähemalt vaata näärikroonide juurest.

Punutised ja õlekujud

Tänapäeval müüakse meie poodides Soome ja Skandinaavia eeskujul jõulusokke, kuid ka õlenukke, mitut laadi õlgpunutisi, kuivatatud lilledest jõulukaunistusi, õlest riste, kuusnurki, viljapeadega punutisi ja muud vanapärast. Neid kõiki valmistatakse ka ise nii mitmesugustel kursustel ja ringides juhendaja näpunäidete järgi kui ka iseenese tarkusest. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi õpitubades on kümmekonna aasta jooksul õpetatud soovijaid tegema igat liiki jõulukaunistusi.
Hüppame tagasi vanemate tavade juurde, kuhu kuulusid kõikvõimalikud kujud, mida sokutati salaja teise peresse ja millel on oma varjatud sõnum. Pigem kuulusid need küll toomapäeva, maarjapäeva jm tähtpäevade juurde. Pikad pühad olid aga parim aeg igasugusteks vallatusteks, improvisatsioonideks ja kommeteks, mida harrastati üksnes ühes kodus, külas või piirkonnas. Nii oli ka õle- ja kaltsunukkudega, mida viidi võõra ukse taha. Sarnaselt toomapäevaga tuli kahtlane tulnukas kui laiskuse ja tuhmuse võrdkuju kähku järgmisse peresse viia. Nende kujudega sai tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda. On näiteks valmistatud sümboolne külavanema kuju jpm.

Jõululilled

Jõulukuuse kõrval kuuluvad 20. sajandi kodudesse toalilled, mille valik ja päritolugeograafia aina avarduvad. Mõned neist on olnud eriti hinnatud, sest õitsevad täpselt jõulude ajal, nagu kristusekroon, jõulukaktus, fuksia. Amarüllist ehk ratsuritähte on püütud ka ise kasvatada ja ilusaid suuri õisi õigeks päevaks ajatada. Paarikümnel viimasel aastal kuulub jõulude juurde jõulutäht ehk kaunis piimalill ehk poinsettia, mida ostetakse jõuluajaks poodidest. Kuigi jõulutähe erksad lehed võivad olla ka roosad, kollakad või valged, on muidugi punaseleheline vorm jõuludeks eelistatud. Jõulutähed kuuluvad Ameerikas jõulude juurde alates aastast 1828, Euroopasse jõudis see Mehhikost pärit lill hiljem, kuid näiteks kunstlilledest ukse- ja kuusekaunistusena on see tänapäeval väga sagedane. Kahjuks ongi selle taime eluiga Eesti kodus vaid natuke pikem kui pühad ise, sest kodus kasvatada teda ei õnnestu.
Talvistest lilledest kasvatati ja kingiti veel alpikannikesi nii jõuludeks kui muude oluliste tähtpäevade ajal. Näiteks nõukogude ajal, kui lilled olid tõeline defitsiit ja neid ei saanud eriti kusagilt osta, olid alpikannikesed kindel pühadelill. Meie aedades kasvavatest lilledest on pikka aega kuulunud jõulude juurde veel õlelilled: nii kimbud laual kui ka 1950.-1960. aastatel aknakaunistused - topeltakende vahele pandud vatt kaunistati õlelilledega.
Päris viimastel aastatel on jõululilledena reklaamitud veel hüatsinte ja tulpe, mida kaasajal ajatatakse peaaegu aastaringselt. Siiski on varasemate jõululillede eripära, et kõige lõhnavam on olnud kuusk ja kuuseküünlad, muud jõulutaimed lõhna ei levita. Suurem osa lilledest on ka mürgised.
Taimedest on jõuludega seostatud meil veel asparaagust, paljudes Euroopa riikides ning Ameerikas iileksit ja luuderohtu. Sellest punutakse ustele pärgasid, teda kasutatakse dekoratiivse elemendina maja ja tubade kaunistamisel. Meil see taas pole levinud, sest looduslikult kasvab luuderohi eeskätt läänesaartel, pealegi on meie talved nii külmad, et taim ei pea talvistele temperatuuridele vastu. Toalillena on ta aga selleks liiga uus, et erilise jõulutaime rolli saada.
NB! Kõik jõuludega seotud kultuurtaimed on mürgised alates luuderohust, mis võib põhjustada krampe, kuni jõulutähe ja muude lilledeni. Nad on üksnes vaatamiseks ja mitte mingil juhul rebimiseks ega suhu pistmiseks.

Jõulukuusk

"Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse," teatab Kadrina rahvalaul. Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole kõigis kodudes kuuske. On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud, ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest: kas palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.
Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: "Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule." Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa kultuuri mõjul uuesti levida.
Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles. Juba 19. sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920. aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees elekriküünaldega ehitud suured kuused. Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).
Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka elektrienergia odavnemine. Viimastel aastatel on esitatud mitmesuguseid võrdlevaid andmeid suuremate ja kallimate ilutulestike, tortide ja ka kuuskede kohta. 2001. aastal oli kõrgeim kuusk Võrus (33 m), madalam Põlvas ja Pärnus (23 m), suuremates linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus (16 m) veel madalam.
Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.
Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.

Kodukuused

Sellegi tava vanuse üle on hirmus palju vaieldud ja spekuleeritud just selsamal põhjusel, et paljudes peredes kommet ei järgitud ja eks igaüks lähtub tõlgendamisel oma kogemusest. Ants Viirese andmetel on kodudesse jõulukuused ilmselt levinud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Samal ajal said alguse mõisates talurahvale ja lastele korraldatud jõulupuud ning ilustati esimesed eesti kodud jõulupuudega. 1870. aastatel on komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline. Pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.
20. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi - jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.
Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.

Jõulupuud koolides, mõisates, seltsides, töökohtades ja mujal

Ants Viirese andmetel on Eestis juba 1820. aastatel korraldatud esimesi jõulupuid vaestemajade elanikele ja vaeslastele. 1870. aastatel on see juba üldiselt levinud komme, jõulupuude juures kinkide ja pidulikuma toidu jagamist alustavad ka esimesed eesti seltsid. Jõulupuid korraldatakse selleks ajaks juba mõisates ja koolimajades, töösturid korraldavad neid oma töölistele. Sellised jõulupuud olid alguses heategevusseltside ja heategevusest haaratud isikute eriline panus pühade viimiseks ka lihtsatesse kodudesse. Niisugustest pidudest kirjutatakse paljudes 19. sajandi kuulsates lasteraamatutes ja täiskasvanute romaanides. Oli ka palju jutte, 20. sajandil juba filme, vaesest nälgivast perest, kelle jõulu ajal mõni laps või täiskasvanu toidu, kinkide või väikese rahasummaga õnnelikuks teeb. Vaesematele koguduseliikmetele jagati ande ka kiriku juures. Tava pole kadunud tänini: 1990. aastate alguses aitasid paljulapselisi peresid rõivad ja toitained Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja mujalt. Hansapangal oli aga 1990. aastate lõpul hea tava saata sellistele peredele kingituseks suur jõuluhani – tõeline pühadepraad. Tänapäeval aitavad pühi rõõmsamaks muuta kümned seltsid ja organisatsioonid ning kirikute aktivistid.
Kui varem olid jõulupuud ja –peod mõeldud ennekõike vaestele, teenijatele ja lastele, siis 1880. aastatel hakati seltsides ja töökohtades korraldama täisakasvanute pidusid, mis erinesid varasemast mitte üksnes kinkide, vaid ka toitude, jookide ja muude tavade poolest.
Tänapäevased jõulu- või uusaasta peod on mitut laadi, alates tellitud kutseliste näitlejate ja muusikutega õhtutest nendeni, kus osalised ise esinevad. Igale peole saabub aga jõuluvana, kes toob kingitusi.
Koolides on läbi aegade olnud näidendi või kontserdiga eeskava. Vanasti olid esiplaanil jõulunäidendid, nüüd on sagedased improvisatsioonid. Et koolid on hiiglaslikud, saal kõiki ei mahuta, siis on suurtes koolides jõulupidu astmete kaupa. Eeskava lõpus saavad harilikult õpetajad oma pakid kätte, klasside kingikotid jagatakse klassitoas.

Esimese jõulupuu ehtis Martin Luther

Väga armas muistend, kuid ei midagi enamat kui rahvaluule, nagu paljud Martin Lutheriga seotud lood. Selle kohaselt jalutas Martin Luther tähisel ööl läbi kuusemetsa koju ja peatus mõtiskluseks. Üles vaadates nägi ta tuhandeid tähti kuuseokstel säramas. Nii raius ta kuuse, viis selle koju, ehtis väikeste küünaldega, et ta lapsed saaksid osa tema ainukordsest elamusest. Küünaldes särav kuusepuu ehtis sellest peale jõulude ajal ta kodu.

Millal levisid jõulukuused Euroopas

Jõulupuutraditsiooni pikkuse ja algupära üle vaieldakse ikka veel. On pakutud, et see tuleneb vanast paljude paganlike (keldid, sumerid, germaanlased) ja algkristlike rahvaste puudekultusest. Et see sümboliseerib maailmapuud, elupuud, hea ja kurja tundmise puud ehk paradiisipuud.
Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. 11. sajandil muutusid Euroopas populaarseks kirikus ja väljas esitatud müsteeriumid, mille hulka kuulus Paradiisi aed, kus mängiti läbi kogu Piibli motiivistik inimeste loomisest pattulangemiseni ja paradiisist väljakihutamiseni. Selle jaoks ehiti õuntega kuusepuu (nulg).
15. sajandil keelas kirik müsteeriumid, kuid inimesed hakkasid 24. detsembril oma kodudesse selliseid puid ehtima. Üks varaseid teateid pärineb aastast 1521, siis ehiti Saksamaal Alsake’is kuusk, 1570. aastal on laste rõõmuks ehitud paberlillede ja datlitega kaunistatud kuusepuu. Sellega sarnaneb 1605. aasta Strasbourgi jõulukuusk, mis oli värvilisest paberist rooside, õunte, vahvlite, kommide, kuldpaberite jm ehitud. Skandinaavias on jõulukuusk tuntud 1700. aastast. Sel ajal kuulus kuusk eeskätt käsitööliste gildide pidustuste juurde.
17. sajandil jõulupuu populaarsus kasvas, kuid alles 19. sajandi alguses muutus see Saksamaal sama üldiseks nagu tänapäeval. Samal ajal levis jõulukuusk lääneslaavlastele. Soomes ehtisid 1829. aastal jõulukuused, kokku kaheksa, parun von Klinckowströmi maja.
Johann Wolfgang Goethe näinud esimest korda jõulukuuske 1765. a Leipzigis, Friedrich Schiller räägib 1790. a jõulupuust. Prantsusmaale on väidetavalt jõulukuusetava toonud aastal 1837 printsess Helen Mecklenburgist, abielludes Orleansi printsiga. Inglismaale tõi selle prints Albert, kelle abikaasa kuninganna Victoria ehtis jõulukuuse Windsori lossis 1841. aastal. Kuigi komme muutus populaarseks, kirjutab 1850. aastal Charles Dickens, et see on "uus saksa mänguasi".

Millal hakati Ameerikas jõulukuuske koju tooma

On arvatud, et esimesi kordi 1700. aasta paiku, siis kui Lääne-Pennsylvaniasse saabus esimene saksa immigrantide laine. Aga see on üksnes oletus. On ka oletatud, et Vabadussõja ajal kaunistasid sõdurid jõulukuuski. Valgesse Majja tõi jõulukuuse esmakordselt president Franklin Pierce aastal 1856, Washingtoni pühapäevakooli laste jaoks. Esimene valgustatud avalik jõulupuu oli 1912. aastal Bostonis. Tõeliselt laialt levis ja üldistus jõulupuu fotode ja filmide mõjul.

Mida jõulukuusest arvati

Nagu alati - alguses mitte midagi head, nagu nägite juba Balthasar Russowi kirjeldusest. On teada, et 1650. aastal pahandas teoloog Johann Dannhauer, et kuusepuu, mida inimesed kaunistavad nukkude ja maiustustega, pärast aga tühjaks söövad ja raputavad, tuleb ei tea kust ja on lapsemäng.
Millal hakati jõulukuusel küünlaid põletama
Küünlad pandi jõulukuuse külge Euroopas esimest korda 17. sajandil, Eestis hiljem. Tavaliselt valati kodus ise rasvast küünlaid. On küll teada, et 19. sajandi keskel arvati, et nii pidulikul puhul peavad toas põlema peergude asemel küünlad, kuid kõigil selleks raha ei jätkunud.
Vaata lähemalt Richard P. Bucheri kirjutist "The Origin and Meaning of the Christmas Tree" http://users.rcn.com/tlclcms/chrtree.htm

Rohelised elavad oksad

Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi ja on olulised eeskätt kriitilistel aegadel ja suurtel pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule’i ajal tõid rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. Peale kuuseokste on samatähenduslikud olnud kadaka ja muude igihaljaste okaspuude oksad.
Paljude muudegi pühade juurde kuulub elujõu ja tervise sümbol elavate okste näol: urvad lihavõtete ajal, kased lihavõtete ja jaanipäeva ajal, mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vits. Kõigi nendega löömine tagab jõu.
Ajaleht kirjutab jõulupuudest Põltsamaal ja Jõgeval:
”Kui asulad piirduvad põhiliselt ainult jõulukuuse ehtimisega, siis linnades kaunistatakse veel ka ühiskondlikke hooneid ja teeäärseid puid. "Jõuluvanikuid on meil kokku üle 70 meetri. Kesklinnas on valgustatud postide külge paigaldatud üle 40 lumehelbekujulise või kuusnurkse tähe. Meil on vana ja ajalooline linn, seetõttu oleme dekoratsioonide puhul jäänud klassikaliste valgete pirnide juurde. See sümboliseerib põhjamaist külma ja jääd," rääkis Inge Angerjas. "Varasematel aastatel oleme korraldanud ka vaateakende konkursse. Igal aastal on vaateakende kujundamisel ja hoonete välisfassaadide dekoreerimisel silma paistnud Põltsamaa Majandusühistu." "Jõgeval on igal aastal paigaldatud väikesed elektripirnid Suure ja Aia tänava puudele, nii ka tänavu. Linnavalitsuse hoonet ehib 120 meetrit valgusketti (nn tuliuss). Uue aasta esimestel minutitel korraldatakse linnas ilutulestik, see kujutab endast 5 minutit pidevat tuld," rääkis Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer.

Ehted

Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi. Jõuluehete kohta loe ka nääriehete juurest.

Jõulukirik

Jõululaupäevane kirik on viimastel sajanditel olnud nii rahvarohke, et osa inimesi seisab vahekäikudes või ukse ees. Jõululaupäeval käidi kirikus ka karmimatel nõukogude aegadel ning jõulujutluse, -laulude ja orelimänguga on seotud paljude põlvkondade helged mälestused. Mäletan oma lapsepõlvest, 1960. aastatest, kuidas vanaisa hobuse saani ette rakendas ja kuljused kinnitas ning millise kihutamisega ta kirikusse sõitis. Pärast kirikut oli uhke tagasi sõita, sest siis kihutasid ka kaugemalt mehed oma hobustega kellade helinal kodudesse ja vanaisagi hobune lasi uljast traavi. Aga ka sellel ajal, kui hobuseid enam polnud ja sellist 19. sajandi kirjanduses korduvalt läbikirjutatud sõitu ei olnud võimalik kogeda, oli kirikusseminek pidulik.
Mujal luterlikes maades peetakse jõuluteenistus esimesel jõulupühal. Ants Viirese andmeil oli meil teenistus jõululaupäeval 19. sajandi keskpaigast.

Küünlad haudadel

Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine. Vahel on hauale viidud ka kuusepuu, mis on aga ilmselt taas pigem isiklikust suhtest lähtuv, mitte üldine tava.

Jõuluvana

Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" (vt http://urbanlegends.about.com/gi/dynamic/offsite.htm?site=http://photo2.si.edu/ctree/nightbefore.html), kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.
1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kinginimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt. 1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic'u ja veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.
Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.
Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.
Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.
1970. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokkki kingitoojat asendanud.

Kiri jõuluvanale

Keegi ei tea täpselt, millal hakati jõuluvanale või päkapikkudele kirju saatma. Arvatavasti on eeskujuks olnud 19. sajandi jõuluraamatud. 20. sajandi lapsed kirjutasid vargsi teadaande, et on oldud hea laps ja et jõuluvana võiks olla nii kena ja tuua kingituseks need ja teised vajalikud asjad. Mõnikord oli kirjas pikk loetelu ja teinekord paluti tuua kinke veel emale ja isale ning õdedele-vendadele – ikka nii, nagu kirjutaja tundis vajaliku olevat.
Kiri adresseeriti Jõuluvanale või Näärivanale. 20. sajandi teise poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade üle. Väga palju oli aga selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Sellise kirja kirjutamine oli ikka eriline saladus, mida toimetati vaikselt omaette. Kõige pingsam ooteaeg oligi kirja kirjutamise järel ja enne jõuluvana saabumist – kas ikka täidetakse südamesoov ja tuuakse ihaldatud kingitus.
Vahel on linnadesse paigaldatud erilised postkastid, mida tuttmütsidega päkapikud käivad tühjendamas. Näiteks 1993. aastast paigaldatakse advendiajaks Tartus Raekoja platsile postkast, kuhu saab kirja torgata ja mida saabuvad päikeseloojangul tühjendama tantsivad punasemütsilised päkapikud. Inglismaal Sheffieldis säilitatakse rahvaluulearhiivis peaaegu kümne aasta vältel jõuluvanale kirjutatud soovikirju. Näiteks palus 1978. aastal üks 11-aastane noormees, et jõuluvana saadaks talle koera, mis sellest, et ema saab selle peale rabanduse - ta lihtsalt ei jõua oodata, millal lubatud kolm aastat ooteaega täis saab. Teises kirjas palus mitu aastat noorem poiss, et jõuluvana saadaks talle raha, et ta saaks osta oma vanematele toredad kingitused.
Et jõuluvana arvatakse tulevalt põhjamaalt on soomlased rajanud Lapimaal Rovaniemisse Jõulumaa postkontori ja kingitustekeskusega. Nii on jõuluvana saanud ka kindla postiaadressi. Sinna saabub eriti detsembris kogu maailmast iga päev kotitäite kaupa kirju, mida sorteeritakse ja hoolikalt loetakse. Jõuluvana ise jõuab neist murdosa üle vaadata, sest tal kulub palju aega küllasõitnud laste tervitamiseks. Ega seegi visiit lasterohkuse tõttu kesta kauem kui korraks tuppa habetunud taadile sülle, ütelda oma nimi, soov ja kust sa Lapimaale tuled. Aga vähemalt on see vist ainuke kord elus, kus saad täiesti omaette ja segamatult kahekesi või emaga koos jõuluvana juures olla.
Ometi pole legend Lapimaa pealinna Rovaniemi lähistel Korkeatunturi mäel elavast jõuluvanast ja tema Pajakylas askeldavatest päkapikkudest kuigi vana – selle ajalugu on sama pikk kui tänapäevastel kommertsjõuludel. Pajalylast sai jõuluvana kodupaik tänu Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti lesele Eleanor Rooseveltile, kes seal 1950. aastal põhjapolaarjoone ületamise eel peatuse tegi. Palkmajake, mis spetsiaalselt tema saabumise puhul ehitati ja kus ta ööbis, on praegu üks Jõulumaa vaatamisväärsusi. Mida aeg edasi, seda populaarsemaks peatuspaik muutus ning sellest kasvas välja Jõuluvana küla koos postkontori, töökodade, kaupluste ja kõige muuga. Tänapäeval külastab Jõulumaad aastas enam kui pool miljonit turisti.
Allikas:BERTA Eesti Rahvakalender

Kuidas hoolitseda jõulukaktuse eest

Kuidas hoolitseda poest koju toodud jõulukaktuse eest, et ta õienuppe maha ei poetaks ja õitseks ka järgmistel aastatel?
Jõulu- ehk lülikaktuse (Schlumbergera) hübriidid ja sordid on hästi värvikirevad ning ahvatlevad ostma. Poes valige välja kõige ilusam ja jõulisem eksemplar.
Pakkige taim külma ja tuule kaitseks kindlasti paberisse. Kui on väga külm, võiks ümber poti panna isegi mitu kihti paberit.
Oma ostuga pole mõistlik ette võtta pikki jalutuskäike, targem on suunduda otsejoones koju.
- Kodus ärge kiirustage poti paberist lahti harutamisega. Laske sel rahulikult mõni tund pakendis seista, et temperatuurid ühtlustuksid. Alles siis pange taim talle välja valitud kohale.
- Parim kasvukoht jõulukaktusele on põhjasuunda avanev aknalaud: seal on piisavalt valgust, kuid mitte eredat lõunapäikest. Kindlasti ei sobi taimele toa tagumised pimedad sopid. Hästi edeneb jõulukaktus ka akna ette riputatud amplis.

- Jõulukaktusele meeldib, kui toas on sooja 15–20°. Ärge pange potti ahju või radiaatori lähedale, sest seal on liiga soe.
- Kui toas on liiga kõrge (üle 23°) või väga madal (alla 12°) temperatuur, ei taha jõulukaktus õitseda.
- Jõulukaktusele ei meeldi järsk ja püsiv asukohamuutus valguse suhtes, siis tükib ta õiepungi, aga ka õisi ja lülisid maha viskama. Lühiajaline asupaiga muutus, näiteks akna puhastamisel, ei mõjuta taime, kui asetate ta samamoodi endisele kohale tagasi.
- Õiepungad võivad hakata pudenema siis, kui tavapärasele väheldasele kastmisele järgneb tugevam kastmine.
- Taim võib õiepungi maha visata, kui kasvumuld on olnud pikemat aega liigniiske. See võib juhtuda näiteks siis, kui lillepoti ümbrispotti on kogunenud liigne kastmisvesi.
- Õiepungade pudenemise põhjuseks võib olla ka liiga kuiv õhk, toitainetevaene muld ja ebapiisav valgus.
- Pärast õitsemist algab jõulukaktustel puhkeperiood, mis kestab 2–3 kuud. Siis ärge taime enam väetage ning kastke harvem.
- Kui on vaja jõulukaktus ümber istutada, tehke seda vahetult enne uue kasvuperioodi algust märtsis-aprillis. Sobiv muld on vett läbi laskev, huumusrikas ja kergelt happeline. Hästi sobib näiteks kompostmuld, millele on lisatud liiva. Istutuspoti põhja (eriti kui on sügavam pott) pange drenaažiks kergkruusa või jämedamat liiva.
- Märtsist juulini on jõulukaktusel intensiivne kasvuperiood, mil moodustub hulgaliselt uusi lülisid ja kogu taim omandab ilusa rohelise värvuse. Sel ajal kastke teda regulaarselt, aeg-ajalt piserdage ning väetage umbes kahe nädala tagant. 
- Juulist septembrini on jõulukaktusel teine puhkeperiood. Siis kastke taas vähem, kuid ärge laske taimel liiga ära kuivada. See periood on oluline uute õiepungade arenguks. Kui nähtavale ilmuvad õienupud, s.o septembri lõpus – oktoobri alguses, vajab taim taas rohkem vett.
5 põhjust, miks jõulukaktus ei õitse
1. Taim ei läbinud puhkeperioodi.
2. Liiga pime, liiga soe või liiga jahe kasvukoht.
3. Potimullas pole piisavalt toitaineid.
4. Muld on liiga rammus, see soodustab lehtede kasvu.
5. See sort või hübriid võib-olla õitsebki teisel ajal.
Allikas:Maaleht

Kas jõulukaktust tuleb enne õitsemist väetada?‏

Hoidsin oma jõulukaktust suvel õues. Nüüd toas olles moodustab ta juba õiepungi. Kas peaksin enne õitsemist veel taime väetama?
Vastab Astrid Lepik -
Kui olete olnud kevadel hoolas ja oma jõulukaktust aktiivsel kasvuajal väetanud (äkki neid isegi kunagi ümber istutanud), siis nüüd pole vaja väetada.
Taimel peaks olema piisav varu, et kenasti õitseda. Kui nüüd väetada, võib taim lihtsalt õiepungad ehmatusest maha visata. Kastmisega tasuks samuti ettevaatlik ja hoolas olla.

Poodidesse on müügile jõudnud esimesed värvikirevad jõulukaktused. Ikka tekib kiusatus osta mõni neist kaunitaridest kodu kaunistama, kollektsiooni täienduseks või kingituseks.

Poest koju. Poest ostes valige välja kõige ilusam ja jõulisem eksemplar, loomulikult omale sobivas värvitoonis. Väljavalitud taim tuleks kindlasti külma ja tuule kaitseks pakkida paberisse (olenevalt välisõhu temperatuurist isegi mitu kihti).
Ostetud taimega pole mõistlik ette võtta pikki jalutuskäike vaid tuleks suunduda otsejoones koju. Koju jõudes ei ole aga vaja kiirustada taime paberist lahtiharutamisega. Laske tal paberis rahulikult mõni tund temperatuuride ühtlustumiseks seista ja alles siis leidke talle sobiv kasvukoht.
Mul on mitu aastat vana jõulukaktus. Pärast esimest õitsemist ei tule talle enam õisi külge. Milles asi?
Vastab JAAN METTIK
Sellel, et jõulukaktus ei õitse, võib olla mitu põhjust.
Üks neist on läbimata puhkeperiood, teine - liiga pime kasvukoht, kolmas - toitainete puudus.
Vahel võib toataimede mitteõitsemise põhjus olla hoopis liiga suur lillepott ning toitaineterikas muld. Sel juhul taim kasvab jõudsalt, kuid õitsemine on tagasihoidlik.
Kui keegi pahandab, et kaktus ei õitse just täpselt pühade ajal, tuleb talle meelde tuletada, et tegemist on ikkagi taimega, kelle elutegevus sõltub paljudest faktoritest, mitte kalendri järgi programmeeritud masinavärgist.
Kasvutingimustest ning valgusoludest tingitud põhjustele võib lisanduda ka see, et tegemist on sortide eripäraga. Aegade jooksul on jõulukaktusest ning talle lähedastest liikidest aretatud rohkesti õite värvuse ja õitseaja poolest erinevaid sorte.

Edukaks õitsemiseks vajab taim puhkust. Selleks vähendage kastmist, aga mitte nii palju, et võrsed närbuma kipuvad. Märtsis suurendage jälle kastmist, võite ka juba väetada.
Juulis-augustis vajab taim teist puhkeperioodi. Septembris andke talle taas rohkem vett, sest sel ajal hakkavad tekkima õiepungad. Siis ärge taime enam liigutage, muidu varisevad pungad maha. Mida soojem on ruum, kus taime hoiate, seda kiiremini õienupud kasvavad ning õied arenevad.


Maalehe foorumis lugejate küsimustele vastanud Arnold Hannust soovitab praegusel ajal jõulukaktust kasta pisut vähem ning hoolitseda selle eest, et taime ümber oleks öösiti troopiline kottpimedus.
Maaleht.ee foorumis kurtis lugeja, et tema jõulukaktused näevad kurvad ja närvud välja, Arnold Hannust pani kirja üheksa punkti, mida meeles pidades võib taim tuju taas tõusta.
1. Jõulukaktus on troopilise vihmametsa kaktus, ta pole kõrbetaim!
2. Kogu kevade ja suve vajab jõulukaktus tublit kastmist ja väetamist!
3. Kasvukoht ei tohi olla liiga päikesepaisteline, kardina tagune päike sobib küll.
4. Jõulukaktus ei talu liiga madalaid temperatuure, peab ikka alati olema paras toasoojus.
5. Praegu, sügisel, peab hoolitsema selle eest, et jõulukaktusel oleks võimalikult pime öö, tegelikult kottpime! Pika pimeda öö tõttu hakkavad tal arenema õiepungad.
6. Praegu tuleb jõulukaktust kasta natuke vähem, kuid päris kuivaks ei tohi teda ikkagi lasta!
7. Kui Teie jõulukaktus on juba pikemat aega ümber istutamata, tuleks seda siiski teha, kasvõi praegu!
8. Kuigi jõulukaktus tahab kenasti kastmist, ei tähenda see seda, et tema poti all taldrikul või ümbrispoti põhjas võiks seisvat vett pidada - see on lubamatu!
9. Ärge keerutage oma jõulukaktust, las ta olla alati samas suunas valguse suhtes. Keerutamine on eriti paha nüüd, õiepungade arenemise aegu!




Allikas:Maaleht

Seks vajab head energiat‏

Juba ammustest aegadest on teada, et armastus, seks ja toitumine on omavahel tihedalt seotud. Tee südameni kulgeb kõhu kaudu. Sest toiduga saadavad ained mõjutavad nii füüsilist kui vaimset seisundit. Toitumisrežiimist sõltuvad meie füüsiline aktiivsus või passiivsus, sellest johtub nii elurõõm kui depressioon.
Esimene reegel: eelista naturaalseid toite
Toit peab olema ökoloogiliselt puhas, naturaalne ning täisväärtuslik. Vältima peaks konservante ja keemilisi lisandeid sisaldavaid tooteid.

Teine reegel: söö „paljunemisvitamiine“
Organism toodab suguhormoone ainult juhul, kui saab piisavalt nn paljunemisvitamiine: E ja A. Neid vitamiine leidub rohkelt kalamaksas, kanamunades ning porgandis.
B-rühma vitamiinid vastutavad efektiivse impulsside edastamise eest, mis on äärmiselt tähtis seksuaalse erutuse seisundi saavutamiseks. Need vitamiinid saad, süües kaunviljalisi, kartulit, piima-, liha- ning kalatooteid.
C-vitamiin aitab kaasa vereringe normaliseerimisele ning seda kasutatakse suguorganite venoosse puudulikkuse raviks. Pealegi kaitseb ta organismi stressi, ühe peamise seksivaenlase eest. C-vitamiini peamised allikad on tsitruselised, mustsõstar, paprika, astelpaju.
Kolmas reegel: väldi „seksitapjaid“
Mõned toidud ning ained mõjuvad niivõrd ebasoodsalt organismi võimele saada seksuaalnaudingut, et neid tuleks tarbida võimalikult vähe või loobuda üldse.
Nende hulka kuuluvad paljud ravimid, trankvillisaatorid, vererõhu regulaatorid. Ilmselt on teada, et uimastid nõrgendavad libiidot ning tekitavad pikas perspektiivis impotentsust. Sarnase mõjuga on alkoholgi, mis hävitab testosterooni ehk meessuguhormooni. Nikotiin halvendab suguorganite verevarustust ja võib takistada orgasmi saamist naistel.
Rasvane toit on raskesti seeditav ning võib põhjustada veresoonte lupjumist, halvendades vere- ning hapnikuvarustust, olles seega üks seksuaalsusele halvasti mõjuvaid faktoreid.
Teleka vaatamise asemel tegele spordiga, mis suurendab endorfiinide kogust ning tõstab tuju ja seksuaalset aktiivsust. Televiisor on omakorda energiat — nii elektri- kui seksienergiat — neelav elektriseade. Tõsi küll, sobiv film võib vastupidi ihale soodsalt mõjuda.
Neljas reegel: hädavajalikud makroelemendid
Tänapäeva inimese toitumine ei ole kaugeltki tasakaalustatud või täisväärtuslik. Ilma paljude mineraalideta on aga võimatu saavutada rahulolu seksuaalsfääris. Seepärast olgu igapäevases menüüs:
Kaltsium — suurendab seksuaalset huvi, aitab vältida enneaegset seemnepurset ning annab energiat. Kaltsiumi düsbalanss endokriinnäärmetes alandab libiidot. Kaltsiumi sisaldavad: piim, jogurt, juust, pähklid, seemned, pudrud, kapsas.
Naatrium — nooruse element, mis on vajalik liigeste elastsuse säilitamiseks ning närviimpulsside tekitamiseks. Kõik kehas ringlevad vedelikud sisaldavad naatriumit, kaasaarvatud suguelundkonna omad.
Kahjuks ei saa toidusoola pidada ideaalseks naatriumi allikaks. Organismi seisukohalt paremat naatriumi sisaldavad veiseliha, kitsepiim ja seller.
Kaalium on vajalik kõigi organite normaalseks toimimiseks, eriti südame ja lihaste jaoks. Seksi vaatevinklist on tegemist elemendiga, mis tagab lihas- ja närviaktiivsuse, normaalse happe-leeliselise tasakaalu, mis on tarvis suguhormoonide tootmiseks. Kaaliumipuuduse korral on inimene pidevalt väsinud ega suudaks oma seksuaalfantaasiaid realiseerida.
Kaaliumi poolest on rikkad soja, kuivatatud puuviljad, banaanid, pähklid ja seemned, riisi- ja nisukliid, petersell, liha ja avokaado.
Väävel muudab partnerid optimistlikuks ning uudishimulikuks. Ilma väävlita muutuks seks rutiinseks ja igavaks tegevuseks. Kirglik tundlikkus on võimatu ilma väävlita, mis mõjutab sügavalt nii mehe kui naise emotsionaalset seisundit. Väävlit sisaldavad: munakollane, sibul, küüslauk, lillkapsas, spargel, redis, spinat.
Viies reegel: ära unusta kire koostisosi
Elu parima seksi retsept näeb välja järgmiselt: rõõmsameelsust andev räni (rukkileib), kroonilist väsimust ja seksihuvi kadumist ennetav raud (mandlid, munakollane, mustad ploomid, rosinad, aprikoosid), ajutööd stimuleeriv fosfor (mereannid, mais, kaunviljalised), ainevahetust reguleeriv jood (mereannid, vetikad) ning iha eest vastutav tsink (krevetid, kalamari, pähklid, kõrvitsaseemned).
Mis tooteid on vaja süüa?
Arvestades kõige eeltooduga, on arusaadav, miks tekitavad inimeste söögiharjumused seksuoloogidele nii palju pahameelt. Järgmiselt loetleme täisväärtusliku seksi jaoks vajalikud toidud. Lisades need oma igapäevamenüüsse, märkad peagi, kuidas paraneb sinu sekselu.
Maitseained: nelk, kaneel, ingver, kardemon.
Köögiviljad: kõrvits, spargel, küüslauk, sibul, spinat, till, mädarõigas, seller, porgand, merekapsas, seened.
Puuviljad: avokaado, banaanid, ploomid, kookospähkel.
Pähklid ja seemned: mandlid, seesam, nisuidud.
Libiido kiirabi: astelpaju, kalamari, kanamunad, mesi
Allikas:Internet    

Ajupoolkerad

Teatavasti on aju kaks poolkera üksteisest täiesti lahus, nad kommunikeeruvad omavahel mõhnkeha kaudu (corpus callosum), milles on 300 miljonit närvikiudu. Ent nad asuvad üksteisest eraldi, töötlevad informatsiooni erinevalt, kumbki ajupoolkera mõtleb erinevatest asjadest, nad hoolitsevad erinevate asjade eest, ja ma julgen öelda - neil on väga erinevad isiksuseomadused.

Meie parem ajupoolkera tegeleb käesoleva momendiga, kõigega, mis on siin ja praegu. Ta mõtleb piltides ja õpib kinesteetliselt keha liigutustest. Informatsioon liigub sünkroonse energiavoona läbi kõikide sensorsüsteemide. Ja siis see purskub sellesse tohutusse kollaaži, millisena paistab praegune hetk - kuidas see lõhnab ja maitseb, kuidas tundub ja kõlab. Ma olen energeetiline olend, ühenduses kogu ümbritseva energiaga parema ajupoolkera teadvuse kaudu. Me kõik oleme energeetilised olendid - oleme üksteisega ühenduses meie parema ajupoolkera teadvuse kaudu nagu üks inimpere. Siin ja praegu oleme kõik sellel planeedil õed ja vennad, et muuta maailma paremaks. Ja praegusel hetkel oleme täiuslikud. Me oleme tervik. Me oleme ilus(ad).

Meie vasak ajupoolkera on hoopis midagi muud. Vasak poolkera mõtleb lineaarselt ja metoodiliselt, ta on kõik, mis on olnud minevikus ja kõik, mis tuleb tulevikus. Vasak ajupoolkera on "ehitatud" nii, et ta suudab haarata kolossaalse kollaaži käesolevast hetkest ning hakkab noppima sellest detaile ... ja veel ja veel ... Seejärel kategoriseerib ja organiseerib ta kogu saadud info. Seostades seda kõigega, mida oleme minevikus õppinud, ja projetseerides seda tulevikku kõiksuguste võimalustena.
Meie vasak ajupoolkera mõtleb keeleliselt. See on see katkematu ajusädin, mis ühendab mu sise- ja välismaailma. See on nagu väike hääleke, mis ütleb: "Hei, sa ei tohiks unustada, et peaksid koduteel ostma mõned banaanid, mis oleks vaja hommikul ära süüa." See on see kalkuleeriv taip, mis tuletab meelde, millal pean pesu pesema. Võib-olla kõige tähtsam on see väike hääl, mis ütleb mulle: "Ma olen, ma olen". Ja niipea, kui mu vasak ajupoolkera ütleb mulle "ma olen", hakkan ma tegelikult eralduma, muutun indiviidiks, lahus mind ümbritsevast energiavoost ja lahus teistest.
Allikas: Ajakiri "Kolmas silm kevadine eri"

Õnneliku kooselu põhitõde: truudus ei pea olema füüsiline!

Kui inimesed suudaksid oma armuellu tuua paar lihtsat põhitõde, saaks kooselu ja seks hoopis teise tähenduse. Feng shui’st, seksuaalsusest ning mehe ja naise vahelisest vaimsest suhtest räägib Eesti üks paremaid feng shui asjatundjaid Rein Weber. Mida minu teine pool tahab? See on küsimus, mis vaevab nii mehi kui ka naisi. Sellepärast loevad näiteks mehed ka naisteajakirju. Küsimusel on samuti intiimsem pool - kõik tahavad alati teada, mida teine tunneb, seda eriti armatsemise ajal. Mida sa tunned, kallis? Minul on ülihea, aga kuidas on sinul? Need  tüüpilisemad mured on ühised nii naistele kui ka meestele, kuigi üldiselt ei taheta uskuda, et teine tunnetab sama.
Seks ei ole patt
Hiinlased ütlevad, et inimesel on elus kaks kindlat sündmust - sünd ja surm. Nende vahel on feng shui. Karma, st kindlad ülesanded ja õppetunnid, mida elus pead tegema ja kannatama, on küll olemas, aga saatust saab muuta. Selleks feng shui eksisteeribki.
Feng shui (nagu paljud teised idamaade teadused ja religioonid) on väga seksuaalne teadus. Märk yin-yang on maailmakõiksuse tervik, seal on nii nais- kui ka meespool. Paljud idamaade pühad sümbolid ja märgid kujutavad naist ja meest üheskoos. Idamaade filosoofias on aukohal füüsiline armastus. Seksuaalakt on kõige püham toiming, mida inimene saab teha, et tunnetada maailmakõiksust ja selle ühtsust. Seks ei ole patu tegemine. Armastavad inimesed peavad samastuma jumalatega - naine on jumalanna ja mees on jumal.
Feng shui kannab endas olulist õpetust: momendist, kui soo jätkamine, see püha ülesanne siin elus on tehtud, peab inimene pühenduma endale. Meil käib see tagurpidi: nauditakse kaua elu ja pärast seda, kui lapsed on sündinud, pühendutakse ja ohverdatakse ennast jäägitult tööle, perekonnale, lastele, abikaasale ning unustatakse iseennast. Inimene aga ei tohi ennast täielikult teiste heaks ohverdada. Feng shui järgi algab just siis iseendale elamise aeg. Meie inimene näeb kohutavalt vaeva, et luua paremad majanduslikud tingimused oma lastele. Sellega tehakse suur karuteene: ise on nähtud elus ränka vaeva, et  järeltulijatele anda tugev majanduslik baas. Võõrast vaeva harilikult ei hinnata ning sageli lähevad hellitatud noored lihtsalt hukka. Vanemad on paraku aga haiged, õnnetud, üksikud ning vananevad kiiresti.
Idamaade targad ütlevad Lääne inimese seksuaalelu kohta väga julmalt: teie sekselu meenutab loomade käitumist. Nad mõtlevad sellega seda, et seksuaalne elu on jäänud füüsilisele tasapinnale kinni, selles puudub vaimsus. Elu on aga antud meile selleks, et läheneda teineteisele maksimumini, et yin-yangi, tervikut moodustada.
Mees ei tohi naist "osta"
Kui kaks inimest on teineteist leidnud, on neil järelikult midagi füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt ühist. Loomulikult mängib väga suurt osa füüsiline kirg ehk seksapiil. Miskipärast jääbki  umbes 90% paaridest füüsilisele tasapinnale, ollakse koos niikaua, kuni teise inimese keha on põnev ja veel avastamisjärgus. Kui inimesed ei jaga omavahel muud peale kire, puruneb kooselu üsna ruttu, algab "aeglane eemaldumine". Sellest momendist aga, kui paar hakkab suhtlema psüühilisel ja vaimsel tasapinnal, lähenetakse oma kooselus teineteisele, jõutakse kõrgemale tasapinnale, kus jagatakse omavahel naudinguid, unistusi, fantaasiaid jm. Langeb ära vajadus midagi teineteise eest varjata, tekib täielik julgus, usaldus ja tahtmine kõike jagada, hakatakse aitama teineteist "välja elada". See tähendab, et kaks inimest proovivad läheneda teineteisele vaimsel tasandil. Siis avastatakse kaaslase mõtlemisviiside ja sisemise ilu juures kogu aeg midagi uut ja põnevat. Minu kogemuste järgi jõuab kõrgemale kooselu tasemele kahjuks vaid 10% paaridest. Euroopa rahvastest on see protsent kõrgeim Prantsusmaal. Prantslased on  aru saanud, et kooselus on kõige tähtsam elurõõm ja armastuse naudingud, mitte ainult materiaalsed väärtused.
Väga paljud paarid ei jõua kunagi "lõputu lähenemise" juurde, kuna meie inimesed jagavad vaid esimest, füüsilist tasapinda ja materiaalseid väärtusi. Tüüpnäide on mees, kes lihtsalt ostab naise ära: majade, suvilate, autode, riiete, ehetega jne. Hingelise lähenemise juures inimene avab ennast ja avatakse ka kaaslase "salaaed". Kui seda  tehakse, algab hoopis teistsugune elu. Siis hakatakse oma suhtest täielikku naudingut tundma, kaob monotoonsus ja suhe on pidevas arengus. Looduses on ju nii, et kõik, mis seisma jääb, roiskub (nagu vesi ja õhk), sama toimub ka inimsuhetes.
Üle kolmekümneaastaste naiste mäss
Paljud naised, kes on üle kolmekümne, on hakanud oma sisemuses mässama. Nad teavad, mida nad elult tahavad, ja mõistavad, et elu läheb neist lihtsalt mööda. Seksuaalselt on superinimene ju naine, mitte mees. Paarid, kus mehed on sellest aru saanud ja teevad kõik oma naise naudingute heaks, naudivad ka elu täiega. See annab nende elule mõtte, hävitab rutiini ning aitab üle saada igapäevase elu probleemidest. Mis takistab meie mehi unistamast koos oma naisega ja tahtmast temast rohkem teada? Takistuseks on mitte armastuse puudumine - mehed on võimeliselt väga võimsalt ja omakasupüüdmatult armastama ja aktsepteerima naist, nagu ta on. Naisele on kõige olulisem turvatunne, mehele aga mitte. Mehel on esikohal hirm selle ees, et äkki naine leiab temast parema ja lahkub. Hirm on aga kõige laastavam emotsioon, mis hävitab kogu hingelise läheduse, seetõttu püüab mees naist omastada, alla suruda ja kinni hoida.
Olen jälginud nn avatud abielusid ja võin öelda, et need on kõige tugevamad paarid maailmas. Nad on ka kõige truumad, ja see truudus ei ole füüsiline, vaid hingeline. Truudus tekibki vaid hingelise lähenemisega, kus enam teist ei kardeta, kus valitseb absoluutne armastus ja usaldus. Siis võid avada teisele kõik oma tahtmised ja mõtted. Sa tead, et teine aktsepteerib ja toetab sind. Kolmekümneaastaste naiste puhul on see arusaamine eriti tugev, kuna nemad ei pea enam nii palju oma eksistentsiaalset kohta  otsima - selles eas on naine seksuaalselt kõige teadlikum, nõudlikum, põnevam ja vaimselt küpsem.
Olen teinud füüsilise tervise teste paljudele naistele. Lõpuks tunnistavad nad aga ise oma hingelist rahulolematust, mis on tihti ka nende tervisehädade taga. Neil oleks nagu kõik olemas: mees, pere, kodu, auto, karjäär jne. Siiski ütlevad nad, et pole õnnelikud, kuna neil puudub isiklik vabadus. Nad on nõus vabaduse nimel kõik ära andma. Kui inimesel puudub otsuste ja seksuaaaltungide juures vabadus, siis ta tunnebki ennast ahistatuna. Kuna naine on paraku mehest niivõrd palju võimsam, peab mees sellega arvestama. Kui intelligentne mees oma naist tõeliselt armastab ja on nõus talle tooma taevast "kuu ja tähed", siis teeb ta ka kõik, et rahuldada oma naise seksuaalseid salasoove. Ja naine ei lähe kusagile, sest tal on järsku kõik olemas. Tal on olemas mees, kes teda armastab totaalselt ja tingimusteta ning kes mõistab tema hinge.
Nõuanne naistele
Soovitus naisele on lihtne ja samal ajal komplitseeritud: proovi tungida oma mehe sisemaailma. Igal inimesel on suur sisemine maailm ehk salasoovide ja unistuste maailm. Kahjuks elab mees oma maailmas ja naine omas. Nad ei julge ennast teineteisele avada.
Mehe salaaeda tungimiseks on vaja valida õige hetk, muidu katse ebaõnnestub. Tüüpiline näide: mees tuleb töölt koju, on väsinud. Naine on terve päeva oma peas küpsetanud mõnda põletavat ideed, tahab mehega rääkida ja kõike jagada. Mees aga ei võta naist kuulda, tihti tekib hoopis suur tüli ja sellest pettumus. Selle põhjuseks on, et just sel ajal ei olnud mees n-ö õigel lainel. Õige moment on hetkedel, kui mees oma naist seksuaalselt ihaldab - siis võib pääseda naine oma mehe "salaaeda". Ka siis ma soovitan naistel mitte tulla kõigepealt oma ideedega välja, vaid teha kõik selleks, et teada saada, mis on mehe salasoovid. "Mida sina mõtled? Millest sa unistad? Räägi mulle, usalda mind, see erutab mind" - nii peaks naine mehele lähenema. Sel ajal on mees avatud ja tema fantaasiamaailm keerleb võimsalt. Mehe fantaasiad on erinevalt naise omadest väga abstraktsed. Kui mees tuleb oma ideedega välja ning need tunduvad naisele algul täiesti vastuvõetamatud, ei tohiks naine neid mehele kohe tagasi visata. Mängu peaks tulema naiselik tarkus ja kavalus. Naine peaks võtma mehe fantaasia ja söötma selle mehele tagasi endale sobiva nurga all. Mehele jääb nii mulje, et see on tema idee.  Lõppkokkuvõttes on enamik fantaasiatest naise fantaasiad, kuna mehele on palju vähem vaja kui naisele. Mees saab võimsa vaimse erutuse ja rahulduse juba sellepärast, et näeb: tema naine julgeb ja suudab temaga jagada oma salasoove ja unistusi.
Kui vaimne tase on saavutatud, hakkavad mees ja naine väga põnevat elu elama - oodatakse iga järgmist päeva ja unistuste realiseerumist. Teine inimene muutub järsku hirmus põnevaks. Lahku aga minnakse just seetõttu, et teine inimene on jäänud avastamata, et ei jagatud midagi vaimset ja puudus suhte areng. Naised peaksid võtma mehelt ära hirmu kaotada oma naine, siis avaneb ka võimalus muuta "must", kõikehävitav armukadedus "valgeks", erutavaks, loovaks jõuks. Naine peab teadma, et mehe füüsiline, psüühiline ja vaimne tervis on tema kätes. Elu on ilus, magus ja põnev, kui me seda ainult ise tahame!
Allikas: NaisteMaailm

Mehed ja tunded

“Miks mehed ei näita tundeid välja?” küsivad naised, kes ei suuda meeste tundeid mõista ega mõistatada. Mõni mees ei räägi üldse tunnetest, teine suudab seda teha distantsilt – telefoni, SMSi, e-kirja või MSNi teel. Miks sedasi? Kuna mehed on pidanud aastasadu võitlema enda ja oma pere ellujäämise eest, siis on see loonud väärkujutelma, et õige mees on karm, tõsine, jõhker ja tuim. Eestis viljeldakse sellist mõtteviisi eelkõige maapiirkondades ja linnade getostunud osades. Seal, kus elatakse pettekujutelmades, et tugevad on tegijad. Mees, kes on lapsest saati pidanud elama ühiskonnas, kus valitseb jõud ja vaid tugevam jääb ellu, kujuneb tahes-tahtmata ka ise selliseks tuimaks lihakamakaks. Sellist meest muudab vaid täielik keskkonnavahetus – ja isegi siis ei pruugi tema tundemaailm paremuse poole liikuda.
“Päevad”Ka meestel on päevad. Ja sagedaminigi kui naistel. Ning vaimselt veelgi muserdavamad. Põhjus, miks mees oma tundeid välja ei näita, võib peituda just neis päevades. Kes teab, mis seda põhjustas – jamad tööl, halb uni, tüli sõbraga, kehv ilm. Sellises seisus ei suuda mees tunnetest rääkida, peamine väljendusviis on porisemine või morn vaikimine. Kõige targem on mees siis rahule jätta – tugev kallistus võib ta tuju hetkeks parandada, aga oma päevadest peab mees siiski suutma ise välja tulla.
Argus Paljud lihtsalt ei julge silmast silma tunnetest rääkida. Põhjus võib peituda liiga paljudes korvisaamistes või varasemate tundeavalduste naeruvääristamises. Aga ka loomulikus ja kaasasündinud arguses, mis ilmneb kõigil elualadel. Hea, kui selline mees suudab end väljendada kaudsete allikate (SMS, MSN, e-post vms) abil – tihtipeale aga sedagi mitte. Kui meest tasapisi innustada end avama, siis haihtub enamasti ka argus. Kelle puhul aga isegi julgustamine tulemust ei anna, see jäägu parem elu lõpuni end ja oma tundeid üksinduses peitma.
UsaldusekaotusPole harvad juhud, kui mees on kaotanud naise vastu usalduse. Põhjuseks võib olla naise  liigne surve või manipuleerimine. Kui mees tunneb, et naine temaga pigem mängib ja teda ära kasutada üritab, siis ei hakka ta ka oma tundeid esitlema. Ning kui ühel hetkel naisel endal tunded tekivad, ei õnnestu tal oma varasema käitumise tõttu mehelt tundeavaldust välja pigistada. Usalduse saavutamiseks oleks suhetes vaja rohkem soojust ja südamlikkust. Teiste ärakasutamine, kas siis teadlikult või alateadlikult, viib selleni, et ärakasutajat ei usalda ei ohver ega need, kes seda pealt näevad. 
Tundeid ega huvi pole Tihti loevad naised mehe käitumisest ja muudest märkidest välja, et mees on neist sisse võetud. Ja ootavad siis, et mees seda välja näitaks. Ent kahjuks mõistetakse neid märke sageli valesti. Mees ei pruugi olla karvavõrdki naisest huvitatud, võimalik, et tal on keegi teine südames või pole see naine lihtsalt talle atraktiivne. Siis ei saa ka oodata, et mees hakkaks tundeid välja näitama – mida pole, seda ei saa ka näidata.
Mängivad lihtsalt naistega
On mehi, kelle siht on lihtsalt naistega mängida. Võrgutada, vallutada, jätta. Mõni teeb seda süüdimatult, mõni tahtlikult. Alati pole eesmärk haiget teha, aga enamasti kukub sedasi välja. Selliste meeste suust võib kuulda komplimente ja võrgutavat juttu, ent tõelisi tundeid neil pole. Niisuguse mehe puhul ei jää muud üle, kui katse-eksituse meetodil selgeks teha, mida too tunneb. Kuigi mees võib tundeid välja näidata, ei pruugi tal neid tegelikult olla. Ainus hea külg siinjuures on, et ühel hetkel avaldub ka mehe tõeline pale ning kui tahes valus tõde ka poleks, on ikkagi parem elada teadmises kui lasta endaga lõputult mängida.
Ei taha end sidudaMõned mehed ei taha end üldse siduda, ei lühemaks ega pikemaks ajaks. Isegi kui neil on tekkinud naise vastu tunded, eelistatakse neist pigem vaikida, et vältida probleeme.
Võimalik, et mehega piisavalt lähedaselt suheldes see tõke kaob ja ta on valmis end siduma – siis võib oodata ka tundeavaldusi. Ent kui mees on otsustanud end suhtesse mitte lubada, siis ei maksa oodata, et ta oma hinge paljastaks.
Tundetud Leidub ka tundetuid mehi, kellelt ei tasugi ilusaid sõnu oodata, sest nad ei tunne naiste vastu midagi. Tavaliselt on sellised mehed elus palju haiget saanud. Nad on loonud enda ümber kaitsekilbi, laskmata kedagi ega midagi sellest läbi. Võib-olla kusagil selle all toimivad mingid tunded, ent neid ei märka ei mees ise ega teised. Naine, kes suudab selle kaitsekilbi mõrastada ja mehelt tundeavalduse kätte saada, võib end õnnelikuks pidada. Kui ta aga kuidagi taas mehele haiget teeb, siis sulgub kilp uuesti ning järgmine kord on kaitsest läbi murda palju raskem, kui mitte võimatu.
Kuidas muuta meest tundeliseks?
Eesti meest tundeliseks muuta ei ole kerge ning tihtipeale seda ka ei soovita. Sest tunnistagem – eesti mees, laulmas paneelmaja akna all serenaadi, oleks väga ebatavaline vaatepilt. (Pealegi läheks tegevus vastuollu avaliku korra eeskirjadega.)
Paljudel naistelgi on teadvuses ühiskonna seatud tõke, et mehed peavad olema karvased ja tundetud, jõhkrad ja võimukad, tuimad ja kinnised. Sellega tekib suletud ring: kui isegi mõni mees sooviks oma tundeid väljendada, siis ei julge ta end avada, sest naise vastukaja ei pruugi sugugi hea olla.
Šokiteraapia Lihtsaim viis mehelt teada saada, kas ja mida ta tunneb, on šokiteraapia. Tuleb küsida näost näkku, otse ja keerutamata, mida mees tunneb. Samal ajal omalt poolt öeldes, millised tunded naisel mehe vastu on.
Selline meetod võib nii mõnegi arema mehe ära ehmatada. Teistele võib säärane küsimus aga olla just märgiks, et naine tõesti tahab teada, mida mees tunneb.
Mehelt, kes sellisele küsimisele adekvaatselt vastab, võib edaspidigi oodata ausust ja otsekohesust. Olgu see vastus milline tahes – vähemalt on selgus majas ja teada, kuidas edasi käituda.
Aeglane praadimineVõib ka lasta ajal oma töö teha, loota, et mees “murdub” ja ühel hetkel oma tunnetest räägib. Ent nõnda annab kardetavasti üks osapool alla enne, kui saab vastuse, ning suhe jaheneb või kaob sootuks.
Abiliste kasutamineInfo kogumine sõprade või tuttavate kaudu, uurimaks, millised on mehe tunded, ei vii enamasti tulemuseni. Sest nii, nagu mehed ei kipu naistele oma tundeid välja näitama, ei räägi nad neist ka teistele. Kellele aga mees oma tundeid kirjeldab, on tavaliselt sedavõrd usaldusväärne isik, kes kuuldut juba edasi ei räägi.
Tegelikult pole ühest lahendust, kuidas meest avada ja rääkima utsitada. Mõne puhul on see aja või sobiva hetke küsimus, teisi aga ei saa iialgi oma tundeid välja näitama.
Kindlaim tee on siiski anda mehele esmalt veidi aega endas selgusele jõuda ning kui see ei aita, siis üritada midagi välja meelitada. Kas siis kavaluse, õrnuse või julgusega – seda peab iga naine juba ise tunnetama.

Allikas: NaisteMaailm

Gestaltteraapia‏

Gestaltteraapia tekkis 1950. aastate algul Ameerikas psühhiaater Fritz Perls’i, gestaltpsühholoog Laura Perls’i  ja nende kaastöötajate koostöö tulemusel.
Termin gestalt pärineb saksa keelest ja tähendab terviklikkust, terviktaju, tervikkujundit. Gestaltmeetod praktilises psühholoogias vaatleb inimest kui tervikut ja tema eesmärgiks on iseseisva, oma võimeid tundva, tulemuslikult tegutseva ja vastutustundliku isiksuse areng.
Gestaltteraapiat rajades toetus Fritz Perls järgmistele allikatele:

• psühhoanalüüs (Freud, Reich)
• eksistentsialism (Kierkegaard, Sartre, Heidegger, Nietszche)
• ida filosoofiad (taoism, zen-budism)
• gestaltpsühholoogia (Wertheimer, Köhler, Koffka, Lewin)
• psühhodraama (Moreno)

Gestaltteraapia seisab peamiselt neljal sambal: tunnetel, ‘siin ja praegu’ elamisel, heal kontaktil, vastutusvõimel ja teadlikkusel.
Võrreldes teiste kaasaegsete psühhoteraapia meetoditega (nagu psühhoanalüütiline teraapia, pereteraapia, psühhodraama jt.) keskendub gestaltteraapia rohkem emotsionaalsele intelligentsusele ja kehast teadlikkusele, rõhutades inimese keha-hinge-vaimu või aistingute-tunnete-mõtete terviklikkust ja integratsiooni, mis on loovuse ja elujõu allikaks.
Ammu on avastatud et kaasaegse psühhoteraapia meetodid on liiga head et neid kasutada ainult haigete raviks. Seepärast kasutavad tänapäeval ka gestaltterapeutide teenuseid üha rohkem nn. terved, oma eluga toimetulevad inimesed – selleks et ennast sügavamalt tundma õppida, et ennast rohkem usaldada ja elust rõõmu tunda. Niisugust abi vajavad kõige rohkem juhtivate ja abistavate elukutsete esindajad (juhid, õpetajad, sotsiaaltöötajad, teenindajad jt) ja inimesed kes vajavad või kavandavad oma elus sügavamaid muudatusi. 

Allikas:internet

Kontakti loomisega tasub vaeva näha‏

Kontakti loomisega tasub vaeva näha

Maret Bergström, gestaltterapeut ja pedagoog

Väga rahutu ja probleemse klassiõpetaja tegi kord järgmise sam­mu: kui õpilased jälle lärmama ja mürgeldama hakkasid, kustutas tule. Pimedas klassis rääkis ta õpi­lastele, kuidas ka temal oli kooliajal raskusi paigal istumise, keskendumise ja kuulamisega. Sellest päevast alates klass muutus. Õpetaja ja laste vahel tekkis kontakt.

Pedagoogide täienduskursuste enamik hõlmab õpetaja erialaseid teadmisi, mõni suhtlemisoskust. Õpetaja isiksusega kursustel tavaliselt ei tegelda, kuigi kool peaks kasvatama isiksusi eeskuju kaudu ja eeskuju defitsiit on ühiskonnas suur.
Kui vaatleme inimese peamisi vajadusi ja eluvaldkondi püramiidis isiksus, suhted ja erialased oskused, on isiksus kõige alus, püramiidi vundament. Kui tugevdada isiksuse osa, suureneb ka suhtlemisoskus ja professionaalsus. Isiksuse tugevdamine tähendab enese tundmist ja avastamist. Üks viis ennast avastada on otsida endaga kontakti sügavamal tasemel ja avastada ennast sügavama kontakti kaudu teistega. 

Kontakt tähendab koosolemist

Loomulikult oskame me kontakti luua, aga harva mõtleme selle kvaliteedile ja teadlikule kontaktile. Gestaltteraapia isiksuse arengu kursustel tegeldakse kontaktiga sügavuti, sellega, kuidas me kontakti loome, hoiame ja lõpetame. Ja millega me kontaktis oleme. Kas oleme kontaktis oma hirmude ja uskumustega või edastatava sõnumiga¥ Kas oma rolliga või teise inimese vajadustega¥ Teadlikkusega kaasneb alati parem kontakt.
Kontakt tähendab koosolemist, ühinemist. Kontakt nõuab enda selgete erinevuste tajumist, võrreldes muu maailma ja teistega. See saab toimuda ainult minu ja sinu kokkupuutepiiril. Paradoksaalne on, et mida rohkem me tajume oma erisust, seda parema kontakti suudame luua. Hea kontakt on erutav, elustav ja energiat andev.
Kui piirid on ähmastunud ja inimese enesetunnetus segane, ei saa kumbki kontakti osapool oma vajadusi rahuldada. Näiteks olgu toodud abielupaar, kes võib leida end õhtust õhtusse tuimalt telerit vaatamas, kuna mõlemad arvavad, et teine seda tahab. Sama kehtib koolis. Esmalt peab oma vajadused ja erisused selgeks tegema õpetaja.
Välismaailmaga loome kontakti viie meele abil: vaatame, kuulame, puudutame, maitseme ja haistame. Viimased kaks meelt on koolis kahjuks alakasutuses. Kontaktis saab olla ka oma mõtete ja kujutlustega. Samuti saab olla kontaktis oma sisemaailmaga - kehaliste ja hingeliste tunnetega.
Gestaltteraapias räägitakse ka kontaktist eri suhtlemistasanditel. Suhtle­mistasandid võib jagada neljaks: klišee tasand; rolli tasand - õpetaja, õpilase roll; kontakti vältimise, kaitsete tasand; ehe tunnete tasand. 

Suhtlemise tasandid

Klišee tasandil ütleme "tere", "head aega", räägime tühjast-tähjast.
Rolli tasandil suhtleb õpetaja suurema osa tööajast - määrab reeglid klassis, annab edasi teadmisi, infot või kontrollib koduseid ülesandeid. Selle tasandil räägime "asjast". Tihti jäädakse aga kinni ja poetakse peitu rollitasandisse ega riskita teadlikult sügavama kontaktiga.
Kaitsete tasandil kaitseme ennast ja väldime kontakti nii oma tunnete ja sügavama olemuse kui ka teise inimesega. See väljendub teravatelt teemadelt jutu mujale viimises, naljaks pööramises, jutu sobimatuks tunnistamises, teise asjatundmatuks tembeldamises, endassetõmbumises jne.
Ehe tunnete tasand tähendab tõelist koosolemist teise inimesega ja pakub suurt rahuldust. Selline suhtlemine rikastab, inimene on avatud, ei kaitse ennast ja saab palju vastu. Ehedat koosolemist igatseb alateadlikult igaüks. Tunnete tasandil aktsepteerime ja näitame ennast nii, nagu me oleme. Näeme üksteist täielikult. Tekib loovus ja sünergiaefekt, kus sina ja mina kokku on midagi enamat kui lihtsalt kaks inimest. Selline kontakt loob isiksuse kasvu.
Kõik tasandid on vajalikud ja loomulikult ei jaksaks keegi suhelda ainult tunnete tasandil. Meie suhtlemisoskus sõltub sellest, kas ja kui palju oskame eri tasandite vahel paindlikult liikuda.

Suhtlemistasandi vahetamine

Isiksus on vaja mängu panna, kui olu­kord on konfliktne. Näiteks kui õpilane segab pidevalt tundi. Õpetaja vihastab. Aga selle asemel, et teadvustada oma viha, omistab ta kõik halva õpilasele ja karistab teda. Kontakti ei toimu ja haiget saavad mõlemad osapooled.
Elav ja aktiivne laps, kes saab pidevalt sellise kogemuse osaliseks, pettub koolis ja tõmbub endasse või hakkab provotseerivalt käituma. Tema enesehinnang langeb ja võimalus elus ennast täiel määral kasutada samuti. Õpetaja saab teadvustada oma pettumust ja viha, aktsepteerida seda, tegelda sellega ja adekvaatset enesetunnetust klassis ära kasutada. 

Ainult siis, kui õpetaja võtab õpilast sellisena, nagu ta on, ja on ise see, kes ta on, tekib kontakt. Kontakti kaudu saab muutus käitumises võimalikuks. Ja muutus tekib iseenesest.
Tuleb loobuda illusioonist, et lapsi saab kontrollida. Muuta ja juhtida saab ainult iseennast ja oma tundeid. Kontrollist loobumine võib tuua positiivseid üllatusi.
Kust võtta aega, et iga nagamanniga hakata eraldi tegelema¥ Aga ometi on see kokkuvõttes efektiivsem kui pidev märkuste kirjutamine ja enda kui ka laste frustreerimine.

Kontakti loomine

Kontakt tähendab kooli kontekstis empaatilist vaatamist ja kuulamist, vahel ka puudutamist. Kontaktis peab olema eelkõige iseendaga - maandatud, oma tundeid tundev ja vastavalt väljendav. Kontakt tähendab teise inimese austamist sellena, kes ta on.
Ülienergiline laps vajab palju kontakti. Ta reageerib hästi puudutusele ja pilkkontaktile. Kui teda nimepidi eemalt pidevalt keelata, ei jõua see talle kohale, sest õpetaja ei ole lapsega kontaktis.
Kontakti loomise hea viis on tähelepanelik ja südamega kuulamine. Eriti kui tõrges laps midagi ütleb, ükskõik kas õppeaine või muu kohta, saab talle vastates ja täpsustavaid küsimusi esitades rääkida sellest, mis on õpilasel südamel. See ongi kontakt lapsega tema enda tasemel, sellel pinnal, mis tema jaoks oluline on. Kogenud pedagoog oskab muu jutu alati ka ainega seostada. Tavaliselt suhtleb aga õpetaja lapsega enda tasemelt või räägib "asjast" ja ignoreerib lapse juttu, kuna see ei puutu "asjasse". Nii õpib laps ennast ignoreerima.
Õpetaja saab luua kontakti ka nii, et jagab lastega midagi enda kohta, mida tavaliselt ei peeta kohaseks.
Kontaktis olev õpetaja märkab, mida laps vajab. Kui ta on väsinud õppimisest ja kuulamisest ning vajab midagi lõõgastavat, võib teha fantaasiamatka ja reisida oma unelmate paika. Või teha mingi kehaharjutus. Näiteks võib terve klass püsti tõusta, teha sirutusharjutusi, kujutleda end puuks - kasvada, tuules hõljuda, lehti langetada, linde ja loomi varjata. Või teha üksteisele massaa?i, patsutada seljale jms. Kontakt oma kehaga maandab "ülemõelnud" inimest, toob maa peale tagasi.  

Olen kindel, et enamik õpetajaid oskab kontakti luua ja teeb mainitud asju niikuinii, kuid suhtlemisvõimaluste pagas suureneb, kui ta saab teadlik olla sellest, mida ta parajasti teeb.

Kontakt enesega

Tihti ootavad õpetajad enesekehtestamise treeningutelt oskusi, mis aitaksid neid paremini nn jõupositsioonil olla, et lapsed alati kuulaksid, ei räägiks vastu ja teeksid ülesanded ära.Selliseid ideaalseid lapsi ei ole, see on ainult illusioon.
Kehtestada saab ainult seda, mis inimeses on. Ja selleks peab ennast tundma.
Kui suhtume õpilastesse kui oma õpetajatesse, kes aitavad meil ennast tundma õppida, hakkame tööst rohkem rõõmu tundma. Tervesse ellu tuleb rohkem kirge.
Koolis saab erialased teadmised suurepäraselt ühendada juhi- ja suhtlemisoskusega. Töö endaga, pidev kontaktioskuse lihvimine on raske ja huvitav. Palju lihtsam oleks, kui lapsed muutuksid. Kuid muuta saab õpetaja vaid iseennast.
Juht olla tähendab eelkõige osata juhtida ennast. Enesetundmist ja -juhtimist gestaltteraapia isiksuse arengu kursustel õpitaksegi. 

Allikas: internet  

Kolesterooliravimid võivad põhjustada mälukaotust

Statiinid on veres kolesterooli vähendamiseks kasutatavad ravimid, mida tarvitatakse sageli südame-veresoonkonna haiguste ennetamiseks. Neid on kiidetud imeravimina, mis aitab ära hoida hulgaliselt südameinfarkte ja insulte. Statiinid teevad võidukäiku ka Eestis. Kui 1998. aastal oli meil umbes 500 igapäevast statiinide kasutajat, siis 2008. aastal 22 000 ning veel kaks aastat hiljem juba 42 000.

Statiinide kõrvalmõjude hulgas on üles loetud maksa- ja neerupuudulikkus, müopaatia, katarakt ja diabeet. Iroonilisel kombel soovitatakse Eesti diabeediliidu kodulehel ennetada südamehaigusi regulaarse statiinide tarbimisega. Kuid kõige rohkem on viimasel ajal tähelepanu saanud asjaolu, et statiinid halvendavad oluliselt mälu ning põhjustavad dementsust.

Mälukaotust põhjustav toime
Bristoli ülikooli teadlased uurisid statiinide mõju ning leidsid, et mõnda tüüpi statiinidel on mälukaotust põhjustav toime. Võrreldi pravastatiini atorvastatiini mõju laboris ning leiti, et pravastatiin vähendab lühimälu ning äratundmisvõimet. Siiski näib, et ravimite toime on ajutine, kuna laborirottidel mälu taastus pärast seda, kui neile lõpetati ravimi andmine.
Leonard Coldwell, kes on vähi ja stressiga seotud haiguste alternatiivravi ekspert, nimetab statiine massimõrvaks. Tema sõnul põhjustavad need alati maksakahjustust ning vähendavad eeldatavat eluiga vähemalt 20 aasta võrra. Kolesteroolil on kehas ja eelkõige ajus väga suur roll ning statiine võetakse kolesterooli langetamise eesmärgil. Coldwelli sõnul on liigse kolesterooli ohtlikkus müüt. Kolesterool ladestub veresoonte seintele vaid selle tõttu, et need on eelnevalt põletikuprotsessi tõttu kahjustada saanud. Ta leiab, et kolesterooli ei pea ravima ega eemaldada püüdma – hoopis vastupidi, see on kehale vajalik aine. “Mitte ükski raviv jõud ei asu inimese kehast väljaspool, tervenemine on alati keha sisene jõud,“ ütled Coldwell. Imeravimit ei ole olemas.

Meditsiiniuuringud on ebausaldusväärsed
Tegelikult ei ole meditsiiniteaduses haruldased juhtumid, kus üks uuring näitab üht ja teine teist; kus aja jooksul mingite ravimite tõhusus väheneb ja kus uuemad uuringud lükkavad ümber vanu tõdesid, aga mõnikord ka vastupidi – vanad tõed tulevad tagasi. Enamiku ravimite ebapiisav tõhusus või isegi ohtlikkus hakkab huvitaval kombel lagedale tulema siis, kui nende patendid aeguvad ning tekib oht, et need välja töötanud farmaatsiafirma hakkab kaotama kasumit, kuna turule saavad tulla sama toimeaine põhised geneerilised ravimid.
Meditsiiniuuringute nõrkustel on palju põhjusi. Vahel isegi pahatahtlikkus ja võltsimine. Aastal 2012 tunnistas näiteks GlaxoSmithKline ennast USA-s süüdi kriminaalasjas ja nõustus kolme miljardi dollari suuruse trahviga. Kaasus puudutas kolme ravimit – Paxil, Wellbutrin ja Avandia – ning näiteks diabeetikutele mõeldud Avandiat turustati ka Eestis aastail 2005–2010, enne kui Euroopa Komisjon selle müügiloa peatas. Neil ravimitel olid tõsised kõrvalmõjud, mida firma küll teadis, aga varjas.
Otsesed pettused on aga pigem erand kui reegel, enamikul juhtudel on asi muus. Kui neli uuringut näitavad, et ravim toimib, aga neli uuringut näitavad, et ei toimi, siis tõenäoliselt avaldatakse need, mis näitavad toimimist. Seda tahavad ju kõik: teadlased, ravimifirma, ülikool, teadusajakiri. Keegi ei taha avaldada teadusartiklit pealkirjaga, et uurisime küll, aga midagi huvitavat ei leidnud.
Allikas:telegram

Aluseline vesi võib tervise taastada‏

Kuidas ebatervislikud eluviisid võivad mõjutada meie organismi pH-tasakaalu, muuta selle happeliseks ja sel viisil esialgu täiesti märkamatult viia meie tervise. Organismi tasakaalu aitab aga taastada näiteks aluseline vesi.

Inimese keha aluselisuse-happelisuse (pH) ideaalne tase on 7,35. See on kergelt aluseline ja iga väiksemgi kõikumine happelisuse poole mõjutab kogu meie organismi. Seepärast ongi väga oluline, et meie toidulaual oleks aluseliste ja happeliste toiduainete suhe tasakaalus.
Enim mõjutab tänapäeval vere pH-taset inimeste elustiil ja toitumisharjumused. Halba mõju avaldab liigse magusa, kohvi, alkoholi ja rasvase toidu tarbimine, kuid see pole veel kõik. Lisaks toiduainetele tekitavad organismis happelisi jääkaineid ka negatiivsed emotsioonid, stress, vähene uni ja keskkonnas levivad ja tahtmatult omastatavad saasteained. Meie keha ei suuda kõikidest happelistest jääkainetest iseseisvalt vabaneda ja osa neist salvestub meie organismi.

Tihtipeale me ei söö ega joo piisavalt tooteid, mis sisaldavad aluselisi mineraale nagu kaltsium, magneesium, naatrium, kaalium, et seda jääkainete hulka neutraliseerida ja pH uuesti tasakaalu viia.
Meie keha näeb küll tohutut vaeva, et liigset happelisust neutraliseerida, kuid ei tee seda alati kõige paremaid võtteid kasutades. Nimelt laenab ta aluselisi mineraale meie luudest ja kudedest, nõrgestades nõnda organismi ning luues soodsaid tingimusi rasvumiseks ja muude haiguste tekkeks. Ka vähirakud saavad alguse liiga happelisest keskkonnast.
Siinkohal saame ise oma kehale abiks olla. Rusikareegel on see, et kõik rohelist värvi aedviljad on aluselised (nt värske kurk, kapsas, brokoli, spinat, petersell, avokaado) ning kõik suhkrut sisaldavad toiduained happelised (nt üleküpsenud banaanid, šokolaad, kuivatatud puuviljad). Kui aga teatud toiduainetest (nt kohv, must tee, maiustused, nisutooted) loobumine tundub liiga karm, päästab just aluselise vee joomine. Sobib hästi nii sidruni-, laimi- kui ka kurgivesi.

Jaapanis läbi viidud põhjalikest uuringutest on selgunud, et aluseline vesi on parandanud mitmeid kroonilisi haigusi nagu diabeet, kõrgvererõhutõbi, kõrvetised, halb verevarustus, luude hõrenemine, seedehäired, migreen, stress, jalakrambid ja krooniline väsimus. Lisaks aitab aluselise vee joomine taastada pH-taset suus ja parandab seeläbi hammaste tervist.
Seega võib kokkuvõttes öelda, et looduslikult aluselise vee joomine on kõige lihtsam moodus oma organismile tuge pakkuda, taastada selle loomulikku vastupanuvõimet ja saavutada organismis tasakaalu, mis muudab inimesed elujõulisemaks.
Teooriaga nõustuvad ka paljud arstid, nende seas dr Riina Raudsik, kes leiab, et aluseline vesi on mugav ja maitsev alternatiiv soodaveele ning soovitab seda julgelt kõigile oma patsientidele. Lisaks soovitatakse aluselist vett kasutada ka kaalulangetajatel, mao ülehappesusega võitlejatel ja kontoriinimestel, kes tarbivad palju kohvi.

Allikas:Portaal Mees.eu

Kemikaalide taseme test andis ehmatavad tulemused‏

Dateline’i produtsent Andrea Canning tahtis näha, kuidas tema igapäevakeemia tarbimine mõjutab bisfenooli (BPA), ftalaatide ja triklosaani taset tema kehas, tegi testi ja sai ehmatavad tulemused.


Kõigepealt määras Canning kemikaalide algse taseme oma kehas – tulemus oli keskmine. Siis üritas ta välistada asjakohased kemikaalid oma päevasest menüüst: ta sõi värskeid puu- ja juurvilju, kasutas lõhnaainetevaba kosmeetikat, vältis antibakteriaalset seepi ning plastikut, millel on taaskasutuse number 7. Kui ta testid uuesti tegi, olid numbrid langenud peaaegu nulli.

Järgmisel päeval üritas ta numbreid uuesti kõrgemaks ajada, järgides oma tavapärast päevakava: soojendas oma hommikuputru plastkarbiga mikrolaineahjus, sõi purgisuppi ja -juurvilju lõunaks ja õhtuks, kasutas lõhnaainetega kosmeetikat, jõi dieetkoolat, pesi käsi Diali seebiga ning hambaid Colgate Totaliga. Ja tulemus? Numbrid hüppasid taas kõrgele.

Samuti testis ta oma lapsi. Canningi 6-kuusel lapsel olid triklosaani näinud kümme korda kõrgemad kui rahvastiku keskmine, tema paariaastase lapse triklosaani näidud olid sada korda kõrgemad kui rahvastiku keskmine. Arvatavasti ei pese tema noorem laps käsi antibakteriaalse seebiga ega hambaid Colgate Totaliga. Ka Andrea Canning ise ei osanud arvata, kustkohast sellised näidud tema noorema lapse puhul tulevad.


Triklosaan on toksiline kemikaal

Antibakteriaalne seep, mis sisaldab triklosaani, ei ole ohutu ega ka tõhus. Eelmisel nädalal võitis USA loodusvarade kaitse nõukogu NRDC (Natural Resources Defense Council) olulise kohtuasja USA toidu- ja ravimiameti FDA (Food and Drug Administration) vastu, mis oli seotud triklosaaniga. Sarah Janssen selgitas, et 1978. aastal tegi FDA ettepaneku lõpetada triklosaani (ja teiste kemikaalide) kasutamine seepides, sest oli teada, et see ei ole turvaline ega tõhus. Kuid ettevõtetel lubati triklosaaniga seepe edasi müüa seni, kuni seadus jõustub.

35 aastat hiljem ei ole see seadus ikka veel jõustunud ning antibakteriaalse seebi tööstus on üha laienenud. NRDC kaebas FDA kohtusse pädematuse eest kaitsta rahva tervist. New Yorgi ringkonnakohus leidis, et NRDC liikmed, kes puutusid kokku triklosaan-seebiga, võivad edaspidi oma seepi taskus kaasas kanda ning tühistas kohtuasja. Õnneks oli teise astme kohus eri meelt. See tähendab, et kohtuasi läheb edasi ning lõpuks ehk jõustub ka FDA seadus.


Uudised BPA kohta ei ole head

Me kõik sööme siis, kui isu on, ja joome aeg-ajalt koolajooke. Inimesed puutuvad tõenäoliselt palju kokku ka kassatšekkidega, mis on kaetud BPA-ga (bisfenool A on keemiline aine, mida kasutatakse polükarbonaadist plastiku tegemiseks). FDA keelas BPA kasutamise beebipudelitel ja joogipudelitel, kuid see toimus keemiatööstuse korraldusel. Väidetavalt kulus FDA-l vaid üheksa kuud, et nõustuda tööstuse palvega. Kuid avaliku huvigrupi palvele FDA ei vasta. Samal ajal tulevad mitmed tööstused avalikule huvile vastu ja on lõpetanud BPA kasutamise.


Kahjuks ei tähenda „BPA-vaba“ ohutust

Kõige tavalisem aseaine BPA-le on BPA keemiline sugulane, mis on samuti östrogeenne. See tõestab vaid fakti, et FDA ei suuda identifitseerida ja reguleerida inimestele kahjulike kemikaalide kasutusallikaid.

Ja lõpetuseks – ftalaadid: uus uurimus ftalaatide leidudest meie toidus näitab, et isegi kui sa käitud „õigesti“, on ftalaate äärmiselt keeruline toidust eemaldada.
Vaata ka NBC videolugu siit


Allikas: Elephant

Silmside

Meil kõigil on tekkinud olukordi, kus vaatame teineteisele sügavalt silma ja tardume lummatuna paigale. Ka romantikute paleus – armastus esimesest silmapilgust – on meile tuttav … vähemalt filmidest.

Aga tegelikult on sellel kõigel suurem tähendus ja potentsiaalne arenguvõimalus, kui me arvata oskame. Küündides visualisatsioonideni eelnevatest eludest kuni tulevikuni välja ja rohkemgi veel, võib see kõik saada väga reaalseks, kui kaasata oma sügav taotlus ja keskendumisvõime.
Silmside on hindude ja budistide iidne praktika. Sufi traditsioonides on otsene seos tantraga. Seda praktikat peetakse üheks võimalikuks valgustumise teeks, sest see on imeline moodus saada ühendust vaimsel tasandil. Seda saab praktiseerida oma armastatuga enne seksuaalset sidet ja selle ajal.

Barjäär kahe inimese vahel lahustub
Mitmete enesearendamise ja vaimsete teoste autor Will Johnson kirjeldab silmsideme sügavust järgnevalt: “Kui silmside kahe inimese vahel on algatatud ja säilib, siis on loodud nähtamatu energeetiline side, kus lahustuvad barjäärid, mis tavaliselt eraldavad meid üksteisest, see lähendab meid avardavale teadvuse lainele, mida me hetkes jagame.”
Silmsidet saab harrastada igaüks – kogemused, mis me selle kaudu saame, on erinevad, aga garanteeritud on mingi tähendus ja kasu. Kas sa teed seda partneriga või üksi, see pole väga oluline. Peamine on määrata mingi kavatsus, mida sa soovid selle protsessiga saavutada. Selleks võib olla lihtsalt enda sügavama olemuse aktsepteerimine või vaade kuhugile kaugemale nagu eelnevad elud.
Sa võid kasutada seda tehnikat ka leidmaks ühendust kellegi teisega, aru saamaks tema tunnetest, kavatsustest jne. Taotluse kehtestamine on üsna lihtne: sa ütled endale, mida sa soovid saavutada ja seejärel lubad sellel minna. Partneriga on parim tulemus, kui mõlemad esitavad sarnaseid taotlusi.

Proovi kas partneriga või ilma
Teadaolevalt on suurim kasu, kui praktiseerida seda koos partneriga, aga tehes seda omaette ei vähenda see kogemuse olulisust ja tähtsust. Partneriga võib see lähendada teid mitte ainult füüsiliselt, vaid just vaimselt. Arvestades seda, kui intiimne ja siiras on kavatsus, kogevad paarid väga erilisi tundeid.
Ühendus sügavamal tasandil oma partneriga eeldab muidugi üksteise usaldamist ja mugavust teineteise suhtes. Füüsilised ja ühiskondlikud rollid selle käigus kaovad täielikult, tekib veel tõelisem ning vaimsem ühendus. Juhul kui on saavutatud sügav tasakaal, siis võivad paarid lubada protsessil minna niikaugele, kuhu te selle ise viite.
Proovige seda harjutust nii tihti kui soovite. Ei ole tõest ega väära viisi selle praktiseerimiseks. Kui me laseme endil kulgeda, juhindudes ootusteta protsessist, triivib see ise loomulikus suunas.

Harjutused looduses
Lisaks saab selliseid harjutusi teha ka looduses ja selle käigus võid sa avastada, et see on sinuga kuidagi varem juhtunud.
Loo tähelepanelik ja pinev silmside puu, lille või mis tahes aspektiga loodusest. Igal juhul hakkad sa täheldama üha rohkem ühendust selle lihtsa eluvormiga ja kõik muu muutub ebaoluliseks. Sa võid hakata märkama energialaineid, sagedusi, aurasid, mida elav loodus meile nähtamatul kujul pakub ning parimal juhul saavutad ühenduse, mis eeldab tihedamat praktiseerimist. See on kindlasti üks loomulikumaid ja rahustavamaid meditatsioonipraktikaid, mis õpetab sind elama harmoonias iseenda ja kõige elavaga meie ümber.

Kuida alustada silmsidet üksi, paarilisega või loodusega?
Alustuseks sulge oma silmad minutiks ja proovi oma mõtted veidi maha rahustada. Et seda teha, lihtsalt keskendu oma hingamisele ja lase lahti kõik ootused sellelt protsessilt.
Ava oma silmad pärast meelte rahustamist. Keskendu oma silmadele peeglis (üksi praktiseerides) ja lase ennast üha rohkem ja rohkem mugavalt oma silmade sügavusse.
Partneriga keskenduge vastamisi üksteise silmadele – kui on keeruline jälgida mõlemat silma, keskendu vaid ühele. Soovitavalt vasakule silmale, sest vasakut kehapoolt peetakse vastuvõtlikumaks. Pärast mõnda minutit märkad, et su ümber olev keskkond muutub üha hägusemaks, kuni lõpuks näed vaid oma silmi (peeglist), ei midagi muud.
Siinkohal hakkab protsess varieeruma, sõltudes taotlusest. Üldiselt ongi kogu protsessi kulg täpselt selline, mida sa ise taotled, sest sa saad lubada sellel minna täpselt nii kaugele, kui sa soovid, aga mida pikemalt sa seda teed, seda sügavam on kogemus.
Sa ei pruugi kohe alguses mõne minuti jooksul mitte midagi märgata, seepärast soovitan seda teha vähemalt 5–15 minutit.
Kogenumad praktiseerijad võivad seda protsessi vastavalt soovile pikendada kas 30–60 minutini, mis tagab kindlasti ka uued tasandid ühenduses olemise ja visualisatsioonid.
Väidetavalt praktiseeris sufi poeet ja müstik Rumi seda tundide ja isegi päevade kaupa.

Allikad: Hingepeegel, The Institute for Embodiment Training