Vaata hoolega, mida ostukorvi paned!

Agnes Männiste, Kersti Eero
17.10.2009

Poes toitu korvi ladudes tasub hoolega uurida pakendil märgitud koostist, sest muidu võite saada viinerid, mis liha asemel koosnevad kamaraemulsioonist, kananahast ja mannast, või kirsimaitsega tarretise, mis pole tehtud mitte kirsi-, vaid hoopis mustasõstramahlast.
Liha asemel kamara-emulsioon ja manna
Pildil olevad viinerid sisaldavad loodetud liha asemel mehaaniliselt eraldatud linnulihamassi, kamaraemulsiooni, kananahku, mannat jne. Kuna Eesti Vabariigi määrused ei luba vorsti lihasisalduse arvestamisel mehaaniliselt konditustatud lihamassi, samuti südant, keelt, pealihaseid, randme- ega pöialiigeselihaseid ja saba vorstietiketil lihaks nimetada, on ka need viinerid seaduse silmis täiesti lihavabad. Samas on viineritega jokk, sest ükski seadus ei sätesta, kui palju peab keeduvorstis liha olema.
Segumahlajook või pakipesuvesi?
Seda, et mahlajoogid on palju lahjemad kui mahlad või nektarid, teab vist juba igaüks. Aga selle peale, et mõni mahlajook vaid 4% mahla sisaldab, annab ikka tulla. Rimi tellimusel toodetud Fruitlandi ACE segumahlajoogis on just nii palju mahla. Kas poleks ausam sellist jooki pigem pakipesuveeks nimetada? Kui varem pidi mahlajook vähemalt 10% mahla sisaldama, siis pärast ELi astumist see nõue enam ei kehti.
Kanasupis soola 70 korda rohkem kui kanaliha
Maggi selge kanasupp nuudlitega sisaldab kanalihapulbrit 0,2% ja Maxima tellimusel toodetud kanapuljongikuubikud Favorit kuivatatud linnuliha 0,01%. Soola on esimeses kuni 14%, seega sisaldab kanasupp 70 korda rohkem soola kui kanaliha.

Kaljamaitseline karastusjook
"KALI!" uhkustavad suured kirjad Linnuse kalja, 3 kopika kalja ja veel mitmel teisel säärasel pudelil. Lähemalt uurides selgub aga, et tegemist on hoopis kaljamaitseliste karastusjookidega, mis sisaldavad linnaseekstrakti, lõhna- ja maitseaineid, säilitusainet, happesuse regulaatorit ja magusaineid.
Marjad moodustavad moosist vaid kolmandiku
Kogenud moosikeetjal võib tekkida küsimus, mis on see 65%, millest Põltsamaa vaarikamoos peale marjade veel koosneb, sest 100 g moosi tegemiseks on kasutatud vaid 35 g marju. Koostist lugedes saab selgeks, et želeerivaid aineid ning tardaineid kodus moosi sisse keegi ei pane.
Koorene jogurt pole mitte koorejogurt
Maag Piimatööstuse jogurtitopsil seisab suurelt kirjas, et selles on koorene jogurt, kuid tegelikult pole see koorejogurt. "Pakendil kasutatav epiteet "koorene" kirjeldab eelkõige maitseomadusi," ütles Maag Piimatööstuse ASi turundusjuht Ruta Kallaspoolik.
Krabimaitselistel pulkadel pole krabiga just palju pistmist
Krabimaitselisi pulki valmistatakse mitte krabilihast, vaid surimist. See on valgest ookeanikalast spetsiifilise tehnoloogiaga tehtud hakkliha, millele on lisatud lõhe- või krevetimaitset. Krabiliha ei kasutata seetõttu, et see on kallis. Viciunai Baltic OÜ makrapulgad sisaldavad 36% surimit, lisaks leiab neist vett, tärklist, õli, soola, suhkrut, munavalget, mirinit, krabiaroomi ja -ekstrakti, lõhna- ja maitsetugevdit ja muud.
Salatikaste, hapukoore asendaja
Kui hapukoort tehakse koorest ja juuretisest, siis Rimi tellimusel toodetud salatikaste, mida pakil nimetatakse ka hapukoore asendajaks, tehakse pastöriseeritud kooritud piimast, taimsest rasvast, paksendist, koorelõhna- ja -maitseainest ning juuretisest.
Suhteliselt kalatud kalapulgad
Kalapulgad maitsevad küll lastele, aga vanematel on kindlasti üllatav teada, et ASi Paljassaare Kalatööstus kalapulgad Columbus sisaldavad kala vaid 22%, ülejäänu moodustavad jahu, õli, vesi, hernekiud, tärklis, sool, pärm, lõhna- ja maitsetugevdi, glükoos, sinepiseemned jt maitseained. Hinnalt küll soodsad, kuid suhteliselt kalatud.
Kodune hakklihasegu pole kodune hakkliha, vaid lihavalmistis
Kui kodune hakkliha koosneb sea- ja veiselihast, sisaldades alla 1% soola, siis Maksi&Mooritsa kodune hakklihasegu Peremehe sisaldab vaid 60% ja Rakvere Lihakombinaadi kodune hakklihasegu Perenaise 65% liha. Ülejäänu moodustavad vesi, seapekk, sojavalk, säilitusaine jne. Seaduse silmis pole hakklihasegu mitte hakkliha, vaid lihavalmistis, ja tarbijakaitseameti kinnitusel eksitab nimetus "kodune hakklihasegu" tarbijat, sest see ei ole üldtuntud kodune hakkliha (sealiha 50% + veiseliha 50%).
Süldis liha vaid viiendik
Seadused ei reguleeri ka sültide kohustuslikku lihasisaldust, nii et iga tootja otsustab ise, kui heldelt ta lihaga ringi käib. Eriti säästlikult on üritanud läbi ajada AS Maag Lihatööstus, kelle VOT! süldis on liha vaid 20%.
Juustulaadne (taimerasva)toode
Kel pole aega kaupluses pakendeid uurida, võibki kogemata juustu asemel korvi pista juustulaadse toote. Estoveri esindaja sõnul Põltsamaa Meierei enam juustulaadset toodet ei valmista. Ka ei leidnud Õhtuleht oma poeretkel ühtki kodumaist juustulaadset toodet, küll aga sattus Maximas meile näppu Optima Linija piimast, taimerasvast, keedusoolast ja rasvast tehtud juustutoode.
Kas suurem tomatisisaldus teeb ketšupi paremaks?
Kui tuntud telereklaam kinnitas, et 1 kg ketšupi valmistamiseks kulub 2 kg tomateid, siis pildil olevad Rimi tellimusel valminud Gardneri tomatiketšup ja Nr 1 tomatiketšup sisaldavad tomatipastat vaid 9%. Põhiosa sellest punasest ollusest moodustavad suhkur, tärklis, õli, sool, stabilisaatorid jne. Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuhi Evelin Mägioja sõnul ei sätesta seadused, kui palju tomatipüreed peab ketšupis olema. "Öelda, kas suurem tomatisisaldus teeb ketšupi paremaks, on subjektiivne," eelistas Mägioja selle tarbija otsustada jätta.
Segadust tekitavalt sarnased
Milles on kahe jäätise põhiline erinevus? Vale, mitte kirsi-brändimaitselises kastmes, vaid sõnades "jäätis" ja "koorejäätis". Kui koorejäätis on tehtud rõõsast koorest, siis karamellijäätis taimsest rasvast (osaliselt hüdrogeenitud) ning vadaku- ja lõssipulbrist. Midagi on neis ka ühtmoodi – kõige rohkem on nimelt mõlemas vett.
Taimerasvast ja petipulbrist kohvikooreasendaja
Mumuu kohvikooreasendajat Kohvi Peale valmistab Tere AS pastöriseeritud rasvata piimast, taimsest rasvast, petipulbrist, emulgaator rasvhapete mono- ja diglütseriidist ja naatriumfosfaadist ning koorelõhna- ja -maitseainest.
Kirsimaitse annavad siirupile E-d
Kui siirupipudelil on kiri, et selles on kirsimaitsega jook, siis eeldaks, et siirupis leidub ka kirsimahla. Ent Leedus tehtud Rasa siirupis seda pole, selle asemel on glükoosi-fruktoosisiirup, vesi, toiduvärvid, lõhnaained, magus- ja säilitusaine.
Mustasõstramahlast kirsimaitsega tarretis
Kes Maag Piimatööstuse toodetud Jänksi tarretiselt imepisikeses kirjas oleva koostise välja suudab lugeda, leiab üllatusena, et kirsimaitsega tarretis ei sisalda mitte kirsi-, vaid hoopis mustasõstramahla.

---

Fluoriit

Fluoriit on alumiiniumitööstuse kõrvalsaadus ning selle joogivette lisamise salakaval idee pärineb Ühendriikidest Melloni perekonnalt, kes juhib alumiiniumikartelli ALCOA. Nende tööstusest pärit fluoriühendid saastasid jõgesid, ojasid, maid, loomi ja kalu. Alumiiniumitööstusel tuli neist vabanemiseks kasutada suuri summasid, kuni Melloni perekond tekitas olukorra, kus mürgistest saadustest kujunes välja määratu suure sissetuleku allikas ning „inimeste abistamise vahend“. Nüüd müüvad Mellonid seda kemikaali joogivette ja hambapastasse lisamiseks ja teenivad sellelt kahesaja kordset kasumit.

Tervislikult toitujad söövad 9000 aasta vanust nisu‏

Antiikajal Mesopotaamias kasvatama hakatud speltanisu on tervislikult toitujate seas nii populaarne, et Jõgeva sordiinstituut korraldas selle kasvatamiseks katse.
"Spelta on soojendav, rasvane, väärtuslik, pehmem kui kõik teised viljad. Kes teda sööb, saab õige liha ja vere, ta teeb inimese hinge kirkaks ja annab rõõmsa meele.”
Nii lõpetas eelmisel nädalal agronoomide aastakonverentsil oma ettekande speltakatsetega tegelnud teadur Reine Koppel. Ta tsiteeris 900 aasta eest elanud Hildegard von Bingenit, loodusraviga tegelnud sakslannat. Tema pärandi baasil tehtud Hildegardi instituudis ja Hildegardi seltsides on spelta ehk okasnisu aastakümneid au sees hoitud ja selle omadusi uuritud.
Esimene peotäis toodi taskus Saksamaalt
Speltanisu tõi Saksamaalt Eestisse Läänemaal Ridala vallas 250 hektaril mahepõllundust viljeleva Lauri-Jaani talu perepoeg Margo Mansberg.
“Kui olin Saksamaal praktikal, tõin seda nisu huvi pärast taskus kaasa, et vanemad kasvatada prooviksid. 1995. aastal tegime esimese külvi,” räägib Margo. Esimene põld oli 2 ruutmeetrit, praegu kasvatatakse talus speltat 30 hektaril. “Mõni aasta sai käidud maaema messil müümas, sealt tekkis klientuur. Nüüd turustame ühistu Eesti Mahe kaudu, mahepoodides ja kodunt.”
Lauri-Jaani talu perenaine Maie Mansberg kinnitab oma kogemustest, et speltajahu sobib sepiku, küpsiste, makaronide, kuklite, pannkookide, vahvlite, tortide valmistamiseks. Nende pere sööb aga kõige rohkem speltahelvestest keedetud putru.
Speltanisu sobib kasvatada mahetootjatel. Jõgeva instituudi katsed kinnitasid, et spelta on tavalisest nisust vähenõudlikum. Tavanisuga võrreldes on speltal sügavam juurestik. Ta on külma-ja põuakindlam, haiguskindlam, kasvab igasugustel muldadel, annab stabiilsema saagi ega nõua eriti väetamist.
Speltaseeme külvatakse koos sõkaldega. Kasvuaeg on taliviljal pikk – 330 päeva, hektarisaak
2–3,5 tonni. Talispeltat on kaks tunnustatud sorti – ‘Frankenkorn’ ja ‘Obergrumer Rotkorn’. Suvi-speltal tunnustatud sorte pole.
Kõige suurem kunst on terad kestast kätte saada. Ajalooliselt on sõkalde eemaldamiseks kasutatatud kiviveskit, praegu toodetakse spetsiaalseid speltakoorijaid. Eestis on sellised vähe ja üks neist on Lauri-Jaani talus. “Algul proovisime igat moodi, aga ei õnnestunud. Siis tellisime Saksamaalt speltakoorija ning nüüd probleemi pole,” kinnitab Avo Mansberg.
Kas spelta on imerohi?
Spelta teras on ained jagunenud tera ulatuses ühtlasemalt kui nisus. Seepärast on valge, kooritud teradest tehtud speltajahu täisterajahu omadustega ja seda tuleks küpsetisteks kasutada täistera-retseptide kohaselt.
Spelta kleepvalgu omadused on siiski kehvemad, sai kerkib vähem, küpsetis saab struktuurilt ebaühtlasem ja on sobivam lameleibadeks, karaskiks, sepikuks, kiirküpsetisteks – krõbeda kooriku ja tiheda sisuga.
Toiteväärtus on tal suurem kui tavanisul. Jõgeva sordiinstituudi teadurite Reine Koppeli ja Anne Ingveri tehtud katsed kinnitavad, et spelta sisaldab rohkem B-grupi vitamiine, 18% rohkem proteiini ja rasva.
Speltanisus on ka palju kiudaineid, aminohappeid ja rasvhappeid.
Kaloreid seevastu annab ta tavalisest nisust vähem. Speltanisus sisalduv tärklis on hea seeduvusega, spelta “töötlemine” on organismile kergem.
Hildegardi instituudi uurimistöödes on spelta abil häid tulemusi saadud suhkruhaigete ravis, mao- ja soolepõletike puhul, närvisüsteemi tugevdamisel, keskendumisvõime taastamisel, vereloomes, immuunsüsteemi tugevdamisel.
Samuti ka reumaatiliste haiguste puhul, krooniliste haiguste ravis, ainevahetushaiguste ja ülekaalulisuse puhul. Tal olevat isegi depressioonivastaseid omadusi.
Lisaks headele ravi- ja toitumisomadustele saab speltanisu mittesöödavat osa – sõklaid – kasutada patjades ja madratsites.
Padi on tänu kohevusele üsna püsiv ja hästi õhustatud. See pakub head tuge peale, kaelale ja õlgadele igas magamisasendis ning lihased saavad hästi lõdvestuda.

---

Kommentaar
Mai Maser, toitumisteadlane
Speltanisu peetakse maitseomadustelt ja toiteväärtuselt tavanisust paremaks. See on tingitud valgu omadusest. Nisutera endospermis on peamised valgud gliadiin ja gluteen, kusjuures speltanisul on gliadiini rohkem ja gluteeni vähem kui tavanisus. Siiski ei sobi speltanisu gluteenitalumatuse korral.
Speltanisu peetakse ka valgu- ja rasvarikkamaks. Näiteks hariliku nisu valgusisalduseks loetakse 13,6%, speltanisul võib see olla kuni 17%.
Nisus on vähe aminohappeid, aga arvatakse, et speltast saab organism seda paremini kätte.
Vitamiinide sisalduses ei ole nisusortide vahel suuri erinevusi. Mineraalaineid on speltanisus küll rohkem.
Alternatiivmeditsiinis tunnustatud spelta raviomadused on seletatavad tema suure kiudainete sisaldusega. Speltanisu teral on kest tugevamini tuuma küljes kinni ja töötlemisel võib selle osakesi rohkem jahusse jääda. Igasugused kliid korrastavad seedetegevust, ennetavad jämesoolekasvajaid, alandavad kolesteroolitaset.
Speltanisu võiks kuuluda igapäevase mitmekülgse menüü koostisse.

---

Naine, kes avastas spelta
Hildegard von Bingen (1098 – 17. september 1179) oli saksa usutegelane, kirjanik ja helilooja. Teda on kutsutud ka Reini sibülliks.
Hildegard von Bingenit võib pidada üheks keskaja märkimisväärsemaks naiseks. Ajal kui väga vähesed naised sõna võtsid, andis ta välja põhjapanevaid teoloogilisi kirjutisi. Väga väheseid naisi koheldi austusega, kuid tema oli konsultandiks piiskoppidele, paavstidele ning kuningatele. Tuntud oli ta ka kui taimedega ravija ning eluslooduse uurija.
Lapseeas oli tal kehv tervis ning suure osa ajast veetis ta üksi, mistõttu tema sisemaailm oli väga eriline. Ta kirjeldab, et kuni 15. eluaastani nägi ta väga palju nägemusi. Kuna teised ei kogenud sama, surus ta selle ande endas kauaks alla.
Sügavalt usklikud vanemad olid tõotanud oma kümnenda lapse pühendada jumalale ning kaheksa-aastaselt läks Hildegard vanemate käsul kloostrisse, kus ta õppis lugemist ning kirjutamist nunn Jutta käe all. 18aastaselt ühines ta benediktlaste orduga. Hiljem sai ta kloostri abtissiks.
Kui Hildegard oli 40aastane, hakati tema nägemusi kirja panema ning nii piiskop kui paavst tunnistasid need jumalast lähtuvaiks. Hildegard püüdis neid ka üles joonistada ning tõlgendada.
Tema kuulsus hakkas kasvama ja paljud voorisid üle kogu Saksamaa ning Gallia tema juurde nõu ja abi saama.
Hildegardilt on säilinud rohkem kui sada kirja imperaatoritele, paavstidele, piiskoppidele, nunnadele ja aadelkonnale. Ta kirjutas 72 laulu ning need on tänapäeval täiesti lauldavad, kuna muusikakirjutus oli just natuke enne teda välja kujunenud.
Kuulsalt naisprohvetilt on jäänud ka 70 luuletust ja üheksa raamatut, kaks neist meditsiinist ja loodusravimitest. Huvitaval kombel on tema tööd tänapäeval väga populaarsed feminismi, new age’i- ja ökoloogiahuviliste seas.
XVI sajandil nimetati ta pühakuks, kelle päeva tähistatakse 17. septembril.
Allikas: Internet

Milleks meile seleen?‏

Seleeni ei tohi organismis olla liiga vähe ega ka
liiga palju.
Seleeni (Se) on juba pikka aega uuritud. Uurimiste algjärgus, 1930. aastatel, arvati seleen toksiliste mikroelementide hulka – isegi arseenist mürgisemaks. Järsk kannapööre tehti 1959. aastal, kui tõdeti, et seleen on tähtis immuunsüsteemi komponent. Enne seda oli leitud Se häid omadusi loomkatsetes.
Praeguseks on teada, et seleen on organismi jaoks hädavajalik mineraalaine. Erinevate ühendite koosseisus omab see organismis mitmesuguseid toimeid: ennetavat, kaitsvat, stimuleerivat või reguleerivat.
Dotsent Ursel Soomets Tartu Ülikooli Biokeemia Instituudist oskab seleenist rääkida kirglikult. Tema sõnul on seleen essentsiaalne mikrobioelement, mille peamised orgaanilised vormid on selenotsüsteiin ja selenometioniin, anorgaanilised vormid aga seleniidid, selenitid ja selenaadid.
Üks mis kindel – inimorganism kogu seda väärtuslikku ainet ise sünteesida ei oska, vaid peab selle saama toiduga.
Mida seleen head teeb
Seleeni antioksüdantsus väljendub teda sisaldavate ensüümide toime kaudu. Need kaitsevad organismi oksüdatiivset stressi põhjustavate osakeste eest ehk teisisõnu vabade radikaalide tekitatavate kahjustuste eest. Vabade radikaalide rohkus nõrgendab immuunsüsteemi ning põhjustab enneaegset vananemist. Seleeni kogusest organismis sõltub, kas viirushaiguste perioodil üldse haigestume ning kui raskelt haigust läbi põeme.

Samuti kaitseb seleen raskmetallide toksilisuse eest, osaleb türoidhormoonide metabolismis, reproduktsioonimehhanismides jne.
Seleeni leidub kõige rohkem maksas, neerudes, spermatosoidides, lihastes.
Sedamööda, kui põhjalikult on seleeni uuritud, on selle vajaliku koguse numbrit aina tõstetud. Räägitakse seleeni päevasest ohutu koguse ülempiirist 0,200 mg, aga ka juba 0,400-st. “Mehed vajavad seleeni rohkem kui naised,” teab Ursel Soomets. “Sest nad kaotavad seda koos spermaga.”
Peamised seleeni allikad on õllepärm (nn elavas õlles), kalad, krevetid, krabid, tailiha, piimaproduktid, teravili, sibul, küüslauk. Samuti roheline salat ja kapsas.
Seleeni defitsiidi sümptomid on närvikoerakkude pigmenteerumine (vaimne alaareng, nägemisvõime vähenemine), kardiomüopaatia (Keshani tõbi), lihaste valulisus ja nõrkus, hüpotüroidism, isutus.
Seleeni liigtarbimisele võivad viidata dermatiit, seedetrakti distress, palavik, selenoos (juuste, küünte, hammaste väljalangemine), kaaries, letargia, halvatus, seljaajupõletik. Üledoosist annab märku suust erituv küüslaugulõhn.
Seleeni liig või puudus on otseselt seotud pinnasega, kus kasvavad taimed, mida sööme. “Näiteks vulkaanilistes kivimites on palju seleeni sisaldavaid ühendeid,” teab Ursel Soomets. “Nende peal kasvavad taimed on lihavad ja isuäratavad. Ometi on nende taimede pidev ning suurtes kogustes söömine loomadele, samuti inimestele toksiline. Selle poolest on kurikuulus Colorado platoo nn Roheline org.”
Mitmed uuringud on näidanud, et seleen mõjutab eluiga ning kaitseb vähi eest. Kus pinnase seleenisisaldus on suurem, esineb vähki vähem. Teisegi raske – HIV-1 viiruse kandjatel – on leitud seleeni puudust, samuti meestel eesnäärme vähi puhul. Veel mõjutab seleeni puudus südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, kilpnäärme alatalitlust ja meeste viljatust. Madalat seleenitaset on leitud ka reumatoidartriiti põdevatel haigetel.
Kõigi nende kurjade haiguste eest kaitseb Se ennetusperioodil. Mõningatel juhtudel, nagu keemiaravi korral, ei tohi seleeni lisaks tarbida, sest see annab vähirakule hoopis elujõudu juurde.
Eestlaste veres vähe seleeni
Ühtki vitamiini ega mineraalainet ei ole mõtet toidulisandina huupi manustada. Pealegi toob seleeni liig kaasa raskeid tagajärgi. Seepärast on riigi asi kõigepealt uurida, kas elanikkonnal tervikuna on seleeni liig või puudus. Seejärel on vaja Se tase kindlaks teha iga inimese veres eraldi. Paraku on seleeni uuringud aeganõudvad ja kallid.
Eestis on seleeniuuringuid siiski tehtud, viimati aastatel 2006–2008. Selle käigus uuriti 392 Tallinna, Pärnu- ja Järvamaa, Põlva- ning Raplamaa elanikku. Uurimisgruppi kuulusid Riin Lanno Merelahe Perearstikeskusest, Anu Viitak Tallinna Tehnikaülikoolist ning Quattromed HTI Laborid OÜ. Uuringut toetas Taani ravimite ja toidulisandite tootja Pharma Nord.
Uuringu tulemusel selgus, et Eesti elanike veres on seleeni keskmiselt 65 mikrogrammi liitri kohta (μg/l). Vajalikuks peetakse aga 80–120 μg/l. Vaid 15%-l uuritutest oli seleeni tase normis, st kõrgem kui 80 μg/l.
Keskmisest veelgi vähem seleeni on veres suitsetajatel, üle 70-aastastel ning südame-veresoonkonna haiguste põdejatel.
Et Eesti muld on seleenivaene, ei saa me taimedest vajalikku kogust seleeni. Soomes tuldi samale järeldusele paarkümmend aastat tagasi, seal hakati 1980ndatel seleeni lisama põlluväetistele. Samalaadse otsuse Eesti kohta saab teha vaid riik.
Seleeni sisaldus mõningates toiduainetes, μg/kg

Toiduaine	Eesti	Muud maad
Teravili/teraviljatooted
Eesti rukkijahu Kalew	8	Soome rukis 80–120
Veski Mati mitmeviljajahu	50	Soome kaer 120–180
		Soome oder 80–140
Suvinisu, Jõgeva SJ	30	Soome 20–70
Talinisu, Jõgeva SJ	10	Soome 60–100
Köögiviljad/marjad
Kartul ‘Arielle’, ‘Ants’	5–6	Soome 20–60
Porgand (Kadarbiku)	8	Hispaania 20
		Kreeka 11–16
Küüslauk (tavaline, Tartu)	6–10
Küüslauk (väetatud, Tartu)	60–100	Euroopa riigid 30–780
Sibul (tavaline, Tartu)	4–10	Soome 30–80
Sibul (väetatud, Tartu)	100–300
Sibul (Poola)	30	Euroopa riigid 7–30 (väetamata)
Sibul (Peipsi äärest)	14
Värske kapsas	15	Hispaania 60–75
Värsked metsamarjad (mustikas, pohl)	<>
Piim/piimatooted
Alma piim (Valio)	6–9	Soome 8–20
Ökojogurt (Saidafarm)	6	Euroopa riigid 3–30
		Kreeka 10–40
Alma jogurt (Valio)	9
Jogurt Mumuu, Meloodia (Tere)	11
Liha/lihatooted
Maksapasteet (Selver)	70	Soome loomamaks 300
Sealiha	90	Soome loomaliha 200–400
		Soome sealiha 200–400
Kanaliha (Tallegg)	50	Kreeka 60–80
Allikas: Anu Viitak, TTÜ Keemiainstituut

Teeseene hooldus.

Õpetus sellest kuidas T-seent kasvatada.


1. T-seenele sobib elamiseks 3 liitrine klaaspurk.

2. Seen elab tee sees, lamem pool üleval- ehk narmendavam pool allapool.

3. Vajaliku teekoguse saamiseks supilusika täis teepuru ja klaas suhkrut. Mahajahtunud tee kallata seene peale.

Alternatiivne toitetee retsept: kolmeliitrise purgi kohta kaks kotikest teed ja suhkrut nõnda palju, et oleks nagu väga magus tee.

4. T-seent hoida vaikses soojas kohas, eemal otsesest valgusest. Seen hingab!

5. Nädala või poole pärast on kihisev ja kerges kraadis jook valmis. Kui joogil põhi peal, keeta seenele uus tee.

6. Kui purki on tekkinud pruunikat saasta siis järgmise täitmise ajal võiks seene ja purgi üle loputada

7. T-seen kasvatab uusi kihte. Ülemised kihid on nooremad. Seene paras paksus on näpu paksus.

8. Kahe purgiga opereerides on pidev jook laual.


Hea tava on pärast seene söötmist talle pisut suhkrut peale siputada.

Informatsiooniks: Seenes võib elada ilma täiendava söötmiseta-tarvitamiseta kaua, ainult et vedelik läheb äädikaks kätte. Peaks see aga juhtuma, sobib äädikaks läinud vedelik hästi ära kasutada jalgade leotamiseks. Teeseene vedelik nimelt hävitab jalaseene. Ja polegi arsti retsepti vaja!


Heal lapsel üsna mitu nime: teeseen, t-seen, Kombucha Tea, Manchurian Tea, Mo-Gu, Fungojapon, Fungus japonicus, tea fungus, Fungojapon Kombucha, Indo Japanese tea fungus ja veel umbes sada nime.

Vee puhastamine‏

Destilleeritud vee kohta on olemas erinevaid arusaamu. Selline vesi ei sisalda mineraalaineid, mida organism peaks saama vaid hoopis aitab kaasa mineraalainete väljaviimisele organismist.
Parim moodus struktureeritud ja puhastatud vee saamiseks kodustes tingimustes
on külmutamine: Aseta kastrul puualusele, et külmumine toimuks ka põhjast. Kaane asemel pane samuti puust kate. Hoia vett külmikus kuni see on jäätunud 2/3 kastruli ulatuses (3l veeanuma puhul 1 ööpäev). Kastrulit külmikust välja võttes veendu, et äärtes on kristallpuhas vesi ja keskel sodi. Viimane tuleb eemaldada noaga või uhtuda välja keeva veega. Puhas jää sulata ja kasuta tee, kohvi või supi valmistamiseks. Maitse on võrratu! Sellisel viisil valmistatud vee joomine on tõhus vahend vähihaiguste ennetamiseks. Jääle omane vee struktuur säilib sulatatuna kuni 10 tundi. Hiljem kaotab vesi jääle omase molekulaarstruktuuri ent kiirendab just seetõttu ainevahetust.

Koduvein käärima

Vivika Veski
13. september 2009 09:24

Foto: Sven Arbet

Ka koduveini valmistamiseks läheb vaja õigeid vahendeid. Ja muidugi head toorainet, kuid selleks kõlbab ka mahlapressi jääk, värsketest marjadest-õuntest rääkimata.

Toanurgas mulksub salapäraselt kõhukas pudel, sees kollakas vedelik, suudme küljes kõver toru. Käimas on kodune veinitegu. Kas sealt väljub ükskord vein, äädikas või midagi vahepealset, sõltub veinimeistri oskustest, kuid vähemalt sama palju juhusest – sellest, millised pärmiseened sadade konkurentide seas võimule pääsevad. Midagi sellist mäletavad paljud mitte veel väga kaugest minevikust.
Tänapäeval käib asi üsna samamoodi, kuid hoolas veinikääritaja võib olla kindel, et märjuke tuleb korralik. Moodsad abivahendid on töö lihtsamaks ja protsessi algusest lõpuni kontrollitavaks muutnud. Hea koduvein suudab võistelda ka Prantsusmaa veinimõisate parima toodanguga, ütleb kümneaastase kogemusega veinivalmistaja Ülle Otsus.
Ülle sõnul valmistatakse Prantsusmaal veini sama tehnoloogia järgi, millega tema seda kodus teeb. Selles veendus ta sinna ettevõetud õppereisi käigus. Arvas eelnevalt, et näeb “imeasja”, kuid tegelikult oli kõik tuttav, ainult kogused suuremad.
Muidugi kasutatakse seal veini valmistamiseks põhiliselt viinamarju. Meil saab jälle parima märjukese koduaia saadustest. Näiteks mustadest sõstardest. “Prantsusmaal on mustasõstravein eksklusiivne,” märgib Ülle Otsus oma lemmiku kohta.
Või võililledest. Oma Lagedi koduaiast nopitud õitest sai Ülle imehõrgu, puhta ja kerge maitsega rüüpe.
Õunaküllastel aastatel nagu tänavu on loomulikult teretulnud iga võimalus suvemaitse pudelisse püüda.
Marjad-õunad puruks
Koduseks veiniteoks (tegelikult ka õlle ja mõne kangema napsu koduseks valmistamiseks) vajalikke vahendeid toob Eestisse Ülle ja tema abikaasa Kaido ettevõte Varlek Kodujoogid. Veinivarustust kasutavad nad ise ja soovitavad ka teistele.
Kõige silmatorkavam element on
30-liitrine plastmassist kääritamisämber – klaasist koduveinipudeli moodsam kehastus. Kergem puhastada ning koguste arvestamiseks on mõõdud peal.
Kui Ülle hakkab sellega mustasõstraveini valmistama, paneb ta nõusse 4 kg purustatud sõstraid ja 2 kg suhkrut, peale valab 5 liitrit keeva vett.
Miks tuleb marjad purustada? Koore all on peidus kõige paremad maitseomadused, need on vaja kätte saada, selgitab Ülle. Marju võib purustada pudrunuia või mikseriga, õuntele piisab tükeldamisest.
Suunatud käärimine
Kui Ülle on marjadele ja suhkrule valanud keeva vee, laseb ta segul jahtuda 25 kraadini.
Siis kallab juurde 12 liitrit vett, lisab pärmi toiteaine, ensüümi ja poole veinipärmist ning vein hakkabki käärima. Loetletud ained leiab veinivalmistaja spetsiaalsest retseptipakikesest, kus on juures ka õpetus.
Miks on vaja pärmi? Ülle selgitusel leidub ühes marjaportsus või mahlas sadu erinevaid seeni, kui võimule pääseb halb, läheb vein äädikaks. Veinipärmi mõjul tekib n-ö suunatud käärimine.
Viie päeva pärast võtab Ülle sifoonvooliku abil vedeliku käärimissegust välja ja puhastab anuma. Ta kallab kogu vedeliku tünni tagasi, lisab kuni 25 liitrit sooja vett (segu temperatuur peab olema kogu aeg 25 kraadi) ja sulatab juurde veel 2 kg suhkrut ning paneb ülejäänud pärmi. Siis jätab veini 3 nädalaks kuni kuuks ajaks mulksuma.
Kristallselge rüübe
Kui mulksumine on lõppenud, tuleb appi riistapuu, mille nimi on hüdromeeter. See näeb välja nagu suur kraadiklaas, kuid ülesanne on mõõta suhkrusisaldust. Hüdromeetril on pluss- ja miinusosa. Käärimise eel näitab hüdromeeter pluss 70 kuni pluss 80. Pärast käärimist peab näit olema nullis või isegi veidi alla selle. Kuni pluss 5 võib ka veel olla, täpsustab Ülle.
Kui hüdromeeter kinnitab, et vein on käärinud, tuleb see nõristada vooliku abil teise anumasse. Siis loputada ämbri põhi ära ja kallata märjuke tagasi.
Seejärel on aeg lisada nn pärmi-stopp, et vein uuesti käärima ei läheks. Stopp settib hiljem põhja.
Kui stopp lisatud, loksutab Ülle ämbrit, hoides näppu kaanes oleval õhutusaugul seda sealt sageli lahti lastes – et väljuks süsihappegaas.
Nüüd võib lisada selgitusained. Neid on kaks – želatiin ja sootaimede hape (leidub pohlades-jõhvikates), mõlema järel jälle loksutada.
Kui see tehtud, jääb märjuke jahedasse kohta seisma. Nädala pärast on vaja vein kurnata ning tulemuseks on kristallselge rüübe.
Maitse järgi suhkrut
Nüüd võib oma maitse järgi lisada suhkrut. Kõik veinid käärivad nimelt reeglina kuivaks (hapuks) veiniks, kes soovib aga magusamat, peab selle ise valmis tempima.
Nõnda saab ühest veinist valmistada soovi korral nii haput, poolmagusat kui ka dessertveini.
Ülle kallab kaheliitrise kannu sisse portsu veini ja hakkab sinna suhkrut lisama, kuni tundub, et maitse on paras. Siis mõõdab hüdromeetriga üle ning teeb terve koguse sama magusa. Talle meeldib vein, mille puhul hüdromeeter näitab pluss kümmet – siis pole liiga hapu ega ka väga magus, vaid just paras. Suhkrut võib lisada juhul, kui on kasutatud pärmistoppi – muidu läheb vein uuesti käärima.
Veini kangus oleneb suhkru hulgast, mis enne käärima panekut lisatud, sest just suhkur on see, mis alkoholiks käärib. Eelnimetatud kogustega valmib umbes 11-kraadine mustasõstravein.
Nüüd villida vein pudelitesse (see tähendab vooliku abil nõristamist, selgitab Ülle) ja sulgeda pudelid korgist korkidega. Viimast tööd aitab teha korkimisaparaat.
Õhuruumi tuleb pudelisse jätta vähe. Pudeleid on hea hoida külili, siis vein hingab läbi korgi.
Veinile mõjub hästi, kui lasta tal veel vähemalt kolm kuud pudelites seista, enne kui klaasidesse valate ja nautima asute.
Mida koduveini valmistaja vajab
- 25–30-liitrine käärimisnõu (plastist või klaasist). Klaasist nõu võib kergesti temperatuuride kõikumise või mõne juhusliku löögi tõttu puruneda. Plastist anumat on hõlbus puhastada ja sellesse erinevate ainete lisamine lihtsam.
- Desinfitseeriv puhastusaine. Kasutada nõudepesumasina jaoks mõeldud pulbrit, mitte tavalist nõudepesuvahendit. Puhastage anum ja kõik muud tarvikud, mida on vaja veini valmistamise juures (ärge unustage veinipudeleid!).
- Kääritamistoru ehk mulksutaja panna kääritamisnõu peale, et süsihappegaas pääseks käärimisel välja ja välisõhk ei pääseks sisse.
- Kummikork või kummitihend, mille abil kääritustoru kinnitada pudeli või plastnõu kaane külge.
- Hüdromeeter ehk suhkrusisalduse mõõtja. Sellega saab kontrollida, kas käärimine on lõppenud ning kui magus on rüübe.
- Korgist korgid, millega sulgeda villitud veini pudelid.
- Korgipanija korkide surumiseks pudelisuusse.
- Voolik (sifoon-), et panna vein ühest anumast teise.
- Retseptipakk: veinipärm, toiteaine, pärmistopp, selgitusained.
Kokku läheb vajalik varustus maksma 300 krooni ringis.
Allikas: www.koduvein.ee


TASUB TEADA
Sobib ka vana moos
- Veini võib muidugi teha ka eelnevalt pressitud mahlast, aga marjadest või õunatükkidest saab sama hea. Ja veel – suurepärane vein tuleb mahlapressi jäägistki, näiteks ämbri kohta võtta 5–8 liitrit õunasodi.
- Kel marju-õunu pole, võib kasutada erinevaid veini valmistamise kontsentraate.
- Hea veini saab veel vanadest moosidest-mahladest, ainult et need ei tohi hallitanud olla. 30-liitrise veiniämbri peale kulub 6–8 liitrit moosi.