Keskajast võiksime üle võtta usu ja lootuse ürtide tervistavasse jõusse ja saatust muutvasse väesse. Suupäraseks ja kõhusõbralikuks teevad nad meie toidu niikuinii.
Olde Hansa suveterrassi kaunistavad suureõieliste lillede asemel ürdid: sidrunmeliss, aedmajoraan, tema sugulane harilik pune, aedsalat, lavendel, aedpetersell, piparmünt, aedsalvei.
“Suurematest taimekastidest viinapuuvõsude kõrvalt võite leida ka maasikaid,” lubab Olde Hansa loovjuht Angela Randmets alias Inghel Angelbeke. “Keskajal, tõsi küll, tunti vaid metsmaasikat ja tedagi peeti ravimtaimeks. Maasikate ümber hõljus kerge kartuseloor, sest nad kasvasid tavaliselt paikades, kus oli palju mürkmadusid. Kuulus keskaegne ravitseja nunn Hildegard von Bingen, kelle kirjad ja raamatud on tänapäevani säilinud ning kelle järeldused taimede raviomaduste kohta on üldiselt üsna õiged, pidas maasikaid söömiseks lausa sobimatuks – ei muu, kui nende vahel roomavate madude ja kärnkonnade pärast.”
Keskajal peeti ürtidest väga lugu, neid kasvatati isegi rohkem kui ilutaimi. Ürte osati hinnata eelkõige ravimina, igast neist sai abi mitme häda puhul.
Juba Hippokrates ütles, et toit peab olema rohuks, sestap maitsestati keskajal toite ürtidega üsna rohkesti.
Kõik ülalnimetatud Olde Hansa terrassil kasvavad ürdid aitavad rasvastel toitudel seeduda, ei lase neil kõhus riidu minna. Teisalt oli neil ka isu tõstev omadus. Me ei tohi unustada, et hea isu ja hea seedimine on ikkagi ühe ja sellesama protsessi osad.
Ka oli eelnimetatud ürtidel rahustav omadus, paitades nii kõhtu kui meeli. Ja nagu sellest veel vähe oleks – kõiki neid ürte peeti armurohtudeks, mis vastavalt vajadusele pakkusid armuvalule leevendust või aitasid kellegi poolehoidu võita.
Esimese söögikorrana rohelist kraami süüa soovitavad meie tänasedki toitumisteadlased. Aga hea on teada, et aedsalatit osati tema maheda maitse tõttu söögiks soovitada keskajalgi. Aedsalatile omistati rahustav ja und parandav toime. Et salati maitse paremini välja tuleks, soovitati sellele lisada sibulat, murulauku, tilli ja äädikat.
Ürte lisati nii maitse- kui ka tervistavate omaduste tõttu jookidessegi. Õlle ja veini maitsestamiseks tarvitati aedmajoraani. Majoraan on pune sugulane, aga maitselt mahedam. Teadupärast on Itaalias pune pitsade maitsestamisel kohustuslik komponent. Õlle puhul lisati majoraani juba pruulimisel, veini maitsestati hiljem.
Üks moodus maitseveini teha oli niisugune: maitseürdid segati meega ja jäeti linasesse kotikesse kammitsetult veini sisse.
Pealinna apteekrid contra maanaised
Ürte kasvatati keskajal vähesel määral ka linnamajade tagahoovides, Tallinnas oli suurem ürdiaed Barbara kabeli juures, nüüdse Roosikrantsi tänava ja Kaarli puiestee nurgal. Samuti Harju tänava ees. Sealsete ürdiaedade omanikud olid raeapteekrid Claus Schulte ja Fabian Below.
Ürte ja nende lõunamaiseid suguvendi vürtse müüdi apteegis kuivatatult, neid keedeti kokku nii searasva kui siirupiga. Vürtse ja ürte siirupiga keetes saadi kompvekilaadseid maiuseid, mida müüdi ka raviotstarbel. Samuti armastati neid pidude ajal veini kõrvale mekkida. Ürtide ja vürtside baasil tehti ka leotisi – neid hoiti küll veinis, küll äädikas.
“Sajandeid olid raeapteeki pidavate apteekrite suurimaks nuhtluseks metsarohtudega kauplevad maanaised, kes müüsid oma puruks tambitud või tampimata õisi, varsi ja juuri otse apteegi vastas turul ning viimaks läksid koguni nii häbematuks, et kolisid oma “äri” apteegi kõrval asuvasse Saiakangi,” pajatab emand Angelbeke. “Apteekrid võtsid igatahes konkurentsiteema kurjalt üles, sest neil oli ikkagi haridus, litsents ja müügiluba!”
Kuid maanaistel oli oma tarkus. Nurmenukke korjati unetoovaks teeks, naistepuna naistevaevuste vastu ja ikka nii edasi. Kuid nad teadsid ka seda, et petersell võttis põletikud ja paistetused ära ning tegid ise mikstuure.
Oma kogemuste tõttu sõi maarahvas ka rohkem seeni. Linnarahvas, kes seeni suuremat ei tundnud, mäletas, et üks või teine oli seene söömise peale ära koolnud. Sestap julgesid nad süüa vaid kukeseeni, sest nende kohta teati kindlalt: ei tapa!
Salvei – ürtide primadonna
Salvei oli Araabia kultuuris väga tähtsal kohal, Euroopasse tõid ta ristisõdijad. Salveid peeti kõigeravijaks: kui keegi suri, imestati, kuidas see võis juhtuda – tema aias kasvas ju salvei!
Salveile omistati elusäästev, eluiga pikendav, aga ka eluandev jõud. “Vana-Rooma arstid soovitasid lastetutele abielupaaridele trikki, mille puhul paarikesel tuli neli päeva vallatlemisest hoiduda ja viksilt salvei mahla juua,” teab emand Angelbeke. “Ja kui siis seesinane vallatus viimaks ette võeti, tõi see kindlasti ka tulemusi peatse perelisa näol.”
Üks kuulus keskaja kokk on öelnud: kui ürdiaed oleks ooper, siis salvei oleks selle primadonna! Sest salvei – tema juba enda kõrval teisi maitseid ei kannata.
Salveile on omistatud tõepoolest ka selliseid raviomadusi, et tema kõrvale muid (arsti)rohtusid ei vajatagi. Milliste hädade vastu temalt parajasti leevendust leidis, johtus sellest, millisel viisil teda ümber töötatud oli: näiteks kas temast oli tehtud salv või leotatud äädikas.
Eelkõige peeti salveid kevadetoonikuks – maikuus söödi maitsevõid, millesse oli segatud vaid salveid.
Vanas Roomas peeti salveid pühaks taimeks. Salvei korjajaks määratud inimene pidi enne töö ettevõtmist viima läbi ohvritalituse (ohverdati veini ja leiba), siis end põhjalikult pesema ja riietuma üleni valgesse. Salveid korjama tuli minna paljajalu.
Ürte toidu sisse peenestades ei kasutatud mingeid terariistu – käte vahel murdes tuleb ürt just õigest kohast lahti. Organism omastab sel moel peenestatud ürti paremini ja ka raviomadused on nõnda suuremad. Raudesemega ei tohtinud salveid mingil juhul puutuda – see rikkus maitse ja kaotas ravijõu.
Ürt kui sümbol
Ürditaimede imetabasest võluväest teab Inghel Angelbeke rääkida järgmise loo.
“Teadupärast oli igal ürditaimel nii keskajal kui mõni sajand hiljemgi oma sümboltähendus, mida valdav osa tollastest inimestest tundis-teadis. Nii näiteks eelistasid keskaegsed rüütlid lahingusse tormates kaasa haarata kilbid, millele oli maalitud julguse ja vapruse sümbol – tüümian.
Inglismaal on aga pruutidel senimaani kombeks pulmapäeval juustes rosmariinioksi kanda. On ju rosmariin nii truuduse, armastuse kui ka igavese mälestuse sümbol.
Kui tänapäeval mõni naishing saaks oma austajalt kingiks kauni seade peterselli-, salvei-, rosmariini- ja tüümianioksakestest, maanduks see kimbuke ilmselt (ja sedagi vaid parimal juhul) lõikelaual ning õilistaks oma maitsebuketiga mõnd salatit, paja- või pastarooga.
Keskaegsed daamid aga oleks sellisest kimbukesest välja lugenud umbes sellise sõnumi: “Soovin, et minu siiras ja truu armastus Teie vastu pehmendaks Teie südant ja leevendaks kibedust, mida Te ehk minu vastu tunnete. Annan kogu oma jõu nüüdsest peale selle teenistusse, et suudaksin meie lahusoleku ajal vapralt vastu seista kõigile kiusatustele ja jääda ka üksindushetkedel Teile ustavaks. Soovin, et mul jätkuks vaprust kunagi Teie juurde tagasi pöörduda, et täita ka Teie kõige võimatumad soovid.”
Millise kimbu daam austajale seepeale vastu saatis, sõltus loomulikult kimbusaatja kohast daami südames…
Saturday, September 11, 2010
Keskaeg: ürte austati, maasikaid kardeti
Lihtne roikamööbel
 | |
- Roikaid
- Saagi, mutrivõtit, kruvikeerajat
- M10 keermelatti (lauale 5 meetrit, pingile 1 meeter)
- M10 mutreid ja vastavaid seibe 20 tk
- Pikemaid puidukruvisid
- Värvi või peitsi, pintslit
 |  |
Seisata ja kuulata elu imelisi hetki, armas sõber!
Miks saiapärmiga koduveini teha ei saa?
Kes iganes kunagi koduveini on teinud, see teab, et esimese asjana tuleb vein käima ehk käärima saada. Selleks on kaks moodust — kas metsik kääritamine või veinipärm. Aga kindlasti mitte saiapärm!
Mida pärm veinis teeb?
Veinipärm muudab suhkrud (nii puuviljades/marjades leiduvad looduslikud suhkrud kui ka lisatava valge suhkru) alkoholiks. Kõrvalproduktina moodustub süsihappegaas, mis osaliselt väljub veinist meile kõigile tuntud mulksumisena ja osa tuleb hiljem veinist välja loksutada (sellest lähemalt juba järgmisel korral).
Miks ei sobi pagaripärm?
Seda on mult korduvalt küsitud ja püütud tõestada, et ka saiapärmiga hakkab virre mulksuma. Lihtsaim vastus siinkohal oleks see, et saiapärmi seened ei ole kohastunud eluks ja tööks vesises keskkonnas, veinipärmi seened jällegi on.Võrdluseks — Sina saad küll ka maskiga natuke aega vee all vastu pidada, aga kala ELAB seal. Kui te kohtate kusagil nõuannet, et veini võib ka pagaripärmiga käärima panna, siis teadke, et tegemist on asjatundmatu ja ebakompetentse soovitusega.
Mille poolest pärmid erinevad?
Veinitööstuses kasutatakse erinevaid pärmitüvesid punase ja valge veini jaoks, šampanja jaoks, eri viinamarjasortidest veinide jaoks. Neid tähistatakse tähtede ja numbrite kombinatsioonidena, näiteks EC1118 sobib vahuveinide, hiliskorje (late harvest) ja siidri jaoks, 71B-1122 sobib aga hoopis külmemate piirkondade (Saksamaa, Austria) happelistele marjadele, pehmendades nende teravat happelisust ja mõjutades veini tugevaid aroome ja kõrgemat alkoholisisaldust. Pärmitüved erinevad selle poolest, millist käärimistemperatuuri nad parimaks elutegevuseks vajavad, kui suurt hulka suhkrut jaksavad alkoholiks ümber töötada ja kui kiiresti nad seda teevad — see kõik mõjutab veini maitseid ja aroome.
Kui me nüüd sellest tehnoloogiakosmosest meie omamaiste marja- ja puuviljaveinideni jõuame, siis ka siin saab valida erinevate veinipärmide vahel. Kellel on õnne kasvatada kodumaiseid viinamarju ja neist veini teha, siis võib loomulikult soovitada spetspärme, millest eespool juttu oli. Lõviosa Eestis müüdavatest veinipärmidest on aga universaalsed pärmid, sobides ühtviisi hästi nii vaarikate-maasikate kui ka ploomide jaoks. On ka spetsiaalsid õunaveini pärmikomplekte ja isegi viinamarjaveinide komplekte.
Erinevad need universaalpärmid aga ka omavahel. Tugevamad pärmid kannatavad kogu suhkrumassi korraga virdele lisamist. Metsiku kääritamisega näiteks on pärmitüvi nii nõrk, et suhkrut tuleb lisada vähemalt kolmes jaos, sest rohkema korraga töötlemiseks ei jätkuks tal jõudu ja käärimine jääks enne õiget aega seisma. Natuke nõrgemad pärmid tahavad suhkru kahes osas lisamist.
Mõned pärmid töötavad nii kiiresti, et juba nädala-kahega ongi vein valmis käärinud, mõnel võtab aega kuu kuni kaks. Oluliselt üle kolme kuu ei käärita veini ükski pärm. Tõsi, on ka sellised turbo-pärme, mis 24-48 tunni jooksul seitse kilo suhkrut alkoholiks ümber töötada jaksavad, aga sellest tulemusest tavaliselt ei tehta veini, vaid midagi muud.
Mis vahe on metsikul kääritamisel ja pärmiga kääritamisel?
Esimene ja põhiline vahe on see, et pärmiga käärimapanemisel võib kindel olla, et kohe käärimise alguses on pandud alus õigetele käärimisprotsessidele. Nimelt — õhus lendleb pidevalt sadu erinevaid pärmiseeni ja metsiku kääritamise puhul ei või iialgi kindel olla, et veinivirdes said võimule justnimelt „head“, mitte „pahad“, kes veini äädikaks ajavad või muidu halba ja koltunud maitset põhjustavad.
Teine vahe on käärimise ajas — kuna metsik pärmiseen on nõrk, siis võtab tal see toimetamine väga kaua aega, isegi aasta kuni kaks, enne kui vein valmis saab. Kultuurpärmiga saab kõik ühele poole kõige rohkem kolme kuuga ja edasi võib vein juba järelküpseda ja areneda pudelites. Sest justnimelt hilisem arenemine teeb lihtsalt veinist HEA veini. Aga me kõik tahame ju juua head veini!
Tiina Kuuler, Veinivilla perenaine, Veinivilla
27. august 2010
Kuidas parandada koduveini värvi ja maitset?
Viinamarjasortide või eri kasvukohtade marjade omavahel veiniks segamine on vana võte, seda kutsutakse cuvée’ks ning suur osa Prantsuse veine ongi just sedasorti seguveinid.
Peentest nimetustest midagi teadamata on ilmselt siiski kõik kuulnud kodumaisest õuna-arooniaveinist ja maasika-rabarberiveinist. Kuidas koduveinist cuvée’d teha, mida millega segada, et vein hea tuleks?
Mida marjade segamine meile annab?
Üks põhjus, miks veini segatakse, on ilusa värvi saamine. Eestis ilmselt enim kääritatud vein — õunavein — võib oma loomulikus olekus jääda kahvatu või igavalt kollane. Huvitavama värvi saab, kui lisada mustikaid, arooniaid, leedrimarju.
Kui on vaja vaid värvi parandada, siis pole tumedaid marju palju vajagi — piisab ühest kümnendikust põhitooraine kogusest, et värv muutuks punakamaks, suurema koguse lisamisel läheb vein loomulikult üha tumedamaks.
See, kui palju üht või teist veini komponenti võtta, ei ole täppisteadus, koguste varieerimine pole kurjast, kuid selguse mõttes olgu toodud paar näidisretsepti just värvi parandamise jaoks. Retseptid on mõeldud 25 liitri veini kääritamiseks.
Õunavein mustikaga
- 9 kg hapusid õunu
- 6,5 kg suhkrut
- 0,5 kg mustikaid värvi jaoks
Õuna-arooniavein
- 9,2 kg õunu
- 4 kg arooniaid
- 3,1 kg suhkrut
Teine hea põhjus eri marju segada on maitse parandamine. Sel eesmärgil segatakse kokku happelisemad ja vähem happelised marjad/viljad, et need segunedes üksteist tasakaalustaksid. Ilma happeta vein on lameda ja igava maitsega. NB! Happelise maitsega vein ei tähenda tingimata, et ta hapu on, ka magusas veinis peab tasakaaluks pisut happelisust leiduma.
Mustikas üksi on veini tegemiseks liiga vähehappeline, samuti võib hapet väheks jääda (olenevalt sordist) maasikaveinis. Samas rikkalikult happelised on rabarber, pihlakas, punased sõstrad, karusmarjad. Neid omavahel segades võib saada vägagi maitsvaid tulemusi. Ja muide, paari peotäie rosinate lisamine annab ka veinile alati mõnusama nüansi.
Maasika-rabarberivein
-3 kg koorimata rabarbereid
- 4 kg maasikaid
- 750 g rosinaid
- 6 kg suhkrut
Sõstra-mustikavein
- 3,5 kg punaseid sõstraid
- 250 g mustikaid
- 250 g rosinaid
- 4 kg suhkrut
Pihlakavein
- 5–8 kg pihlakaid
- 0,5 kg rosinaid või kuivatatud viigimarju
- 0,5 kg mustikaid värvi jaoks
- 6,5 kg suhkrut
Harva tehakse meil pohlaveini, ometi on seda marja metsas tavaliselt rikkalikult saada. Samas tahab pohl natuke erilisemat kohtlemist.
Pohlavein
- 3 kg pohli
- 1 kg mustikaid
- 0,5 kg rosinaid
- 6,5 kg suhkrut
Käärimine algab, lisades 0,5 kg rosinaid ja
1 kg suhkrut 5 liitrile veele. Pärast üht päeva käärimist lisada osade kaupa pohli ja mustikaid, vesi (et 25 liitrit täis tuleks) ja ülejäänud suhkur. Kuna pohlad sisaldavad säilitusaineid juba looduslikult, on väga tähtis suruda mustikad ja pohlad puruks ning seda segu lisada käärivale veinivirdele 1/3 kaupa ühe ööpäeva jooksul.
Kolmas põhjus marju segada on loomulikult puhas maitsenauding.
Kirsivein
- 3–5 kg kirsse
- 1 kg mustikaid
- 6 kg suhkrut
Šerri
-3 kg värskeid kibuvitsamarju
- 3 kg õunu
- 100 g rosinaid
- 6 kg suhkrut
Tiina Kuuler, Veinivilla perenaine
25. juuli 2010
Vein parandab mälu
Mõõdukas koguses alkoholi, eriti veini tarbimine parandab mälu, näitas Norras tehtud uuring. Tulemus toetab teooriat, et väike kogus alkoholi aitab vähendada dementsusesse haigestumise riski, kuid oluline on just tarbitava alkoholi kogus.
Uuringus osales 5033 Põhja-Norras Tromsųs elavat meest ja naist, keskmise vanusega 58 aastat. Seitsme aasta jooksul täitsid nad palju erinevaid kognitiivseid teste, kust tuli välja, et naised, kes tarbisid veini vähemalt neli korda kahe nädala jooksul, said testides paremaid tulemusi kui naised, kes jõid sama perioodi jooksul vähem kui üks kord. Sama kehtis ka meeste hulgas ning ka mõõduka õlle, kuid mitte viina tarbimise korral.
Viimase 30 aasta jooksul on üle poolesajas uurimuses, baseerudes enam kui 150 000 mehele ja naisele, uuritud alkoholitarbimise ning kognitiivsete funktsioonide vahelist seost. Enamik uuringuid on näidanud, et seos mõõduka alkoholitarbimise ning parema kognitiivse funktsiooni ja vähenenud dementsusriski vahel on olemas. Põhjuseks peetakse veinis leiduvaid antioksüdante ning teisi mikroorganisme. Alkoholi positiivset mõju veresoonte lupjumise vastu ning vere hüübimisele on samuti täheldatud. Teiseks peamiseks põhjuseks peetakse elustiiliharjumusi, mitte vaid alkoholitarbimist, mis mõjutab kognitiivseid oskusi. Toit, sissetulek ja amet on peamisteks näitudeks.
Rootsi Uppsala ülikooli professor Georgy Bakalkin, kes uurib alkoholi mõju kognitiivsetele oskustele, arvab, et Norra uurimus on huvitav, kuid seal puudub alkoholikoguse jaotuvuse arvestamine. Ehk suur vahe on selles, kas neli klaasi veini juuakse ära kahe nädala jooksul, jaotades selle koguse päevade peale või tarbitakse kogus ära ühe õhtu jooksul, mis on pigem tõenäolisem ning seetõttu tervisele ohtlikum. Professor Bakalkini enda uurimused on samas näidanud, et ka mõõdukas alkoholitarbimine võib viia mälu ja mõtlemisvõime vähenemiseni ning mõju tundlikkus sõltub meie geenidest. 10-20 protsenti elanikkonnast on alkoholi suhtes väga tundlikud ning peavad seetõttu olema alkoholi tarbimisega eriti ettevaatlikud.
Alkoholi kuritarvitamine on WHO andmetel industriaalmaades kolmas suurim haiguste ning varase surma põhjus. Suures koguses alkoholi tarbivate inimeste puhul on 10%-l märgata pigem vähenenud kognitiivseid võimed ning alkoholitarbimisest tulenev dementsus on teine suurem dementsuse põhjus täiskasvanute hulgas.
Alkoholi mõju:
Aju
Positiivne: Väikesed alkoholikogused tekitavad heaolutunde ning stimuleerivad. Inimene tunneb end erksa ning lõdvestununa, lastakse end vabaks.
Negatiivne: Väike kogus alkoholi halvendab hindamisvõimet, mälu, reaktsioonivõimet, und ning tundeelu. Pikaajaline alkoholism vähendab aju, alkohoolikut võivad tabada epileptilised hood, dementsus või teised ajuga seotud haigused.
Süda
Positiivne: Mõnede teadlaste arvates võib väikestes kogustes alkohol kaitsta südant, eriti üle 50 aasta vanustel inimestel.
Negatiivne: Süda peab kiiremini töötama, pulss ja vererõhk tõuseb. Sage alkoholitarbimine kulutab südamelihast, süda nõrgeneb ning võivad tekkida eluohtlikud südamerütmihäired.
Allikas: Svd.se
08. september 2010
Kuidas teada, kas mu koduvein on valmis?
Ükskõik, kui kaua üks koduvein käib, varem või hiljem tabab tema peremeest mure, kas vein on juba käärimise lõpetanud või ei. See võib olla üks trikiga küsimus.
Kõige lihtsam ja loogilisem vastus küsimusele, kas vein veel käärib või mitte, on see: kui mulksub, siis käib. Kui EI mulksu, siis on käärimine lõppenud ja võib veini lugeda valminuks. Paraku ei ole selline lähenemine mitte iga kord ja alati tõsi. Vein võib mulksumise lõpetada mitmel erineval põhjusel:
a. Veinil on külm. Parim temperatuur käärimiseks on 22-25°C, sellest oluliselt külmemates oludes kipub koduvein seisma jääma, samas soojemasse ruumi tagasi tõstes käib mulksumine rõõmsalt edasi.
b. Veinil on liiga kuum. Püsivalt üle 35°C viibides pärmiseened hukkuvad ja nende uuesti käima saamiseks on vaja kasutada re-starti või uut veinipärmi.
c. Suhkrut on liiga palju. Kui lisada rohkem kui 7 kg suhkrut 25 l veini kohta, siis on seda ilmselgelt liiga palju — pärmiseened ei jaksa seda kõike alkoholiks ümber töödelda ja väsivad. Aitab, kui virret veega lahjendada.
d. Suhkrut on liiga vähe ehk teisisõnu — kogu olemasolev potentsiaalne suhkur ongi juba alkoholiks käärinud. See ongi üks ja õige moment käärimise lõppenuks lugemisel. Parim ja lihtsaim moodus selle seisundi kindlaks tegemiseks on hüdromeetri kasutamine. Kui hüdromeetri näit on käärimise lõppedes +5 kuni 0 või isegi juba -1 kuni -5, siis see näitabki, et kogu suhkur on alkoholiks ümber töödeldud ja rohkem sealt midagi tulemas ei ole. Samas võivad väikesed mulksud vesilukust ikka veel tulla, nii et mulksumine ei ole kindel käärimise lõpu näitaja.
Kui veinimeister on veendunud, et tema vein on selleks korraks käärimise lõpetanud, seisab ees järgmine etapp — sademe pealt ära valamine. Käärimisnõu põhja vajuvad surnud pärmirakud ja osaliselt ka muu sade veinist — viljaliha, seemned jms. Sifooni kasutades tuleb puhtam osa veinist teise nõusse ümber villida. Kui on veini marjadel hoitud, võib nüüd veel marjadest viimase mahla välja pressida, enne kui tühjakspigistatud kestad minema viskate.
Ümbervillitud veinile tuleb seejärel sisse kallata käärimise peatajad ja selitajad vastavalt pakenditega kaasasolnud õpetustele ja raputades-loksutades süsihappegaas veinist välja saada. Kui veini jääb süsihappegaasi sisse, siis takistab see veini selginemist ja mõjutab ka maitset. Selleks, et saada veinist süsihappegaasi välja, on mitu võimalust: võta vesilukk kaane küljest ära, suru pöial vastu auku ja raputa veininõud kõvasti mitu korda, kuni näppu ära võttes enam gaasi ei eraldu. Võib ka veini mitu korda ühest nõust teise valada. Käärimise peataja ehk stabilisaator on hea muu hulgas ka selle poolest, et selle kasutamisel on võimalik hiljem maitsestamiseks veinile suhkrut juurde lisada kartmata, et vein uuesti käärima hakkab.
Seejärel tõsta vein kuni pudelitesse villimiseni jahedamasse kohta selginema ja rahunema. Hea on, kui saaks kohe tõsta veini mõnele kõrgemale alusele, et villima hakkamiseks ei peaks veininõud enam kordagi liigutama. Vein selgineb tavaliselt 4-7 päeva jooksul, kuid midagi hullu pole ka paarinädalases selitumises. Jahedam, 15-16°C ruum aitab kaasa nii hõljumi põhja vajumisele kui ka maitse paranemisele.
Kui kõiki eelmainitud spetsiaalseid vahendeid pole käepärast, siis saab ka muud moodi. Kindlustamaks, et vein enam edasi käärima ei läheks, on veini ka pastöriseeritud, kuid paraku ei aita see kaasa veini edasisele arengule pudelites, nii et aastate pärast paremaks see vein eriti ei lähe. Selitatakse ka vahustatud munavalgega, täpselt samuti, kui puljongit selgeks tehakse. On olemas ka spetsiaalseid veinifiltreid veini hõljumist puhastamiseks, kuid internetis soovitatakse parema puudumisel ka lihtsaid kohvifiltreid. Viimaseid olen ise proovinud — vein tilkus nii aeglaselt ja ebatõhusalt, et ma loobusin sellest poole tilkumise pealt ja otsustasin selle veini koos viljalihaga ära juua — nii tundus lihtsam.
Tiina Kuuler, Veinivilla perenaine, Veinivilla
10. september 2010
