Energiataimede esiviisik‏

Pane kuuseoksad sidruni asemel toasooja vee sisse. Hoia paar tundi ja joo seda ergutavat vett päeva jooksul.

Vaarika­varrejook

Too vaarikavarsi, lõika väikesteks tükkideks, tambi neid veidi pudru­nuiaga, vala peale toasoe vesi, leota paar tundi ja naudi mõnusat jooki.
Naudi mustasõstra- ja vaarikavarrejooki vaheldumisi kolme nädala jooksul. Varsti tunnedki selgroogu kogunevat eluenergiat, see paneb su liikuma ja tegutsema.

Mustasõstra­okste jook

Too mustasõstraoksi, lõika väikesteks tükkideks, tambi neid veidi pudrunuiaga, vala peale toasoe vesi, leota paar tundi ja naudi mõnusa­maitselist jooki.

Pojeng

Pojeng toniseerib, vaigistab valu ning toimib põletiku- ja krambivastaselt. 
Kasuta pojengijuure ja -õite tinktuuri, kui sul on vaja suurendada vaimset töövõimet.
Joo pojengijuurest ja -õitest valmistatud teed unetuse ja närvihäirete korral.

Tarvita pojengiõieteed emakalihaste toonuse tõstmiseks ja seksuaalelu kvaliteedi parandamiseks.

Joo pojengiõitest ja -lehtedest tehtud teed ainevahetuse ergutamiseks.

Kuldjuur

Kui nuusutada kuldjuuretõmmist, lähevad mõtted kohe roosile. Kui maitsta tinktuuri, tekib suhu maitse, nagu oleks söönud roosiõisi.

Kuldjuur toniseerib, tõstab vererõhku, parandab töövõimet ja organismi vastupanuvõimet ning annab juurde energiat.

Kuldjuuretinktuuri tasub kasutada pärast ägedate ja krooniliste haiguste põdemist ning südametegevuse puudulikkuse raviks.

Kuldjuuretõmmis aitab impotentsi korral.

Noorendav tõmmis. Võta 1 tl kuldjuurepulbrit, näpuotsaga salveilehti, kummeliõisi ja mündilehti. Pane poole liitri kuuma vee sisse pooleks tunniks tõmbama. Määri selle tõmmisega igal hommikul nägu. Varsti märkad, kuidas näonahk muutub jumekaks ja värskeks.

Minu kogemus. Võtsin iga päev mõne tilga pojengi-kuldjuuretinktuuri. Ja juba mõne päeva möödudes märkasin enda juures erakordselt vaimset aktiivsust ja tegemislusti. Võtsin mitu asja korraga ette ja suutsin need ka edukalt lõpuni viia, tundmata seejuures vähimatki väsimust. Isegi kui keha tundus olevat väsinud, oli vaim ikkagi ergas ja aktiivne.

Selja-hõõrumine 

Palu kaaslasel hommikuti hõõruda oma alaselga labakäega ja seejärel aeglaselt liikuda käega selgroo kohal ülespoole kuni pealaeni. Korrake seda viis korda. Seejärel tee sama kaaslasele. See paneb eluenergia mõnusalt voogama.

Allikas: ohtuleht

Miks ei ole maailma suurimad mõtlejad leidnud lahendust teadvuse müsteeriumile?‏

Filosoofid ja teadlased on aastakümneid omavahel sõnasõda pidanud, otsides vastust küsimusele: mis õigupoolest eristab inimolendit lihtsalt keerulise ehitusega robotist, kirjutab ajakirjanik Oliver Burkeman väljaandes The Guardian. Avaldame artikli täiskujul.

Ühel 1994. aasta kevadhommikul pidas Tucsonis, Arizonas tundmatu filosoof nimega David Chalmers loengu, mille teemaks oli teadvus. Teadvuse all pidas ta silmas seda tunnetust, et me jälgime maailma oma kehade seest meelte kaudu – või, kui söandame kasutada väljendit,  mis võib korralikul neuroteadlasel aneurüsmi esile kutsuda – seda tunnetust, et meil on hing. Tookord ei osanud see noor Austraalia õpetlane veel aimata, et tema sõnadest saab alguse tõeline lahing filosoofide ja teadlaste vahel, sest tal oli õnnestunud tähelepanu juhtida ühele inimelu kõige suurematest, võibolla kõige suuremale mõistatusele. Tal oli õnnestunud näidata, kui piinlikult kaugel ollakse selle mõistatuse lahendamisest.

Tookord Arizona ülikooli ruumides peetud ja hiljem murranguliseks osutunud konverentsil osalenud õpetlased andsid endale aru, et kõnealuse teema käsitlemine on midagi dissidentlikku. Teadvus  oli paljudes ringkondades endiselt tabuteema, sellest rääkimist peeti kohatuks ja mittetõsiseltvõetavaks new age-uduks ning paljud kohaletulnud teadlastest riskeerisid konverentsil osaledes oma maine kahjustamisega. Pealegi osutusid kaks esimest, Chalmersi esinemisele eelnenud ettekannet pigem igavapoolseteks. Stuart Hameroff, Arizona ülikooli poolne konverentsi korraldaja meenutab, et need kaks ettekannet olid tema meelest raskepärased ja igavad ja et tal tegelikult ei õnnestunud üldse aimu saada, millest seal räägiti: “Sündmuse korraldajana muutusin järjest murelikumaks, kuna ringi vaadates märkasin, et osa rahvast on uinumas ja teine osa närviliseks muutumas. Aga siis järgnes kolmas ettekanne, mis eelnes kohvipausile – hakkas esinema Dave.“ Oma pikkade salkus juuste, teksapükste ja -tagiga nägi 27-aastane Chalmers välja, justnagu oleks ta konverentsi asemel plaaninud osa võtta Metallica kontserdist. Hameroff meenutab: “Dave astus publiku ette, juuksed ripnemas tagumikuni, kargleval sammul nagu Mick Jagger. Kuid siis hakkas ta rääkima. Ja uni oli kõigil nagu peoga pühitud.“

Kõigepealt osutas Chalmers mitmesugustele ajuga seotud ja teadlastele pinget pakkuvatele probleemidele. Mis mehhanism on õppimise, mälestuste salvestamise või aistingute taga? Mis paneb sind oma kätt kokkupuutel kõrvetava veega järsult eemale tõmbama? Kuidas suudad lärmakal peol viibides tähele panna, kui ruumi teises otsas keegi lausub sinu nime? Chalmers seletas, et kui me püüame vaadata tervikpilti, siis kõik sedasorti küsimused kujutavad endast “lihtsaid probleeme“, sest piisava rahalise ning ajalise ressursi olemasolu korral suudavad selle ala eksperdid need asjad kindlasti lahendada. Chalmersi jutu järgi on olemas ainult üks tõeliselt suur teadvuse-probleem. See osutus nõnda mõistatuslikuks küsimuseks, et ettekandele järgnenud kuudel hakkas levima selle aupaklik suurtäheline vorm: Teadvuse Suur Probleem [the Hard Problem of Consciousness, mujaltõlgitud ka kui "teadvuse raske probleem“]: mis pagana pärast peaks kaasnema kõigi nende komplitseeritud ajuprotsessidega subjektiivne sisemaailma tunnetus? Miks me ei ole lihtsalt laitmatud infosalvestusvõimega robotid, kes suudavad reageerida mürale, lõhnadele ja kuumadele kastrulitele, kuid kellel puudub sise-elu, mille aset täidaks üksnes pimedus? Ja kuidas aju sellega toime tuleb? Kuidas suudaks see kolju sees paiknev niiske, beežikas-roosa, 1,4 kilo kaaluv rasvkoetomp esile kutsuda midagi nõnda müstilist nagu seda on enese kogemine sellesama beežikas-roosa tombuna ning selle külge kinnituva kehana?

Chalmersi kuulajaskonna oli tardumusest välja raputanud see viis, kuidas ta küsimuse sõnastas. Hameroff jutustas, kuidas ta kohvipausi ajal kõrvu kikitades publiku seas ringi luusis nagu näitekirjanik esietendusel. “Kõik ahhetasid: Suur Probleem! Jah, Suur Probleem! Just sellega peamegi tegelema!“ Filosoofid olid aastasadu pead murdnud nnkeha ja vaimu probleemi üle. Ent Chalmersi poolt säärasel isikupärasel moel taaselustatuna see probleem “avardus väljapoole filosoofiat ja sütitas kõiki. See määratles uuesti meie ülesande. See pani meid küsima, et mis pagana asi see on, millega me siin üldse tegeleme.“

Paarkümmend aastat hiljem on meie teadmiste hulk aju kohta paisunud jahmatavalt suureks. Ei ole võimalik nädala aja jooksul uudistepealkirju jälgides mitte märgata vähemalt ühte lugu selle kohta, kuidas teadlased avastasid jälle kas mängurluse, laiskuse, armumise või kasvõi süümepiinadega seotud ajupiirkonna – ja see on üksnes suurte uudiste sekka ulatuv uuringute jäämäe tipp. Ka tehisintellekti valdkond – mis püüab inimaju võimekust taasluua, küündimata siiski aju enesetunnetuseni – on vahepeal läbi teinud üllatavalt kiire arengu. Kuid tüütu külalise kombel, kes lubas teie juures peatuda vaid ühe nädala, aga siiski ei lahku, pole kuhugi kadunud ka Suur Probleem. Kui ma täna hommikul oma varba vastu lauajalga ära lõin, siis – nagu iga algaja ajuteadlane teile kinnitada võib  – “C-kiududeks“ nimetatud närvikiud paiskasid sõnumi selle kohta mu seljaajusse, mille tulemusel edastati neurotransmitterid talamuse-nimelisse ajuossa, mis aktiveeris (muu hulgas) mu limbilise süsteemi. Väga tore. Ent miks seda kõike saatis piinarikas valusähvatus? Ja mis üldse on valu?

Sedasorti küsimused, mis kuuluvad osalt teaduse ja osalt filosoofia valdkonda, on mõned eksperdid suisa raevu ajanud. Mõned aga on jõudnud järeldusele, et teadvuslikud aistingud – nagu näiteks valu – tegelikult ei eksisteerigi, hoolimata sellest, mis mulle tundus köögis valusööstu ajel ringi kareldes. On ka neid, kes vastupidi on veendunud, et ka taimed ja puud on teadvel. Suur Probleem on ajendanud tõsistes ajakirjades diskussioone teemal, et mis võiks toimuda zombi peas, või küsimusi nagu – tsiteerides filosoof Thomas Nageli 1974. aasta kuulsa artikli pealkirja – “Mis tunne on olla nahkhiir?“ Leidub arvamusi, et probleemi lahendamine ei ole võimalik mitte ainult kõigi meie seniste teadmiste põhjal, vaid et üksnes teaduse abil ei olegi võimalik lahendust põhimõtteliselt mitte kunagi leida. Seevastu on aga mõningad neuroteadlased viimaste aastate jooksul jõudnud veendumusele, et probleemi võib juba peaaegu lahendatuks lugeda – aga üksnes juhul, kui oleme nõus aktsepteerima lahendusega kaasnevat rahutukstegevat järeldust, et ka arvutid või internet on peagi teadvusele tulemas.

Järgmisel nädalal saab see mõistatus avalikkuse suurema tähelepanu osaliseks, sest toimub Tom Stoppardi uue näidendi “Suur Probleem“ esietendus National Theatre’is. Alates 2006. aastast pole Stoppard enne käesolevat näidendit midagi kirjutanud spetsiaalselt selle maineka teatri lava jaoks, ühtlasi on aga tegu ka viimase näidendiga, mida lavastab teatri juht Nicholas Hytner isiklikult, enne märtsis oma ametikohalt lahkumist. Stoppard, kes praegu on 77-aastane, on näidendi sisu hoidnud salajas, teada on ainult, et selles käsitletakse küsimust: “mis on teadvus ja miks see on olemas“ ja et peaosatäitjaks on noort teadlast mängiv Olivia Vinall. Daily Mail-ile antud intervjuus klaaris Stoppard ära ka näidendi pealkirja puudutavad väärtõlgendusvõimalused: “Näidend ei räägi erektsioonihäiretest.“

Stoppardi loomingus on juba pikka aega olnud esikohal monumentaalsed ja eksistentsiaalsed teemad, nii et teema sobib hästi sinna ritta – kui juttu tuleb Suurest Probleemist, siis võime avastada ka kõige kangekaelsemad pragmaatikud peagi elu mõtte üle juurdlemas. Christof Koch on Alleni Aju-uuringute instituudi juhtivteadur ja võtmeisik Obama valitsuse mitme miljardi dollarilises inimaju kaardistamise projektis, nii et tõsiseltvõetavamat neuroteadlast naljalt ei leia. Ometi rääkis ta mulle detsembris: “Ma arvan, et mis mind kunagi pani teadvuse teemat uurima, oli see, et ma sisimas soovisin endale tõestada, et see ei ole teaduse abil seletatav. Ma sain roomakatoliikliku kasvatuse ja ma tahtsin leida midagi, mille kohta saaksin öelda: OK, siin on tõesti Jumala käsi mängus. Jumal on loonud hinge ja pannud selle inimese sisse.“ Koch kinnitas mulle siiski, et on juba ammu lahti öelnud säärastest kahtlastest ettekujutustest. Varsti pärast seda aga teatas täie tõsidusega:  tema viimase aja teadustöö on pannud teda arvama, et polevat sugugi välistatud, et tema iPhone’il on tunded.

* * *

Chalmersi Tucsoni-ettekandele eelnevatel aegadel oli teadus kaua püüdnud teadvuseprobleemi iga hinna eest eirata. Teaduse ja teadvuse vahelise külma sõja juured ulatuvad 17. sajandisse, mil René Descartes tuvastas paljudele tulevastele õpetlastele lõputut peamurdmist valmistava dilemma. Descartes mõistis, et ühest küljest ei ole miski ilmselgem ega kaheldamatum kui fakt, et sa oled teadvusel. Teoreetiliselt võib kõik muu, mida sa maailma kohta arvad teadvat, olla väga põhjalik illusioon, mis on loodud sinu eksitamiseks, – siinkohal manavad kõik ajaga kaasas käivad autorid meie silme ette muidugi Maatriksi – kuid su teadvus ise ei saa olla illusoorne. Teisest küljest ei allu see meie jaoks kõige kindlam ja tuttavlikum fenomen ühelegi tuntud teadusreeglile. See näib olevat mittefüüsiline. Seda ei ole võimalik vaadelda teisiti kui seestpoolt, teadvusliku isiku enda poolt. Seda ei saa tegelikult isegi mitte kirjeldada. Descartes järeldas, et vaim peab koosnema mingist erilisest mittemateriaalsest ainesest, mille jaoks loodusseadused ei kehti ja et see peab olema jumalikku päritolu.

See religioosne ja mõnevõrra “kanajalgadel“ püsiv arusaam, mida nimetatakse kartesiaanlikuks dualismiks, oli valdav ka 18. sajandil, kuni esimeste katseteni moodsate aju-uurimismeetodite vallas. Ent see seisukoht oli ette määratud alla jääma üha ilmalikumate vaadetega institutsionaalsele teadusele, mille põhiprintsiibiks oli füsikalism ehk seisukoht, et kõik eksisteeriv on füüsiline. Sellele vaatamata kestis ka veel neuroteaduse arengu hoogustumise ajal 20. sajandil olukord, mil kuskilt ei paistnud esile kerkivat arvestatavat alternatiivi kartesiaanlikule dualismile. Nõnda sai sellest vähehaaval tabuteema. Ei leidunud kuigi palju neid, kes oleks kahelnud, et aju ja teadvus on omavahel tihedalt seotud: kes selles kahtleb, proovigu oma aju kööginoaga torkida ja vaadaku, mis juhtub teadvusega. Aga kuidas nad on seotud, või äkki polegi neil tegelikult mingit vahet? See oli endiselt müsteerium, mille üle juurdlemine oli kõige lihtsam jätta tugitoolifilosoofide mureks. Veel aastast 1989 leiame rahvusvahelisest psühholoogiasõnastikust (International Dictionary of Psychology) briti psühholoogi Stuart Sutherlandi sapise avalduse: “on võimatu täpselt kirjeldada, mis teadvus on, milleks ta vajalik on või mis on selle kujunemise põhjuseks. Midagi lugemisväärset sel teemal kirjutatud ei ole.“

Alles 1990. aastal söandas Francis Crick, üks topeltheeliksi avastajatest, oma väljapaistvale renomeele tuginedes dissidentlusse kalduda. Ta teatas oma tõredavõitu artiklis, mille kaasautoriks oli Christof Koch: neuroteadus on jõudnud sellisesse arengufaasi, et teadvusele ei saa enam selga pöörata. Artiklis on kirjas: “On tähelepanuväärne, et suurem osa kognitiivteaduse ja neuroteaduse vallas publitseeritud töid ei sisalda ühtegi vihjet teadvuse suunas.“ Artikli autorid oletasid, et see on osaliselt nii, “kuna enamus nendes valdkondades töötavatest inimestest ei suuda leida ühtegi käepärast käsitlusviisi probleemile lähenemiseks.“ Nad tutvustasid oma “teooriavisandit“, hüpotiseerides, et teatud neuronid võivad perioodiliselt aktiveerudes olla meie sisemise teadvuslikkuse põhjuseks – kuigi artiklist ei selgunud, kuidas täpselt.

Koch meenutas: “Avaldati arvamust, et ma olin hullumeelne, et lasin end asjasse segada. Üks vanem kolleeg kutsus mind endaga lõunatama ja rääkis, et jah, Francisesse suhtub ta küll ülima respektiga, kuna Francis on ikkagi Nobeli laureaat ja pooljumal ja võib seega teha, mis iganes tal pähe tuleb, samal ajal kui minul polnud veel tähtajatut ametikohta ja seetõttu hoiatas ta mind olema erakordselt ettevaatlik. Ära kaldu peavooluteadusest eemale! Need hämarad teemad – miks sa ei võiks nendega viivitada kuni pensionini, siis kui surm on ligi ja kui on mõtet muretseda hinge ja sedasorti värgi pärast?“

Umbes samal ajal hakkas David Chalmers rääkima zombidest.

***

Lapsena oli Chalmers ühest silmast lühinägelik ja tal on selge mälestus sellest päevast, mil ta asetas esimest korda oma ninale prillid selle probleemi korrigeerimiseks. “Ühtäkki olid need muutnud mu nägemise binokulaarseks [normaalseks kahe silmaga nägemiseks]. Kogu maailm avanes. See oli korraga kolmedimensionaalne täiesti uudsel moel.“ Aastate möödudes oli ta tihti seda hetke meenutanud. Muidugi oli seda võimalik tõlgendada lihtlabase mehaanilise kirjelduse abil selle kohta, mis toimus prillide, silmamuna, silma võrkkesta ning tema aju koosmõjul. “Aga kuidas see seletab niisugust maailma avanemistunnet?“ Füsikalisti jaoks ei eksisteeri muud seletust kui too prillide-silmamuna-võrkkesta lugu. Kuid Chalmersi-masti mõtleja jaoks jäi sellest selgelt väheks. Too lugu kirjeldas küll ära silma masinavärgi toimimise, kuid ei aidanud vähimalgi määral lahti mõtestada seda ootamatut, hingematvat sügavuse- ja selgusekogemust. Chalmers üritas oma mõttelise “zombi“-teemalise eksperimendiga täpsemalt kirjeldada seda, mis jääb mehaanilise kirjelduse puhul vajaka – miks kujutab teadvuse müsteerium endast midagi palju sügavamat kõigest sellest, mida suudab seletada läbinisti materiaalne teadus.

“Vaata, mina küll ei ole zombi ja ma väga loodan, et ka sina pole zombi,“ rääkis Chalmers ühel jõulueelsel pühapäeval. “Oluline on hoopis see, et evolutsiooni tulemusel oleks võinud tekkida teadvuslike olendite asemel hoopis zombid, aga ei tekkinud!“ Me jõime espressot tema New Yorgi ülikooli õppejõukorteris. Ta oli hiljuti vastu võtnud täiskohaga ametikoha sealse filosoofiateaduskonna juures, mida üldiselt peetakse kogu ingliskeelse maailma tähtsaimaks filosoofiateaduskonnaks; korteri elutuba oli täis lahtipakkimata kaste, mis sisaldasid tema Austraaliast saabunud pagasit. Chalmers oli nüüd 48-aastane, äsja loobunud oma pikkadest juustest akadeemilise respektaabluse nimel ning kandis vähem teksariideid, kuid tema vaated olid endiselt täiega “heavy-metal“. Chalmersi zombi-stsenaariumi sisu oli järgmine: Kujuta ette, et sul on kuskil teisik. See isik on füüsiliselt igas suhtes täiesti sinu moodi ja ka käitub täpselt nagu sina. Ta vestleb, sööb, magab, näeb välja õnnelik või murelik täpselt samamoodi kui sina. Ainuke erinevus seisneb selles, et teisikul puudub teadvus. Just see – ja mitte filmidest tuntud soiguv verest läbiimbunud kõndiv laip – on filosoofide ettekujutus zombist.

Sääraseid teadvusetuid humanoide tegelikult muidugi olemas ei ole. (Või äkki oleks õigem öelda, et vähemalt enda kohta ma tean, et mina pole selline. Ma ei saa aga kunagi päris kindel olla, et sina ka pole.) Mõte on selles, et meile tundub selliste zombide olemasolu põhimõtteliselt siiski võimalik. Võib olla nii, et evolutsiooni tulemusel on tekkinud olendid, kes koosnevad täpselt samasugustest aatomitest kui inimesed ja kes suudavad teha kõike seda, mida inimesedki, ainult et nende sisemuses puudub vähimgi teadvusekübe. Chalmers seletas seda nii: “Ma räägin praegu sinuga ja jälgin sinu käitumist. Ma võiksin sinu aju skaneerida ja saada teada kõigest, mis sinu ajus aset leiab. Kuid kogu see tõestusmaterjal ei oleks mitte milleski vasturääkiv sellele võimalusele, et sul teadvus täiesti puudub.“ Kui sulle jalutaks vastu mina ja minu teisik ja sa ei teaks, kumb on kumb, siis sa ei teeks meil vahet isegi maailma kõige võimsama ajuskaneeringuaparaadi abil. Ja juba iseenesest see fakt, et me suudame sellist olukorda ette kujutada, on piisav näitamaks, et teadvus ei saa koosneda pelgalt harilikest füüsilistest aatomitest. Niisiis peab teadvus olema midagi muud – looduse lisaelement.

Kui sooviksime tunduvalt ilustada esialgset reaktsiooni Chalmersi hüpoteesile, mille ta enim tähelepanu pälvinud kujul esitas oma 1996. aasta raamatus “Teadvuslik vaim“, siis võiksime öelda, et tema idee ei saanud üldise tunnustuse osaliseks. Filosoof Massimo Pigliucci põlglik kriitika võtab hästi kokku kõik need tuhanded sõnad, millega zombi-ideed rünnati: “Tagandagem zombid tagasi B-kategooria filmidesse ja proovigem filosoofiasse suhtuda natuke tõsisemalt, või mis?“ Jah, võib tõele vastata, et suurem osa meist kujutab teadvust üldjuhul ette kui midagi, mis on meil olemas “pealekauba“ lisaks füüsilisele reaalsusele – justkui vaim oleks “sinu keha sohver“, kui kasutada spirituaalsete raamatute autori Alan Wattsi väljendit. Aga tunnistada seda kui teaduslikku normi tähendaks loodusseaduste ümberkirjutamist. Kõik meie teadmised universumi kohta räägivad meile sellest, et reaalsus koosneb üksnes füüsilistest asjadest: aatomitest ja nende vilkalt põrkuvatest ja kombineeruvatest koostisosakestest. Kõige rohkem on kriitikutel pinnuks silmas olnud küsimus, et kui see mittemateriaalne mentaalne element tõesti eksisteerib, siis kuidas suudab see materiaalseid asju liigutada – näiteks siis, kui valutunne sunnib mind oma sõrmi kastruli äärest kiiresti eemale tõmbama?

Sellest hoolimata on teadusmaailmast aeg-ajalt pudenenud intrigeerivaid viiteid sellele,  et hüpoteetiline viirastuslik lisaelement on siiski midagi reaalset. Millalgi 1970ndatel sattus neuroloog Lawrence Weiskrantzi patsiendiks tollases Londoni riiklikus närvihaiguste hospidalis keegi, keda nimetati “DB“-ks ja kes oli ajukahjustuse tõttu osaliselt pime, nõnda et osa tema vasakpoolsest nägemisväljast oli tema jaoks nähtamatu. Weiskrantz korraldas katse, mille käigus näitas talle rööpjooni, mis jäid DB jaoks nähtamatusse alasse, küsides DB-lt, kas jooned paiknevad vertikaalselt või horisontaalselt. DB muidugi protesteeris, et ta ei näe üldse mingeid jooni. Kuid Weiskrantz nõudis, et ta prooviks siiski pakkuda, kumba pidi jooned on – ja DB pakkumine oli õige 90% juhtudest. Tõenäoliselt nägi tema aju siiski neid jooni, kuid teadvusesse see ei jõudnud. Ühe tõlgenduse kohaselt oli DB pooleldi zombi, kelle aju oli nagu aju ikka, kuid sellel puudus osaliselt maagiline teadvuskomponent.

Chalmers teab, kui pööraselt uskumatuna võivad tema ideed teistele tunduda ja ei lase end sellest pidurdada. Filosoofiakonverentsidel meeldib talle lavale ronida ja laulda “Zombi bluusi“, nutulaulu, kus zombi hädaldab teadvuse puudumise üle. (“Ma käitun nagu sina / teen kõike nagu sina / aga ma ei tea / mida tähendab olla nagu sina.“) Chalmersi kommentaar: “Laulu iva on, et mõtle, kui nõme oleks olla zombi. Teadvus on see, mis teeb elu elamisväärseks, ja minul pole isegi seda – mul on vaid zombi-bluus.“ Laulu esitamine tuleb Chalmersil praegu paremini välja kui üle kümne aasta tagasi, mil ta veel püüdis viisi pidada. “Ma olen aru saanud, et see kõlab paremini lihtsalt röökides,“ arvab Chalmers.

Teadvuse-poleemika on esile kutsunud rohkem raevu ja mudaloopimist kui ükski teine moodsa filosoofia valdkond. See probleem kipub inimesi segadusse ajama, kusjuures vastanduvad osapooled ei ole mitte lihtsalt lahkarvamusel, vaid kalduvad oma vastaste vaateid pidama vaieldamatult naeruväärseteks. Tuntud äärmuslik näide selle kohta puudutab Kanadas sündinud filosoofi Ted Honderichi, kelle raamatut “Teadvusest“ kirjeldas tema kolleeg filosoof Colin McGinn oma 2007. aasta artiklis järgnevate sõnadega: “banaalne ja mõttelage“, “piinlik“, “absurdne“, “keskpärasus vaheldub naeruväärsuse ning lausjubedusega“. Joonealuses märkuses lisab McGinn: “Arvustus ei ole siin ära toodud minu poolt algselt kirjutatud kujul. Toimetajad palusid mul kasutada leebemat keelepruuki ja seda ma ka tegin.“ (Kallaletung võis osaliselt olla ajendatud ühest lõigust Honderichi autobiograafias, kus ta mainib oma “väikest kolleegi Colin McGinni“; Honderichi enda sõnade kohaselt olevat McGinn närvi läinud selle peale, et Honderich oli McGinni tüdruksõbra kohta kasutanud väljendit “mitte nii ilmetu kui tema endine tüdruk“.)

Õigluse huvides tuleb märkida, et McGinni karjäär toetubki suures osas sellisele materdavale stiilile. Kuid veidi viisakamalt väljendatud mäslevad tundmused on selles valdkonnas siiski üsna igapäevane nähtus.  Sugugi mitte kõik ei ole nõus sellega, et Suur Probleem kui selline üldse eksisteerib, suhtudes Chalmersi sõnadest vallandunud debatti kui mõttetusse peaga vastu müüri jooksmisse. Kõrge kaliibriga ateist ja Bostoni lähedal paikneva Tuftsi ülikooli professor Daniel Dennett on veendunud, et teadvus, nii nagu seda ollakse harjunud ette kujutama, on tegelikult illusioon:  ei ole olemas midagi muud peale käsnja ajuolluse ja see käsnjas ollus ei kutsu esile mingit teadvuse moodi asja. Kaine mõistus võib meile öelda, et eksisteerib sisekogemuse subjektiivne maailm – kuid kaine mõistus ütles meile ka seda, et Päike tiirleb ümber Maa ja et Maa on lame. Dennetti teooria järgi on teadvus nagu mustkunstitrikk: aju tavapärase funktsionaalsusega lihtsalt kaasneb mulje, nagu toimuks midagi mittefüüsilist. Püüd leida reaalset, omaette eksistentsiga teadvuse-nimelist asja on Dennetti meelest sama totter kui oleks väita, et raamatukangelased nagu Sherlock Holmes või Harry Potter koosnevad erilisest ainest, mida tuleks nimetada “fiktoplasmaks“ – selline idee oleks tobe ja tarbetu, kuna need tegelased päriselt nagunii ei eksisteeri. Selles faasis kipuvad vaidlused tavaliselt mattuma skeptiliste naerupahvakute ja pearaputuste laviini alla, sest kumbki vastasleer ei suuda uskuda, et teine pool väidetavat tõsiselt võtab. Dennetti vastaste jaoks on selge, et ta lihtsalt üritab eitada kõigi jaoks iseenesestmõistetava – nägemisega, lõhnatajuga, emotsioonidega jne seotud sisekogemuse olemasolu. (Chalmers on naljatledes välja käinud ka hüpoteesi, et Dennett ise on ilmselt zombi.) See sarnaneb sellega, kui keegi väidaks: vähki ei ole olemas, kuid ma olen leiutanud efektiivse vähiravi. Mitmed Dennetti kuulsaima raamatu “Teadvuse seletus“ (Consciousness Explained) kritiseerijad on teinud nalja, et raamatu pealkiri võiks pigem olla “Teadvusekaotus“ (Consciousness Explained Away). Dennett vastab süüdistustele temale iseloomulikul pilvitul moel: asjade olematuks seletamine ongi teadlaste ülesanne. Kui füüsikud kunagi avastasid, et ainuke asi, mis eristab kulda hõbedast, on nende aatomisiseste osakeste arv, siis võis juhtuda, et inimesed tundsid end petetuna, kuna nende jaoks oluline kulla “kullalisus“ ja hõbeda “hõbesus“ oli olematuks seletatud. Tänapäeval aga nõustuvad kõik sellega, et kulla teevad kullaks ja hõbeda hõbedaks tegelikult ainult aatomisisesed erisused. Seega peaksime Dennetti meelest möönma, ükskõik kui raske see meile ka ei tundu, et teadvus pole muud kui lihtlabane aju oma tavapärases elutegevuses.

“Teaduse ajalugu on tulvil juhtudest, mil üht või teist nähtust peeti läbini unikaalseks, kui arvati, et selle mehaanikat ei ole võimalik kirjeldada, et me kunagi ei mõista seda, et universumis pole mitte midagi muud sellelaadset.“ Need sõnad kuuluvad Patricia Churchlandile California ülikoolist, kes nimetab ennast “neurofilosoofiks“ ja kes on üks Chalmersi kõige tulisematest kriitikutest. Churchlandi seisukoht Suure Probleemi kohta, mis kajastub ka nendes sapistes sõnarõhkudes, on see, et tegu on nonsensiga, mis on filosoofidele palju aastaid kasumit tootnud ja mida nad seetõttu üha uuesti taaselustada katsuvad, kartes probleemi lõplikku likvideerimist teaduse poolt. Vaadake pretsedente: 17. sajandil olid õpetlased veendunud, et valgus ei saa olla füüsilise maailma osa – et see pidi olema midagi üleloomulikku, väljaspool loodusseaduseid asetsevat. Või kasvõi elu ise – kunagised teadlased olid veendunud, et pidi olemas olema mingi maagiline hingus – élan vital, – mis eristab elusolendeid masinatest. Aga loomulikult ei saanud seda olla. Valgus on elektromagnetiline kiirgus ja elu on lihtsalt silt, mille abil me märgistame teatud objekte, millel on võime kasvada ja paljuneda. Varem või hiljem tõestab neuroteadus meile, et teadvus pole midagi muud kui rida ajuseisundeid. Churchland rääkis: “Teaduse ajalugu võimaldab sul asjad perspektiivi seada, näidates, kui lihtne on ennast veenda sedasorti mõtlemise adekvaatsuses – et kui minu suur ja imeline aju ei suuda lahendust välja haududa, siis on kahtlemata tegu väga-väga suure probleemiga.“

Iga natukese aja tagant pakutakse probleemile välja mõni uus lahendus. Kirjanduses vohavad viited “globaalse tööruumi teooriale“, “egotunnelitele“, “mikrotuubulitele“ ja kvantteooria võimalikele edasiarendustele. Kuid kõigi nende teooriate tõestamatus on pannud mõningaid mõtlejaid, nende seas ka Colin McGinni välja käima paeluva, kuid lõplikku käegalöömist tähendava väljavaate: võibolla oleme loodud sellistena, et meil ei saagi põhimõtteliselt kunagi olla võimalik Suurt Probleemi lahendada? Lõppude lõpuks on meie ajud arenenud praktiliste ellujäämise ja paljunemisega seotud probleemidega tegeledes. Puudub põhjus eeldada, et inimaju suudab lahti harutada ükskõik kui keerulise filosoofilise sasipuntra, mille tema kaela veeretame. Seda seisukohta on hakatud nimetama “müsteriaanluseks“ – 1960ndatel tegutsenud Michigani rokkbändi ? and the Mysterians järgi, kes ise omakorda sai bändinimeidee ühest Jaapani ulmefilmist. Seisukoha tuumaks on aga tegelikult hoopis oletus, mille kohaselt raskused teadvuse seletamisel ei kujuta endast üldse midagi müstilist: see lihtsalt käib üle inimvõimete. Kui meile valmistab suuri raskusi teadvuse füüsikaline mõtestamine, siis võibolla on põhjuseks see, et me oleme, nagu ütleb Ameerika filosoof Josh Weisberg, selles suhtes sarnased “oravatele, kes üritavad mõista kvantmehaanikat“. Teisisõnu: seda lihtsalt ei saa juhtuma.

***

Või siiski. Nimelt on viimastel aastatel paljud teadlased ja filosoofid, nende seas ka Chalmers ning Koch, uuesti tõsiselt kaaluma hakanud seisukohta, mida on peetud veidraks ja mis seetõttu on rohkem kui sajandi jooksul põlu all olnud, kui välja arvata idamaiste vaimutraditsioonide ja new age’i kurioossemate suundade järgijad. Jutt käib “panpsühhismist“, peadpööritavast arusaamast, et kogu universum võib olla teadvusel, või et kõigel on vähemalt teadvuse potentsiaal, või et teadvus avaldub kõige puhul teatud konfiguratsioonidesse asetatuna. Koch möönab, et see võib tunduda tobedana. Ta on kirjutanud, et kui panpsühhism kõne alla tuleb, siis “jäädakse mind tihti taipamatult nüri ilmega vahtima“. Ent Suure Probleemiga maadeldes tuleb hullumeelsetesse teooriatesse suhtuda kui töökeskkonna loomulikku ohutegurisse. Pealegi võib panpsühhism aidata lahendust leida mõistatusele, mis on algusest peale teadvuseuuringutega kaasas käinud: kui inimestel on teadvus, samuti ahvidel ja tõenäoliselt koertel ja sigadel, ja võibolla ka lindudel – heakene küll, aga kuhu söandame tõmmata piiri?

Koch kasvas üles Saksamaal sündinud katoliiklaste peres ja neil oli Purzeli-nimeline taksikoer. Kuna ta oli koer, siis kiriku õpetuse järgi tal hinge olla ei saanud. Kuid mure pani teda niutsuma ja valu kiunuma. Kogu tema käitumine jättis mulje “rikkast sise-elust”. Nüüdisajal räägitakse harva hinge-teemast, kuid üldiselt siiski oletatakse, et paljud loomariigi esindajad on inimesele sarnaselt teadvusel ja et ka koer tunneb vigastuse korral valu. Peamurdmist tekitab aga äratundmine, et puudub loogiline alus teadvuse eeldamisega pidama jääda koerte või varblaste või hiirte või putukate juurde, ja tegelikult ka mitte puude või kivide juurde. Kuna me ei tea, mis viisil imetajate aju teadvust esile kutsub, siis me ei saa kindlalt öelda, et seda teevad ainult imetajate ajud. Enamgi veel, me ei saa kindlad olla selles, et teadvus on üldse kuidagi ajuga seotud. Kuni selleni välja, et New York Review of Books veergudelt võib leida nii Kochi kui Chalmersi sulest pärinevaid väiteid selle kohta, et näiteks tavaline termostaat või siis suitsuanduris sisalduv fotodiood võib põhimõtteliselt olla teadvusel.

Põhjendus on järgnev. Füüsikutele ei valmista raskusi tunnistada, et teatud reaalsuse fundamentaalsed aspektid – nagu ruum, mass või elektrilaeng – lihtsalt eksisteerivad. Neid ei saa seletada kui millegi muu tulemust. Teatud punktist edasi ei saa enam seletustega minna. Panpsühhistid oletavad, et ka teadvus võib olla midagi sellist. Ja kui see on nii, siis puudub arvestatav põhjus eeldamaks, et teadvus esineb üksnes teatud tüüpi mateeriaga seotuna.

Koch on seda ideed koos neuroteadlase ja psühhiaatri Giulio Tononiga edasi arendanud traditsioonilisest panpsühhismist piiritletumaks ja täpsemaks. Nende meelest võib ükskõik mis olla teadvusel, kuid ainult juhul, kui selles sisalduv informatsioon on piisavalt organiseerunud ja vastastikuses ühenduses. Inimaju vastab muidugi sellele tingimusele, nagu ka kasside ja koerte aju, olgugi et nende teadvus on meie omaga võrreldes ilmselt teistsugune. Kuid põhimõtteliselt võiks sellele tingimusele vastavaks lugeda ka näiteks internetti või nutitelefoni või termostaati. (Eetilised järelmid on murettekitavad: kas peaksime suhtuma teadvusel masinatesse samasuguse hoolitsusega kui loomadesse? Koch igatahes püüdvat kõndides vältida putukate otsa astumist.)

Tononi ja Kochi “informatsiooni integratsiooni teooria“ on erinevalt paljudest teistest Suure Probleemi teemalistest mõttelendudest isegi katseliselt kontrollitud. Tononi poolt juhitud teadlaste rühm konstrueeris seadme, mis võimaldab aju elektripingega stimuleerida mõõtmaks, kui kõrge on närviühenduste seotuse ja organiseerituse või “integreerituse“ tase. Nagu võiski arvata, siis sügavasse unefaasi jõudes või üldtuimestussüsti mõju all teadvust kaotades näitab seade ühtlasi ka ajuintegratsioonitaseme langust. Oma liikumatuses teadvusele jäävate “locked-in“ ehk sisselukustussündroomi all kannatavate patsientide ajuintegratsioonitase jääb kõrgeks, kuid teadvusetute koomapatsientide tase mitte. Koch on arvamusel, et kui piisaval määral sedasorti tõendusmaterjali koguda, siis peaks põhimõtteliselt olema võimalik ükskõik mis seadeldise kohta öelda, kas see on teadvusel või mitte, seadmes sisalduva info komplekssust mõõtes.

Aga isegi kui me suudaksime nõustuda imekspandava väitega, et nutitelefon võib olla teadvusel, siis kuidas võiksime kindlad olla, et see tõesti nii on? Kas pole nii, et ainult nutitelefon ise võib seda teada? Selle küsimuse peale kehitab Koch õlgu: “Sellega on samamoodi kui mustade aukudega. Mina isiklikult pole viibinud mustas augus. Mul ei ole endal musta augu kogemust. Kuid see teooria [mis prognoosib mustade aukude esinemist] näib alati tõele vastavat, nii et ma kaldun sellega nõustuma.“

Paljudel põhjustel oleksin ma rahul, kui just selline teooria viimaks Suure Probleemi alistaks. Ühest küljest võiksime siis loobuda usust viirastuslikesse aju sees elutsevatesse meelesubstantsidesse ja pääseksime ühtlasi loodusseaduste pea peale pööramisest. Teisest küljest ei tarvitseks meil ka tunnistada veidrat ning hingetut hüpoteesi, mille kohaselt teadvust ei olegi, kuna on ju selge, et olemas see siiski on. Panpsühhismi järgi on see lausa kõikjal. Universum pakatab sellest.

Möödunud aasta juunis kohtusid mitmed kõige väljapaistvamad teadvuseteemalistes vaidlustes osalejad – nende hulgas ka Chalmers, Churchland ja Dennett – kõrgemastilise jahtlaeva pardal, et võtta ette retk keset Gröönimaa jääpankasid. Merekonverentsi finantseeris venelasest IT-ettevõtja Dmitri Volkov, kes on ühtlasi Moskva teadvuseuuringute keskuse rajaja. Umbes 30 akadeemikut ja kraadiõppurit veetsid koos meeskonnaga ühe nädala tumedatel vetel liueldes, möödudes eemal terenduvatest lumemütsidega mägedest ja liustikest, hingates sisse karget, keskendumist soodustavat õhku, üritades järjekordselt teadvuseprobleemiga rinda pista. Hommikuti korraldati matkasid ümbruskonna saartel või uudistati sealsete iidsete kivihurtsikute varemeid. Õhtupoolikutel toimusid laeval konverentsi-istungid. Chalmersi jaoks see miljöö üksnes süvendas müsteeriumi akuutsust – kuidas on võimalik tunda oma põskedel arktilist tuult, lasta end kaasa haarata maalilisest hallide, valgete ja roheliste varjundite vaheldumisest ja siiski väita, et teadvuslik kogemus on ebareaalne, või et see on lihtsalt tavalise mateeria tavapärase talitluse kaasnähtuseks?

Küsimus oli retooriline. Dennettit ja Churchlandi ümber veenda ei olnud võimalik. Õigupoolest ei ole Chalmersil erilist usku konsensuse saavutamisse järgneva sajandi jooksul. “Võib juhtuda, et mõne jahmatava arenguhüppe tulemusel tunduvad meie teadvuse-vaidlused tulevikuinimestele nagu meile Darwini-eelsete teadlaste bioloogia-alased vaidlused,“ arvas Chalmers. “Aga ma ei üllatuks sugugi, kui saja aasta pärast on neuroteadus tohutult kaugele arenenud, aju on täielikult kaardistatud – kuid mõned inimesed siiski küsivad: “Olgu, aga kuidas see kõik on teadvusega seotud?“ Samal ajal kui teised räägivad: “Ei-ei-ei – see ju ongi teadvus!““ Gröönimaa-kruiis päädis kollegiaalses, vastastikuse mõistmatuse õhkkonnas.

Kui suudetaks kindlalt tõestada, et inimvaim ei suuda ainsana mõista just iseennast, siis oleks selles midagi poeetilist, kuid samas ka sügavat pettumust valmistavat. Kuskil peab olema vastus. Ja selle ülesleidmine ei ole mitte vähetähtis. Võiks isegi öelda, et mitte miski ei saa olla sellest vähem tähtis – sest kõik, mis elus vähegi loeb, teeb seda üksnes oma mõju kaudu teadvusel olevatele ajudele. Ometi pole meil põhjust uskuda selle vastuse poole seilates, et meie ajud suudavad tõesti meid kohale kanda üle selle ookeani. Ega ka mitte seda, kas me kunagi, olles maabunud mõnda kaugesse randa, kus neuroteadus on filosoofiale käe ulatanud, komistades seal Suure Probleemi lahenduse otsa, üldse ära tunneme, et oleme selle üles leidnud.

Allikas: The Guardian

Selgeltnägija Mai-Agate Väljataga: Saate, mida sisaldate ehk elus toimib külgetõmbeseadus‏

Armastatud vaimuteemal kõneleja ja alternatiivravitsejast teadjanaine Mai-Agate Väljataga õpetab, kuidas oma negatiivseid tundeid ringi teha.

Vaadake iseenda sisse. Tehke ringi kõik negatiivsed tunded, millega te kohtute. Tehke need ringi sellepärast, et energiad tõstavad tänapäeval koguaeg oma sagedust ja kiirust ning nad toovad teis kõik need pinnale, mis on teie sees madalama sagedusega tunded. Need on kõik need negatiivsed tunded. Tehke ennast nendest klaariks, siis te saate suurte üllatuste osaliseks.

Siiamaani me oleme suuresti vahtinud endast väljapoole, kosmosesse. Nüüd on käes aeg, kus me pöördume sisekosmosesse. Ja arvestage sellega, et see on ka sama suur kui väliskosmos ja sisaldab tohutult igasuguseid energiaid, millest teil pole praegu oma teadvuse juures õrna aimugi. Aga tuleb uus ajastu, uus teadvuse suund. Teadvuse suund sissepoole. Vaatame enda sisse. See tähendab seda, et lähme uude paradigmasse, uude eeldustekogusse. Vana eeldusekogu oli selline, et minu õnn või õnnetus sõltus välistest asjaoludest.

Aga nüüd me pöördume sissepoole, läheme oma sisekosmosesse ja saame aru, et kogu meie elu, kogu meie isiklik reaalsus on meie enda poolt loodud, meie seest väljapoole. Ja kui me avastame enda sees niisugused tunded nagu viha, alaväärsus, armukadedus, süüdiolemine, tasemel mitte olemine, ennast rumalana tundmine, siis meil on vaja aru saada, et need on ainult tunded meie sees. Tegelikkuses me oleme täiuslikud, terviklikud ja meist ei puudu mitte midagi, mis kuulub ja peab olema meie olemuses sees.

Nüüd on käes aeg, kus me peame tegelema iseendaga, mitte teistega. Uus paradigma ütleb, kõik mis sinu elus sünnib, olgu see hea või olgu see halb, algab sinu seest.

Miks siis niimoodi, et sinu seest? Sellepärast, et kõik need tunded, mida sa Maa peale tulles kaasa võtad, on magnetväljad. Kõik meie tunded on magnetid ja tõmbavad täpselt seda ligi, mida nad sisaldavad. Kardate midagi - ka see on energiaväli, hirm. See ongi see külgetõmbeseadus - mida sa sisaldad, selle ka saad.

Kuidas neid negatiivseid tundeid ringi tehakse?

Tunded on energiaväljad ja nad asuvad meie kehas. Tunneme neid tänu oma peaajule, mis loob vastava kehakeemia ja saadab vastavad molekulid kehasse ning siis tunneme nende loodud molekulide alusel teatavat tunnet. Ja siis me teame, et see tunne kehas on siis näiteks süütunne, armukadeduse tunne, armastuse tunne, sõpruse tunne, mistahes tunne. Energiaväljad alluvad teadvusele, sest oleme nad ise loonud ühes või teises eksistentsis. See on meie endi looming.

Kõik, mis on meie sees, on meie oma looming. Mitte keegi väljaspool meid endid ei saa me sisse istutada ühtegi tunnet, küll aga saab meis olevaid tundeid käivitada ja aktiveerida. Neid enda loodud tundevälju saame ise muuta, neil oma tähelepanu hoides. Kõigepealt peab endale sõna otseses mõttes otsa vaatama: millise tundega teie sees tegemist on? Võtame näiteks väärtusetuse tunde, mida nii paljud praegu tunnevad. See on ainult tunne ja seda tunnet käivitatakse teiste inimeste poolt, olukordade ja situatsioonide poolt.

Arvestage sellega, see tunne on teie isiklik enda poolt kokku pandud energia, mida te peaksite muutma, aga mitte uskuma, et te seda olete. Märgake seda väärtusetuse tunnet, teavitage end sellest, vaadake iseenda sisemusse ja hoidke oma teadvus sellel tundel. Ta on teie kehas, mitte peas. Tundke, kus ta siis asub teie sees, lõpetage mõtlemine ja olge täie tunnetusega sellel tundel, tundes seda tunnet väga põhjalikult. Ja nüüd, hoides oma tähelepanu sellel tundel, öelge: "Mina kogen praegu väärtusetuse tunnet." On oluline, et te ütleksite väljendi "Ma kogen", sest inimestena me tuleme maa peale tõesti tundeid kogema, kuna tunded on loovad jõud ja me loome nende tunnetega. Ja me tahame tundeid kogeda, et õppida looma. Seepärast on meil nii negatiivsed kui ka positiivsed tunded.

Kui te nüüd siiralt usute, et see väärtusetuse tunne on tõesti tõsi, siis te käitutegi kui väärtusetu inimene. Ja teised tunnetavad seda ning käituvad teiega vastavalt sellele. Teie kiirgasite seda tunnet välja, teised püüdsid selle kinni ja peegeldasid teile tagasi seda, mida te sisaldate. Ja nüüd kui te ütlete: "Mina kogen praegu väärtusetuse tunnet", siis see on koodlause, mis võngub teataval sagedusel ja kui te mainite sõna "väärtusetu", siis see annab täpselt sellise sageduse, missugusel sagedusel see tunne teie sees võngub. Hoides nüüd oma teadvuse seal ja öeldes seda lauset, siis te muudate selle energiavälja sageduse, liikumiskiiruse ja struktuuri ära. Te ei tunne enam väärtusetuse tunnet ja te saate normaalselt käituda.

Mida teha positiivsete tunnetega?

Need tuleb välja elada ja ära realiseerida. Tahate midagi, meeldib teile midagi - andke minna, tehke seda! Aga interneti ajastul, mil end kommentaariumites välja elatakse, tahaksin veel meenutada ka seda, et kui te ütlete teiste kohta midagi halba, siis teadke, et te ise olete seda. Me ei väljenda kunagi seda, mida me sisemiselt ise ei ole. Ja kas peab ikka nii avalikult kõikidele iseennast kritiseerima. Palun õppige kõigepealt iseennast armastama, iseendast lugu pidama, iseennast väärtustama ja iseennast tunnustama. Sest kõik see, mida te teiste peale välja paiskate, see kõik on teie enda sees.

Mai-Agate Väljatagaga ajas juttu Ingrid Peek, toimetas Katrin Oidra

Kuula, mida huvitavat räägib teadjanaine Mai-Agate Väljataga veel Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

Allikas: Internet

Maitsetugevdaja E621 ehk naatriumglutamaadi ohud‏

Naatrimuglutamaati tuntakse mitme nime all - (mono)soodium glutamaat, MSG, maitsetugevdaja ja pärmiekstrakt, mis tähistab glutamiinhappe soola, mis ise maitset omamata tugevdab toidu maitset. Eriti hästi aitab see tugevdada soolaste toitude maitset. Kuid lisaks sellel tal nii palju soovimatuid kõrvalmõjusid, et kui sa muidu e-ainete pärast ei muretse, siis E621-623 jäta endale küll meelde ja väldi seda sisaldavaid tooteid, kirjutab Telegram.ee

Kahjuks ei ole naatriumglutamaadi vältimine tänapäevase toitumise puhul kõige lihtsam, kuna seda sisaldavad peaaegu kõik pooltooted ja valmistoidud, suupisted ja lihatooted. On leitud, et see põhjustab kehakaalu tõusu, kahjustades ajus isu reguleerivat keskust ning põhjustades täiskõhutunnet tekitava hormooni leptiini suhtes resistentsust. Naatriumglutamaadi söömine kaotab võime tunda täiskõhutunnet ja rahulolu pärast sööki ning põhjustab lõputu isu millegi näksimise järele.

Naatriumglutamaati kasutatakse ohtralt Hiina toitudes ning ei ole üllatav, et üks uuring selle mõju kohta inimestele on tehtud just Hiinas. Uuringus osales 752 tervet 40-59-aastast inimest maapiirkondadest, kes valdavalt valmistasid kodus süüa. Neile öeldi, et nad hakkaksid toidule lisama kindlat kogust naatriumglutamaati. Leiti, et maitsetugevdajat kasutanud inimeste kehamassiindeks oli uuringuperioodi möödudes kõrgem ning ülekaalulisuse risk oluliselt tõusnud.

Võib põhjustada ajukahjustust

Naatriumglutamaat ei muuda iseenesest mitte midagi toidu koostises, vaid see petab hoopis sinu aju, tekitades seal ülestimulatsiooni ja liigse dopamiini tootmise. See põhjustab narkootikumide kasutamisele sarnase hetkelise intensiivse mõnutunde. Seetõttu on tegemist reaalselt sõltuvust tekitava ainega, mis tõmbab tarbijaid ikka ja uuesti seda ostma ja üle sööma, mille käigus hävivad ajurakud.

Kuna naatriumglutamaat kahjustab aju ja mõjutab võimet küllastumuse signaale ära tunda, siis on see peamine süüdlane läänemaailma ülekaalulisuse epideemias. Loomkatsetel, kus on vaja rotte paksuks sööta, lisatakse nende toidule naatriumglutamaati, kuna on teada, et sel juhul söövad rotid kindlasti ennast paksuks - sama juhtub ka inimestega.

Korporatsioonid lisavad naatriumglutamaati enda toodetesse selleks, et odavad toorained maitseksid hästi ning inimesed jääks toidusõltuvusse, mis on tootja jaoks väga kasumlik. Korporatsioonidega sõbralikke suhteid hoidev USA toidu- ja ravimiohutuse amet (FDA) on aastaid kinnitanud, et naatriumglutamaadi tarbimine on ohutu ning lubanud selle kasutamist ilma piiranguteta. Hoolimata uuringutest, mis seostavad maitsetugevdajat ülekaalulisusega, ei ole valitsus teinud vähimatki selle kasutamise reguleerimiseks.

Võib põhjustada maksapõletikku ja -kahjustust

Krooniline põletik on väga paljude haiguste põhjus ja võib viia vähkkasvajate tekkeni. Juba 2008. aastal avaldatud uuringus näidati, kuidas hiirtele süstitud naatriumglutamaat tekitas tõsist maksapõletikku, ülekaalulisust ja II tüübi diabeeti. Pikaajalisel maitsetugevdaja tarbimisel tuvastati kõigil hiirtel maksapõletik ja mõningatel juhtudel maksa laienemine. Teadlased järeldasid, et naatriumglutamaadi turvalisus toidulisandina tuleb uuesti üle vaadata ja võib-olla aine kasutamine keelata. Seni pole seda tehtud.

FDA toetab maitsetugevdaja peitmist toitudesse

Kui inimesed saavad maitsetugevdaja ohtudest teada, siis sageli soovivad nad seda oma toidus vältida. Tootjad aga ei taha kaotada kasumit ega seda ainet eemaldada, sest muidu oleks viletsast toorainest valmistatud toote maitse hoopis vähem ahvatlev ning tooraine kvaliteedi tõstmine on kulukas. Seega tuleb naatriumglutamaadi sisaldust varjata ning seda tava lubab ka FDA.

Lisaks juba eelpoolmainitud nimetustele võib naatriumglutamaat peituda ka selliste nimede taga nagu hüdrolüüsitud (tahkestatud) taimne valk, tekstureeritud taimne valk, hüdrolüüsitud või autolüüsitud pärmiekstrakt, taimevalkude ekstrakt, naatrium (soodium) kaseinaat, kaltsiumkaseinaat ning ka lihtsalt pakendile märgitud (looduslikud) maitseained võivad sisaldada naatriumglutamaati.

On väga raske leida pakendatud või konserveeritud toitu, mis seda maitsetugevdajat ei sisaldaks. Ka  odavamates restoranides on toit valmistatud enamasti maitsetugevdajate abiga, kiirtoidust rääkimata.

Kõige lihtsam on valmistada ise värskest toorainest toitu, võtta lõuna kodunt kaasa, valmistada hoidiseid või käia vanaema keldrist neid toomas. Laste ajud on igasuguste toksiinide suhtes tundlikumad kui täiskasvanutel, seega tasub eriti hoolikalt jälgida, et nende toit ei sisaldaks naatriumglutamaati. Uuri alati poes pooltoodete pakendeid. Õnneks on mõned Eesti tootjad mõistnud tarbijate vastumeelsust e-ainete suhtes ja hakanud tootma üksikuid tooteid ka ilma naatriumglutamaadita. Kui oled mõnda aega elanud ilma maitsetugevdajateta, siis tunned selle maitse ilmeksimatult ära igast toidust ning tõenäoliselt üllatab sind see, kui vastumeelse ja liigsoolasena sellised toidud tunduvad. Ning ometi tahaks veel ja veel süüa.

Punane ristik aitab naatriumglutamaadi kahjustuse vastu

Vahel ei õnnestu glutamaadiga toitusid vältida. Sõpradega väljas süües, ülemuse juurde lõunale kutsutuna või reisil söömiseks peatudes ei ole sageli muud valikut kui süüa naatriumglutamaadiga toitusid. Kuid on lootust, et tavaline punane ristik võib aidata selle toksiini kahjustusi ennetada. 2008. aastal ajakirjas Phytomedicine avaldatud artiklis leiti, et selles taimes leiduv fütoöstrogeense toimega isoflavonoidide segu võib aju naatriumglutamaadi eest kaitsta. Selleks vaadeldi inimese ajurakku katseklaasitingimustes ning nähti, et ristikust pärid isoflavonoididega töödelduna oli sellel suurem tõenäosus ellu jääda ning väiksem kahjustus.

Allikas: Telegram.ee

 

Mitte ainult küürimiseks: 10 kasulikku asja, mida nõudepesuvahendiga kodus teha saab‏

Nõudepesuvahend on miski, mis kraanikausi kõrvalt eriti kaugele ei rända ja suurt tähelepanu samuti ei saavuta. Seda tegelikult täitsa teenimatult, sest kodustes tingimustes saab teda veel vähemalt 10 erineval viisil ära kasutada.

1. Rasvased plekid riietel

Ajasid kogemata pool salatikastmest endale sülle? Hõõru sinna natukene nõudepesuvahendit ja loputa veega. See trikk aitab hästi ka higiplekkide vastu, mis meeste särgikraele tekivad.

2. Põrandapuhastus

Olgu selleks köök või vannituba — nõudepesuvahend toimib suurepärase puhastajana ka põrandatel. Lisa ämbritäiele veele kahe supilusikatäie jagu vahendit ja pese kodu puhtaks!

3. Välimööbel

Kevad hakkab aina kiiremini ligi tikkuma ja heal juhul saab mõnel päeval isegi õues teki sees kohvi juua. Selleks aga, et oleks kus istuda ja kuhu kohvitass toetada, tuleks õuemööbel jälle puhtaks pesta. Käi päikeselisel päeval mööbel nõudepesuvahendi ja veega üle, loputa hoolikalt.

4. Ehted säravaks

Mineraalvesi ja väike tilk nõudepesuvahendit — ideaalne kooslus ehete puhastamiseks ja nende läikima löömiseks. Nii saad lahti ka sõrmuste pisikestesse vahedesse kogunevast mustusest. Appi võid võtta ka näiteks hambaharja.

5. Juukseharjad puhtaks

Millal sa viimati oma juukseharja puhastasid? Kui sa kammid rasuseid juukseid, siis jääb see mustus ja rasu ka su juukseharja külge. Ja saab mõnusaks pesaks kõikvõimalikele bakteritele. Mine pese nüüd oma hari kibekiiresti nõudepesuvahendi ja veega puhtaks.

6. Käsipesu nõudvad riided

Käsipesu nõudvate asjade jaoks ei ole vaja eraldi pulbrit osta. Kasuta selle asemel hoopis tilgakest nõudepesuvahendit.

7. Püüa ja tapa puuviljakärbseid

Sega kokku pisikese kausitäis veiniäädikat ja kolm tilka nõudepesuvahendit. Esimene neist meelitab tüütud tegelased kohale ja teine tekitab kihi, mis kärbsed kausi põhja tirib.

8. Vaip puhtaks

Nii nagu põrandad, saab nõudepesuvahendiga ka vaibad puhtaks. Sega kokku kaks klaasi sooja vett ja üks supilusikatäis nõüudepesuvahendit. Tupsuta valge riidega plekilist kohta seni, kuni kõik mustus välja tuleb.

9. Köögikapid

Nii nagu kõik lusikad, kahvlid ja spaatlid, saavad kokkamise käigus mustaks ka köögikapid ja muud -pinnad. Puhasta neid vee ja nõudepesuvahendiga.

10. Õliplekid betoonil

Kui näed garaaži seintel või põrandal tüütuid õliplekke, siis tea, et nende vastu aitab kõige paremini täiesti tavaline nõudepesuvahend. Kata plekk söögisoodaga ja kalla sinna peale veel nõudepesuvahendit. Nühi nuustikuga ja korda kui vaja.

Allikas: Elle Decor

Üllatavad toidud, mis muudavad su näljaseks‏

Kõik toidud võivad pakkuda su kehale „kütust", kuid see kütus ei pruugi alati olla sama puhas.

Täiskõhutunde tekkimine sõltub nii hormonaalsetest kui mehaanilistest faktoritest. Seda, kuidas meie magu annab pärast sööki ajule teada, et ta on endiselt näljane, on alles üsna vähe uuritud. Mõned asjad on siiski selged: proteiin pakub rohkem rahuldust kui karbohüdraadid ning mõned toidud tekitavad teistest väiksema täiskõhutunde. Siit viis näidet toitudest, mis sinu isusid rahuldada ei suuda.

Leib
2013. aastal ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition avaldatud uuringust selgub, et rafineeritud karbohüdraadid võivad jätta isu rahuldamata. Selle põhjuseks on kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup, mis viib veresuhkru esmalt lakke ja langetab seejärel väga madalale. Uurijad spekuleerivad, et see protsess ei tekita mitte üksnes nälga, vaid võib aktiveerida tasukeskused ajus, mistõttu tekib isu eelkõige valmistoidu järele.

Hiina toit
Hiina toitudele lisatakse tavaliselt kemikaali, mida kutsutakse lühendadult MSGks. See kemikaal rikastab maitset, kuid tekitab ühtlasi isemoodi jo-jo efekti. Sussexi ülikooli teadlased avastasid, et inimesed, kes sõid MSGd sisaldavat toitu, olid pool tundi pärast einestamist vähem näljased, kuid tund aega hiljem oli nende isu hüpanud lakke. Põhjus on siiani ebaselge, kuid arvatakse, et MSG muudab toidu maitse nii meeldivaks, et maitse kadudes tekib vastupandamatu isu.

Veepõhised proteiinijoogid
Veega segamine ei paku kunagi sama rahuldust nagu piimaga segamine. Erinevaid proteiinijooke maitsnud mehed tundsid märgatavalt vähem nälga, kui nad jõid paksemat, kreemjamat ning karbohüdraatiderikkamat segu. Uurijad usuvad, et inimesed seovad paksu tekstuuri ning kreemja maitse, mis omakorda viitab suuremale rasvasisaldusele, täis kõhuga. See tekitab ühtlasi rohkem rahuldust.

Tume šokolaad koos meresoolaga
See võib olla maitsvaim kombinatsioon, mida sa oled elus proovinud, kuid täpselt nagu soolapulkadega, mis on pistetud maapähklivõisse, nii varitseb ka selle magusa ja soolase kombinatsiooni puhul oht, et neid võibki sööma jääda. Teadlased seletavad seda nii: magus ja soolane maitse seostuvad meile ellujäämisega, samas kui kibedat ja haput tajutakse mürgina. Suhkrus ja soolas leiduv rasv võib muuta need meie jaoks maitsvamaks, mistõttu ülesöömise oht on reaalne.

Alkohol
Joomine ei vähenda isu õige toidu järele. 2013. aastal tehtud uuringust selgus, et alkohol lisab igasse päeva keskmiselt 433 lisakalorit. Samas sõltub alkoholi mõju söögiisule sellest, kui palju seda juua. Ühendkuningriikide teadlased avastasid, et kaks jooki suurendasid märgatavalt toidukoguseid. Ilmselt muudab alkohol toidud meie jaoks maitsvamaks, samas unustame purjusolekus ohud, mida liigsöömine võib tekitada.

Allikas: www.kaaluabi.ee

TUVA ŠAMAANI NÕUANDEID ELUKS‏

1. Kui astute mööda teed ja näete maas sulge, siis võtke see ülesse ja tooge koju. Võite panna ta vaasi, üles riputada või lihtsalt riiulile asetada. See on võimas kaitsja. Pange selliseid hingede märke tähele.

2. Korjake jõest kive. Neis on suur jõud ja energia.

3. Et päikese energiast toituda, on vaja, et päikese asukoht moodustaks horisondiga 45 kraadise nurga. Kahe käe nimetissõrmed ja pöidlad tuleb asetada nii, et tekiks kolmnurk ja vaadata päikest läbi selle. Siis suubub päikese energia teie kehasse maksimaalselt.

4. Üritage teisi aidata kogu jõuga. Kui te ka ei suuda tuua rõõmu, siis vähemalt ei kahjusta.

5. Hoidke oma elu, ei ole vaja riskida elu ja surma piiril. Surm võib nalja teha, aga tema naljad ei ole head ega ilusad.

6. Minge edasi ja ärge pöörake tagasi. Jätke see, mis oli, kõigel on oma õppetund. Selle, mida oli kunagi vaja, võib lahti lasta.

7. Raskused.. need on lihtsalt formaalsus. Tõsised raskused – need on tõsised, kuid vaid formaalselt. Kui ka taevas on vahel pilvede taga, siis tasub vaid pingutada (näiteks istuda lennukisse), kui näete pilvede taga siiski sinist taevast.

8. Et oma unistusele lähemale saada, tuleb teha kasvõi üksainus samm. Ärge kartke raskusi, need on alati olemas ja saavad alati olema.

9. Esmaseks moraaliprintsiibiks peaks olema see, et ei põhjustaks halba mitte kellelegi. Seda otsust tuleks kindlameelselt järgida.

10. Kui saate elavatele olenditele õnne allikaks, siis saate ise kõige õnnelikumaks. Aga kui saate teiste kannatuste allikaks, siis saate ise esimesena õnnetuks.

11. Kasvõi üks tund päevast eraldage vaikusele. Ta on teile sama vajalik kui suhtlemine.

12. Oskus armastada – see on kõige kõrgem oskus, mis Maa peal on. Osake armastada kõiki, isegi vaenlasi.

13. Ärge visake veekogusse prahti. Mitte mingisugust. Vetevaim võib väga pahaseks saada. Et vetevaimu soosingut saada, võib vette visata leiba, piima, münte.

14. Tavaliselt nimetame oma mineviku aega kuldseks ajaks, kuldseteks päevadeks. See on viga. On väga vaja aru saada, et iga saabuv hetk elus on kunagi samamoodi kuldne aeg.

15. Kannatuste põhjusi luua on lihtne, aga luua põhjusi õnne jaoks üldse mitte lihtne. Et maha põletada suur maja, selleks ei ole vaja õppida, selleks on võimelised isegi lapsed. Aga selleks, et ehitada suur ja ilus maja, selleks on vaja teil väga palju teada.

16. Suvine pööripäev, kui päike on taevas kõige kõrgemal, siis annab päike meile kogu oma jõu. Hea on seda päeva alustada mõnusas kohas vee ääres. Jões või järves suplemine on väga puhastav. Võib teha endale veetagavarasid kaevust. Pööripäeva-aegsel vee on ravivõimet.

17. Ei ole täiuslikku ega halvimat religiooni ega usku. Nii et võib palvetada, kelle poole tahate või paluda, keda tahes, aga pidage meeles, et kõige olulisem on elada südametunnistuse järgi ning austada esivanemaid (millised nad ka ei olnud). Armasta.

18. Kui teil on tahtmine maailma muuta ehk parandada, siis kõigepealt muutke ennast. Õppige valdama õnne energiat ja armastuse energiat. Need on inimese üleelamiste peamised momendid. Naeratus, naer ja rõõm omavad suurt jõudu. Kui selle ära õpite, siis avate enda jaoks „armastuse“.

19. Metsikute puude koht ei ole tagaaias ja aiamaal. Nad on head eesaias ning värava juures. Kui on suur krunt (üle 25 aakri), siis võib metsapuid istutada piki tara või siis elushekina. Metsapuud suruvad alla kultuurtaimede kasvu, st kaos võitleb korrapäraga. Näiteks tõmbab kask mullast niiskust 30 meetri raadiuses. Kuusel juuresüsteem on pindmine ja mida kõrgem kuusk, seda suuremalt alalt ta korjab toitaineid. Nii kuusk kui tamm tõmbavad endasse välku.

20. Murdke kaseoksi. Osa neist pange vaasi, kaunistuseks. Loob helge ja hea atmosfääri. Osad toodud oksad peenestage ära. Ärge kasutage kääre ega nuga. Peenestage oksad savi- või klaaskaussi ja valage üle keeva veega. Jätke nii vähemalt 3 tunniks. Kui leidub kodus sidrunit või apelsini, siis lisage seda sinna. Kui vajaliku aja ära seisnud, siis kastke sinna vati- või marlitampoon ning hõõruge ennast sellega pärast õhtust vanni. Efekti tunnete ise.

21. On selline väga hea ütlemine: „Andja käsi ei tühjene“. Võimaluse korral püüdke anda raha vaestele, vajajatele. Summa suurus ei ole oluline. Oluline on protsess ise.

22. Elu – see on kuratlikult lühike ajavahemik. Ärge kulutage seda sõimu ja pisarate, vandumise ja alkoholi peale. Te võite teha palju häid ja meeldivaid asju.

23. Vihm... Vihm võib mõjutada inimese tundeid ja emotsioone, võib meenutada mingeid elu momente või hoopis mälestused minema pesta. Vihm oskab puhastada. Kui on väga halb, siis minna välja ja lihtsalt seista vihma all.

24. Kui teile armas inimene hakkas teiega kurjustama ja te pole süüdi, siis lihtsalt emmake teda ja hoidke kõvasti-kõvasti, ja ta rahuneb.

25. Kui hingel on halb ja tunnete letargiat, siis lihtsalt laulge... Laulge, mida hing tahab. Ta tahab ka vahel välja öelda..

26. Suhtuge igaühesse austusega ja ärge seadke ennast kellestki kõrgemaks, isegi kui aitate kedagi. See oleks väga halb. Kui hakkab enesearmastus, suurusehullustus – on vaja lüüa ennast vastu maad ja taevast alla tulla, sest vastasel juhul ei tule sellest midagi head välja.

27. Enamusel inimestel on probleemide algpõhjuseks juurte kaotamine Maaga ja esivanematega. Mäletage oma surnuid, hoolimata sellest, millised nad ka oma eluajal olid. Nad on targemad teist. Hinged aitavad teid. Küpsetage rituaalseid kooke ja kakukesi ning pange neile. Käige pühakojas.

28. Kui otsustasid midagi teha, ära kahtle endas. Hirm on see, mis sunnib õigelt rajalt taganema. Ärge kaotage lootust, kui ka esimese korraga midagi välja ei tulnud. Ka väike võit viib suurele võidule lähemale.

29. Pidage meeles ühte väga olulist asja elus: igaüks saab selle järgi, mis ta on ära teeninud. Ärge laske probleemi oma hinge ega mõtetesse. Siis probleem ei saa ka teie keha.

30. Omandades Jõu, astub šamaan sellega erilisse suhtesse, mis meenutab jahti. Seetõttu šamaani saatus, see on Jahimehe tee. Vahel on nii, et jahimees ja ohver vahetavad kohad. Et seda ei juhtuks, siis treenige alguses oma jahimehe vaistu, alles pärast küttige.

31. Mitte ükski maagia ei suuda sundida inimest armastama seda, kellesse ta suhtub ükskõikselt. Sidumismaagia üksnes seob ohvri algatajaga kinni, sundides tundma arusaamatut ebamugavust, kui tehakse katse lahkuda või katkestada kuidagigi suhet. See ebamugavustunne viib inimese lõpuks meeleheiteni, viib tervise ja sünnitab vihkamistunde objekti vastu, kellega on kinni seotud. Nii võib sidumismaagia lõhkuda inimese elu ja temaga koos ka enda elu. Õige on ikka päris ja ehe armastus.

32. Elu võib teie poole pöörduda näoga või muu kohaga, aga vähesed mõistavad, et pöörajaks ollakse ise. Kõik rumalad mõtted teiste suunas pöörduvad teie poole. Kõik kadetsemised lõpuks samuti. Aga milleks seda vaja? Elage rahulikut ja mõõdukalt. Kadestada ei tohi. See on mõttetu. Kulla pärast pole hoopiski mõtet kadedust tunda. See on räpane metall. Naeratagem sagedamini ja teile naeratatakse ka. Lähedased ja elu ise.

33. Kui tahad, et sind austataks, siis suhtu austusega ka teistesse. Vasta heale heaga. Aga kurjusele vasta ükskõiksusega. Inimene, kes põhjustas kurja, saab palju rohkem kannatama selle pärast, et sa ei pööranud sellele tähelepanu.

34. Ärge jooge. Üldse ärge jooge. Alkohol hävitab keha, meele ja hinge. Kui olete šamaan või esoteerik või veel keegi, kes tegeleb selliste asjadega, siis teadke, et kui joote, siis teie jõud kõik varsti lõpevad. Hinged karistavad teid. Alkohol tapab tõesti, ärge tehke rumalusi. Lõdvestumiseks ja lõbutsemiseks on teisi võimalusi.

35. Kui teil on paha tuju, siis ärge valage seda teiste peale. Nad pole seda ära teeninud.

36. Südamevalu puhul püüdke mitte pikali heita, vaid istuda mugavasse poosi. Hingake sügavalt ja silitage jõuliselt näpuotsi ja peopesa (keskelt). Tehke massaaži soovitavalt mitte harvem kui 1 kord 2 päeva jooksul 10-15 minutit korraga.

37. Kui otsite enda teist poolt, siis ära kunagi kuulake kedagi.. et pole see nägu ega tegu ega aru. Kuulake vaid enda südant ja mõtelge oma (ülemise) peaga.

38. Puugihooajal, kui on tarvis metsa minna, siis metsa sisenedes jääge seisma ning öelge kuuldavalt: „Mina metsa, puuk metsast välja“, rõhutades sõna „mina“ ja „välja“. Puugid ei tule külge, aga kui tulevadki, siis ei hammusta.

39. Naeratage.. ja sagedamini. Ja kinkige naeratusi möödakäijatele. See annab teile ja teie kaaslasele jõudu, energiat.

40. Hinnake oma isiklikku ruumi ja teiste oma ka. Ärge kunagi lihtsalt niisama lähenege liiga lähedale võõrastele inimestele. Neil võib energeetilisel tasandil olla väga ebamugav.

41. Ärge kunagi midagi kahetsega. See on ülearune. Kõik, mis toimub, ei toimu niisama, vaid toimub parema saavutamise nimel ja mingil põhjusel.

42. Väliselt looma moodi olevaid kive ei tohi võtta ilma riituseta, et mitte õnnetust esile kutsuda. Kui leidsite sellise kivi ja tahate kaasa võtta, siis tuleb pöörduda koha peremees-vaimu poole palvega kivi võtta ja teha talle annetus-kingitus. Seejärel katke kivi maapinnal valge kangaga.

43. Et kaitsta ennast interneti halva mõju eest, siis profiilipilt tuleks teha tule ees või suitsu sees. Sel juhul info saamine pildi kaudu ja mõjutamine samuti on vähetõenäoline.

44. Suitsetamine. Kaks munka istusid templi sissepääsu juures ja suitsetasid. Üks küsib teiselt: „Miks siis nii? Sul lubas meister suitsetada, aga mul mitte..“ Teine vastab: „Aga kuidas sa temalt küsisid?“. Esimene: „Noh.. meister, kas ma võin suitsetada meditatsiooni ajal? Ta ütles „Ei.“. Teine: „Aga mina küsisin, et kas ma võin mediteerida suitsetamise ajal? Ta vastas: „Jah“. Suitsetamisse võib suhtuda erinevalt ja vastavalt sellele saab ka mõju olema. Parem muidugi on mitte suitsetada, aga kui suitsetate ja ei taha maha jätta, siis ärge lugege seda, mis pakil kirjas. Vastasel juhul programmeerite endale haiguste tekke. Ärge suitsetage harjumuse põhjal pakk päevas, vaid ainult siis, kui tahate.. ja palju tahate. Ärge suhtuge sellesse, kui halba harjumusesse, mis teid tapab ja kahju suitsetamisest saab tõesti vähem olema.

45. Kuulates head muusikat puhastate ennast negatiivsest energiast, mis on päeva jooksul kehasse kogunenud. Muusika on omamoodi meditatsioon, mis võib viia teid harmooniani iseendaga.

46. Et parem oleks hingata, et südamel ei oleks raske, osake nutta.

47. Kui tülitsete kellegagi ja ta ütleb teile jälkusi, neab teid ja te hakkate ennast halvasti tundma, siis võib teha peegelduse-tagasisaatmise (saata inimesele tagasi see negatiivne, millega ta teid üle külvas). Kuudavalt: „Sinu sõnad sulle õlgadele, sinu mõtted sulle, ......(nimi)“

48. Teie jõud on teie mõtetes. Ärge kunagi mõelge armastatud inimesest halvasti, kui olete raevunud. Vastasel juhul kutsute ise õnnetuse tema peale. Mõtted- see on üks teadvuse varjatud energia allikatest. Iga mõtte sünnitab reaalse tegevuse. Kui mitte teie enda oma, siis terve maailma oma.

49. Et inimesi teie poole tõmbaks, minge neile vastu. Olge altruistlikud. See lisab teile jõudu, energiat, mis võib arvesse tulla järgmistes eludes, aga mõjub kindlasti teile hästi. Samas ei tohi segi ajada siirast altruismi omakasupüüdlikuga.

50. Kui tunnete, et situatsioonil pole lahendust, siis tõstke käsi kõrgemale ka laske pärast järsult alla sõnadega: „Ah las minna kus...“ või „Käigu ta Kuu peale!“ vms. Ja siis mõelge uuesti. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

51. Õppige armastama, õppige ka mitte solvuma, aga kui solvutegi, siis andestage ruttu. Olge õnnelikud ja armastage teineteist.

52. Kui naine ostab söögikraami, siis ostab ta õnnelikke tulevasi päevi oma pere jaoks. Iga värske, ilus, küps ja lõhnav juur- või puuvili – see on õnnelik ja rahulik päev selles peres. Mees omalt poolt peab kindlustama, et naisel oleks piisavalt raha selleks, et ta saaks valida kõige kvaliteetsemaid toiduaineid. Peres, kus hoitakse toiduainete arvelt kokku, loob perele vaesust ja mitteõnnelik olemist, sest toidu pealt koonerdamine, see on kokkuhoid pere õnne arvelt.

53. Toidu ülejäägid. Heal perenaisel toitu üle ei jää. Kui jääb, siis on ta mittemaitsev. See, kes viskab ülejääke minema, viskab minema oma edu. Niipalju kui inimene viskab ära toitu ülekülluse ajal, niipalju tal ka puuduse ajal puudu tuleb. Tuleb süüa nii, et söök ei läheks raisku. Ärge sööge kõike korraga ära, vaid jätke osa pärastiseks. Pange sööki silma järgi ja tehke siis täpselt pooleks. See on just see kogus, mida teie kõhul vaja on. Aga kui ikka ei õnnestunud kõike ära süüa, siis toitke ükskõik millist inimest tänavalt või äärmisel juhul looma.

54. Kui tunnete, et teil ei ole hea ja miski vaevab-häirib, siis hakake kehaga tegema sujuvaid liigutusi, nagu tantsides. Nii saate tagasi oma energia, endisesse voolusängi ja puhastate pea (mõistuse) kannatamisest.

/tõlkinud I. Prass/

Allikas: Internet