Kuidas teha vahet ihal ja armastusel?

Kuidas saada aru, kas suhe põhineb vaid silmipimestaval lummusel ja füüsilisel ihal või on tegemist hoopis armastusega, mis pakub tõelist rõõmu ja teineteise seltsi nautimist ka pikemas plaanis?
Üsna sageli näeme, et seksuaaliha on kuulus oma terve mõistuse ja intuitsiooni kustutamise võime poolest eriti tundlike inimeste puhul. Miks? Sest seksuaalne kiindumus on programm, mis tekib muutunud teadvuseseisundis eesmärgiga toota järglasi. Uurimuste järgi on aju protsessid selles faasis sarnased uimastite mõju all olemise seisundile. Aju-uuringute pildid näitavad, et ajus aktiveerub sama piirkond, kui sõltlane saab kokaiinidoosi, või kui inimene kogeb intensiivset füüsilist külgetõmmet teise suhtes. Samuti suhte varasemates faasides, mil seksuaalhormoonid möllavad, toidetakse iha idealiseerimise ja projektsiooni kaudu. Teisisõnu näed teises seda mida sa loodad või vajad teise olevat selle asemel, et näha tegelikku inimest, vigu ja muud.

Iha toetub puhtalt füüsilisele meeldivusele ja fantaasiale, ning tihti kaob kui „päris“ inimene nähtavale tuleb. Selles faasis kantakse justkui roosasid prille ja temas(keses) „ei ole midagi valesti“. Siis meeldib teise juures kõik. Armastada ei tähenda iha välistamist. Tegelikult iha võib juhtida armastuseni. Kuigi armastus, mis ei baseeru idealiseerimisele või projektsioonile, eeldab aega teineteise tundmaõppimiseks. Allpool mõnedon märgid iha armastusest eristamiseks.

Iha märgid:

· Oled totaalselt fokusseeritud teise kehale ja väljanägemisele.

· Oled huvitatud seksist, kuid mitte vestlustest.

· Sa hoiaksid suhte pigem fantaasia tasandil, et mitte arutleda tunnete teemadel.

· Sa tahaksid lahkuda peagi peale seksi, et mitte mõelda hommikul koos ärgates hommikusöögi peale.

· Olete armastajad, mitte sõbrad.

Armastuse märgid:

· Sa soovid koos veeta pigem kvaliteetaega, kui seksida.

· Sukeldud vestlustesse unustades aja.

· Kuulate ausalt teineteise tundeid ja soovite teha teist õnnelikuks.

· Kaaslane motiveerib sind saama paremaks.

· Soovite mõlemad kohtuda teineteise perekonna ja sõpradega.

Seksuaalse külgetõmbe väljakutse seisneb oma keskmes viibimises ja kõhutunde kuulamises eriti suhte varajases faasis. See ei ole kerge ülesanne kui hormoonid vohavad, kuid on oluline suhte kohta otsuste tegemiseks. Siinkohal mõned vihjed, mis aitavad kiindumuse korral keskmesse jääda. Pole vaja iha „juhet välja tõmmata“, kuid allolevad vihjed võivad juhtida suurema teadlikkuse poole ja vältida kiindumusse uppumist.

Neli negatiivset kõhutunnet suhetes:

1. Tasane sisehääl teatab ohust või manitseb olema ettevaatlik

2. Sul on halb enesetunne, ebamugavus, või energiakadu peale kallimaga koos olemist.

3. Su kiindumine tundub Sulle destruktiivne või „pime“.

4. Sul on ebamugav tunne tema tähelepanu ja kohtlemise pärast, kuid kardad, et kui seda talle mainid, siis tõukad ta endast eemale.

Olles aastaid tööd teinud vägivalla ohvritega olen pannud tähele, et naiste kõhutunne on neile suhte alguses alati märku andnud, et midagi oli valesti, kuid nad otsustasid seda ignoreerida. Muster on üsna järjekindlalt sarnane. Enamasti on lugu selline: „Ma kohtusin mehega. Alguses oli ta kena, seksikas, võttis mu jalust maha. Meie vahel oli imeline elekter. Summutasin sisetunde hääle endas, kuna tõlgendasin seda kui hirmu suhtes teisest sõltuvusse jääda. Kui hiljem ilmnesid vägivalla aktid, olin juba ülepeakaela konksu otsas“. Mõned kõhutunde märgid on kõike muud, kui peened. Üks naisterahvas näiteks maandus esmaselt kohtumiselt tulles haiglasse psühhosomaatilise kõhuvaluga. Kuid kas see takistas teda oma kaalslast edaspidi kohtamast? Ei. Sellistelt naistelt saame me tõelise maailmas elamise õppetunni: hoolimata sellest kui vastupandamatu keegi meile tundub, tuleks esmajoones pöörata tähelepanu oma sisetunnetele, mis annavad võimaluse tunnetada tundmatut.

On palju parem alustada suhet kellegagi, kelle suhtes kõhutunne on meeldiv. Sel juhul ei ole vaja kahelda. On vaja anda endale luba oma kõhutunde kuulamiseks kui see teatab: „see inimene on Sinu jaoks tervislik. Teil on võimalik teineteist õnnelikuks teha“. Et olla õnnelik, peab riskima, kuid samuti võtma arvesse ilmnevaid ohusignaale. Sellisel viisil on võimalik targalt siseneda toetavasse suhtesse, mida oled igatsenud.

Autor: Elina Kirt
Allikas: www.teraapia.com

Andestamine ühendab

Andestamine ja andekspalumine on meile kõigile tuttavad ja tekitavad tihti ka sisemisi tõrkeid. Püüdes mõista, et keegi meist pole vaga kui lambatall, vaid et inimestes on nii voorusi kui puudusi, muutuvad ka andestamine ja andekspalumine lihtsamaks.
Leppimise komponendid

India päritolu Ameerika psühhoanalüütik, kirjanik ja poeet Salman Akhtar on andestamisega seotud aspekte laiemalt uurinud ning leiab, et andestamine on tõhus, kui sellel on kolm kindlat komponenti. Esimeks eelduseks peab Akhtar kättemaksu (revenge). Ta selgitab, et poliitilise korrektsuse vaatevinklist pole see kahtlemata sobilik, kuid võimaldab pahateo või solvangu ohvril tõusta passiivse kannataja rollist aktiivsemale positsioonile. See laseb ohvril tunnetada, et ta ei ole sõltuv teiste tujudest, vägivaldsusest ega armulikkusest, vaid et ta võib olla ise olukorra peremees, et tal on võimu ja võimeid asjaolude suunamiseks.

Kättemaks võib olla reaalne või fantaseeritud. Psühholoogilises plaanis on kannatuste eest tasumise mitteteadlik dünaamika üsna keeruline: kättemaks või karistus võimaldab ohvril tunda mõnu oma agressiivsetest tunnetest. See on Akhtari sõnul ilmselt vältimatu eeldus tõeliselt andestavale leppimisele. Ka üksnes fantaasiates läbi elatud kättemaksuaktsioonist tulenev rahuldus tekitab olukorra, kus ohver pole enam süütu kannataja ega pahategija ainus julm osapool. Mõlemad on kahjustatud ja samas ka põhjustanud haavu. See loob aluse nii enda kui ka vaenu teise osapoole suhtes empaatia tundmiseks ning leppimise poole liikumiseks.

Teise eeldusena toob Akhtar välja kahetsuse ja hüvitamise (reparation). Siin ei pea ta silmas mitte materiaalset hüvitist, isegi kui see peaks siirale leppimisele järgnema. Pigem aitab ohvril andestada ja hingehaavadest kosuda selge arusaamine, et solvaja või pahategija on mõistnud, milliseid ebameeldivusi ja kannatusi ta on tekitanud, see aitab kannatanul taastada ka reaalsustaju. Kui pahategija tunnistab oma tegu, aga tühistab ohvri tunded (pole midagi, ma ju kogemata, tühiasi, mis sa nutad), siis on see topeltvägivald – ohver võib tunda, et tema piire ja tajumusi on jälle rünnatud.

Pahategija kahetsus ja andekspalumine võimaldavad ohvril tõusta passiivselt positsioonilt otsustaja seisusesse, kel on voli määrata, kas andestada või mitte. Andekspalumine võimaldab ohvril luua reaalsema pildi toimunust ja enese väärtusest, seega integreerida ebameeldiv kogemus oma psüühilisse maailma. Vastasel juhul võib traumakogemus kapselduda ning seda on raske unustada. Kui kuidagi isegi õnnestub trauma psüühiliste kaitsete abil teadvusest välja tõrjuda, võib see tulla esile hirmudes, ärevuses ja alateadlikult ka käitumises.

Leppimise kolmas eeldus on uuesti läbivaatamine ehk vaagimine (reconsideration). Vaagida on võimalik, kui ohver on saanud tunnetada rahulolevalt oma potentsiaali kättemaksjana, vabandused on kinnitanud tema tajumusi kannatustest ja toimunust ning tänu sellele ta saab vaadelda pahategu kõrvaltvaataja pilguga.

Nende kolme etapi läbimine kergendab Salman Akhtari sõnul ebaõiglase kohtlemisega seotud tunnete läbielamist, oma hävitavate tunnete omaksvõtmist, pahategija empaatilist mõistmist ning kõige selle tulemusena tõelist ja täiskasvanulikult küpset leppimist.

Andestamisraskused

Mõned inimesed ei suuda andestada. Ka kergemaid üleastumisi võivad nad pidada parandamatute haavade allikaks. Raskelt haavatuna võidakse tunda end alateadlikult süüdi, et midagi paha sai üldse juhtuda, ja vajutakse masendusse. Süütunne ei luba sel juhul olukorda laiemalt vaadata. Masendunud ohver võib võtta enda vastu suunatud vägivalda karistusena ja endamisi arutleda: "Kui sain karistada, siis järelikult olen milleski süüdi. Asjaga edasi tegelemine võib põhjustada süü ja kannatuste leevenemise asemel hoopis häbi." Agressiivsus on siin suunatud enese, mitte pahategija vastu.

Mõned inimesed pühenduvad haavata saades kättemaksule. Kui kättemaks saab põhiliseks rahuldustpakkuvaks eesmärgiks, siis on oht, et ohver võib muutuda ise halastamatuks pahategijaks, kelle motivatsioon inimsuhetes ja tegevustes üldse on juhitud eelkõige kalkidest ning jäikadest tõekspidamistest õigluse ja ebaõigluse suhtes. Sel juhul võib tema moraalikaalutlustes olla liialt vähe inimlikkust. Tehes teisi ohvriks, on ta sõltuv oma agressiivsetest tunnetest ning võib samas tunda end abituna: psüühika nartsissistlik struktuur hävitab kõik head alged ja tunded, mis lubaksid mõistvust ja hoolivust enese suhtes. Samuti püütakse vältida kõike, mis võiks end teistele avatuks ja seega taas kord haavatavaks teha.

Andekspalumine

Pole lihtne näha ega tunnistada, et midagi on valesti tehtud ja keegi on seetõttu kannatada saanud. Andekspalumine aga eeldab, et pahategija, kes (kuigi võib-olla tahtmatult) on põhjustanud emotsionaalseid, füüsilisi või materiaalseid kaotusi ja kannatusi, mõistab, et on toime pannud midagi halba. Sel juhul võetakse vastutus oma tegude tagajärgede eest ning püütakse teise kannatusi kuidagi korvata.

Vabandust paluda ei pruugi ka sel juhul olla väga kerge. Samuti võib olla keeruline leida endas alandlikkust ja asetada end teise armulikkuse meelevalda – andestab või mitte? Isegi kui saadakse andeks, võib see nõuda pingutust, et aktsepteerida enese agressiivseid või hirmunud külgi, millest varem võib-olla aimugi polnud. Tavaliselt on oma osa siin ka häbil, nii ohvri kui ka pahategija puhul.

Miks otsitakse andestust ja andestatakse?

Andekspalumine ja andestamine laseb inimestel ühendada oma jõud, leppimine võib luua emotsionaalselt toetava ja rahuldustpakkuva sideme kaaslaste vahel. Paljudele inimestele on oluline kogeda, et nad on kellegi poolt armastatud, ning ise armastada. Ka hingelise läheduse soojus ja hoolivus ning lootus paremale tulevikule võivad olla leppimise ajendiks

Maailm pole must-valge

Kokkuvõtteks sobib Austria päritolu Briti psühhoanalüütiku Melanie Kleini tõdemus, et lapsena on armastavad ja vaenulikud tunded meis eraldi ning mõnede inimeste puhul võivad need jäädagi eraldi. Sel juhul valitseb must-valge maailmapilt – inimesed saavad olla kas head või üksnes halvad, mitte mõlemat korraga. Raske on näha, et heal inimesel võib esineda ebameeldivaid jooni või käitumist, seda ka enda puhul. Samuti üritatakse eemale tõrjuda täiesti halvana tajutud inimese meeldivaid omadusi. Kui head ja halvad tunded on jäigalt üksteisest eraldatud, siis on ka andestamine ja andekspalumine keerulisem, kui mitte suisa võimatu.

Kui inimeses on ettekujutus teistest ja endast nii hea kui ka halvana, siis muutub süütunne armastuse elemendiks ning aitab häid suhteid hoida ja taasluua. Teisele andestamine eeldab enese ebameeldivate tunnete omaksvõtmist. Unustada saab siis, kui on tõeliselt andestatud. Andestamist tasuks hoida meeles.


Allikas: Tervis Pluss, www.tervispluss.ee

Ohumärgid paarisuhtes

Enamasti algavad kõik paarisuhted armastusega, ka need, kus mees hakkab hiljem naise vastu kasutama vägivalda. Järgnevalt on loetletud märke, mis sageli viitavad lähisuhtes hilisema otsese vägivalla võimalusele
Kas mees on armukade ja nõudlik, käitub omanikuna?
Armukadedus ei ole suunatud vaid Sinu tuttavatele meestele, vaid ka Sinu sõbrannadele ja sugulastele.

* Kas ta naeruvääristab Su mõtteid ja tundeid?
* Kas Sa oled mehe tunnete ja ootuste keskpunkt, milleta ta ei saa elada? Kas ta usub, et ainult Sina saad ta õnnelikuks teha?
* Kas ta käitub kontrollivalt? Tahab ta pidevalt teada, kus Sa oled, mida teed ja kellega kohtud?
* Ootab ta, et Sa täidaksid tema näpunäiteid ja käske?
* Paneb ta Sind tundma, et Sa oled kogu aeg milleski süüdi või peaksid millegi pärast andeks paluma? Kas Sul tekib tema reaktsioonidest tunne, et Sa ei tee kunagi midagi õigesti?
* Kas Sa kardad tema kuuldes oma arvamusi välja öelda?
* Kas ta on julm kodu- ja lemmikloomade vastu?
* Kas ta süüdistab alati teisi (ja Sind), kui ilmneb mõni probleem?
* Kas ta on Sind sundinud seksile? Kas ta on sundinud Sind seksima viisil, mis tekitab Sinus ebamugavust?
* Kas ta on lõhkunud esemeid või muid asju teie kodus? Kas ta on Sind ähvardanud vägivallaga?
* Kas tal on jäigad seisukohad soorollide küsimuses? Kas tal on kindlad veendumused selles, milline peab olema "õige" naine?
* Kas ta kohtleb Sind jämedalt? Kas ta kasutab füüsilist jõudu, et sundida Sind tegema, mida ta tahab? Kardad Sa teda vihastada?
* Kas ta käitub teiste juuresolekul teisiti?
* Kas ta on ettearvamatu, tujukas, enesekeskne?
* Kas ta on käitunud hoolimatult või vägivaldselt laste suhtes? Kas lapsed tunnevad end temaga turvaliselt? Kas ta on ähvardanud võtta Sinult lapsed, kui Sa oled temaga lahkuminekust rääkinud?



Kui jah, pöördu julgelt meie poole, aitame Sind! www.naistetugi.ee

Armumine

Armumine on tunne, mida me kõik oma elus tundnud oleme. Seda mõnusat tunnet on kirjeldatud paljudel erinevatel viisidel, palju suuri sündmusi on sellest alguse saanud. Ilmselt võib Viktoria Saadi raamatu "Suhte alkeemia" sündi seostada armumisega, sest kõik suhted algavad armumisega. Raamatu alguses kirjutab Viktoria armumisest toredalt:
Tavaliselt juhtub see üsna ootamatult. Raske on seletada, millised suuremad või väiksemad detailid meid ükste ises köidavad. Alates kaelakumerusest ja naeratusest kuni maailmani, millesse selle inimesega koos sissepääs on lubatud. See on üsna kummaline ja ebaloogiline tunne - väljavalitu kõrval seistes hakkavad kõhus liblikad lendama ning sind tõmbab senitundmatu jõud. Ja nii juhtub veel enne, kui me teame sellest inimesest midagi enamat kui see, et ta lihtsalt olemas on.

Tunneme, et temaga olles on kõik teisiti, ja see on väga mõnus. Nii see juhtubki, siiralt, ette kavatsemata, nagu satuksid mingil suvalisel ajahetkel väljale, kus armastuse energia juba enne meid olemas oli. Õige ajastus, sünkroonsus. Enne kui jõudsime midagi arvata, oli see energia meist juba läbi käinud. Liiga suur, et eirata, liiga mõistmatu, et kohe omaks võtta. Mõistus tõrgub alguses sellele ebaratsionaalsusele vastu. See nagu ei haakuks, tundub liiga võõras, kuid mõnus.

Öeldakse, et armastus ei hüüa tulles, ja sellele vastu vaielda on peaaegu võimatu. Armastus imbub meisse luba küsimata. Me petame ennast, kui ütleme, et otsustame, kas armuda või mitte. Selleks hetkeks, kui otsustama hakkame, on armastus juba meie sees. Ja kõige rohkem, mida me teha saame, on teda märgates hakata kaaluma, kas ajada ta minema või lasta jääda ja meid tundmatusse kaasa viia. Või mis on kõige tõenäolisem - me läheme esimese impulsiga kaasa, ilma et ise märkaksimegi.

Kas armutundele edaspidi ka teadlikult järgneme ja laseme tal lahti rulluma hakata, sõltub mitmest asjaolust. Kui palju see meie väärtuste ja elupõhimõttega kokku läheb? Kas üldse oleme avatud ettearvamatule ja plaanimatule? Kui palju suudame usaldada midagi, mis on väljaspool meie igapäevast mõtlemist, ja uskuda, et toimuv on väärtuslik. Uskuda veel enne, kui mõistame selle täpset väärtust. Kas sul on eelnevaid kogemusi tõsisema armumisega? Kui kaalutlev ja arutlev sa oled? Teisisõnu, järgneda millelegi nii kontrolli alt väljuvale nagu armumine on üsna julge ja kohati naiivne samm. Kas sulle meeldib naiivsus? Ega naiivsusel midagi viga pole, kõik me vajame seda veidike, kui mõelda, et naiivsuse taga peitub avatus ja loovus.

Armumine on loov ja inspireeriv. See on kingitus. Paljud aga kardavad seda tunnet. Kõik väljub kontrolli alt. Seni olulised asjad ei tundu enam nii olulised ja järsku tekivad enneolematud soovid, mille täitmiseks tuleb midagi endas ja enda ümber muuta. Vahest liiga palju. Aga mis siis, kui ei saa ega oska? Kui hind on liiga kõrge ning liiga paljust peab loobuma? Mis siis, kui oled juba mitu korda põrganud ühe ja sama takistuse vastu? Takistuse, mis on sinu sees: julgus usaldada, julgus proovida ja ka haiget saada. Sa lihtsalt ei saa seda endale veel kord lubada, see on mõeldamatu luksus.

Teisalt annab armutunne jõudu teha midagi, mida me tavalises olekus iial ette ei võtaks. On inimesi, kes tänu armumisele on pool maailma läbi sõitnud. Armumised on viinud paika, kuhu muidu poleks ehk elu sees sattunud: teise riiki, teise kultuuri, kus avastad ka iseennast hoopis teisest küljest.

Allikas:alkeemia.ee

Armastuse jook‏

Kord sattusin ühel meditatsioonil ruumi, kus jagati armastuse jooki. Ilus peeker oli ja joojateks olid ainult naised. Palusin, et mulle ka seda jooki maitsta antaks. Mulle viibutati sõrmega ja öeldi: “Sina, mees, pead jooma naise südamest”! Ilmselt on iga mees tundnud jõuetuse ja elu lõpu tunnet, kui tal armsamaga suhted sassi lähevad ja naine armastuse kraani kinni keerab või selle otsa kellegi teise paneb. Ilmselt on iga naine tundnud oma südames seletamatut raskust kuni südame lõhkiminekutundeni välja, kui tema mees saab armastust mõne teise naise käest. Naise armastuse andmise kanal on täpses vastavuses mehe vastuvõtukanaliga. Kõik võõrenergiad (teised mehed ja naised) selles kanalis tuntakse hoobilt ära. Kui me oskaksime seda tunnet usaldada ja sellest ka koheselt oma partnerit delikaatselt informeerida, lahendaksime oma vead juba eos ja ei peaks nii palju kannatama. Naise armastus lööb õitsele, kui mees selle tänuga vastu võtab. Teisitiöeldes annab mees oma tahtega naise armastusele jõu, liikumise kiiruse ja võimsuse. Seepärast ihaldavadki naised jõulisi mehi. Mis puudutab mehe-naise tervikliitu, siis naise jaoks selles tervikus on mees looja ja mehe jaoks on naine jumal. Looja on pea ja jumal on süda. Südamevalu ja peavalu on ühe terviku erinevad otsad. Valu tekib süüdistamistest. Süüdistamised tekivad arusaamatustest, arusaamatused tekivad valedest arusaamadest. Vale arusaam tekib religioonist ehk klammerdumisest vanadesse arusaamadesse. Probleem hakkab selginema sellest momendist, kui arusaamise asemel hakatakse endale aru andma ja lõpetatakse nii enda kui teiste süüdistamine.