Kombed on erinevates maades mõistagi erinevad. Üldtuntuim on tava aastavahetusel tänavatele-väljakutele koguneda, tulevärki teha ja kihisevaid jooke juua. Šotimaa Jaapan Hispaania Holland Kreeka Uue aasta esimesel päeval mängitakse õnnemänge. Kaarte mängitakse ja täringuid veeretatakse nii kohvikutes kui ka kodudes üle terve maa. Kodudes on tavaks mängida kaarte veel vana-aasta õhtul. Panused hoitakse tavaliselt madalal, et kaotajaid mitte kurvastada. Inglismaa Wales Puerto Rico Prantsusmaa Armeenia Portugal Rumeenia Boliivia Saksamaa
Just Šotimaalt on pärit kõige traditsioonilisem aastavahetuse laul inglise keelt rääkivates maades – “Auld Lang Syne”. See on vana laul, mille sõnad avaldas esimest korda luuletaja Robert Burns 1796. aastal. Burns kirjutas selle väikeste parandustega üles, kui oli kuulnud seda laulmas üht vana meest oma kodukohas. Laul küsib, kas vanad sõbrad ja ajad unustatakse, ning lubab neid ikka meeles pidada.
Jaapanis on aastavahetus kõige tähtsam püha, sümboliseerides uuenemist. Detsembris peetakse nn unusta see aasta pidusid, et öelda hüvasti probleemidele ja valmistada end ette uueks alguseks. Arusaamatused ja viha unustatakse, majad küüritakse puhtaks. Populaarne komme on saata uue aasta kaarte. Uue aasta esimene päev on rõõmupäev ning mingit tööd siis ei tehta.
Hispaania vana-aastaõhtu rituaal on süüa südaööl 12 viinamarja. Selle mõte on tagada algaval aastal 12 õnnelikku kuud.
Hollandi komme on põletada tänavatel jõulupuudest tehtud tuleriitu ning teha ilutulestikku. Tuli põletab ära vana ja tervitab uut.
Kreekas kogunevad inimesed vana-aastaõhtul linnakeskusesse või väljakule viimase hetke šopingule või lihtsalt jalutama ja aega veetma. Koogitainasse segatakse hõbe- või kuldmünt. Kes leiab oma küpsetise seest mündi, seda tabab uuel aastal erakordne õnn.
Inglismaal avavad inimesed uue aasta tulekul tagaukse, et lasta vana aasta sealtkaudu välja, ja paluvad esimesel tumedapäisel mehel, keda näevad, astuda sisse esiuksest, kandes soola, sütt ja leiba. See tähendab, et aasta jooksul on kõigil majas piisavalt süüa (leib), raha (sool) ja sooja (süsi).
Inimesed Walesis usuvad, et peab maksma ära kõik võlad, enne kui uus aasta algab. Usutakse, et kui oled aasta lõpus võlgu, tulebki üks võlgadeaasta.
Puerto Ricos viskavad lapsed veeämbrid südaööl aknast välja. See puhastavat kodu kõikidest pahadest vaimudest.
Prantslased usuvad, et kuhja pannkookide söömine toob head õnne ja tervist.
Armeenia naised küpsetavad oma perele erilise leiva. Tainast sõtkudes soovitakse sinna sisse kõike head.
Põhja-Portugalis käivad lapsed jõululaule lauldes majast majja. Neid kostitatakse ja neile antakse münte. Lapsed laulavad vanu laule, mille kohta öeldakse, et need toovad õnne.
Rumeeniast on teada komme kuulatada, kas taluloomad aastavahetusel räägivad. Kui loomad seda teevad, toovat see halba õnne. Seega tunnevad rumeenlased kergendust, kui ei kuule loomi rääkimas.
Boliivias tehakse ilusaid väikesi puust või õlgedest nukke, mis riputatakse kodude ümber, et tuua head õnne.
Saksamaal nagu Eestiski on kombeks valada õnnetina.
Thursday, December 29, 2011
Aastavahetuse kombed ja uskumused erinevates maades
Posted by Tiia at 11:30 AM 1 comments
Labels: Aastavahetus
Monday, December 26, 2011
Jõulujutte
Jõululaupäeva öösi eksinud üks teekäija tuisuse ilmaga ära. Eksinult ringi käies jõudnud ta ühe maja juurde, kus tuli paistnud. See olnud vihusaun. Mees läinud sisse teed ja öömaja küsima. Seal leidnud ta õled põrandal, tule põlemas ning ühe halli habemega vanamehe.
Teekäija küsinud vanamehe käest, kas ta ei võiks siia ööseks jääda, sest ta ise ja ta hobune olevat teekäigust väsinud ning ilm väga tuisune. Ta mõtelnud, et siin oleks õige hea soojas saunas külmetanud konte puhata.
Vanamees kostnud: "Mine enne mäele toa juurde ning vaata, kas seal on kõik vagane." Mees läinud ja näinud rehealuse läve ees verist hobuseraibet maas. Majja sisse minnes leidnud ta kõik magavat.
Ühe abielupaari suude ümber näinud ta liblikat lendavat, teisel paaril käinud madu ühe suust teise suhu.
Väljas kuulnud ta oigamist ning hõikamist: "Korja mind, tõsta mind!"
Kui rändaja sauna juurde tagasi tulnud, ütelnud vanamees: "Hobuse võid sauna eeskotta panna, ega siin varast ega murdjat ei ole." Mees võtnud hobuse lahti ja pannud sööma.
Saunas küsinud vanamees: "Mis sa seal mäel nägid?"
Nüüd seletanud mees, mis ta näinud ja kuulnud: et hobuseraibe olnud läve ees, et ühtedel lennanud liblikas ja teistel käinud madu suust suhu ning et väljas kostis hõikamist.
Seepeale seletanud vanamees teekäijale nõnda: " Hobuseraibe tähendab seda, et kõik hobuseriistad on kallil ööl seina veeres vedelemas ja reed väljas lume sees.
Paar, kelle suude ümber liblikas lendleb, elab jumalakartlikku elu ning on ingli valve all. Need, kellel madu suust suhu käib, on kurja täis. Nad riidlevad ja sõimlevad teineteisega ühtevalu.
Seda häält, mida sa väljas kuulsid, teevad need viljapead ja terad, mis hooletuse ja laiskuse pärast on maha jäetud."
Nüüd heitnud mees sauna lavale õlgede peale ja jäänud magama. Hommikul, kui ta üles ärganud, leidnud ta ennast palja lava peal magavat, viht pea all. Pole olnud õlgi, pole olnud näha tuld ega vanameest - kõik olnud kadunud.
Mees pannud oma hobuse ette ning läinud jälle oma teed.
Rõngu khk - A. Rahi
Posted by Tiia at 11:19 AM 0 comments
Labels: Jõulud
Sunday, December 25, 2011
Jõulujutte
Kord mees olnud naisega kuri. Jõuluõhtul oli koolimajas jõulupuu. Mees läks koolimajja jõulupuule, aga naist ta ei lasknud. Naine hakkas mõtlema: "Kuidas ma saaksin minna, et mees mind ei näeks?" Enne minemist ütles naine: "Taevaisa, saada rahuinglid mu lapse juurde!"
Naine võttis suure rätiku ümber ja läks. Ta ei julgenud minna saali, vaid jäi eeskotta meeste taha seisma.
Mehel hakkas vist saalis palav. Ta tuli välja jahutama. Sääl nägi ta enda rätti, läks vaatama - naine oli sääl. Ta ei julgenud naisega taplema hakata ja läks koju. Ta vaatas läbi akna, kelle naine oli lapse juurde jätnud. Sääl nägi ta kahte inglit, kes kiigutasid last ja söötsid teda.
Pärast julges ta tuppa minna ja käis magama. Naine tuli kodu. Ta arvas, et mees hakkab temaga tõrelema, kuid mees ei hakanud tõrelema. Pärast küsis ta naiselt: "Kelle sa lapse juurde käskisid tulla?" Naine ei teadnud midagi ütelda. Teist korda küsis mees: "Kelle käskisid lapse juurde tulla?" - "Kui koolimajja tulin, ütlesin: "Taevaisa, saada rahuinglid lapse juurde!"" /vastas naine/. Mees ütles: "Kui neid rahuingleid ei oleks olnud, oleksid mult keretäie peksa saanud."
Kuusalu khk, Viinistu algkool - Margit Heinakroon, 13 a.
Posted by Tiia at 11:18 AM 0 comments
Labels: Jõulud
Saturday, December 24, 2011
Jeesuse esimene imetegu
Kui Joosep ja Maria põgenesid Herodese eest Jeesusega, siis nendel põlnd kuskilt öömaea saada. Aga nad leidsid ühe kaljukoopa ja läksid sinna sisse. Noor naine tuli nendele seal vastu ja ütles, et ta ei saa võeraid siia vastu võtta. Joosep küsis siis: "Kas teil on nii palju inimesi, et põle ruumi?" Naine ütles: "Jah, kui meie mehed kodu tulevad, siis on meil palju inimesi." Maria hakkas kohe kartma, mis maja nisuke on, noor naine üksi ja palju mehi. Aga Joosep jähi siiski öömaeale.
Sellel naisel oli ka laps, aga see laps oli aiglane. Suur poiss oli juba, kuid ei käind ja oli kärnas. Õhtu Maria tahtis Jeesusele vanni teha ja küsis naise kääst sooja vett. Naine andis ka lahkesti talle. Et sooja vett järele jähi, siis Maria soovitas, et naine eese last ka peseks. Naine ütles: "Ei, ma tohi eese last mette näidatagi, ta nii ull ja kärnas, sul nii ilus poeg." Aga nii kui ta sai oma lapse vanni pannud, kus Jeesust enni sees pesti, kohe laps aeand ennast sirgeks ja kärnad kadund ära.
Õhtu röövlipealik tuleb meestega koju ja poiss jookseb talle vastu: "Isa, ma sain terveks!" Isal ea meel, kudas see juhtus. Siis poeg rääkis ära: "Meil on üks küla naine väikse lapsega. Tema käskis mind pesta oma lapse vannist ja ma sain terveks." Röövlipealikul nii ea meel, tänas veel Mariat ja Joosepit ja andis neile oma mehi kaitseks kaasa, sest seal ümbruses oli palju röövleid.
Õhtul Maria nendele mudugi rääkis, et temal on tõotatud laps ja röövlivanemad akkasid Jumalat uskuma ning jätsid oma kurja ameti maha.
Teise öösi põlnd Marial ja Joosepil jälle peavarju. Siis nad leidsid ühe suure puu ja olid seal all. Öösi akkas kangesti sadama, siis puu lasknd oma lehed longu nende katteks. Nüid see puu, millel lehed longus, selle all on Jeesus olnd.
Röövlivanemad jätsid küll röövimise maha, aga poeg kasvas ja akkas uuesti seda tööd tegema. Siis kui Jeesus oli ristisambal ja röövel tema kõrvas ja tema eest kostis, sest et ta Jeesuse ära tundis ja mäletas, mis ead ta temale oli teinud.
Lääne-Nigula khk, Palivere v, Allikma k - E. Ennist
Posted by Tiia at 11:16 AM 0 comments
Labels: Jõulud
Jõulud
Häid ja ilusaid Jõulupühi teile kallikesed, kes te minu lehte käite lugemas.
Posted by Tiia at 11:13 AM 0 comments
Labels: Jõulud
Monday, December 19, 2011
Oh, küll on hea ilma lihata
Loobumine lihast võib tähendada nii maailmavaatelist hoiakut kui ka tervisest tingitud sundolukorda, see võib olla kas vaba valik või ainus võimalus.
Täisvegetariaane, kes ei söö ühtki looma, lindu, kala, samuti muna ja ei joo piima, on meil väga vähe. Need, kes end taimetoitlasteks nimetavad, tavaliselt ei söö liha, küll aga piimatooteid ja muna, või siis ei söö liha, aga söövad linnuliha ja/või kala.
Kindlasti on kõige rohkem inimesi, kes mõnda aega on taimetoitlased ja siis jälle ei ole ja siis jälle on ja siis jälle ei ole. Nende kohta võiks öelda: vahelduvtoidulised.
Vahelduvtoidulise tähelepanekuid
Ka ma ise kuulun viimaste hulka ja tean seetõttu, kui hästi mõjub tervisele aeg, mil ma liha ei söö. Ja mitte ainult füüsilisele tervisele. Kui ma ei söö liha, siis on ka mu pea selgem ja see on täiesti kindlasti nii. (Vahel on ka nii, et pea küll selgem, aga mõtleb ainult kõvale kõhutäiele…) Veel olen märganud, et taimset toitu süües on mul kergem tegeleda joogaga, aga raskem suusatada. Kergem suhetes tasakaalu säilitada ja leebe olla, aga raskem millestki väga süttida. Ma ise meeldin endale kindlasti rohkem siis, kui ma liha ei söö, teistele meeldimise koha pealt ma nii kindel ei ole… Samas ma tunnen, et kui mul on taimetoitlusperiood, siis teiste arvamus mind nagu ei huvitakski. Taimetoidul olles tunnen end vabama, enesekindlama ja otsustusvõimelisemana. Liha süües suudan aga paremini oma eesmärke realiseerida, kiiremini teotseda.
Vahelduvtoidulisena tean ka seda, kuidas tahe murdub, ja tavaliselt ei murdugi see lihahimust, pigem on põhjuseks mugavus, laiskus ja kergemeelsus - soov valida lihtsamaid lahendusi. Eks kipub see kergemini juhtuma kas kusagil reisil olles või siis, kui on selgunud, et kogemata sai suhu pistetud paar vorstilipsu. Selle asemel et seda rahulikult ühekordse ebaõnnestumisena võtta, kipun ikka pulkadega koos ka trummi ära viskama.
Iseasi on, kas üldse on hea taimetoitlane olla. Kui ikka liha väga maitseb ja sellest loobudes depressiooni langetakse, siis oleks vahest siiski õigem kõigesööjate pikka rivvi tagasi astuda?
Paindlikkus ja individuaalsus võiksid olla märksõnad, millega läheneda taimetoitlusele kui elulaadile, kus muu hulgas tuleb kindlasti arvestada mitmeid tegureid. Eelkõige inimese tervist, vanust, elukutset, klimaatilisi tingimusi, milles ta elab. N-ö tavalise inimese puhul võib arstide sõnul päris hästi toimida ka eelkirjeldatud vahelduvtoitumine, et süüa näiteks soojal ajal, maikuust augustini taimset toitu, külmal ajal aga olla kõigesööja. Ka on istuvat ja vaimset tööd tegeval inimesel taimetoidust küll, kuid kalur või metsatööline peaks kindlasti ka loomset valku saama. Nii, et alus, millelt lähtuda, on mitmekihiline.
Talvine taimetoit olgu tulisem
Meditsiiniprofessor taastumise biokeemia alal ja loodusravi asjatundja dr Aili Paju rõhutab, et meie põhjamaises kliimas tuleks kindlasti süüa piimatoite, samuti kala ja ka muna. Eriti on see tähtis noortele. Dr Paju ütleb, et noored kipuvad taimetoitlust liiga sõna-sõnalt võtma, arvates, et sel puhul on keelatud tõepoolest kõik muu peale taimse. Tegelikult on nii, et valdav osa inimestest, kes nimetavad end taimetoitlaseks, elavad lihtsalt lihavabal menüül. Ka võiks need, n-ö liikuvad sööjatüübid, vahelduvtoidulised silmas pidada, et pooltaimsel, lihavabal toidul on soovitatav olla suvisel ajal, ka kevadisel ajal, eriti paastukuul - märtsis, et vabastada end talvel loiult töötava ainevahetuse tõttu organismi kuhjunud jääkainetest. Praegu, rõskel ja tuulisel ajal söödav taimetoit peaks olema hautatud, keedetud, tähendab - soe, et hoida ärkvel sisemist tuld. Lisada võiks toidule tule hõõgvel hoidjaid, nagu ingver, tšilli jt tulised maitsetaimed. Toortoit aedviljadest jahutab sisemust, mistõttu sobib kevadesse ja suvesse.
Taimetoitlaste võimalikku A-vitamiini defitsiidi muret kommenteerib dr Paju nii, et kui tarvitada piima ja karoteeni (A-vitamiini provitamiin), siis selle vaegust küll tekkida ei tohiks. Karoteeni leidub enamikus aedviljades, nagu näiteks porgandis, paprikas, tomatis, kapsas, kõrvitsas, sibulapealsetes. Dr Paju ütleb, et kui suurem osa taimetoitlasi on seda omal vabal tahtel ja äratundmisel, siis on haigusi, millest jagusaamiseks lihtsalt tuleb lihast loobuda. Ja kui arst patsiendile lihavaba menüüd soovitab, siis peaks sellest ka tõepoolest kinni pidama.
EHA REMME,
juuksur
Esmakordselt puutusin taimetoiduga kokku 1984. aastal. Selleks ajaks olin olnud juba üle 20 aasta suitsetaja ning ei suutnud kuidagi sellest pahest vabaneda. Kurtsin seda Gunnar Aarmale ja ta soovitas mitme muu hea juhise kõrval mõned kuud taimetoitlane olla. Kõige põnevam oli algus, esimesele lihavabale supile lisasin pool pakki võid, et oleks veidi rammusam… Nii lisas taimetoidule üleminek mulle mõned kilod. Umbes aasta pärast loobusin suitsetamisest ja siis tuli kaalu veelgi juurde. Ühel pingelisel ajajärgul tegin mõned suitsud ja siis läks paar aastat enne, kui uuesti loobusin. Järgmisel pingelisel perioodil hakkasin liha sööma. Seegi kestis aastaid.
Praegu ma liha ei söö, söön kala, aga loodan, et ühel päeval loobun sellestki. Soovitaksin kõigil olla mõni aegki taimetoitlane, aga kindlasti just nii pikalt, kui kavandatud! See on hea võimalus iseendaga tutvumiseks, et üles leida habras ja püha olend, keda tormlev mina on kuhugi rämpsu vahele kägarasse surunud.
Minu lemmiktoiduks on kujunenud wokpanni juurvili, mida saab valmistada ka igal teisel pannil. Eelistan kergelt hautatud juurvilja toorele, armastan juurvilja- ja püreesuppe ning vormiroogi, samuti putrusid. Nüüd püüan aineid valida ka vastavalt veregrupile. Kuid hoolimata kõigest meeldivast, mis sellega kaasneb, on mul omad heitlused ja ma pole suutnud püsivalt ja lõplikult taimetoitlane olla. Ja jõulude ajal olen ikka ahjukartuleid ja seapraadi söönud. Sellepärast ma end õigeks taimetoitlaseks pidada ei saa.
TUNNE KELAM,
poliitik
Olen taimetoitlane olnud 35 aastat. 60ndatel tõid selle eluviisi Eestisse armeenia kunstnikud ja mina liitusin Olav Marani ja Andrei Kormašovi eeskujul. Kuna olin tuttav india filosoofiaga, siis ei olnud taimetoitlus mulle võõras. Nagu alustasin, nii kohe ka selle juurde jäin.
Ma söön piimatooteid ja muna, muu on taimne. Inimesed, kes ütlevad end teistele mitte liiga tegevat, aga söövad liha, petavad nii iseennast kui ka teisi. Arvan, et kui on võimalik midagi omalt poolt teha, et teisi olendeid mitte kahjustada, siis peaks seda ka tegema. Sellest lähtungi. Ka usun, et mu hea tervis on paljuski tingitud just söömisharjumustest. Kas mul jääb midagi vajalikku saamata, kuna ma liha ei söö? Jah, olen nõus nendega, kes ütlevad, et kala on väga tervislik, kuid usun, et ka sellest loobudes ei jää mul midagi olulist vajaka. Nüüdisaegse tervisliku toitumise teooria kohaselt soovitatakse ju igale inimesele, et pool tema söögist olgu puu- ja juurvili, neljandik teravili ja vaid neljandik liha või kala.
Kas taimetoitlane on raske olla? Ei ole, kõik oleneb inimese enda suutlikkusest mitmekesist ja huvitavat menüüd koostada. Taimetoit pole ju ainult keedetud juurvili. Minu abikaasa on väga osav kokk ja kodus sööb temagi vaid taimetoitu, omal soovil muidugi. Ka armastame me juustu ja sellega kipun vahel üle pakkuma. Mina teen juustufondüüd ja see on väga rasvane toit. Salatites kasutame õli, võid me üldse ei söö, kui, siis vaid margariini. Vastuvõttudel, kus käime ju koos abikaasaga, on aga nii, et tema maitseb enne ja teatab, kas see sobib ka mulle. Olen nii kaua taimetoitlane olnud, et ei mäletagi enam liha maitset.
MIINA SAARNA,
õpilane
Taimetoitlane olen olnud umbes poolteist aastat. Pööre tuli päeval, kui nägin telekast dokumentaalfilmi veiste elust, et kuidas neid nuumatakse, mingeid steroide täis süstitakse ja siis ära tapetakse. Filmis näidati isegi seda, kuidas lihakeresid pooleks saetakse, roogitakse jne. See film jättis mulle väga sügava mulje ja on siiani täpselt meeles.
Pärast seda filmi pole ma üldse liha söönud ega kavatse seda ka enam kunagi teha! Tõsi, alguses sõin ma küll kala, kuid nüüdseks olen sellegi ära jätnud. Piimatooteid ma söön, piima panen vaid kohvi peale. Söön palju sojatooteid ning koorejäätisest pole suutnud loobuda! Arvan, et nii vahest ongi parem, sest, nagu mu ema kordab: ma olen ju siiski veel kasvav ja arenev tütarlaps. Aga muna ma ei söö.
Kuna taimetoitlus oli minu enda vaba valik, siis loobuma pole ma nagu millestki pidanud. Ja ega mulle ennegi sealiha maitsenud, sõin vaid kala ja kana ja neidki mitte palju. Nii et taimetoidule minek tuli kergelt. Mu sõbrad olid üllatunud, küsides, et miks ma end piinan… Nad ise on suured liha- ja kalasõbrad, öeldes, et peavad iga päev liha sööma! Ema oli alguses mures (see kasvamise teema ikka) ja pidas nõu oma tuttavate arstide ja dietoloogidega. Nüüd on kõik korras, ainult et igal kevadel olen lubanud vereproovi anda, et selgitada, kas kõik on ikka normis (hemoglobiin ja raud jms)!
Tegelikult tunnen ise, et pärast lihast loobumist on mu tervis palju parem (pole kordagi sel ajal haige olnud) ja ma tunnen end kuidagi kergemalt ja rõõmsamalt. Öeldakse ju, et liha pidi kurjaks tegema. Mina küll usun, et sel hetkel, kui loom tapetakse, salvestub tema lihasse kogu see hirm ja stress ja kui inimene seda liha sööb, siis sööb ta ka seda hirmu ja stressi. Mul on endal piisavalt probleeme, miks peaksin veel teiste omi endale sisse sööma! Olen väga õnnelik, et valisin selle tee, ja olen kindel, et jään sellele rajale püsima!
Kes on taimetoitlane?
Vegetariaan toitub ainult aed-, juur- ja teraviljast.
Laktovegetariaani toidulaual on eelloetletule lisaks piim.
Ovolaktovegetariaanile on peale piima lubatud ka muna.
Makrobiootilise toidu sööja menüüs on olemas kala, aga puudub muna.
Peamine on see, et keegi neist ei söö linnu- ega loomaliha.
Posted by Tiia at 11:05 AM 1 comments
Labels: Taimetoitlus
Thursday, December 15, 2011
Süsivesikud vs. rasvad
Süsivesikutele ja rasvadele kleebitakse tihti külge vääraid silte. Küll kimbutab üks terviseprobleemidega ja teine ülekaalulisusega. Toitumisspetsialist Tagli Pitsi sõnul ei saa üht eelistada teisele, sest organism vajab toimimiseks mõlemaid ning nende mõõdukal tarbimisel ei ohusta inimest ükski probleem.
Mis on rasvad?
Rasvad ehk lipiidid ületavad energiaväärtuselt süsivesikuid ja valke üle kahe korra. Rasvapuudus vähendab organismi vastupanuvõimet nakkushaiguste ja külma suhtes. Liiga rasvaste toitude söömine põhjustab aga südame- ja veresoonkonna haiguseid, näiteks veresoonte lubjastumist.
1 g rasva = 9 kcal
Miks on vaja rasvasid?
Rasvadel on organismis palju ülesandeid, need annavad energiat, varustavad organismi rasvlahustuvate vitamiinide ning asendamatute rasvhapetega ning kaitsevad organeid põrutuste eest. Nende vähesuse korral võib pidurduda organismi areng ja langeda vastupanuvõime väliskeskkonna mõjule. Rasvad kuuluvad kõikide kudede ja rakkude koostisesse, suuremal hulgal on neid närvikoes ja ajurakkudes. Ka rasvade alla kuuluv kolesterool on vajalik sapphapete, suguhormoonide ning D-vitamiini sünteesiks organismis. Toidus kannavad rasvad aroomaineid, mistõttu on rasvata toit tuimem ja maitsetum.
Kui palju peaks päevas tarbima?
Toidurasvad peaksid katma päevasest toiduenergiast 25–30%, seejuures:
• küllastunud rasvhapped ja trans-rasvhapped kokku mitte rohkem kui 10%,
• monoküllastumata rasvhapped 10–15%,
• polüküllastumata rasvhapped 5–10%, sh asendamatud polüküllastumata rasvhapped vähemalt 3% toiduenergiast.
Toidud, kust saab rasvasid
Küllastunud rasvhapped: või, liha, juust, täispiim ja -jogurt, kondiitritooted, margariin, rasv praadimiseks, pekk, kookospähkliõli
Monoküllastumata rasvhapped: rapsiseemned, pähklid (mandlid, sarapuu-, pistaatsiapähklid) ning neist valmistatud õlid
Polüküllastumata oomega-3-rasvhapped: forell, heeringas, lõhe, rapsiseemned, linaseemned ning neist valmistatud õlid, sojaoad
Transrasvad: mõned küpsetamis- ja praadimisrasvad, mida kasutatakse pagaritoodetes, ka pirukad, tordid, koogid, küpsised
Mis on süsivesikud?
Süsivesikud on organismi tähtsaimad energiaallikad. Need lagunevad kergemini kui rasvad ning nende lagunemisel tekkiv süsihappegaas ja vesi erituvad organismist hõlpsasti.
1 g süsivesikuid = 4 kcal
Miks on vaja süsivesikuid?
Süsivesikud on organismi põhiline energiaallikas, kogu päevasest energiavajadusest peaksid süsivesikud katma 55–60%. Süsivesikud kuuluvad rakkude ja kudede ning paljude hormoonide koostisesse, määravad veregrupi, neil on kaitsefunktsioon antikehade koostises ning organismi varuaine roll. Süsivesikute alla kuuluvad kiudained on vajalikud seedesüsteemi korrashoidmiseks.
Kui palju peaks päevas tarbima?
Süsivesikud peaksid katma kogu päevasest tarbitavast toiduenergiast 55–60%,
suhkrust saadava energia osatähtsus ei tohiks ületada 10% päevasest toiduenergiast.
Süsivesikuid võib märkamatult saada liiga palju magustatud tooteid, nt karastus- ja mahlajooke tarbides – pool liitrit limonaadi võib sisaldada ligi 200 g ehk 40 teelusikatäit suhkrut.
Toidud, kust saab süsivesikuid
Mono- ja disahhariidid ehk lihtsüsivesikud ehk suhkrud: mesi, puuviljad, marjad, mahlad, piim ja piimatooted, teraviljatooted, suhkruroog, lauasuhkur, suhkrut sisaldavad tooted
Oligosahhariidid: saadakse tärklisest, leidub ka leivas ja õlles, kaunviljad
Polüsahhariidid: teraviljatooted, riis, makaronid, puuviljad, kartul
Mida siis ikka eelistada?
Tagli Pitsi sõnul ei saa figuuri seisukohalt öelda, kumb on parem või halvem. Kaalu seisukohast mängib peamist rolli siiski koguenergia saamine tervikuna. “Kui toiduga saadakse energiat sama palju kui kulutatakse, ülekaalu üldjuhul ei teki,” annab Pitsi lihtsa reegli, mida järgida.
Probleem on pigem selles, et inimesed tarbivad soovitatavast rohkem küllastunud rasvhappeid ning vähem polüküllastumata (eriti oomega-3-) rasvhappeid. “Seega tuleks rasvade tarbimise seisukohast süüa rohkem kalades ning taimsetes toiduainetes (õlid, pähklid, seemneid) leiduvaid rasvu ning vähem loomse päritoluga rasvu,” soovitab toitumisnõustaja eelistada taist liha ja väiksema rasvasusega piimatooteid. Süsivesikutest tuleks kindlasti eelistada neid, mida leidub teraviljatoodetes, puu- ja köögiviljades ning kartulites. Küll peaks tagasi hoidma lisatava suhkru poolest rikaste toodete, nagu kommide, šokolaadide, küpsiste, kookide, saiakeste, karastus- ja mahlajookide tarbimisega. “Üldjuhul võivad sellised tooted sisaldada ka palju rasvu ning vähe kiudaineid, vajalikke vitamiine ja mineraalaineid,” hoiatab Pitsi.
Millised on head näksid?
Kõige parem on oodeteks kasutada puu- ja köögivilju, kuid olenevalt päeva jooksul söödud teistest toitudest sobivad ka võileivad, kuivatatud puuviljad, pähklid ja seemned, mahl, kama, näkileivad, piim ja piimatooted. Vältima peaks suure suhkru-, soola- ja/või rasvasisaldusega toite, mille vitamiinide ja mineraalainete sisaldus on väike, näiteks kõikvõimalikud maiustused, saiakesed, magusad joogid, kartulikrõpsud, rasvarikka majoneesiga valmistatud salatid.
Allikas: Airi Kelp ajakirjas Naised
Posted by Tiia at 11:02 AM 1 comments
Labels: Süsivesikud
Sunday, December 11, 2011
Toiduõlid pole kaugeltki ühesugused
Rikkalik valik toiduõlisid meie kaupluseriiulitel on ühest küljest igati meeldiv, teisest küljest aga üsna segadusseajav ning ostja on sageli hämmingus: millist õli eelistada?
Õli valik võiks toimuda kolme kriteeriumi järgi: esmalt kuumustaluvus ja seejärel maitse; terviseteadlike inimeste jaoks on väga oluline ka rasvhappeline koostis. Külmalt kasutatavate ehk salatiõlide puhul saate esimese kriteeriumi vahele jätta ning arvestada vaid maitse ja tervislikkusega.
Kuumustaluvus ja sellega koos ka suitsemispunkt jagavad õlid selgelt kahte suurde rühma – praadimisõlid ja salatiõlid. Praadimisõlid peavad taluma pannil või friteerimisanumas tekkivat kõrget kuumust ilma, et neis hakkaksid tekkima ebasoodsad, vitamiine lõhustavad, magu ja seedeorganeid ärritavad, ensüümide tegevust takistavad ning halvemal juhul isegi vähki tekitavad ehk kantserogeensed ained.
Suitsemispunkt on temperatuur, mille ületamisel õli hakkab suitsema, omandab ebameeldiva maitse ning annab selle edasi ka toidule. Reeglina tekivad kuumust halvasti taluvates õlides ebasoovitatavad muutused juba varem, kui suitsemine sellest märku annab.
Nende kriteeriumite järgi on parimateks praadimisõlideks maisi-, viinamarjaseemne-, rapsi-, rüpsi-, maapähkli-, päevalilleseemne- ja sojaõli; hästi talub kuumust ka tavaline oliiviõli. Sojaõli kuumutamisel tekkiv maitse ega ka lõhn ei pruugi alati meeldida, mistõttu võiksite pannil kuumutatud õli eelnevalt maitsta saiatüki abil ning ka nuusutada.
Kui tegemist pole mitte kindla õliliigi, vaid seguõliga, peab selle praadimiskõlblikkust näitama etiketil olev kasutussoovitus. NB! Kui vähegi võimalik, valige alati mõni ülalpool loetletud õlisortidest, mis lisaks kuumuskindlusele on ka tervislikud. Seguõlide koostis jääb pahatihti teadmatuks ning jätab nii mõnigi kord soovida nii maitse-ja lõhnaomaduste kui tervislikkuse poolest. Mitte kuidagi ei saa heaks kiita ka toiduõli ostmist turgudelt.
Nii mõnedki erilise maitsega, eksootilistest ja kallitest õlidest nagu pähkli-, seesami-, mandli-, avokaado- jm õlid sobiksid küll ka praadimiseks, kuid neid pole mõtet selleks raisata. Maitsestage nendega hoopiski roogi, esmajärjekorras salateid; praadimisel võiks näiteks seesami- või pähkliõli kasutada ainult köögiviljade wokkimisel. Salatiõlide hulka kuulub ka oliiviõli; eriti küllusliku ja tugeva maitse annab ekstra-virgiinõli.
Rasvhapete sisaldus. Enim polüküllastumatuid ja seega tervisele soodsaid rasvhappeid leidub saflooriõlis (74,5%) ja viinamarjaseemneõlis (71%). Neist esimene jääb küll vaid Ameerika mandrile, kuid teine on meilgi suurtes toidupoodides saadaval ning sobib muide suurepäraselt nii salatiõliks kui pradimiseks.
Tavalisematest õlidest on parim päevalilleõli (65,7%), järgnevad maisiõli (58,7%) ja sojaõli (57,9%). Tervislikud on ka rüpsi- ning rapsiõlid. Viimast esindab meil kodumaine toode Olivia, milles on vaid 7% küllastatud rasvhappeid.
Kui õli etiketil aga on vaid lakooniline “Toiduõli”, siis otsige sealt kindlasti ka teavet kasutatud toorainete ja õli enda rasvhapete sisalduse kohta. Kui seguõlis on küllastumatuid rasvhappeid vähem kui 50% või küllastunuid (tervisele mittesoodsaid) enam kui 15%, oleks oma tervise huvides arukas eelistada puhtaid õlisid isegi siis, kui nende hind on kõrgem.
Kui eelarve lubab, võiksite tervisekauplustest otsida Soomes külmpressimismeetodil valmistatud Pellava linaseemne-toiduõli, mis sisaldab kuni 60% organismile ülivajalikku alfalinoleenhapet, mida organism ise ei suuda toota. Alfalinoleenhappest tekivad organismis omega-3 rasvhapped, mis omavad muu hulgas ülisuurt tähtsust vähktõve ennetamisel ning viimastel andmetel ka hingelise tasakaalu, eriti depressiooni seisukohalt. Pellava-õli tarbitakse ainult toidulisandina kas jogurtisse või kohupiimakreemisse segatuna ja kuni 2 supilusikatäit päevas. NB! Seda linaseemneõli, mida müüakse ehitustarvete poes, ei maksaks toiduks tarvitada.
Suurpoed pakuvad küllaltki suures valikus ürtide või muude maitseandjatega maitsestatud õlisid, mis on ühtviisi mõnusad nii salatikastmete valmistamisel kui ka praadimisel. Taoliste õlide kodusel valmistamisel võiksite arvestada, et kui äädikad säilivad väga kaua isegi maitsestatult, kipuvad maitseõlid juba kolme kuu pärast ilmutama kergeid räästumismärke. Seetõttu tehke üht sorti korraga vaid niisuguses koguses, mille te jõuate kiiresti ära tarvitada. Ning nagu äädikagi puhul, nii võiks siingi piirduda ainult üheainsa lisandiga või siis kasutada näiteks niisugust rahvusvahelises kulinaarias tunnustust leidnud maitseühendit nagu küüslauguküüntega pikitud väikesed õhukesekoorelised sidrunid, tshillipipra kaunad, ingverijuur, must pipar, või siis basiilik ja/või estragon koos küüslauguga.
Kallake vajadusel katki vajutatud või peenemaks lõigatud maitseandjad üle mõne tavalise neutraalse heleda õliga, mis sobib nii praadimiseks kui salatiõliks. Sulgege anum ja hoidke vähemalt kaks nädalat jahedas pimedas kohas. Edasi talitage samuti kui äädika puhul. Tshilliõli saamiseks kuumutage 100 g peenestatud tshillipipraid (vt ettevaatusabinõud peatükist Tshillipiprad) 3 dl õlis madalal kuumusel 10–15 minutit; laske jahtuda. Lisage 2 tl Cayenne’i pipart, segage hästi läbi ja laske vähemalt 12 tundi maitsestuda. Kurnake läbi kohvfiltri pudelisse ja lisage paar värsket tshillikauna.
Hoidke maitsestatud õlisid pimedas ja jahedas, sahvri või jahekapi puudumisel külmkapi kõige soojemas osas. Külmkapis omandab õli küll piimja varjundi, kuid muutub toatemperatuuril uuesti läbipaistvaks. Tavalised õlid säilivad ka tavalises kapis.
Oliiviõlist.
Oliiviõli peetakse kõikide toiduõlide kroonimata kuningannaks, ja seda mitte asjatult. Eks olnud ju meiegi oma suletud piiridega riigis juba ammu enne oliivide müügileilmumist oliiviõlist vähemalt kuulnud. Väga suur osa, kogunisti 93% oliivide maailma kogutoodangust pressitaksegi õliks.
Omadustelt kõige väärtuslikum ja ka hinnalt kõige kallim on külmpressitud oliiviõli, mis itaalia keeles kannab nimetust olio vergine ehk neitsilik või virgiinõli. Neitsiõli peab olema läbipaistev, madala happesusega, värvus oliivide sordist ja nende küpsusastmest sügavrohelisest kuni kuldkollaseni. Ka õli maitsevarjundid sõltuvad esmajoones kasutatud viljadest. Nii võib eri maades ja erinevatest oliivisortidest valmistatud õli olla mõru-, magusa-, terava-, puuvilja- või rohumaitseline.
Külmpressimine tähendab, et oliive surutakse kokku väga aeglaselt ning seetõttu jääb oliivimassi temperatuur madalaks. Taoline meetod soodustab kõikide maitse- ja lõhnaomaduste, aga samuti muude väärtuslike omaduste säilimist, mis kõrgemal temperatuuril häviksid. Samal põhjusel ei raisata külmpressimisel saadud õli kunagi praadimiseks, vaid ikka ja ainult roogade maitsestamiseks.
Kui te pole oliiviõli varem kasutanud, alustage mõnest tavalisest õlist, mis pole nii tugeva maitse ja lõhnaga kui neitsiõli; ka on tavaline oliiviõli tunduvalt “õhem” ja tundub maitsmisel just nagu vähem õlisena ega ole ka maitselt liiga vägev. Väga sobiv esmakasutajale on Borgese õli Extra Light ehk eriti hele, mis on helekollane, ilma eriliste maitse- või lõhnaomadusteta.
Hoidke kasutusel olevat õlipudelit alati toatemperatuuril, kuid otsese päikesevalguse eest varjatuna. Pikemaks hoidmiseks võite õli ka külmkappi panna, kus ta muutub küll läbipaistmatuks, aga toatemperatuuril taastab oma läbipaistvuse.
Ükskõik millise oliiviõli maitse ja lõhn tulevad kõige paremini esile vahemerelistes selge maitsega roogades nagu pasta ja keedetud köögiviljad. Neitsiõli võite tilgutada bruschettale või Capri salatile ning segada koos kvaliteetse naturaalse veiniäädikaga vinegrett-salatikastmeks. Tavaline oliiviõli sobib oma kõrge suitsemispunkti tõttu friteerimiseks, aga muidugi ka liha või kala marineerimiseks.
Posted by Tiia at 6:19 PM 0 comments
Labels: Köök
Wednesday, December 7, 2011
Toataimede väetamine ja hooldamine talvel
On üldlevinud arvamus, et talvel toataimed puhkavad ega vaja sellist valgust, temperatuuri ja väetamist nagu kevadsuvisel perioodil. Tegelikult sõltub taime puhkeaeg taime liigist.
Paljude toalillede puhul see tõepoolest kehtib, et talv on puhkeaeg. Küll aga on erandeid, misjuhul tuleks ka talvel väetada ja rohkelt kasta.
1. Troopilistelt aladelt pärit taimed, mille kasv on kiire, sageli aastaringne. Näiteks ebakrooton, tõlvpuud, kalatea, draakonipuud.
2. Talvisel ajal õitsevad taimed nagu alpikann, kalla, jõulutäht, magnoolia, jõulukaktus. Need taimed vajavad talvel ka rohkem kastmist.
3. Turbamullas kasvavad toalilled. Lillepoodides müügil olevad taimed on sageli istutatud turbamulda, mis ei sisalda piisavalt toitaineid, ning jätkuvalt väetatud. Seda tuleks jätkata ka kodus taime eest hoolitsedes.
Seda kõike arvesse võttes on paljudel väetisetootjatel olemas aastaringseks väetamiseks sobivad väetised. Väetislahuse võiks teha poole lahjema kui kevadel. Enne väetamist võiks kasta mulda puhta leige veega, et väetislahus ei põletaks juuri.
Sügisel sobivad hästi looduslikud taimeväetised. Lämmastikurikas kasvu soodustav väetis muudab taimed kevadeks nõrgaks, heledaks ja väljaveninuks. Humifitseeritud taimejääkidest valmistatud toitelahusega on väga hea sügistalvel väetada, sest sellega ei saa üleannustada.
Teine asi, mida talvisel perioodil jälgida, on kastmine. Mõistlik on kasta toataimi kord nädalas, et muld saaks läbimärjaks. Reeglina on aga nii, et pigem võib taim olla pisut kuivem kui liiga märg.
Kolmandaks teguriks, mis kevadel ja talvel toataimede kasvutingimused erinevaks muudab, on valgus. Enamus taimi tahab ka talvisel ajal maksimaaset valgust, seepärast on taimedele hea koht aknalaud. Eranditena tuleb siin mainida taimi, mis ei talu asukoha muutmist (näiteks jõulukaktus). Kui sellistel taimedel ka külg valguse poole keerata, võib tagajärjeks olla närbumine. Samuti on olemas taimi, mis tahavad puhkeperioodil hämarust. Selliseks taimeks on näiteks toamirt.
Reeglina ei maksa taimi ka talvisel ajal ümber istutada, isegi siis, kui nad väga kidurad ja haiged on. Valguse puudumine peale ümberistutamist võib taime jaoks nii traumeeriv olla, et taim muutub nõrgaks või närbub.
Maaleht.ee
Posted by Tiia at 9:44 PM 0 comments
Labels: Toataimed
Saturday, December 3, 2011
Trikid sügismasenduse peletamiseks
Pärast talveajale üleminekut oleks nagu päevavalgust palju vähemaks jäänud, varajased tööletõttajad ärkavad pimedas, lähevad tööle ja tulevad koju pimedas. Tänapäeva elutempo nõuab inimeselt üha rohkem energiat, üksnes tervislikust toitumisest ja aktiivsest liikumisest võib väheseks jääda.
Kui töö ja rahakott lubavad, saab ette võtta päikesereisi, kuid naasmine koju võib olla seda masendavam, kel piisavalt aega, saab päeval rohkem väljas liikuda. Neil, kellele ei sobi üks ega teine, tasub uurida täisspekterlampide võimalusi.
„Valgus mõjub inimesele läbi silmade ja naha. Silmade kaudu avaldab toimet täisspektervalgus, UVB-valgus mõjub läbi naha ja see aitab ravida nahahaigusi,” selgitab Algis Ventsas Valgusravi OÜ-st. Ebapiisav päevavalgus on sügismasenduse tekitajaks, mistõttu valdavalt siseruumides viibivatele inimestele on tervislik valgustus tervena püsimiseks eriti oluline.
Kodus võib õdusa ja sooja tunde saavutamiseks süüdata küünla või läita kaminas tule, valgemal ajal annab energiat juurde päikesetõusu või -loojangu vaatamine.
Tõhusat abi päevavalguse pikendamisel annavad spetsiaalsed lambid — täisspektriga päevavalguslambid, mille valgus on väga lähedane looduslikule päikesevalgusele, see valgus ei plingi ega moonuta värve.
Eesti Päevaleht Online
Posted by Tiia at 9:40 PM 1 comments
Labels: Mis meeldib meie kehale.....