Mõnus, aromaatne ja kosutav tee okstest‏

Vaatamata õues valitsevale pakasele leiab sealtki ühtteist, millest kosutavat teed valmistada.
Külma ilmaga on ikka vaja ruttu sooja saada, selleks on taimetee joomine igati mõnus ja mõistlik. Samas vähenevad sagedasti teed keetes suvised kogutud teevarud kiiresti. Teekraamile lisa leiab muidugi poelettidelt, aga mõningast teematerjali saab ka talvisel ajal aiast korjata. Näiteks sobivad selleks mitmesugused viljapuude ja marjapõõsaste peened oksad, nagu mustsõstra- ja kirsioksad ning vaarikavarred. Tee valmistamiseks oksi korjates tuleks jälgida, et nad oleksid peened, noored ja terved. Kindlasti tuleb vältida kohti, mis on saastatud või kus on kasutatud taimekaitsevahendeid.
Okstest tee valmistamine võtab natuke rohkem aega kui kuivatatud taimedest. Magusaks tegemiseks võib kasutada nii mett kui suhkrut, kes soovib, võib tee sisse lisada ka viilukese sidrunit või ebaküdooniaid.



* Vaarikavartest tee omab meeldivat aroomi ja kaunist punakat värvust. Tee valmistamiseks võetakse 2 spl ürdi kohta 1,5 kl keeva vett ja lastakse 15-30 minutit soojas (eriti hästi sobib selleks puupliit) tõmmata. Vaarikavarretee aitab ka kehvveresuse, kinnise köha ja väsimuse korral ning vähendab valusid (reuma, peavalu, kõhuvalu).



* Kirsiokstest tee on samuti maitsev. Lisaks on temast tõhusat abi külmetushaiguste korral. Ka aitab kirsiokstest tõmmis korrastada sooletegevust.

* Mustsõstra okstest
tee on aromaatne ja mõnusa meeldiva maitsega. Lisaks sobib mustsõstra okstest tee külmetushaiguste korral ning vähendab peavalusid.


Astrid Lepik

Borjom, sajandeid vana sinivereliste jook

Sel aastal väärikat juubelit tähistav kuulus Gruusia veemark on säilitanud algse koostise ning ühes sellega omadused, mis võitsid kunagi populaarsuse ka vene aadelkonna seas.
Tsaari armee sõdurite kaudu jõudsid kuuldused mineraalvee väidetavalt tervistavatest omadustest vene aadelkonna sekka. Uskudes, et mineraalveel on tervendavad omadused kasutati seda näiteks sõdurite kõhutõbede ravitsemiseks. Pudelisse hakkas Borjomi piirkonna allikatest ammutatud vett villima suurvürst Mihhail Nikolajevitš Romanov 19nda sajandi lõpus, kelle residents (ülemisel pildil) on muide kujutatud ka pudeli etikettidel. Varsti muutus vesi populaarseks ka vene eliidi seas — näiteks armastas tuntud helilooja Pjotr Tšaikovski veeta aega Borjomi orgu sel ajal ehitatud parkides, hotellides ja spaades.
Uus tõus populaarsuses
Vanematele lugejatele on Borjomi teada-tuntud kindlasti juba Nõukogude ajast. Sellesse perioodi jääb ka tootmise tipp-mahud: Nõukogude ajal villiti ühtekokku aastas 400 miljonit pudelit Borjomi vett. Vesi oli kuulus ja armastatud üle terve punaimpeeriumi, kuid koos raudse eesriidega sai Gruusia mineraalvee tootmine korraliku tagasilöögi.

72438_01

Nüüdseks on vee tootmislitsentsi omav IDS Borjomi Beverages taas vanade aegade vaimus edasi liikumas — sellest annab tunnistust fakt, et Borjomi tehasel on ühena vähestest Gruusia ettevõtetest ISO 22 000 sertifikaat. See annab kinnitust kõrgetest kvaliteedinormidest — tehas täidab ülirangeid hügieenistandardeid ja Euroopa Liidu direktiive, mis lubavad vett müüa loodusliku mineraalvee sildi all. Seda välja arvatud Venemaal — sest huvitaval kombel „avastasid“ vene võimud pärast 2008. aastal Gruusiaga peetud sõda, et tehas ei täida hügieeninõudeid ning keelasid vee müügi Venemaal. Sellest hoolimata on ettevõte, mille Euroopa peakorter asub muide Leedus, Ida-Euroopa üks suurimaid mineraalveetootjaid ning vett müüakse rohkem kui 30s riigis üle maailma.
Mis vahe on looduslikul ja kunstlikul mineraalveel?
Inimese keha koosneb 70% ulatuses veest, mistõttu on vesi meileeluliselt vajalik — seda isegi kuni 2,5 liitrit vedelikku päevas.Seetõttu tuleks hoolikalt valida, mis vett me joome.
Me liigitame vett reeglina selle järgi, kas tegu on mulli- võitavalise veega. Olulisem on teada siiski seda, kas tegu on looduslikumineraalveega või n-ö kunstliku mineraalveega.
Esimesel juhul on tegu puhta ja töötlemata loodusliku veega, mispeab vastama rangetele Euroopa Liidus kehtestatud regulatsioonidele. Ainsa lisandina võib looduslik mineraalvesi sisaldada süsihappegaasi. Kuid Gruusiast pärit loodusliku mineraalvee näitel on olemas vesi, mis on juba looduslikult gaseeritud. Seega erineb pudelisse villitud vesi allikasügavustes olevast veest minimaalselt. Vesi ammutatakse kuni 1,5 kilomeetri sügavuselt hiiglasliku Borjomi-Kharagauli rahvuspargi alalt ning seda ilma pumpade abita —vesi tõuseb maapinnale iseenesest, olles rikastatud loodusliku süsihappegaasi ja 60 erineva mineraaliga. Kuigi Kaukasusest ammutatakseka teisi mineraalveesid, pole ükski neist Borjomile sarnase koostise ja omadustega.
Teiste Eestis tuntud looduslike mineraalvete sekka kuuluvad näiteks Perrier, Värska ja San Pellegrino.
Suurem osa poes müüdavatest mineraalvetest on valminud keemilise protsessi tulemusena, mille käigus segatakse tehases mineraalaineid veega, et saavutada erinevaid maitseomadusi. Rahvusvaheliselt liigitatakse need veed „lauavee“ mõiste alla, Eestis müüakse sellist sorti vett ka allika- või tavalise mineraalvee nime all.