Surijate viis suurimat kahetsust

Mis on need asjad, mida surijad soovivad, et nad oleksid oma elus teisiti teinud. Need on lihtsad asjad, kuid jäävad paljudel siiski argipäevas unustusse.
Töötasin mitu aastat palliatiivse ehk leevendava hooldusravi alal. Minu patsiendid olid inimesed, kes läksid haiglast koju selleks, et surra. Jagasin nendega koos palju erilisi hetki. Ma veetsin nende inimestega nende elu viimased kolm kuni kaksteist nädalat.

Inimesed kasvavad hingelt, kui peavad silmitsi seisma oma surelikkusega. Õppisin mitte kunagi alahindama inimese hinge võimet kasvada. Mõned neis inimestes toimunud muutused olid lausa erakordsed. Nad kõik kogesid palju erinevaid tundeid, nagu võiski arvata, kaasa arvatud eitamist, hirmu, viha, kahetsust, veelgi rohkem eitamist ja lõpuks olukorraga leppimist. Iga patsient leidis enda sees rahu, enne kui teise ilma suundus. Iga viimane kui üks neist.

Kui küsisin neilt inimestelt võimalike kahetsuste või asjade kohta, mida nad oleksid soovinud teisiti teha, ilmnes ühe uuesti korduvaid vastuseid. Toon välja viis kõige sagedasemat:

1. Soovin, et mul oleks olnud julgust elada elu enda moodi, mitte sellist elu, nagu teised minult ootasid.

See oli kõige tihedamini esinenud kahetsus. Kui inimesed mõistavad, et nende elu on peaaegu lõpukorral, ja selge pilguga olnule tagasi vaatavad, on lihtne näha, kui palju unistusi on jäänud täitmata. Enamik inimesi pole saavutanud isegi pooli oma unistustest ja peavad surema teadmisega, et selle põhjuseks olid nende langetatud või langetamata jäetud otsused.
On väga tähtis püüda elu jooksul vähemalt mõnda oma unistust täide viia. Kui sinu tervis hakkab vanaduse või haiguse tõttu juba halvenema, on selleks liiga hilja. Hea tervis kingib meile vabaduse, mida mõistavad väga vähesed, kuni neil ühel hetkel enam head tervist pole.

2. Soovin, et ma poleks nii kõvasti tööd rüganud.

See kahetsus kõlas iga meespatsiendi suust, keda ma põetasin. Nad igatsesid taga oma laste noorusaegu ja elukaaslase seltsi. Ka naised mainisid seda kahetsust, kuid suurem osa neist oli pärit vanemast põlvkonnast ja paljud naispatsiendid polnud kunagi pidanud tervet perekonda ära elatama. Kõik minu põetatud meespatsiendid aga kahetsesid sügavalt, et olid veetnud nii suure osa oma elust palehigis tööd rabades.
Oma eluviisi lihtsustamisega ja ühtlasi teadlike otsuste langetamisega on võimalik avastada, et sa ei vajagi tegelikult nii suurt sissetulekut, nagu arvasid. Kui tekitad oma elus rohkem vabadust, muutud sa õnnelikumaks ja avatumaks uutele võimalustele, mis sinu uue eluviisiga paremini sobivad.

3. Soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma arvamust.

Paljud inimesed surusid alla oma tõelised tunded, et teistega mitte tülli minna. Selle tulemusena leppisid nad keskpärase eluga ega saanud kunagi kellekski selliseks, kelleks nad olid tegelikult suutelised saama. Lisaks põhjustas nende sees peitunud kibestumus ja vastumeelsus sageli ka terviseprobleeme.
Me ei saa kontrollida teiste inimeste suhtumist. Kuidas tahes teised inimesed ka sinusse esialgu ei suhtuks, võid sina siiski käituda avameelselt ja ausalt ning viia suhte täiesti uuele ja ühtlasi ka tervislikumale tasandile või siis kaotada oma elust selle ebatervisliku suhte. Igatpidi jääd võitjaks sina.

4. Soovin, et oleksin sõpradega ühendust pidanud.

Sageli ei mõistnud inimesed vanade sõprade tõeliselt häid külgi, kuni käes olid nende viimased elunädalad ja sõprade üles otsimine polnud tihti enam võimalik. Paljud olid oma eluga nii ametis, et lasid kuldsetel sõprussidemetel sõrmede vahelt läbi libiseda. Mitmed inimesed kahetsesid, et ei pühendanud sõprussuhetele seda aega ja pingutust, mida need tegelikult väärt olid. Surres igatsevad oma sõprade järele kõik.
Tiheda eluviisiga inimestel on lihtne lasta sõprussuhetel unustusse vajuda. Kui aga seisad silmitsi läheneva surmaga, taanduvad elu igapäevased detailid tagaplaanile. Inimesed tahavad küll oma rahaasjad korda seada, kui vähegi võimalik, aga nende jaoks pole oluline raha ise ega nende staatus ühiskonnas. Nad tahavad asjad korda seada kõigi nende jaoks, keda nad kalliks peavad. Tavaliselt on nad aga liiga haiged ja kurnatud, et sellise ülesandega hakkama saada. Surres ongi iga inimese jaoks tähtsaimad asjad armastus ja sõprus. Elu viimastel nädalatel polegi neil midagi muud peale armastuse ja sõprade.

5. Soovin, et oleksin lasknud iseendal rohkem rõõmu tunda.

See kahetsus esines üllatavalt sageli. Paljud mõistsid alles vahetult enne surma, et õnn on samuti valik. Nad olid jäänud lõksu oma elu rutiini ja harjumuste küüsi. Tuttavlikkuse nõndanimetatud „mugavus“ oli vallutanud lisaks nende igapäevaelule ka nende tundemaailma. Hirm muutuste ees pani nad teesklema nii teistele kui ka iseendale, et nad olid oma eluga rahul. Tegelikult igatsesid nad sügaval sisimas taas südamest naerda ja oma ellu jälle jaburusi lubada.
Surivoodil lebades on teiste arvamus sinust jäänud kaugele tagaplaanile. Oleks imeline, kui saaksid sellel kõigel minna lasta ja taas naeratada juba ammu enne seda, kui surm silme ees seisab.

Elu on täis valikuid. See on SINU elu. Vali teadlikult, vali targalt, vali ausalt. Vali õnn.

Allikas http://exposingthetruth.info

Pika eluea valem

Uuringud näitavad, et pikaealisus sõltub vaid 25% geenidest ja ülejäänud eluviisidest. Teadlased väidavad, et pika eluea valem hõlmab eelkõige regulaarset liikumist ja kehalist koormust, kvaliteetset und, tervislikku toitumist ja sõpradega mõnusat suhtlemist.
Tõnu Õnnepalu imestab "Flandria päevikus":"Imelik, et me kõik nii haiged oleme, kuigi me oleme tervemad, kui inimesed iial ajaloos on olnud, meie elupäevad on nii pikad. Milline võimalus. Meile on kingitud seniolematult palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.“

Inimene ei oska vist tõepoolest väärikalt ja rahulikult vananeda. Aga oleme ausad, väärikalt vananemise olulisteks eeldusteks on hea tervis ja vaimuerksus. Sest kuidas muidu jaksad sa oma „seniolematult palju“ vanaduspäevi rõõmsalt mööda saata?

Niru väljavaade

Umbes kolmekümneselt hakkab meie keha liimist lahti minema: ilmuvad kortsud, nahk kaotab elastsuse, lihased lõtvuvad, rasva osakaal tõuseb, nägemine ja kuulmine nürinevad, vererõhk ja kolesterool tõusevad jne. Kuidas neid „ealisi iseärasusi“, nagu gerontoloogid neid tegureid nimetavad, edasi lükata ning aastates, kuid tervisest pakatavat keha ja vaimu (mitte võltsnoorust!) nautida?

Lahendus on õnneks olemas

USA seikleja Dan Buettner on koos demograafidega uurinud maailma erinevate piirkondade rahvaid ning võrrelnud keskkonna- ja loodustingimusi. Oma raamatus „The Blue Zones“ kirjutab ta neljast piirkonnast, kus pikaealisus on tavaline ja inimesed elavad üle 100 aasta. Buettneri andmetel on need neli paika: Itaalia ranniku lähedal asuv Sardiinia saare mägine Barbagia piirkond, Jaapani saar Okinawa, seitsmenda päeva adventistide kommuun Californias ja Nicoya poolsaar Costa Ricas. Nende nelja paiga elanikel on ühiseid jooni: nad söövad tervislikult ja vähe, on aktiivse eluviisiga, tarbivad alkoholi mõõdukalt ja elavad loodusega tasakaalus. Neis paigus elavad inimesed on positiivsemalt meelestatud ja nad ei muretse liigselt. Samuti on neil inimestel tugev kogukonnatunne. „Isegi väga vanad inimesed on aktiivsed kogukonnaliikmed, neil on kindel elueesmärk,“ kirjutab Buettner.

Ka uuemad meditsiinilised uuringud näitavad, et vastupidiselt levinud arvamusele sõltub pikaealisus vaid 25% geenidest ja ülejäänud eluviisidest. Teadlased väidavad, et pika eluea valem hõlmab eelkõige regulaarset liikumist ja kehalist koormust, kvaliteetset und, tervislikku toitumist ja sõpradega mõnusat suhtlemist.

Tosin reeglit, kuidas jõuda 100. juubelini

Ameerika Ühendriikides elav ja töötav hindust arst ja lektor Deepak Chopra kirjutab oma raamatus „Eatu keha, ajatu vaim” uuringutest, mis on pikaealiste seas kogu maailmas tehtud. Ta toob välja lihtsad ja kõigi jaoks kättesaadavad tegurid, mis aeglustavad vananemist:

1. Rahuldav lähisuhe. Vanas eas on ehk kirge keeruline ülal hoida, kuid teineteisest hoolimine, igapäevane abistamine ja väikesed tähelepanuavaldused võiks kuuluda igasse päeva.

2. Sõltumatus. Pikaealised on enamalt jaolt olnud endale ise tööandjad ega ole kellestki sõltunud ning nii on neil olnud suurem otsustusvabadus.

3. Kindel päeva- ja töörutiin. See annab päevadele kindla ja stabiilse rütmi, mis omakorda annab tunde, et elu on kontrolli all.

4. Hingelähedane tegevus. Siin on mõeldud nii tööülesandeid kui hobisid. Vaimustavate tegevuste osakaal peaks olema kindlasti suurem kui neil tegtevustel, mida peab tegema.

5. Võime leida ja hoida sõpru. On kergem elada ja igapäevaraskustega toime tulla, kui on kaasamõtlejaid ja -tundjaid.

6. Hea kohanemine ja loov reageerimine muutustele. Näiteks pärast abikaasa surma on inimene võimeline elus edasi liikuma, säilitama elutahte ja uudishimu.

7. Füüsiline aktiivsus. Oluline pole mitte suure koormusega trenn, vaid kerge ja jõukohane ning regulaarne koormus (näiteks iga päev 0,5 tundi kõndi värskes õhus, jooga, võimlemine).

8. Vaimuerksus. Aju vajab pidevat treeningut, et säiliks selge mõistus, keskendumisvõime ja enese väljendamise oskus.

9. Optimism ja muretus. Optimism on tervisele hea – teadlased on tõestanud, et oma elu suhtes positiivsemalt meelestatud inimeste immuunsüsteem töötab tõhusamalt. Ja muretu meel... Ma arvan, et täitsa tore oleks järgida Elisabeth Taylori põhimõtet: „Vähemalt üks kord elus peaks igaühel olema õigus teha midagi hämmastavalt kergemeelset.“ :-)

10. Mõõdukas söömine ja stabiilne kehakaal. Lisaks sellele, et toit peab sisaldama tasakaalustatud toitaineid, peaks see ka psühholoogiliselt olema rahuldav.

11. Lihtsate rõõmude nautimine. Selle kohta on toredasti öelnud Gilda Radnor: „Meil, väikestel inimestel, on nii raske leppida sellega, mis meile osaks saab. Tegelikult on see ikka täitsa jama! Meil lastakse elada ja siis peame surema. Ja see, mida me igasse hetke suudame panna, ongi see, mis meil on... Siis on ju tark seda, mis on, kõrgelt hinnata.“

12. Usk Jumalasse. Inimene ei pea üksi rassima! Ei pea kõigega üksi hakkama saama! Aeg-ajalt on tervislik lõdvestuda ja lasta kõrgemal jõul, ükskõik, kuidas me seda nimetame – Jumal, Absoluut, Kõiksus, Suur Vaim vm – end kanda. Kui on ikka väga-väga raske, siis on üsna lohutav tunda, kuidas keegi suurem paitab.

Ja kui joogapropageerijast Choprast juba juttu tuli, siis siin on kohane mainida ka jooga üht olulist osa – õiget hingamist (loe siit) kui eeldust hea tervise säilimiseks ning pika eluea kindlustamiseks. Joogi mõõdab oma eluiga mitte elatud aastatega, vaid hingetõmmete arvuga. Seega võib öelda, et mida sügavam ja rahulikum on hingamine, seda rohkem on meil eluenergiat, seda pikem on elu.

Ja väga oluline on mõtteviis – vananemine ei tähenda automaatselt haigusi! Meil on võime paljalt oma mõtetega keha biokeemiat muuta ning hoida rakke pidevas uuenemises. Sellest saad lähemalt lugeda:

B. S. Siegel „Armastus, meditsiin ja imed“, Pilgrim 2007
B. Lipton „Uskumused ja bioloogia: teadvuse, mateeria ja imede jõu vabastamine“, Pilgrim 2009
D. Chopra „Eatu keha, ajatu vaim: vananemise praktiline alternatiiv“, Huma 2000

Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.joogateraapia.ee