Lihtsa ja kergesti valmistatava lillepotialuse saab meisterdada puuhalgudest.‏

Lihtsa ja kergesti valmistatava lillepotialuse saab meisterdada puuhalgudest.
Selleks läheb vaja umbes sületäis puuhalge (soovitavalt kahes pikkuses) ja sidumisvahendina traati või mõnest looduslikust materjalist nööri. Tööriistadest on vaja kirvest, tange või kääre.
Lillealuse sisemise osa valmistamiseks valida veidi lühemad puuhalud, mis traadi või nööriga kokku seotakse. Välimine ring aga moodustub pikematest puuhalgudest. Selliselt moodustub keskele justkui tasku, kuhu kenasti lillepott sobitub ning pole hirmu, et ta tuulega sealt maha libiseb. Loomulikult võib aluse valmistada ka vaid ühepikkustest puuhalgudest. Et lillealus võimalikult tihe saaks, võib hiljem halgude vahele suruda peenemad lipid.


Puuhalgudest lillepotialus sobib suurepäraselt maakodu või suvilat kaunistama. Teda on lihtne valmistada ja ta on odav pealegi.
Nüüd, kus suvelillede aeg on kohe otsa saamas, võib puuhalgudest alusele seada sügisejahedust trotsivaid taimi (eerikad, dekoratiivkapsas jms) või meisterdada sügisene õueseade, kuhu võib kasutada nii kuuse kui männioksi, värvilaiguna pihlakaid ning sügisvärvides puulehti.


Astrid Lepik
01. september 2010

Peiulill

Peiulill on hinnatud maitse ja ravimtaim

Peiulill (Tagetes) on tänu oma suurele õitsemisvõimele ja õite vastupidavusele meil tuntud ja sametlilleks "barhattsõ". Samas kasvatatakse Eestis viimasel ajal sametlille ehk rahvakeeles levinud suvelill nii avamaal, lillekastis kui kalmistul. Segadust tekitab ka see, et venelased kutsuvad peiulille suviasalead ehk suureõielist klarkiat, mis on hoopis pajulilleliste sugukonna taim. Sakslastel on peiulilled tuntud tudengilillena, inglastel Marigold'i ehk "kuldse Meeri" nime all, poolakad kutsuvad neid heksamiitideks (heksamiit - kallis samet- või siidriie) ja ukrainlased mustkulmuks (tsernobrovka).

Peiulill kui ilutaim

Tagetesed külvata veebruari lõpul-märtsi algul köetavasse kasvuhoonesse või tuppa aknalauale asetatud kasti või topsidesse, mis on täidetud hariliku aiamullaga. Parim idanemistemperatuur on 18^oC. Taimed tärkavad 7-9 päevaga. Pikeerimisel istutada potti mitu taime korraga, sest siis moodustuvad õiepungad juba mais. Madalamate sortide taimepallid istutada 20x30 cm, kõrgemad sordid 30x40 cm vahedega. Päikesepaistelises kohas lepivad peiulilled igasuguse pinnasega. Kuna peiulilled taluvad hästi ka tuult, sobivad madalamad sordid rõdukasti istutamiseks ja seda eriti siniste päsmaslilledega. Noortele taimedele ohtlikeks võivad aga saada teod-nälkjad, ka liigne lämmastik vähendab õiepungade teket. Kasta iga kahe nädala tagant täisväetiselahusega. Soojal sügisel õitseb tagetes külmade tulekuni.

Kõrge peiulill (Tagetes erecta) õitseb juunist kuni öökülmade saabumiseni. Kasvab kuni 70 cm pikkuseks ja meenutab täisõielist krüsanteemi. 1 g mahub 300 seemet. Uued sordid on aretatud vähem lõhnavatena ja on sobilikud ka lõikelilleks. Eesti Sordiseeme soovitab meil kasvatada sorte 'Orange' ja 'Prinz'.

Madala peiulille paljuõielisel liigil (Tagetes patula) on meile tuntum täidisõileine vorm. Vähem kasvatatakse ühekordset madalat paljuõielist vormi (Tagetes patula nana), 1 g mahub 360 seemet. Mõlemad kasvavad 25-35 cm kõrguseks, eelistades eelkõige päikesepaistelist kasvukohta, kus õitsevad rikkalikult. Väga head peenra ääristaimed. Eesti Sordiseeme soovitab meil ühekordsetest kasvatada sorte 'Naughty' ja 'Marietta' ning suure täidisõiega sortidest 'Bolero', 'Red Brocade' ja 'Valenca'.

Peenelehine peiulill (Tagetes tenuifolia) on väga tugeva lõhnaga ja moodustab kompaktseid kuni 30 cm kõrguseid puhmaid, mis on tihedalt kaetud 2,5 cm läbimõõduga kollaste kuni säravoranzide õitega. Eriti sobilikud püsilillepeenra tühimikesse kui looduslähedasse köögiviljaaeda.

Peiulill kui looduslik taimekaitsja

Lillepeenral on peiulill suurepärane tigude-nälkjate ligimeelitaja- ole aga mees neid ära korjama. Kui veel jätkub aega ja tahtmist tageteste lähedale pinnasesse kaevata pooleliitrised purgid (purgi serv olgu pinnasega ühel tasandil) ja täita need veega, millesse on valatud sorts õlut, siis ongi mitme peibutajaga teopüünis olemas.

Veelgi suurem mõju on tagetesel nematoodide (ümarusside) vastu võitlemiseks. Mulla- ja taimenematoodid (kiduussid ja ingerjad) on inimsilmaga raskesti eristavad 1-2 mm pikkused taimeparasiidid, mis põhjustavad tervete kudede mädanemist ning kärbumist. Ka siin evivad peiulilled nematoode ligimeelitavaid aineid, kahjurid tungivad taime ja kahjustavad seal kaotades paljunemisvõime ja hukkuvad. Seega koduaias, kus on palju nematoode (eriti endine kartuli- või maasikamaa) tuleks see katta paksu peiulille vaibaga. Samuti ei ole soovitav peiulille sealt ka sügisel öökülmade kahjustuse korral koristada vaid jätta taimejäänused maapinnale ning nad sisse kaevata tekitades nematoote tõrjuva multsi.

Peiulill kui ravim ja maitsetaim

Peiulille lehed sisaldavad pea 100 mg% askorbiinhapet ja 0,3% eeterlikke õlisid. Õites on rohkesti karotiini ja eeterlikke õlisid kuni 0,5%. Peiulille õli on hinnatud kondiitri- ja likööritööstuses, parfümeerias ja farmaatsias. Eeterliku õli saamiseks kasvatatakse Lõuna-Euroopas eelkõige Tagetes signatat, mille õied sisaldavad eeterlikku õli 1,3 ja lehed 1,5%.

Rahvameditsiinis kasutatakse peiulille õite vesitõmmist eelkõige kui kuseleajavat, higistamist soodustavat ja ussnugilisi väljundavat vahendit. Lõunas on peiulill eriti populaarne lambalihatoitude maitsestamisel, kus peiulille kuivatatud õisi lisatakse lambalihale arvestusega 1 kerge supilusikatäis 1 kg toore liha kohta. Peiulill on sobilik maitseaine ka metslooma- või linnulihale. Taignas asendab peiulill edukalt kallist safranit, värvides selle kuldkollaseks.

Toite peiulilledega

Marineerimisnõu 3/4 ulatuses, ladudes viimse kihi sibularatastest. 1 kg lambaliha kohta lisada 1 kuhjas sl peiulille kroonlehti, 10 peiulille küpsiste valmistamiseks kloppida 4 munavalget 50 g suhkruga vahtu, 2 kuhjas supilusikatäit värskeid või 1,5 sl kuivatatud pulbriks hõõrutud peiulille kroonlehti hõõruda 50 g suhkru ja munakollastega ühtlaseks massiks, 4 kuhjas supilusikatäit margariini sulatada ja segada eelnevale juurde. Munamassid segada omavahel koos 100 g nisujahuga. Taigen valada neljakandilisse margariiniga määritud pannile, küpsetada kuldpruuniks ja lõigata siis kohe neljakandilisteks küpsisteks.

Saslõki marinaad lambalihale: saslõkile sobilikus suuruses tükeldatud lambaliha ning jällegi kiht punast veini ja teine 5-6%list äädikat (soovitav veiniäädikat). Peale asetada vajutis ja viia liha paariks päevaks Marineerimisnõu põhja asetada kiht sibularattaid ja nendele tihe kiht jahedasse laagerduma. Küpsetamise ajal kasta liha pidevalt marinaadiga. Marineeritud sibularattaid serveerida nõrutatult või vähese õliga läbipraetult küpsetatud lihatükkide juurde. Sibularattaid koos maitseainetega ja täita nii kiht-kihilt tera nelki, 20 tera musta pipart, 3-4 purustatud loorberilehte, 1 tl soola.

Toivo Niiberg

Kuidas ehitada kiviaeda‏

Kiviaia ehitamine ja eriti parandamine on jõukohane igaühele.
Eesti taluehituse lahutamatu osa on õue- ja karjaaiad, mis on ühtlasi olnud omapäraseks sidemeks meid ümbritseva looduse – metsade, karjamaade ja põldude – ning taluhoonete vahel.
Esimesed karja- ja õueaiad tekkisid arvatavalt juba siis, kui Eestimaa elanikud hakkasid metsloomi kodustama ja karja kasvatama. Tuli hoida koduloomad koos ning piirata metsloomade pääsu eluhoonete juurde. Mõistetavalt muutus aedade tähtsus eriti oluliseks siis, kui hakati tegelema põllundusega ja omaks võeti paikne elamisviis.
Kui õueaedade lahendused on olnud kogu Eesti alal enam-vähem ühesugused, siis karjaaia tüübid olenesid peamiselt kohalikust kättesaadavamast ehitusmaterjalist. Põhja-Eestis oli selleks eelkõige paekivi, põllukivi ja puit, Lõuna-Eestis kasutati aedadeks eelkõige puitu ja põllukivi. Lääne-Eestis ja saartel seevastu domineerivad dolokivist aiad, kuigi piirkonniti võis kohata ka maakivist või puidust aedu.



Hästi ehitatud kiviaed võib püsida aastasadu, nõudmata erilist hoolt või vaeva, olles iseseisvat kultuurilist väärtust omav ja säilitamst vääriv objekt. Põllu- ja paekivist aiad tekkisid paljude aastate jooksul põllupeenardele ja külavahe- ning karjateede äärde põllult kokku kogutud kividest. Aja jooksul on aiad pikenenud ja suurenenud on ka nende kõrgus. Eesti kultuurmaastikul on kiviaiad olnud üks enampüsivaid elupaiga tunnuseid.
Kiviaiad võivad olla piirkonniti vägagi erinevad, nende hulk külas olenes maastikust ja aluskorra kivimist. Vanemad kiviaiad koosnevad sülletõstetavatest kividest, nendesse kiviaedadesse on rohkesti valatud talupoja higi ja vaeva. Suuri kive lasti maa sisse ning aeti tule ja kiiludega lõhki. Uuemal ajal lõhuti kive lõhkeainega ning seda tegid juba vastava oskusega kivilõhkujad.
Kiviaia ladumisel omad reeglid
Reeglina ei vaja kiviaed vundamenti ja kivid laotakse otse pinnasele. Eelnevalt eemaldatakse pinnasest kännud ja huumuskiht. Kiviaedade ladumisel tuleb lähtuda loogikast, et ülemise rea kivid ei töötaks kiiluna alumise rea suhtes, vaid toetuksid neile. Kivide asetuse põhimõte on selline, et suuremad kivid alla ja väiksemad peale. Samuti tuleb jälgida, et nn vertikaalsed vuugikohad ei kattuks. Ladumisel peaks iga asetatud kivi toetuma vähemalt kolmest punktist alumistele kividele ja fikseeruma. Logisevad või fikseerumata kivid muudavad massi suurenedes oma asendit ja võivad kaasa tuua varingu.
Erandiks on vaid Muhu- ja Saaremaal ehitatud aiad, mille puhul kiviaia alumised kivid lasti umbes 30 sentimeetri sügavusele maasse, ehk teisi sõnu tehti kiviaia jalg, et vältida kivide kerkimist külmaga. On teada, et XVII sajandi lõpul saatis kuberner Kuressaarest sealsetele mõisavalitsejatele ringkirjalise korralduse, milles esitati kindlad nõudmised piirkondlikele kiviaeda­dele. Seal oli selgelt kirjas, kui laiad ja kui kõrged kiviaiad pidid olema ja mitu sülda kiviaeda iga adramaaomanik aastas tegema pidi. Veel sadakond aastat tagasi kehtisid Saaremaal kindlaks määratud trahvisummad, kui loomad üle kehva aia naabrimehe põllule läksid. Mandril oli karjuste pidamine üsna tavaline ja seal vastutasid loomade paha peale minemise eest põhiliselt nemad, aga mitte kehva aia omanik.
Kiviaia ehitus toimus enamasti peale sügiseste põllutööde lõppu, siis veeti põllutööde käigus väljatulnud kivid kiviraunadest sinna, kus kiviaeda ehitati. See kivide vedu ja aia ehitamine toimus tavaliselt talgute korras ja põhilised talgulised olid mehed. Aia kõrgemaks ladumise ja parandamisega said hakkama ka naised. Kuid eks see tegemine sõltub otseselt ka kivide suurusest, sest suuremad kivid jäävad tavaliselt ikka meestele tõsta. Hea tava nõudis, et aiad pidid parandatud olema jüripäevaks, 23. aprilliks, sest siis lasti kari karjamaale.
Uue aja kiviaiad
Viimase sadakonna aastaga on toimunud nihe kiviaedade väljanägemises. Varasemal ajal ei pööratud nii suurt tähelepanu sellele, milline kiviaed oli, esmane ülesanne oli kivid põllult jalust ära saada ja teine, et aed peaks kinni loomad. Praegusel ajal peab kiviaed ka silmale ilus vaadata olema ja tihti ongi probleem selles, et kuna põllumaad pole endises ulatuses kasutuses, ei tule ka piisavalt palju kive maa seest, millega aeda parandada või juurde ehitada.
Paljud kunagi rajatud kiviaiad on praeguseks hävinend. Muhumaal näiteks veeti juba XIX sajandi lõpul paljud aiad Väinamere tammi ehitamiseks. Eelmise sajandi 50ndatel veeti mandril tohutul hulgal maakiviaedu killustikutööstusesse killustiku valmistamiseks ja kilomeetritest paekiviaedadest on põletatud lupja. Küllap see kõik käibki asja juurde, samas on ometi kurb, et ajaloolised kiviaedade süsteemid igaveseks hävitatud või kadunud on.
Suured muutused kiviaedade asukoha või funktsiooni osas toimusid ka seoses maade kruntimistega. Kord üles laotud kiviaeda transporditi harva teise kohta, kui maa piirid muutusid. Samas on ka teada, et paljusid kiviaedu, mis piiritülide käigus maha kisti, keegi enam korralikult tagasi ei ladunud.
Hoolitse oma kiviaia eest
Loodus ei salli tühja kohta ja nii on lugu ka kiviaiaga – ikka leidub taimi ja putukaid, kes kasutavad teie kiviaeda oma koduna. Seepärast ongi mõistlik hooldada kiviaedu nii minimaalselt kui võimalik, ehk teisisõnu, kiviaia äärest tuleks eemaldada võsa ja rohi, aga samblad ja samblikud, mis kividele kasvanud on, võiks lahkesti rahule jätta.
Samuti võiks jälgida vana kiviaia uuesti ülesladumisel, kas seal ei ole väikeste loomade käiguradu. Värskelt üleslaotud kiviaed võib mõnele väikesele metsloomale üsna suureks ebameeldivuseks osutuda ja saatuslikukski saada, kui ta palehigis põgeneda püüab.
Paekiviaeda saab laduda kuubiks, samas kui maakiviaed peab kindlasti ristlõikes trapetsikujuline olema. Paekiviaia puhul peaks lihtsalt vaatama, et sirgema ja pikema servaga kivid on välimises reas, siis ei lõhu loomad ja inimesed end nii kergesti vastu kive ära.
Uue kiviaia ehitaja peaks vaatama, millised aiad on just tema kodukohale omased. Kindlasti tuleks kasutada sellele paikkonnale omast materjali, sest siis moodustub loomulik side aia ja seda ümbritseva looduse vahel. Samas ärge unustage, et luba küsimata ei maksa naabri põllult kive ära vedada ega neid rannast korjata! Mõlemad teod on rangelt karistatavad.

Nälkjate vastu aitab orashein.

Harilik orashein (Elymus repens, sün. Agropyron repens) on pika harunenud roomava risoomi ja kiire paljunemise tõttu raskesti hävitatav mitmeaastane umbrohi. Tema kõrred ja lehed on aga mürgiallikaks limukatele, eriti nälkjatele.
Kasvukoha suhtes pole taim valiv. Enamasti on ta maaharijale tüliks põllul ja aias, kuid teda on ka kõikjal mujal: heina- ja karjamaal, tee- ja põlluäärel, prahipaigas ja jäätmaal, raudteel, võsastikus, jõe- ja järvekaldal ning mererannaski.
Selle elujõulise umbrohu juured on raviva toimega, mistõttu võib teda ka ravimtaimeks nimetada. Nälkjate vastu aga aitab hästi kuiv orasheinapuru. Värskelt niidetud rohul pole seda mõju, mis kuivatatud heinal. Seepärast tuleb orasrohupealsed kokku koguda, kiiresti päikesepaistel ära kuivatada ning peeneks hõõruda.


Kuiva puru võib raputada õhukese kihina näiteks rooside ja tomatitaimede ümber. See peletab eemale nii vihmaussid kui ka teod, aga eriti nälkjad. Pärast pikemat sajuperioodi tuleks tahenenud maapinnale uus kaitsekiht puistata.
Enne ulatuslikumat tarvitamist puistake orasheinapuru katseks iga taimeliigi üksiku esindaja ümber, et näha, kuidas ta avaldab mõju limukatele ja nende eest kaitstavatele taimedele.

Neile meeldib

- Tigude meelistaimed on hostad, mädarõigas, saialilled, tsinniad, peiulilled, kobarpead, põlduba, lehtsalat, jääsalat jm.
- Kivide ja vundamendi servad, lauajupid, tühjad lillepotid - kõik, mille varju saab peitu pugeda ning mis pakub mõnusat jahedust ja niiskust kuumal-kuival ajal.
- Lagunev puukooremultš on hea niiske ja soe koht, kuhu muneda.
- Pärast niitmist maha jääv niides pakub limukatele piisavalt niiskust ja turvet. Kasutage see ära ning jätke niitmine võimalikult õhtu peale. Kuival ajal võiksite paar tundi varem muru kasta, et meelitada nuhtlused liikvele. Öösel jõuavad niidese läbi takseerida mõned aplamad putukad ja hommikul, kui meie alles magame, linnudki asja üle kontrollida. Enne kui niidese kompostihunnikusse viite, vaadake see kindlasti ka ise üle ning korjake päikese eest peitu pugenud elukad kokku.
- Hilisõhtune kastmine meelitab peenrale teod ja paraku soodustab ka seenhaiguste lööbimist. Seepärast püüdke kasta kui vähegi võimalik varahommikul. Samas võiks otsida aias mõne varjulisema koha, mida niisutades meelitate ligi teod, et nad siis kokku koguda.
- Meelsasti kogunevad limukad maiustama banaani-, meloni-, kõrvitsa- ja arbuusikoortega, hõrgutiseks võib välja panna ka värske kurgi, õuna- ja kartuliviile ning -koort. Hästi maitsevad tigudele veel lehtsalat ja poolikud viinamarjad.
Neile ei meeldi

- Teod ja nälkjad munevad niiskesse, nätskesse ja silumata pinnasesse ning umbrohtunud aladele. Muretsege aiahark või hea labidas ning kaevake aed sügisel-kevadel korralikult läbi. Sedasi saavad hukka paljud talvituma pugenud teod ja nende munad.
- Tigude ja nälkjate liikumist takistab kõik, mis on kuiv ning terav: liiv, graniitkillustik, paekivi- ja tellisepuru, kuiv kohvipaks, purustatud munakoored ja teokarbid, klinkritolm, tuhk, lubi jne.
- Ebaaus võte on tigude püüdmisel ära kasutada nende õllelembust. Arvestades, et nad on alaealised, meelitage neid hoopis piima ja pärmiveega, need sobivad sama hästi. Asetage nõud peibutusjoogiga varjulisemasse kohta, kuhu nuhtlused meelsasti kogunevad. Vaadake, et anum oleks vähemalt 5 cm kõrgune, siis ei upu sinna kasulikud jooksiklased.
- Teod ja nälkjad ei salli, kui peenrale on laotatud multšiks koi- ja soolikarohtu, sidrunmelissi, münte, orasheina, tammelehti, kuuse- ja männiokkaid.
- Paljudest taimedest hoiavad teod kaugemale. Need on iirised, kurekellad, kurerehad, gladioolid, hortensiad, mündid, ingver, pune, nõmm-liivatee, koirohi, raudrohi, sibul, porrulauk, küüslauk.
Kuidas hukata

Kokkukorjatud tigude ja nälkjate hävitamiseks võib nad üle valada keeva veega ning matta seejärel kompostihunnikusse või kuhugi aia varjulisemasse ossa.
Surnuks kuivatamine superfosfaadi ja lubjaga võtab pisut rohkem aega, olles minu meelest ka piinarikkam. Samuti ei soovita ma kasutada jämedat soola, sest mida hakata peale soolatud tigudega? Aeda matmiseks nad ei sobi ja toiduks eelistan tigusid osta pigem poest.
Naabrusest tulevate tigude vältimiseks hoidke aia äärealad korralikult niidetuna ning umbrohuvabad, et teod ei saaks seal varjuda ega muneda. Tõkkeks võib kasutada ka kõrgemaid plastribasid.
Mürk toimib kuiva ja soojaga

Kaubanduses müügil olevad teomürgid sisaldavad tavaliselt metaldehüüdi. Mürk hakkab toimima temperatuuril üle +7°. Kõige tõhusama hävitustöö teeb see suvisel kuival ajal, kui sooja on 20° ringis. Mürk tekitab tigudel ja nälkjatel ärrituse, mis sunnib neid rohkesti lima eritama, suurendades veevajadust.
Oluline on teada, et mürk laguneb päikesekiirguse toimel. Kastmine ja vihm hävitab 24 tunni jooksul mürgi mõju, sest teod saavad oma veevarud taastada ning hakkavad veelgi vihasemalt taimi hävitama, sest need sisaldavad ju peamiselt vett.


Targu talita arhiiv
11. juuni 2010 10:56

Lihtne roikamööbel

Joonised: Ago Sepman

Tekst: Varje Talivee

Foto: Bulls

Kui maakodu juurde kuulub ka mets, siis selle hooldamisel-puhastamisel tekib aeg-ajalt ikka virn roikaid, millega saab aias lihtsamaid-kergemaid aiarajatisi ehitada – kerge pergola, õuepiire, aiamööbel vm.

Lihtne laud ja pink sobivad looduslähedasse aeda. Kaitse neid spetsiaalse puidukaitsevahendiga või veega vedeldatud välistingimustesse sobiva vesiemulsioonvärviga, et saada läbikumav efekt. Võid jätta mööbli ka tuule ja vihma parkida, siis saad mõne kuuga looduslikult halli mööbli.

Vajad:

• Roikaid
• Saagi, mutrivõtit, kruvikeerajat
• M10 keermelatti (lauale 5 meetrit, pingile 1 meeter)
• M10 mutreid ja vastavaid seibe 20 tk
• Pikemaid puidukruvisid
• Värvi või peitsi, pintslit

Tee nii:

Koori roikad ja lõika mõõtu. Puuri neile 11mm augud (vaata joonist), et keermelattidega ühendada.

Võid roikad katta värviga siis, kui mööblitükk juba valmis või siis enne kokkuühendamist – see nõuab rohkem aega, aga tulemus saab korrektsem. Et klaasid-tassid laual püsti seisaksid, kasuta laual suuremat kandikut.

Soovitusi elulõngade istutamiseks

Enne istutamise alustamist kastke elulõng korralikult läbi.
Lihtsaim tee selleks on taim koos potiga mõneks ajaks ämbrisse likku panna. Seejärel tõstke pott veest välja ning laske üleliigsel veel enne istutama asumist mullapallist välja nõrguda.
Istutusauk kaevake vähemalt kaks korda nii suur kui taime juurepall vajaks. Nõnda leiab taim ümbritseva mullaga kergemini kontakti ja juurdub kiiremini.
Täitke istutusauk ning vajutage taim korralikult kinni.
Harutage võrsed pärast istutamist lahti, et neil oleks võimalikult palju kasvuruumi. Kinnitage pikad võrsed ia 30 cm tagant toestusele.
Suunake noored võrsed võimaluse korral seina ning toestuse vahele. Kasvades peab taim võrestikust läbi kasvama ning haarab sel ajal toestusest kinni. Kui taim on istutatud ning võrestikule kinnitatud, kastke seda veel kord korralikult. Ühele taimele kulub umbes 10 l kastmisvett.

Allikas: "Lihtne aiatööraamat"