VEINI OLEMUS.
Liigiliselt jagunevad koduveinid järgmiselt: naturaalne lauavein (kuiv ehk hapu vein; suhkrut 0,1% alkoholi 6%), poolmagus lauavein (suhkrut 8%, alkoholi 9-11%), dessertvein (magus, suhkrut kuni 12% alkoholi 14-15%).
Koduveini valmistamine ei ole eriti keeruline töö. Selle kordaminekuks tuleb eelkõige silmas pidada tooraine kvaliteeti, üldist puhtust nõude happe- ja maitsekindlust, veini õhuhapnikuga kokkupuutumatust ja temperatuurirežiimi.
VEINIMAHLA KOOSTISOSAD.
Nagu eespool mainitud, valmistatakse veini põhiliselt mahlast, mida värsked puuviljad või marjad sisaldavad 50-85%. Hea veini saamiseks peab tundma kasutatava mahla koostist, mis iga viljaliigi puhul on erinev. Sageli on erinev ka ühe viljaliigi eri partiide mahl. Mahla tähtsamateks koostisosadeks on suhkrud, happed, mineraalained, ekstraktained, maitse- ja aroomained ning värvained.
Suhkur. Suhkur on veini valmistamisel kõige tähtsam aine, sest käärimisel, mis toimub pärmseente tegevuse mõjul, tekib alkohol. Kaks kaaluosa suhkrut annab veinile ühe kaaluosa alkoholi. Kui näiteks veinimahl sisaldab 10% suhkrut, võib sellest saada veini, mis sisaldab 5% alkoholi. Praktiliselt võib koduveinis alkohol tõusta kuni 15%-ni, üle selle katkeb pärmseente eluvõime.
Alkohol ei ole veinis tähtis mitte ainult kui selle mõju- ja maitseaine, vaid ta täidab veinis ka konserveerivat ülesannet. Mida enam vein sisaldab alkoholi, seda vähem on karta tema riknemist.
Koos alkoholiga on veinis ka suhkur konserveeriv aine, sest 1% alkoholi või 6% suhkrut mõjuvad selles osas võrdselt. Et asendada 13%-lise alkoholisisalduse mõju, peaks veinis suhkrut olema 78%. Et teada saada, kas magus, suhkrut sisaldav vein võib veel käärima hakata, korrutatakse selle alkoholisisalduse protsendimäära 6-ga ja lisatakse sukrusisalduse protsendimäär juurde. Peab välja tulema 75-80, ehk keskmiselt 78. Kui veinis on näiteks 12% alkoholi ja 10% suhkrutsiis oleks nende konserveeriv mõju (6x12)+10=82. Selline vein ei hakka edaspidi enam käärima. Kui aga vein sisaldab näiteks 8% alkoholi ja 5% suhkrut (6x8)+5= 53, siis on karta, et temperatuuril üle 15 kraadi hakkab vein uuesti käärima. Selline vein vajab säilitamiseks eelnevat pastöriseerimist.
Suhkrusisalduse määramine. Veinimahlas oleva suhkru kindlaksmääramiseks kodusel teel võib kasutada vastavat areomeetrit (sahharomeeter). See töötab mahla erikaalu mõõtmise põhimõttel ja tugineb viimase kuivainesisaldusele. Mõõtmiseks valatakse 15 kraadine mahl klaassilindrisse, millesse areomeeter vabalt sisse mahub (joon.1). See asetatakse tasasele lauale ning lastakse areomeeter vabalt oma raskusega mahlasse vajuda. Kontrollimisel peab silma vaatejoon olema mahla pinnaga ühal tasapinnal. Siis märgitakse skaalal olev mahla nivooga ühtiv arv paberile. Õuna- ja pirnimahla kohta tehakse järgmine arvestus: koma järel olev arv jagatakse 5-ga ja saadud jagatisele liidetakse 1. Näiteks kui õunamahla erikaal on areomeetri järgi 1,040, siis sisaldab ta suhkrut 40/5+1 = 9%. Marjamahla ligikaudse suhkrusisalduse määramiseks jagatakse koma järel olev arv 4-ga ja saadud jagatisest lahutatakse 3 või 4. Näiteks kui karusmarjamahlal on sama erikaal siis sisaldab ta suhkrut: 40/4-3...4 = 7%...6%. Kui mahl on võrdses osas veega segatud, siis näitab aeromeeter 40 asemel 20 ning jagatisest võetakse maha 1 või 2 mille järgi see mahl sisaldab suhkrut ainult 4 kuni 3%.
Märkus: ma esialgu nii palju matemaatikat ei teinud. Võtsin tabelist keskmise ja tunde järgi surasin mahlale suhkrut juurde.
Happed. Igal veini valmistamiseks kasutataval puuvilja- või marjaliigil on happelise reaktsiooniga mahl. Seda põhjustavad mahlas leiduvad vabad orgaanilised happed ja nende soolad. Loomulikus mahlas on hape ainuke tegur, mis kaitseb seda mikroorganismide kahjuliku tegevuse eest, sest paljud mikroorganismid ei ole võimelised teatava happelisusega vedelas keskkonnas elama. Leidub ka selliseid mikroobe kes mõnesugustes tingimustes happelises keskkonnas paljunevad, nagu äädikhappebakterid. Need on veini suurimad vaenlased!
Hapete teiseks ülesandeks on veini maitse reguleerimine suhkru ja alkoholi vahel. Happelisuse määr ei tohi aga teatud piirist üle minna. Liiga suure happelisuse puhul on vein ebameeldivalt terav. Happevaene vein on aga maitselt nõrk ja haigestub kergesti. Koduveinis peetakse happelisuse alammääraks 0.6% ja ülemääraks 0.8%.
Mahlade puhul, mis sisaldavad hapet liiga vähe, on soovitav happelisust reguleerida mõne hapuma mahla lisamise teel. Marjamahlad sisaldavad hapet enam, neid tuleb eelnevalt veega lahjendada. Puuviljad ja marjad sisaldavad põhiliselt õun- ja sidrunhapet, viinamarjad viinhapet. Inimese maitse reageerib igale happele erinevalt. Nii tunduvad sidrunhapet sisaldavad marjamahlad palju hapumad kui samas kontsentratsioonis õunhapet sisaldavad mahlad. Seepärast ei saa ka veini valmistamisel igakord piirduda üksnes tiitritava happe määramisega mahlas, vaid abiks tuleb võttVEINIMAHLA TOORAINE. Lõunapoolsetes maades, kus viinamarjad kasvavad vabas looduses, valmistatakse veini põhiliselt nendest sest viinamarjamahl on niivõrd hea koostisega, et sobib veini valmistamiseks naturaalsel kujul. Meie oludes on kujunenud veini tooraineks aed- ja metsamarjad, puuviljad, rabarber samuti rosinad, mesi jms.
Veini tooraine kohta on vaja kõigepealt öelda seda, et kõik veini valmistamiseks kasutatavad viljad, marjad puuviljad ja köögivili (rabarber) peavad olema parajalt valminud. Puudulikult valminud viljades on palju happeid, kuid vähe suhkrut, värv- ja aroomaineid. Ülevalminud viljades leidub mainitud koostisainete lagunemisprodukte, mis kahjustavad veinimahla kvaliteeti.
Rabarber. Aastaajalises järjestuses on toorainetest esimesena veinivalmistajate käsutuses rabarber.
Värsked rabarberivarred lõigatakse väikseteks tükkideks ja pannakse koos vähese veega happekindlasse keedunõusse. Kuumutatakse kuni auru tekkimiseni, seejärel pressitakse. Kui mahl on saadud toorest rabarberist, kuumutatakse seda enne veiniks valmistamist 10-15 minutit happekindlas keedunõus 80 kraadises temperatuuris, sest muidu jääb veinile rohumaitse.
Rabarberimahl sobib veini valmistamiseks hästi ka koos happevaese õuna- või pirnimahlaga. Selleks võetakse rabarberimahla 3 osa ja õuna- või pirnimahla 7 osa.
Maasikad. Aedmaasikad sobivad niihästi laua- kui ka dessertveini valmistamiseks. Et maasikaid kasvatatakse meil senini suhteliselt vähe ja et nende mahl on hästi aroomi- ning ekstraktainerikas, siis kasutatakse seda põhiliselt teiste mahlade kvaliteedi parandamiseks. Nii võib teda 10-15% ulatuses juurde lisada rabarberimahlale, jõhvikamahlale, punasesõstramahlale jne. Maasikad sisaldavad rohkesti pektiinainet, sellepärast on otstarbekas lasta neid enne linnastustuda ja alles siis mahl välja pressida.
Punased sõstrad. Aedmarjadest on punased sõstrad koduveini valmistamisel esikohal, sest suure happelisuse tõttu saab nende mahla veega mitu korda lahjendada, mis muudab veini odavaks. Kuid tugeva lahjendamise tõttu vähenevad punasesõstramahlast saadud veinimahlas ka pärmseentele vajalikud toitained, seepärast tuleb neid juurde lisada ka ammooniumkloriidi või ammooniumfosfaadi näol 2g 10 liitri mahla kohta. Marjade töötlemisel ei ole neid vaja vabastada vartest mis on asjatu töö. Enne mahla väljapressimist on soovitav küll eelnev linnastustamine, sest punased sõstrad on pektiinirikkad marjad ja seepärast eraldub mahl nendest väga raskelt.
Märkus: tundub, et linnastustamine on mingi selline tegevus, mille tagajärjel mahl marjast kergemini välja tuleb. Käesoleva raamatu autor on meeldiv pragmaatik. Võimalikult odavalt ja võimalikult palju, nii on eesti viis.
Mustad sõstrad. Mustad sõstrad on väga aromaatsed ja happerikkad marjad, mistõttu neist saab väga head laua- ja dessertveini. Et mustad sõstrad on meie oludes marjadest kõige suurema C-vitamiini sisaldusega, siis peab muidugi kaaluma, kas toodelda neid veiniks või keediseks ja mahlaks, mis talvisel ajal on ühtlasi ka ravivahendeiks.
Veiniks töötlemisel kehtivad niisamasugused nõuded nagu punaste sõstarde puhul.
Valged sõstrad. Valgeid sõstraid peetakse meil kõige otsitavamaks veini tooraineks. Meeldiva maitse ja aroomi tõttu saab neist valmistada peene maitsega haput lauaveini, s.o. veini, millele pärast käärimist enam suhkrut ei lisata. Niisama hästi saab neist ka laua- ja dessertveini. Marjade töötlemine toimub analoogiliselt punaste sõstardega.
Karusmarjad. Karusmarjasorte on meil palju ja kõik nad sobivad veini valmistamiseks. Seejuures on aga eriti oluline, et marjad oleksid valminud, mitte pooltoored, mis on nõutav konserveerimisel.
Karusmarjavein kaldub sogaseks muutuma, seepärast on soovitav valmistada karusmarjadest ainult dessertveini, mis sisaldab rohkem alkoholi ja on seega mitmekordsele ümbervalamisele vastupidavam. Mahla paremaks eraldamiseks on soovitatav karusmarju eelnevalt linnastustada nagu sõstraidki.
Hapukirsid. Luuviljalistest on kõige paremaks veini tooraineks osutunud hapukirsid. Intensiivse värvuse, rikkaliku aroomi ja pikantse maitse tõttu saab neist kvaliteetset veinimahla, millest valmistatakse nii laua- kui ka dessertveini.
Marjade töötlemisel on soovitatav purustada ka umbes 10% luudest, mis suurendab veinis head kirsimaitset. Et kirsid sisaldavad rohkesti pektiinainet, tuleb neid enne mahla pressimist linnastustada.
Murakad. Murakatest saab meeldiva värvusega veini, kuid vähese happelisuse tõttu on velmistamisel nõutav suur täpsus. Üheks tähtsamaks nõudeks on ka see, et nopitavad marjad oleksid kohapeal hästi valminud. Tooreist, järelvalminud murakaist ei saa kuigi head veini. Mahla paremaks kättesaamiseks peaks ka neid eelnevalt linnastustama.
Mustikad. Mustikatest saadud veinimahl on küll värvirohke, mis annab meeldiva välimusega veini, kuid sealjuures on ta happevaene mis raskendab veini valmistamist. Tehnoloogia hoolika rakendamise puhul võib mustikatest saada väga hea maitsega kuiva suhkruta veini, mis meenutab viinamarjaveini. Mustikamahlas on vähe lämmastikaineid. Seepärast peab pärmseentele vajalike toitainete tagamiseks mahlale lisama ammoonium-kloriidi või ammooniumfosfaati (2g 10 liitri kohta).
Kibuvitsamarjad. Kibuvitsamarju, mis kasvavad metsikult, on senini vähe kogutud. On tõsi et nendest valmistatud vein on kõrge kvaliteediga, kuid enne marjade veiniks töötlemist tuelsk siiski kaaluda, kas ei peaks neist valmistama vitamiinirikast (C-vitamiin) keedist, mis on ravitoimega toode.
Kibuvitsamarjadest on mahla väga raske kätte saada, seepärast on eelnev linnastustamine ka nende puhul vajalik.
Pihlakad. Pihlakamarjad pakuvad veinivalmistajaile suurt huvi, sest nad kasvavad metsikult. Pihlakatest saab väga head mõrukat lauaveini, mis peale kõige muu on ka rikas C-vitamiini poolest. Marjade töötlemiseks vabastatakse nad varte küljest ja linnastustatakse. Kui külm on marju juba näpistanud, võib linnastustamine ka ära jääda.
Kreegid. Kreegid on saagirikas luuviljaline puuvili. Nad kasvavad poolmetsikult ja on seepärast veini valmistamiseks odavad. Hästi valminud viljadest saadud mahl on meeldiva värvusega, mis kandub edasi ka veinile. Kreegi on üldiselt happerikkad viljad. Peale sidrun- ja õunhappe sisaldavad nad ka palju parkainet. See jätabki kreeke süües suhu kuiva maitse ja mõjub soodsalt hapu lauaveini koostisele, mille valmistamisel kreegid on asendamatu tooraine.
Õunad. Kodusel veinivalmistamisel on õunad peamiseks tooraineks, sest võrreldes marjadega või teiste puuviljadega annavad õunad aedades suurima saagi. Õuntest saab valmistada kolme sorti veini: naturaalset või poolmagusat lauaveini ja dessertveini. Suurema veinikoguse valmistamisel väärib tähelepanu naturaalne lauavein, sest see valmib loomuliku suhkru baasil, mida õunad sisaldavad 8-13%. See naturaalne 4-6% lise alkoholisisaldusega vein on tervislik jook. Kui sellele juurde lisada gaseeritud vett, saab suvisel ajal väga hea karastusjoogi.
Vähese happesisalduse tõttu on õunaveinil kalduvus kergesti äädikaks muutuda. Seepärast peab veini valmistamisel olema väga ettevaatlik ja täpne. Erilist tähelepanu tuleb omistada puhtusele ja veini õhuga kokkupuutumise vältimisele.
Et õuntest on kodusel teel raske mahla kätte saada, tuleks nad viia lähemasse töötlemispunkti ja saadud mahl kohe veiniks töödelda.
Puuviljade ja marjade segud. Mitmesuguste puuviljade ja marjade segudest saab valmistada head ja omapärast veini, mis asjaarmastajatele sageli huvi pakub. Nii võib valmistada rabarberi-õunaveini, mustika-hapukirsi-punasesõstraveini punase-ja mustasõstraveini, karusmarja-õuna-rabarberiveini, punasesõstra-hapukirsi-vaarikaveini jne. Mitmest mahlaliigist veini valmistamisel tuleb vee ja suhkru lisamiseks kasutada iga mahlaliigi jaoks eraldi retsepti, alles siis need kokku valada ja koos käärida lasta. Ainult selliselt toimides saame soovitud maitsega veini. Kui üheaegselt kõiki viljaliike võtta pole, tuleb olemasolevat mahla nii kaua säilitada, kui on olemas kõik komponendid. Mahla vahepealne pastöriseerimine ei takista sellest veini valmistamist.
Sunday, December 13, 2009
Koduveinist huvitavat teada
PRANA SAAMINE TOIDUST
Prana saamine toidust [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]
[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 24-27]
Räägime siin joogide teooriast prana ammutamisest toidust. See teooria kinnitab, et nii inimeste kui ka loomade toidus sisaldub teatud prana liik, mis on inimesele energia ja jõu alalhoidmiseks absoluutselt vajalik ning seda prana vormi omastatakse toidust keele, suuõõne ja hammaste närvide abil. Toidu närimine vabastab prana. Toiduosakesed peenendatakse närides väikesteks tükikesteks ja seejärel jõuab neis sisalduv prana prana-aatomitena keele, suuõõne ja hammaste närvidesse. Iga toiduaatom sisaldab suure hulga pranaosakesi ehk toiduenergiat, kusjuures need osakesed vabanevad toitu närides sülje mõnede koostisosade toimel. Kui prana on toidust vabanenud, antakse see edasi keele, suuõõne ja hammaste närvidele. See jõuab kiiresti keha ja luude juurde ning koguneb arvukatesse närvisüsteemi pranaladudesse. Sealt läheb see edasi kõigisse kehaosadesse. Prana aitab suurendada energia ja elujõu hulka kehas. Niisugune on see teooria üldjoontes.
Lugeja ehk imestab, et milleks on inimesel vaja saada prana veel ka toidust, kui seda on küllaldaselt hingatavas õhus. Ehk raiskab loodus asjata aega ja näeb vaeva, lastes inimesel toidust prana võtta. Seda pole raske selgitada. On olemas mitu erinevat prana vormi või avaldumist, millest igaüks on vajalik erinevaks otstarbeks. Õhu prana teeb ühte tööd, veest saadav teist, see aga, mida saadakse toidust, täidab kolmandat ülesannet.
Loodus tahab, et iga toidusuutäis oleks enne neelamist hästi läbi näritud ja korralikult süljega immutatud. Närimine on inimese loomulik harjumus, mida ta hakkas hooletusse jätma toidule esitatavate ebanormaalsete nõuete tõttu, need aga lõi tema tsiviliseeritud elukorraldus. Närimine on vajalik toidu peenestamiseks, et seda oleks lihtsam neelata, aga ka, et see sülje ja seedemahladega paremini läbi imbuks. Närimine põhjustab sülje eritumist. Sülg teeb seedimisel selle osa tööst, mida ei suuda teha ükski teine seedemahl. Küllusliku sülje poolt kergemaks muudetud seedimisprotsess ja söögiprana neelamine parandavad tunduvalt toitainete omastamist keha poolt.
Tavalise, normaalse inimese jaoks on närimine meeldiv tegevus. Seda näeme eriti laste ja loomade puhul. Loom mälub ja küllastab oma toitu süljega nähtava mõnuga, laps aga närib ja imeb kõike palju kauem kui täiskasvanu, aga teeb seda vaid seni, kui vanemad hakkavad talle lõpuks õpetama, "kuidas kombekalt käituda". Joogide teooria järgi on peale toidu maitse, mis meile söömise juures mõnu pakub, veel midagi niisugust, mis sunnib meid toitu suus hoidma, seda keelega pöörama, mäluma ja imema, seejärel aga täiesti pehmeks muutunud toidu endale märkamatult alla neelama. Kuni toidus on veel järgi kasvõi osake maitsest, on sellel ka toitvaid omadusi, sest seal on veel prana. Peale selle on ka mingi teine tunnetus, mis, kui õpime seda tajuma, paneb meid tundma rahuldust kauasest toidu suushoidmisest. See tunne kestab tegelikult seni, kui kogu prana on toidust välja imetud. Sellepärast hoiab joogi selle asemel, et toit kõhe alla neelata, seda kaua aega suus, lastes toidul sulada ja lahustuda. Seda tunnet võib tajuda igaüks, kusjuures nii toidu puhul, mis ei kujuta endast maitselt midagi erilist, kui ka delikatesside puhul, mida eriti hinnatakse.
Kirjeldada on seda tunnet peaaegu võimatu. Ainus, mida saab teha, on tuua mõni võrdlev näide.
Võib-olla on kellelgi tulnud viibida mõne magnetiliste võimetega inimese lähedal ja tajuda seletamatut tunnet, et ta saab sellelt inimeselt energiat ja elujõudu. Mõnel inimesel on organismis nii palju prana, et ta annab seda kogu aeg ka teistele teda ümbritsevatele inimestele edasi. Seetõttu armastavad inimesed viibida nende seltskonnas ja isegi lahkuvad nende juurest vastumeelselt. Mõnikord tundub, et neil isegi nagu poleks jõudu lahkuda.
See on üks näide. Teine näide on tunne, mida tajub inimene, kui ta on kellegi lähedal, keda ta armastab. Sel juhul toimub magnetismi (see on pranaga laetud mõte) vahetus. Armastatu huultelt saadud suudlus annab inimesele niisuguse magnetilise impulsi, et ta väriseb sageli pärast seda pealaest jalatallani.
Rahuldustunne, mida söömine meis tekitab, pärineb mitte ainult lihtsast maitseaistingute rahuldamisest, vaid peamiselt imelikust, omapärasest tundest, mida me tajume niisuguse magnetismi ehk toidus sisalduva prana neelamisel. See meenutab tunnet, millest räägiti kahes eelmises näites, kuigi seesugused näited võivad skeptilist inimest mõnikord ka muigama panna.
Normaalsele maitsele sobib kõige paremini toitev söök. Seejuures tuleb meeles pidada, et toiduprana leidub toidus võrdeliselt selle toidu toitvusega. See on veel üks näide looduse tarkusest.
Joogi sööb oma toitu aeglaselt, närides seda seni, kui ta tunneb seda suus, s.t. kuni see annab talle teatavat maitsetunnetust. Enamasti kestab see tunnetus kogu aeg, kui toit on suus, kuna loodus nõuab, et toit lahustuks aeglaselt ja seda ka neelataks aeglaselt. Joogi liigutab oma suud aeglaselt, hellitades toitu keelega. Ta vajutab hambad sellesse armastusega, mõistes, et need võtavad oma närvide, aga ka keele ja suuõõne närvide abil vastu toidupranat, täiendades organismi energiavarusid. Samal ajal teab joogi ka, et ta valmistab seda toitu ette seedimiseks, hankides nii kehale rakkude taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali.
See, kes järgib süües joogide eeskuju, suudab toidust palju rohkem toitaineid võtta kui tavaline inimene. Kui neelata vaid pooleldi läbimälutud ja süljega puudulikult läbiimmutatud toitu, läheb suur osa selle toiteväärtusest kaduma, sest toit läbib organismi kääriva ja mädaneva massina.
Joogi võtab toidust välja iga toitaineosakese ja koos sellega eraldub aatomitest ka kogu neis sisalduv prana.
Joogi hoiab toitu suus, mäludes seda aeglaselt ja korralikult seni, kui see peaaegu tahtmatult alla neelatakse. Ta tunneb prana neelamisest mõnu.
Igaüks võib seda proovida, võttes toitu suhu ja seejärel seda aeglaselt mäludes nii, et see sulaks suus nagu tükk suhkrut. Võtke näiteks tükk leiba ja hakake seda närima. Näib, nagu poleks teil üldse vaja seda neelata, nagu tavalise söömise juures seda teete. Leib kaob pikkamööda suust ära, muutudes algul pehmeks pudruks. Nii võib igaüks tükist leivast saada kaks korda rohkem toitaineid kui ta saaks, süües leivatüki ära nagu tavaliselt, ühekorraga.
Teise huvitava katse võib teha piimaga. Piim on vedelik ja seda pole muidugi vaja nagu tahket toitu peeneks närida. Siiski võib öelda, et ühekorraga ära joodud kruusil piimal ei ole pooltki sellest toiteväärtusest, kui seda on samal piimakogusel, mida juuakse aeglaselt, iga lonksu hetkeks suus hoides.
Joogil on küllalt aega, et oma toitu just nii süüa, aga läänemaailma töötavale inimesele on see tunduvalt keerulisem. Me ei oota, et kõik lugejad korraga muudaksid oma külgeharjunud söömiskombeid.
Aga oleme siiski veendunud, et kui keegi hakkab joogisid jäljendama, parandab ta sellega kindlasti oma toitumismaneere ja see kajastub positiivselt ka tema tervises. Peale selle oleme veendunud, et niisugune inimene tunneb süües toidust mõnu ja õpib armastusega sööma. Talle avaneb terve uus maitsete maailm ja ta tunneb söömisest palju rohkem mõnu kui enne, rääkimata sellest, et tema seedimine paraneb ja ta saab energiat juurde, sest omandab söödavast toidust rohkem toitaineid ja suurema koguse prana.
Igaüks, kes kannatab seedehäirete ja elujõu vähesuse tõttu, võib selles oma kogemuste põhjal veenduda, kui hakkab nii toituma.
Joogi on söömise juures tuntud oma tagasihoidlikkusega, aga ta mõistab sellest hoolimata väga hästi toitumise tähtsust ja vajalikkust ning muretseb regulaarselt oma kehale sellele vajalikku ehitusmaterjali. Joogide saladus on selles, et nad saavad minimaalsest toidukogusest kätte maksimaalse koguse toitaineid ja väikesest ainekogusest väga suure hulga prana.
Inimene peab alati meeles pidama, et tal on vaja saada toidust maksimaalne hulk prana, aga sellega koos ka toitaineid. Siis suudab ta elus palju rohkem korda saata.
PRANA SAAMINE TOIDUST
Loodus oskab kombineerida ühe eesmärgi saavutamiseks erinevaid vahendeid ja teeb sageli vajaliku meeldivaks. See avaldub lõpmata paljudes vormides. Üheks huvitavamaks näiteks sellest on alltoodu. Lugeja näeb, kuidas loodus teeb mitut asja korraga ja oskab inimorganismile vajalikud funktsioonid ka meeldivaks teha.Räägime siin joogide teooriast prana ammutamisest toidust. See teooria kinnitab, et nii inimeste kui ka loomade toidus sisaldub teatud prana liik, mis on inimesele energia ja jõu alalhoidmiseks absoluutselt vajalik ning seda prana vormi omastatakse toidust keele, suuõõne ja hammaste närvide abil. Toidu närimine vabastab prana. Toiduosakesed peenendatakse närides väikesteks tükikesteks ja seejärel jõuab neis sisalduv prana prana-aatomitena keele, suuõõne ja hammaste närvidesse. Iga toiduaatom sisaldab suure hulga pranaosakesi ehk toiduenergiat, kusjuures need osakesed vabanevad toitu närides sülje mõnede koostisosade toimel. Kui prana on toidust vabanenud, antakse see edasi keele, suuõõne ja hammaste närvidele. See jõuab kiiresti keha ja luude juurde ning koguneb arvukatesse närvisüsteemi pranaladudesse. Sealt läheb see edasi kõigisse kehaosadesse. Prana aitab suurendada energia ja elujõu hulka kehas. Niisugune on see teooria üldjoontes.
Lugeja ehk imestab, et milleks on inimesel vaja saada prana veel ka toidust, kui seda on küllaldaselt hingatavas õhus. Ehk raiskab loodus asjata aega ja näeb vaeva, lastes inimesel toidust prana võtta. Seda pole raske selgitada. On olemas mitu erinevat prana vormi või avaldumist, millest igaüks on vajalik erinevaks otstarbeks. Õhu prana teeb ühte tööd, veest saadav teist, see aga, mida saadakse toidust, täidab kolmandat ülesannet.
Loodus tahab, et iga toidusuutäis oleks enne neelamist hästi läbi näritud ja korralikult süljega immutatud. Närimine on inimese loomulik harjumus, mida ta hakkas hooletusse jätma toidule esitatavate ebanormaalsete nõuete tõttu, need aga lõi tema tsiviliseeritud elukorraldus. Närimine on vajalik toidu peenestamiseks, et seda oleks lihtsam neelata, aga ka, et see sülje ja seedemahladega paremini läbi imbuks. Närimine põhjustab sülje eritumist. Sülg teeb seedimisel selle osa tööst, mida ei suuda teha ükski teine seedemahl. Küllusliku sülje poolt kergemaks muudetud seedimisprotsess ja söögiprana neelamine parandavad tunduvalt toitainete omastamist keha poolt.
Tavalise, normaalse inimese jaoks on närimine meeldiv tegevus. Seda näeme eriti laste ja loomade puhul. Loom mälub ja küllastab oma toitu süljega nähtava mõnuga, laps aga närib ja imeb kõike palju kauem kui täiskasvanu, aga teeb seda vaid seni, kui vanemad hakkavad talle lõpuks õpetama, "kuidas kombekalt käituda". Joogide teooria järgi on peale toidu maitse, mis meile söömise juures mõnu pakub, veel midagi niisugust, mis sunnib meid toitu suus hoidma, seda keelega pöörama, mäluma ja imema, seejärel aga täiesti pehmeks muutunud toidu endale märkamatult alla neelama. Kuni toidus on veel järgi kasvõi osake maitsest, on sellel ka toitvaid omadusi, sest seal on veel prana. Peale selle on ka mingi teine tunnetus, mis, kui õpime seda tajuma, paneb meid tundma rahuldust kauasest toidu suushoidmisest. See tunne kestab tegelikult seni, kui kogu prana on toidust välja imetud. Sellepärast hoiab joogi selle asemel, et toit kõhe alla neelata, seda kaua aega suus, lastes toidul sulada ja lahustuda. Seda tunnet võib tajuda igaüks, kusjuures nii toidu puhul, mis ei kujuta endast maitselt midagi erilist, kui ka delikatesside puhul, mida eriti hinnatakse.
Kirjeldada on seda tunnet peaaegu võimatu. Ainus, mida saab teha, on tuua mõni võrdlev näide.
Võib-olla on kellelgi tulnud viibida mõne magnetiliste võimetega inimese lähedal ja tajuda seletamatut tunnet, et ta saab sellelt inimeselt energiat ja elujõudu. Mõnel inimesel on organismis nii palju prana, et ta annab seda kogu aeg ka teistele teda ümbritsevatele inimestele edasi. Seetõttu armastavad inimesed viibida nende seltskonnas ja isegi lahkuvad nende juurest vastumeelselt. Mõnikord tundub, et neil isegi nagu poleks jõudu lahkuda.
See on üks näide. Teine näide on tunne, mida tajub inimene, kui ta on kellegi lähedal, keda ta armastab. Sel juhul toimub magnetismi (see on pranaga laetud mõte) vahetus. Armastatu huultelt saadud suudlus annab inimesele niisuguse magnetilise impulsi, et ta väriseb sageli pärast seda pealaest jalatallani.
Rahuldustunne, mida söömine meis tekitab, pärineb mitte ainult lihtsast maitseaistingute rahuldamisest, vaid peamiselt imelikust, omapärasest tundest, mida me tajume niisuguse magnetismi ehk toidus sisalduva prana neelamisel. See meenutab tunnet, millest räägiti kahes eelmises näites, kuigi seesugused näited võivad skeptilist inimest mõnikord ka muigama panna.
Normaalsele maitsele sobib kõige paremini toitev söök. Seejuures tuleb meeles pidada, et toiduprana leidub toidus võrdeliselt selle toidu toitvusega. See on veel üks näide looduse tarkusest.
Joogi sööb oma toitu aeglaselt, närides seda seni, kui ta tunneb seda suus, s.t. kuni see annab talle teatavat maitsetunnetust. Enamasti kestab see tunnetus kogu aeg, kui toit on suus, kuna loodus nõuab, et toit lahustuks aeglaselt ja seda ka neelataks aeglaselt. Joogi liigutab oma suud aeglaselt, hellitades toitu keelega. Ta vajutab hambad sellesse armastusega, mõistes, et need võtavad oma närvide, aga ka keele ja suuõõne närvide abil vastu toidupranat, täiendades organismi energiavarusid. Samal ajal teab joogi ka, et ta valmistab seda toitu ette seedimiseks, hankides nii kehale rakkude taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali.
See, kes järgib süües joogide eeskuju, suudab toidust palju rohkem toitaineid võtta kui tavaline inimene. Kui neelata vaid pooleldi läbimälutud ja süljega puudulikult läbiimmutatud toitu, läheb suur osa selle toiteväärtusest kaduma, sest toit läbib organismi kääriva ja mädaneva massina.
Joogi võtab toidust välja iga toitaineosakese ja koos sellega eraldub aatomitest ka kogu neis sisalduv prana.
Joogi hoiab toitu suus, mäludes seda aeglaselt ja korralikult seni, kui see peaaegu tahtmatult alla neelatakse. Ta tunneb prana neelamisest mõnu.
Igaüks võib seda proovida, võttes toitu suhu ja seejärel seda aeglaselt mäludes nii, et see sulaks suus nagu tükk suhkrut. Võtke näiteks tükk leiba ja hakake seda närima. Näib, nagu poleks teil üldse vaja seda neelata, nagu tavalise söömise juures seda teete. Leib kaob pikkamööda suust ära, muutudes algul pehmeks pudruks. Nii võib igaüks tükist leivast saada kaks korda rohkem toitaineid kui ta saaks, süües leivatüki ära nagu tavaliselt, ühekorraga.
Teise huvitava katse võib teha piimaga. Piim on vedelik ja seda pole muidugi vaja nagu tahket toitu peeneks närida. Siiski võib öelda, et ühekorraga ära joodud kruusil piimal ei ole pooltki sellest toiteväärtusest, kui seda on samal piimakogusel, mida juuakse aeglaselt, iga lonksu hetkeks suus hoides.
Joogil on küllalt aega, et oma toitu just nii süüa, aga läänemaailma töötavale inimesele on see tunduvalt keerulisem. Me ei oota, et kõik lugejad korraga muudaksid oma külgeharjunud söömiskombeid.
Aga oleme siiski veendunud, et kui keegi hakkab joogisid jäljendama, parandab ta sellega kindlasti oma toitumismaneere ja see kajastub positiivselt ka tema tervises. Peale selle oleme veendunud, et niisugune inimene tunneb süües toidust mõnu ja õpib armastusega sööma. Talle avaneb terve uus maitsete maailm ja ta tunneb söömisest palju rohkem mõnu kui enne, rääkimata sellest, et tema seedimine paraneb ja ta saab energiat juurde, sest omandab söödavast toidust rohkem toitaineid ja suurema koguse prana.
Igaüks, kes kannatab seedehäirete ja elujõu vähesuse tõttu, võib selles oma kogemuste põhjal veenduda, kui hakkab nii toituma.
Joogi on söömise juures tuntud oma tagasihoidlikkusega, aga ta mõistab sellest hoolimata väga hästi toitumise tähtsust ja vajalikkust ning muretseb regulaarselt oma kehale sellele vajalikku ehitusmaterjali. Joogide saladus on selles, et nad saavad minimaalsest toidukogusest kätte maksimaalse koguse toitaineid ja väikesest ainekogusest väga suure hulga prana.
Inimene peab alati meeles pidama, et tal on vaja saada toidust maksimaalne hulk prana, aga sellega koos ka toitaineid. Siis suudab ta elus palju rohkem korda saata.
Jõulumaitseained parandavad enesetunnet
Jõulumaitseained parandavad enesetunnet
Naistekas
17. november 2009 00:30
Jõuluaeg ei ole enam kaugel. Kuid kaamos ja suur pimedus on juba kohal. Seega on just õige aeg kuulutada, et nukruse ja masenduse vastu võib abi leida ka köögi maitseaineriiulilt.
Jõulud on aeg pidutsemiseks ja heade toitude nautimiseks. Ehk just seetõttu ongi jõuluroogades kasutatavad maitseained samaaegselt isu tekitavad ning seedimist soodustavad.
Kõige populaarsemad ja tänapäeval meile kõigile kättesaadavad ka jõuluajal kasutatavad maitseained on ingver, nelk, kardemon, kaneel ja muskaatpähkel. Ajaloost on aga teada, et Euroopasse jõudnud vürtsid olid suhteliselt kallid — neid kasvatasid rikkad linnakodanikud ning mungad kodu-või kloostriaedades. Seetõttu olid need, kes vürtse kasutada said, privilegeeritud seisus.
Ingver tähendab sanskriti keeles „sarvilist“, mis on ilmselt seotud ingverijuure kujuga. Ingver on üks esimesi vürtse, mis Euroopasse jõudis, mistõttu kasutati seda Keskajal aktiivselt nii kulinaarias kui ka meditsiinis. Ingverit tuntakse tänini vananemisvastase vahendina, samuti omistatakse vürtsile suguiha tõstmise omadusi. Nii teatakse rääkida, et portugallased andsid omal ajal ingverit orjadele, et suurendada nende viljakust. Samas kasutati ingverit erinevate toitude valmistamisel. Ingveri järgi on oma nime saanud ka inglisekeelsete maade tänavad (Ginger-street), kus vürtsidega kaubeldi.
Nelki tuntakse selle tugeva ning omapärase aroomi järgi. Nii lubati näiteks Vana Hiinas lihtrahva esindaja keisri silmade ette ainult pärast seda, kui too oli närinud nelgi õiepunga, et värskendada oma hingeõhku. Vanadest aegadest on teada, et nelk leevendab ka hambavalu. Täna kasutatakse nelki nii seedimise kiirendamiseks, kui ka desinfitseerimisvahendina hammaste ravimisel.
Kulinaaarias on nelgi kasutamisel väga lai spekter. Peamiselt kasutatakse seda juur- ja puuviljade ning seente konserveerimisel. Samuti lisatakse liharoogadesse, kastmetesse, pasteetidesse ning suppidesse.
Kaneel on üks populaarsematest maitseainetest maailmas. Euroopas oli see tuntud juba Vana Rooma ajastul, samuti oli see ülimalt populaarne Vanas Hiinas ning Vanas Egiptuses. Kaneeliga on läbi aja maitsestatud veini — piisab vaid lonksust vürtsiga maitsestatud hõõgveinist, et tunda terves kehas soojust. Kaneeli on kasutatud kasutatakse nii valuvaigistina kui ka desinfitseeriva vahendina — näiteks põletati antud maitseainet eesmärgiga puhastada õhku.
Kaneeli kasutatakse magustoitude ja küpsetiste valmistamisel, seda lisatakse ka piima-, puu- ja juurvilja ning kalasuppidesse, samuti veinikastmetesse. Kaneel sobib nii lamba-, sea- kui ka kanalihale.
Kardemon on klassikaline vürts, mis on pärit Indiast ja Sri Lankast. Euroopas kasutati antud maitseainet juba Vana Kreeka ja Vana Rooma ajastul. Kardemon oli populaarne ravim. Rahvas teadis, et pole olemas haigusi, mida kardemon ei raviks. Hiinlased maitsestavad kardemoniga teed, eurooplased panevad seda erinevatesse roogadesse, Skandinaavias tehakse kardemoniga martsipani ja küpsiseid, Venemaal lisatakse seda präänikutesse.
Muskaatpähkel tõstab tuju ning on tuntud kui afrodisiaakum. Muskaatpähkli hind oli Euroopas kuni XIX sajandini väga kõrgel tasemel, näiteks pool kilo vürtsi maksis sama palju kui üks lehm.
Muskaatpähkli kasutatakse siiamaani kõhuhäirete ravimisel. Räägitakse, et suurtes kogustes tekitab muskaatpähkel hallutsinatsiooni.
Kulinaarias kasutatakse vürtsi liharoogade, pasteetide, salatite ja koduvorsti maitsestamiseks. Muskaatpähkel rikastab kastmete maitset, annab suurepärase maitse ning aroomi ka magustoitudele.
17. november 2009 00:30
Jõuluaeg ei ole enam kaugel. Kuid kaamos ja suur pimedus on juba kohal. Seega on just õige aeg kuulutada, et nukruse ja masenduse vastu võib abi leida ka köögi maitseaineriiulilt.
Jõulud on aeg pidutsemiseks ja heade toitude nautimiseks. Ehk just seetõttu ongi jõuluroogades kasutatavad maitseained samaaegselt isu tekitavad ning seedimist soodustavad.
Kõige populaarsemad ja tänapäeval meile kõigile kättesaadavad ka jõuluajal kasutatavad maitseained on ingver, nelk, kardemon, kaneel ja muskaatpähkel. Ajaloost on aga teada, et Euroopasse jõudnud vürtsid olid suhteliselt kallid — neid kasvatasid rikkad linnakodanikud ning mungad kodu-või kloostriaedades. Seetõttu olid need, kes vürtse kasutada said, privilegeeritud seisus.
Ingver tähendab sanskriti keeles „sarvilist“, mis on ilmselt seotud ingverijuure kujuga. Ingver on üks esimesi vürtse, mis Euroopasse jõudis, mistõttu kasutati seda Keskajal aktiivselt nii kulinaarias kui ka meditsiinis. Ingverit tuntakse tänini vananemisvastase vahendina, samuti omistatakse vürtsile suguiha tõstmise omadusi. Nii teatakse rääkida, et portugallased andsid omal ajal ingverit orjadele, et suurendada nende viljakust. Samas kasutati ingverit erinevate toitude valmistamisel. Ingveri järgi on oma nime saanud ka inglisekeelsete maade tänavad (Ginger-street), kus vürtsidega kaubeldi.
Nelki tuntakse selle tugeva ning omapärase aroomi järgi. Nii lubati näiteks Vana Hiinas lihtrahva esindaja keisri silmade ette ainult pärast seda, kui too oli närinud nelgi õiepunga, et värskendada oma hingeõhku. Vanadest aegadest on teada, et nelk leevendab ka hambavalu. Täna kasutatakse nelki nii seedimise kiirendamiseks, kui ka desinfitseerimisvahendina hammaste ravimisel.
Kulinaaarias on nelgi kasutamisel väga lai spekter. Peamiselt kasutatakse seda juur- ja puuviljade ning seente konserveerimisel. Samuti lisatakse liharoogadesse, kastmetesse, pasteetidesse ning suppidesse.
Kaneel on üks populaarsematest maitseainetest maailmas. Euroopas oli see tuntud juba Vana Rooma ajastul, samuti oli see ülimalt populaarne Vanas Hiinas ning Vanas Egiptuses. Kaneeliga on läbi aja maitsestatud veini — piisab vaid lonksust vürtsiga maitsestatud hõõgveinist, et tunda terves kehas soojust. Kaneeli on kasutatud kasutatakse nii valuvaigistina kui ka desinfitseeriva vahendina — näiteks põletati antud maitseainet eesmärgiga puhastada õhku.
Kaneeli kasutatakse magustoitude ja küpsetiste valmistamisel, seda lisatakse ka piima-, puu- ja juurvilja ning kalasuppidesse, samuti veinikastmetesse. Kaneel sobib nii lamba-, sea- kui ka kanalihale.
Kardemon on klassikaline vürts, mis on pärit Indiast ja Sri Lankast. Euroopas kasutati antud maitseainet juba Vana Kreeka ja Vana Rooma ajastul. Kardemon oli populaarne ravim. Rahvas teadis, et pole olemas haigusi, mida kardemon ei raviks. Hiinlased maitsestavad kardemoniga teed, eurooplased panevad seda erinevatesse roogadesse, Skandinaavias tehakse kardemoniga martsipani ja küpsiseid, Venemaal lisatakse seda präänikutesse.
Muskaatpähkel tõstab tuju ning on tuntud kui afrodisiaakum. Muskaatpähkli hind oli Euroopas kuni XIX sajandini väga kõrgel tasemel, näiteks pool kilo vürtsi maksis sama palju kui üks lehm.
Muskaatpähkli kasutatakse siiamaani kõhuhäirete ravimisel. Räägitakse, et suurtes kogustes tekitab muskaatpähkel hallutsinatsiooni.
Kulinaarias kasutatakse vürtsi liharoogade, pasteetide, salatite ja koduvorsti maitsestamiseks. Muskaatpähkel rikastab kastmete maitset, annab suurepärase maitse ning aroomi ka magustoitudele.
10 toitu, mida tarbides hoiate oma südame terve.
10 toitu, mida tarbides hoiate oma südame terve.
1. Kaer. Alusta päeva kausitäie kaerahelbepudruga, mis sisaldab rohkelt oomega-3 rasvhappeid, foolhapet ja kaaliumit. Kiudainerikas toit alandab kolesteroolitaset ning hoiab arterid puhtad.
2. Lõhe. Ohtralt oomega-3 rasvhappeid sisaldav lõhe alandab vererõhku ning kahandab vereklompide teket. Süües vähemalt kaks portsjonit nädalas, väheneb infarkti oht kolmandiku võrra. Kui lõhe ei maitse, siis tasub süüa skumbriat, tuunikala, heeringat või sardiine, mis mõjub südamele niisama hästi.
3. Avokaado. Lisa oma võileivale või salatile tükk avokaadot ning saad südamele kasulikke rasvu.
4. Oliiviõli. Sisaldab monoküllastumata rasvhappeid, mis kahandavad kolesterooli ning vähendab südamehaiguste riski.
5. Pähklid. Sisaldavad rikkalikult oomega-3 rasvhappeid ning palju mono- ja polüküllastumata rasvhappeid. Pealegi on neis tublisti kiudaineid.
6. Marjad. Mustikad, vaarikad, maasikad - kõigis neis on põletikuvastaseid aineid, mis kahandavad infarkti ja vähi riski.
7. Kaunviljad. Sisaldavad oomega-3 rasvhappeid, kaltsiumi ning lahustuvaid kiudaineid.
8. Spinat. Hoiab südant tervena, sest sisaldab luteiini, foolhapet, kaaliumi ja kiudaineid.
9. Linaseemned. Neis on ohtralt kiudaineid, oomega-3 ja -6 rasvhapet.
10. Soja. Võib alandada kolesteroolitaset. Kuna selles on vähe küllastunud rasvhappeid, on see suurepärane proteiiniallikas.
Allikas: Health.com
Tuesday, November 17, 2009
8 toiduainet, mis aeglustavad vananemist
november 2009 11:59
Järgnevalt ülevaade toiduainetest, mida tuleks süüa, et pikendada oma eluiga.
Küüslauk
Küüslauk annab toidule maitset ning seda võib süüa ilma lisakaloreid saamata. Allitsiin, aine, millest on tingitud küüslaugu tugev lõhn ning maitse, on tegelikult väga tugev antioksüdant. Selleks et kõike vajalikku kätte saada, tasuks küüslauk enne tarbimist purustada ning lasta 15 minutit seista.
Munad
Kuigi rasva ning kolesterooli temaatika on seadnud munade tervislikkuse kahtluse alla, siis tegelikult sisaldab üks muna üheksat kasulikku aminohapet ning kuus grammi tervislikke proteiine. Lisaks sisaldavad munad luteiini (aitab ära hoida silma võrkkesta taandarengut), seaksantiin (samuti hea silmadele ning aitab ära hoida ka kaed) ja koliini (oluline osa aju, närvide ning kardiovaskulaarsete süsteemide reguleerimisel). Lisaks on munad ühed vähesed toiduained, mis sisaldavad D-vitamiini naturaalselt.
Mustikad
Mustikad sisaldavad pigmente, mis on vastumürgiks oksüdatiivsele stressile - üks põhiline vananemisprotsessi komponente. Lisaks aitab mustikas ajul produtseerida dopamiini, mis on oluline õnnetunde, mälu ning kordinatsiooni jaoks.
Spinat ja kapsas
Spinat ja kapsas on täis antioksüdante ning vähi vastu võitlevaid komponente nagu sulforafaan, beetakarotiin, C-vitamiin ja kiudained. Lisaks sisaldab spinat foolhapet, mis aitab märkimisväärselt parandada lühimälu.
Brokoli
Brokoli on samuti antioksüdant, mis aitab kehal võidelda mürkide ning mitmete vähivormide vastu. Lisaks on seal ohtralt kaltsiumi, mis aitab vältida osteoporoosi ning omandada D-vitamiini.
Lõhe
Lõhe sisaldab rikkalikult oomega-3 rasvhapet, mis on oluline ajule ning tervisele. Omega 3 aitab kaalust alla võtta, parandada meeleolu ning kergendab teatud nahahaigusi.
Peet
Peedid on väga magusad, kuid sisaldavad vähe kaloreid ning foolhapet, mis on üks olulisemaid B-vitamiine. Loomadel tehtud katsed näitavad, et peedi söömine aeglustab naha- ja luuvähi kasvamist.
Linaseeme
Linaseeme sisaldab sarnaselt lõhele ohtralt oomega-3 rasvhapet ning mitmeid fütoöstrogeene.
Allikas: www.mademan.com
Saturday, November 14, 2009
Aju toodab kemikaale ja need muudavad keha, et me tunneksime täpselt nii, nagu me just mõtlesime. Seega mõtted toodavad kemikaale, mis panevad meid tundma täpselt seda mida mõtlesime. Niipea, kui me tunneme seda, mida just mõtlesime, kuna aju pidevalt suhtleb kehaga, hakkame me mõtlema selliselt, kuidas me tunneme. See loob veel kemikaale, et tunneksime nii, kuidas mõtleme ja vastupidi. Selline mõtlemise ja tundmise ning tundmise ja mõtlemise tsükkel loob seisundi, mida kutsutakse OLEMISEKS.
— Joe Dispenza
Thursday, November 12, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)
