Heade suhete aluseks on siiras huvi oma kaaslaste vastu ning oma lähedastest hoolimine. Kõige lihtsam aga ka tõhusam viis mõista teiste soove ja tundeid, on neid lihtsalt ära kuulata. Siin mõned lihtsad nõuanded heade suhete loomiseks.
“Sa saad parima teistest, kui annad parima iseendast.”
(H. Firestone)
***
“Kõige tähtsam eduvalemi koostisosa on teada, kuidas inimestega läbi saada.”
(T. Roosevelt)
***
Üks inimese sügavaimatest vajadustest on kuulumisvajadus. Oleme kõige õnnelikumad siis, kui tunneme endid kaasinimestega ühenduses olevat – kui oleme osa kogukonnast.
Äritipud peavad esmatähtsaks heade suhete loomist meeskonnakaaslaste ja klientidega. Oluline on panustada ettevõtluskultuuri, kus esikohale oleks seatud inimesed ja suhted. Kui inimesed tunnevad, et neid väärtustatakse, löövad nad särama.
Selleks, et lugupidamist pälvida, näita lugupidamist teiste vastu.
Heade suhete lihtne retsept:
Ole kõige positiivsem Sulle teadaolev inimene.
Ole siiras ja räägi tõtt.
Ära hiline.
Ütle “palun” ja “aitäh”.
Luba vähem ja tee rohkem.
Jäta inimesed maha paremana, kui nad olid Sinuga kohtudes.
Ole sõbralik ja hooliv.
Ole maailmaklassi kuulaja.
Hakka kaasinimeste vastu kirglikku huvi tundma.
Naerata palju.
Põhiolemuses seisneb elu ja äri suhetes, sidemete sõlmimises inimeste vahel.
Inimeste kuulamine on parimaid viise näidata teise vastu lugupidamist ja tugevdada suhteid. Enamiku inimese arusaam kuulamisest on oodata vastusega niikaua, kuni teine rääkimise lõpetab. Ning paraku harjutab enamik inimesi teise jutu ajal oma vastuse ütlemist. Hakka selle asemel tundma siirast huvi teise inimese sõnumi ja mõtete vastu.
Kuula kaks korda rohkem kui räägid. Kui sellega hakkama saad, kasvab Sinu tulemuslikkus elus, äris ja inimesena tohutult. Saa maailmaklassi kuulajaks!
“Kui Jumal oleks tahtnud, et me räägiksime rohkem kui kuulaksime, oleks ta andnud meile kahe kõrva asemel kaks suud.” (K. Blanchard)
Arenda end inimeseks, kes suudab panna teisi inimesi enda ümber tundma, nagu nad oleksid kõige lugupeetavamad isikud. Sea esikohale inimesed ja muud asjad hoolitsevad enda eest ise.
Viibi inimeste seas, suhtle, suru inimeste kätt, naerata, näita üles siirast huvi…
HUMAN mudel heade suhete loomiseks:
“H” – hoolivus ja abivalmidus. Hooli tõeliselt end ümbritsevatest inimestest ja aita neid enda võimaluste piires.
“U” – uutmoodi arusaamine. Suurepäraste suhete loomiseks on Sul vaja inimestest tõeliselt hästi aru saada. Üks suuremaid inimese vajadusi on olla mõistetud. Seda aitab saavutada pühendunud kuulamisoskus.
“M” – meeldimine sõltub suhtlemisest. Suhtle sõpradega, kolleegidega, klientidega. Pea sidet. Kui inimesed Su nägu näevad, siis Sa paistad välja.
“A” – aita tõsta meeleolu. Lõbus meeleolu aitab paremini tegutseda. Naera ja viska nalja. Naerata, tee mõni kompliment või hooliv žest.
“Positiivselt mõtlevad inimesed saavutavad positiivseid tulemusi, sest nad ei karda probleeme.” (K. Blanchard & N. V. Peale)
“N” – näita, et hoolid. Kanna hoolt ja ole lahke. Muuda õnnelikumaks iga inimene, keda kohtad.
Kui tahad tõeliselt elus ja äris võita, siis peab Sinust saama rääkiv, elav, hingav positiivse energia kogum, tubliduse ja lahkuse allikas igale inimesele, keda Sul on õnn aidata.
Märka inimestes parimat.
Igapäevased väikesed muudatused viivad aja jooksul vapustavate tulemusteni!
Võta endale eesmärgiks toimivate suhete loomine:)
Säravate ja õnnelike suhete loomist!
Autor: Jaana Ojakäär
Sunday, April 1, 2012
Investeeri headesse suhetesse!
Thursday, May 27, 2010
Kas elu ühe ja ainsaga on meie loomuses?
Elada koos kaua ja õnnelikult ning surra ühel ja samal päeval — sellest unistavad paljud naised. Ometi see nii alati ei lähe. Mis tunne on siis olla see, kes vaid kord elus armastab?
On üks anekdoot, kus lapselaps küsib vanaema käest, kui mitu korda on too elu jooksul armastanud. Ning vanaema vastab talle uhkelt: „Mul on olnud elus vaid üks armastus — meremehed!“
Nali naljaks, kuid ka tegelikult on naisi, kellel on olnud elus vaid üksainus tõeline kiindumus. Tõsi küll, absoluutselt ühte inimest armastavaid on vaid üksikud. Samas leidub küllalt palju naisi, kellel on olnud kiindumusi nooruses, kuid armastus — kauakestev ja sügav — vaid üksainus. Nad valivad paljude variantide seast välja selle ainsa ning jäävad talle truuks. Vaid füsioloogia seab sellistele ainuarmastajatele lõkse, väites, et on peaaegu võimatu jääda truuks ühele ja ainsale partnerile.
Lõksud
Meeste polügaamsed kalduvused pole mingi müüt. Populaarne teooria väidab, et donžuanlus pole kapriis, vaid omadus, mis on vajalik liigi säilitamiseks ja genofondi parandamiseks. Looduses kuulub õigus emaste omamisele vaid kõige tugevamatele ja agressiivsematele isastele. Neile, kes suudavad võidelda oma konkurentidega. See tähendab, et „keha juurde“ pääsevad vaid parimad parimatest. Seda selleks, et emased sünnitaksid terveid ja tugevaid järglasi. Tuleb välja, et donžuanid polegi vastikud liiderdajad, vaid metsa sanitarid. Nemad hoolitsevad meil genofondi eest!
Emased aga, nagu väidavad sama teooria autorid, eelistavad säilitada truudust ühele isasele. Kuid mitte seetõttu, et too on nii heatahtlik, vaid samuti lähtudes genofondi säilitamise põhimõttest. Kui nad juba said endale need suurepärased isendid — tugevad, julged, aktiivsed -, milleks siis veel kedagi teist otsida?
Tõsi küll, kui selgub, et kõrvale sattunud isasloomad polnudki päris sellised, nagu arvati, siis võivad emasloomad käituda ka kergemeelsemalt.
Seksuoloogid suhtuvad skeptiliselt eluaegse truuduse ideesse kui sellisesse. Nende meelest on nii naistel kui ka meestel ohtlikud perioodid, mil neil „katus pealt sõidab“ ning nad on valmis ette võtma igasuguseid riske. Härrade kriitiline aeg jääb vahemikku 42-49 aastat. Sellel ajal leiavad ka kõige tugevama moraaliga mehed, et noorus hakkab mööduma ning asuvad otsima endale armukesi, et eelkõige iseendale tõestada — ma olen veel kõva mees!
Kaunima poole esindajad kaotavad sagedamini pea ovulatsiooni ajal: nendel päevadel on suguiha nii tugev, et mõnedki naised unustavad karmid tabud ning teevad rõõmuga oma mehele sarvi. Nädal hiljem on nad aga hämmastunud — kuidas see ometi juhtuda sai? Samas võib seda ette tulla ka mitte ainult menstruatsioonitsükli keskel.
Rutgeri Ülikooli professor Helen Fisher väidab, et naissugu on geneetiliselt programmeeritud partnerite vahetusele iga nelja aasta tagant. Professor tegi kindlaks, et armunud naise ajus kustuvad keemilised reaktsioonid juba kolmandaks kooselu aastaks. Ja naine hakkab mõtlema, kas ta mitte ei peaks endale uut meest otsima. Ning kui abielunaine ei lahuta, siis seda vaid mõistuse ning eetiliste ja sotsiaalsete normide tõttu.
Mitte ainult seksist
Tuleb välja, et füsioloogilisel tasandil pole meestel ja naistel suundumust olla vaid ühe inimese armastajad. Bioloogide ja seksuoloogidega ühinevad ka psühholoogid. Nendegi arvates on inimene võimeline armuma mitmeid kordi elus ja see on täiesti normaalne. Kui uskuda spetsialiste, on meil kõigil vajadus armastuse järele ning romaanide hulk on otseselt seotud sellega, kas see vajadus on ka rahuldatud. Ja seda loomulikult mitte ainult kehaliselt, vaid ka hingeliselt. Mõni õnnelik leiab kohe oma õige teise poole. Mõni aga otsib kogu elu. Ja kui siis lõpuks leiab, muutub ise — oma vabast tahtest — ühe inimese armastajaks.
Seega ainuarmastajaks ei sünnita, selleks saadakse. Ja seejuures täiesti teadlikult! Me ju erinemegi loomadest sellega, et meil on mõistus, mis on võimeline kontrollima meie emotsionaalseid puhanguid.
Ja olgugi et ainuarmastajate tunded meenutavad aja möödudes vaid vaikset lõket, mitte kuuma leeki, võib see lõke selle eest põleda pikki aastaid. Selliseid suhteid võib nimetada erootiliste elementidega „sõprus-armastuseks“.
Ainuarmastajad võivad olla nii mehed kui naised. Ometi jäävad daamid sagedamini truuks oma kallimatele. Mitte just kaua aega tagasi viidi Inglismaal läbi anonüümsed küsitlused. Nende järgi on umbes 60% inglannasid oma meestele truud ning isegi ei mõtle neid petta. Ja seda vaatamata ovulatsioonile, geneetilisele programmeeritusele iga mõne aasta tagant partnerit vahetada ning teistelegi füsioloogilistele lõksudele. Ustavaid mehi oli aga statistika järgi kaks korda vähem. Ometi on nad olemas!
Millistest inimestest siis tavaliselt saavad ainuarmastajad?
• Nendest, kellel on keskmine või nõrk suguline konstitutsioon. See ei tähenda muidugi, et nad seksist ei hooliks. Lihtsalt eluväärtuste skaalal ei ole seks nende jaoks kaugeltki mitte esimesel kohal. Selline inimene teeb meelsamini remonti ja paneb kartuleid maha, kui andub intiimsetele rõõmudele.
• Inimestest, keda on harjutud pidama tasakaalukateks — tugevatest, korralikest ning vaadetelt konservatiivsetest. Ja seda mitte üksnes seksi suhtes, vaid kogu maailma asjade suhtes. Nemad ei hakka seksima esimese vastutulijaga paljalt uudishimust, et tunnetada midagi uut. Seda ei luba nende printsiibid. Ja ega see neid ka eriti ei huvita…
• Nendest, kes on võimelised pikaajalisteks suheteks. Ja mitte ainult armusuheteks, vaid ka sõprussuheteks. Nii et kui sinu kallim sõbrustab endiselt oma koolikaaslastega, on see hea märk.
Lemmikteema?
Kas aga ikka on nii hea vaid ühele inimesele pühenduda? Loomulikult on suur õnn, kui kohtuvad kaks ainuarmastajat. Ometi ei juhtu seda just eriti sageli. Lisaks on see suur töö — armastada kogu elu vaid ühte inimest ja jääda temale kalliks. Salakaval olme kaotab ju õige varsti suhetest romantismi. Romantismi, mis teeb kohtumised erutavateks ja nõiduslikeks. Ning sellest katsumusest tulevad auga välja vaid vähesed. Eriti raske on see meeste jaoks. Nad võivad näiteks olla väga pettunud, kui avastavad, et kallim unustab perioodiliselt teha epilatsiooni, mille tõttu tema kenadele jalgadele kasvavad torkivad karvad. Et kullake ei magagi iga päev siidist pesus, vaid flanellist öösärgis. Et ta ei kanna kodus kauneid kingi, vaid vanaema villaseid sokke…
Järeldus on ilmselge — tahad olla ihaldatud kuni hauani, jää alati naiseks — igas vanuses ja igas olukorras.
Kõige raskem on aga armastada pikki aastaid ühte inimest — ja seda ilma igasuguse lootuseta vastuarmastusele. Seda juhtub nii meeste kui ka naistega, kusjuures meeste seas juhtub seda isegi sagedamini. Ilmselt saavad naised luhtunud armastusest kiiremini üle. Mehed võivad aga kuni pensionieani meenutada oma „ainsat armastust“, keda nad kohtasid seitsmendas klassis või ülikooli esimesel kursusel. Nad kinnitavad, et see noorusarmastus oli kõige tugevam, kõik järgnevad suhted aga pole neile erilist rahuldust toonud.
Õnnetuteks ainuarmastajateks saavad tavaliselt kergesti haavatavad, melanhoolsed inimesed, kes anduvad masohhistliku rõõmuga mineviku nostalgiale. Paljudele nende seast meeldib selline kannataja roll — inimesed tunnevad kaasa ja ka naisega saab manipuleerida („Sina ei jõua iialgi minu tõelise armastuse tasemele…“).
Tegelikult ei tasu vastuseta jäänud armastust lõputult leinata. Tuleta meelde psühholoogide kinnitust: inimesed on võimelised armuma mitmeid kordi elu jooksul. Vastamata armastuse ihalusest võib saada sinu jaoks lausa haiglaslik lemmikteema. Nii nagu ka patoloogiline truudus, mida sagedamini harrastavad kaunima soo esindajad. Nad lahustuvad oma partneris, arvestavad vaid tema huvidega ning nende armastus muutub sõltuvuseks. See on aga juba haiglaslik nähtus, mille taga on peidus mitte moraalsed printsiibid ja tugevad tunded, vaid hirm üksinduse ees. Alandlik andumus on muidugi meeltmööda, kuid mitte enam. Pea meeles, et iga mees on oma hinges jahimees. Ning „saagi“ vastu, kes ise talle ette viskub, kaotab ta kiiresti huvi.
Allikas: Dobrõje Sovetõ
Monday, May 10, 2010
Armastus
Kõige olulisem õppetund elus on armastus. Armastus on tugev, seda pole võimalik purustada, samas on see tabamatu. Sa võid armastust teada, tunda, kuid Sa ei saa sellest kinni hoida. Niipea, kui Sa proovid haarata, libiseb see käest nagu elavhõbe. Armastust pole võimalik omada, see on vaba nagu tuul ning liigub sinna, kuhu soovib. Sa võid sellega kaasa liikuda. Armastus on ühtsus ja terviklikkus. Armastus ei tunne piire ega tõkkeid. Armastusega kaasneb vabadus. Hirm on see, mis seob ja piirab hinge, armastus vabastab ja lõikab läbi kõik köidikud. Armastus avab kõik uksed, muudab elusid ning sulatab ka kõige kõvemad südamed. Armastus loob ja ehitab, ta loob ilu, harmooniat ja ühtsust. Armastus töötab alati millegi heaks, mitte millegi vastu. Armastus toob rõõmu, mida pole võimalik maha suruda. See tantsib ja laulab läbi elu. Kas Sinu südames on armastus? Armastus üksteise vastu? See algab Sinu seest ning liigub välja üha kaugemale ja kaugemale.
Sunday, December 13, 2009
TÕELISE MEHE TEE
Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks
Sissejuhatus
I peatükk MEHEKS OLEMINE
1. Ära jää soovide täitumisele lootma
"Enamik mehi arvab ekslikult, et ühel päeval see juhtub. Nad mõtlevad: "Kui suudan piisavalt tööd teha, saan lõpuks puhata" või "Ühel päeval mu naine mõistab mind ning lõpetab näägutamise" või "Teen seda ainult praegu, et ühel päeval võiksin teha, mida hing ihkab." Mehelik on olla eksiarvamusel, et asjad lõpuks täielikult muutuvad. Ei muutu. Elu lõpuni on meie loominguliseks väljenduseks jageleda, mängelda ja armastada praeguses hetkes, endast parimat andes."
2. Ela avatud südamega ka siis, kui see teeb haiget
"Mees, keda valu kammitseb, eitab oma tõelist olemust. Täiuslik mees on ka keset suurt valu ja tuska oma tunnetes ja tegemistes vaba. Kui vaja, peab mees südant sulgemata kogema ka südamevalu. Ta peab õppima valu taöuma ning käituma ka siis oskuslikult ja armastavalt."
3. Ela nii, nagu su isa oleks surnud
"Mees peab isa armastama, ent vaba olemiseks ei saa lasta end isa ootustel ja kriitikal kammitseda."
4. Tea oma võimeid ja ära tee sohki
"Mehele on hirmude, vastupidavuse ja tegevuspiiride tunnistamine auasi. Tõsi on, et igal mehel on oma võimekuspiir, arengusuutlikkus ja saatus. Enda kohta iseendale ja teistele valetamine aga on häbiväärne. Mees ei tohiks teeselda, et teab rohkem kui tegelikult teab. Ta ei tohiks tegutseda alla oma võimete. Mida rohkem mees mängib võimete piiril, seda väärtuslikum kaaslane on ta omasuguste seas ning seda vahetum ja avatum ta on. Tegelike piiride avastamisest tähtsam on uskuda oma võimetesse ja laiskuse ning enesepettuse küüsi langemata nende järgi elada."
5. Usalda alati sisetunnet
"Mehe kodu on igas hetkes peituv igavik. Vastasel juhul ta eksib teelt, püüdes kättesaamatut ja tegeledes tühiste asjadega. Mees peab tegema kõik selleks, et mõista oma tundmusi, mis kunagi ei hääbu, ning elama elu nende järgi."
6. Ära kunagi muuda meelt, et naisele järgi anda
"Kui naine ütleb midagi, mis muudab mehe seisukohta, peab mees tegema uue otsuse sellest uuest seisukohast lähtudes. Ent ta ei tohiks kunagi reeta oma sügavamaid teadmisi ja taju ning lihtsalt naisele meele järgi olla ja temaga kaasa minna. See muudaks nii meest kui ka naist nõrgemaks. Nad hakkaksid teineteist halvustama ja kuhjuv usaldamatus koormaks nende armastust ning tegutsemisvabadust."
7. Eesmärk peab olema seatud suhetest kõrgemale
"Iga mees teab, et ükski suhe ei saa takistada tema kõrgemat elueesmärki. Kui mees seab suhted elueesmärgist kõrgemale, muutub ta nõrgaks, toob kahju kogu maailmale ega suuda olla tõeline mees oma naisele, kes jagaks talle jäägitut tähelepanu."
8. Astu oma võimete piirist üle
"Mehe areng on optimaalne, kui ta astub üle oma võimete, suutlikkuse ja hirmu piiri. Ta ei tohi olla liiga laisk ega õnnelikult turvalisuses ja mugavuses stagneeruda. Kuid ta ei tohiks minna liiga kaugele, end ilma asjata pingutada, suutmata kogetut energiana rakendada. Ta peaks oma hirmud ja mugava elu jätma seljataha sammhaaval. Pidevalt ja kõiges, mida ta teeb."
9. Tee seda armastuse nimel
"Mees peab vallutama maailma, nii nagu ta vallutab naist: mitte omakasu või naudingu, vaid armastuse, avatuse ja sügavuse nimel."
10. Tunne heameelt sõprade kriitikast
"Nii, nagu mees suudab vastu võtta teise mehe kriitikat, suudab ta vastu võtta mehelikku energiat. Kui tal pole meheliku energiaga (näiteks isaga) häid suhteid, ei oska ta mehelikku kriitikat kasutada, solvub ja asub enda kaitsma, käitudes nagu naine."
11. Kui sul pole eesmärki, leie see enda jaoks nüüd
"Pideva elueesmärgita on mees täiesti kadunud ja eksleb, sündmuste loomise asemel vaid kohandub nendega. Ilma elueelmärgita on mehe elu nõrk, impotentne. Ta võib seksi puhul muutuda impotentseks ning teha seda mehhaaniliselt või kaotada selle vastu huvi."
12. Ole valmis elus kõike muutma
"Mees peab olema valmis oma eesmärki täielikult järgima, karmaülesannet täitma või selles sulanduma ning senisest eluviisist vabanema. Ta peab suutma elada teadmatuses, mida eluga peale hakata, oodates selles eluetapis mingit visiooni või eesmärki. Tsüklid, milles tegutsemine vaheldub teadmatusega - "Mis kurat siin üldse toimub?" -, on omased mehele, kes õpib tõe otsingul oma karmat järk-järgult tundma."
13. Ära too perekonda ettekäändeks
"Kui mees ei leia tähtsaimat eesmärki või kui ta selle perekonda pidevalt ettekäändeks tuues ohverdab, hääbub sisemine jõud, kaob sügavus ning side oma olemusega. Hoolimata sellest, et nii mees kui ka naine hoolitsevad laste eest ning tegelevad majapidamistöödega, kaotab naine usu mehesse ja seksuaalse tõmbe tema vastu. Loomulikult peab mees laste kasvatamises ja majapidamistöödes osalema, ent kui ta teeb seda oma sügavaima eesmärgi arvelt, kannatavad kõik."
14. Ära uputa ennast kohustustesse
"Milline mehe eesmärk ka poleks, peab ta värskendama elu transtsendentaalset (üleloomulikku) külge ning aeg-ajalt mediteerima ja olema üksi. Mees ei tohi kunagi sukelduda pisiasjadesse, unustades, et elu tõelisus peitub praeguses hetkes. Kohustused ei muuda meest teadlikumaks ega vabamaks, kui ta hetkel olla suudab."
15. Ära looda, et naine mõistlikumaks muutub
"Naine näikse sageli proovile panevat mehe võimet vankumatult oma tõde ja eesmärki otsida. Ta testib, kas mees tunnetab vabadust ja armastuse sügavust ning usaldusväärsust. Naine kaebleb, esitab väljakutseid, muudab meelt, on kahtlustav, juhib teda kõrvale, töötab varjatult või avatult tema eesmärgile vastu. Mees ei tohiks kunagi arvata, et naine sellised katsed lõpuks lõpetab ning elu kergemaks muutub. Ta peaks hoopis tänulik olema - selle kaudu tunnetab naine mehe tugevust, terviklikkust ja avatust. Naine januneb sügavama tõe ja armastuse järele. Mehe arenedes hakkab naine teda üha enam proovile panema."
II peatükk SUHTED NAISTEGA
16. Naised ei valeta
17. Kiida naist
18. Talumisest sallimatuseni
19. Ära analüüsi naist
Naiselikud tujud ja seisukohad vahelduvad nagu ilm. Need muutuvad pidevalt, nagu hea ilm vaheldub rajuga, ja neil pole ühtset allikat. Neid ei saa analüüsida. "Probleemi" põhjuse leidmisel ei saa juhinduda põhjuse-tagajärje seosest, sest see lihtsalt puudub. Probleemi pole, on ainult torm, tuuleiil, ootamatu ilmamuutus. Tormid algavad armastuse madal- või kõrgseisust. Kui naine tunneb sügavat armastust, võib ta tunda rõõmu igast asjast.
21. Lase naisel end välja elada - teatud piirini
22. Ära sunni naist otsustama
III peatükk POLAARSUS JA ENERGIA
23. Paratamatu naiselik veetlus
24. Vali naine, kelle vastandlikkus sind täiendab
25. Tea, mida naine võib sulle anda
26. Tahad rohkem kui üht naist
27. Noore naise eriline energia
28. Igal naisel on tervendav või ärritav soojus
IV peatükk MIDA NAISED TEGELIKULT TAHAVAD?
29. Vali naine, kes on sinu juba valinud
30. Naine ei avalda oma soove otse
31. Naine hädaldab põhjuseta
32. Tegelikult ei taha ta olla tähtsaim
33. Sinu laitmatu minevik pole naisele tähtis
34. Naist rahustab sinu sihikindlus
V peatükk SINU TUMEDAM, VARJATUD POOL
35. Sinu alatised vabaduseotsingud
36. Sinu varjatud ihad
37. Naine tahab näha sinus tapjat
38. Naise energiale pead vastama teadlikult
VI peatükk NAISELIK VEETLUS
39. Naiselikkust on külluses
40. Vanemate naiste võlukunst
41. Muuda iha kingituseks
42. Ära suru iga alla ega lase sellel depolariseeruda
43. Kasuta naise veetlust, et minna näilisusest sügavamale
VII peatükk KEHALINE TREENING
44. Seemnepurse peab olema pöörduv või teadlik
45. Hinga täiel rinnal
46. Purska seeme läbi selgroo
VIII peatükk MEHE JA NAISE SUHTE JOOGA
47. Arvesta esmase asümmeetriaga
48. Suhte arengu eest vastutad sina
49. Harjuta ja arene
50. Taasta oma eesmärk üksi või koos sõpradega
51. Harjuta eneseunustust
Tuesday, July 7, 2009
Kooselu põhineb kaisusmagamisel
Mina ei saa aru, miks inimesed veel üleüldse koos elavad, kui nad enam koos ei maga. Koosmagamine on ometi mehe ja naise ühise elu põhjus ja põhjendus. Kui üks oma padjaga teise tuppa kolib, siis on faktiline kooselu ju läbi.
Faktiline kooselu tähendab ikka seda, et mees ja naine magavad koos: teineteisega ja teineteise kõrval. Nii et ma ei mõtle koosmagamise all siinkohal mitte ainult seksi — kuigi elu ilma seksita ei kõlba arusaadavasti mitte kassi saba allagi –, vaid eelkõige just kaisusmagamist. Seda, et kallistatatakse ja ollakse teineteise lähedal ja võetakse kaissu. See on kooselus kõikse tähtsam asi üleüldse.
Kui seda enam ei ole, siis ei ole ju mitte midagi. Ilma kehalise läheduseta ei saa mehe ja naise vahel olla ka mingisugust muud lähedust. Jajaa, ma tean küll, nüüd hakkavad mõned kohe peale, et neil on oma mehega vaimne ja hingeline suhe ning et nemad on niisugustest nooreea lollustest nagu seks ja kaisusmagamine ammugi üle kasvanud. Et neil on nüüd teised väärtused, bla-bla-blaa.
Mis väärtused teil siis on, uurin. Selgub, et põhiline väärtus on ühised lapsed ja ühine vara. Et kuidas sa neid ikka jagad. Ei saa ju lahku minna. Ja tegelikult pole elul ju vigagi, saame normaalselt läbi, eriti ei tülitse…. jah, aga ega eriti teineteist ei salli kah. Üsna pea tuleb välja, et sellised paarid elavad koos paljast harjumusest ja hirmust lahkumineku ees.
Võib ju ennast petta sellega, et eraldi voodites magame ennast paremini välja. Niisukest juttu olen ma kuulnud küll ja küll. Et me teeme mõlemad nii palju tööd ja peame olema hommikul puhanud, et veelgi paremini tööd teha. Noh, aga kas keppi kah teete või, küsin mina selle peale. Teeme, öeldakse mulle. Korra kuus või poole aasta jooksul ikka teeme. No tule, taevas, appi! Ja seda nimetavad nad kooseluks.
Tühjagi, ma ütlen. Kui sa enam oma mehele musi ei anna ja teda ööseks kaissu ei taha, siis sa ju ei armasta teda enam. Kui sa tuled mulle rääkima, et sa ei saa oma mehe kaisus magada, sest ta norskab või vähkreb või kisub sult unes tekki ära, siis on armastus läbi, kööga-mööga!
Kui sa meest armastad, siis pole sul norskamisest lugu: annad talle korra hellasti küünarnukiga ribidesse, võtad ta uuesti kaissu ja magad edasi. Kui ta kisub sul unisest peast kogemata teki ära, siis kisud lihtsalt teki tagasi ja poed talle lähemale. Kui oled hästi lähedal, siis on sul nii hea ja soe, et pole tekki vajagi.
Kui oled näiteks halba und näinud ja lööd keset pilkast ööd silmad lahti, siis näed sa kõigepealt oma meest, kes unesoojalt su kõrval lamab. Siis saad kohe aru, et need koledad pildid olid ainult uni ja muud mitte midagi. Nii turvaline on ometi siis talle kohemaid ligi pugeda ja hakata nägema teist, paremat und.
Nojah, muidugi iga paar tülitseb vahel. Iga rahumeelsemgi isend keeb vahel üle ääre, rääkimata siis minusugustest, kellel on tülinorimine kohe veres. Aga kui on kõvasti tüli noritud, siis on pärast ju nii hea olla. Oled saanud oma jura ajada ja märganud, et ega sa jonnimisoskuse poolest lastest suurt ei erine. Viimaks võid oma mehele suurejooneliselt andeks anda, et ta sind ei mõista. Millal enne on mehed naisi mõistnud, eks.
Ent ükskõik, kui äge tüli ka poleks olnud, tuleb ikkagi kaisus magada. Ükski viha ei saa ometi olla nii suur, et kaissu ei tahaks! Põhimõtteliselt võib ju paar päeva viha pidada, kui on ikka väga vaja, aga ööseks tuleb sellegipoolest vaherahu teha. Kaisusmagamine on lihtsalt nii hea, et sellest ennast ilma jätta oleks sulaselge totrus.
Lahku või kokku?
Mõtisklus - Tiia Lõoke
Kindlasti teate paare, kes lähevad lahku ja siis jälle kokku, siis jälle lahku, või leiavad mingi vahepealse varjandi – kohtuvad harvem, elavad eraldi, tiirlevad “eri orbiitidel”. Nad ei ole rahul oma partneriga koos elades ega õnnelikud ka üksi olles. Talumatu on nii koosolemise pinge kui üksinduse valu. Kurgus oleks nagu läbinärimata tükk, mida ei saa alla neelata ega välja oksendada. Kibemagus suhe võib kesta kogu elu. Käiakse sensitiivide, astroloogide, psühholoogide, tervendajate juures küsides: mida ma peaksin tegema?
Võttes vastu otsuse lahku minna või kokku jääda, osutub selle teostamine sageli väga vaevaliseks. Mis teeb lahkumineku nii raskeks? Enamasti mured ja hirmud: siis pole mul ju sedagi toetust, mis praegu. Tuntakse hirmu tuleviku ees: kuidas saan ma hakkama asjadega, mille eest praegu hoolitseb abikaasa? Kardetakse olla üksikvanem või lastest ilma jääda. Kardetakse enda või oma partneri negatiivseid tundeid, viha, kontrolli kaotamist. Tuntakse hirmu, et mind ei armastata: kui see, kes mind kõige paremini tunneb, mind ei armasta, kes siis veel? Hirmude, üksinduse ja eraldatuse tunde teadvustamine ja tahtmine sellega tööd teha on suur samm edasi - ka parema suhte poole sama partneriga. Üksinduse ja eraldatuse hirmu taga on sageli emast eraldamise kogemus kohe pärast sündi, mis juhtus enamusega meist, kes nõukogude ajal haiglas sündisid. Selle taga võib olla füüsiline või vaimne eraldatus vanematest lapsepõlves (näiteks pandi liiga varakult lastesõime või internaatkooli). Juba lahkuminekuga seotud mõtted võivad äratada meis üles emast lahusoleku tunde pärast sünnitust. Või elustada emotsioone oma ema-isa lahkuminekust. Ja see kõik võib olla nii valus kogemus kuskile sügavale maetud meie sees, et keeldume muutusest edasi mõtlemast. Sellised taustkogemused käivitavad hirmutunde, hüljatuse- või süütunde palju sügavamalt, kui me seda käsitleda oskame. Hirm ja paljud tugevad tunded kuuluvad tegelikult minevikku, mitte praegusesse hetke ega olemasolevasse suhtesse.
Tavaliselt üks osapooltest võtab rohkem vastutust suhte arendamise või lõpetamise eest. Frustreerunud suhte arendaja (või “teise muutja”) ongi suhte lõpetaja. Suhte lõpetamist sepistades või teist maha jättes valdavad teda ka rohkem süütunded, mis võivad väljenduda süüdistamises. Vähemaktiivsem tunneb end aga hüljatuna ja petetuna. Aktiivsem pool alustab kohanemisprotsessi juba enne suhte lõppemist. Hülgaja rollis olija püüab sageli tänu oma süütundele hüljatavaga suhelda lahkelt ja sõbralikult, et leevendada enda süütunnet. Mida aga vastaspool võib valesti tõlgendada kui tahtmist suhet jätkata. Sageli jätkataksegi suhet juhindudes alateadlikust süütundest. Jälle (justkui) koos!
Juba lapsepõlves kohaneme kas liiga vastutavaks või vastutusest kõrvalehiilivaks. Vastutust liigselt võtvad inimesed leiavad vastutusest kõrvalehoidvad inimesed või koolitavad partneri aja jooksul selliseks. Liigvastutavad isikud tahavad anda teistele seda, mida nad sooviksid saada ise. Juba lapsepõlvest peale on nad õppinud niimoodi rahuldama oma vajadusi, et end kuidagi paremini ja mugavamalt tunda.
Lahtipõimumine oma endisest partnerist nõuab enda kallal tööd. Endalt võiks küsida: mida ma tunneksin siis, kui ma laseksin temast täielikult lahti? Kui vastus on hirm, üksindus, masendus, siis sellega tulebki tööd teha. Paljudele on ka suureks ebameeldivaks üllatuseks, et nad on võimelised kogema meeletut viha neid hüljatanud või hüljatud partneri vastu. Kuid viha energia aitab luua selged piirid. Lahkuminekut võib võrrelda leinaprotsessiga, see on sarnane lähedase inimese surmaga. Ka siis kui see suhe ei ole juba tükk aega toiminud. Lahku minek on igal juhul valus. Ka siis kui see on kahe inimese ühine soov ja uued suhted juba mõlemal idanemas. Otsusele lahku minna, lisandub sageli vajadus teha sada muud otsust (kus elada, laste soovid, koolivahetus, tööotsingud jne), liiga palju otsuseid ja muutuseid langeb ühele ajaperioodile. Tavaliselt me tahame muutusi, kuid ei taha sealjuures millestki vanast loobuda. Raske on loobuda oma korterist, hommikusöökidest koos partneriga, abikaasa armsaks saanud sugulastest ja sõpradest jpm. Paljud lahku läinud paarid ei suuda hiljem aru saada või endale andestada, miks see lahkuminek neil nii kaua aega võttis.
Mis teeb kooselamise nii raskeks? Kooselamine mitterahuldustpakkuvas suhtes nõuab enda kallal alati tööd. Otsetee on arendada ennast ja mitte üritada muuta teist. Ainult nii on võimalik luua uus ja toimivam suhe vana partneriga. Tähtis on keskenduda endale: oma kehale, tunnetele, vaimule. Rääkides, mida ma tunnen ja vajan, millist toetust, armastust, elu, ma tahan. Tuleks leida endale oma sügavama mina toetajad: enesehinnangut tõstvad tegevused, sõbrad, psühhoterapeudi või tervendaja. Isegi siis, kui üks ei taha ja teine tahab ennast ja oma suhet arendada, on võimalik õnnelikult kokku jääda. Kõrval seisev armastust ja energiat kiirgav tark kaaslane avaldab mõju ka kõige paksunahalisemale skeptikule. Mis inimese sees, see ka tema ümber. Partner peegeldab meile, mille kallal meil on veel vaja tööd teha. Kui me kahtleme enesearengu või muu asja vajalikkuses, kuuleme seda kohe oma kaaslase suust. Enesearengule ja armastusele kindlaks jäädes näeme seda ka partneri silmis.
Teatud juhtudel on lihtsam mõistuse häält kuulates lõpetada vana suhe, et üksi terviklikumaks saades alustada tervema suhtega, vahel aga vana suhet jätkates ise sammhaaval helgemaks ja targemaks muutuda. Kuid igal juhul toimivad kõik varjandid! Igal ühel on täielik õigus valida endale sobiv partner sobivaks ajaks sobival viisil elamiseks.
Lähisuhted kui isiksuse alustalad.
Tiia Lõoke Mõtisklus Tervis Yks juuli 2007
Kui pereprobleemide tõttu enam tööl keskenduda ei saa, tuleb midagi ette võtta. Psühhoterapeudi juurde tuleb üha enam tööalaselt edukaid inimesi, kes pideva lähisuhte kriisi tõttu aga oma eneseteostuses seisma jäävad. Nad küsivad: „Miks mind jälle maha jäeti. Olen ju eduka firma juht.“ või „olen teinud kõik, et mu lapsel oleks hea, kuid ta hoiab minust eemale“. Sellistel juhtudel oleks firmal tulusam inimene järjekordse erialasele konverentsi asemel saata hoopis lähisuhteid tervendavale koolitusele või spetsialisti juurde. Kui inimest võrrelda majaga, on lähisuhted kui maja alustalad. Maja seinad kui tema suhted ja suhtlemine kõigi teiste inimestega. Katus aga kui tema oskused, teadmised ja kogemused, mida ta oma elus rakendab ja pidevalt juurde õpib. Karijäärile keskendudes ja oma tööalaseid oskusi laiendades, võime vahel ära unustada alustalad, millel meie professionaalsed oskused seisavad. Alles siis kui seinad värisema löövad, vaatame enda sisse, küsides endalt: kes ma olen ja kus ma olen? Maja kokkuvarisemise äärel olles ka: miks ma üldse olen?
Mis siis maja värisema paneb? Vaatame Naist, kes kohtub Mehega. Mees on loov, erutav ja inspireeriv. Naine tunneb, et mees äratab ta ellu, toob tema ellu loovuse. Ta tunneb, et on selle mehe jaoks justkui loodud. Ja ta toob mehe ellu hoolitsuse ja armastuse. Ta imetleb mehe spontaansust, mis tema enda käitusmisrepertuaarist puudub (loe: on allasurutud). Naine peab ennast praktiliseks ja empaatiliseks. Ta arvab endal olevat „jalad maas“ vastandina mehe abstraktsele pilvedes kõndimisele. Kuid kokku saades kogevad nad täiuslikkust.
Mees ja naine täidavad ära teineteise “tühjad“ kohad, omistades teineteisele omadusi, mida nad arvavad endas mitte olevat. Armununa proijtseeritakse oma armsamale positiivsed omadused. Hiljem aga ka nn.negatiivsed omadused, mis kuuluvad tegelikult meie enda isiksusse, kuid millest ei olda teadlikud. Seda nimetatakse projektsiooniks. Võib ka juhtuda et partnerile omistatakse kogu oma „varjupool“. Vanasõnagi ütleb et „teise silmas pindu nähakse, aga enda silmas ei nähta palkigi.“
Aja möödudes hakkab Naine Mehe juures nägema ka muid omadusi, mida ta algul ei näinud. Naine kogeb üha enam mehe hoolimatust enda suhtes: mees on kodus sageli ärritunud ja vihane. Naine olemata süüdi, tunneb siiski süütunnet. Lisaks sellele on mees „lohakas“. Meest aga ärritab naise „liigne nõudlikkus ja korra-armastus“. Mees tunneb, et naine nõuab talt midagi, mida ta ei taha või saa anda. Kodust väljaspool Mees särab oma loovate ideede ja eneseteostusega, naine veedab üha rohkem aega lastega kodus. Selle paari suhe paraneks, kui mees näitaks rohkem välja oma soojust ja hoolivust, leiaks endas ühenduse oma õrnusega ja valuga. Naine aga avastaks enda loovuse ja spontaansuse, leiaks üles selle, mis teda tõeliselt erutab ja innustab.
Pahatihti vastandumine ja vastuolud aja jooksul teravnevad. Antud näite puhul, kui mees jätkab oma ärrituse ja viha väljavalamist naise peale ega võta vastutust kodus korra hoidmise eest. Naine aga kodurahu nimel oma tunded alla surub ja hambad kokku pigistab. Jätkates üksi koristamist, sellega kogu aeg taasluues mehe lohakust. Selle tulemusel ammenduvad lõpuks mõlema jõuvarud. Naine, tegeledes enda kaitsmisega mehe viha eest ja ka enda viha eest, kaotab kontakti oma rõõmu ja armastusetundega. Mees aga, tegeledes enda kaitsmisega läheduse, armastuse ja sellega kaasnevate nõudmiste eest, otsib vabadust ja inspiratsiooni väljastpool kodu. Mõlemal jääb vajaka sügavamast kontaktist eelkõige iseendaga. Ja sellest tulenevalt teisega.
Kui seda lugu nagu sibulat edasi koorida, võime näha ka selle paari hirme ja alateadlikke juhtmõtteid, millest tulenevad nende ülejäänud mõtted ja teod. Naise alateadlikuks juhtmõtteks võib olla: „ma ei ole piisav“, „minus on mingi viga“, „ma ei vääri armastust“. Mehe juhtmõtteks: „lähedus ei ole turvaline“, „lähedus teeb haiget“, „armastus lämmatab“. Nagu näha, mehe-naise juhtmõtted ja neist johtuvad käitumismustrid kenasti haakuvad. Lahtihaakimiseks on vaja neist alateadlikest mõtetest teadlikuks saada. Oma käitumist juhtivate mõtete leidmiseks võib abi olla küsimustest nagu: mida „on õpetanud“ mulle läheduse ja armastuse kohta minu isa-ema, vanaisa-vanaema? Kuidas minu vanemate vahelised vastuolud peegeldub minu lähisuhetes? Me kõik kanname endaga kaasas oma ema-isa vastuolusid, mis on meie enda peamisteks sisekonfliktideks, mis omakorda võivad mingil moel peegelduvad meie enda paarisuhtes. Mis sees, see väljas.
Lahkuminekute peamiseks põhjuseks on liigne vastandumine, polariseerumine: mina olen tubli, sina oled luuser; mina olen äpu, sina edukas; mina olen üle-vastutav, sina ala-vastutav (nt.suhte, laste, otsuste tegemise eest). Kui võtame mõne asja eest liigselt vastutust, siis paraku treenime sellega teises vastutusest kõrvale hoidmist.
Kõigis on kõik olemas. Teatud tingimuste tõttu oleme hetkel sellised nagu oleme. Terviklik isiksus on kui täisring, omades tuhandeid läbipõimunud polaarsusi. Me võime olla teadlikud oma headusest teise suhtes, kuid täiesti ebateadlikud julmusest iseenda suhtest. Me võime teadlikult kedagi millegi pärast imetleda, olles täiesti ebateadlikud, et see kõik on meis endis olemas. Igaühel on omad pimetäpid. Enda sügavam tundmaõppimine on hea kontakti ja lähisuhte alustalaks.
Kuhu kaob kooselus erutus?
Tiia Lõoke Mõtisklus
Oleme harjunud ja peame tavaliseks seda, et pikaajalises suhtes erutus, elevus, põnevus vähenevad.
Kas see peab nii olema, et armas ja omane inimene muutub igavaks? Kuhu kaob erutus, kui mõistmine ja turvatunne on olemas? Miks muutub partner tihti vennaks-õeks?
Gestaltteraapia järgi tekib erutus suhtes ainult läbi kontakti nii enda tunnetega kui teise inimesega. Tõeline kontakt kahe inimese vahel on raskesti kirjeldatav ja nõuab harjutamist. See on tunne, et olen tervenisti siin nii oma keha, tunnete kui ka mõtetega ja naudin ning väljendan ennast tervikuna. Tajutav on ülenemise, liigutuse, kokkusaamise, läheduse, oma kehasse kojujõudmise tunne.
Suhtlemise mitu tasandit
Põhilise osa ajast suhtleme teiste inimeste ja ka oma partneriga pealiskaudsematel tasanditel. Ütleme viisakusväljendeid, räägime päevasündmustest, oma tööst, oleme lapsevanemad ja täidame mehe-naise rollist tulenevaid ülesandeid.
Suhtlemises on olemas sügavam tunnete tasand, mida me jagame nendega, keda me usaldame. Usaldus tähendab ka seda, et minul ja teisel inimesel on segamatut aega ja ruumi olla omavahel. Tunnete tasandil oleme inimene oma südamesoovide, ihade, õrnuse, haavatavuse, viha, kurbusega. Tunnete tasandil toimub tõeline kontakt ja koosolemine teise inimesega, elus olemine, erutus. Sellisest suhtlemisest ammutame me toitu hingele ja kehale, see hoiab meid läbi põlemast.
Nii pealiskaudsem kui ka sügavam suhtlemine on vajalikud, aga tihti puudub meil viimaseks oskus, julgus ja tahtmine.
Kaitsed
Tunneteni jõudmist ja nende jagamist segavad ka elu jooksul omandatud kaitsed või kontakti vältimine. Kaitseteks on hirm, segadus „Ma ei saa midagi aru“, ärevus „Mis saab“, soov kontrollida „Tahan täpselt teada, mis juhtub“, soov vastu panna „Ei taha“, ummikus olemise tunne ja muud. Kaitsed võivad olla põhjustatud läbi elatud traumast, hülgamisest.
Gestaltteraapia tegeleb kontakti vältimiste ehk kaitsetega, nende tundmaõppimise ja teadvustamisega. Kaitsed saab läbi töötada ja selgitada välja, mida neist on veel vaja ja mis on hakanud suhtlemisel piirama.
Suhtlemine ohutus „rollis“
Mõni paar suhtlebki peamiselt ema-isa, abikaasa rollis olles, isiksus jääb tahaplaanile. See on loomulik ajal, kui lapsed väga palju tähelepanu nõuavad, aga ei toimi terve elu. Sellisel paaril oleks nagu kõik korras, täidetakse edukalt oma kohustusi, märksõna on tubli olemine.
Rollis elades ei võeta tunnete tundmiseks aega, tunded saavad välja kurnatud ja erutus omavahel kaob. Tihti on roll kaitse hirmu eest või huvi puudumine iseenda sügavama loomuse suhtes, enda avamise ja armastuse jagamise ees. Tavaliselt ei ole inimene teadlik oma hirmust ega enda kaitsmisest armastuse eest. Arvatakse, et armastus kaob aja jooksul, pannakse süü partnerile, lahutatakse, otsitakse erutuse tekitamiseks armuke või elatakse kuidagimoodi edasi.
Kuidas ja mille eest me hakkame ennast kaitsma
Kaitsed ehk kontakti vältimised õpitakse ära varasema elu käigus, kui kogetakse halvustavat suhtumist oma tunnete väljendustele või teiste poolt liiga tugevaid tundeid, nii et peab ennast kaitsma või tähelepanuta jätmist - pole kunagi aega või tahtmist kallistusteks, ära kuulamiseks.
Usaldamatus võib tulla ka traumast varasemas lapsepõlves, ei riskita end avada, kuigi praegune partner pole sellega seotud. Kusagilt on saadud kogemus, et tunded on midagi halba, häbiväärset, mis tuleb alla suruda.
Tunded saavad jäätatud ja nendega kaotatakse kontakt. Nii kaob kontakt iseendaga, ei saada aru, kes ollakse või mida tuntakse. Kui pole head kontakti iseendaga, pole ka head kontakti teistega.
Näiteks hakkab mees karjuma, kui pisemgi asi on kodus segamini. Naine tahab, et valitseks kodurahu ja püüab iga hinna eest meest mitte närvi ajada. Ta on hirmul ja neelab alla enda tegelikud tunded – solvumise, viha, kurbuse, haavumise - ja kaotab nendega kontakti. Kaob ligipääs kõigile oma tunnetele.
Kui ehe tunnete jagamine ja olemine kahe inimese vahel on lõppenud, siis lähisuhe vaesub, kaovad erutus, seksuaalsus ja rõõm.
Ühtesulamine partneriga kui kaitse eriarvamuste eest
On selge, et kui mees väljendab põhiliselt tunnetest oma viha ja naine kardab, on midagi vajaka. Inimesed oleks nagu kokku leppinud, et ei jagata teisi tundeid – valu ja armastust. Naine tegeleb enda kaitsmisega viha eest, ka enda viha eest ja mees enda kaitsmisega armastuse, läheduse, valu eest. Sellisel paaril ei ole tõelist kontakti iseendaga ega teisega.
Sellist olukorda nimetatakse ühtesulamiseks, mis takistab sügavamat kontakti. Ühtesulamine ehk konfluents tähistab gestaltteraapias seda, kui inimesed on sõlminud vaikiva kokkuleppe, et neil ei ole eriarvamusi (mingis teatud teemas).
Näiteks võib olla vaikiv kokkulepe, et kunagi ei väljendata viha, või et kunagi ei jagata valu, või ei käsitleta seda, et pole aastaid seksitud või et kummalgi on armuke. Inimene ei saa aru, et ta hoiab vaka all suurt osa endast. Ta ei saa enam aru, mida tahab ja tunneb. Ta on kohandunud keskkonnaga ja kaotanud oma mina.
Mingi ühtesulamine toimub alati pikaajalistes suhetes ja on hea koostöö eeldus - võtame omaks teise arvamusi, mis meile meeldivad ja matkime teise käitumist, mis meile meeldib. Probleemiks kujuneb ühtesulamine siis, kui me hülgame suure osa iseendast.
Võimalus aru saada, kas ma olen oma kaasaga ühte sulanud või mitte, on sellest keskkonnast mõneks ajaks eemalduda. Kui on vabaduse tunne, tekib elavnemine või kaob süütunne, on selge, et mingit osa endast on alla surutud.
Tunnete jagamine loob läheduse ja erutuse
Gestaltteraapia jagab kõik tunded nelja põhitunde alla – rõõm, seksuaalsus, viha ja kurbus. Kui inimesed jagavad omavahel neid kõiki tundeid, tunnevad nad ennast terviklikult ja suhtes tekib lähedus ja kirg.
Kõik tunded on omavahel seotud ja kui me surume alla mõnda „negatiivset“ tunnet, siis me surume alla ka „positiivsed“, inimene ei väljenda tervikuna oma loomust. Nii kaovad ka erutus, loovus, kirg, vaimustus, elevus - inimene suretab ennast.
Ei ole võimalik olla erutav ja kirglik, kui ei suudeta väljendada kurbust ja viha.
Tihti võib peale viha väljendamist (ja leppimist) tunda suurt kirge või peale sügavat nutmist tunda soovi armastada.
Iseenese tunnete tundma õppimine, aktsepteerimine ja väljendamine on tee läheduse loomisele. Tunnete jagamisega kaasneb alati risk, kuidas teine selle peale reageerib. Aga ilma riskita pole põnevust ja erutust. Ainult kindla peale minek tähendab teadlikult igava ja rutiinse elu valimist.
Erutuse kasvatamine ja mahalaadimine
Veel ühest aspektist vaadates võib erutus puududa suhtest seetõttu, et me tegeleme erutuse ja seksuaalsuse mahalaadimisega oma mehe-naise rolli täites.
Kui me kogu aeg laadime maha, siis oleme varsti tühjad. Meie keha ei tööta enam meiega kaasa, ei allu meie tahtele. Nagu patareisidki on vaja keha ja tundeid vahepeal laadida.
Laadimine on tunnete ja kehaga kontaktis olemine, ilma et me midagi nendega peale hakkaksime. Laadimine on nautimine ilma eesmärgita, ilma keha millekski kohustamata. Mida keegi naudib, on erinev. Nauditav võib olla tunnetada nii oma agressiivset kui oma pehmemat poolt.
Näiteks võib olla väga erutust laadiv tantsimine, poksimine, massaazh, ratsutamine, maalimine, mis iganes. Kõik, mida tehes inimene tunneb ennast tõeliselt elavana, tõeliselt rõõmsana, kasvatab tema kirge ja erutust. See on kontaktis olemine iseendaga, oma seksuaalsuse ja rõõmuga. Alles pärast seda on võimalik teisega midagi jagada. Sama oluline on õppida vastu võtma teise poole seksuaalsust, ilma kontrollimata.
Kui kooselus mõlemad riskivad ennast avastada ja väljendada üha uuesti ja üha sügavamalt, siis suhtes säilib värskus ja erutus ning põnevus ei kao. Sest inimloomus ja selle sügavus on lõputu.
Emotsionaalne intelligentsus võib päästa su suhte!
Allikas: Ajakiri Naised
Maailma tundmine algab iseenda tundmisest. Vaadates tagasi oma elule, märkad, kui vähe oled iseennast tundnud ja teadlik olnud, mis su tunde- ja mõttemaailmas toimub. Seevastu vägivallatu suhtlemise ja elamisviisi praktiseerijad väidavad, et näevad märkimisväärset muutust elu kvaliteedis just tänu suhtemallide muutmisele. Kuidas suhteid paremaks muuta, õpetab empaatiatreener Merike Kahju. Kui mu sõber viimane kord Eestisse tuli, veetsime koos väga ebameeldiva nädala. Ma ei tundnud iseennast ära, sest käitusin nagu viimane fuuria. Märkasin, kuidas ühtäkki iga pisemgi asi, mida ta tegi, tekitas minus ärritust. Ometi teadsin, et asi ei ole üldse temas! Kui ta teinuks midagi täpselt vastupidi, oleks minu reaktsioon ikka sama. Tal ei olnud vähimatki võimalust midagi "õigesti" teha, et minu rahulolu ära teenida! Seega pidi "kala" olema kuskil mujal!
Üksteise lähedus muutus nii talumatult pingeliseks, et lõpuks taipasime aega võtta uurimaks, mis meie vahel toimub. Kerisime meenutustelinti tagasi tema saabumise hetkeni ja selgus, et olime jätnud väljendamata "pisiasju". Saime aru, et need pisiasjad said varjamisest toitu juurde ja kasvasid suurteks kollideks. Me olime unustanud, et ebamugavatest asjadest rääkimine ja neile silma vaatamine toob häirijad "vaiba alt välja" ja päevavalgus lahustab kollid. Olime hämmingus, et hoolimata aastatepikkusest tunnete ja vajaduste teadvustamise ja nende eest vastutuse võtmise harjutamisest unustasime me selle.
Ebaausus nii iseenda kui ka partneri vastu mürgitab suhted
See juhtum meenutas, et kui surume alla või ei teadvusta oma mõtteid, tundeid ja vajadusi ega väljenda soove ausalt, koguneb allasurutud energia meisse ja hakkab suhet mürgitama. Olla aus tähendab vastutuse võtmist oma reaktsioonide, mõtete, tunnete ja vajaduste eest ja selle eristamist, mis on teise inimese tegu või sõnad ja mis on minu reaktsioon sellele. Sageli ei ole seda lihtne teha. Kui me oleme tuimestatud välise või sisemise müra ja harjumusega otsida "süüdlasi", ei pruugi meil olla oskusi ega teadlikkust märgata oma siseilmas toimuvat. Pahatihti ei pane me tähele, kui me vajadused tagaplaanile lükkame, tunded alla surume ja mõtteid ei märka. Põhjuseid võib olla palju. Üheks pean seda, et meid on kasvatatud olema "kenad, viisakad väikesed poisid ja tüdrukud", kes püüavad ära teenida armastust, tähelepanu ja tunnustust ning tahavad vältida häbi, süütunnet, valu ja hirmu. Olles kasvanud emotsionaalse kirjaoskuseta, ei ole meid õpetatud oma tundeid olulisteks pidama ning eriti negatiivsete tunnetega suhestuma. Pigem on meid julgustatud neid häbenema ja enda ning teiste eest varjama. Sõna "vajadused" on olnud peaaegu et tabu, nende teadvustamisest ja oma soovide väljendamisest rääkimata.
Oma vajaduste väljendamine on esimene samm katkenud ühenduse taastamiseks
Niisiis võtsime aega ja uurisime, kus me ei olnud oma vajadusi teadvustanud ja soove väljendanud. Mina avastasin, et kui mu sõber saabus, tundsin ma võõristust ja vajasin aega ning ruumi kohanemiseks. Tahtsin esimesed päevad elada eraldi tubades, aga jätsin selle väljendamata, kartusest, kuidas tema võib reageerida. Kuna vajadused ei kao kuhugi, kui me nad väljendamata jätame, hakkaski mahasurutud energia endast kasvava ärritusena märku andma. Tõenäoliselt kardame sageli, kuidas teised reageerida võivad, kui me oma vajadusi ja soove ausalt väljendame. Mina jätsin need endasse seetõttu, et sügaval minus elab hirm, et mina olen teiste tunnete põhjustaja - et minu sõnad võivad teisele inimesele haiget teha. Ma ei ole täielikult suutnud endasse lõimida mõtteviisi, et meie tunnete põhjused ei asu meist väljaspool, vaid meie sees - meie tundeid põhjustavad meie vajadused, mis endast tunnete abil märku annavad. Ma märkasin ka seda, et ma ikka veel päriselt ei usalda, et minu vajadused on maailmale kingitus!
Et õppida usaldama, et minu vajadused ei ole teistele mitte koorem, vaid kingitus, on esmalt vaja leida endas julgust neid väljendada, aga pelgalt sellest ei piisa. Me jätame teise poole ebamugavasse olukorda, kui me oma vajadustele selget konkreetset soovi ei lisa - kuidas saaks teine inimene aidata neid rahuldada.
Soovi sõnastamine võib teha imet!
Minu õpetaja rõhutab, et nii kui me suu avame, ootame me midagi teistelt vastu. Alguses kõlas see mulle võõrastavalt. Enesejälgimisse süvenedes märkasin, et tõepoolest - iga kord kui ma end väljendan, soovin ma midagi. Vahel tahan, et mind lihtsalt ära kuulataks, teinekord ootan nõuannet, vahel igatsen ühendust ja mõistmist, mõnikord jagan lihtsalt rõõmu, teisal soovin lohutamist... Küsimus on selles, kas ma olen teadlik või mitte, mida teiselt ootan ning kas oskan ja julgen soove väljendada. Nii näiteks võin ma öelda: "Ma ei oota praegu nõuandeid, tahan lihtsalt, et mind ära kuulataks." See annab teisele teavet, mida temalt oodatakse.
Soove võib liigitada ühenduse ja lahenduse soovideks. Lahenduse soovid on need, kui ma palun teiselt mingit konkreetset tegu. Näiteks võinuks ma küsida: "Ma tunnen ebamugavust ja võõristust ja vajaksin aega taaskohanemiseks. Kas sa oled nõus täna magama elutoas?" (Meenutan, et soovi eristab nõudmisest see, et ma olen valmis ka eitavaks vastuseks ning nõus otsima muid lahendusi, mis sobivad mõlemale poolele!)
Ühenduse soovide sihiks on luua, taastada või tugevdada kontakti ja üksteisemõistmist. Vägivallatu suhtlemise üks põhimõtteid on ühendus enne lahendusi. Me oleme veendunud, et kui inimestel ei ole omavahel head kontakti, jääb lahenduste otsimine pinnapealseks ega too endaga kaasa pikaajalist rahulolu ja usaldust suhetes.
Ühenduse soovid võib omakorda jagada kaheks. Esiteks soov saada tagasisidet, kas sõnum jõudis kohale sellisena, nagu see oli mõeldud. Võib näiteks küsida: "Kas sa oled nõus ütlema, mida sa kuulsid?" Sageli takistavad teise sõnu sellisena kuulmast, nagu need originaalis olid, meie eelarvamused, kujutluspildid, vanad hingehaavad jms filtrid. Seetõttu võib tagasiside palumine hoida ära palju segadusi ja möödarääkimisi. On avastatud, et tagasipeegelduse küsimine hoiab kokku ligi 50% koosolekute ajast, sest tagasipeegeldust küsides on võimalik kohe korrigeerida, kui sõnumist ei ole saadud aru nii, nagu oli kavatsetud, ja edaspidi ei kulu asjatult aega ja energiat mittemõistmiste klaarimiseks ja asjade ümbertegemiseks.
Teiseks soovime ühendust luues tagasisidet, kuidas teist minu sõnum mõjutas. Selline "emotsionaalse temperatuuri mõõtmine" aitab võimalikult varakult märgata pingeid, mis tähelepanuta jäädes võivad kasvada komistuskivideks. Meie juhtumi puhul võinuks ühenduse soov kõlada: "Ma hoolin meievahelisest kontaktist ja seepärast mind huvitab, kuidas sa ennast tunned, kui sa minu soovi kuuled."
Meelde tuletanud ja kasutusele võtnud need suhtlustarkused, olime võimelised taas avama südamed, rääkima ausalt asjadest, mis meid häirisid, ja kuulama üksteist sügava tähelepanu, austuse ja armastusega. Selline avatud jagamine süvendas meievahelist usaldust mõõtmatult. Loodan südamest, et mäletame edaspidi, kui tervendav on suhtele oma vajaduste ja soovide väljendamine.
Igas halvas leidub head
On ju nii, et mõni sündmus võib ühe inimese musta masendusse viia, teine aga võtab selle rahulikult teadmiseks. Allpool esitatavad soovitused on universaalsed ja tuntud, kuid õigel ajal kordamine on enamasti kasulik.
Emotsionaalne tugi, mis saadakse inimestevahelistest lähisuhetest.
Hoolitsust, usaldust ja sotsiaalset heakskiitu peaksid pakkuma esmajoones lähedased. Emotsionaalne isolatsioon, enesessetõmbumine ja oma muremõtetega üksiolemine on kõige halvem taktika. Töökaaslastel, sõpradel ja pereliikmetel peaks olema tähelepanelikkust märgata, et midagi on korrast ära.
Hädas inimest ei tohi üksi jätta ja inimene ise ei tohi üksindusse põgeneda. Mehed on siin mõnevõrra raskemas olukorras, sest nad püüavad oma probleemidega tavaliselt ise hakkama saada: ise läbi mõelda, ise otsustada, mida teha. Abi taheta paluda, sest mehed ju ei nuta. Kuid kriitilistes olukordades on oma raskuste arutamine mõistva inimesega tervendav. Sealjuures hädasolija haletsemine ei ole mõistlik.
Positiivsed emotsioonid.
Positiivsed emotsioonid kaitsevad meid negatiivsete emotsioonide ja viimaste võimalike tagajärgede eest. Kui meil on varasemas elus olnud ülekaalus positiivsed emotsioonid, oleme tõenäoliselt piisavalt tugevad eluraskustega toimetulekuks. Need emotsioonid pikendavad ka eluiga. Positiivsust tasub otsida, koguda ja raskes olukorras meenutada.
Optimism.
See, kuidas me suhtume negatiivsetesse sündmustesse, kuidas me neid tõlgendame — pessimistlikult või optimistlikult — määrab selle, kas me satume depressiooni või mitte. Kui pessimist arvab, et asjad enam hullemaks minna ei saa, siis optimist leiab, et saab küll. See tähendab, et asjad pole veel kaugeltki nii hullud, kui nad võiksid olla; piir on veel kaugel ja oskusliku tegutsemisega on võimalik aja jooksul olukorrast välja tulla.
On ju igal asjal kaks otsa: hea ja halb. Tasub mõelda, milleks on head need raskused, mis elu on teele veeretanud: mida nendest õppida saab. Kui tundub, et kõik on kadunud, siis järele mõeldes selgub, et kadunud ei ole kaugeltki kõik. Kadunud on võib-olla ainult raha ja osa varandusest, kõik muu on alles.
Kuigi pole õige alati kasutada nn Pollyanna lähenemist (Pollyanna oli väike tüdruk, kes oskas näha igas halvas midagi head ja ainult sellele mõelda; näiteks kui ta sai eksituse tõttu jõulukingituseks kargud, siis pärast esimest solvumist oli ta õnnelik, et tal neid vaja pole), siis selline negatiivsuse ignoreerimine äärmuslikes olukordades on kindlasti kasulik. Õnnelik võib olla ka lihtsalt selle pärast, et ollakse elus.
Enda kõrvalt vaatamine.
Püüdke vaadata ennast kellegi teise, võõra, kuid heatahtliku inimese pilguga. Kas suudate enda üle naerda? See on ohutu teiste üle naermisega võrreldes. Naer on terviseks.
Küsige kvalifitseeritud abi oma ummikussejooksnud rahaasjade korraldamisel.
Abipakkujaid on olemas ja enamasti töötavad nad praegu tasuta. Aga kui ka väikest tasu küsitakse, siis asjatundliku nõu saamiseks kulutatud raha on hästi kulutatud raha.
Positiivse enesehinnangu kujundamine ja hoidmine.
Miks-ma-küll-tüüpi mõtted, enesesüüdistamine, kahetsemine ja selle tagajärjel tekkiv enesehinnangu langus ei aita kindlasti. „Lõpetage muretsemine, hakake elama“ — on ühe Dale Carnegie raamatu pealkiri. Seda raamatut tasub lugeda. Tasub endale sisendada, et kui midagi läks viltu, siis on see õppetund tuleviku tarvis. Passiivne alistumine saatuse löökidele ei ole mõistlik.
Hakka tegutsema.
Kui tunned masendust või negatiivsete mõtete pealetungi, hakka tegutsema. Kõnni, suhtle, loe või tegele spordiga. Tuleb olla oma mõtete peremees. Enesessesüüvimisest ei ole abi. Otsinguaktiivsus, energiline väljapääsu otsimine viib (sund)mõtted mujale ja on kriisist väljatuleku alus.
Iga kriis esitab väljakutse olla tugev, lisab elutarkust, tingib vajaduse muuta midagi oma väärtushinnanguis, inimsuhetes või eluviisis. See on halva olukorra plusspool ja seda tuleks märgata.
Kahtlemata oskab igaüks oma elukogemuste põhjal lisada siia veel hulga depressiooniga hakkamasaamise nõuandeid. Inimesed on erinevad ja kõik nõuanded ei sobi kõigile. Arvan, et siin loetletud on üldkehtivad, eriti kui neid kõiki koos rakendada.
Emotsioonid möllavad...
Iseendal ja oma emotsioonide lahutamisel on iseenesest juba tohutu väärtus. Kes selle tarkuse elus omandanud, muutub peaaegu haavamatuks. Teadmine, et minu emotsioonid ei ole mina, asetab emotsioonid automaatselt hulga vähem tähtsale kohale, kui nad meie elus enamasti kipuvad olema.
Kui mõistame, et emotsioon on ainult emotsioon ja mitte midagi enamat, läheb elu tunduvalt kergemaks. Mis mõtet on solvuda, kui seda tegelikku mina, mis elab oma elu sõltumatult emotsioonidest, ei saa mitte keegi haavata? Võime uurida oma “suure kurbuse” tagamaid ja kainel vaatlusel mõista, et aastaid põetud depressioon või “maailmavalu” pole midagi enamat kui lihtlabane enesehaletsus.
Pidades emotsioone ainult emotsioonideks ja mitte iseendaks, on juba suhteliselt kerge neil ka lihtsalt minna lasta. Sa haletsed ennast ja tunnistad endale, et sul on parasjagu endast paganama kahju. Siis vaatad oma enesehaletsust kõrvalt — peaaegu nagu kellelegi teise oma –, ja lased tal minna. Milleks hoida kinni sellest, mis teeb sulle endale halba, on kahjulik.
Teiseks: on protsesse, mida me saame mõjutada — aga hulgaliselt ka selliseid, millele meie tegevusel ei ole mitte vähematki mõju. (Psühholoogias kõneldakse mõjusfääridest.) Teades, et on asju, mille peale mu hammas ei hakka, on tähtis vahet teha neil valdkondadel, mida ma mõjutada saan ja mida mitte. Oma mõjusfääri on muidugi võimalik laiendada.
Arusaadavalt kuuluvad meie mõjusfääri needsamad eespool vaadeldud emotsioonid, kuigi esialgu võib tunduda, et enne võib taltsutada metsiku hobuse kui iseenda emotsioonid. Iseenda ja emotsioonide lahutamisega on suur töö juba ära tehtud. Järgmiseks eesmärgiks võib seada läbi elada ainult neid emotsioone, mida me enda jaoks ise valime.
Meie mõjusfääri kuulub ka lähim ümbrus (kodu, töö) ja osalt ka lähimad inimesed, kes muide meie taltsutamata emotsioonide all samamoodi kannatavad kui me ise. Saame valida seda, missugust mõju me oma lähikondseile avaldame. Saame kujundada atmosfääri, milles elame. Võime ette näha tagajärgi, mida toob kaasa üks või teine otsus, mille vastu võtame.
Aga suhteliselt vähe saame muuta maailma tervikuna või isegi riiki, kus elame. Kodanikena käime küll valimas, aga meil on ainult üks hääl. Me ei saa üksi aga kuidagi kõigi maailma nälgivate laste kõhtu täis sööta ega teha nii, et ilmast kaoksid lõplikult sõjad ja vägivald, ükskõik, kui kirglikult me seda ka soovime. Kui see oleks võimalik, oleks seda juba ammu tehtud.
Kolmandaks: teiste inimeste käitumist saab muuta väga vähesel määral, küll aga on võimalik muuta oma reaktsioone teiste inimeste tegudele ja käitumisele. Ent öeldakse ka, et see, kus muudab iseennast, muudab ühtlasi maailma. See käib veel aeglasemalt kui oma mõjusfääri laiendamine.
Arusaamine, et me ei või muuta teisi inimesi, küll aga iseenda reaktsioone, võib täiel määral pärale jõudnuna mõjuda nii vabastavalt, et elu hakatakse nägema hoopis teiste silmadega. Mõistes, et tõeliselt on meil siin ilmas võimalik muuta vaid iseend, tähendab lõplikku täiskasvanuks saamist ja vastutuse võtmist enda peale.
Ise enda oma tegude ja tunnete eest vastutama õppides jätame lolli lootuse, et tuleb keegi teine ja teeb meid õnnelikuks. Tark täiskasvanu teab, et ta kujundab ise oma elu, seda ei tee keegi teine ning samuti mitte tundmatud jõud, mille suhtes asuda ohvri positsioonile. Oma emotsioonide peremees olemine välistab ohvri rolli täielikult.Ning selle asemel, et pead murda teiste inimeste tegude ja sõnade üle, võib keskenduda iseenda omadele ning nende muutmisele selliseks, mis võimaldab elada õnnelikku, rahulolevat elu. Võiksime väita, et tõeliselt on õnnelik see, kes on täielikul selgusel oma mõtete ja tunnete suhtes ning tunneb seda tõelist ennast, kes eksisteerib emotsioonidest sõltumatult: seda suurt, kaunist, haavamatut mina. Loo alguses väitsime, et vihastame tegelikult ainult enda peale. Nüüd võiksime täpsemini öelda: peamiselt vihastame iseenda valimatult tulvata lastud emotsioone peale. Või iseenda kontrollimatu reaktsiooni peale. Või selle peale, et hindasime valesti oma mõjusfääri ulatust. Olles küllalt targad, võime aga oma viga juba täiesti rahulikult konstateerida, ilma igasuguse emotsioonita. Õigus vigu teha on ju meil kõigil.Kui käsitame elu peaosalisena iseend ja mitte teisi inimesi, siis saame ainult ise olla vastutavad selle eest, mida tunneme. Teiste inimeste tegusid me tõenäoliselt muuta ei saa, oma emotsioone aga küll. Võttes vastutuse oma emotsioonide eest enda peale, mõjutame kaudselt ka teisi inimesi. Aga see ei saa olla mitte eesmärk, vaid ainult meeldiv kaasnähe.
Sunday, July 5, 2009
Lihtsa elu väärtused
Ma kadestan sind lihtsa elu pärast, " ütles sõber, kui me arutasime, miks on mõne elu nii kuradima keeruline ja raske. Kui ma väljendiga "lihtne elu" hästi nõus ei tahtnud olla, siis ta parandas: lihtsam elu.
No olgu, ma püüan siin lahti mõtestada oma kuvandit "lihtsast elust".
- Ela üks päev korraga - täna mõtle homsele, homme ülehomsele jne. Olgu, et see tundub liiga lihtne, säästad ennast liigsest ettemuretsemisest majandusraskuste, tervise- ja töömurede pärast.
- Ära kahetse tehtut või elatud elu. See ei aita ega tee ka olnut olematuks. Liigsed enesesüüdistamised muudavad elu päris keeruliseks.
- Ära konuta ega kapseldu koduseinte vahele. SUHTLE! Mine õue iga ilmaga, sa näed teisi samasuguseid, tekib solidaarsustunne ja mõistmine: sa pole ilmas üksi!
- Vali selliseid sõpru, partnereid, kes mõjuvad sulle hästi, mitte ei ohi, et elu ongi raske ja keeruline. HELISTA sõbrale!
- Käi tööl, kuigi teed seda vahel kaunis vastumeelselt. Töö eest makstakse palka ja see aitab sul oma eluga toime tulla. Sunni ennast takka näiteks koristama, süüa tegema.
- Kurda oma "rasket elu" nendele, kes sinust hoolivad, mitte ei ütle "ära hädalda, kõigil on raske".
- Tee midagi enda heaks. Naised, minge juuksurisse, massööri juurde, ilusalongi, spaasse, veeaeroobikasse. Mehed? Ei oska soovitada, aga kindlasti on ka meestel omad tuunimisvõtted ja eelistused. Ja mingid hobid näiteks.
- Rõõmusta lihtsate asjade üle. Kui sul on näiteks lapsed või lapselapsed, siis nende edusammude üle. Või ilusa ilma, toreda reisi, hea sõbra üle. Kui vähegi leiad põhjust, NAERA! (See on väga tähtis!)
- Ära mõtle probleeme välja ega võimenda olemasolevaid. Taga endale hea uni selle läbi, et oled enda ja päevaga rahul. (See pole kerge!)
Muidugi ei ole alati "lihtsat elu" võimalik saavutada, aga püüa, püüa kõigest hingest!!
Ära karda meest vabaks lasta
Leeni Kikkas, Ajakiri Lilit
10. juuni 2009 05:31
Ära karda meest vabaks lasta...
Toome sulle kümme tõelise armastuse juhtnööri. Isegi siis, kui neist mõnda üksikult praktiseerida, muudad oma elu tuntavalt paremaks.
1. Mõtte jõud
Esmalt tuleks vastata küsimusele, soovitavalt kirjalikult: missugusena näen oma meest ja meie omavahelisi suhteid. Kujutle vaimusilmas inimest, kes on sinu kõrval või mõtetes 24 tundi ööpäevas. Sealjuures püüa mitte unistada printsist valges Mercedeses, vaid lähtuda tegelikest võimalustest ja soovidest. “Maailm on see, mida temast mõtleme,” ütlevad budistid. Kui usume armastusse ja unistame sellesse, siis joonistub südamepõhjas kujutluspilt tulevasest, kelle me füüsilises maailmas ära tunneme, sest portree (mitte tingimata väline, selleks võib olla ka vanus või iseloom) on juba loodud.
Armastus eeldab suuremat lähedust. Lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad kodust, kuid abikaasad peaks jääma kokku kogu eluks… Kuid mõne jaoks näib see saavutamatuna, sest unistuste meest ei leidunudki. Teine võib armuda mitmeid kordi ja sama ohtralt ka pettuda. Seepärast tuleks esmalt uskuda armastusse, võtta seda nagu kingitust, ning mõista, et luhtumised tulenevad meie ebatäiuslikkusest: pettekujutelmadest, hirmudest ja vähesest empaatiavõimest.
Enne kirjutama asumist tuleks häälestuda positiivsele. Elu pole mitte kannatuste jada, vaid väärtuslik and. Kui oled endaga rahul, on sul ka teistele midagi anda. Arenda endas armastust ja austust väärivaid loomuomadusi. Sest kui sa ise ennast kõrgelt ei hinda, milliseks kingituseks sa siis teistele oleksid? Ehk oskad sa hästi süüa teha, oled huvitav vestluskaaslane, oskad hubast õhkkonda luua, hea sõber olla…
2. Austus
Eelkõige on tähtis austus enda vastu. Kui sa ennast austad, ei klammerdu sa kellegi külge ega püüa teostada teiste kaudu enda täitumata unistusi. Endast lugupidav inimene võtab end sellisena, nagu ta on. Paradoks seisneb selles, et parimaks peegliks on teised inimesed: sind vaimustavad neis sinu enda parimad jooned ja ärritavad need, mida sa pole endas välja arendanud või mis sind allapoole tirivad (ja mida sul on raske endalegi tunnistada). Näiteks kui sind ärritab kellegi ihnus, mõtle sellele, kas sa ise oled lahke loomuga, kui keegi tundub sulle liiga väljakutsuv ja silmatorkav — tähendab see ilmselt, et sina ei saaks seda endale lubada. Vaid ennast austades ja enda väärtust hinnates suudad partneris näha mitte enda täiendust, vaid isiksust. Ära sõltu võõrast arvamusest (“aga tema ütles teisiti!”). Suhtu endasse kui pärlisse: “Olen igal juhul ehteks” või “Miks ta peakski minu suppi kiitma, kui tean niigi, et keegi seda minust paremini valmistada ei oska?” Nii lood sõltumatuid suhteid ega kauple: “Mina keedan sulle suppi, aga sina puista mulle komplimente!”
3. Andmise vägi
Andes või kinkides annad mõista, et saaja on sulle oluline. See avaldab igaühe, liiati siis mehe psüühikale määratut mõju. Parimaks kingituseks on sinu hoolitsus. Seda enam, et me kõik oleme sisimas on nagu lapsed — mida rohkem anda, seda rohkem vastu saad.
“Maa on naiste kuningriik,” arvavad Idamaade targad. Ainult naisele on antud oskus luua selliseid suhteid, nagu ta ise tahab. Ta võib mehes tuua esile nii sõduri kui ka peaministri. Kuid selleks, et teil oleks kodus minister, mitte joodik, tuleb ennast ohverdada, anda osake endast. Sealjuures ootamata tulemust ja esitamata tingimusi: “Mina naeratan sulle, aga sina pead mulle tingimata briljandiga sõrmuse ostma!”
Andmise väge võid sa tugevdada juba täna, treenides seda oma lähedaste peal: loo enda ümber õdus õhkkond. Partnerlussuhetes on see suurim pluss! Tark naine ei mõtle ainult enda peale. Ta ei oota, et talle kuu ja tähed taevast alla tuuakse, veel vähem nõuab ta seda. Ta lülitab end välja probleemidest, mis teda päeval näiteks töö juures kiusasid.
4. Puudutuse jõud
Lääneliku kasvatuse mõjul kaitseme isiklikku territooriumi ja puudutame üksteist nii harva, et oleme kehakeele peaaegu unustanud. Meie, eurooplased, kasutame kehakeelt pigem vaistlikult: käepigistus märgib energiavahetust, milleta poleks sõnadel jõudu. Hätta sattudes ootame embust, mis võtaks valu ning annaks meile energiat. Esimest kohtumist armsamaga mäletame selle järgi, kuidas ta sind vaatas, sõnad tulevad hiljem. Armunud olles igatseme mitte niivõrd embusi ja suudlusi, vaid lihtsalt silma vaatamist ja käehoidmist. Just sellised hetked kujundavad partnerite ühist ruumi, sõltumata sellest, kus üks osapooltest parasjagu asub, kõrvaltoas või tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Keha on siiram kui sõnad: puudutuste abil avame ennast, tunnetame selgemalt loodust, lõhnu, teisi inimesi. Naine võib olla silmipimestavalt ilus, kuid mõjuda hingetu nukuna, kui ta ei valda kehakeelt. Ilma suudluste ja õrnusteta armusuhted hääbuvad. Kallim embas sind või lihtsalt vaatas õrnalt — ning juba oledki valmis mägesid liigutama! Täpselt samuti tunneb ka tema. Astu lähemale ja kallista töölt koju tulnud meest ning ta tunneb, et kõik mured/viivitused tehingusõlmimisel/majanduskriis/sõda Afganistanis on tühised! Puudutusel on ammendamatu jõud, mis meid toidab. Seepärast ärge peljake teineteist paitada!
5. Sõpruse vägi
Lääne inimesed ei sõbrusta armastatuga. On mees ja siis on sõbrad-sõbrannad. Kuid tõelises partnerlussuhtes on sõber ja armastaja üks isik. Sõbrale andestame rohkemat, mõistame teda alati, kuid armastatus tahame näha Supermani — lihtsalt seepärast, et oleme naised.
Kui kaks inimest on omavahel sõbrad, on nende suhe täiuslik, ka siis, kui üks neist on koduperenaine, aga teine ärimees. Sinu kõrval seisab inimene, kes mõistab sind poolelt sõnalt ja on alati valmis sind toetama. Tõeliste ja siirate suhete puhul ei seo partnereid mitte niivõrd kodu, voodi ja lapsed, vaid ühised huvid. Seetõttu tuleks enne lähisuhte sõlmimist endalt küsida, kas ta on minu sõber või lihtsalt hea armuke ja kõndiv rahakott.
Loe värskest Lilitist:
# Milline naine meenutab madu?
# Hanna Korsar - kaos ja kord
# Valget armunõidust suveöösse
# Kui saak läheb ise jahile
Pane ta proovile: kutsu ta mägimatkale, kuhugi, kus oled varem vaid sõbrannadega käinud ja kus on tarvis enda võimed ja oskused mängu panna. Et asja veel hullemaks teha, teata talle, et liigute sinu plaani kohaselt ning jälgi tema reaktsiooni. Võimalik, et su illusioonid purunevad, kuid see on ikkagi parem kui õigustamata lootused.
Sõbra ees ei hakka me head tuju teesklema, kui meil on tegelikult halb. Ning kui ta räägib ärritunud hääletoonil, põhjendame seda ebameeldivustega tööl (või gripi või peavaluga), anname talle aspiriini ja soovitame tal magama heita. Täitsa õige. Aga kuidas me kallimaga käitume? Proovigu ta ainult ei öelda — me langeme hüsteeriasse! Silte kleepides ja nõudlikeks maksimalistideks muutudes eemaldume tõelisest armastusest. Armastus tähendab oskust end teise inimese nahas tunda.
“Armastus ei tähenda mitte teineteisele otsa, vaid ühes suunas vaatamist,” ütles Saint-Exupéry oma raamatus “Väike prints.” Ühiste huvideta suhted ei arene — puudub suunavektor. Järelikult tuleks need huvid leida. Olgu nendeks teater, sport või reisimine. Peaasi, et seda tehtaks ettekäändeta: “Vihkan suusatamist, kuid lähen kaasa, et tal silma peal hoida” — sellise suhtumisega rikute teie mõlema puhkuse. Paaridel peab tingimata olema mingi ühendav lüli.
6. Vabadus
Kõige keerulisem komponent, kuna see nõuab tööd iseenda kallal, sest see, kui palju vabadust anda ja kas seda üldse teha, sõltub ainult meist endist.
Vabadus tähendab eelkõige kurbadest minevikukogemustest vabanemist. Oletame, et ekskallim pettis teid. Järgmine ei helistanud õigel ajal ning sind haarab paanika: “Ta on täpselt samasugune!” Kas ikka on? Tuleks loobuda igasugustest siduvatest võrdlustest: eelmine oli voodis parem/rahaasjus nutikam/oskas paremini lastega läbi saada. Ta on hoopis teine inimene ning ära unusta, et sa oled ka ise muutunud! Muidugi on seda raske kontrollida ja võimalik, et selleks tuleb psühholoogi külastada või psühhotreeningul osaleda.
Hiinlastel on rahvatarkus: “Ära karda meest endast lahti lasta. Kui ta on sinu, tuleb ta tagasi. Kui ta pole sinu, ei tasu tema pärast kurvastada.” Pole vaja tema külge klammerduda, pidevalt telefoni järele haarata ja sõnumeid saata, otsides tema eemalviibimise põhjusi. Kui väga ta sind ka ei armastaks, vajab ta ruumi ja aega, mis oleks vaid ta enese päralt. Meeste üksiolekuvajadus on suurem kui naistel. Ning kui ta räägib, et soovib veidi privaatsust, ei tähenda see tingimata, et ta sind enam ei armasta, vaid ta tõepoolest tahabki omaette olla.
Teda enda külge siduda püüdes paned ta end puuriloomana tundma. Siis on ju täiesti loomulik, et ta sealt vabaneda tahab, sest vabadus on meestel (tegelikult meie kõigi) geenides. Luba talle vabadust! Kui ta on sinu, ei kao ta kuhugi.
7. Suhtlemise vägi
Mehed ei tegele isiklike üleelamistega just meelsasti ja pereelus väljendavad nad tundeid kaeblemisena. Meie ajal ei osata enam suhelda ning see puudutab nii sõprus,- kui armastussuhteid. Kadumas on söögilauas vestlemise traditsioon, perekogunemised teetassi taga, mil kõik said oma päevamuljeid jagada. Tunneme teravat puudust komplimentidest ja headest sõnadest. Tegeleme oma muredega igaüks omaette ja ootame sealjuures miskipärast, et keegi meile appi tuleks. Ent kuidas saab aidata, kui pole teada, mis üldse juhtus? Suhtlemises on suur jõud! Loomulikult tuleb selleks valida õige hetk. Kui näed, et ta tuli koju töömuredest lookas, ära hakka talle kohe oma muresid kurtma. Kuid tee seda kindlasti! Koos filmi vaadata või loetud raamatu üle muljeid vahetada on vahel tähtsamgi kui võlgu, oste ja puhkuseplaane arutada. Saad teada, mida su lähedane tähtsaks peab. Ja sedagi, et sa pole üksi. Nii sünnivadki sügavad suhted.
Võid ennast testida: kujutle endale, et sulle lähedane inimene on surnud, aga sul jäi talle nii palju ütlemata! Mine ja räägi talle sellest praegu. Kuid testi läbi viies püüa olla täiesti siiras.
8. Pühendumise vägi
Me ei räägi surmani truudusest (sellist ideaali kohtab looduses harva), vaid suhtele pühendumisest. Pühendumine ei ole pime ( “ta tõmbab ringi, joob, ja peksab mind, aga elan ikkagi koos temaga”) — kui sa tema külge klammerdud, pole tegemist pühendumise, vaid hirmuga üksi jääda. Pärast esialgse armumise möödumist hakkavad paljud paarid oma suhet alahindama (“oleme juba kõik saavutanud”). Mees — jahimees, kes on harjunud trofee nimel pingutama, käitub nagu anekdoodis: “Oled küll igatpidi hea, aga mitte võõras naine.” Naine toob ühe võrdluse teise järel: “Tiina mees teenib sinust rohkem, ja Sandra läheb mehega Hawaiile puhkama…” Naine otsib suhetes alati miinuseid, mitte plusse. “Mul on temaga halb elada” võib saada ettekääne flirdiks ja petmiseks, kusjuures õigustus jääb samaks — “Mees on kõiges süüdi, mitte mina!”
Tegelikult on pühendumine väga suur muutev jõud. Kui oled ustav ja pühendunud, avab mees kogu oma potentsiaali. Kui hakkad temas miinuseid otsima, lähevad suhted päriselt käest. Seepärast pole tähtis, et ta pole niisugune nagu Tiina mees — ta on sinu mees! Sina oled tema nimel vaeva näinud ja võidelnud, võibolla koguni ta kelleltki üle löönud. Tema pärast oled öösiti pisaraid valanud — mispärast ta siis nüüd, sinu meheks saades, oma väärtuse kaotas? Ta on kingitus. Auhind, mille võitsid.
Kui paljud suurmehed võlgnevad kõik oma naistele! Mehed, keda tiivustas truu ja pühendunud armastuse jõud, ületasid takistusi ja tegid suuri avastusi. Ning muuseas, see töötab mõlemat pidi, armastus annab ka naistele tiivad.
9. Kire vägi
Kirg on suhtes oluline tegur. Vastasel juhul tekib emotsionaalne ja psühholoogiline võõrdumine, suhte jahenemine. Pole kirge, pole ka elu! Seks on tunnete viimine füüsilisele tasandile. Ja kuigi esimest viiulit võib siinkohal mängida üks või teine, määrab helistiku alati naine. Mida andekam on naine, seda rohkem oskab ta kire keelde uut ja ebatavalist tuua (üllatusi teha, erootilist pesu kanda, hea välja näha). Kui seda oskust pole antud, tuleks seda õppida, sest ainult läbi kire või selle puudumise otsustab mees, kas teda tahetakse või mitte. Ainus tingimus on siiraks jääda.
Ent kui sa peale kire mitte midagi muud ei tunnegi, tõmba suhtele joon alla: “Ta pole minu sõber, meil pole millestki rääkida!” Said lihtsalt hästi lõbutseda. Kuid lõbutseda võid ka kindla partneriga, kui tood mängu uudsuse ja romantika elemente.
10. Usalduse vägi
Oskus usaldada on põhjapaneva tähtsusega. Kuid sedagi me ei oska! Ent kui uskuda idamaises kultuuris kasvanud inimesele iseenesestmõistetavat tõde: “Mis ka ei juhtuks, kõik toimub jumala tahte kohaselt,” oleks parem kannatada, kuid ikkagi usaldada. Parem on uskuda ja usaldada, kui vaadata inimest läbi kahtluseprisma (“ta tegi mulle komplimendi — mis tal minult vaja on?”) ja sundida teisi ennast õigustama. Niiviisi püsikindlaid suhteid ei looda! Kui sa teda usaldad, võid rahulikult teha ka kõike muud: lapsi sünnitada, laenu võtta, lasta tal minna kuhu iganes, sest sa tunned teda. Kui ei usalda, mõtled peaga, mitte südamega, ja nii on ka kergem eksida!
