Tee oma sisemise tarkuseni nõuab julgust‏

Kaia-Liisa Reinut
Sisemise Tarkuse Kooli UNIVERSUS juhataja ja reiki õpetaja.

Tänapäeva kaootilises ning segadust täis maailmas ärgitatakse inimesi otsima tarkust ja lahendusi oma probleemidele väljastpoolt.
Vaid vähesed teavad, et kõik vajalik tarkus ja võimed on igas inimeses juba olemas. Inimesed on lihtsalt kaotanud kontakti oma allikaga, oma sisemise jõu ja kõikehõlmava tarkusega.
Kuidas leida üles oma sisemine tarkus ning õppida ennast ise aitama? Esmaseks eelduseks on iseenda tundmaõppimine.
Juba vanas Kreekas peeti seda ülimalt oluliseks – seda näitab ka Delfi Apolloni templi sissepääsu kohale raiutud kuulsad sõnad „Tunne iseennast”.
Tegelemine iseendaga, püüdes selgitada, kes ma olen ning mida ma tegelikult tahan, viib varem või hiljem ka oma sisemise jõu taasleidmiseni.
Alles siis, kui varisevad kokku enda ehitatud müürid, oleme võimelised kuulama oma sisemist mina ehk sisemist
tarkust ja seda ka usaldama. See viimane on üks raskemaid tegevusi. Samas on väga lihtne sisemist häält segi ajada oma ego häälega. Kuid harjutades on võimalik õppida neil kahel vahet tegema, indikaatoriks on meie tunded. Väga tihti tekib vastuolu meie poolt tunnetatava ja meile õpetatu vahel. Kahjuks lükatakse sellises olukorras enamasti tunded kõrvale, sest hirm „valesti käituda”, sattuda kriitika- ja/või naerualuseks on tugev.
Lahenduseks pakutakse erinevaid meelelahutusi, mis on suurepärane vahend oma tunnete eest põgenemiseks. Ühel
hetkel see aga enam ei toimi .
Tunne, et midagi on valesti või puudu, hakkab meis üha kasvama ning hakatakse otsima lahendusi väljastpoolt – vahetatakse elukaaslast, tööd jne. Kuid see tunne ei kao.
Oma tundeid ja oma keha jälgides võib aga lihtsal viisil jõuda äratundmisele, mida sa tegelikult tahad ja mida mitte. Valem on lihtne – kui tunned end hästi – oled kooskõlas oma sisemise minaga, kui aga halvasti, siis mitte. Kuid ka siin on väga kerge sattuda enesepettuse ohvriks, kuna hirm sunnib meid salgama tegelikke tundeid ning nägema
neid läbi n-ö roosade prillide.
Seetõttu on väga tähtis jäägitu ausus enese vastu ja julgus tunnistada probleeme.
Neid omadusi arendada aitab tegelemine mitmesuguste vaimsete praktikate ja -teraapiatega nagu näiteks reiki, jooga, meditatsioon ja paljud muud. Need õpetavad meid olema käesolevas hetkes, aitavad ära tunda oma sisemist häält ja seda ka kuulata.
Seeläbi saavutame kooskõla oma sisemise minaga ning meie sees avanevad uksed, mis viivad imettegeva jõu ja potentsiaalini.
Tänapäeval on võimalik end erinevate vaimsete teemadega kurssi viia ka oma ala professionaalide käe all õppides. Eestis on üheks selliseks võimaluseks Tallinnas tegutsev Sisemise Tarkuse Kool UNIVERSUS, mis ongi just loodud selleks, et aidata inimestel leida kontakti oma tegelike võimetaga. Ühtlasi pakkudes võimalust õppida ja ülevaadet
omada kõikidest võimalikest teooriatest, uskumustest, praktikatest, teraapiatest ning alternatiivsetest raviviisidest, koondades ühe katuse alla oma ala tuntuimad tegijad. Loengutes osaledes saab igaüks leida läbi teooria ja
praktika just endale sobiva lähenemisviisi.

parimaid kohti Jüri Lina uuest raamatust “Maailmavallutajate pettus”‏

Kranaat tutvustab parimaid kohti Jüri Lina uuest raamatust “Maailmavallutajate pettus”.

Iisraellased polnud iialgi Egiptuses orjad. Ka ei rännanud nad aastaid Siinai kõrbes ega vallutanud Kaananimaad. Joshua ei vallutanud Jeeriku linna üheainsa lahinguga ja linnamüürid ei varisenud trompetihelide mõjul kokku.
Gagarin ei käinud kosmoses. Planeedid on elavad olendid. Need astronaudid, kes on vabamüürlased, on ka kosmoses sooritanud maagilisi rituaale. Ametliku teate järgi jättis vabamüürlasastronaut Edwin Aldrin Kuule templirüütlite lipu. Ta asetas Kuu pinnale kaks kuldsõrmust, mille abil lootis saada kontakti Kuu deemonitega.
Keskajal elati hästi. Saksamaa lausa õitses majanduslikult. Saksi müürsepp teenis lisaks tasuta toidule ümberarvestatult vähemalt umbes 26 000 Saksa marka (208 000 Eesti krooni) kuus. Tööaeg oli lühike, tavaliselt kaheksa tundi päevas, töönädal kestis viis ja pool päeva. Freiburgi käsitöölisi kutsuti üles mitte kandma kuldehteid ning siid- ja sametrõivaid, kuigi neil raha selleks piisanuks.
See kõik laostati, kui vabamüürluse pankurid hakkasid meie majandust kontrollima.
Eestis oli 1999. aastal 150 vabamüürlast. Praegu ligi 300. Innukamad eesti vabamüürlased: Arno Köörna, Jaak Ratassepp, Toomas Lehtla, Paul Gorbovsky, Voldemar Promet, Ivar Kallion, Jaan Eilart, Juhan Aare, Eduard Tüür, Paul Himma, Peeter Saul, Jevgeni kazakov, Rein Grünberg, Jaak Viller, Raido Rüütel, Eero Vaarmann, Arnold Meister, Tiit Pruuli, Siim Kallas, Anti Oidsalu, Kaarel Jaak Roosaare, Aksel Treimann, Heino Levald, Olari Taal, Hannes Tamjärv, Enn Soosaar, Andres Keevallik, Jaak Allik, Arne Mikk, Anti Liiv…
Eesti Panga direktorina kandis Siim Kallas hoolt, et vabamüürluse sümbol Kõikenägev Silm kolmnurgas satuks 50kroonisele rahatähele. Massoonid tahavad, et me kõikjal nende maagilisi sümboleid näeksime.
Soome kindral ja hilisem president Carl Gustav Mannerheim keeldus vabamüürlaseks hakkamast. Ka praegune Rootsi kuningas ei ole tahtnud olla vabamüürlane ja seega suurmeister. Tema Majesteedile ei meeldi salajased tseremooniad. Vabamüürlased said seda kuuldes kurjaks ja ühtaegu kurvaks.
Kuni 1990. aastateni varjati eriti sünget Lenini saladust. See peitub tema kirjavahetuses parteiseltsimehe ja vabamüürlasvenna Grigori Zinovjeviga. Zinovjev kirjutas:
“Armas Vova! Sa pole mulle vastanud. Ilmselt oled Sa unustanud oma Gersheli. Ma olen hankinud meile kena nurgakese… See on suurepärane korter, kus meil saab tore olema ja meie armastust ei häiri miski. Sõida kohe siisa, ma ootan Sind, mu lilleke.”
Teises kirjas tahtis Zinovjev kindel olla, et Lenin ei maganud nende korteris teiste meestega. Lõpuks saatis ta oma Vovale marksistliku suudluse. Ta tegi ettepaneku mitte salatseda Lenini naise Nadezhda Krupskaja ees ja meenutas vahejuhtumit, kui too oli neile peale sattunud.
Ehk on meil nüüd kergem mõista, miks vabamüürlased nii innukalt toetavad homoseksuaalide “vabanemist”.
Esimese maailmasõja ajal sigitas Hitler ka poja. Hitler ja Charlotte Lobjoie kohtusid aastal 1916 sakslaste okupeeritud Prantsuse linnas vavrinis. Poeg Jean Loret sündis 18. märtsil 1918, Hitler sai pojast teada veel samal aastal. 1930. aastail tahtis ta poja Saksamaale tuua ja seal talle hariduse anda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Jeani alkohoolikust ema oli Pariisis striptiisi teinud ja Hitler tahtis vältida skandaali. Aastal 1944 lasi Gestapo hävitada kõik dokumendid, mis tõendasid, et Jean on kollaborant. Et teda ei karistataks. Jean Loret ei mõistnud, miks Gestapo tema vastu seesugust huvi ilmutas. Aga tema ema mõistis. Surivoodil aastal 1951 avaldas ta pojale saladuse. Jean Loret suri 1985. aastal. Tema poeg, Hitleri pojapoeg, torulukksepp Philippe Loret ei hooli oma taustast. Philippe’i õde on abielus juudi professoriga.
Vabamüürlased ei lase loodushoidlikku tehnikat kasutada. Väga palju äärmiselt kasulikke leiutisi on peatatud. Vabamüürlased on valmis tapma, et vaid takistada looduslike tehnikate arendamist. Ameerika uuriv ajakirjanik Ed McCabe on paljudel tõsiselt haigetel inimestel (sealhulgas HIV-positiivsetel) soovitanud ravida ennast suurte koguste hapnikuga. Võimureile ei meeldinud, et neid soovitusi järgides hakkasid paljud inimesed tervistuma, ning tema tegevuse lõpetamiseks mõeldi 1997. aastal välja tulumaksukuritegu.
Veekogude ääres on meeldiv jalutada, sest seal on Schumanni lained kõige tugevamad. Kohe pärast Teist maailmasõda nenditi, et nende lainete sagedus on 7,8 hertsi, 7-8 plõksatust sekundis. Harmooniline muusika soodustab toidu seedimist

Nõelravi toimele leiti teaduslik selgitus‏

Uus uurimus aitab mõista, miks nõelte torkamine kehasse aitab valu leevendada.
Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud artiklis kirjutavad Rochesteri ülikooli meditsiinikeskuse teadlased, et nõelravi mõjumises mängib võtmerolli molekul nimega adenosiin. See molekul reguleerib kehas und, mõjutab südametööd ja on põletikuvastase toimega. Samuti toimib adenosiin loodusliku valuvaigistina, muutudes nahas aktiivseks peale vigastuse teket ning surudes maha närvisignaale sarnaselt levinud valuvaigistile lidokaiinile, vahendab Novaator portaali PhysOrg uudist.
Käesolevas uurimuses leidsid teadlased, et adenosiin on väga aktiivne ka sügavamates kudedes, mida nõelraviga mõjutatakse. Teadlased uurisid nõelravi mõju perifeersele närvisüsteemile — meie kehas leiduvatele närvidele, mis ei ole ei pea- ega seljaaju osaks. Uurimus kinnitas varasemat arusaama, mille kohaselt nõelravi tekitab signaale, millele vastusena saadab aju välja looduslikke valuvaigisteid endorfiine.
„Nõelravi on mõnedes piirkondades olnud juba üle 4000 aasta üks peamisi ravimeetodeid, kuid kuna selle ravitoimet pole täielikult mõistetud, on paljud inimesed selle osas skeptilised,” ütleb uurimust juhtinud Maiken Nedergaard. „Selles töös kirjeldame ühte mehhanismi, mille kaudu nõelravi valu leevendab.”
Katse käigus viisid teadlased nõelravi läbi hiirtel, kelle käpp valutas. Iga hiir sai nõelravi poole tunni jooksul põlve läheduses asuvasse tunnustatud nõelravipunkti. Peenikesi nõelu pöörati õrnalt iga viie minuti jooksul nagu ka inimeste nõelravi korral. Keskenduti eelkõige adenosiini rollile.
Tavalise adenosiini tasemega hiirtel vähendas nõelravi valu. Hiirtel, kelle rakkudes adenosiini retseptorid olid välja lülitatud, nõelravi mingit toimet ei omanud. Kui adenosiini tootmist kudedes suurendati, vähenes valu isegi ilma nõelravita. Nõelravi ajal ja vahetult peale ravi oli adenosiini tase nõelade lähedal asuvates kudedes 24 korda suurem kui enne ravi.
“On selge, et nõelravil võib olla mitmeid erinevaid mõjumise mehhanisme,” ütleb USA rahvusliku terviseinstituudi alternatiivmeditsiini keskuse direktor Josephine Briggs. „See hoolikalt läbi viidud uurimus näitas adenosiini rolli ühe mehhanismina. Tegemist on huvitava panusega nõelravi üha paremasse mõistmisse.”

Novaator
31. mai 2010 16:15

MÕTE: ka üksiolemisel on võlud‏

Sageli suhtutakse üksiolekusse kui probleemi, millest on tarvis otsemaid vabaneda. Samas võib seisund “üksi, täiesti üksi” olla ka kasulik, vahel lausa ihaldatud ja isegi hädavajalik.
Vabadus olla ise
On terve rida olukordi ja seisundeid, mil eraldatus on lausa vajalik tingimus. Millal siis peaksime olema täielikus eraldatuses? Kõigepealt siis, kui tekivad raskused või küpseb kriis. Kas siis ei meeldi töö või on tervisega midagi lahti. Aga miks peaks siis jääma oma probleemidega üksi? Inimesed võiksid ju ometi aidata, mõtteid kõrvale juhtida… Õige küll, ometi tuleb otsus vaid iseendal vastu võtta. Selleks on aga vaja kõik korralikult läbi mõelda ning end vastavale lainele häälestada.
Seda saab aga vaid täielikus üksinduses viibides teha. Vaid nii õnnestub kaaluda kõiki poolt- ja vastuargumente, selgusele jõuda emotsioonides, tundmata seejuures survet, mida teised inimesed tahes-tahtmata tekitavad.
Kasuks tuleb teadmine, et oma isiklike murede teadvustamiseks sobivad kõige enam hommikused tunnid, näiteks, kui kõnnid osa teest tööle jala. Õhtul aga tekitab selline eneseuuring vaid unetust.
Kui oled väga ärritunud, tuleb mõneks ajaks endaga kahekesi jääda. Ja polegi tähtis, kes on selle negatiivse tunde sinus esile kutsunud. Emotsioonidel on kombeks levida. Me otsekui nakatame nendega inimesi enda ümber. Pealegi on üsna keeruline teiste seas viibides hingelist tasakaalu saavutada. Sa teed näo, et kõik on korras ja samas ärritud veelgi enam. Lõpuks valad selle kõik välja ja tüli ongi käes.
Statistika väidab, et abielumehed elavad 10 aastat kauem kui üksikud. Naiste juures sellist nähtust täheldatud ei ole. Ning enamus pika elueaga naisi pole üldse abielus olnudki. Nii selgub, et erinevad ühiselu aspektid tekitavad naistes tugevaid emotsioone, mis on lausa tervisele ohtlikud. Seega tuleks meil närvisüsteemi heaolu silmas pidades laskuda aeg-ajalt üksindusse, täpsemalt, eralduda isegi oma armastatud partnerist.
Kas tahaksid ehk joogaga tegeleda? Täielik keha lõdvestumine, puhkus mõtetest ja ümbritsevast tegelikkusest… Sellist seisundit on võimalik saavutada lõpetades enesekontrolli ning oma käitumise jälgimise. Kuni oleme inimestest ümbritsetud, on seda kõike praktiliselt võimatu teha. Niikuinii muretseme alateadvuslikul tasandil: „Mida teised küll minust mõtlevad?“ Jah, on olemas spetsiaalsed harjutused, mis võimaldavad kõigest eemalduda, viibides samal ajal kollektiivis.
Kujuta näiteks ette, et sinu ja sinu kolleegide vahel on liikuv sein paksust mattklaasist. Sa saad mõtteis selle seina täiesti kinni lükata ning sa ei kuule enam midagi. Samal ajal korralda endale väikene lõdvestav seanss. Samas oleks ikkagi parem, kui eraldatus oleks tõeline — isegi 3 minutit sellist rahu annavad positiivsuse laengu ja kaotavad väsimuse. Ja ka kolleegid ei pea mõistatama, miks sa küll ometi ühte punkti vahid, näol õnnis ilme.
Lõpuks on oma suhtlemist piirav inimene võimeline suurteks saavutusteks. Eraldatus on loomingulise energia ja enesearendamise tugevaks stiimuliks. Ning kasuks tuleb nii vabatahtlik kui ka pealesunnitud üksiolek. Näiteks oled sa sattunud konflikti lähedastega. Sa tahaksid millestki rääkida, naerda, minna kuhugi või leida intiimsust, ja mitte kedagi ei ole ümberringi. Alguses tekitab see agressiivsust, seejärel tuleb solvumistunne, tuju läheb nulli ja sind haarab teatav apaatia. Siis aga ütled endale: „Kõik! Aitab! Midagi on vaja ette võtta!“ — ning vaatad kõigepealt kriitiliselt üle enda käitumise, kogud jõudu, et muutuda, ja leiadki kujunenud olukorrast väljapääsu.
Eraldatus tuleb kasuks vaid siis, kui sa suhtud sellesse teadlikult, valid selle vabatahtlikult ning kehtestad sellele täpsed raamid, sealhulgas ka ajalised.
Karm üksindus…
Üksindus on suhtlemise puudus ning sellega seotud meeleolu langus. Kuid nii on see vaid alguses. Kui eemaldumine inimestest kestab pikka aega (nii kaua, et inimene ise hakkab seda probleemina tunnetama), siis tavaline halb tuju läheb üle ängistuseks ja depressiooniks. End üksikuna tundvat inimest on isegi rahva hulgas lihtne ära tunda: ta suunurgad on allapoole, kortsud on teravamalt esile tungimas, nägu on kahvatu ja selg kühmus. Mida üksildasemana inimene end tunneb, seda vähem suudab ta vastu panna infektsioonidele, seda suurem on kõige erinevamate krooniliste haiguste, sealhulgas südame-veresoonkonna haiguste, arenemise risk. Arvatakse, et isegi onkoloogilised haigestumised on seotud üksindusest tingitud emotsioonidega — väljapääsmatuse tunde, solvumise ja süütundega.
Tahad suhelda, klõpsa hiirele
Näib ju kummaline rääkida üksindusest, kui on võimalik suhelda kellega tahes ja millal tahes. Tegelikult esimesel 3-4 kuul tunneb inimene rahuldust sellisest arvutis suhtlemisest, tekib täiusliku elu tunne. Edasi tulevad aga väsimus ning teatav pettumus. Need, kes otsivad internetist vanu sõpru, et teada saada, kuidas neil läinud on, ei ela seda nii väga üle. Kuid inimestel, kes on endale eesmärgiks seadnud nimelt üksindusest pääseda, hakkab veelgi halvem. Ühelt poolt saadakse aru, et selline suhtlemine on vaid suhtluse surrogaat, teisalt aga tekib sõltuvus: midagi muud ju niikuinii pole teha.
Televisioongi teeb omalt poolt kõik, et päästa inimesi üksindusest, kusjuures ilma erilise eduta. Tõsielusaated, suhtlemine saatejuhtidega otse eetris, kaadritagune naer seriaalides — see kõik annab vaid hetkelise kohaloleku tunde — tunde, et sa suhtled.
Kuigi seisame loomariigi kõrgeimal astmel, kuulume me ju ikkagi sinna. See aga tähendab, et endaga ja loodusega harmoonias olemiseks ei piisa meile virtuaalsest suhtlemisest.
Kui palju me ka ei klõpsutaks hiirega, tunneme end ikkagi halvasti ja üksikuna. Me vajame elusaid inimesi enda ümber, et vaadata neile silma, tunnetada nende intonatsiooni, lõhna, näha žeste, puudutada neid…
Seega, nautinud täiel rinnal üksindust ning saanud sellest kõik mis vaja, tuleb hakata uuesti suhtlema ning reaalses maailmas suhteid looma.
Vaid lähedaste ja mitte nii lähedaste inimeste seltsis võime end tunda täiesti õnnelikuna.
Millega võiks kahekesi jääda?
On asju, mis aitavad meil toime tulla üksindusega või… nautida üksinda olemist pikkadel õhtutel.
Raamat. Võib ju valida mingi suvalise raamatu umbkaudse pealkirjaga „Kuidas 10 päeva jooksul üksindusest lahti saada“. Ilmselt on aga siiski parem valik Dale Carnegie: „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi“. On raske vastu vaielda tõsiasjale, et meile kõigile meeldib näha naeratavaid nägusid ja endast rääkida. Värskenda oma mälus suhtlemise lihtsaid reegleid. Ära piirdu praktiliste juhenditega ja ära loe väga sageli Marquezi raamatut „Sada aastat üksildust“. See on raamatut, mis räägib sellest, kuidas igaüks meist — pole tähtis, kui paljude inimestega ta tegelikult ümbritsetud on — jääb üksi koos oma eluga, mineviku ja tulevikuga.
DVD-mängija. Ütle otsustav ei televiisorile, sest see raiskab nii palju aega sinu kallihinnalisest elust. Samas ei maksa keelduda heast filmist. On täiesti võimalik leida sobiv lugu vastavalt oma tujudele.
Küpsetusvormid. Igat sorti koogivormid lausa kutsuvad valmistama šedöövreid. Lisa küpsetistesse vaniljet ja nelki ning juba mõne aja pärast valitseb sinu köögis võrratu peoatmosfäär. Ja seda iseenda, kallikese jaoks. Kodused küpsetised parandavad meeleolu ja kaotavad kurbuse.

Naistekas

13. aprill 2010 00:00

---

Teadlased: toit on endiselt saastatud

38 aastat pärast seda kui mürkaine DDT keelustati, tarbivad ameeriklased endiselt selle jääke ja ainevahetussaadusi koos enam kui 20 muu keelatud kemikaaliga. Nende mürkide jäägid on USA toidus üldlevinud, eriti piimasaadustes, lihas ja kalas.
Viimased uurimused näitavad, et USA toidus on jälgitav kogus kemikaale, mis esinevad mõnikord üksi, tihti aga kombinatsioonis teistega. Esindatud on DDT ja mitmed vähem tuntud pestitsiidid ning tööstuskemikaalid, mida kasutati kuni 1970. aastate lõpuni elektriseadmetes, kirjutab Environmental Health News.

Need kemikaalid kuuluvad klassi, mida nimetatakse püsivateks orgaanilisteks saastajateks (POP), mille lagunemiseks kulub aastakümneid ning mis võivad koos tuule ja veega ümber maailma rännata. Nad ladestuvad elusorganismide rasvkoesse ning tõstavad riski haigestuda vähki ja muudesse haigustesse, muudavad hormoone, vähendavad viljakust ja tekitavad ajukahjustusi.
Uurijad on leidnud, et inimesed söövad DDT-d sisse rohkem kui ühtki teist püsivat orgaanilist saastajat. Selle praegune levik on seotud kunagise laiaulatusliku kasutamisega. Ainuüksi USA-s pritsiti seda 30 aasta jooksul laiali 453 000 tonni taimekahjurite hävitamiseks.
Kõige saastatum toiduaine on lõhekala. Paljusid keelatud kemikaale sisaldasid ka konservsardiinid ja muud kalad.
Üldiselt on reegliks see, et mida rohkem rasva toiduaine sisaldab, seda rohkem kemikaale temas on. Pähklivõi, jäätis, juust, või, toiduõli, kala ja rasvane liha on alati rohkem mürgitatud kui vähese rasvasusega piim või köögiviljad.
Teadlased pole kindlad, kui suur risk püsivad orgaanilised saastajad inimese tervisele on. Dioksiinid on ohtlikud juba väga väikestes kogustes. Tõuseb risk vähki või muudesse haigustesse haigestuda, väheneb viljakus, muutuvad hormoonid, kahjustada saab aju areng ja immuunsüsteem.
Lahenduseks on teadlaste sõnul ainult vähemal hulgal loomse rasva söömine.

Delfi Majandus
23. aprill 2010 12:57

Kas elu ühe ja ainsaga on meie loomuses?

Elada koos kaua ja õnnelikult ning surra ühel ja samal päeval — sellest unistavad paljud naised. Ometi see nii alati ei lähe. Mis tunne on siis olla see, kes vaid kord elus armastab?
On üks anekdoot, kus lapselaps küsib vanaema käest, kui mitu korda on too elu jooksul armastanud. Ning vanaema vastab talle uhkelt: „Mul on olnud elus vaid üks armastus — meremehed!“
Nali naljaks, kuid ka tegelikult on naisi, kellel on olnud elus vaid üksainus tõeline kiindumus. Tõsi küll, absoluutselt ühte inimest armastavaid on vaid üksikud. Samas leidub küllalt palju naisi, kellel on olnud kiindumusi nooruses, kuid armastus — kauakestev ja sügav — vaid üksainus. Nad valivad paljude variantide seast välja selle ainsa ning jäävad talle truuks. Vaid füsioloogia seab sellistele ainuarmastajatele lõkse, väites, et on peaaegu võimatu jääda truuks ühele ja ainsale partnerile.
Lõksud
Meeste polügaamsed kalduvused pole mingi müüt. Populaarne teooria väidab, et donžuanlus pole kapriis, vaid omadus, mis on vajalik liigi säilitamiseks ja genofondi parandamiseks. Looduses kuulub õigus emaste omamisele vaid kõige tugevamatele ja agressiivsematele isastele. Neile, kes suudavad võidelda oma konkurentidega. See tähendab, et „keha juurde“ pääsevad vaid parimad parimatest. Seda selleks, et emased sünnitaksid terveid ja tugevaid järglasi. Tuleb välja, et donžuanid polegi vastikud liiderdajad, vaid metsa sanitarid. Nemad hoolitsevad meil genofondi eest!
Emased aga, nagu väidavad sama teooria autorid, eelistavad säilitada truudust ühele isasele. Kuid mitte seetõttu, et too on nii heatahtlik, vaid samuti lähtudes genofondi säilitamise põhimõttest. Kui nad juba said endale need suurepärased isendid — tugevad, julged, aktiivsed -, milleks siis veel kedagi teist otsida?
Tõsi küll, kui selgub, et kõrvale sattunud isasloomad polnudki päris sellised, nagu arvati, siis võivad emasloomad käituda ka kergemeelsemalt.
Seksuoloogid suhtuvad skeptiliselt eluaegse truuduse ideesse kui sellisesse. Nende meelest on nii naistel kui ka meestel ohtlikud perioodid, mil neil „katus pealt sõidab“ ning nad on valmis ette võtma igasuguseid riske. Härrade kriitiline aeg jääb vahemikku 42-49 aastat. Sellel ajal leiavad ka kõige tugevama moraaliga mehed, et noorus hakkab mööduma ning asuvad otsima endale armukesi, et eelkõige iseendale tõestada — ma olen veel kõva mees!
Kaunima poole esindajad kaotavad sagedamini pea ovulatsiooni ajal: nendel päevadel on suguiha nii tugev, et mõnedki naised unustavad karmid tabud ning teevad rõõmuga oma mehele sarvi. Nädal hiljem on nad aga hämmastunud — kuidas see ometi juhtuda sai? Samas võib seda ette tulla ka mitte ainult menstruatsioonitsükli keskel.
Rutgeri Ülikooli professor Helen Fisher väidab, et naissugu on geneetiliselt programmeeritud partnerite vahetusele iga nelja aasta tagant. Professor tegi kindlaks, et armunud naise ajus kustuvad keemilised reaktsioonid juba kolmandaks kooselu aastaks. Ja naine hakkab mõtlema, kas ta mitte ei peaks endale uut meest otsima. Ning kui abielunaine ei lahuta, siis seda vaid mõistuse ning eetiliste ja sotsiaalsete normide tõttu.
Mitte ainult seksist
Tuleb välja, et füsioloogilisel tasandil pole meestel ja naistel suundumust olla vaid ühe inimese armastajad. Bioloogide ja seksuoloogidega ühinevad ka psühholoogid. Nendegi arvates on inimene võimeline armuma mitmeid kordi elus ja see on täiesti normaalne. Kui uskuda spetsialiste, on meil kõigil vajadus armastuse järele ning romaanide hulk on otseselt seotud sellega, kas see vajadus on ka rahuldatud. Ja seda loomulikult mitte ainult kehaliselt, vaid ka hingeliselt. Mõni õnnelik leiab kohe oma õige teise poole. Mõni aga otsib kogu elu. Ja kui siis lõpuks leiab, muutub ise — oma vabast tahtest — ühe inimese armastajaks.
Seega ainuarmastajaks ei sünnita, selleks saadakse. Ja seejuures täiesti teadlikult! Me ju erinemegi loomadest sellega, et meil on mõistus, mis on võimeline kontrollima meie emotsionaalseid puhanguid.
Ja olgugi et ainuarmastajate tunded meenutavad aja möödudes vaid vaikset lõket, mitte kuuma leeki, võib see lõke selle eest põleda pikki aastaid. Selliseid suhteid võib nimetada erootiliste elementidega „sõprus-armastuseks“.
Ainuarmastajad võivad olla nii mehed kui naised. Ometi jäävad daamid sagedamini truuks oma kallimatele. Mitte just kaua aega tagasi viidi Inglismaal läbi anonüümsed küsitlused. Nende järgi on umbes 60% inglannasid oma meestele truud ning isegi ei mõtle neid petta. Ja seda vaatamata ovulatsioonile, geneetilisele programmeeritusele iga mõne aasta tagant partnerit vahetada ning teistelegi füsioloogilistele lõksudele. Ustavaid mehi oli aga statistika järgi kaks korda vähem. Ometi on nad olemas!
Millistest inimestest siis tavaliselt saavad ainuarmastajad?
• Nendest, kellel on keskmine või nõrk suguline konstitutsioon. See ei tähenda muidugi, et nad seksist ei hooliks. Lihtsalt eluväärtuste skaalal ei ole seks nende jaoks kaugeltki mitte esimesel kohal. Selline inimene teeb meelsamini remonti ja paneb kartuleid maha, kui andub intiimsetele rõõmudele.
• Inimestest, keda on harjutud pidama tasakaalukateks — tugevatest, korralikest ning vaadetelt konservatiivsetest. Ja seda mitte üksnes seksi suhtes, vaid kogu maailma asjade suhtes. Nemad ei hakka seksima esimese vastutulijaga paljalt uudishimust, et tunnetada midagi uut. Seda ei luba nende printsiibid. Ja ega see neid ka eriti ei huvita…
• Nendest, kes on võimelised pikaajalisteks suheteks. Ja mitte ainult armusuheteks, vaid ka sõprussuheteks. Nii et kui sinu kallim sõbrustab endiselt oma koolikaaslastega, on see hea märk.
Lemmikteema?
Kas aga ikka on nii hea vaid ühele inimesele pühenduda? Loomulikult on suur õnn, kui kohtuvad kaks ainuarmastajat. Ometi ei juhtu seda just eriti sageli. Lisaks on see suur töö — armastada kogu elu vaid ühte inimest ja jääda temale kalliks. Salakaval olme kaotab ju õige varsti suhetest romantismi. Romantismi, mis teeb kohtumised erutavateks ja nõiduslikeks. Ning sellest katsumusest tulevad auga välja vaid vähesed. Eriti raske on see meeste jaoks. Nad võivad näiteks olla väga pettunud, kui avastavad, et kallim unustab perioodiliselt teha epilatsiooni, mille tõttu tema kenadele jalgadele kasvavad torkivad karvad. Et kullake ei magagi iga päev siidist pesus, vaid flanellist öösärgis. Et ta ei kanna kodus kauneid kingi, vaid vanaema villaseid sokke…
Järeldus on ilmselge — tahad olla ihaldatud kuni hauani, jää alati naiseks — igas vanuses ja igas olukorras.
Kõige raskem on aga armastada pikki aastaid ühte inimest — ja seda ilma igasuguse lootuseta vastuarmastusele. Seda juhtub nii meeste kui ka naistega, kusjuures meeste seas juhtub seda isegi sagedamini. Ilmselt saavad naised luhtunud armastusest kiiremini üle. Mehed võivad aga kuni pensionieani meenutada oma „ainsat armastust“, keda nad kohtasid seitsmendas klassis või ülikooli esimesel kursusel. Nad kinnitavad, et see noorusarmastus oli kõige tugevam, kõik järgnevad suhted aga pole neile erilist rahuldust toonud.
Õnnetuteks ainuarmastajateks saavad tavaliselt kergesti haavatavad, melanhoolsed inimesed, kes anduvad masohhistliku rõõmuga mineviku nostalgiale. Paljudele nende seast meeldib selline kannataja roll — inimesed tunnevad kaasa ja ka naisega saab manipuleerida („Sina ei jõua iialgi minu tõelise armastuse tasemele…“).
Tegelikult ei tasu vastuseta jäänud armastust lõputult leinata. Tuleta meelde psühholoogide kinnitust: inimesed on võimelised armuma mitmeid kordi elu jooksul. Vastamata armastuse ihalusest võib saada sinu jaoks lausa haiglaslik lemmikteema. Nii nagu ka patoloogiline truudus, mida sagedamini harrastavad kaunima soo esindajad. Nad lahustuvad oma partneris, arvestavad vaid tema huvidega ning nende armastus muutub sõltuvuseks. See on aga juba haiglaslik nähtus, mille taga on peidus mitte moraalsed printsiibid ja tugevad tunded, vaid hirm üksinduse ees. Alandlik andumus on muidugi meeltmööda, kuid mitte enam. Pea meeles, et iga mees on oma hinges jahimees. Ning „saagi“ vastu, kes ise talle ette viskub, kaotab ta kiiresti huvi.
Allikas: Dobrõje Sovetõ

Soovitusi elulõngade istutamiseks

Enne istutamise alustamist kastke elulõng korralikult läbi.
Lihtsaim tee selleks on taim koos potiga mõneks ajaks ämbrisse likku panna. Seejärel tõstke pott veest välja ning laske üleliigsel veel enne istutama asumist mullapallist välja nõrguda.
Istutusauk kaevake vähemalt kaks korda nii suur kui taime juurepall vajaks. Nõnda leiab taim ümbritseva mullaga kergemini kontakti ja juurdub kiiremini.
Täitke istutusauk ning vajutage taim korralikult kinni.
Harutage võrsed pärast istutamist lahti, et neil oleks võimalikult palju kasvuruumi. Kinnitage pikad võrsed ia 30 cm tagant toestusele.
Suunake noored võrsed võimaluse korral seina ning toestuse vahele. Kasvades peab taim võrestikust läbi kasvama ning haarab sel ajal toestusest kinni. Kui taim on istutatud ning võrestikule kinnitatud, kastke seda veel kord korralikult. Ühele taimele kulub umbes 10 l kastmisvett.

Allikas: "Lihtne aiatööraamat"