Antiikajal Mesopotaamias kasvatama hakatud speltanisu on tervislikult toitujate seas nii populaarne, et Jõgeva sordiinstituut korraldas selle kasvatamiseks katse.
"Spelta on soojendav, rasvane, väärtuslik, pehmem kui kõik teised viljad. Kes teda sööb, saab õige liha ja vere, ta teeb inimese hinge kirkaks ja annab rõõmsa meele.”
Nii lõpetas eelmisel nädalal agronoomide aastakonverentsil oma ettekande speltakatsetega tegelnud teadur Reine Koppel. Ta tsiteeris 900 aasta eest elanud Hildegard von Bingenit, loodusraviga tegelnud sakslannat. Tema pärandi baasil tehtud Hildegardi instituudis ja Hildegardi seltsides on spelta ehk okasnisu aastakümneid au sees hoitud ja selle omadusi uuritud.
Esimene peotäis toodi taskus Saksamaalt
Speltanisu tõi Saksamaalt Eestisse Läänemaal Ridala vallas 250 hektaril mahepõllundust viljeleva Lauri-Jaani talu perepoeg Margo Mansberg.
“Kui olin Saksamaal praktikal, tõin seda nisu huvi pärast taskus kaasa, et vanemad kasvatada prooviksid. 1995. aastal tegime esimese külvi,” räägib Margo. Esimene põld oli 2 ruutmeetrit, praegu kasvatatakse talus speltat 30 hektaril. “Mõni aasta sai käidud maaema messil müümas, sealt tekkis klientuur. Nüüd turustame ühistu Eesti Mahe kaudu, mahepoodides ja kodunt.”
Lauri-Jaani talu perenaine Maie Mansberg kinnitab oma kogemustest, et speltajahu sobib sepiku, küpsiste, makaronide, kuklite, pannkookide, vahvlite, tortide valmistamiseks. Nende pere sööb aga kõige rohkem speltahelvestest keedetud putru.
Speltanisu sobib kasvatada mahetootjatel. Jõgeva instituudi katsed kinnitasid, et spelta on tavalisest nisust vähenõudlikum. Tavanisuga võrreldes on speltal sügavam juurestik. Ta on külma-ja põuakindlam, haiguskindlam, kasvab igasugustel muldadel, annab stabiilsema saagi ega nõua eriti väetamist.
Speltaseeme külvatakse koos sõkaldega. Kasvuaeg on taliviljal pikk – 330 päeva, hektarisaak
2–3,5 tonni. Talispeltat on kaks tunnustatud sorti – ‘Frankenkorn’ ja ‘Obergrumer Rotkorn’. Suvi-speltal tunnustatud sorte pole.
Kõige suurem kunst on terad kestast kätte saada. Ajalooliselt on sõkalde eemaldamiseks kasutatatud kiviveskit, praegu toodetakse spetsiaalseid speltakoorijaid. Eestis on sellised vähe ja üks neist on Lauri-Jaani talus. “Algul proovisime igat moodi, aga ei õnnestunud. Siis tellisime Saksamaalt speltakoorija ning nüüd probleemi pole,” kinnitab Avo Mansberg.
Kas spelta on imerohi?
Spelta teras on ained jagunenud tera ulatuses ühtlasemalt kui nisus. Seepärast on valge, kooritud teradest tehtud speltajahu täisterajahu omadustega ja seda tuleks küpsetisteks kasutada täistera-retseptide kohaselt.
Spelta kleepvalgu omadused on siiski kehvemad, sai kerkib vähem, küpsetis saab struktuurilt ebaühtlasem ja on sobivam lameleibadeks, karaskiks, sepikuks, kiirküpsetisteks – krõbeda kooriku ja tiheda sisuga.
Toiteväärtus on tal suurem kui tavanisul. Jõgeva sordiinstituudi teadurite Reine Koppeli ja Anne Ingveri tehtud katsed kinnitavad, et spelta sisaldab rohkem B-grupi vitamiine, 18% rohkem proteiini ja rasva.
Speltanisus on ka palju kiudaineid, aminohappeid ja rasvhappeid.
Kaloreid seevastu annab ta tavalisest nisust vähem. Speltanisus sisalduv tärklis on hea seeduvusega, spelta “töötlemine” on organismile kergem.
Hildegardi instituudi uurimistöödes on spelta abil häid tulemusi saadud suhkruhaigete ravis, mao- ja soolepõletike puhul, närvisüsteemi tugevdamisel, keskendumisvõime taastamisel, vereloomes, immuunsüsteemi tugevdamisel.
Samuti ka reumaatiliste haiguste puhul, krooniliste haiguste ravis, ainevahetushaiguste ja ülekaalulisuse puhul. Tal olevat isegi depressioonivastaseid omadusi.
Lisaks headele ravi- ja toitumisomadustele saab speltanisu mittesöödavat osa – sõklaid – kasutada patjades ja madratsites.
Padi on tänu kohevusele üsna püsiv ja hästi õhustatud. See pakub head tuge peale, kaelale ja õlgadele igas magamisasendis ning lihased saavad hästi lõdvestuda.
Kommentaar
Mai Maser, toitumisteadlane
Speltanisu peetakse maitseomadustelt ja toiteväärtuselt tavanisust paremaks. See on tingitud valgu omadusest. Nisutera endospermis on peamised valgud gliadiin ja gluteen, kusjuures speltanisul on gliadiini rohkem ja gluteeni vähem kui tavanisus. Siiski ei sobi speltanisu gluteenitalumatuse korral.
Speltanisu peetakse ka valgu- ja rasvarikkamaks. Näiteks hariliku nisu valgusisalduseks loetakse 13,6%, speltanisul võib see olla kuni 17%.
Nisus on vähe aminohappeid, aga arvatakse, et speltast saab organism seda paremini kätte.
Vitamiinide sisalduses ei ole nisusortide vahel suuri erinevusi. Mineraalaineid on speltanisus küll rohkem.
Alternatiivmeditsiinis tunnustatud spelta raviomadused on seletatavad tema suure kiudainete sisaldusega. Speltanisu teral on kest tugevamini tuuma küljes kinni ja töötlemisel võib selle osakesi rohkem jahusse jääda. Igasugused kliid korrastavad seedetegevust, ennetavad jämesoolekasvajaid, alandavad kolesteroolitaset.
Speltanisu võiks kuuluda igapäevase mitmekülgse menüü koostisse.
Naine, kes avastas spelta
Hildegard von Bingen (1098 – 17. september 1179) oli saksa usutegelane, kirjanik ja helilooja. Teda on kutsutud ka Reini sibülliks.
Hildegard von Bingenit võib pidada üheks keskaja märkimisväärsemaks naiseks. Ajal kui väga vähesed naised sõna võtsid, andis ta välja põhjapanevaid teoloogilisi kirjutisi. Väga väheseid naisi koheldi austusega, kuid tema oli konsultandiks piiskoppidele, paavstidele ning kuningatele. Tuntud oli ta ka kui taimedega ravija ning eluslooduse uurija.
Lapseeas oli tal kehv tervis ning suure osa ajast veetis ta üksi, mistõttu tema sisemaailm oli väga eriline. Ta kirjeldab, et kuni 15. eluaastani nägi ta väga palju nägemusi. Kuna teised ei kogenud sama, surus ta selle ande endas kauaks alla.
Sügavalt usklikud vanemad olid tõotanud oma kümnenda lapse pühendada jumalale ning kaheksa-aastaselt läks Hildegard vanemate käsul kloostrisse, kus ta õppis lugemist ning kirjutamist nunn Jutta käe all. 18aastaselt ühines ta benediktlaste orduga. Hiljem sai ta kloostri abtissiks.
Kui Hildegard oli 40aastane, hakati tema nägemusi kirja panema ning nii piiskop kui paavst tunnistasid need jumalast lähtuvaiks. Hildegard püüdis neid ka üles joonistada ning tõlgendada.
Tema kuulsus hakkas kasvama ja paljud voorisid üle kogu Saksamaa ning Gallia tema juurde nõu ja abi saama.
Hildegardilt on säilinud rohkem kui sada kirja imperaatoritele, paavstidele, piiskoppidele, nunnadele ja aadelkonnale. Ta kirjutas 72 laulu ning need on tänapäeval täiesti lauldavad, kuna muusikakirjutus oli just natuke enne teda välja kujunenud.
Kuulsalt naisprohvetilt on jäänud ka 70 luuletust ja üheksa raamatut, kaks neist meditsiinist ja loodusravimitest. Huvitaval kombel on tema tööd tänapäeval väga populaarsed feminismi, new age’i- ja ökoloogiahuviliste seas.
XVI sajandil nimetati ta pühakuks, kelle päeva tähistatakse 17. septembril.
Allikas: Internet
Sunday, December 13, 2009
Tervislikult toitujad söövad 9000 aasta vanust nisu
Milleks meile seleen?
Seleeni ei tohi organismis olla liiga vähe ega ka Samuti kaitseb seleen raskmetallide toksilisuse eest, osaleb türoidhormoonide metabolismis, reproduktsioonimehhanismides jne.
liiga palju.
Seleeni (Se) on juba pikka aega uuritud. Uurimiste algjärgus, 1930. aastatel, arvati seleen toksiliste mikroelementide hulka – isegi arseenist mürgisemaks. Järsk kannapööre tehti 1959. aastal, kui tõdeti, et seleen on tähtis immuunsüsteemi komponent. Enne seda oli leitud Se häid omadusi loomkatsetes.
Praeguseks on teada, et seleen on organismi jaoks hädavajalik mineraalaine. Erinevate ühendite koosseisus omab see organismis mitmesuguseid toimeid: ennetavat, kaitsvat, stimuleerivat või reguleerivat.
Dotsent Ursel Soomets Tartu Ülikooli Biokeemia Instituudist oskab seleenist rääkida kirglikult. Tema sõnul on seleen essentsiaalne mikrobioelement, mille peamised orgaanilised vormid on selenotsüsteiin ja selenometioniin, anorgaanilised vormid aga seleniidid, selenitid ja selenaadid.
Üks mis kindel – inimorganism kogu seda väärtuslikku ainet ise sünteesida ei oska, vaid peab selle saama toiduga.
Mida seleen head teeb
Seleeni antioksüdantsus väljendub teda sisaldavate ensüümide toime kaudu. Need kaitsevad organismi oksüdatiivset stressi põhjustavate osakeste eest ehk teisisõnu vabade radikaalide tekitatavate kahjustuste eest. Vabade radikaalide rohkus nõrgendab immuunsüsteemi ning põhjustab enneaegset vananemist. Seleeni kogusest organismis sõltub, kas viirushaiguste perioodil üldse haigestume ning kui raskelt haigust läbi põeme.
Seleeni leidub kõige rohkem maksas, neerudes, spermatosoidides, lihastes.
Sedamööda, kui põhjalikult on seleeni uuritud, on selle vajaliku koguse numbrit aina tõstetud. Räägitakse seleeni päevasest ohutu koguse ülempiirist 0,200 mg, aga ka juba 0,400-st. “Mehed vajavad seleeni rohkem kui naised,” teab Ursel Soomets. “Sest nad kaotavad seda koos spermaga.”
Peamised seleeni allikad on õllepärm (nn elavas õlles), kalad, krevetid, krabid, tailiha, piimaproduktid, teravili, sibul, küüslauk. Samuti roheline salat ja kapsas.
Seleeni defitsiidi sümptomid on närvikoerakkude pigmenteerumine (vaimne alaareng, nägemisvõime vähenemine), kardiomüopaatia (Keshani tõbi), lihaste valulisus ja nõrkus, hüpotüroidism, isutus.
Seleeni liigtarbimisele võivad viidata dermatiit, seedetrakti distress, palavik, selenoos (juuste, küünte, hammaste väljalangemine), kaaries, letargia, halvatus, seljaajupõletik. Üledoosist annab märku suust erituv küüslaugulõhn.
Seleeni liig või puudus on otseselt seotud pinnasega, kus kasvavad taimed, mida sööme. “Näiteks vulkaanilistes kivimites on palju seleeni sisaldavaid ühendeid,” teab Ursel Soomets. “Nende peal kasvavad taimed on lihavad ja isuäratavad. Ometi on nende taimede pidev ning suurtes kogustes söömine loomadele, samuti inimestele toksiline. Selle poolest on kurikuulus Colorado platoo nn Roheline org.”
Mitmed uuringud on näidanud, et seleen mõjutab eluiga ning kaitseb vähi eest. Kus pinnase seleenisisaldus on suurem, esineb vähki vähem. Teisegi raske – HIV-1 viiruse kandjatel – on leitud seleeni puudust, samuti meestel eesnäärme vähi puhul. Veel mõjutab seleeni puudus südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, kilpnäärme alatalitlust ja meeste viljatust. Madalat seleenitaset on leitud ka reumatoidartriiti põdevatel haigetel.
Kõigi nende kurjade haiguste eest kaitseb Se ennetusperioodil. Mõningatel juhtudel, nagu keemiaravi korral, ei tohi seleeni lisaks tarbida, sest see annab vähirakule hoopis elujõudu juurde.
Eestlaste veres vähe seleeni
Ühtki vitamiini ega mineraalainet ei ole mõtet toidulisandina huupi manustada. Pealegi toob seleeni liig kaasa raskeid tagajärgi. Seepärast on riigi asi kõigepealt uurida, kas elanikkonnal tervikuna on seleeni liig või puudus. Seejärel on vaja Se tase kindlaks teha iga inimese veres eraldi. Paraku on seleeni uuringud aeganõudvad ja kallid.
Eestis on seleeniuuringuid siiski tehtud, viimati aastatel 2006–2008. Selle käigus uuriti 392 Tallinna, Pärnu- ja Järvamaa, Põlva- ning Raplamaa elanikku. Uurimisgruppi kuulusid Riin Lanno Merelahe Perearstikeskusest, Anu Viitak Tallinna Tehnikaülikoolist ning Quattromed HTI Laborid OÜ. Uuringut toetas Taani ravimite ja toidulisandite tootja Pharma Nord.
Uuringu tulemusel selgus, et Eesti elanike veres on seleeni keskmiselt 65 mikrogrammi liitri kohta (μg/l). Vajalikuks peetakse aga 80–120 μg/l. Vaid 15%-l uuritutest oli seleeni tase normis, st kõrgem kui 80 μg/l.
Keskmisest veelgi vähem seleeni on veres suitsetajatel, üle 70-aastastel ning südame-veresoonkonna haiguste põdejatel.
Et Eesti muld on seleenivaene, ei saa me taimedest vajalikku kogust seleeni. Soomes tuldi samale järeldusele paarkümmend aastat tagasi, seal hakati 1980ndatel seleeni lisama põlluväetistele. Samalaadse otsuse Eesti kohta saab teha vaid riik.
Seleeni sisaldus mõningates toiduainetes, μg/kgToiduaine Eesti Muud maad Teravili/teraviljatooted Eesti rukkijahu Kalew 8 Soome rukis 80–120 Veski Mati mitmeviljajahu 50 Soome kaer 120–180 Soome oder 80–140 Suvinisu, Jõgeva SJ 30 Soome 20–70 Talinisu, Jõgeva SJ 10 Soome 60–100 Köögiviljad/marjad Kartul ‘Arielle’, ‘Ants’ 5–6 Soome 20–60 Porgand (Kadarbiku) 8 Hispaania 20 Kreeka 11–16 Küüslauk (tavaline, Tartu) 6–10 Küüslauk (väetatud, Tartu) 60–100 Euroopa riigid 30–780 Sibul (tavaline, Tartu) 4–10 Soome 30–80 Sibul (väetatud, Tartu) 100–300 Sibul (Poola) 30 Euroopa riigid 7–30 (väetamata) Sibul (Peipsi äärest) 14 Värske kapsas 15 Hispaania 60–75 Värsked metsamarjad (mustikas, pohl) <> Piim/piimatooted Alma piim (Valio) 6–9 Soome 8–20 Ökojogurt (Saidafarm) 6 Euroopa riigid 3–30 Kreeka 10–40 Alma jogurt (Valio) 9 Jogurt Mumuu, Meloodia (Tere) 11 Liha/lihatooted Maksapasteet (Selver) 70 Soome loomamaks 300 Sealiha 90 Soome loomaliha 200–400 Soome sealiha 200–400 Kanaliha (Tallegg) 50 Kreeka 60–80
Allikas: Anu Viitak, TTÜ Keemiainstituut
Teeseene hooldus.
Õpetus sellest kuidas T-seent kasvatada.
1. T-seenele sobib elamiseks 3 liitrine klaaspurk.
2. Seen elab tee sees, lamem pool üleval- ehk narmendavam pool allapool.
3. Vajaliku teekoguse saamiseks supilusika täis teepuru ja klaas suhkrut. Mahajahtunud tee kallata seene peale.
Alternatiivne toitetee retsept: kolmeliitrise purgi kohta kaks kotikest teed ja suhkrut nõnda palju, et oleks nagu väga magus tee.
4. T-seent hoida vaikses soojas kohas, eemal otsesest valgusest. Seen hingab!
5. Nädala või poole pärast on kihisev ja kerges kraadis jook valmis. Kui joogil põhi peal, keeta seenele uus tee.
6. Kui purki on tekkinud pruunikat saasta siis järgmise täitmise ajal võiks seene ja purgi üle loputada
7. T-seen kasvatab uusi kihte. Ülemised kihid on nooremad. Seene paras paksus on näpu paksus.
8. Kahe purgiga opereerides on pidev jook laual.
Hea tava on pärast seene söötmist talle pisut suhkrut peale siputada.
Informatsiooniks: Seenes võib elada ilma täiendava söötmiseta-tarvitamiseta kaua, ainult et vedelik läheb äädikaks kätte. Peaks see aga juhtuma, sobib äädikaks läinud vedelik hästi ära kasutada jalgade leotamiseks. Teeseene vedelik nimelt hävitab jalaseene. Ja polegi arsti retsepti vaja!
Heal lapsel üsna mitu nime: teeseen, t-seen, Kombucha Tea, Manchurian Tea, Mo-Gu, Fungojapon, Fungus japonicus, tea fungus, Fungojapon Kombucha, Indo Japanese tea fungus ja veel umbes sada nime.
Vee puhastamine
Destilleeritud vee kohta on olemas erinevaid arusaamu. Selline vesi ei sisalda mineraalaineid, mida organism peaks saama vaid hoopis aitab kaasa mineraalainete väljaviimisele organismist.
Parim moodus struktureeritud ja puhastatud vee saamiseks kodustes tingimustes
on külmutamine: Aseta kastrul puualusele, et külmumine toimuks ka põhjast. Kaane asemel pane samuti puust kate. Hoia vett külmikus kuni see on jäätunud 2/3 kastruli ulatuses (3l veeanuma puhul 1 ööpäev). Kastrulit külmikust välja võttes veendu, et äärtes on kristallpuhas vesi ja keskel sodi. Viimane tuleb eemaldada noaga või uhtuda välja keeva veega. Puhas jää sulata ja kasuta tee, kohvi või supi valmistamiseks. Maitse on võrratu! Sellisel viisil valmistatud vee joomine on tõhus vahend vähihaiguste ennetamiseks. Jääle omane vee struktuur säilib sulatatuna kuni 10 tundi. Hiljem kaotab vesi jääle omase molekulaarstruktuuri ent kiirendab just seetõttu ainevahetust.
Koduvein käärima
Koduvein käärima
Tänapäeval käib asi üsna samamoodi, kuid hoolas veinikääritaja võib olla kindel, et märjuke tuleb korralik. Moodsad abivahendid on töö lihtsamaks ja protsessi algusest lõpuni kontrollitavaks muutnud. Hea koduvein suudab võistelda ka Prantsusmaa veinimõisate parima toodanguga, ütleb kümneaastase kogemusega veinivalmistaja Ülle Otsus.
Ülle sõnul valmistatakse Prantsusmaal veini sama tehnoloogia järgi, millega tema seda kodus teeb. Selles veendus ta sinna ettevõetud õppereisi käigus. Arvas eelnevalt, et näeb “imeasja”, kuid tegelikult oli kõik tuttav, ainult kogused suuremad.
Muidugi kasutatakse seal veini valmistamiseks põhiliselt viinamarju. Meil saab jälle parima märjukese koduaia saadustest. Näiteks mustadest sõstardest. “Prantsusmaal on mustasõstravein eksklusiivne,” märgib Ülle Otsus oma lemmiku kohta.
Või võililledest. Oma Lagedi koduaiast nopitud õitest sai Ülle imehõrgu, puhta ja kerge maitsega rüüpe.
Õunaküllastel aastatel nagu tänavu on loomulikult teretulnud iga võimalus suvemaitse pudelisse püüda.
Marjad-õunad puruks
Koduseks veiniteoks (tegelikult ka õlle ja mõne kangema napsu koduseks valmistamiseks) vajalikke vahendeid toob Eestisse Ülle ja tema abikaasa Kaido ettevõte Varlek Kodujoogid. Veinivarustust kasutavad nad ise ja soovitavad ka teistele.
Kõige silmatorkavam element on
30-liitrine plastmassist kääritamisämber – klaasist koduveinipudeli moodsam kehastus. Kergem puhastada ning koguste arvestamiseks on mõõdud peal.
Kui Ülle hakkab sellega mustasõstraveini valmistama, paneb ta nõusse 4 kg purustatud sõstraid ja 2 kg suhkrut, peale valab 5 liitrit keeva vett.
Miks tuleb marjad purustada? Koore all on peidus kõige paremad maitseomadused, need on vaja kätte saada, selgitab Ülle. Marju võib purustada pudrunuia või mikseriga, õuntele piisab tükeldamisest.
Suunatud käärimine
Kui Ülle on marjadele ja suhkrule valanud keeva vee, laseb ta segul jahtuda 25 kraadini.
Siis kallab juurde 12 liitrit vett, lisab pärmi toiteaine, ensüümi ja poole veinipärmist ning vein hakkabki käärima. Loetletud ained leiab veinivalmistaja spetsiaalsest retseptipakikesest, kus on juures ka õpetus.
Miks on vaja pärmi? Ülle selgitusel leidub ühes marjaportsus või mahlas sadu erinevaid seeni, kui võimule pääseb halb, läheb vein äädikaks. Veinipärmi mõjul tekib n-ö suunatud käärimine.
Viie päeva pärast võtab Ülle sifoonvooliku abil vedeliku käärimissegust välja ja puhastab anuma. Ta kallab kogu vedeliku tünni tagasi, lisab kuni 25 liitrit sooja vett (segu temperatuur peab olema kogu aeg 25 kraadi) ja sulatab juurde veel 2 kg suhkrut ning paneb ülejäänud pärmi. Siis jätab veini 3 nädalaks kuni kuuks ajaks mulksuma.
Kristallselge rüübe
Kui mulksumine on lõppenud, tuleb appi riistapuu, mille nimi on hüdromeeter. See näeb välja nagu suur kraadiklaas, kuid ülesanne on mõõta suhkrusisaldust. Hüdromeetril on pluss- ja miinusosa. Käärimise eel näitab hüdromeeter pluss 70 kuni pluss 80. Pärast käärimist peab näit olema nullis või isegi veidi alla selle. Kuni pluss 5 võib ka veel olla, täpsustab Ülle.
Kui hüdromeeter kinnitab, et vein on käärinud, tuleb see nõristada vooliku abil teise anumasse. Siis loputada ämbri põhi ära ja kallata märjuke tagasi.
Seejärel on aeg lisada nn pärmi-stopp, et vein uuesti käärima ei läheks. Stopp settib hiljem põhja.
Kui stopp lisatud, loksutab Ülle ämbrit, hoides näppu kaanes oleval õhutusaugul seda sealt sageli lahti lastes – et väljuks süsihappegaas.
Nüüd võib lisada selgitusained. Neid on kaks – želatiin ja sootaimede hape (leidub pohlades-jõhvikates), mõlema järel jälle loksutada.
Kui see tehtud, jääb märjuke jahedasse kohta seisma. Nädala pärast on vaja vein kurnata ning tulemuseks on kristallselge rüübe.
Maitse järgi suhkrut
Nüüd võib oma maitse järgi lisada suhkrut. Kõik veinid käärivad nimelt reeglina kuivaks (hapuks) veiniks, kes soovib aga magusamat, peab selle ise valmis tempima.
Nõnda saab ühest veinist valmistada soovi korral nii haput, poolmagusat kui ka dessertveini.
Ülle kallab kaheliitrise kannu sisse portsu veini ja hakkab sinna suhkrut lisama, kuni tundub, et maitse on paras. Siis mõõdab hüdromeetriga üle ning teeb terve koguse sama magusa. Talle meeldib vein, mille puhul hüdromeeter näitab pluss kümmet – siis pole liiga hapu ega ka väga magus, vaid just paras. Suhkrut võib lisada juhul, kui on kasutatud pärmistoppi – muidu läheb vein uuesti käärima.
Veini kangus oleneb suhkru hulgast, mis enne käärima panekut lisatud, sest just suhkur on see, mis alkoholiks käärib. Eelnimetatud kogustega valmib umbes 11-kraadine mustasõstravein.
Nüüd villida vein pudelitesse (see tähendab vooliku abil nõristamist, selgitab Ülle) ja sulgeda pudelid korgist korkidega. Viimast tööd aitab teha korkimisaparaat.
Õhuruumi tuleb pudelisse jätta vähe. Pudeleid on hea hoida külili, siis vein hingab läbi korgi.
Veinile mõjub hästi, kui lasta tal veel vähemalt kolm kuud pudelites seista, enne kui klaasidesse valate ja nautima asute.
Mida koduveini valmistaja vajab
 |
- Desinfitseeriv puhastusaine. Kasutada nõudepesumasina jaoks mõeldud pulbrit, mitte tavalist nõudepesuvahendit. Puhastage anum ja kõik muud tarvikud, mida on vaja veini valmistamise juures (ärge unustage veinipudeleid!).
- Kääritamistoru ehk mulksutaja panna kääritamisnõu peale, et süsihappegaas pääseks käärimisel välja ja välisõhk ei pääseks sisse.
- Kummikork või kummitihend, mille abil kääritustoru kinnitada pudeli või plastnõu kaane külge.
- Hüdromeeter ehk suhkrusisalduse mõõtja. Sellega saab kontrollida, kas käärimine on lõppenud ning kui magus on rüübe.
 |
- Korgipanija korkide surumiseks pudelisuusse.
- Voolik (sifoon-), et panna vein ühest anumast teise.
- Retseptipakk: veinipärm, toiteaine, pärmistopp, selgitusained.
Kokku läheb vajalik varustus maksma 300 krooni ringis.
Allikas: www.koduvein.ee
TASUB TEADA
Sobib ka vana moos
- Veini võib muidugi teha ka eelnevalt pressitud mahlast, aga marjadest või õunatükkidest saab sama hea. Ja veel – suurepärane vein tuleb mahlapressi jäägistki, näiteks ämbri kohta võtta 5–8 liitrit õunasodi.
- Kel marju-õunu pole, võib kasutada erinevaid veini valmistamise kontsentraate.
- Hea veini saab veel vanadest moosidest-mahladest, ainult et need ei tohi hallitanud olla. 30-liitrise veiniämbri peale kulub 6–8 liitrit moosi.
Koduveinist huvitavat teada
VEINI OLEMUS.
Liigiliselt jagunevad koduveinid järgmiselt: naturaalne lauavein (kuiv ehk hapu vein; suhkrut 0,1% alkoholi 6%), poolmagus lauavein (suhkrut 8%, alkoholi 9-11%), dessertvein (magus, suhkrut kuni 12% alkoholi 14-15%).
Koduveini valmistamine ei ole eriti keeruline töö. Selle kordaminekuks tuleb eelkõige silmas pidada tooraine kvaliteeti, üldist puhtust nõude happe- ja maitsekindlust, veini õhuhapnikuga kokkupuutumatust ja temperatuurirežiimi.
VEINIMAHLA KOOSTISOSAD.
Nagu eespool mainitud, valmistatakse veini põhiliselt mahlast, mida värsked puuviljad või marjad sisaldavad 50-85%. Hea veini saamiseks peab tundma kasutatava mahla koostist, mis iga viljaliigi puhul on erinev. Sageli on erinev ka ühe viljaliigi eri partiide mahl. Mahla tähtsamateks koostisosadeks on suhkrud, happed, mineraalained, ekstraktained, maitse- ja aroomained ning värvained.
Suhkur. Suhkur on veini valmistamisel kõige tähtsam aine, sest käärimisel, mis toimub pärmseente tegevuse mõjul, tekib alkohol. Kaks kaaluosa suhkrut annab veinile ühe kaaluosa alkoholi. Kui näiteks veinimahl sisaldab 10% suhkrut, võib sellest saada veini, mis sisaldab 5% alkoholi. Praktiliselt võib koduveinis alkohol tõusta kuni 15%-ni, üle selle katkeb pärmseente eluvõime.
Alkohol ei ole veinis tähtis mitte ainult kui selle mõju- ja maitseaine, vaid ta täidab veinis ka konserveerivat ülesannet. Mida enam vein sisaldab alkoholi, seda vähem on karta tema riknemist.
Koos alkoholiga on veinis ka suhkur konserveeriv aine, sest 1% alkoholi või 6% suhkrut mõjuvad selles osas võrdselt. Et asendada 13%-lise alkoholisisalduse mõju, peaks veinis suhkrut olema 78%. Et teada saada, kas magus, suhkrut sisaldav vein võib veel käärima hakata, korrutatakse selle alkoholisisalduse protsendimäära 6-ga ja lisatakse sukrusisalduse protsendimäär juurde. Peab välja tulema 75-80, ehk keskmiselt 78. Kui veinis on näiteks 12% alkoholi ja 10% suhkrutsiis oleks nende konserveeriv mõju (6x12)+10=82. Selline vein ei hakka edaspidi enam käärima. Kui aga vein sisaldab näiteks 8% alkoholi ja 5% suhkrut (6x8)+5= 53, siis on karta, et temperatuuril üle 15 kraadi hakkab vein uuesti käärima. Selline vein vajab säilitamiseks eelnevat pastöriseerimist.
Suhkrusisalduse määramine. Veinimahlas oleva suhkru kindlaksmääramiseks kodusel teel võib kasutada vastavat areomeetrit (sahharomeeter). See töötab mahla erikaalu mõõtmise põhimõttel ja tugineb viimase kuivainesisaldusele. Mõõtmiseks valatakse 15 kraadine mahl klaassilindrisse, millesse areomeeter vabalt sisse mahub (joon.1). See asetatakse tasasele lauale ning lastakse areomeeter vabalt oma raskusega mahlasse vajuda. Kontrollimisel peab silma vaatejoon olema mahla pinnaga ühal tasapinnal. Siis märgitakse skaalal olev mahla nivooga ühtiv arv paberile. Õuna- ja pirnimahla kohta tehakse järgmine arvestus: koma järel olev arv jagatakse 5-ga ja saadud jagatisele liidetakse 1. Näiteks kui õunamahla erikaal on areomeetri järgi 1,040, siis sisaldab ta suhkrut 40/5+1 = 9%. Marjamahla ligikaudse suhkrusisalduse määramiseks jagatakse koma järel olev arv 4-ga ja saadud jagatisest lahutatakse 3 või 4. Näiteks kui karusmarjamahlal on sama erikaal siis sisaldab ta suhkrut: 40/4-3...4 = 7%...6%. Kui mahl on võrdses osas veega segatud, siis näitab aeromeeter 40 asemel 20 ning jagatisest võetakse maha 1 või 2 mille järgi see mahl sisaldab suhkrut ainult 4 kuni 3%.
Märkus: ma esialgu nii palju matemaatikat ei teinud. Võtsin tabelist keskmise ja tunde järgi surasin mahlale suhkrut juurde.
Happed. Igal veini valmistamiseks kasutataval puuvilja- või marjaliigil on happelise reaktsiooniga mahl. Seda põhjustavad mahlas leiduvad vabad orgaanilised happed ja nende soolad. Loomulikus mahlas on hape ainuke tegur, mis kaitseb seda mikroorganismide kahjuliku tegevuse eest, sest paljud mikroorganismid ei ole võimelised teatava happelisusega vedelas keskkonnas elama. Leidub ka selliseid mikroobe kes mõnesugustes tingimustes happelises keskkonnas paljunevad, nagu äädikhappebakterid. Need on veini suurimad vaenlased!
Hapete teiseks ülesandeks on veini maitse reguleerimine suhkru ja alkoholi vahel. Happelisuse määr ei tohi aga teatud piirist üle minna. Liiga suure happelisuse puhul on vein ebameeldivalt terav. Happevaene vein on aga maitselt nõrk ja haigestub kergesti. Koduveinis peetakse happelisuse alammääraks 0.6% ja ülemääraks 0.8%.
Mahlade puhul, mis sisaldavad hapet liiga vähe, on soovitav happelisust reguleerida mõne hapuma mahla lisamise teel. Marjamahlad sisaldavad hapet enam, neid tuleb eelnevalt veega lahjendada. Puuviljad ja marjad sisaldavad põhiliselt õun- ja sidrunhapet, viinamarjad viinhapet. Inimese maitse reageerib igale happele erinevalt. Nii tunduvad sidrunhapet sisaldavad marjamahlad palju hapumad kui samas kontsentratsioonis õunhapet sisaldavad mahlad. Seepärast ei saa ka veini valmistamisel igakord piirduda üksnes tiitritava happe määramisega mahlas, vaid abiks tuleb võttVEINIMAHLA TOORAINE. Lõunapoolsetes maades, kus viinamarjad kasvavad vabas looduses, valmistatakse veini põhiliselt nendest sest viinamarjamahl on niivõrd hea koostisega, et sobib veini valmistamiseks naturaalsel kujul. Meie oludes on kujunenud veini tooraineks aed- ja metsamarjad, puuviljad, rabarber samuti rosinad, mesi jms.
Veini tooraine kohta on vaja kõigepealt öelda seda, et kõik veini valmistamiseks kasutatavad viljad, marjad puuviljad ja köögivili (rabarber) peavad olema parajalt valminud. Puudulikult valminud viljades on palju happeid, kuid vähe suhkrut, värv- ja aroomaineid. Ülevalminud viljades leidub mainitud koostisainete lagunemisprodukte, mis kahjustavad veinimahla kvaliteeti.
Rabarber. Aastaajalises järjestuses on toorainetest esimesena veinivalmistajate käsutuses rabarber.
Värsked rabarberivarred lõigatakse väikseteks tükkideks ja pannakse koos vähese veega happekindlasse keedunõusse. Kuumutatakse kuni auru tekkimiseni, seejärel pressitakse. Kui mahl on saadud toorest rabarberist, kuumutatakse seda enne veiniks valmistamist 10-15 minutit happekindlas keedunõus 80 kraadises temperatuuris, sest muidu jääb veinile rohumaitse.
Rabarberimahl sobib veini valmistamiseks hästi ka koos happevaese õuna- või pirnimahlaga. Selleks võetakse rabarberimahla 3 osa ja õuna- või pirnimahla 7 osa.
Maasikad. Aedmaasikad sobivad niihästi laua- kui ka dessertveini valmistamiseks. Et maasikaid kasvatatakse meil senini suhteliselt vähe ja et nende mahl on hästi aroomi- ning ekstraktainerikas, siis kasutatakse seda põhiliselt teiste mahlade kvaliteedi parandamiseks. Nii võib teda 10-15% ulatuses juurde lisada rabarberimahlale, jõhvikamahlale, punasesõstramahlale jne. Maasikad sisaldavad rohkesti pektiinainet, sellepärast on otstarbekas lasta neid enne linnastustuda ja alles siis mahl välja pressida.
Punased sõstrad. Aedmarjadest on punased sõstrad koduveini valmistamisel esikohal, sest suure happelisuse tõttu saab nende mahla veega mitu korda lahjendada, mis muudab veini odavaks. Kuid tugeva lahjendamise tõttu vähenevad punasesõstramahlast saadud veinimahlas ka pärmseentele vajalikud toitained, seepärast tuleb neid juurde lisada ka ammooniumkloriidi või ammooniumfosfaadi näol 2g 10 liitri mahla kohta. Marjade töötlemisel ei ole neid vaja vabastada vartest mis on asjatu töö. Enne mahla väljapressimist on soovitav küll eelnev linnastustamine, sest punased sõstrad on pektiinirikkad marjad ja seepärast eraldub mahl nendest väga raskelt.
Märkus: tundub, et linnastustamine on mingi selline tegevus, mille tagajärjel mahl marjast kergemini välja tuleb. Käesoleva raamatu autor on meeldiv pragmaatik. Võimalikult odavalt ja võimalikult palju, nii on eesti viis.
Mustad sõstrad. Mustad sõstrad on väga aromaatsed ja happerikkad marjad, mistõttu neist saab väga head laua- ja dessertveini. Et mustad sõstrad on meie oludes marjadest kõige suurema C-vitamiini sisaldusega, siis peab muidugi kaaluma, kas toodelda neid veiniks või keediseks ja mahlaks, mis talvisel ajal on ühtlasi ka ravivahendeiks.
Veiniks töötlemisel kehtivad niisamasugused nõuded nagu punaste sõstarde puhul.
Valged sõstrad. Valgeid sõstraid peetakse meil kõige otsitavamaks veini tooraineks. Meeldiva maitse ja aroomi tõttu saab neist valmistada peene maitsega haput lauaveini, s.o. veini, millele pärast käärimist enam suhkrut ei lisata. Niisama hästi saab neist ka laua- ja dessertveini. Marjade töötlemine toimub analoogiliselt punaste sõstardega.
Karusmarjad. Karusmarjasorte on meil palju ja kõik nad sobivad veini valmistamiseks. Seejuures on aga eriti oluline, et marjad oleksid valminud, mitte pooltoored, mis on nõutav konserveerimisel.
Karusmarjavein kaldub sogaseks muutuma, seepärast on soovitav valmistada karusmarjadest ainult dessertveini, mis sisaldab rohkem alkoholi ja on seega mitmekordsele ümbervalamisele vastupidavam. Mahla paremaks eraldamiseks on soovitatav karusmarju eelnevalt linnastustada nagu sõstraidki.
Hapukirsid. Luuviljalistest on kõige paremaks veini tooraineks osutunud hapukirsid. Intensiivse värvuse, rikkaliku aroomi ja pikantse maitse tõttu saab neist kvaliteetset veinimahla, millest valmistatakse nii laua- kui ka dessertveini.
Marjade töötlemisel on soovitatav purustada ka umbes 10% luudest, mis suurendab veinis head kirsimaitset. Et kirsid sisaldavad rohkesti pektiinainet, tuleb neid enne mahla pressimist linnastustada.
Murakad. Murakatest saab meeldiva värvusega veini, kuid vähese happelisuse tõttu on velmistamisel nõutav suur täpsus. Üheks tähtsamaks nõudeks on ka see, et nopitavad marjad oleksid kohapeal hästi valminud. Tooreist, järelvalminud murakaist ei saa kuigi head veini. Mahla paremaks kättesaamiseks peaks ka neid eelnevalt linnastustama.
Mustikad. Mustikatest saadud veinimahl on küll värvirohke, mis annab meeldiva välimusega veini, kuid sealjuures on ta happevaene mis raskendab veini valmistamist. Tehnoloogia hoolika rakendamise puhul võib mustikatest saada väga hea maitsega kuiva suhkruta veini, mis meenutab viinamarjaveini. Mustikamahlas on vähe lämmastikaineid. Seepärast peab pärmseentele vajalike toitainete tagamiseks mahlale lisama ammoonium-kloriidi või ammooniumfosfaati (2g 10 liitri kohta).
Kibuvitsamarjad. Kibuvitsamarju, mis kasvavad metsikult, on senini vähe kogutud. On tõsi et nendest valmistatud vein on kõrge kvaliteediga, kuid enne marjade veiniks töötlemist tuelsk siiski kaaluda, kas ei peaks neist valmistama vitamiinirikast (C-vitamiin) keedist, mis on ravitoimega toode.
Kibuvitsamarjadest on mahla väga raske kätte saada, seepärast on eelnev linnastustamine ka nende puhul vajalik.
Pihlakad. Pihlakamarjad pakuvad veinivalmistajaile suurt huvi, sest nad kasvavad metsikult. Pihlakatest saab väga head mõrukat lauaveini, mis peale kõige muu on ka rikas C-vitamiini poolest. Marjade töötlemiseks vabastatakse nad varte küljest ja linnastustatakse. Kui külm on marju juba näpistanud, võib linnastustamine ka ära jääda.
Kreegid. Kreegid on saagirikas luuviljaline puuvili. Nad kasvavad poolmetsikult ja on seepärast veini valmistamiseks odavad. Hästi valminud viljadest saadud mahl on meeldiva värvusega, mis kandub edasi ka veinile. Kreegi on üldiselt happerikkad viljad. Peale sidrun- ja õunhappe sisaldavad nad ka palju parkainet. See jätabki kreeke süües suhu kuiva maitse ja mõjub soodsalt hapu lauaveini koostisele, mille valmistamisel kreegid on asendamatu tooraine.
Õunad. Kodusel veinivalmistamisel on õunad peamiseks tooraineks, sest võrreldes marjadega või teiste puuviljadega annavad õunad aedades suurima saagi. Õuntest saab valmistada kolme sorti veini: naturaalset või poolmagusat lauaveini ja dessertveini. Suurema veinikoguse valmistamisel väärib tähelepanu naturaalne lauavein, sest see valmib loomuliku suhkru baasil, mida õunad sisaldavad 8-13%. See naturaalne 4-6% lise alkoholisisaldusega vein on tervislik jook. Kui sellele juurde lisada gaseeritud vett, saab suvisel ajal väga hea karastusjoogi.
Vähese happesisalduse tõttu on õunaveinil kalduvus kergesti äädikaks muutuda. Seepärast peab veini valmistamisel olema väga ettevaatlik ja täpne. Erilist tähelepanu tuleb omistada puhtusele ja veini õhuga kokkupuutumise vältimisele.
Et õuntest on kodusel teel raske mahla kätte saada, tuleks nad viia lähemasse töötlemispunkti ja saadud mahl kohe veiniks töödelda.
Puuviljade ja marjade segud. Mitmesuguste puuviljade ja marjade segudest saab valmistada head ja omapärast veini, mis asjaarmastajatele sageli huvi pakub. Nii võib valmistada rabarberi-õunaveini, mustika-hapukirsi-punasesõstraveini punase-ja mustasõstraveini, karusmarja-õuna-rabarberiveini, punasesõstra-hapukirsi-vaarikaveini jne. Mitmest mahlaliigist veini valmistamisel tuleb vee ja suhkru lisamiseks kasutada iga mahlaliigi jaoks eraldi retsepti, alles siis need kokku valada ja koos käärida lasta. Ainult selliselt toimides saame soovitud maitsega veini. Kui üheaegselt kõiki viljaliike võtta pole, tuleb olemasolevat mahla nii kaua säilitada, kui on olemas kõik komponendid. Mahla vahepealne pastöriseerimine ei takista sellest veini valmistamist.
PRANA SAAMINE TOIDUST
Prana saamine toidust [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]
Räägime siin joogide teooriast prana ammutamisest toidust. See teooria kinnitab, et nii inimeste kui ka loomade toidus sisaldub teatud prana liik, mis on inimesele energia ja jõu alalhoidmiseks absoluutselt vajalik ning seda prana vormi omastatakse toidust keele, suuõõne ja hammaste närvide abil. Toidu närimine vabastab prana. Toiduosakesed peenendatakse närides väikesteks tükikesteks ja seejärel jõuab neis sisalduv prana prana-aatomitena keele, suuõõne ja hammaste närvidesse. Iga toiduaatom sisaldab suure hulga pranaosakesi ehk toiduenergiat, kusjuures need osakesed vabanevad toitu närides sülje mõnede koostisosade toimel. Kui prana on toidust vabanenud, antakse see edasi keele, suuõõne ja hammaste närvidele. See jõuab kiiresti keha ja luude juurde ning koguneb arvukatesse närvisüsteemi pranaladudesse. Sealt läheb see edasi kõigisse kehaosadesse. Prana aitab suurendada energia ja elujõu hulka kehas. Niisugune on see teooria üldjoontes.
Lugeja ehk imestab, et milleks on inimesel vaja saada prana veel ka toidust, kui seda on küllaldaselt hingatavas õhus. Ehk raiskab loodus asjata aega ja näeb vaeva, lastes inimesel toidust prana võtta. Seda pole raske selgitada. On olemas mitu erinevat prana vormi või avaldumist, millest igaüks on vajalik erinevaks otstarbeks. Õhu prana teeb ühte tööd, veest saadav teist, see aga, mida saadakse toidust, täidab kolmandat ülesannet.
Loodus tahab, et iga toidusuutäis oleks enne neelamist hästi läbi näritud ja korralikult süljega immutatud. Närimine on inimese loomulik harjumus, mida ta hakkas hooletusse jätma toidule esitatavate ebanormaalsete nõuete tõttu, need aga lõi tema tsiviliseeritud elukorraldus. Närimine on vajalik toidu peenestamiseks, et seda oleks lihtsam neelata, aga ka, et see sülje ja seedemahladega paremini läbi imbuks. Närimine põhjustab sülje eritumist. Sülg teeb seedimisel selle osa tööst, mida ei suuda teha ükski teine seedemahl. Küllusliku sülje poolt kergemaks muudetud seedimisprotsess ja söögiprana neelamine parandavad tunduvalt toitainete omastamist keha poolt.
Tavalise, normaalse inimese jaoks on närimine meeldiv tegevus. Seda näeme eriti laste ja loomade puhul. Loom mälub ja küllastab oma toitu süljega nähtava mõnuga, laps aga närib ja imeb kõike palju kauem kui täiskasvanu, aga teeb seda vaid seni, kui vanemad hakkavad talle lõpuks õpetama, "kuidas kombekalt käituda". Joogide teooria järgi on peale toidu maitse, mis meile söömise juures mõnu pakub, veel midagi niisugust, mis sunnib meid toitu suus hoidma, seda keelega pöörama, mäluma ja imema, seejärel aga täiesti pehmeks muutunud toidu endale märkamatult alla neelama. Kuni toidus on veel järgi kasvõi osake maitsest, on sellel ka toitvaid omadusi, sest seal on veel prana. Peale selle on ka mingi teine tunnetus, mis, kui õpime seda tajuma, paneb meid tundma rahuldust kauasest toidu suushoidmisest. See tunne kestab tegelikult seni, kui kogu prana on toidust välja imetud. Sellepärast hoiab joogi selle asemel, et toit kõhe alla neelata, seda kaua aega suus, lastes toidul sulada ja lahustuda. Seda tunnet võib tajuda igaüks, kusjuures nii toidu puhul, mis ei kujuta endast maitselt midagi erilist, kui ka delikatesside puhul, mida eriti hinnatakse.
Kirjeldada on seda tunnet peaaegu võimatu. Ainus, mida saab teha, on tuua mõni võrdlev näide.
Võib-olla on kellelgi tulnud viibida mõne magnetiliste võimetega inimese lähedal ja tajuda seletamatut tunnet, et ta saab sellelt inimeselt energiat ja elujõudu. Mõnel inimesel on organismis nii palju prana, et ta annab seda kogu aeg ka teistele teda ümbritsevatele inimestele edasi. Seetõttu armastavad inimesed viibida nende seltskonnas ja isegi lahkuvad nende juurest vastumeelselt. Mõnikord tundub, et neil isegi nagu poleks jõudu lahkuda.
See on üks näide. Teine näide on tunne, mida tajub inimene, kui ta on kellegi lähedal, keda ta armastab. Sel juhul toimub magnetismi (see on pranaga laetud mõte) vahetus. Armastatu huultelt saadud suudlus annab inimesele niisuguse magnetilise impulsi, et ta väriseb sageli pärast seda pealaest jalatallani.
Rahuldustunne, mida söömine meis tekitab, pärineb mitte ainult lihtsast maitseaistingute rahuldamisest, vaid peamiselt imelikust, omapärasest tundest, mida me tajume niisuguse magnetismi ehk toidus sisalduva prana neelamisel. See meenutab tunnet, millest räägiti kahes eelmises näites, kuigi seesugused näited võivad skeptilist inimest mõnikord ka muigama panna.
Normaalsele maitsele sobib kõige paremini toitev söök. Seejuures tuleb meeles pidada, et toiduprana leidub toidus võrdeliselt selle toidu toitvusega. See on veel üks näide looduse tarkusest.
Joogi sööb oma toitu aeglaselt, närides seda seni, kui ta tunneb seda suus, s.t. kuni see annab talle teatavat maitsetunnetust. Enamasti kestab see tunnetus kogu aeg, kui toit on suus, kuna loodus nõuab, et toit lahustuks aeglaselt ja seda ka neelataks aeglaselt. Joogi liigutab oma suud aeglaselt, hellitades toitu keelega. Ta vajutab hambad sellesse armastusega, mõistes, et need võtavad oma närvide, aga ka keele ja suuõõne närvide abil vastu toidupranat, täiendades organismi energiavarusid. Samal ajal teab joogi ka, et ta valmistab seda toitu ette seedimiseks, hankides nii kehale rakkude taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali.
See, kes järgib süües joogide eeskuju, suudab toidust palju rohkem toitaineid võtta kui tavaline inimene. Kui neelata vaid pooleldi läbimälutud ja süljega puudulikult läbiimmutatud toitu, läheb suur osa selle toiteväärtusest kaduma, sest toit läbib organismi kääriva ja mädaneva massina.
Joogi võtab toidust välja iga toitaineosakese ja koos sellega eraldub aatomitest ka kogu neis sisalduv prana.
Joogi hoiab toitu suus, mäludes seda aeglaselt ja korralikult seni, kui see peaaegu tahtmatult alla neelatakse. Ta tunneb prana neelamisest mõnu.
Igaüks võib seda proovida, võttes toitu suhu ja seejärel seda aeglaselt mäludes nii, et see sulaks suus nagu tükk suhkrut. Võtke näiteks tükk leiba ja hakake seda närima. Näib, nagu poleks teil üldse vaja seda neelata, nagu tavalise söömise juures seda teete. Leib kaob pikkamööda suust ära, muutudes algul pehmeks pudruks. Nii võib igaüks tükist leivast saada kaks korda rohkem toitaineid kui ta saaks, süües leivatüki ära nagu tavaliselt, ühekorraga.
Teise huvitava katse võib teha piimaga. Piim on vedelik ja seda pole muidugi vaja nagu tahket toitu peeneks närida. Siiski võib öelda, et ühekorraga ära joodud kruusil piimal ei ole pooltki sellest toiteväärtusest, kui seda on samal piimakogusel, mida juuakse aeglaselt, iga lonksu hetkeks suus hoides.
Joogil on küllalt aega, et oma toitu just nii süüa, aga läänemaailma töötavale inimesele on see tunduvalt keerulisem. Me ei oota, et kõik lugejad korraga muudaksid oma külgeharjunud söömiskombeid.
Aga oleme siiski veendunud, et kui keegi hakkab joogisid jäljendama, parandab ta sellega kindlasti oma toitumismaneere ja see kajastub positiivselt ka tema tervises. Peale selle oleme veendunud, et niisugune inimene tunneb süües toidust mõnu ja õpib armastusega sööma. Talle avaneb terve uus maitsete maailm ja ta tunneb söömisest palju rohkem mõnu kui enne, rääkimata sellest, et tema seedimine paraneb ja ta saab energiat juurde, sest omandab söödavast toidust rohkem toitaineid ja suurema koguse prana.
Igaüks, kes kannatab seedehäirete ja elujõu vähesuse tõttu, võib selles oma kogemuste põhjal veenduda, kui hakkab nii toituma.
Joogi on söömise juures tuntud oma tagasihoidlikkusega, aga ta mõistab sellest hoolimata väga hästi toitumise tähtsust ja vajalikkust ning muretseb regulaarselt oma kehale sellele vajalikku ehitusmaterjali. Joogide saladus on selles, et nad saavad minimaalsest toidukogusest kätte maksimaalse koguse toitaineid ja väikesest ainekogusest väga suure hulga prana.
Inimene peab alati meeles pidama, et tal on vaja saada toidust maksimaalne hulk prana, aga sellega koos ka toitaineid. Siis suudab ta elus palju rohkem korda saata.
