Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades
talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude
vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on
kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes
eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on
püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja
tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja
usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse
juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel
küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade
õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes
riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga
on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad
varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, s.t advendiajal ja
isegi selle eel. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult
palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on oma praeguse
ilme omandanud kogu maailmas viimase viiekümne aastaga. Eestis on
jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega. Tunnuslik on, et paljud
moenähtused on siia jõudnud suhteliselt hiljuti, viimase kümmekonna
aasta vältel.
Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude
kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: jõule tähistatakse väga
erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste 'tavalised jõulud'
alla.
Kuid kõige enam määrab selle, missuguseid jõulud on, ikkagi see, kas
peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka täna muudegi
pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.
Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul
(vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu-
ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega
talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja
slaavi nimetustega.
Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk
21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini.
Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354.
aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult
roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu
otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha
pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud
Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist
kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn
järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja
muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed
liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi
kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade
emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie
lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).
Maja kaunistamine
Jõuluõled, jõuluheinad
Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna
tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi
sellest, kui tore neis oli hullata. Mõnes peres toodi veel 1950.
aastatel õled rehetuppa (nagu näiteks ühes Põltsamaa lähedases peres) ja
mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu.
Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks.
Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta
esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et
üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja
samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgede toomist on peetud
ka keskaegse lossidesse ja kirikutesse õlgede viimise tava reliktiks.
Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.
Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest
vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on
visatud samadest õlgedest või heintest, teisal hoopis viljakõrtest
peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne - mida rohkem kõrsi
laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks.
Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on
veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule
jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud
vilja(kus)haldjaks.
Jõulukroon
Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem
Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone
ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga.
Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid.
Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960.
aastatel, siis juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja
käsitööringide kaudu. Lähemalt vaata näärikroonide juurest.
Punutised ja õlekujud
Tänapäeval müüakse meie poodides Soome ja Skandinaavia eeskujul
jõulusokke, kuid ka õlenukke, mitut laadi õlgpunutisi, kuivatatud
lilledest jõulukaunistusi, õlest riste, kuusnurki, viljapeadega punutisi
ja muud vanapärast. Neid kõiki valmistatakse ka ise nii mitmesugustel
kursustel ja ringides juhendaja näpunäidete järgi kui ka iseenese
tarkusest. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi õpitubades on kümmekonna aasta
jooksul õpetatud soovijaid tegema igat liiki jõulukaunistusi.
Hüppame tagasi vanemate tavade juurde, kuhu kuulusid kõikvõimalikud
kujud, mida sokutati salaja teise peresse ja millel on oma varjatud
sõnum. Pigem kuulusid need küll toomapäeva, maarjapäeva jm tähtpäevade
juurde. Pikad pühad olid aga parim aeg igasugusteks vallatusteks,
improvisatsioonideks ja kommeteks, mida harrastati üksnes ühes kodus,
külas või piirkonnas. Nii oli ka õle- ja kaltsunukkudega, mida viidi
võõra ukse taha. Sarnaselt toomapäevaga tuli kahtlane tulnukas kui
laiskuse ja tuhmuse võrdkuju kähku järgmisse peresse viia. Nende
kujudega sai tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda. On
näiteks valmistatud sümboolne külavanema kuju jpm.
Jõululilled
Jõulukuuse kõrval kuuluvad 20. sajandi kodudesse toalilled, mille
valik ja päritolugeograafia aina avarduvad. Mõned neist on olnud eriti
hinnatud, sest õitsevad täpselt jõulude ajal, nagu kristusekroon,
jõulukaktus, fuksia. Amarüllist ehk ratsuritähte on püütud ka ise
kasvatada ja ilusaid suuri õisi õigeks päevaks ajatada. Paarikümnel
viimasel aastal kuulub jõulude juurde jõulutäht ehk kaunis piimalill ehk
poinsettia, mida ostetakse jõuluajaks poodidest. Kuigi jõulutähe erksad
lehed võivad olla ka roosad, kollakad või valged, on muidugi
punaseleheline vorm jõuludeks eelistatud. Jõulutähed kuuluvad Ameerikas
jõulude juurde alates aastast 1828, Euroopasse jõudis see Mehhikost
pärit lill hiljem, kuid näiteks kunstlilledest ukse- ja
kuusekaunistusena on see tänapäeval väga sagedane. Kahjuks ongi selle
taime eluiga Eesti kodus vaid natuke pikem kui pühad ise, sest kodus
kasvatada teda ei õnnestu.
Talvistest lilledest kasvatati ja kingiti veel alpikannikesi nii
jõuludeks kui muude oluliste tähtpäevade ajal. Näiteks nõukogude ajal,
kui lilled olid tõeline defitsiit ja neid ei saanud eriti kusagilt osta,
olid alpikannikesed kindel pühadelill. Meie aedades kasvavatest
lilledest on pikka aega kuulunud jõulude juurde veel õlelilled: nii
kimbud laual kui ka 1950.-1960. aastatel aknakaunistused - topeltakende
vahele pandud vatt kaunistati õlelilledega.
Päris viimastel aastatel on jõululilledena reklaamitud veel hüatsinte
ja tulpe, mida kaasajal ajatatakse peaaegu aastaringselt. Siiski on
varasemate jõululillede eripära, et kõige lõhnavam on olnud kuusk ja
kuuseküünlad, muud jõulutaimed lõhna ei levita. Suurem osa lilledest on
ka mürgised.
Taimedest on jõuludega seostatud meil veel asparaagust, paljudes
Euroopa riikides ning Ameerikas iileksit ja luuderohtu. Sellest
punutakse ustele pärgasid, teda kasutatakse dekoratiivse elemendina maja
ja tubade kaunistamisel. Meil see taas pole levinud, sest looduslikult
kasvab luuderohi eeskätt läänesaartel, pealegi on meie talved nii
külmad, et taim ei pea talvistele temperatuuridele vastu. Toalillena on
ta aga selleks liiga uus, et erilise jõulutaime rolli saada.
NB! Kõik jõuludega seotud kultuurtaimed on mürgised alates
luuderohust, mis võib põhjustada krampe, kuni jõulutähe ja muude
lilledeni. Nad on üksnes vaatamiseks ja mitte mingil juhul rebimiseks
ega suhu pistmiseks.
Jõulukuusk
"Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased
valged kambrisse," teatab Kadrina rahvalaul. Jõulukombestikus jaguneb
kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus
tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt
leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole
kõigis kodudes kuuske. On neid, kes on selle asendanud oksapärja,
laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On
neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud, ja neid, kelle peresse pole
seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest: kas
palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht,
kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.
Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna
keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584.
aastal: "Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval
oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja
pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge,
hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna
hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt
ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid
sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber
puu ja tule." Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt
ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri
juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei
kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa
kultuuri mõjul uuesti levida.
Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks
Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge
Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval
levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles. Juba 19.
sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920.
aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees
elekriküünaldega ehitud suured kuused. Eesti esimene suur väljakukuusk
püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste
eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud
selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel.
Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka
kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad
üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas
suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud
kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).
Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne
nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse,
alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka
elektrienergia odavnemine. Viimastel aastatel on esitatud mitmesuguseid
võrdlevaid andmeid suuremate ja kallimate ilutulestike, tortide ja ka
kuuskede kohta. 2001. aastal oli kõrgeim kuusk Võrus (33 m), madalam
Põlvas ja Pärnus (23 m), suuremates linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus
(16 m) veel madalam.
Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel
levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid
elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete
fassaadidele.
Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne
puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel
saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on
sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.
Kodukuused
Sellegi tava vanuse üle on hirmus palju vaieldud ja spekuleeritud
just selsamal põhjusel, et paljudes peredes kommet ei järgitud ja eks
igaüks lähtub tõlgendamisel oma kogemusest. Ants Viirese andmetel on
kodudesse jõulukuused ilmselt levinud 18. sajandil, seda luterlike
sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi
alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste
rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes
mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse.
1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja
küünaldest. Samal ajal said alguse mõisates talurahvale ja lastele
korraldatud jõulupuud ning ilustati esimesed eesti kodud jõulupuudega.
1870. aastatel on komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline.
Pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks
on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka
vaesemates peredes võimaluse korral olemas.
20. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi -
jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.
Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja
jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava.
Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest
traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud
eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.
Jõulupuud koolides, mõisates, seltsides, töökohtades ja mujal
Ants Viirese andmetel on Eestis juba 1820. aastatel korraldatud
esimesi jõulupuid vaestemajade elanikele ja vaeslastele. 1870. aastatel
on see juba üldiselt levinud komme, jõulupuude juures kinkide ja
pidulikuma toidu jagamist alustavad ka esimesed eesti seltsid. Jõulupuid
korraldatakse selleks ajaks juba mõisates ja koolimajades, töösturid
korraldavad neid oma töölistele. Sellised jõulupuud olid alguses
heategevusseltside ja heategevusest haaratud isikute eriline panus
pühade viimiseks ka lihtsatesse kodudesse. Niisugustest pidudest
kirjutatakse paljudes 19. sajandi kuulsates lasteraamatutes ja
täiskasvanute romaanides. Oli ka palju jutte, 20. sajandil juba filme,
vaesest nälgivast perest, kelle jõulu ajal mõni laps või täiskasvanu
toidu, kinkide või väikese rahasummaga õnnelikuks teeb. Vaesematele
koguduseliikmetele jagati ande ka kiriku juures. Tava pole kadunud
tänini: 1990. aastate alguses aitasid paljulapselisi peresid rõivad ja
toitained Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja mujalt. Hansapangal oli aga
1990. aastate lõpul hea tava saata sellistele peredele kingituseks suur
jõuluhani – tõeline pühadepraad. Tänapäeval aitavad pühi rõõmsamaks
muuta kümned seltsid ja organisatsioonid ning kirikute aktivistid.
Kui varem olid jõulupuud ja –peod mõeldud ennekõike vaestele,
teenijatele ja lastele, siis 1880. aastatel hakati seltsides ja
töökohtades korraldama täisakasvanute pidusid, mis erinesid varasemast
mitte üksnes kinkide, vaid ka toitude, jookide ja muude tavade poolest.
Tänapäevased jõulu- või uusaasta peod on mitut laadi, alates tellitud
kutseliste näitlejate ja muusikutega õhtutest nendeni, kus osalised ise
esinevad. Igale peole saabub aga jõuluvana, kes toob kingitusi.
Koolides on läbi aegade olnud näidendi või kontserdiga eeskava.
Vanasti olid esiplaanil jõulunäidendid, nüüd on sagedased
improvisatsioonid. Et koolid on hiiglaslikud, saal kõiki ei mahuta, siis
on suurtes koolides jõulupidu astmete kaupa. Eeskava lõpus saavad
harilikult õpetajad oma pakid kätte, klasside kingikotid jagatakse
klassitoas.
Esimese jõulupuu ehtis Martin Luther
Väga armas muistend, kuid ei midagi enamat kui rahvaluule, nagu
paljud Martin Lutheriga seotud lood. Selle kohaselt jalutas Martin
Luther tähisel ööl läbi kuusemetsa koju ja peatus mõtiskluseks. Üles
vaadates nägi ta tuhandeid tähti kuuseokstel säramas. Nii raius ta
kuuse, viis selle koju, ehtis väikeste küünaldega, et ta lapsed saaksid
osa tema ainukordsest elamusest. Küünaldes särav kuusepuu ehtis sellest
peale jõulude ajal ta kodu.
Millal levisid jõulukuused Euroopas
Jõulupuutraditsiooni pikkuse ja algupära üle vaieldakse ikka veel. On
pakutud, et see tuleneb vanast paljude paganlike (keldid, sumerid,
germaanlased) ja algkristlike rahvaste puudekultusest. Et see
sümboliseerib maailmapuud, elupuud, hea ja kurja tundmise puud ehk
paradiisipuud.
Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. 11. sajandil
muutusid Euroopas populaarseks kirikus ja väljas esitatud müsteeriumid,
mille hulka kuulus Paradiisi aed, kus mängiti läbi kogu Piibli
motiivistik inimeste loomisest pattulangemiseni ja paradiisist
väljakihutamiseni. Selle jaoks ehiti õuntega kuusepuu (nulg).
15. sajandil keelas kirik müsteeriumid, kuid inimesed hakkasid 24.
detsembril oma kodudesse selliseid puid ehtima. Üks varaseid teateid
pärineb aastast 1521, siis ehiti Saksamaal Alsake’is kuusk, 1570. aastal
on laste rõõmuks ehitud paberlillede ja datlitega kaunistatud kuusepuu.
Sellega sarnaneb 1605. aasta Strasbourgi jõulukuusk, mis oli
värvilisest paberist rooside, õunte, vahvlite, kommide, kuldpaberite jm
ehitud. Skandinaavias on jõulukuusk tuntud 1700. aastast. Sel ajal
kuulus kuusk eeskätt käsitööliste gildide pidustuste juurde.
17. sajandil jõulupuu populaarsus kasvas, kuid alles 19. sajandi
alguses muutus see Saksamaal sama üldiseks nagu tänapäeval. Samal ajal
levis jõulukuusk lääneslaavlastele. Soomes ehtisid 1829. aastal
jõulukuused, kokku kaheksa, parun von Klinckowströmi maja.
Johann Wolfgang Goethe näinud esimest korda jõulukuuske 1765. a
Leipzigis, Friedrich Schiller räägib 1790. a jõulupuust. Prantsusmaale
on väidetavalt jõulukuusetava toonud aastal 1837 printsess Helen
Mecklenburgist, abielludes Orleansi printsiga. Inglismaale tõi selle
prints Albert, kelle abikaasa kuninganna Victoria ehtis jõulukuuse
Windsori lossis 1841. aastal. Kuigi komme muutus populaarseks, kirjutab
1850. aastal Charles Dickens, et see on "uus saksa mänguasi".
Millal hakati Ameerikas jõulukuuske koju tooma
On arvatud, et esimesi kordi 1700. aasta paiku, siis kui
Lääne-Pennsylvaniasse saabus esimene saksa immigrantide laine. Aga see
on üksnes oletus. On ka oletatud, et Vabadussõja ajal kaunistasid
sõdurid jõulukuuski. Valgesse Majja tõi jõulukuuse esmakordselt
president Franklin Pierce aastal 1856, Washingtoni pühapäevakooli laste
jaoks. Esimene valgustatud avalik jõulupuu oli 1912. aastal Bostonis.
Tõeliselt laialt levis ja üldistus jõulupuu fotode ja filmide mõjul.
Mida jõulukuusest arvati
Nagu alati - alguses mitte midagi head, nagu nägite juba Balthasar
Russowi kirjeldusest. On teada, et 1650. aastal pahandas teoloog Johann
Dannhauer, et kuusepuu, mida inimesed kaunistavad nukkude ja
maiustustega, pärast aga tühjaks söövad ja raputavad, tuleb ei tea kust
ja on lapsemäng.
Millal hakati jõulukuusel küünlaid põletama
Küünlad pandi jõulukuuse külge Euroopas esimest korda 17.
sajandil, Eestis hiljem. Tavaliselt valati kodus ise rasvast küünlaid.
On küll teada, et 19. sajandi keskel arvati, et nii pidulikul puhul
peavad toas põlema peergude asemel küünlad, kuid kõigil selleks raha ei
jätkunud.
Vaata lähemalt Richard P. Bucheri kirjutist "The Origin and Meaning of the Christmas Tree"
http://users.rcn.com/tlclcms/chrtree.htm
Rohelised elavad oksad
Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates
taassündi ja on olulised eeskätt kriitilistel aegadel ja suurtel
pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu
sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule’i ajal tõid
rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud
paradiisipuuga. Peale kuuseokste on samatähenduslikud olnud kadaka ja
muude igihaljaste okaspuude oksad.
Paljude muudegi pühade juurde kuulub elujõu ja tervise sümbol elavate
okste näol: urvad lihavõtete ajal, kased lihavõtete ja jaanipäeva ajal,
mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vits. Kõigi nendega löömine tagab jõu.
Ajaleht kirjutab jõulupuudest Põltsamaal ja Jõgeval:
”Kui asulad piirduvad põhiliselt ainult jõulukuuse ehtimisega, siis
linnades kaunistatakse veel ka ühiskondlikke hooneid ja teeäärseid puid.
"Jõuluvanikuid on meil kokku üle 70 meetri. Kesklinnas on valgustatud
postide külge paigaldatud üle 40 lumehelbekujulise või kuusnurkse tähe.
Meil on vana ja ajalooline linn, seetõttu oleme dekoratsioonide puhul
jäänud klassikaliste valgete pirnide juurde. See sümboliseerib
põhjamaist külma ja jääd," rääkis Inge Angerjas.
"Varasematel aastatel oleme korraldanud ka vaateakende konkursse. Igal
aastal on vaateakende kujundamisel ja hoonete välisfassaadide
dekoreerimisel silma paistnud Põltsamaa Majandusühistu."
"Jõgeval on igal aastal paigaldatud väikesed elektripirnid Suure ja Aia
tänava puudele, nii ka tänavu. Linnavalitsuse hoonet ehib 120 meetrit
valgusketti (nn tuliuss). Uue aasta esimestel minutitel korraldatakse
linnas ilutulestik, see kujutab endast 5 minutit pidevat tuld," rääkis
Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer.
Ehted
Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide,
piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu
klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt
keesid, lumehelbeid ja inglikesi. Jõuluehete kohta loe ka nääriehete
juurest.
Jõulukirik
Jõululaupäevane kirik on viimastel sajanditel olnud nii rahvarohke,
et osa inimesi seisab vahekäikudes või ukse ees. Jõululaupäeval käidi
kirikus ka karmimatel nõukogude aegadel ning jõulujutluse, -laulude ja
orelimänguga on seotud paljude põlvkondade helged mälestused. Mäletan
oma lapsepõlvest, 1960. aastatest, kuidas vanaisa hobuse saani ette
rakendas ja kuljused kinnitas ning millise kihutamisega ta kirikusse
sõitis. Pärast kirikut oli uhke tagasi sõita, sest siis kihutasid ka
kaugemalt mehed oma hobustega kellade helinal kodudesse ja vanaisagi
hobune lasi uljast traavi. Aga ka sellel ajal, kui hobuseid enam polnud
ja sellist 19. sajandi kirjanduses korduvalt läbikirjutatud sõitu ei
olnud võimalik kogeda, oli kirikusseminek pidulik.
Mujal luterlikes maades peetakse jõuluteenistus esimesel jõulupühal.
Ants Viirese andmeil oli meil teenistus jõululaupäeval 19. sajandi
keskpaigast.
Küünlad haudadel
Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva
juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine. Vahel on
hauale viidud ka kuusepuu, mis on aga ilmselt taas pigem isiklikust
suhtest lähtuv, mitte üldine tava.
Jõuluvana
Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud.
Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud
piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu.
Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid),
rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja
ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest
pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast,
kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa
sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19.
sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh
Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" (vt
http://urbanlegends.about.com/gi/dynamic/offsite.htm?site=http://photo2.si.edu/ctree/nightbefore.html),
kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii
kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.
1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's
Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim
mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas,
kinginimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham
Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide
sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt.
1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami
jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja
kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic'u ja
veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just
seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.
Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni
kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks
Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17.
sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal
adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt
alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset
levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks
lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid
arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël,
inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste
Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega
(jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend
Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti
jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur
hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis
naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris
tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt
hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise,
saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö
vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega
väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist
kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma
kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.
Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi
esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said
üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid
enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et
kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid
kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti
niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude
kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott
kõigile kohalolijaile.
Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all,
püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima
sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja,
millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast
tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest
hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832
peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et
kõik abilised on väga teretulnud.
1970. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokkki kingitoojat asendanud.
Kiri jõuluvanale
Keegi ei tea täpselt, millal hakati jõuluvanale või päkapikkudele
kirju saatma. Arvatavasti on eeskujuks olnud 19. sajandi jõuluraamatud.
20. sajandi lapsed kirjutasid vargsi teadaande, et on oldud hea laps ja
et jõuluvana võiks olla nii kena ja tuua kingituseks need ja teised
vajalikud asjad. Mõnikord oli kirjas pikk loetelu ja teinekord paluti
tuua kinke veel emale ja isale ning õdedele-vendadele – ikka nii, nagu
kirjutaja tundis vajaliku olevat.
Kiri adresseeriti Jõuluvanale või Näärivanale. 20. sajandi teise
poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade
üle. Väga palju oli aga selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või
lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Sellise
kirja kirjutamine oli ikka eriline saladus, mida toimetati vaikselt
omaette. Kõige pingsam ooteaeg oligi kirja kirjutamise järel ja enne
jõuluvana saabumist – kas ikka täidetakse südamesoov ja tuuakse
ihaldatud kingitus.
Vahel on linnadesse paigaldatud erilised postkastid, mida
tuttmütsidega päkapikud käivad tühjendamas. Näiteks 1993. aastast
paigaldatakse advendiajaks Tartus Raekoja platsile postkast, kuhu saab
kirja torgata ja mida saabuvad päikeseloojangul tühjendama tantsivad
punasemütsilised päkapikud. Inglismaal Sheffieldis säilitatakse
rahvaluulearhiivis peaaegu kümne aasta vältel jõuluvanale kirjutatud
soovikirju. Näiteks palus 1978. aastal üks 11-aastane noormees, et
jõuluvana saadaks talle koera, mis sellest, et ema saab selle peale
rabanduse - ta lihtsalt ei jõua oodata, millal lubatud kolm aastat
ooteaega täis saab. Teises kirjas palus mitu aastat noorem poiss, et
jõuluvana saadaks talle raha, et ta saaks osta oma vanematele toredad
kingitused.
Et jõuluvana arvatakse tulevalt põhjamaalt on soomlased rajanud
Lapimaal Rovaniemisse Jõulumaa postkontori ja kingitustekeskusega. Nii
on jõuluvana saanud ka kindla postiaadressi. Sinna saabub eriti
detsembris kogu maailmast iga päev kotitäite kaupa kirju, mida
sorteeritakse ja hoolikalt loetakse. Jõuluvana ise jõuab neist murdosa
üle vaadata, sest tal kulub palju aega küllasõitnud laste tervitamiseks.
Ega seegi visiit lasterohkuse tõttu kesta kauem kui korraks tuppa
habetunud taadile sülle, ütelda oma nimi, soov ja kust sa Lapimaale
tuled. Aga vähemalt on see vist ainuke kord elus, kus saad täiesti
omaette ja segamatult kahekesi või emaga koos jõuluvana juures olla.
Ometi pole legend Lapimaa pealinna Rovaniemi lähistel Korkeatunturi
mäel elavast jõuluvanast ja tema Pajakylas askeldavatest päkapikkudest
kuigi vana – selle ajalugu on sama pikk kui tänapäevastel
kommertsjõuludel. Pajalylast sai jõuluvana kodupaik tänu Ameerika
Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti lesele Eleanor
Rooseveltile, kes seal 1950. aastal põhjapolaarjoone ületamise eel
peatuse tegi. Palkmajake, mis spetsiaalselt tema saabumise puhul ehitati
ja kus ta ööbis, on praegu üks Jõulumaa vaatamisväärsusi. Mida aeg
edasi, seda populaarsemaks peatuspaik muutus ning sellest kasvas välja
Jõuluvana küla koos postkontori, töökodade, kaupluste ja kõige muuga.
Tänapäeval külastab Jõulumaad aastas enam kui pool miljonit turisti.
Allikas:BERTA Eesti Rahvakalender