Saleda inimese 7 harjumust

Saledad söövad sageli suuremaid portse ja märksa ebatervislikumaid toite kui kergelt ülekaalus inimesed, kuid ometi on nii, et lisakilod neid ei kimbuta. Asi ei ole kiires ainevahetuses, geenides ega saladuslikus imedieedis, vaid saleda inimese loomulikes harjumustes, mis neid saledana hoiavad.




1. harjumus: saledad ei pea dieeti
See harjumus töötab saledate kasuks, kuna dieedipidamine paneb keha eriolukorda. Liiga väike kalorite hulk saadab ajju teate, et kõik kalorid, mis süüakse, tuleb panna tallele, sest äkki saadakse järgmisel päeval veel vähem kaloreid. Et energiat talletada, aeglustab keha seedimist. Seetõttu põletab keha dieedi ajal vähem kaloreid kui tavaliselt. Dieedi tulemusena on lihtsam kaalus juurde võtta, kui kaalu kaotada.

2. harjumus: saledad söövad ka rämpstoitu

Kui keelad endale mingit toitu, siis muutub see sinu jaoks varem või hiljem kinnisideeks. Aeg-ajalt hamburgeri, šokolaadi ja rasvase koogi söömine on hea, sest hoiab ära õgimissööstu. Enda ihasid täielikult alla suruda sa ei suuda ja pole vajagi. Ebatervislikud suutäied ei tee sind paksemaks ega muuda üldpilti sinu tervislikust eluviisist, kui otsustad rasvase toidu kasuks harva ja suurem osa sinu toiduvalikust on tervislik.

3. harjumus: saledad ei õgi

Saledate üldine harjumus on lõpetada söömine siis, kui kõht saab täis. Seda isegi juhul, kui toit neile hirmsasti maitseb. Võib olla, et nad võtavad pärast pannilt veel ühe ampsu, aga seda ka ainult siis, kui kõht tundub tühi. Õpi sööma vaid siis, kui kõht annab tühja kõhu signaali ja lõpetama siis, kui kõht on täis. Kui sul tekib tunne, et võiksid terve ahjuprae korraga nahka pista, siis tuleta endale meelde, et toit ei jookse pannilt ära – sa võid süüa väikese portsu kahe-kolme tunni pärast, kui kõht on jälle tühjaks läinud.

4. harjumus: toit ei ole saledatele kinnisidee

On normaalne mõelda sageli toidust. Saledate ja ülekaaluliste erinevus on aga see, et ülekaalulistel järgneb mõtlemisele loogilise järjena söömine. Saledad mõtlevad valmis, mida järgmisel toidukorral süüa, söövad selle ära ja seejärel unustavad toidu. Pärast söömist asuvad saledad oma tavapäraste tegemiste juurde tagasi ning ei mõtle toidule enne, kui kõht läheb tühjaks.

5. harjumus: saledad ei kuritarvita toitu

Saledatele on toit lihtsalt toit, mitte meeleolu parandaja. Paljudele ülekaalulistele on aga toit vahend, millega leevendada oma ebameeldivaid emotsioone. Kui sulle tundub, et ka sina teed toiduvalikuid emotsioonide ajel, siis enne, kui hakkad sööma enda ette reastatud toiduportse, mõtle, kas oled vihane, tunned end solvatu või üksikuna, kas sul on stress. Mõtle, miks tunned vajadust nii palju süüa. Põhjuse leidmine annab sulle võimaluse sellest jagu saada.

6. harjumus: saledad teevad trenni

Auto, lift, eskalaator ja kontoritöö mõjuvad figuurile halvasti. Seetõttu eelistavad saledad inimesed autoga sõitmisele käimist ning kasutavad lifti ja eskalaatori asemel treppi. Enamasti teevad saledad ka 2-3 korda nädalas trenni.

7. harjumus: saledad naudivad oma elu

Saledatele on maitsva toidu nautimine ja trenni tegemine elustiil. Kui kaalu tuleb veidi juurde, siis nad ei kurda ega luba endale, et alustavad homsest uut superdieeti. Saledad ei usu imedieetidesse ega salendavatesse kapslitesse. Nad teavad, et paar lisakilo kaob liikudes ja tervislikult toitudes

Rida põhjuseid, miks ka parimad ebaõnnestuvad

Tundub, et mõnel meist lihtsalt läheb elus kõik paremini kui mõnel teisel. Nii vaid tundub, sest ka parimad meist eksivad, komistavad ja kukuvad. Miks nii aga juhtub? Põhjuseid on palju, kuid need pole sugugi vaid nö valitute jaoks. Kindlasti leiad eneselegi midagi õpetuseks.

1. Motivatsioonipuudus
   Inimese annetest pole mingit kasu, kui ta pole motiveeritud neid kasutama. Tulemusele aitab kaasa nii välise motivatsiooni (näiteks sotsiaalne heakskiit) kui ka sisemise motivatsiooni (rahuldus hästi tehtud tööst) olemasolu.
2. Liigne impulssiivsus
   Liigne impulssiivsus võib parima tulemuse saamist segama hakata. Paljud inimesed ei kasuta probleemi lahendamiseks kõiki oma vaimseid võimeid, vaid järgivad esimest mõtet, mis pähe tuleb.
3. Järjekindluse puudus
   Mõned annavad liiga kergelt alla, samas kui teised ei suuda ka siis lõpetada, kui ebaõnnestumist on juba selgelt näha.
4. Valede oskuste kasutamine
   Inimesed ei pruugi ülesande lahendamiseks kasutada oma parimaid selleks sobivaid oskusi ja teadmisi.
5. Võimetus mõtted teoks teha
   Mõned tunduvad olevat takerdunud mõtetesse. Neil on palju häid mõtteid, ent nad suudavad need harva teoks teha.
6. Protsessi liigne nautimine
   Kui naudid liigselt tegutsemisprotsessi, ei pruugi sa lõpptulemusele piisavalt palju tähelepanu pöörata, et head tulemust saada.
7. Võimetus töid lõpetada
   Mõne jaoks ei saa töö kunagi valmis. Võib-olla tähendab see kartust mõtte ees, mida järgmiseks teha või lootusetut pisiasjadesse takerdumist.
8. Suutmatus projekte käivitada
   Kui sa ei soovi või ei suuda projekte algatada, võib see tähendada otsustamisjulguse puudumist või hirmu kohustuste ees.
9. Hirm ebaõnnestuda
   Kui väldid elus kõiki võitlusi, ei saa oodata ka häid tulemusi.
10. Edasilükkamine
    Kui sa ei suuda tegutseda stressitingimustes, on oht keskenduda väikestele asjadele, lükates samas edasi oluliste tegevuste kallale asumist.
11. Kalduvus otsida süüdlasi
    Mõned meist süüdistavad iseennast isegi pisima vea pärast, teised aga otsivad kõigele alati teiste hulgast süüdlasi.
12. Liigne enesehaletsus
    Mõned meist kulutavad iseenda hädadele mõtlemisele rohkem aega kui hädasid põhjustavate probleemide lahendamisele.
13. Liigne sõltuvus
    Mõned meist ootavad, et nende eest tehtaks ära asjad, mida nad peaksid ise lahendama.
14. Eraelule keskendumine
    Mõned meist lasevad eraelulistel probleemidel töötegemist liigselt segada. Elu jooksul tuleb ette nii õnne kui ka kurbust, aga oluline on mitte kaotada suuremat perspektiivi.
15. Kontsentreerumisvõime puudumine
    Isegi väga intelligentsetel inimestel võib tekkida keskendumisega probleeme.
16. Liiga vähene või liigne tegutsemine
    Liiga paljude kohustuste võtmine võib lõppeda sellega, et ükski ülesannetest ei saa õigeks ajaks täidetud. Liiga väheste ülesannete täitmine võib tähendada käestlastud võimalusi ja tulemuslikkuse vähenemist.
17. Võimetus rahulolutunnet edasi lükata
    Mõned premeerivad ennast ja saavad ka teistelt kiita väikeste lõpetatud asjade pärast, samas vältides tähtsamaid tegevusi, mis võiksid tuua veelgi suuremat kiitust.
18. Oskamatus näha suurt pilti
    Mõned takerduvad detailidesse, suutmata näha suuremat pilti projektidest, mida täidetakse.
19. Suutmatus tasakaalustada kriitikat, analüütilist mõtlemist ning loovust
    On oluline oskus õppida mõistma, millist lähenemisviisi ühes või teises situatsioonis oodatakse.
20. Liiga palju või liiga vähe enesekindlust
    Enesekindluse puudus võib hävitada inimese võime asju ära teha. Samas liiga enesekindlad inimesed ei saa sageli aru, millal on õige aeg oma vigu tunnistada või teistelt abi küsida.

sekretar.ee
04. august 2010

Pane värvid enda kasuks tööle

Naistekas
24. november 2009 00:00

Tugev immuunsüsteem, terve süda, veatu nahk — seda kõike võib saavutada värvilise toidulaua abil. Milline on sinu värvitoon? Millist puu-ja köögivilja valida? Millised on nende mõjud? Loe ja saad teada.
Punane
Värviteraapia järgi lisab see värv sisemist energiat.
Punane paprika sisaldab bioflavonoide, mis takistavad trombide moodustumist ja arterite ummistumist. See köögivili sobib ideaalselt südame- ja veresoonkonna haiguste profülaktikaks.
Kirsid. Marjadele annavad värvi antotsüaanid (mida tumedamad marjad, seda kasulikumad need on), mille toime organismis sarnaneb atsetüülsalitsüülhappe toimega. Näiteks vähendavad nad liigeste põletikku ja valu. Kujutage ette, et 20 küpset kirssi võivad asendada aspiriinitableti, kusjuures ilma igasuguste kõrvalmõjudeta. Kui süüa umbes 250 g kirsse päevas, võib reguleerida kusihappe taset ja vähendada artriiti haigestumise riski. Raviefekt on värsketel marjadel. Kookides ja keedistes kaotavad kirsid oma kasulikud omadused.
Tomatid. Siin pole oluline, kas laual on salat, ketšup või mahl — kõik on vägagi kasulik. Kõige väärtuslikum on tomatis lükopiin, millele ei mõju ei termiline ega ka muu töötlemine. Lükopiin alandab „halva“ kolesterooli taset, kaitseb infarkti ja insuldi eest, alandab vererõhku ja onkoloogiliste haigestumiste riski.
Veel võiks proovida…
… punast kapsast. See aitab korda seada östrogeenide ainevahetust ning kaitseb meid rinnavähi eest.
… redist, mis sisaldab karotiini. Karotiin hävitab vabu radikaale ja lükkab edasi vananemist.
… punaseid viinamarju, mille antotsüaanid mitte üksnes ei aeglusta vähirakkude kasvu, vaid lausa hävitavad kuni 20% nendest.
… peeti, mis sisaldab rikkalikult betaniini. See tugevdab immuunsüsteemi ja stimuleerib ainevahetusprotsesse.
Kollane
Oranžid ja kollased toonid aitavad maailma paremini näha.
Aprikoosid. 200 g aromaatseid, õrnamaitselisi aprikoose katavad ööpäevase provitamiin A vajaduse. Viimane vastutab selle eest, et meie nägemine oleks terav ja nahk puhas.
Veel võiks proovida…
… mangot. Mango hoiab ära kuivade silmade sündroomi, mis tekib kauase arvuti taga istumise tagajärjel. Viljades sisalduv beetakarotiin stimuleerib immuunsüsteemi rakkude väljatöötamist harknäärmes. Mango on ka suurepärane vahend külmetushaiguste profülaktikas.
… porgandit, mis sisaldab samuti hulgaliselt alfa- ja beetakarotiini. Mõlemad ained hoolitsevad silmade, juuste ja naha tervise eest. Pealegi on porgand oluline komponent vähivastases dieedis.
Peab vaid teadma, et kasulikud ained, mille poolest on rikkad erksavärvilised juurviljad, on paremini omastatavad koos taimeõliga.
… apelsine. Nõuanne võib näida veidi kummaline, kuid ometi: sööge alati ära ka viljaliha ja apelsini koort eraldav valge kelme. Selles leidub kasulikke bioflavonoide, mis aeglustavad vitamiinide hapnemisprotsesse (järelikult ka hävimist) organismis, tugevdavad immuunsüsteemi ja parandavad mikrotsirkulatsiooni kapillaarides.
… kõrvitsat, mis sisaldab hulgaliselt taimseid pigmente, millised kaitsevad silmade võrkkesta ealiste muutuste eest.
… maisi, mille erk värv pole mitte ainult meeldiv, vaid ka väga kasulik silmadele. Kollane pigment kaitseb kindlalt nende rakke ultraviolettkiirguse kahjustava toime eest.
Roheline
Rahu ja lepituse värv, mis maandab närvivapustuste puhul hingelisi pingeid.
Oad aitavad kindlamalt vastu seista agressiivse keskkonna mõjudele. Pigment kvertsetiin kaitseb südant ja veresooni, aitab toime tulla allergiaga ja onkoloogiliste haigestumistega, alandab glaukoomi riski ja tapab viiruseid.
Brokkoli on liider kõikide roheliste köögiviljade ees võitluses vähiga. Selle koostisse kuulub klorofüll, mis soodustab toksiliste ainete väljutamist organismist, kaitseb rakke väliskeskkonna kahjulike mõjude eest ning taastab isegi vigastatud membraane. Klorofüll kindlustab ka hapniku kauemat säilimist ajurakkudes. Seega töötab aju aktiivsemalt, ning meie ei reageeri stressisituatsioonidele nii tormiliselt.
Kiivi. Oma viljaliha originaalse värvi võlgneb ta klorofüllile. Keemiliselt struktuurilt on klorofüll lähedane hemoglobiinile — põhilisele vereloome elemendile. Kui kiivi on iga päev meie toidulaual, saame ennetada aneemia teket.
Peasalat sisaldab aktiivset ainet tseaksantiini, mis kaitseb silmi.
Veel võiks proovida…
… rohelist sparglit, mis on tunduvalt kasulikum valgest, kuna sisaldab mitte ainult hulgaliselt klorofülli, vaid ka teisi tähtsaid taimseid komponente. Spargel normaliseerib neerude tööd. Ka on tal kerge uriinieritust soodustav efekt. Spargel aitab organismist välja viia ülemäärast vedelikku, vabastades meid liigsest kaalust ja tursetest.
… spinatit, mis polegi nii väga rikkalik rauasisalduse poolest, nagu arvatud on. Teadlased on pärast hoolikaid uuringuid selle müüdi hajutanud. Selle eest avastati spinatis palju karotinoide, mis kindlustavad meile terve naha ja hea nägemise. Kui süüa spinatit regulaarselt, võib edukalt lahti saada kroonilisest kõhukinnisusest. Veel aitab spinat oma suure kaltsiumisisalduse tõttu väikelastel kiiremini kasvada.
Valge
Moodustub kõikidest vikerkaarevärvidest ning sel on unikaalne toime.
Küüslauk. Ühed ei kannata seda silmaotsaski, teised aga lisavad iga roa juurde. Arstide soovitus on süüa ära kasvõi üksainus küüs päevas. Eriti kasulik on noor, kerge violetse tooniga küüslaugumugul. Selles peitub rohkesti aineid, mis takistavad haigustekitavate viiruste ja bakterite kasvu. Küüslaugu flavonoidid kaitsevad rakke vabade radikaalide rünnaku eest, neil on põletikuvastane toime ning nad kaitsevad veresooni.
Sibul. Selles on hulgaliselt bioloogiliselt aktiivseid aineid, mis kaitsevad immuunsüsteemi. C- ja E-vitamiinid kaitsevad südant, ja ka kogu organismi tervikuna vananemise eest.
Veel võiks proovida…
… rõigast. Rõigas sisaldab eeterlikke õlisid ja terpeene, mis teevad temast esmavahendi külmetuse puhul. Rõika viljaliha võib kasutada sinepiplaastrina, mahla aga köhamikstuurina ning tilku nohu vastu.
Sinine
Aitab sinist tooni pigmentide abil vabaneda pingeist ja lükata vanaduse saabumist kaugemale.
Mustikad. Jaapanis peetakse mustikaid võlumarjadeks, mis aitavad noorusaega pikendada. Mürtilliin, värviv substants, muudab veresoonte seinad siledateks ja elastseteks. Seejuures on kõige suurem toime just aju- ja silmade veresoontele. Arstid soovitavad neid marju patsientidele, kellel on kehv nägemine.
Põldmarjade värv on tingitud suure koguse pigment flavooni olemasolust, mis tugevdab veresoonte seinu. See aitab inimesi, kellel on varikoossed veenilaiendid. Lisaks avaldavad flavoonid põletikuvastast toimet limaskestadele. Kas hääl on ära? Loputa siis kurku kergelt soojendatud põldmarjamahlaga.
Tähelepanu! Marjad ei tohi seisma jääda. Need tuleb kohe ära süüa või kiiresti külmutada.
Veel võiks proovida…
… leedrimarju. Neid kutsuti vanasti „vaeste apteegiks“. Kaasaegsed teaduslikud uuringud kinnitavad leedrimarjade ravivõimeid. Peale paljude teiste kasulike ainete sisaldavad need rekordkoguse antotsüaane: 100 g marjades on neid 450-600 mg! Kasutades leedrimahla, töötasid Madalmaade teadlased välja erilise teraapiaskeemi, mis võimaldab oluliselt langetada eakate patsientide insuldiriski.
Vähendamaks radikuliidivalusid, tuleb iga päev hommikul ja õhtul võtta 1-2 teelusikatäit leedrimahla. Soojalt aitab see külmetuse puhul ka palavikku alandada.
Värve ajule
Päikesevalgus on efektiivne vahend halva tuju vastu. Teadlaste andmetel suudab valgusteraapia aidata 70% depressiooni all kannatavatest patsientidest.
Valgus. Erineva pikkusega elektromagnetilised lained, millest igaüks vastab vikerkaarevärvile. On huvipakkuv, et igale ajupiirkonnale sobib oma toon. Seejuures, näiteks punane erutab, rohelina aga rahustab. Sel moel saab valgusterapeut valida värvitooni, mis hakkab stimuleerima või, vastupidi, alla suruma erutust ajukoores.
Värviteraapia
Violetne on palsam pinges närvidele.
Roheline kergendab bronhiaalastma atakke ja normaliseerib südamerütmi.
Punane suurendab lihaste aktiivsust ning aitab tsüstiidi puhul.
Valge parandab naha seisundit psoriaasi korral.
Kollane aitab seedimisprobleemide, liigeste haiguste ja kõhuvalu puhul.
Sinine alandab arteriaalset vererõhku ning vähendab artroosi ja migreeni valusid.
Värvilised uudised
• Ravim hirmu vastu. Kompuutertomograafiat tehes suletakse patsient kapsliga sarnanevasse hermeetiliselt suletud aparaati. Kuid mitte kõik ei talu seal viibimist. Et vähendada ebameeldivaid tundeid, asendasid teadlased päevavalguslambid värviliste vastu. 43%-le patsientidest olid sellised lambid vastuvõetavamad, sest hirm oli kadunud.
• Toonus ja lõdvestus. Ühes Hamburgi kliinikus viidi läbi ebaharilik eksperiment. Öö saabudes lülitati patsientide palatites sisse sume oranž valgus, mis soodustab lõdvestumist. Et aga meditsiiniõed tööl magama ei jääks, varustati nende töökohad sinise valgustusega, mis lisas reipust kogu öövahetuse ajaks.
Allikas: Dobrõje Sovetõ, oktoober, 2009

10 asja, mis teevad su õnnelikuks.

Küsimus, kuidas olla õnnelik, on sama vana kui inimkond ise. Teema, mis on olnud filosoofide pärusmaa, on üha rohkem teadlaste-psühholoogide uurida. Ekspress.ee toob lugejani 10 uurijate poolt välja pakutud õnnevalemit.

Muidugi ei pretendeeri see mingile täiuslikule tõele, kuid ehk on siiski abiks.


1. Naudi hetke
Aeg-ajalt tasub teha paus, et aeg peatada. Niikuinii tormab enamik meist igapäevastest tegemistest nii läbi, et tähelegi ei pane. Uuringud näitavad, et kui inimene meenutab mõnda õnnelikku hetke või võtab hetkeks aja maha, et kasvõi lille nuusutada või vaadelda mängivaid lapsi, aitab see igapäevaelu masendust vähendada.
2. Väldi võrdlusi
Kuigi me võime endast ju väga hästi mõelda, ei pruugi enda võrdlemine teistega positiivseid emotsioone kaasa tuua. Vastupidi, see võib enesehinnangule ja õnnetundele lausa hävitavalt mõjuda. Keskenduda tuleks hoopis enda isiklikele saavutustele.
3. Ära tähtsusta raha
Inimestel, kes panevad raha oma väärtuste skaala tippu, on depressiooni, ärevustunde ja madala enesehinnangu võimalused suuremad kui nendel, kes seda ei tee. Nagu öeldakse: mida rohkem inimene otsib rahuldust materiaalsest maailmast, seda vähem ta seda sealt leiab. Materiaalne rahuldus kipub olema väga ajutist laadi.
4. Sea tähenduslikud eesmärgid
Inimesed, kes püüdlevad millegi tähendusliku poole, olgu see uue oskuse omandamine, laste innustamine või mis iganes muu, on palju õnnelikumad kui need, kellel pole märkimisväärseid unistusi. Inimestel on tegelikult eesmärgistatud tegutsemist lausa vaja. Õnn, nagu ütlevad mõned uurijad, on kusagil naudingute-heaolu ja tähenduslikkuse vahel.
5. Haara tööl initsiatiiv
See, kui õnnelik sa tööl olles oled, sõltub sellest, kui palju sa ise algatusvõimet ilmutad, arvavad mõned uurijad. Kui me väljendame oma loomingulisust, aitame teisi, pakume välja paremaid võimalusi midagi teha jne, tundub töö tegemine meile väärilisem. Üks põhjus on selles, et siis tunneme end rohkem juhtpositsioonis.
6. Võida sõpru ja väärtusta peret
Inimesed, kellel on hea pere, kipuvad olema teistest mõnevõrra õnnelikumad. Samuti on olulised sõbrad ja suhted, mis pakuvad inimesele tuge. Samas ei piisa seltskonna hingeks olemisest, kui see seltskond midagi ei paku. Inimene vajab mõistmist ja tunnet, et temast hoolitakse.
7. Naerata igal võimalusel
Tundub labane, kuid see töötab. Positiivne ellusuhtumine aitab näha võimalusi seal, kus pessimist neid ignoreerib. Optimistlik tulevikunägemus loob võimalusi õnnele ja edule.
8. Täna südamest
Positiivse psühholoogia arendajate sõnul on inimesed, kes väljendavad oma tänutunnet südamest (mitte ei pobise mokaotsast „aitäh"), tervemad, optimistlikumad. Uuringud näitavad, et need, kes väljendavad sügavalt teistele inimestele oma tänu (näiteks selle eest, et teine aitas tal elus midagi muuta), on ise õnnelikumad ja saavutavad enam. Südamest tänamise positiivne efekt iseendale võib kesta nädalaid.
9. Mine välja ja liiguta end
Üks uuring näitab, et füüsilised harjutused võivad olla sama mõjusad kui depressiooniravimid - ning neil puuduvad igasugu kõrvalmõjud. Lisaks paremale tervisele pakub regulaarne trenn ka saavutamise tunnet ja võimalust sotsiaalseks suhtlemiseks, vabastab heaolutunnet tekitavaid endorfiine ja tõstab enesehinnangut.
10. Anna see lihtsalt ära ja kohe
Muuda altruism ja andmine osaks oma elust, ja tee seda eesmärgipäraselt, soovitavad mõned uurijad. Naabri abistamine, vabatahtlikult millegi tegemine, annetamine jms tekitavad tunde, et oled midagi head teinud, midagi väärt. Oma oskuste-teadmiste edasiandmine, teiste edust rõõmu tundmine, andeksandmine aitavad kõik õnnetunde tekkimisele kaasa. Ka mitte iseenda, vaid teiste peale raha kulutamine.
Allikas: Yesmagazine

---

Tee oma sisemise tarkuseni nõuab julgust‏

Kaia-Liisa Reinut
Sisemise Tarkuse Kooli UNIVERSUS juhataja ja reiki õpetaja.

Tänapäeva kaootilises ning segadust täis maailmas ärgitatakse inimesi otsima tarkust ja lahendusi oma probleemidele väljastpoolt.
Vaid vähesed teavad, et kõik vajalik tarkus ja võimed on igas inimeses juba olemas. Inimesed on lihtsalt kaotanud kontakti oma allikaga, oma sisemise jõu ja kõikehõlmava tarkusega.
Kuidas leida üles oma sisemine tarkus ning õppida ennast ise aitama? Esmaseks eelduseks on iseenda tundmaõppimine.
Juba vanas Kreekas peeti seda ülimalt oluliseks – seda näitab ka Delfi Apolloni templi sissepääsu kohale raiutud kuulsad sõnad „Tunne iseennast”.
Tegelemine iseendaga, püüdes selgitada, kes ma olen ning mida ma tegelikult tahan, viib varem või hiljem ka oma sisemise jõu taasleidmiseni.
Alles siis, kui varisevad kokku enda ehitatud müürid, oleme võimelised kuulama oma sisemist mina ehk sisemist
tarkust ja seda ka usaldama. See viimane on üks raskemaid tegevusi. Samas on väga lihtne sisemist häält segi ajada oma ego häälega. Kuid harjutades on võimalik õppida neil kahel vahet tegema, indikaatoriks on meie tunded. Väga tihti tekib vastuolu meie poolt tunnetatava ja meile õpetatu vahel. Kahjuks lükatakse sellises olukorras enamasti tunded kõrvale, sest hirm „valesti käituda”, sattuda kriitika- ja/või naerualuseks on tugev.
Lahenduseks pakutakse erinevaid meelelahutusi, mis on suurepärane vahend oma tunnete eest põgenemiseks. Ühel
hetkel see aga enam ei toimi .
Tunne, et midagi on valesti või puudu, hakkab meis üha kasvama ning hakatakse otsima lahendusi väljastpoolt – vahetatakse elukaaslast, tööd jne. Kuid see tunne ei kao.
Oma tundeid ja oma keha jälgides võib aga lihtsal viisil jõuda äratundmisele, mida sa tegelikult tahad ja mida mitte. Valem on lihtne – kui tunned end hästi – oled kooskõlas oma sisemise minaga, kui aga halvasti, siis mitte. Kuid ka siin on väga kerge sattuda enesepettuse ohvriks, kuna hirm sunnib meid salgama tegelikke tundeid ning nägema
neid läbi n-ö roosade prillide.
Seetõttu on väga tähtis jäägitu ausus enese vastu ja julgus tunnistada probleeme.
Neid omadusi arendada aitab tegelemine mitmesuguste vaimsete praktikate ja -teraapiatega nagu näiteks reiki, jooga, meditatsioon ja paljud muud. Need õpetavad meid olema käesolevas hetkes, aitavad ära tunda oma sisemist häält ja seda ka kuulata.
Seeläbi saavutame kooskõla oma sisemise minaga ning meie sees avanevad uksed, mis viivad imettegeva jõu ja potentsiaalini.
Tänapäeval on võimalik end erinevate vaimsete teemadega kurssi viia ka oma ala professionaalide käe all õppides. Eestis on üheks selliseks võimaluseks Tallinnas tegutsev Sisemise Tarkuse Kool UNIVERSUS, mis ongi just loodud selleks, et aidata inimestel leida kontakti oma tegelike võimetaga. Ühtlasi pakkudes võimalust õppida ja ülevaadet
omada kõikidest võimalikest teooriatest, uskumustest, praktikatest, teraapiatest ning alternatiivsetest raviviisidest, koondades ühe katuse alla oma ala tuntuimad tegijad. Loengutes osaledes saab igaüks leida läbi teooria ja
praktika just endale sobiva lähenemisviisi.

MÕTE: ka üksiolemisel on võlud‏

Sageli suhtutakse üksiolekusse kui probleemi, millest on tarvis otsemaid vabaneda. Samas võib seisund “üksi, täiesti üksi” olla ka kasulik, vahel lausa ihaldatud ja isegi hädavajalik.
Vabadus olla ise
On terve rida olukordi ja seisundeid, mil eraldatus on lausa vajalik tingimus. Millal siis peaksime olema täielikus eraldatuses? Kõigepealt siis, kui tekivad raskused või küpseb kriis. Kas siis ei meeldi töö või on tervisega midagi lahti. Aga miks peaks siis jääma oma probleemidega üksi? Inimesed võiksid ju ometi aidata, mõtteid kõrvale juhtida… Õige küll, ometi tuleb otsus vaid iseendal vastu võtta. Selleks on aga vaja kõik korralikult läbi mõelda ning end vastavale lainele häälestada.
Seda saab aga vaid täielikus üksinduses viibides teha. Vaid nii õnnestub kaaluda kõiki poolt- ja vastuargumente, selgusele jõuda emotsioonides, tundmata seejuures survet, mida teised inimesed tahes-tahtmata tekitavad.
Kasuks tuleb teadmine, et oma isiklike murede teadvustamiseks sobivad kõige enam hommikused tunnid, näiteks, kui kõnnid osa teest tööle jala. Õhtul aga tekitab selline eneseuuring vaid unetust.
Kui oled väga ärritunud, tuleb mõneks ajaks endaga kahekesi jääda. Ja polegi tähtis, kes on selle negatiivse tunde sinus esile kutsunud. Emotsioonidel on kombeks levida. Me otsekui nakatame nendega inimesi enda ümber. Pealegi on üsna keeruline teiste seas viibides hingelist tasakaalu saavutada. Sa teed näo, et kõik on korras ja samas ärritud veelgi enam. Lõpuks valad selle kõik välja ja tüli ongi käes.
Statistika väidab, et abielumehed elavad 10 aastat kauem kui üksikud. Naiste juures sellist nähtust täheldatud ei ole. Ning enamus pika elueaga naisi pole üldse abielus olnudki. Nii selgub, et erinevad ühiselu aspektid tekitavad naistes tugevaid emotsioone, mis on lausa tervisele ohtlikud. Seega tuleks meil närvisüsteemi heaolu silmas pidades laskuda aeg-ajalt üksindusse, täpsemalt, eralduda isegi oma armastatud partnerist.
Kas tahaksid ehk joogaga tegeleda? Täielik keha lõdvestumine, puhkus mõtetest ja ümbritsevast tegelikkusest… Sellist seisundit on võimalik saavutada lõpetades enesekontrolli ning oma käitumise jälgimise. Kuni oleme inimestest ümbritsetud, on seda kõike praktiliselt võimatu teha. Niikuinii muretseme alateadvuslikul tasandil: „Mida teised küll minust mõtlevad?“ Jah, on olemas spetsiaalsed harjutused, mis võimaldavad kõigest eemalduda, viibides samal ajal kollektiivis.
Kujuta näiteks ette, et sinu ja sinu kolleegide vahel on liikuv sein paksust mattklaasist. Sa saad mõtteis selle seina täiesti kinni lükata ning sa ei kuule enam midagi. Samal ajal korralda endale väikene lõdvestav seanss. Samas oleks ikkagi parem, kui eraldatus oleks tõeline — isegi 3 minutit sellist rahu annavad positiivsuse laengu ja kaotavad väsimuse. Ja ka kolleegid ei pea mõistatama, miks sa küll ometi ühte punkti vahid, näol õnnis ilme.
Lõpuks on oma suhtlemist piirav inimene võimeline suurteks saavutusteks. Eraldatus on loomingulise energia ja enesearendamise tugevaks stiimuliks. Ning kasuks tuleb nii vabatahtlik kui ka pealesunnitud üksiolek. Näiteks oled sa sattunud konflikti lähedastega. Sa tahaksid millestki rääkida, naerda, minna kuhugi või leida intiimsust, ja mitte kedagi ei ole ümberringi. Alguses tekitab see agressiivsust, seejärel tuleb solvumistunne, tuju läheb nulli ja sind haarab teatav apaatia. Siis aga ütled endale: „Kõik! Aitab! Midagi on vaja ette võtta!“ — ning vaatad kõigepealt kriitiliselt üle enda käitumise, kogud jõudu, et muutuda, ja leiadki kujunenud olukorrast väljapääsu.
Eraldatus tuleb kasuks vaid siis, kui sa suhtud sellesse teadlikult, valid selle vabatahtlikult ning kehtestad sellele täpsed raamid, sealhulgas ka ajalised.
Karm üksindus…
Üksindus on suhtlemise puudus ning sellega seotud meeleolu langus. Kuid nii on see vaid alguses. Kui eemaldumine inimestest kestab pikka aega (nii kaua, et inimene ise hakkab seda probleemina tunnetama), siis tavaline halb tuju läheb üle ängistuseks ja depressiooniks. End üksikuna tundvat inimest on isegi rahva hulgas lihtne ära tunda: ta suunurgad on allapoole, kortsud on teravamalt esile tungimas, nägu on kahvatu ja selg kühmus. Mida üksildasemana inimene end tunneb, seda vähem suudab ta vastu panna infektsioonidele, seda suurem on kõige erinevamate krooniliste haiguste, sealhulgas südame-veresoonkonna haiguste, arenemise risk. Arvatakse, et isegi onkoloogilised haigestumised on seotud üksindusest tingitud emotsioonidega — väljapääsmatuse tunde, solvumise ja süütundega.
Tahad suhelda, klõpsa hiirele
Näib ju kummaline rääkida üksindusest, kui on võimalik suhelda kellega tahes ja millal tahes. Tegelikult esimesel 3-4 kuul tunneb inimene rahuldust sellisest arvutis suhtlemisest, tekib täiusliku elu tunne. Edasi tulevad aga väsimus ning teatav pettumus. Need, kes otsivad internetist vanu sõpru, et teada saada, kuidas neil läinud on, ei ela seda nii väga üle. Kuid inimestel, kes on endale eesmärgiks seadnud nimelt üksindusest pääseda, hakkab veelgi halvem. Ühelt poolt saadakse aru, et selline suhtlemine on vaid suhtluse surrogaat, teisalt aga tekib sõltuvus: midagi muud ju niikuinii pole teha.
Televisioongi teeb omalt poolt kõik, et päästa inimesi üksindusest, kusjuures ilma erilise eduta. Tõsielusaated, suhtlemine saatejuhtidega otse eetris, kaadritagune naer seriaalides — see kõik annab vaid hetkelise kohaloleku tunde — tunde, et sa suhtled.
Kuigi seisame loomariigi kõrgeimal astmel, kuulume me ju ikkagi sinna. See aga tähendab, et endaga ja loodusega harmoonias olemiseks ei piisa meile virtuaalsest suhtlemisest.
Kui palju me ka ei klõpsutaks hiirega, tunneme end ikkagi halvasti ja üksikuna. Me vajame elusaid inimesi enda ümber, et vaadata neile silma, tunnetada nende intonatsiooni, lõhna, näha žeste, puudutada neid…
Seega, nautinud täiel rinnal üksindust ning saanud sellest kõik mis vaja, tuleb hakata uuesti suhtlema ning reaalses maailmas suhteid looma.
Vaid lähedaste ja mitte nii lähedaste inimeste seltsis võime end tunda täiesti õnnelikuna.
Millega võiks kahekesi jääda?
On asju, mis aitavad meil toime tulla üksindusega või… nautida üksinda olemist pikkadel õhtutel.
Raamat. Võib ju valida mingi suvalise raamatu umbkaudse pealkirjaga „Kuidas 10 päeva jooksul üksindusest lahti saada“. Ilmselt on aga siiski parem valik Dale Carnegie: „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi“. On raske vastu vaielda tõsiasjale, et meile kõigile meeldib näha naeratavaid nägusid ja endast rääkida. Värskenda oma mälus suhtlemise lihtsaid reegleid. Ära piirdu praktiliste juhenditega ja ära loe väga sageli Marquezi raamatut „Sada aastat üksildust“. See on raamatut, mis räägib sellest, kuidas igaüks meist — pole tähtis, kui paljude inimestega ta tegelikult ümbritsetud on — jääb üksi koos oma eluga, mineviku ja tulevikuga.
DVD-mängija. Ütle otsustav ei televiisorile, sest see raiskab nii palju aega sinu kallihinnalisest elust. Samas ei maksa keelduda heast filmist. On täiesti võimalik leida sobiv lugu vastavalt oma tujudele.
Küpsetusvormid. Igat sorti koogivormid lausa kutsuvad valmistama šedöövreid. Lisa küpsetistesse vaniljet ja nelki ning juba mõne aja pärast valitseb sinu köögis võrratu peoatmosfäär. Ja seda iseenda, kallikese jaoks. Kodused küpsetised parandavad meeleolu ja kaotavad kurbuse.

Naistekas

13. aprill 2010 00:00

---

Skoori üks tund päevas lisaks

Sul pole iial piisavalt aega, et oma asjadega toime tulla? Võtsime sind kuulda ja kogusime ekspertidelt rea geniaalseid ajasäästunippe. Pane need enda kasuks tööle ja naudi, kuidas päev pikemaks venib.
On esmaspäeva hommik ja sul on mõtteis suurepärane päevaplaan: vaatad kiiresti oma e-posti läbi, teed pisut trenni ja päeva lõpetuseks lähed sõpradega õhtusöögile. Aga juba varsti mõistad, et su hiilgav plaan hakkab vägisi käest libisema: kleit, mille mõtlesid selga panna, on kortsus ja sa kaotad seda triikides väärtuslikke minuteid; sa istud liiga kaua Facebookis; 30minutiline koosolek venib tunni peale. Kell on saanud märkamatult viis ja sa mõtled: “Kuhu see päev küll jälle kadus?”
Meil kõigil tuleb seda ette… aga see ei pea sugugi nii jääma. Viimasel ajal on käitumispsühholoogia ja neuroloogia alal tehtud hulgaliselt uusi ja põnevaid avastusi, mis näitavad, et aja juhtimisel on ülimalt tähtis roll meie õnnetunde saavutamisel. Uurimused on võtnud sihikule ka meetodid, kuidas kõige tulemuslikumalt oma minutitel ja tundidel silma peal hoida.

“Mõtle oma aja korraldamisest nagu kapi koristamisest,” soovitab raamatu “Never Check E-mail in the Morning” autor Julie Morgenstern. Sinu riidekapp on väga piiratud ruumiga, sinna mahtuvate asjade hulk sõltub paljuski sellest, kuidas need kappi on paigutatud. Sarnaselt on ka igas päevas piiratud arv tunde ja palju teha saab ainult nende piires, kuid mida paremini sa oma aega organiseerid, seda rohkem ka jõuad teha. Pöördusime ajajuhtimise tippekspertide poole, et teada saada, kuidas kõige lihtsamini kõigega, mida teha tahad, hakkama saada. Just kõigega.
1. Järgi number kahe reeglit
Vali iga päev välja üks tööalaselt kõige tähtsam ülesanne ja üks isiklikus plaanis kõige olulisem tegevus, nagu joogatrenn või õhtusöök kallimaga. Kõik muud tegevused planeeri nende kahe ettevõtmise ümber.
2. Võta hommik kontrolli alla
Enamik inimesi kulutab tööpäeva kaht esimest tundi “soojenduseks” – kolleegidega lobisemiseks, netis surfamiseks jne. Selle asemel võta endale 30 minutit, et hommikust süüa, pilk lemmikblogidele visata ja asu siis kohe asja kallale. Või veelgi parem, mine teistest vähemalt pool tundi varem tööle. Eksperdid väidavad, et saad kolm korda rohkem tehtud, kui kedagi sind segamas pole.
3. Kasuta oma bioloogilist kella
Selgita välja, millised on sinu kõige ärksamad tunnid ja võta siis ette ülesanded, mis nõuavad tõsist ajude ragistamist. Kui sul aur otsa hakkab lõppema (tihti pärastlõunasel ajal), tee ajuvabamaid tegevusi – maksa arveid, köida dokumente kaustadesse. Teine energiapuhang tuleb tavaliselt õhtupoolikul, kasuta seda aega trenni tegemiseks, sõpradega suhtlemiseks või keskendu mingile isiklikule ettevõtmisele.
4. Alista oma e-post
Kõigepealt vähenda oma e-posti vaatamise sagedust (näiteks, iga kahe tunni tagant). Siis tühjenda oma postkast: kustuta sõnumeid, vasta päringutele või vajadusel salvesta mõni kiri eraldi kausta. Lõpetuseks kaks põhiasja: ära iial kirjuta meilisõnumeid, mis on pikemad kui viis lauset (pigem helista, kui on vaja pikemalt rääkida) ja vasta ainult vajadusel (jäta ära kõik “okei”- ja “tänud”-vastused).
5. Tee õige vastikum asi kõigepealt
Kui sa mingi ebameeldiva ülesande tehtud saad, tunned nagu oleksid kohe suure asjaga hakkama saanud.
6. Vähenda koosolekuid
Võimalusel saada e-sõnum või helista. See on pea alati kiirem võimalus.
7. Püüa teha järjest üht tüüpi ülesandeid
Sarnased tegevused (asjaajamised, ajurünnakud, tagasihelistamised) haaravad erinevate ajupiirkondade tööd ja kui pead kogu aeg nende erinevate vaimsete “kanalite” vahel klõpsima, hävitab see asjatult energiat. Michigani Ülikooli uurimus väidab, et kui sa ennast niimoodi pidevalt ümber lülitad, vajab aju iga ülesandega hakkama saamiseks üle 50% rohkem aega.
8. Määra minitähtajad
Kui sa mingi töö lõpetamiseks endale mingi konkreetse aja annad, liigud paremas tempos edasi ja töötad kiiremini kui tähtajatute tegevuste puhul. Näiteks otsusta, mis sul peab lõunaks tehtud olema. Või luba endale, et helistad emale tunni aja pärast, kui sul mingi muu asi juba lõpetatud on.
9. Tegele iga dokumendiga vaid üks kord
Kui sa oma postkastis mingi meili juba avasid, siis toimeta sellega kohe. Kas (a) tegele sellega kohe, (b) delegeeri see edasi või (c) kui sul on selle täitmiseks rohkem aega või infot vaja, pane see eraldi kausta ja tegele sellega hiljem.
10. Leia üles peidetud ajavarud
Kui istud arsti ooteruumis või seisad kohvikusabas, kasuta väärtuslikke minuteid mobiilist e-sõnumite tšekkimiseks, arutamaks koosolekuideid või sõpradele nädalavahetusplaanidega seotud SMSide saatmiseks.
11. Lühenda töökõnesid
Tõuse kõne ajal püsti ja alusta vestlust selgitusega, miks sa helistasid. Veel üks hea võte: hoia laual nähtaval töö, mille sa järgmisena tahaksid ette võtta, siis ei jää sa kauaks lobisema.
12. Lõpeta asjad rekordkiirusel
Vaata, kui palju aega kulub sul duši all käies, tolmu imedes jm sarnaseid asju tehes, ning ürita järgmisel korral oma rekordit lüüa. On lihtsalt üllatav, kui palju kiiremini sa ajaga võidu joostes ennast liigutad. Võid Internetist alla laadida ka abilise nimega “Time Tracker”, mis peab sinu eest arvet, kui palju sul mingile tegevusele aega kulub.
13. Vähenda vahelesegamisi
Uuringufirma Basex tegi kindlaks, et pärast vahelesegamist kulub inimestel katkestuse kestusest endise süvenemisastme taastamiseks 10 kuni 20 korda rohkem aega. Tegelikult kaotavad inimesed iga päev keskmiselt üle kahe tunni ebavajalike katkestuste tõttu. Kui sul on vaja mingi tööga ühele poole saada, pane kõrvaklapid pähe (isegi siis kui sa midagi ei kuula, jätad hõivatud mulje ja inimesed ei tülita sind), suuna kõned kõneposti ja anna kolleegidele teada, et oled järgmised paar tundi kinni.
14. Sea endale realistlikud eesmärgid
Iga kord, kui sa mõne tööga valmis saad, vallanduvad ajus beeta-endorfiinid, heaoluhormoonid, mis tõstavad loovust, keskendumisvõimet ja motivatsiooni. Lõpetamata projektid kahandavad aga energiat. Nii et jaota suurem töö väiksemateks portsudeks ja iga kord, kui mingi lõik valmis saab, kriipsuta see nimekirjast maha, kuni kogu töö on tehtud.
15. Pea meeles kolm V-d
Igaühel on alati mingeid toiminguid, mida saab välistada, vähendada või volitada ehk delegeerida. Reasta neist vähemalt viis – näiteks, teleka vaatamine, tomatipasta algtoorainetest valmistamine, taustauuringu tegemine, mida saaks oma praktikandile delegeerida – ja oledki mitu tundi kokku hoidnud.

16. Ära tee mitut asja korraga
Tihti pole su aju võimeline korraga rohkem kui ühele ülesandele keskenduma, nii et isegi siis, kui sa arvad, et teed mitut asja korraga, hüpled tegelikult nende vahel pidevalt edasi-tagasi. Nii kulub nende toimetuste tegemiseks hoopis rohkem aega, kui neile ükshaaval keskendudes. Mitme asjaga samal ajal tegelemine segab ka mälu meelespidamise protsessi – sa ei haara enam nii palju infot ja on suurem oht vigu teha.
17. Õpi selgeks mõned võlusõnad
Et lõpetada pikaleveniv vestlus, ütle: “Ja viimane asi…” (millele järgneb midagi kiiret, nagu “Mulle meeldis sinu koosolekul välja käidud idee…”). Kui on kiire ja sul on vaja kedagi kaelast ära saada, proovi nii: “Ma tahaksin sinu probleemile põhjalikumalt pühenduda, las ma lõpetan oma kiire töö ja helistan sulle tagasi.”
18. Koosta igal õhtul tööde nimekiri
See aitab homse pärast muretsemisest lahti saada ja hetke nautida ning sa ei pea seda hommikul tegema, kui juba uued mured kukil.
19. Loo rituaale
Rutiinsete tegevuste kehtestamine – näiteks tassike teed töö alustamise juurde – aitab kiiremini keskenduda. Korrapärast käitumismalli järgides saadad ajule sõnumi, et on aeg kiiresti asja kallale asuda.
20. Loo 30 minutit päevas korda
Vastavalt ülemaailmsetele uuringutele kulutavad töötajad 30% oma ajast kadunud dokumentide otsimisele ja peaaegu pooled ameeriklased tunnistavad, et organiseerimatuse tõttu peavad nad vähemalt kahel-kolmel päeval nädalas ületunde tegema.
21. Lõpeta päev nauditava tegevusega
Kui sind ootab pärast tööd ees midagi meeldivat, nagu kohting või massaaž, on see heaks stiimuliks gaas põhja vajutada ja ülesandega enneaegselt valmis saada.

Molly Triffin, Ajakiri Cosmopolitan
14. detsember 2009 00:00

Miks mu unistused ei täitu?‏

Tiia Lõoke on Voog Koolituse psühholoog

Miks seisab unistuste täitumise ees sageli nagu nähtamatu sein? Kujutlege, et teie käsutuses on paber, päike ja luup. Võtke neid kui sümboleid. Paber on see, kuhu olete kirjutanud või alles kirjutamas oma unistusi ja soove.
Päike on kui energia ja jõud. Luup on aga vahend, millega suunata ja koondada oma unistuste täitumiseks vajalikku tähelepanu ja energiat, et jõustada nende teostumist.

Tavaline lugu on, et unistustega täidetud paberileht lebab kirjutuslaual paberikuhjas, luup aga sahtlinurgas ning päike paistab akna taga. Või oleme haaranud tahtejõuliselt luubi ja keskendume oma eesmärkidele, kuid vihma sajab ja sajab, st madalad vibratsioonid või meie samavõrd tugevad kahtlused ei anna neile jõudu.

Või vaatame kellegi teise poolt täiskirjutatud paberilehte. Sellisel juhul jäävad meie unistused vaid unistusteks.

Kuid veelgi tavalisem on see, et meie ees lebab paberileht, millele oleme kirjutanud kõik selle, mis meile ei meeldi või milles oleme pettunud. Ning luubiga sellele keskendudes see aina kasvab ja kasvab, laieneb ja süveneb.

Kasvab see, millele keskendud

See, millele me keskendume, kasvab. Energia + mõte loob tulemused füüsilises maailmas. Energia voolab nendesse mõtetesse, millele pöörame tähelepanu. Kui suuname suurendusklaasi sellele, mida me ei taha, hädaldame ja vingume, olles veendunud et asjad maailmas „ongi just niimoodi“ — loomegi oma veendumustele vastava maailma. Loojad oleme nii või teisiti.

Iga mõte, mida endast välja saadame, on teatud mõttes unistus. Iga mõte tekitab meis füsioloogilisi ja emotsionaalseid muudatusi ning need muudatused — vibratsioonid — loovad meie homset päeva. Kuid arvesse lähevad nii teadlikud kui ka alateadlikud mõtted.

Võime näiteks teadlikult mõelda, et soovime leida armastava partneri ja õnneliku suhte, kuid kui meie alateadvuses on kuskil sügav veendumus, et kooselu on „pidev võitlus“ või „orjaelu“, siis on teadlikul soovil raske teostuda. Seepärast on tähtis teha tööd oma alateadlike uskumuste, veendumuste ja hirmudega.

Kui teadlikud positiivsed mõtted, unistused ja eesmärgid on tasakaalus samavõrra suurte hirmude, negatiivsete uskumuste ja kahtlustega, muutust ei toimu.

Mida saadad välja, seda saad vastu

Külgetõmbe saladus ütleb, et mõtted on magneetilised ja neil on oma sagedus. Mõtteid mõeldes saadetakse need universumisse ja nad tõmbavad magnetina külge kõiki sarnaseid samal sagedusel asuvaid asju. Kõik väljasaadetu naaseb algallikasse — sinusse endasse.

Katkeid Rhonda Byrne eesti keeles ilmunud raamatust „Saladus“:

# „Sa tõmbad ligi ülekaalus olevaid mõtteid, mida oma tähelepanu all hoiad, vahet pole, kas need on teadlikud või alateadlikud mõtted. Selles võti ongi.“ (M.B.Bechwitch)


# „On täiesti võimalik jälgida iga mõtet, mida me mõtleme. Uurijate sõnul mõtleme umbes kuuskümmend tuhat mõtet päevas. Pole vist raske ette kujutada, kui väsinud sa oleksid, kui peasid kontrollima kõiki kuutkümmend tuhandet mõtet? Õnneks on olemas lihtsam tee ja selleks on meie tunded. Tunded annavad meile teada, mis mida mõtleme.“ (M.Shimoff)
# „Emotsioonid on lausa uskumatu kingitus, mis teavitavad meid meie mõtetest.“ (B.Doyle).
# “Meie tunded on tagasidemehhanism, mis annab teada, kas me oleme õigel teel või omadega rappa läinud. Hea enesetunde korral antakse universumist teada: „Sa mõtled häid mõtteid,“ halva enesetunde korral: „Sa mõtled halbu mõtteid…“ Halb enesetunne on sõnum universumilt, mis tegelikult ütleb: Ettevaatust! Muuda kohe oma mõtlemist….“ (J.Canfield) Külgetõmbe seadus, nii nagu ka paljud tänapäeva psühhoteraapia meetodid, eriti neurolingvistiline programmeerimine (NLP) ja vabastav hingamine, tegelevad mineviku alateadlike mõtete, otsuste ja uskumuste teadvustamise ja muutmisega, et viia need kooskõlla sellega, mida oma elus tegelikult luua soovime.

Ma olen piisavalt hea

Kõige suurem takistus, miks meie unistused ei täitu, on meie negatiivsed uskumused meie enda või elu kohta. Kõige tavalisemad hirmud või uskumused, mis segavad meid edasi minemast, on: MA EI OLE PIISAVALT HEA ja MIND EI ARMASTATA.

Näiteks: ma ei ole piisavalt hea, et sel töökohal edukas olla või saada ametikõrgendust; mul pole piisavalt oskusi, et leida sobivam töö või luua oma firma; mind ei armastata, sest ma olen liiga paks, liiga noor, liiga vana, liiga haritud, liiga harimata, kuna minu päritolu või taust on selline jne, jne.

Unistuste ja nende täitumise vahel seisab segajana sageli meie „oma lugu“, mida jutustame pidevalt kas iseendale või/ja teistele. See on lugu sellest, miks me ei saa seda, mida me tahame, või miks asjad on nii nagu nad on. Niipea kui mõtleme oma piiravat uskumust või paneme käima „oma vana loo“, tõkestame oma unistuste täitumist — „päike“ taevas tuhmub, „luup“ fokuseerub „loole“ (hirmudele ja tõkestavatele uskumustele) ning kasutu „paberite“ virn laual kasvab.

Kuid kõigis meis on kogemus ja potentsiaalne oskus luua teadlikult seda, mida tegelikult soovime. A. Robbins ütleb, et edu saavutamiseks tuleb õppida eelkõige jäljendama meisterlikkuse saavutanud inimeste usku ja veendumusi, sest usk on kui kaart ja kompass, mis meid eesmärgi poole juhib.

Kirg näitab unistustele suunda

Et unistused ja eesmärgid täituksid, peavad neid toetama meie veendumused — meie juhtmõtted ja kirg, mis annavad tegevusele tähenduse ja suuna. Muudatusi saab ellu viia keskkonna tasandil (näiteks leiame uue töökoha või elukaaslase), oskuste tasandil, uskumuste tasandil või identiteedi tasandil (kes me tahaksime olla).

Kõige tõhusam on muudatuste elluviimist alustada sügavaimalt tasandilt — uskumuste ja identiteedi tasandilt. Alustage lõpptulemusest: kujutlege, et olete saavutanud mõne oma eesmärgi, mõni teie unistus või südamesoov on tõesti täitunud. Võtke endale aega, tunnetage seda uut olukorda oma vaimusilmas justkui reaalselt: kogege ümbrust, värve, lõhnu, puudutusi, keha ja meele seisundit. Mida tunnete ja kogete, kui see on tõesti juhtunud? Kes te siis olete? Kuidas te endast mõtlete?

Siis minge ajas tagasi ja vaadake, kuidas see unistus teostus. Mida te selleks tegite ja mida selle saamiseks mõtlesite? Millised veendumused ja uskumused aitasid eesmärki saavutada? Kirjutage üles vähemalt 5 uskumust või mõtet, mis toetavad selle eesmärgi saavutamist. Ning siis kirjutage üles vähemalt 5 uskumust või mõtet, mis ei toeta selle eesmärgi saavutamist — kujutlege, millise tuleviku loovad need mõtted.

Nüüd valige kahe stsenaariumi vahel, kumma lavastaja tahate olla. Nii lihtne see ongi. Kui just ei teki vajadus muuta oma veendumused suisa vastupidiseks.

Olete ehk teiegi kuulnud kedagi väitvat, et „pigem suren, kui muudan oma veendumusi või põhimõtteid“. Jah, mõtted võivad tõepoolest ohtlikud olla või isegi tappa. Või aidata õnnelikult ja rahulolevalt elada.

Uskumuste jõud

Mõtisklus - Tiia Lõoke


Oma arengut toetavaid mõtteid mõeldes võime luua uutmoodi reaalsuse – “paradiisi” või “nirvaana” – nii meeleseisundi kui ka ümbritseva keskkonna mõttes. Arengut mittetoetavate mõtete küüsis olles võime aga luua põrgu enda sees ja enda ümber. Usk sellesse, kes me oleme ja kelleks saada võime, määrab ära, kelleks me saame.

Energia muutub selleks, millest me mõtleme, s.t energia + mõte loob tulemused füüsilises maailmas. See, millele me keskendume, kasvab. Energia voolab nendesse mõtetesse, millele pöörame tähelepanu. Tavapäraselt head mõtted loovad tavapäraselt hea elu, ebaharilikult head mõtted ebaharilikult hea elu. Jasmuheen kuulub kindlasti viimaste hulka, kuigi ta väidab, et Saksamaal on juba üle kümne tuhande ainult õhust (praanast) toitujat. Vaadates dvd-lt Jasmuheeni seminari Eestis (vt artiklit Üks 5/2007) sain kinnitust, et inimvõimeid piiravad üksnes meie mõtted. Me võiksime loobuda koguni söögist ja joogist, kui võtaksime omaks veendumuse, et kõik eluks ja arenguks vajaliku võime saada sõna otseses mõttes sissehingatava õhu ja armastuse kaudu (aju peab selleks töötama alfalainete tasandil). Kui sellega saab hakkama kasvõi üks inimene maailmas, suudavad seda ka teised! Neurolingvistiline programmeerimine (NLP) lähtub samuti põhimõttest, et kõige edukamate ja rahulolevamate inimeste mõtlemis- ja tegutsemismudeleid uurides saab igaüks neid vastavalt oma elu eesmärkidele järgida. A. Robbins ütleb, et edu saavutamiseks tuleb meil õppida eelkõige jäljendama meisterlikkuse saavutanud inimeste usku, sest usk on kui kaart ja kompass, mis meid eesmärgi poole juhib.

Ometi ei unista enamik meist sugugi õhust ja armastusest toitumisest (kuigi globaalses plaanis lahendaks see kõik probleemid) ega ka valgustatusest (kujutlege, kuidas oleks vallata täiuslikult oma emotsioone, mõistust ja energiat!), vaid pigem uue partneri leidmisest, suh(e)te parandamisest, edust töös, paremast elukohast, rikkusest, põnevast puhkusest, heast tervisest või toormahlapressist. See viimane näiteks ei taha kuidagi mu kööki ilmuda… Tunnistan siiski, et ma pole kordagi uurinud, kust seda osta saaks, ega mõelnud, millal seda teen.

Elus on palju asju, mille puhul arvame, et teame, mida tahame, aga tegelikult oleme sellest huvitatud ainult vahetevahel ja kiretult. Asjad ja muutused ei ilmuta end, kui me ei pühendu ega pööra neile tähelepanu, kui me pole piisavalt motiveeritud. Enne, kui midagi juhtub väljas, peab see juhtuma sees – kujutluses. Mida selgemad on fantaasiad, seda tõenäolisemalt saavad õhulossidest päris-, mitte ainult liivalossid. Et unistused ja eesmärgid täituksid, peavad neid toetama meie veendumused – meie juhtmõtted ja kirg, mis annavad tegevusele tähenduse ja suuna. Muudatusi viime ellu (kui R. Diltsi skeemi lihtsustada) eri tasanditel: keskkonna tasandil (leiame näiteks uue elu- või töökoha), uskumuste tasandil (muudame edu takistavad mõtted edu soodustavateks mõteteks) või identiteedi tasandil (taipame, miks me oleme, milleks ja kuidas olla).

Olen terapeudina kohtunud paljude inimestega, kes jagavad uskumust, et partnerit ei saa usaldada, kuna ta pole truu. Reetmise pärast okast südames kandes – vahel kogu elu –, ei suuda nad oma partnerile andestada ega ka lahku minna, sest mehed (naised) on ju sellised! Kui aga minnakse lahku ning leitakse uus ja parem, selgub varem või hiljem, et “tulemus“ vastab ikka algsele veendumusele. Niisiis – muudatus viidi ellu vaid keskkonna tasandil. See, mida me veendunult endast ja maailmast mõtleme, seda me ka (taas)loome ja (taas)saame. Kui usume, et partner on “selline” (ei vastuta piisavalt või nõuab meilt liiga palju), siis seda me ka näeme. Mõelge tüüpmõtetele oma partnerist või mõnest inimesest, kellega teil on probleeme. Millised mõtted ja veendumused tema kohta aitaks teil luua temaga parema suhte?

Kuid alustame lõpptulemusest. Kujutlege, et olete saavutanud mõne oma eesmärgi, mõni teie unistus või südamesoov on täitunud. Võtke endale aega, tunnetage seda uut olukorda oma vaimusilmas justkui reaalselt: kogege ümbrust, värve, lõhnu, puudutusi, keha ja meele seisundit. Mida te siis tunnete ja kogete, kui see on tõesti juhtunud? Siis minge ajas tagasi ja vaadake, kuidas see unistus teostus? Mida te selleks tegite ja mida selle saamiseks mõtlesite? Millised veendumused ja uskumused aitasid eesmärki saavutada? Kirjutage üles vähemalt 5 uskumust või mõtet, mis toetab selle eesmärgi saavutamist. Ning siis kirjutage üles vähemalt 5 uskumust või mõtet, mis ei toeta selle eesmärgi saavutamist – kujutlege, millise tuleviku loovad need mõtted. Nüüd valige kahe stsenaariumi vahel, kumma lavastaja tahate olla. Nii lihtne see ongi. Kui just ei teki vajadus muuta oma veendumused suisa vastupidiseks. Paljude reaktsioon on, et pigem suren, kui muudan oma veendumusi, sh enda suhtes. Leonard Orr on öelnud, et ei hingamistehnikad ega energia pole ohtlikud, ohtlikud võivad olla meie mõtted. Need võivad isegi tappa. Või aidata õnnelikult ja rahulolevalt elada.

Isiksuse areng: kontakti vältimise viisid

Mõtisklus - Tiia Lõoke

Kuidas õppida sellest, mis ei meile ei meeldi.

Mulle meenub üks ere mälestus gestaltteraapia kursuselt Võsul 15 aastat tagasi. Kurtsin rühmas, et olen väsinud kursuse organiseerimisest ja osalejate rahulolematusest. Pooled osalejaist olid väga nõudlikud soomlased. Gestaltterapeut küsis seepeale minult, millega mina rahul ei ole, kes ja mis mind selles rühmas ärritab. Pidin välja valima kõige ebameeldivama inimese ja kirjeldama, mis mulle tema juures ei meeldi. Valisin välja naise, kes oli punase peaga nagu mina, tundus mulle võltsnaeratusega ja püüdis kõigile meeldida. Selle peale küsis terapeut nagu välk selgest taevast: „Mis see sinu asi on, et ta selline on? Kuidas see sind puudutab?“ Siis pidin kõik selle naise kohta öeldud laused tagasi võtma ja ütlema need mina vormis. See gestaldi harjutus puudutas mind väga, taipasin et proijtseerin iseenda pingeid ja omadusi endast välja. Tahtsin ise kõigile osalejatele meeldida, kõigi vajadused rahuldada. Taipasin, et näeme teistes vaid iseennast. Taipamisega kaasneb suur vabanemistunne ja energia.



Proijtseerime endast väljapoole

Omistame teistele seda, mis tegelikult kuulub meie enda isiksusse, kuid me ei näe seda iseendas. Nagu eesti vanasõnagi ütleb: „Teise silmis pindu näeb, enda silmis palki ei näe.“ Sellist kontakti vältimise viisi nimetatakse projektsiooniks. Niimoodi ei pea me võtma vastutust näiteks oma ärrituse, viha või halva saatuse eest endale, me ei tunne oma vihaga kontakti. Süüdi on välised tegurid - valitsus, ülemus, kolleegid, ema-isa. Ka vägivald, sõjad ja terrorism tulenevad enesega kontakti vältimisest – ründaja ei tunnista enda vägivaldsust.



Armunu proijtseerib kõik positiivsed omadused oma väljavalitule, ’ta on fantastiline’. Halb õpilane projitseerib ebameeldivad tunded koolile ja oma õpetajatele.



Enamasti täidavad mees ja naine ära teineteise “tühjad“ kohad, omistades teineteisele omadusi, mida nad arvavad endas mitte olevat.

Näiteks naine, kes ei ole kontaktis oma loovuse ja eneseusaldusega, kohtub mehega, kes on loov, erutav, inspireeriv. Naine tunneb, et mees toob tema ellu loovuse, tema aga mehe ellu hoolitsuse. Ta mõtleb: nüüd oleme täiuslikud. Kuid mehel on ka muid omadusi, mida naine ei taha näha. Ta käib väljas - oma huvitavate ideede ja loovusega, ja vahel on ta ükskõikne naise suhtes. Naine aga istub õnnetu ja kadedana kodus ja kasvatab lapsi. Selle paari puhul tooks suhtesse terviklikkust, kui mees näitaks rohkem oma toetust ja hoolitsust, naine aga avastaks oma loovuse ja eneseusalduse.



Sõltuvus

Selline suhe on sõltuvuslik suhe. Isiksused on justkui kokkusulanud, erinevused on nende vahel ebaselged, piirid udused. Nende vahel valitseb mitte tülitsemise vaikiv kokkulepe. Kõik on justkui ilus, vastutust ka vähem. Kuid puudub sügavam kontakt nii iseenda kui teise inimesega. Eriti valus ja tühi tunne, kui teine juhtub ära minema. Nimetame seda kontakti vältimise viisi sõltuvuseks laiemas mõttes.



Uskumuste allaneelamine on sarnane söömisega

Söömisprotsessiga sarnaneb järgmine kontakti vältimise viis - introjektsioon.

Ema kõhus olev laps on emast täielikult sõltuv. Ema varustab last hapniku, toidu, turvalise keskkonnaga. Pärast sündi peab laps ise hakkama hingama, toitu imema ja alla neelama. Laps neelab kogu toidu tervelt alla, ta ei näri ega vali. Kui tekivad hambad, muutub laps toidu suhtes aktiivsemaks, ta hakkab hammustama ja närima ning valima, mida võtta ja mida mitte.



Olles lapsed, neelame me tihti alla kõik vanemate käitumisviisid, emotsioonid, hinnangud, reeglid, arvamused meie endi ja elu kohta. Suuremaks saades hakkame me spontaanselt valima, mida me tahame. Siiski neelab laps palju mittevajalikke käske ja keelde alla süüdistamise või häbistamise hirmust. Ka täiskasvanu on valmis teiste armastuse ja poolehoiu võitmiseks alla neelama solvanguid, ebameeldivusi. See on teistele meeldimise hind. Igaüks teab, kui raske on teha valikut turvaline versus riskantne. Sageli on mugavam või otstarbekam südamest tulevat ehedat protestihüüdu ohjeldada kui sellega turvatunnet pakkuvat õhkkonda häirida.



Introjektsioon on võõrad üldkujutlused, mis neelatakse alla või omastatakse ilma valikuta. Võttes võõra mõtteviisi oma repertuaari pole me enam spontaansed, toimime jäiga isiksusena, just nagu mõtleva inimesena. Teadlikuks saamine oma copy-past meetodil kokkupandud minast, on tee iseenda loova mina ja vabaduse juurde.



Tähtis on küsida, millega oleme hetkel kontaktis? Kunstnik võib maali maalides uskuda et on kontaktis oma pildiga, kuid tegelikult võib ta olla kontaktis oma lemmik kunstniku kujutluste või kunstikriitiku seisukohtadega.



Uskumuste läbitöötamine

Kui laps ei ole piisavalt armastust kogenud, arvab ta, et maailm ongi selline: armastust ei ole olemas. Või arvab, et teda ei armastata, ta ei ole armastust väärt, ta on halb. (Sageli kogu elu vastupidist tõestades.) Ta tunneb, et tal on halb. Sageli seda tunnet vältides, kuid alateadlikult ikkagi nii käitudes, et saab halva käitumise osaliseks. Mis tõestab ta arvamust, et ta on halb. Armastus, tunnustus, edu – see on teiste jaoks.

Sedasorti valusatesse kogemustesse tuleb kriitiliselt suhtuda. Sageli annab keha ise, valu kõhus või südames, märku sellest, et teeme endale oma mõtteviisiga liiga. Sellistest alateadvuses hulpivatest hoiakutest, nagu „ma ei ole kunagi piisavalt hea“, „elu on üks suur võitlus“, „maailm on üks ohtlik koht“ on võimalik lahti saada. Taipamisega, vanadest mõttemallidest „läbi närimisega“ ja „välja oksendamisega“ tegeleb gestaltteraapia.



Eluks enam mittevajalike uskumuste läbitöötamiseks vajame ka viha energiat ja destruktiivsust. Destruktiivsus, lammutamine on vajalik introjektide - meile mittevajalike tervikkujutluste - osadeks lõhkumiseks ja enda uuesti üles ehitamiseks . Allasurutud viha muutub enesevihkamiseks, masenduseks, süütundeks, enesehaletsuseks. Tundes oma viha või kurbust, saame paremini kontakti ka oma rõõmu ja armastusega.



Kuidas me teeme endale seda, mida ootame teistelt

Meenub üks kirjandusest loetud lugu noormehest, kes tundis end väga üksikuna. Noormees elas ühiselamus, kus kuulis sageli, kuidas poisid hüüdsid akna all kõva häälega teisi poisse välja tulema, et lõbusalt minna aega veetma. Ta soovis väga, et ka teda keegi samamoodi akna all hüüaks. Ta igatses endale sõpra, kes temagi välja kutsuks. Ühel päeval avastas ta iseenda oma akna alt... enda nime hüüdmas, ta kutsus ise ennast välja...



Kurb ja äärmuslik lugu lõhenemisest, kuid see kirjeldab selgelt järgmist kontakti vältimise viisi - retroflektsiooni. Retroflektsioon tähendab eelkõige psüühika kahestumist, lõhet iseenda sees, mille juured peituvad lapsepõlves. Teeme iseendale seda, mida me tahaksime, et keegi teine teeks meile.

Näiteks vahel kui tunneme ebakindlust ja ootame alateadlikult rahustust, armastust, tunnustust, siis rahustame ennast ise. Silitame kätega pead, kallistame end õlavarte ümbert kinni võttes, hoiame käed risti rinnal.

Või tarime lauda hambad ristis teise kohta, palumata selleks abi kõrval seisvalt kolleegilt. Kõrvus või alateadvuses helisemas: saan ise hakkama!



Kuidas me teeme endale seda, mida tahaksime teha teistele

Retroflektsioon väljendub ka selles, et me teeme iseendale seda, mida sooviksime teha kellelegi teisele. Ka sellise käitumise juured peituvad lapsepõlves, enese tagasihoidmises, et vältida karistust spontaanse eneseväljendamise eest.

Näiteks kui laps ütleb, vuih, vastik toit, siis tal keelatakse nii rääkida. Ta õpib ebameeldivat toitu kuidagimoodi alla kugistama või vaikides mitte sööma ja avaldama nii oma protesti. Või saab laps vihaseks ema peale, kuna too ei reageeri tema tähelepanuvajadusele, teeb kõvemat häält või lõhub midagi ära.

Siis saab ta karistada. Aegamööda hakkab ta ise ennast karistama ja tagasi hoidma. Algne konflikt lapse ja vanema vahel muutub inimese sisemiseks konfliktiks.

Täiskasvanuna ei oska selline inimene oma lähedasele öelda: „Kuula mind, pööra mulle tähelepanu“. Ebameeldivat kaupa, toitu, saades või alandavat käitumist kogedes jätab ta väljendamata: „Tänan ei, seda ma ei võta“.

Iseenesest ei ole sugugi ebaterve ega paha, kui oleme oma sisemistest impulssidest ja nende tagasihoidmisest teadlikud. Ainult kas seda on vaja teha alati ja igas kohas.



Väga sagedane viha retroflektsiooni (endasse tagasipööramise) tulemus on depressioon. Kui teistele suunatud viha neelatakse alla, võib see muutuda masenduseks, enesevihkamiseks, enesehaletsuseks, süütundeks, häbiks. Tulemuseks võivad olla ka füüsilised haigused ja sümptomid: peavalud, lihaspinged, haavandid, südamehaigused, vähk, jne. Enamasti oleme siis kontaktis haiguse tagajärgedega mitte põhjusega.



Kuidas me teeme teistele seda, mida tahaksime saada ise

Teiste aitajad ja teisi aitavate elukutsete esindajad (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad) annavad tihti teistele seda, mida nad ise vajaksid või on kunagi vajanud. Selles pole midagi halba, ainult küsimus on selles, kuivõrd nad on teadlikud, mida nad teevad. Ja kas nad nüüd täiskasvanuna oskavad ka hoolitseda enda vajaduste eest.



Kõik on ju hästi, kui arst ravib haiget või kui ema armastab oma last. Kui ema hellitab ja nunnutab aga oma last ülemäära, siis võib ta hoopis ebateadlikult kontaktis olla oma lapsepõlvega, kus ta ei saanud piisavalt tähelepanu ja armastust. Ta üritab mitmekordselt anda seda, mis tal endal puudu jäi. Tundes sellest suurt rahuldust. Kuid ema hoolitsus võib olla ka segatud alateadliku süütunde ja vimmaga lapse vastu, et ta peab hoolitsema teise eest ja ei saa piisavalt endale tähelepanu.

Samuti ennastohverdav aitaja ei ole kontaktis iseenda vajadustega. Sageli ei ole ta kontaktis ka teiste vajadustega. Ta lihtsalt ei suuda seda näha, sest tal on kindel kujutlus, mida nad vajavad.



Hitler ja ohver –varjupooled meie sees

Üks tüüpilisi vastandeid meie sees on bossi ja alluva konflikt. Igaühes leidub teatud määral sadisti ja teatud määral masohhisti. Hitler ja tema ohver on äärmuslik vastuolulisus meie enda sees. Näiteks sisemise bossi ja alluva dialoog.

Boss: Enne sa magama ei lähe, kui see artikkel on valmis!

Alluv: aga ma olen väsinud. Ma ei saa. Ma ei oska. Ma ei taha.

Boss: Sa pead.

Alluv: Oh.

Boss: Jah?

Alluv: Olgu.

Sisekõne hääbub mõneks ajaks. Kuni märkate, et teil pea valutab või on kange söögiisu. Nii pääsetegi oma bossist. Selleks korraks.



Nõnda saboteerime enda poolt vastuvõetud otsuseid. Ütleme endale ja-jah, homme hakkan jooksmas käima; ei söö peale kella kuut; lähen talle külla või tollele näitusele. Kuid mõne aja pärast oleme need otsused justkui unustanud.



Miks siis niimoodi? Kui otsust vastu võttes oleme kontaktis ainult oma mõistusega, siis nüüd tõrguvad selle otsuse vastu meie tunded. Või kui otsustasime ainuüksi tunnetest lähtudes, viha hoos või ülimas õnne seisundis, saboteerib selle vastu meie kriitikapool. Keha aga viskleb sümptomite käes, kui jätame tema kahe silma vahele.



Enamasti on alluv nii meie sees kui ka tööelus palju loovam ja mängulisem. Alluval õnnestub märksa sagedamini saavutada see, mida ta tahab.



Psühhiaater, kes on kontaktis rohkem oma bossi rolliga, proijtseerib patsiendile alluva rolli. Ta jagab nõuandeid ja rohtusid, kõnnib teadja näoga ringi, valge kittel seljas. Patsiendis võib see hoopis süvendada abituse ja abivajaja tunnet või tekitada protesti alluda ’bossi’ poolt rakendatud raviskeemile.



Tavaliselt väärtustame endas ainult teatud omadusi ning unustame ära nende samade omaduste vastandpoolused. Näeme enda polaarsusi rohkem endast väljaspool. Näiteks arvasin et minu 5-aastane laps on laisavõitu ja ei saa veel toa koristamisega üksi hakkama. Koristasin pidevalt tema tuba, pidades ennast tubliks (sest tegin midagi korra loomiseks). Ükskord juhtus aga nii, et jätsin lapse toa paari kuu jooksul koristamata, kuna lihtsalt ei olnud selleks aega. Siis juhtus ime: ühel hommikul ilma igasuguste meelituste ega kurjustavate hüüatusteta oli tuba täiesti korras, miljon pisiasja seisid oma kohal. Kuna vaateväljast kadus ema rolliga kaasnev bossi roll, leidis mu laps iseenda bossi rolliga paremini kontakti. Mina aga sain veel teadlikumaks oma vastumeelsusest koristamise suhtes, mis oli omakorda minu tubli ja korraliku ema pikaajalise treeningu tulemus.



Terviklik inimene on enamasti teadlik väga paljudest oma vastandlikest omadustest, kaasaarvatud sotsiaalselt mittetunnustatud tunnetest ja mõtetest. Ta teab et ta võib olla väga elegantne, kuid mõnes olukorras käituda täiesti matslikult.

Kuid igal ühel meist on omad varjuküljed. Millega teadlik kontakt rikastaks meie elu.

Kuid nii on ju ka hea. Kui ei ole piisavalt paha.

Isiksus Sinus

Terviseajakiri tervetele. Nr.4, 2006

tekst Tiia Lõoke (koolitus- ja konsultatsioonifirma Voog psühholoog-psühhoterapeut)

Isiksuse areng - enese sügavam tundmaõppimine ja selle väljendamine – kestab läbi elu. Tingimused järjepidevaks kasvamiseks loob oma vajaduste tõsiseltvõtmine, elus ja isiksuses puuduva aus tunnistamine ja puuduvaga seotud võimalustele avanemine.



Ühel isiksuse arengu kursusel sain teadlikuks, kui pinges ja võitlusvalmis on mu keha. Teadlikkus tuli tänu superkogemusele: kui hea on lõõgastuda iseenda kehasse, oma peresse, töösse. Kui hea on lõdvestuda – õhku, vette, ilmaruumi, kellega ja kus tahes. Kogesin, et maailm on ülimalt turvaline koht, kus end lõdvaks lasta, usaldada, armastada ja vastu võtta kogu maailma toetus.

Sellise armastuseseisundiga kaasneb tavaliselt ka suur eneseusaldus – võib teha või tegemata jätta mida tahes. Seejuures omab üha suuremat tähtsust just tegematajätmine, sest paljud meie teod on kantud armastuse ja sotsiaalse positsiooni kaotamise hirmust. Aga kuidas seda meele avardumise ja keha lõõgastumise tunnet alal hoida? Kas integreerida õnnetunne oma igapäevaellu või sobitada igapäevaelu hoopis sellistesse kogemustesse?



Tagasilangusele kork ette

Paljud enesearenguhuvilised on kimpus tagasilanguse efektiga: pärast meeliülendavaid avardumise kogemusi või enesearengukoolitusi avastatakse end kiirelt vanadesse rööbastesse tagasi langevat. Pärast koolitust tuntakse jõudu lõpule viia pooleli jäänud projektid, tuntakse taas armastust igavaks muutunud abikaasa vastu. Aga mõne aja pärast on kõik endine – väsimus või vimm on tagasi.

Seepärast on paljud kaotanud usu igasuguste kursuste ja koolituste vastu. Või otsivad nad jätkuvalt seda õiget guru või tehnikat, kes/mis lahendaks nende eluprobleemid või paneks nende isiksuse arengu saavutustele ette vettpidava korgi. Sageli võib tunduda, et liigutakse kaks sammu edasi ja siis jälle paar sammu tagasi. Aga vahel tahaks ju panna korgi ette kõigele heale, mida oleme oma elus õppinud.

Üks tagasilanguse põhjus on pühendumise puudumine ja tingimuste loomata jätmine. Näiteks kui inimene saab teadlikuks, et talle pakub suurt rõõmu maalimine või ratsutamine, kuid ta jätab värvid ostmata või ratsutamistundi minemata, on tal kerge segadusse sattuda ja õigelt teelt kõrvale kalduda. Et see nii ei oleks, vajab enamus inimesi enda kõrvale positiivseid muutusi toetavaid kaaslasi: uusi sõpru, tuttavaid, psühhoterapeuti, vaimset õpetajat.



Valu eest põgenemine

Teiseks tagasilanguse põhjuseks on hirm kogeda ja käsitleda allasurutud minevikuvalu, mis käib paratamatult kaasas sügavamate muutustega isiksuse arengus. Soome psühhoterapeut Olavi Noronen võrdleb hingevalu vältimise mehhanisme erinevatel jõgedel kulgemisega. Kui jõgi toob meie teele valu, soovime selle eest põgeneda – me kas suuname kanuu randa, et jätkata teed jala, või tassime kanuu teise jõe peale. Teisele jõele tassimine muudab aga isiksust.

Paljude erinevate valude eest põgenemine tekitab erinevaid personaalsusi. Oleme kui näitetrupp, mille liikmed mängivad erinevaid rolle. Etendust ei saa aga lõpetada, kuna keegi ei mäleta, kus ja milleks näidend kirjutati. Ükski näitleja ei julge rollist loobuda, kuna tunneb vaistlikult, et see viib kohtumisele valuga. Valu vältija on tunnete vältija, tunnete vältija aga oma vajaduste vältija.

Näiteks oled pahane oma ülemuse peale, kes su tööga üle koormab. Sa ei julge „ei“ ütelda, kuna kardad, et ülemusele see ei meeldi või et sa pole siis piisavalt hea töötaja. Ülemuse nõudlikkus meenutab sulle su vanemate valutekitavat rahulolematust sinuga (sellest ei pruugi sa teadlik olla). Sa surud oma vihatunde ülemuse suhtes maha, kuna see aitab vältida minevikuvalu – et sa pole kunagi piisavalt hea, kuitahes hoolsalt või palju sa midagi teed. Niimoodi matad ka oma hetkevajadused ja tegutsemisrõõmu – mängid oma elus „märtri“ rolli, üht paljude teiste rollide seas.



Muutumise paradoksaalsus

Meie sees on mitmeid erinevatel aegadel tekkinud ja omavahel integreerimata mina osasid, mida nimetatakse ka vale-minadeks või neurootiliseks isiksuseks. Üks peamisi konflikte meie sees on selle vahel, kes me enda arvates oleme, ja selle vahel, kes me peaksime olema. Kummagi osapoolega ei samastu me täielikult, vaid kõigume pidevalt nende vahel. Sama on tunnete ja tegudega. Ma tunnen vs peaksin tundma, ma teen vs peaksin tegema midagi muud või kuidagi teistmoodi. Sellises pendeldamises peituvad kõhkluse ja pidetuse juured.

Näiteks arvad, et peaksid olema edukas ja rikas. Sul on tasuv töökoht prestiiþses firmas. Kuid viimased aastad külastad sageli arste, neelad rahusteid, ei saa magada. Sa ei ole nõus töökohast loobuma (sul on teiste tunnustus ja pangalaen), kuid ajapikku hakkad taipama, et oled loomingulisem inimene ja vajad rohkem vabadust. Otsustad ülemusega tõsiselt rääkida või töökohta vahetada. Sageli soodustavad sedasorti taipamisi nn välised sündmused – ootamatu projekti luhtumine, töökohalt vallandamine, lahkuminek vms.

Gestaltteraapias räägitakse muutumise paradoksaalsusest. See tähendab, et muutus toimub, kui inimene saab selleks, kes ta on – kui ta tunnustab end just nende tunnete, mõtete ja vajadustega, mis tal hetkel on. Muutust ei toimu, kui ta püüab olla keegi, kes ta ei ole, üritab muutuda.



Sõbraks varjatud annete ja vastandlikkusega

Isiksuse arendamine tähendab eelkõige enese tundmaõppimist – oma varjatud annete, vastandlike omaduste ja kaitsemehhanismidega tutvumist. Kaitsemehhanismid ehk iseenda ja teistega sügavama kontakti vältimise viisid õpime ära enamasti lapsepõlves. Kaitsemehhanismid – hirmu-, häbi-, süütunded, masendus, projektsioon (enda isikusse kuuluvate omaduste projitseerimine teistele) jms – võivad olla mingil hetkel vajalikud, kaitsta isiksust, kuid hiljem ka arengut takistada. Nende ja oma vajaduste mõistmine annab endast terviklikuma nägemuse.

Näiteks, kui sind ärritab kellegi jäikus, siis on see märk sellest, et ka sinus on jäikus peidus. Millistes olukordades ilmutad sina jäikust? Kui hakkad oma jäikust nägema, siis see sind teiste juures enam nii ei häiri – siis saad oma jäikust loovalt rakendada, näiteks sihikindlusena. Või kui sind vihastavad koosolekul mõne kolleegi pidevad sõnavõtud, siis jälgi, kuidas ja mida sa jätad ise väljendamata. Oma viha kolleegi suhtes saad suunata ise intsiatiivi võtmisse.

Terviklik, sügav nägemus iseenda olemusest võib viia vettpidava muutuseni. Püsiv muutus võib toimuda ka hüppeliselt, see ei pea alati olema ränga ja pikaldase töö vili. Selge nägemus endast ja oma suhetest võib olla muutuseks piisavalt motiveeriv, kui taipamine puudutab mitte ainult mõistust, vaid ka tundeid ja kehalisi aistinguid. Näiteks inimene taipab äkki, et ta käitub pidevalt ennastohverdavalt. Kuigi tal pole kogemust teistmoodi käitumisest, riskib täiskasvanud inimene teadlikult uutmoodi käitumisega, kuni omandab kogemuslikult uue käitumise. Seega on uutmoodi käitumise etappideks taipamine ja teadlikkus, valikuvõimalus, riskimine, uus kogemus, kogemuse kinnistumine.



Püramiidi vundament

Täiskasvanud inimese areng on individuaalne ja teadlik ning toimub vabatahtlikult sisemisest vajadusest lähtudes. Isiksuse arendamisest on innovaatilises organisatsioonis rohkem tulu kui mistahes oskuste ja teadmiste arendamisest. Enese tundmaõppimine tõstab ka loovust, suhtlemisoskust ja mõistmist. Isiksus on kui püramiidi vundament, suhted selle püramiidi keskmine osa ja püramiidi tipp kui professionaalsed oskused. Mida tugevam on vundament, seda suuremad on eeldused ka ametialaseks eduks. Akadeemiline haridus kasvatab ja lihvib enamasti vaid püramiidi tippu.



Isiksuse arengu mudelid

Isiksuse arengu mudeleid võib laias laastus jagada kolmeks. Kõigil neil on omad eelised ja nõrgad kohad. Kui esimene on tänapäeva lääneliku elustiili ja hariduse peamine alustala, siis teise ja kolmanda mudeli väärtustamine tasakaalustaks esimest – puudutaks rohkem inimese sisemaailma ja tundeid, loovust ja eneseusaldust. Järgnevaid mudeleid võib vaadata ka kui isiksuse arengu erinevaid aspekte või etappe. Inimese areng läbib ju erinevaid astmeid ning arengumudelid ja meetodid, mis on efektiivsed ühel etapil, võivad hiljem osutuda kasutuks.

1. Iseenda arendamise mudel – teatud harjutuste tegemine teatud aja jooksul (näiteks igapäevased joogaharjutused). Tegelikult mistahes keha, meele või mõistuse treening, kus usutakse eesmärgi saavutamisse regulaarse harjutamise tulemusena.

2. Pühendumise mudel – millelegi või kellelegi täielikult pühendumine, andumine. Sealhulgas meeliülendavad (ka religioossed, tervendavad) rituaalid, poeetiline lähenemine, õpetajale pühendumine. Näiteks kui ühes väikeses maakoolis saavutavad õpilased mingis aines pidevalt ülevabariigiliselt häid tulemusi, ei tähenda see, et just sinna kooli on sattunud matemaatikahuvilised, vaid et seal koolis töötab pühendunud õpetaja, kes armastab matemaatikat ja oskab seda südamega õpetada. See väärib pühendunud järgimist, samastumist.

3. Enese leidmise mudel – meis kõigis on kõik soovitud omadused, nii „põrgu“ kui ka „jumalikkus“, olemas. Need tuleb vaid üles leida. Oleneb vaid, millega me iseendas kontaktis oleme ja millega mitte. Näiteks kui lapsepõlves ollakse kogetud rohkem „põrgut“, toetab psühhoterapeut „jumalikku“ poolt. See tähendab, et ta julgustab kontakti võtma kõige sellega, mis toetab isiksuslikku arengut ning aitab avastada, kuidas inimene oma armastuse, mõistmise ja elujõu kasvu just praegu takistab.



Tavaarusaama, et peaksime paremaks saamise nimel aina midagi tegema, rikastaks iseenda jaatamine sellistena nagu me siin ja praegu oleme, selleks iseendale ja oma tunnetele rohkem ruumi andes. Ruum tuleks puhtaks kitkuda ka valutekitavate mälestuste läbielamiseks, lõpetamata jäänud asjade ümberistutamiseks, väljendamata jäänud rõõmu ja tänulikkuse välja elamiseks, õitsemiseks. Selleks tuleb kasta, väetada, hoolida. Hoolida enda arengust.



Pea häid mõtteid ja kavatsusi täis külvame need sageli heinamaale (või koguni võssa). Aga paljud meist viitsivad järgmisel päeval sinna rohima minna? Ja kui paljud oskavad seda teha pühendunult, lõõgastunult ja armastusega? Ja kui paljud meist oskavad lõõgastuda meeltülendavalt meelt ülendavasse kasvamisse?

Isiksuse tahud ja tõkked.

Tiia Lõoke Mõtisklus Tervis Yks juuli 2007


Mängime elus palju erinevaid rolle, kuid milline on meie tõeline mina? Kas seda üldse on olemas? Ennast analüüsides võib küsida, millistes rollides viibin kõige enam, milline roll mind kõige rohkem inspireerib, rõõmustab? Õnnelikud on need, kelle vastused neile küsimustele kokku langevad.

Oleme elus seotud erinevate rollidega, mida saab hoida ainult suhetes teiste inimestega. Oleme kellegi tütar, poeg, lapsevanem, sõber, naaber, tädi, onu, tuttav; teatud elukutse esindaja, harrastusklubi liige jne. Lisaks sotsiaalsetele omandame elu jooksul ka mitmeid psühholoogilisi rolle („tubli tüdruk“, „nähtamatu laps“, „patuoinas“, „märter“, „ohver“, „narr“, „lepitaja“, „hellik“, „kangelane“, „looja“ jne), mis aja jooksul muutuvad minapildi osaks. Enamasti toimime neis suhete ja suhtumise tõttu väljakujunenud rollides täiesti automaatselt, mõtlemata, miks nii käitume.

Sügavamale enda sisse vaadates näeme, et rolli kihi all asuvad psühholoogilised kaitsed, kaitsete kihi all tunded. Mille või kelle eest me end kaitseme? Kaitseme ennast teiste tunnete eest (näiteks kui keegi meid halvustab). Kaitseme teisi iseenda eest, alati ei väljenda me kõiki oma mõtteid ja tundeid. Kaitseme ennast ka oma tunnete eest, tasandades näiteks mõistmise või ratsionaliseerimisega oma tunnete ja keha reaktsioone. Imelikul kombel kaitseme end ka oma rõõmu ja armastuse ning kogu maailmas olemasoleva rõõmu ja armastuse eest. Psühholoogilised kaitsed võivad meie arengule tõepoolest ka vastu töötada, kaitstes meid oma tõelise mina eest, kuna selleni tungides on vaja läbi töötada elu jooksul allasurutud tundeid ja valu ning andmata ja vastuvõtmata jäänud armastus. Kaitsekihist läbi sügavamale endasse lõõgastudes kogeme ehedaid tundeid ja kehaaistinguid: valu, naudingut, rõõmu, kurbust, viha. Endale veel aega ja ruumi andes, enesearendamisega tegeledes ja valides positiivsed seisundid, keskendudes oma jumalikkusele, kogeme vaimuga ühtsust ja tingimuseta armastuse tunnet kogu elava suhtes.

Oma jumaliku loomuse ja taevalike meeleseisundite kogemise asemel pendeldame aga sageli oma „võltsi mina“ ja „vaese mina“ vahel. Vaatame lähemalt oma sisemise pendli kahte asetust, kaht tüüpilist vale-mina aspekti: „võltsi mina“ ja „vaest mina“. Nende kahe vale-mina keskel pendeldamisest allpool sillerdab ja lainetab „tõelise mina“ ookean.

„Võlts mina“ on eneseimetleja, nartsissistlik mina. See mina on uhke oma saavutuste ja edu üle, tegutseb selle nimel, et olla „keegi“. Ta võib olla palju õppinud ja saavutanud, teised võivad teda pidada tähtsaks ninaks, aga seesmiselt tunneb ta end ikka „eikellegina“ (kui ta just parajasti ei tegutse ega meenuta endale oma väärtusi, saavutusi). Ta elab justkui „valekangelane“, kelle jaoks väline hiilgus on sisust olulisem. Suure tõenäosusega on ta töö- või kiirustamissõltlane. Tema lähedased jumaldavad teda, pikemas perspektiivis tunnevad nad aga end hüljatuna. Ta ei oska tõeliselt anda ega vastu võtta. „Võlts mina“ elab põhiliselt tulevikus. Eneseanalüüsiks võib proovida lõpetada laused: Siis kui ma ......(teen, oman, saavutan jne), siis.... Eneseanalüüsiks on vaja mõtiskleda, mis siis? Kas olen siis tõesti rahulolevam ja õnnelikum? Mis on mu tegude ja soovide taga? Mida ma tegelikult tahan? Enesearendamine nõuab eneseanalüüsi, kuid paljudel on selle suhtes vastupanu, kuna ausad vastused nõuavad oma elu muutmist.

„Vaene mina“ on ohver, esindades alateadlikku minule-tehakse-liiga minapilti, ohvri teadvust. „Ohvri“ peamised juhtmõtted (millest juhinduvad kõik ülejäänud tunded, mõtted, käitumine) on: „elu teeb haiget“, „olen üksi ja eraldatud“, „mul pole valikut“, „olen teinud vist midagi valesti“, „keegi ei mõista mind“. Ta tunneb, et teised kohtlevad teda halvasti ja ta ei saa sinna midagi parata. Ta on kibestunud ega oota tulevikult midagi head. „Vaene mina“ võib võtta teiste eest liigselt vastutust ja püüda neid igati kontrollida, sellisel juhul on ta ümbritsetud mässavate või saboteerivate lähedastega. „Vaene mina“ võib mängida nii „märtri“ kui ka „patuoina“ rolli, võttes enda kanda kogu suguvõsa, perekonna või töökollektiivi patud. Sellesse rolli liigselt kehastudes ei vastuta ta lõpuks oma tegude eest. Tundes suurt süütunnet ja häbi, võib temast saada joovastavate ainete või skandaalide sõltlane. Eneseanalüüsiks võiks kirjutada oma „vaese mina“ lugu (Vaene mina, ma...) või lõpetada järgmised laused: „vaene mina, ma pean..., ma ei saa..., ma ei tohi..., mul ei ole (võimalik)...“.

Võib-olla märkate, et inimesed teie ümber jaotuvad rohkem ühte või teise tüüpi – teatud eluperioodil kehastuvad rohkem üheks või teiseks. „Võltsi mina“ ja „vaese mina“ pendeldamise vahel asub puhke- ja tasakaaluasend, kus on võimalus kogeda rahu ja lõõgastust. See annab võimaluse settida sügavamale endasse. Stress ja kiirustamine paneb aga pendli uuesti liikuma. Oma „sügavamat“ või „tõelisemat mina“ kuulame endas harva. „Tõeline mina“ ei arvusta ega halvusta ennast ega teisi, olles armastuse ja energia väljendus puhtal kujul. N. D. Walsch on öelnud: „Pole midagi, mis mul peab olema, pole midagi, mida ma pean tegema, ja ma pole keegi, kes ma pean olema, välja arvatud täpselt see, kes ma just praegu olen.“ Selline mõtteviis on parim „tõelise mina“ ookeani sisenemiseks. Ja võib-olla polegi vesi külm. Eriti suvel.

Muutumise hirmust. Mõtisklus

Tiia Lõoke Mõtisklus Tervis Yks juuli 2007


Üks vana budistlik mõistulugu räägib vaesest kalurist, kellel oli vaid paat, võrk ja kalakast. Mingil põhjusel pälvis ta kuninga soosingu ja kuningas andis talle võimaluse elada kaunis lossis, kus oli siidist ja sametist lillelõhnaline magamistuba. Kuid vaene kalur, kes polnud enam sugugi vaene, ei saanud selles imekaunis toas sõba silmale. Ta viskles ja rabeles kogu öö, ja nii ööst öösse. Lõpuks läks ta randa oma paadi juurde, heitis pikali, pani oma pea vanasse tuttavasse kalast lõhnavasse kalakasti ja magas oma elu magusaima une.



Miks me kardame muutusi? Sageli tekitavad stressi ka positiivsed ja oodatud sündmused meie elus. Ka positiivsed muutused on omamoodi stressorid, mis nõuavad meilt energiat ja kohanemist. Teadlased Rahe ja Holmes tõestasid juba 1967.aastal et elumuutused ja inimese tervis on omavahel tihedalt seotud: mida rohkem oli inimesel aasta jooksul elumuutusi – nii positiivseid (nagu näiteks lapse sünd, elukoha vahetus, abiellumine, tõus ametiredelil jms.) kui negatiivseid (nagu näiteks lähedase inimese kaotus, lahutus, lahkarvamused peres jms.), seda suurem oli stressitase ja seda rohkem esines ka mitmesuguseid kehalisi haigusi. Inimesed on erinevad ja see, mis ühele on stressoriks (näiteks vabakutselisena töötamine), võib teisele olla stressist vabastav. Psüühikale avaldavad nii positiivsed kui negatiivsed sündmused ühtemoodi mõju, need nõuavad meilt kohanemist. Seepärast ei soovitata planeerida liigselt sündmusi lühikesele eluperioodile, kuna lisaks planeeritud sündmustele võivad meid tabada ka ootamatused kuhjates nii stressi kriitilise piirini.



Me kardame positiivseid elumuutusi, kuna sellega kaasneb sageli ka suurem vastutus, suurem koormus, suurem seotus kellegagi või millegagi. Jõudmine suurema vabaduseni, rohkem aega ja raha omada võib olla ühtaegu nii köitev kui ka hirmutav, sest oleme sel juhul rohkem iseenda tõelise mina ja tunnetega silmitsi: kes ma olen, mida ma tegelikult tahan? Unistades „siidist ja sametist lillelõhnalisest lossist““, kogeme sageli hoopis suuremat turvatunnet oma „kalalõhnalise kasti, võrgu ja paadi“ seltis.



Miks me kardame muutuda? Isiksusliku arengu raskusi ja hirmu muutumise ees seletab lahti Binnie A. Dansby, hingamisterapeutide koolitaja Eestis, järgnevalt. Ta on veendunud, et me hoiame endas alal oma sünni kogemusest tulenevat hirmu. Kui naine rasestub, juba siis on tal teadmine ja hirm: sünnitus on valus, sünd on valus. Sünd ja surm on suurimad muutused meie elus.

Kui meie emadel algasid meid sünnitades esimesed tuhud, kui algas esimene suurim muutus meie elus, siis veensid enamus emasid meid, et muutus tuleb raske ja valus, et muutus on vaevaline, või koguni kogesime, et me põhjustame ise seda valu.

Algselt täis energiat ja erutust, sattus enamus meist sündides võõra inimese käte vahele, kes kõigepealt vaatas, ega meiega midagi valesti pole, ta oli hirmul, et kas me ikka hingame, siis võeti meid ja eraldati kuhugi võõrasse kohta, mis mitte millegagi enam ei meenutanud meile meie turvalist ühtekuuluvust oma emaga.

Sünnituse ajal on naine väga avatud, väga suure energiaga, erilise teadvuseseisundiga, kuid sageli selline seisund hirmutab, ta tahaks hoopis põgeneda. Alateadlikult meie keha mäletab selle suurima muutuse – sündimisega - seotud kõrgendatud energia seisundit ja sellele järgnevat shokki: valu, pettumust, kokkutõmbumist. Sellepärast siis, kui meie energia tõuseb, kui me tunneme end ülihästi, kui oleme astumas uusi samme oma elus, tekib meil sageli hirm, et sellele seisundile võib järgneda midagi ootamatut – kannatus, valu, shokk. Me kardame uuesti kogeda muutusega kaasnevaid tundeid, valu, ebamugavust, eraldatust. Loodetavasti sünnivad tänased lapsed vähem traumaatiliselt ja tunnevad vähem hirmu muutuste ees.



Ütleb meie vanasõnagi, et pill tuleb pika ilu peale ja meie vanavanemad on meid manitsenud, et liiga palju head korraga pole hea. Kui aga tahetakse oma elus edasi liikuda, oleks hea tegeleda oma sünniperioodist pärit hirmuga – oleks hea oma sünnikogemus ja lapsepõlv uuesti „läbi mängida“, või sellest „läbi hingata“. Seda võimalust pakuvad erinevad meetodid (psühhoteraapia, meditatsioon, hingamistehnikad, jms.).



Hirm uue ees on loomulik osa arengust

On tavaline et üks osa meie isiksusest tahab minna edasi, teine osa aga töötab sellele vastu. Me kaitseme ennast sügavamale minemast, kus on meie tunded – viha, valu, rõõm, kurbus, nii püüame vältida valu. Kui me aga surume alla oma nn. „negatiivsed“ tunded, surume alla ka „positiivsed“: rõõmu, naudingu, õnnetunde. Ainult lubades endal kõigepealt tundeid tunda, saab need lahti lasta. Isiksusena arenedes ja harjumuspäraseid käitumismustreid hüljates tunneme sageli hirmu, aga see on loomulik hirm: hirm tundmatu ees, mille pärast ei tasu jätta asju tegemata.



Hinge- ja kasvamisvaluga on nagu sünnitusvaluga, see on vajalik valu, avanemisega käib see sageli kaasas, see on hea valu, millel on kindel eesmärk. Tähtis on meeles pidada, et enamasti on tegemist valuga minevikust, mida on täiskasvanuna turvalises keskkonnas turvaline kogeda. Kui turvalises ümbruses lubad oma tunnetel välja tulla, kui saad neid teistega jagada, siis hakkab kohe kergem, inimestega tekib suurem lähedus ja maailm saab selgemaks.

Isiksuse areng: mis on hämamine?

Tiia Lõoke Mõtisklus Tervis Yks juuli 2007


Isiksuse areng: mis on hämamine. Maret Bergström, psühhoterapeut
Psühhoteraapia seansil kurdab Elle, et tal ei teki tõsisemat suhet ühegi mehega. Naine on jutukas, paljusõnaline ja tundub seltsivat väga kiiresti. Ta oskab nalja teha ja on ilus. Kuid pikemalt suheldes tekib tühi, üksildane tunne, kuigi tavamõistes „vestleme“ hoogsalt. Ta ei peatu ühelgi teemal kaua, mitmed minu küsimused jäävad vastuseta. Näen, et ta ei pööra õieti tähelepanu minu jutule, vaid on ühte sulanud enese jutuga, esitab etendust iseendale. Ma ei taju temaga mingit kontakti. Omaenese teadmata väldib ta tegelikult mind ja ennastki sügavamal tasemel. Kuidas ta seda teeb?
Gestaltteraapias peetakse kõige aluseks kontakti teise inimese ja endaga ja teadlikkust endast. Inimesed on sotsiaalsed olendid, ainult et lapsena õpime me tihti suhtlemist vältima, sest oleme saanud vanemate poolt korduvalt tõrjumise osaliseks. Ja siis me õpime enese alalhoiu huvides olema omapäi, saama üksi endaga hakkama, oma energiat mujale suunama.
Mis on hämamine
Üks kontakti vältimise viise on hajutamine ehk hämamine (inglise keeles deflection). Vestlustes sisaldub tihti palju hämamist: olla suuresõnaline, juttu kõrvale viia, naljaks pöörata või naerda tõsise jutu peale, küsimustega katkestada, jutule mitte pihta saada, ebasobivaid näiteid esitada. Hämamine võib olla ka abstraktse jutu rääkimine konkreetse jutu asemel, minevikust rääkimine, kui olevik osutub hetkel palju olulisemaks, millestki rääkimine selle asemel, et rääkida otse kellelegi, viisakas olemine otsekohesuse asemel. Hämamine on ka tugevate tunnete asendamine pehmetega, jutu tähtsusetuks kuulutamine - „ah ega see polegi eriti tähtis“, nihelemine, mujale vaatamine või pidevalt millegagi tegelemine kõneluse ajal.
Selles plaanis on suur osa diplomaatilisest kõnepruugist hämamine.
Laiemas mõttes on hämamine ka suitsetamine jt sõltuvustegevused - pidev meele lahutamine, et tähelepanu probleemilt või endalt eemale saada. Olgu öeldud, et teadliku kasutamise korral võib hämamine olla sobilik ja kasu tuua.
Millal on hämamine probleem
Loomulikult hämab ja hajutab tähelepanu vahel iga inimene ja iseenesest ei ole hämamine halb, see on isiksuse kaitse nii enda tunnete eest kui kontakti eest teistega. Probleemiks muutub hämamine siis, kui me pidevalt väldime tõelist kontakti ja ei suudagi intensiivseid tundeid ja otsest juttu välja kannatada.
Mõnel hämajal võib olla probleem rääkida millestki üldse tõsiselt. Näiteks, inimene, kes keerab kõik jutud naljaks, võib mingil teemal tõsiseks muutudes tunda erutust, saada kurvaks või vihaseks. Aga ta pole sellega harjunud. Samas võib hämaja tunda tühjust - midagi on elust puudu, miski ei paku rahuldust.
Erika sõber vastas igale tema tähelepanu avaldusele naeru ja naljaga. Kui Erika ükskord sellest juttu tegi, tunnistas ta sõber, et ta alati kohmetus Erika tähelepanuavalduse peale ja sai kohmetusest üle jutu naljaks keerates. Samas julges ta tunnistada, et tal oli ikkagi väga hea meel kuulda, et Erika temast hoolib ja ta oli ka ise Erikast sisse võetud. Peale seda jutuajamist nende sõprus süvenes ja muutus rikkamaks ning tundeküllasemaks.
Hämaja on tihti seltskonnalõvi
Hämav inimene on tihti pidudel seltskonnalõvi – ta viskab nalja, suhtleb kõikidega, jõuab igale poole. Teistele võib ta jätta pealiskaudse mulje ja tunde, et ta ei hooli neist eriti ning võib iga hetk kõndida ära huvitavamasse kohta. Seltskonnalõvi ise võib lisaks tähelepanu nautimisele tunda pinget, tühjust, hirmu ja vastumeelsust kellegagi kauem suhelda.
Gestaltterapeut töötab inimesega tema teadlikkuse tõstmise suunas. Kui inimene saab teadlikuks oma hämamisest, saab ta ise valida, kas ta tahab seda teha või mitte.
Carmen oskas suurepäraselt vestelda. Pärast rühmateraapias oma hämamisest arusaamist tahtis ta vahel ikkagi pidudel seltskonnalõvi olla ja nalja heita. Samas ei tundnud ta enam selleks sundust ja võis samahästi ka ainult ühe inimesega jutelda. Kord ilma tähelepanuta jäädes sai ta kontakti sügava kurbusega ja taipas, kuidas ta ei saanud tähelepanu lapsena ja selle asendamiseks hakkas seda otsima seltskonnas keskpunkt olles.
Hämamine aitab suurtest pingetest üle saada
Hämamine on tekkinud erutuse vähendamiseks, kui seda erutust ei ole osatud või saadud kellelegi suunata. See on hämamise hea külg – erutuse ajutine vähendamine või laiali laotamine. Inimene suudab hämades suurte tunnetega toime tulla. Näiteks on see oskus väga vajalik kellegi kaotuse puhul – leevendab liiga suurt valu. Inimene saab nii hetkeks oma sügavamad tunded kõrvale panna ja vastavalt oma tempole hinge tõmmata vahepeal juttu mujale pöörates. Nii saab ta tunda korraga ainult nii palju, kui momendil jaksab. Muidugi kui pidevalt valult tähelepanu eemale suunata, on oht, et valu jääb välja elamata ja hakkab inimese sees elama oma elu.
Hämamine kui takistus suhete loomisel
Hämamise ülemäärane kasutamine kahe inimese omavahelises suhtlemises võib viia mõlemad inimesed olukorda, mis on nende jaoks lame ja tunnete poolest ebahuvitav.
Kui inimene meeldib, siis võib temaga kontakti võtmine – silmside, rääkimine - tekitada suurt erutust. Paljudele inimestele tundub erutus - olgugi see positiivne ja meeldiv - liiga talumatu ja nad tahavad sellest lahti saada. Nii võidakse meeldiva inimesega vältida igasugust kontakti, kuigi seda väga igatsetakse. Või vastupidi hakatakse temaga lakkamatult lobisema ja pööratakse kõik naljaks.
Nii on meeldiva inimesega tutvuse loomine kahtluse alla seatud.
Ilmar kaotas tänu hämamisele oma elu suure armastuse. Erutus, mida ta tundis armsama juuresolekul, tundus lihtsalt liiga suur ja tookord tundus lihtsam selle eest põgeneda.
Hämamine kujuneb lapsena kontakti puudusest
Hajutamine ehk hämamine on kontakti vältimine, isiksuse kaitsemehhanism. See kujuneb välja lapsena, kui vanemal ei ole lapsega lähedast kontakti. Seega kujutab hämamine ennast lapsepõlve jäänukit. Lapse jaoks on lähedane kontakt see, kui vanemal on tema jaoks aega, vanem aktsepteerib teda ja tema tundeid ning lubab neid väljendada. Näiteks, kui laps on kurb, siis ema või isa võtab ta sülle ja lubab nutta. Kui laps on vihane, siis ema ja isa suudavad ta viha taluda, ilma et ise läheksid närvi, nad suudavad sel ajal olla tema juures. Kui laps vajab hellitusi, silitab või kallistab vanem teda. Kui laps kogeb sellist kontakti, siis ta suudab täiskasvanuna taluda enda tundeid ja teise lähedust. Kui ei, siis ta hakkab oma erutust, tundeid laiali pillutama, hajutama mujale, hämama, et frustratsiooni taluda.
Hämamine nagu teisedki kontakti vältimise viisid saavad harjumuseks ja harjumused püsivad visalt. Saame neist loobuda ainult siis, kui me neist teadlikuks saame ja pöörame tähelepanu sellele, mil viisil need harjumused pärsivad meie paindlikkust toimetulemisel nüüdismaailmas.
Gestaltteraapia isiksuse arengu kursustel on võimalik jälile saada, kuidas me väldime erutust ja tundeid. Tavaliselt ei suuda hämav inimene ka lähedasi suhteid kergelt luua ja hoida. Oma kontakti vältimise viisidele jälile saades, õpime automaatselt ennast kontrollima ja saame valikuvõimaluse. Teiste inimestega koos on võimalik isiksuse arengu kursusel harjutada uusi kontakti viise ja käitumismudeleid.