Meie vanaemade vanninipid‏

Ilu ei ole uuema aja leiutis. Ka meie vanaemad olid oma ihu hooldamisel nutikad ning võtsid nii ilu- kui ka tervisevanne.
Kuidas vannis käidi?
Kõige esimene, mida arvestati oli vee temperatuur. Vannivesi, millest ilu ja tervist loodeti, ei tohtinud olla liiga kuum, pigem käesoe.

Ravimtaimevannides tuli eelnevalt seebiga puhtaks pestud ihu leotada veerand kuni pool tundi, aga vanniprotseduuride ajal soovitati pea ja rindkere veest väljas hoida. Pärast ravimtaimevanni ei loputatud ennast veega üle ja nahal lasti õhu käes kuivada. Ravimtaimevannideks võeti kas 1kg värskeid või 250g kuivatatud ravimtaimi, millele valati keevat vett. Taimi keedeti viis minutit ja lasti kuni 20 minutit tulises vees liguneda. Kõige lõpuks vedelik kurnati.
Kuidas saadi pehme nahk?
Pehme naha saavutamiseks soovitati vanniveele lisada mõnda taimeõli, näiteks mandli-, päevalille- või oliiviõli. Pärast vannis ligunemist oli oluline korralikult vann puhtaks pesta, sest taimeõli tegi vanni libedaks. Ka mesi aitas pehmemat nahka saada. Vannitäiele veele tuli lisada 4-5spl mett. Meevanne ei soovitatud võtta õhtul, sest mesi peletas väsimuse ja une.
Mida tehti vananeva ja kuiva nahaga?
Tuntuim iluvannide vahend on piim. Juba Kleopatra olevat piimavanne võtnud. Meie esiemadel oli piimavannide saamiseks kaks viisi. Neist esimesel lisati vanniveele värsket piima, mida pidi olema vähemalt liiter. Kleopatra käis aga lahjendamata piimavannis. Teiseks viisiks oli piimapulbri lisamine, mis oli eriti populaarne kolhooside perioodil. Piimapulbrit tuli vanniveele lisada vähemalt üks peotäis.
Kui nahk oli kuiv ja kiheles, siis tuli vanniveele lisada klaasitäis äädikat. Äädikavannist loodeti abi ka erinevate nahapaksendite ja ebameeldiva ihulõhna korral. Rosmariinivanni soovitati kortsulise naha korral hommikuti võtta, sest lisaks naha silumisele ergutas see kergesti väsivaid inimesi.
Kuidas närve rahustati?
Närvilised ja unetuse all kannatavad inimesed said abi pärnaõitest. Pärnaõievanni tehti õhtuti, sest lisaks magusale unele tekitas see ka suuremat higieritust. Lisaks pärnaõitele aitasid närvilisuse vastu ka kadakas, meliss ja palderjan.
Katrin Lipp, Keskkonnaportaal Bioneer
08. september 2010

Turguta ja ravi ennast õige mahlaga

Oleme harjunud mahlu pidama lihtsalt maitsvateks jookideks. Ometi aitavad nad õige kasutamise korral ka meie tervist turgutada.
Väljutavad toksiine
Selleks on ühel või teisel määral suuteline iga mahl. Mahlade puhastav efekt on kompleksne — toimides korraga mitmes suunas. Tänu nendele omastab organism toidust paremini valke, rasvu ja süsivesikuid. Seda seetõttu, et nii puu- kui ka köögiviljamahlad sisaldavad hulgaliselt fermente, mis aitavad lõhustada toitekomponente.

Mahlad ergutavad seedimist. Eriti käib see viljalihaga mahlade kohta. Nende koostises on palju kiudaineid, mis mitte ainult ei kergenda toidu kulgemist mööda soolestikku, vaid imavad otsekui käsnad endasse kõik üleliigse. Mehud väljutavad organismist toksiine ja isegi radionukliide.
Paljud mahlad sisaldavad erilisi aineid — fütontsiide. Need on antibiootikumide looduslikud analoogid. Fütontsiidid takistavad soolestikus kahjuliku mikrofloora kasvu, hoides nii ära düsbakterioosi. Seega kaitsevad meid soolestiku käärimisprotsesside ja kahjulike toksiinide eest.
Millist mahla valida?
Toksiinidest vabastab meid suurepäraselt peedimahl, mis puhastab efektiivselt neerusid ja maksa. Juua tuleks seda aga kokteili koostises. 1/3 värskeltpressitud peedi- ja 2/3 porgandimahla. Kusjuures mitte rohkem kui kaks korda päevas, klaasitäis korraga.
Teiseks variandiks on sellerimahl, mis sisaldab suurel hulgal mitteorgaanilist kaltsiumit. Just tänu sellele suudab mahl väljutada toksiine. Puhta mahlana ei meeldi see paljudele oma harjumatu maitse tõttu. Sel juhul võib seda julgelt teiste köögiviljamahladega segada.
Sama hästi mõjuvad tervisele ka spinati- ja kapsamahl. Need parandavad soolestiku tööd, aidates organismil vabaneda kõigest ebavajalikust.
Kui aga oled endale ülesandeks võtnud organismist välja viia liigne kolesterool, tasub tähelepanu koondada kõrvitsamahlale. Seda tohib juua kolm korda päevas klaasitäis korraga.
Ja lõpuks üks olulisemaid jooke selles vallas on mahl nisuidudest. See stimuleerib vereloomet ning normaliseerib ainevahetust. Lisaks sisaldab suurel hulgal antioksüdante ja ensüüme. Tänu sellele ei kaitse see meid mitte ainult väljast tulevate toksiinide eest, vaid aitab neid ka väljutada, normaliseerides seedimist.
Kaitse külmetuse eest
Peaaegu kõik mahlad mõjuvad soodsalt immuunsüsteemile. Põhiliselt seetõttu, et sisaldavad rohkesti vitamiine ja antioksüdante. Paljud mahlad on võimelised tõstma ka vere hemoglobiinitaset. See aga lisab meile reipust ning tugevdab ühtlasi immuunsüsteemi.
Enamik mahlu mõjub soodsalt ka meie närvisüsteemile. Need rahustavad suurepäraselt ning likvideerivad stresside ja emotsionaalsete pingete tagajärgi. See on aga väga oluline osa paljude haiguste profülaktikas.
Mahlad on head abilised mitte üksnes profülaktilises mõttes, vaid ka erinevate haiguste raviks. Kui neid juua külmetuse või bronhiidi puhul, saabub tervenemine kergemini ja kiiremini.
Millist mahla valida?
Külmetuse korral sobib hästi jõhvikamahl, mis on C-vitamiini allikas. C-vitamiin on aga hädavajalik organismi kaitsejõudude aktiviseerimiseks. Samas on sel ka mikroobivastane toime. Gripi ja kopsupõletiku puhul kergendab jõhvikamahl haige seisundit ning tänu looduslike antibiootikumide sisaldusele alandab isegi palavikku.
Köha puhul võiks koju muretseda viinamarjamahla. Mahlal on röga lahtistav toime ning see suudab võidelda paljude bakteritega. Pealegi on viinamarjamehus palju antioksüdante ning naturaalseid suhkruid. Seetõttu annab ta jõudu ning koondab organismi varujõud võitlusse haigusega.
Veelgi efektiivsemalt tugevdab immuunsüsteemi nisuidudest valmistatud mahl, mis sisaldab tohutus koguses ensüüme. Just tänu nendele moodustuvad meie organismis erilised rakud — makrofaagid, mis tunnevad ära ning hävitavad kõikvõimalikud haigusttekitavad viirused ja bakterid.
Külmetuse puhul mõjuvad hästi ka tsitruseliste mahlad. Näiteks sidruni- või greibimahl. Need turgutavad immuunsussüsteemi, kuna sisaldavad hulgaliselt vitamiine. Lisaks võitlevad efektiivselt kõikvõimalike viirustega.
Parandavad välimust
Värskeltpressitud mahlad aitavad vältida juuste lõhenemist ning ennetada nende väljalangemist. Ka haprad küüned saavad mahladelt abi, eriti juhul, kui põhjuseks on olnud vale toitumine.
Värskeltpressitud puu- ja köögiviljamahlad saavad jagu nahapõletikust, parandavad naha seisundit, kui see on kuiv ja veetustunud. Samuti annavad nad näole terve jume. Seda seetõttu, et kõik mahlad on rikkad vitamiinide-antioksüdantide poolest. Värskeltpressitud mahlad parandavad rakkude ainevahetust. Lisaks täiendavad sellised mahlad kasulike ainete tagavarasid organismis, lisades juustele ja küüntele tugevust.
Millist mahla valida?
Juuste ilu tarvis tuleks juua kurgimahla. Mahlas on palju kaaliumit, kaltsiumit, naatriumit ja fosforit. Seetõttu muutuvad lokid tugevamateks ja elastsemateks. Kurgimahl mõjub ka näonahale hästi. Eriti, kui see segada porgandi- või peedimahlaga. Kurgijoogi toime tugevneb, kui seda tarvitada koos tomatimahla ja mõne tilga pressitud küüslaugumahlaga. Mahl sobib ka koos õuna- või greibimahlaga või siis mustsõstra nektariga. Peamine — ei tohi üle pingutada. 100 ml kurgimahla ööpäevas on maksimum.
Omapärane on mahl maasikatest ja naerilehtedest. See on suurepärane jook nendele, kellel on kehvad küüned. Kuid enne tarvitamist tuleb konsulteerida kindlasti arstiga ning segu joomisega ei tohi liialdada. Naerilehed sisaldava väga palju kaltsiumit, seetõttu soovitatakse seda mahla rahhiidi ja osteoporoosi puhul.
Mandariinimahla võib aga juua mitu klaasi päevas. See lisab näole värskust. Mahl on vitamiinirikas ning reguleerib ka soolestiku tööd.
Milline peab mahl olema?
1. Kindlasti värskelt pressitud. Kauplusest ostetud jookidelt on asjatu märgatavat efekti loota.
2. Varem soovitati kasulikku mahla käsitsi valmistada. Elektrilises mahlapressis hävis suurem osa kasulikke aineid. Hiljaaegu ilmusid aga müügile täiesti uut tüüpi mahlapressid, milles vitamiinid ja aromaatsed ained suurepäraselt säilivad. Ja mis peamine — mahlas jäävad alles ensüümid, mis mängivad väga suurt osa organismi kaitsevõime tugevdamisel ning toksiinide väljutamisel.
3. Mahl tuleb ära juua kohe. Isegi külmikus säilitamisel kaovad juba tunni aja pärast paljud olulised elemendid, kuigi mahla maitse jääb samaks.
Kuidas mahla juua?
1. 20-30 minutit enne sööki või siis kaks tundi pärast sööki. Söögi kõrvale mahla juua on kasutu, vahel lausa kahjulik.
2. Läbi kõrre või väikeste lonksudena. Enamus värskeltpressitud mahlu mõjuvad agressiivselt hambaemailile, seetõttu ei tasu rüübata suurte lonksudega klaasist või hoida jooki pikemalt suus. Muide, ka kiirustada ei tasu. Mahla omastatakse paremini, kui see on jõudnud seguneda süljega.
3. Lisada võib vaid vett. Paljudel juhtudel on see hädavajalik, kuna mõningad mahlad ei tohiks olla liiga kontsentreeritud. Seejuures ei tohi lisada mahladele ei soola ega ka suhkrut — raviefekt väheneb tunduvalt.
4. Kuuridena — 2 kuni 5 nädalat 10-päevaste vaheaegadega. Kui kaua pead just sina mahla jooma, ütleb sulle sinu arst pärast läbivaatust.
5. Jälgides iseennast. Värskeltpressitud mahladel on väga tugev toime, seetõttu ole tähelepanelik ning ära üle pinguta.
Allikas: Ženskoje Zdorovje

Pihlaka-õunatarretis

Umbes 1-1/2 liitrit
1 kg pihlakamarju
1/2 kg hapusid õunu
7 dl vett
1 l suhkrut ühe liitri mahla kohta


Puhasta ja loputa marjad. Tükelda õunad ja pane koos marjadega keedunõusse. Vala vesi peale ja keeda umbes 15 min.Kurna mehu läbi sõela ja mõõda kogus, lase seejärel uuesti keema ja lisa vähehaaval suhkur, nii et see jõuaks lahustuda.Keeda 10 min ja tee tarretiseproov.Riisu tarretiselt vaht ja tõsta keedunõu tulelt ära.Vala tarretis kuumadesse purkidesse ja sule kohe.


Tarretist võib ka teha ilma õunteta:1 kg pihlakaid2 spl sidrunimahla9 dl suhkrut ühe liitri mahla kohta.

Kõik mis tuleb sinu ellu oled sa ise kutsunud...see, millest sa mõtled. Ehk siis kõike seda, mis toimub sinu peas tõmbad sa endale ka ligi. Meie ülesandeks inimestena on kinnistada oma mõte nendesse asjadesse mida me soovime, teha endale täiesti selgeks, mis on meie tegelikud soovid ja sellest hetkest me käivitame Universumi ülima seaduse...

Vitamiinide visiitkaart

Vitamiinide ümber liiguvad alatasa müüdid. Kord on kuum uudis, et vitamiinidega on võimalik ravida kõiki haigusi, siis jälle, et vitamiinidega ei saa ravida ühtki tõbe. Kus on tõde? Selles numbris alustame uut sarja “Vitamiiniaabits”.

Sarja autorid Urmas Kokassaar ja Mihkel Zilmer on head sõbrad ja kolleegid ning ühe suurema meeskonna liikmed.

Urmas Kokassaar on Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor. Magister.

Mihkel Zilmer on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna biokeemia instituudi juhataja, meditsiinilise biokeemia korraline professor. Filosoofiadoktor ja meditsiinidoktor.

Nad on paljude raamatute ja õppevahendite autorid, kirjutanud õpikuid nii põhikoolile, gümnaasiumile kui ka ülikoolile (“Praktilised tööd koolibiokeemias”, ”Inimtoidu loomulikud ja sünteetilised komponendid”, “Meditsiiniline biokeemia”, “Vitamiinid” jpt).

Nende tegevuse aluseks on põhimõte: info ja mõtlemine peavad olema tipptasemel ja süsteemsed. Kui inimesel on asjadest õiged arusaamad, aitab see tal teha nii tervisele kui ka rahakotile kasulikke otsuseid. Targemaks saada, otsustada ja valida aitab ka “Vitamiiniaabits”.Vitamiinide kohta on pea igaühel oma arvamus: lapsed mõtlevad magusatest närimistablettidest, keskealised peavad tähtsaks profülaktilisi vitamiinikuure, eakad aga kaaluvad käes rahakotti, enne kui tervisele tarvilikke vitamiine osta raatsivad. Viiteid vitamiinidele leiame toiduainete pakenditelt, kosmeetikatoodete etikettidelt, eneseabikäsiraamatutest ja reklaamidest. Igapäevasesse kõnekeelde on kindlalt juurdunud sõna vitamiinipomm, ehkki selle mõte jääb tihti ebamääraseks.

Kui mingil teemal palju räägitakse ja kirjutatakse, läheb osa infot paratamatult kaotsi, osa aga moondub tundmatuseni. Erandiks pole vitamiinidki. Alatasa ringlevad sel teemal “kuumad uudised”, müüdid ja suisa väljamõeldised stiilis vitamiinidega saab ravida kõiki haigusi või vitamiinidega pole võimalik ravida ühtegi haigust. Sageli ülistatakse hetketrendi mõjul mõnda preparaati liigselt.

Vitamiinid väärivad tõepoolest tähelepanu, sest tegu on asendamatute biomolekulidega, mis on kindlas koguses inimese normaalseks elutegevuseks lausa hädavajalikud. Vitamiinid suudavad meid teatud piirides kaitsta nüüdisaja elustiili hädade eest, näiteks leevendavad väärtoitumise mõju ja ravimite kergekäelise tarbimise tagajärgi. Vitamiinid aitavad meid kaitsta ka keskkonnasaaste eest, mis kahjustab pärilikkust.

Meie põhiline vitamiinide allikas on tasakaalustatud segatoit, mis sisaldab nii taimse kui ka loomse päritoluga toiduaineid. Paraku jääb paljudele inimestele ainult toidust saadavatest vitamiinidest väheks, mistõttu tuleb kasutada vitamiinipreparaate. Valik on suur ja ka soovitusi jagub küllaga. Paratamatult tuleb teha valik.

”Vitamiiniaabitsa” sarjas otsime vastuseid küsimustele, kus vitamiine leidub, kuidas need mõjuvad, kui sageli neid võtta ja miks on üks või teine vitamiin kasulik. Lisame ka iga vitamiini tunnustatud biokeemilis-kliinilised kogused ja soovitusliku päevanormi.

Enne konkreetsete vitamiinide juurde asumist toome sissejuhatuseks vitamiinide üldistatud lühitutvustuse ehk visiitkaardi. Neid tõdesid peaks silmas pidama igaüks, kes otsustab vitamiine tarvitada, neist kirjutada või neid teistele inimestele tutvustada.



12 põhitõde vitamiinidest



1. Vitamiinid on mikrotoitained, s.t me vajame neid suhteliselt väikestes kogustes.

2. Vitamiinid ei asenda teisi toitaineid.

3. Üks vitamiin ei asenda teisi vitamiine.

4. Vitamiinid ei anna organismile energiat, nad ei ole ei energiapillid ega -pommid.

5. Ensüümide koostisosadena mõjutavad vitamiinid otseselt ainevahetust ja on eluks hädavajalikud.

6. Vitamiinidel on ka muid soodsaid toimeid, näiteks antioksüdantsus.

7. Vitamiinid pole rakkude ehituskomponendid. 8. Vitamiinide kestev puudujääk on organismile ohtlik.

9. Pidev ülisuurte vitamiinikoguste võtmine on organismile kahjulik ja ka mõttetult kulukas.

10. Vitamiinide oskuslik ja süsteemne tarvitamine, arvestades iga inimese eripära, aitab vältida mitmeid haigusi või kiirendada nendest paranemist.

11. Teatud tasemest alates võib vitamiinipreparaate käsitleda kompleksse raviskeemi osana.

12. Kõikide vitamiinide puhul on teada päevakogused, mis ei põhjusta kahjulikke kõrvaltoimeid.

---

Nälkjate vastu aitab orashein.

Harilik orashein (Elymus repens, sün. Agropyron repens) on pika harunenud roomava risoomi ja kiire paljunemise tõttu raskesti hävitatav mitmeaastane umbrohi. Tema kõrred ja lehed on aga mürgiallikaks limukatele, eriti nälkjatele.
Kasvukoha suhtes pole taim valiv. Enamasti on ta maaharijale tüliks põllul ja aias, kuid teda on ka kõikjal mujal: heina- ja karjamaal, tee- ja põlluäärel, prahipaigas ja jäätmaal, raudteel, võsastikus, jõe- ja järvekaldal ning mererannaski.
Selle elujõulise umbrohu juured on raviva toimega, mistõttu võib teda ka ravimtaimeks nimetada. Nälkjate vastu aga aitab hästi kuiv orasheinapuru. Värskelt niidetud rohul pole seda mõju, mis kuivatatud heinal. Seepärast tuleb orasrohupealsed kokku koguda, kiiresti päikesepaistel ära kuivatada ning peeneks hõõruda.


Kuiva puru võib raputada õhukese kihina näiteks rooside ja tomatitaimede ümber. See peletab eemale nii vihmaussid kui ka teod, aga eriti nälkjad. Pärast pikemat sajuperioodi tuleks tahenenud maapinnale uus kaitsekiht puistata.
Enne ulatuslikumat tarvitamist puistake orasheinapuru katseks iga taimeliigi üksiku esindaja ümber, et näha, kuidas ta avaldab mõju limukatele ja nende eest kaitstavatele taimedele.

Neile meeldib

- Tigude meelistaimed on hostad, mädarõigas, saialilled, tsinniad, peiulilled, kobarpead, põlduba, lehtsalat, jääsalat jm.
- Kivide ja vundamendi servad, lauajupid, tühjad lillepotid - kõik, mille varju saab peitu pugeda ning mis pakub mõnusat jahedust ja niiskust kuumal-kuival ajal.
- Lagunev puukooremultš on hea niiske ja soe koht, kuhu muneda.
- Pärast niitmist maha jääv niides pakub limukatele piisavalt niiskust ja turvet. Kasutage see ära ning jätke niitmine võimalikult õhtu peale. Kuival ajal võiksite paar tundi varem muru kasta, et meelitada nuhtlused liikvele. Öösel jõuavad niidese läbi takseerida mõned aplamad putukad ja hommikul, kui meie alles magame, linnudki asja üle kontrollida. Enne kui niidese kompostihunnikusse viite, vaadake see kindlasti ka ise üle ning korjake päikese eest peitu pugenud elukad kokku.
- Hilisõhtune kastmine meelitab peenrale teod ja paraku soodustab ka seenhaiguste lööbimist. Seepärast püüdke kasta kui vähegi võimalik varahommikul. Samas võiks otsida aias mõne varjulisema koha, mida niisutades meelitate ligi teod, et nad siis kokku koguda.
- Meelsasti kogunevad limukad maiustama banaani-, meloni-, kõrvitsa- ja arbuusikoortega, hõrgutiseks võib välja panna ka värske kurgi, õuna- ja kartuliviile ning -koort. Hästi maitsevad tigudele veel lehtsalat ja poolikud viinamarjad.
Neile ei meeldi

- Teod ja nälkjad munevad niiskesse, nätskesse ja silumata pinnasesse ning umbrohtunud aladele. Muretsege aiahark või hea labidas ning kaevake aed sügisel-kevadel korralikult läbi. Sedasi saavad hukka paljud talvituma pugenud teod ja nende munad.
- Tigude ja nälkjate liikumist takistab kõik, mis on kuiv ning terav: liiv, graniitkillustik, paekivi- ja tellisepuru, kuiv kohvipaks, purustatud munakoored ja teokarbid, klinkritolm, tuhk, lubi jne.
- Ebaaus võte on tigude püüdmisel ära kasutada nende õllelembust. Arvestades, et nad on alaealised, meelitage neid hoopis piima ja pärmiveega, need sobivad sama hästi. Asetage nõud peibutusjoogiga varjulisemasse kohta, kuhu nuhtlused meelsasti kogunevad. Vaadake, et anum oleks vähemalt 5 cm kõrgune, siis ei upu sinna kasulikud jooksiklased.
- Teod ja nälkjad ei salli, kui peenrale on laotatud multšiks koi- ja soolikarohtu, sidrunmelissi, münte, orasheina, tammelehti, kuuse- ja männiokkaid.
- Paljudest taimedest hoiavad teod kaugemale. Need on iirised, kurekellad, kurerehad, gladioolid, hortensiad, mündid, ingver, pune, nõmm-liivatee, koirohi, raudrohi, sibul, porrulauk, küüslauk.
Kuidas hukata

Kokkukorjatud tigude ja nälkjate hävitamiseks võib nad üle valada keeva veega ning matta seejärel kompostihunnikusse või kuhugi aia varjulisemasse ossa.
Surnuks kuivatamine superfosfaadi ja lubjaga võtab pisut rohkem aega, olles minu meelest ka piinarikkam. Samuti ei soovita ma kasutada jämedat soola, sest mida hakata peale soolatud tigudega? Aeda matmiseks nad ei sobi ja toiduks eelistan tigusid osta pigem poest.
Naabrusest tulevate tigude vältimiseks hoidke aia äärealad korralikult niidetuna ning umbrohuvabad, et teod ei saaks seal varjuda ega muneda. Tõkkeks võib kasutada ka kõrgemaid plastribasid.
Mürk toimib kuiva ja soojaga

Kaubanduses müügil olevad teomürgid sisaldavad tavaliselt metaldehüüdi. Mürk hakkab toimima temperatuuril üle +7°. Kõige tõhusama hävitustöö teeb see suvisel kuival ajal, kui sooja on 20° ringis. Mürk tekitab tigudel ja nälkjatel ärrituse, mis sunnib neid rohkesti lima eritama, suurendades veevajadust.
Oluline on teada, et mürk laguneb päikesekiirguse toimel. Kastmine ja vihm hävitab 24 tunni jooksul mürgi mõju, sest teod saavad oma veevarud taastada ning hakkavad veelgi vihasemalt taimi hävitama, sest need sisaldavad ju peamiselt vett.


Targu talita arhiiv
11. juuni 2010 10:56

Keskaeg: ürte austati, maasikaid kardeti

Keskajast võiksime üle võtta usu ja lootuse ürtide tervistavasse jõusse ja saatust muutvasse väesse. Suupäraseks ja kõhusõbralikuks teevad nad meie toidu niikuinii.
Olde Hansa suveterrassi kaunistavad suureõieliste lillede asemel ürdid: sidrunmeliss, aedmajoraan, tema sugulane harilik pune, aedsalat, lavendel, aedpetersell, piparmünt, aedsalvei.
“Suurematest taimekastidest viinapuuvõsude kõrvalt võite leida ka maasikaid,” lubab Olde Hansa loovjuht Angela Randmets alias Inghel Angelbeke. “Keskajal, tõsi küll, tunti vaid metsmaasikat ja tedagi peeti ravimtaimeks. Maasikate ümber hõljus kerge kartuseloor, sest nad kasvasid tavaliselt paikades, kus oli palju mürkmadusid. Kuulus keskaegne ravitseja nunn Hildegard von Bingen, kelle kirjad ja raamatud on tänapäevani säilinud ning kelle järeldused taimede raviomaduste kohta on üldiselt üsna õiged, pidas maasikaid söömiseks lausa sobimatuks – ei muu, kui nende vahel roomavate madude ja kärnkonnade pärast.”

Ürdid toidus ja joogis – terviseks!
Keskajal peeti ürtidest väga lugu, neid kasvatati isegi rohkem kui ilutaimi. Ürte osati hinnata eelkõige ravimina, igast neist sai abi mitme häda puhul.
Juba Hippokrates ütles, et toit peab olema rohuks, sestap maitsestati keskajal toite ürtidega üsna rohkesti.
Kõik ülalnimetatud Olde Hansa terrassil kasvavad ürdid aitavad rasvastel toitudel seeduda, ei lase neil kõhus riidu minna. Teisalt oli neil ka isu tõstev omadus. Me ei tohi unustada, et hea isu ja hea seedimine on ikkagi ühe ja sellesama protsessi osad.
Ka oli eelnimetatud ürtidel rahustav omadus, paitades nii kõhtu kui meeli. Ja nagu sellest veel vähe oleks – kõiki neid ürte peeti armurohtudeks, mis vastavalt vajadusele pakkusid armuvalule leevendust või aitasid kellegi poolehoidu võita.
Esimese söögikorrana rohelist kraami süüa soovitavad meie tänasedki toitumisteadlased. Aga hea on teada, et aedsalatit osati tema maheda maitse tõttu söögiks soovitada keskajalgi. Aedsalatile omistati rahustav ja und parandav toime. Et salati maitse paremini välja tuleks, soovitati sellele lisada sibulat, murulauku, tilli ja äädikat.
Ürte lisati nii maitse- kui ka tervistavate omaduste tõttu jookidessegi. Õlle ja veini maitsestamiseks tarvitati aedmajoraani. Majoraan on pune sugulane, aga maitselt mahedam. Teadupärast on Itaalias pune pitsade maitsestamisel kohustuslik komponent. Õlle puhul lisati majoraani juba pruulimisel, veini maitsestati hiljem.
Üks moodus maitseveini teha oli niisugune: maitseürdid segati meega ja jäeti linasesse kotikesse kammitsetult veini sisse.
Pealinna apteekrid contra maanaised
Ürte kasvatati keskajal vähesel määral ka linnamajade tagahoovides, Tallinnas oli suurem ürdiaed Barbara kabeli juures, nüüdse Roosikrantsi tänava ja Kaarli puiestee nurgal. Samuti Harju tänava ees. Sealsete ürdiaedade omanikud olid raeapteekrid Claus Schulte ja Fabian Below.
Ürte ja nende lõunamaiseid suguvendi vürtse müüdi apteegis kuivatatult, neid keedeti kokku nii searasva kui siirupiga. Vürtse ja ürte siirupiga keetes saadi kompvekilaadseid maiuseid, mida müüdi ka raviotstarbel. Samuti armastati neid pidude ajal veini kõrvale mekkida. Ürtide ja vürtside baasil tehti ka leotisi – neid hoiti küll veinis, küll äädikas.
“Sajandeid olid raeapteeki pidavate apteekrite suurimaks nuhtluseks metsarohtudega kauplevad maanaised, kes müüsid oma puruks tambitud või tampimata õisi, varsi ja juuri otse apteegi vastas turul ning viimaks läksid koguni nii häbematuks, et kolisid oma “äri” apteegi kõrval asuvasse Saiakangi,” pajatab emand Angelbeke. “Apteekrid võtsid igatahes konkurentsiteema kurjalt üles, sest neil oli ikkagi haridus, litsents ja müügiluba!”
Kuid maanaistel oli oma tarkus. Nurmenukke korjati unetoovaks teeks, naistepuna naistevaevuste vastu ja ikka nii edasi. Kuid nad teadsid ka seda, et petersell võttis põletikud ja paistetused ära ning tegid ise mikstuure.
Oma kogemuste tõttu sõi maarahvas ka rohkem seeni. Linnarahvas, kes seeni suuremat ei tundnud, mäletas, et üks või teine oli seene söömise peale ära koolnud. Sestap julgesid nad süüa vaid kukeseeni, sest nende kohta teati kindlalt: ei tapa!
Salvei – ürtide primadonna
Salvei oli Araabia kultuuris väga tähtsal kohal, Euroopasse tõid ta ristisõdijad. Salveid peeti kõigeravijaks: kui keegi suri, imestati, kuidas see võis juhtuda – tema aias kasvas ju salvei!
Salveile omistati elusäästev, eluiga pikendav, aga ka eluandev jõud. “Vana-Rooma arstid soovitasid lastetutele abielupaaridele trikki, mille puhul paarikesel tuli neli päeva vallatlemisest hoiduda ja viksilt salvei mahla juua,” teab emand Angelbeke. “Ja kui siis seesinane vallatus viimaks ette võeti, tõi see kindlasti ka tulemusi peatse perelisa näol.”
Üks kuulus keskaja kokk on öelnud: kui ürdiaed oleks ooper, siis salvei oleks selle primadonna! Sest salvei – tema juba enda kõrval teisi maitseid ei kannata.
Salveile on omistatud tõepoolest ka selliseid raviomadusi, et tema kõrvale muid (arsti)rohtusid ei vajatagi. Milliste hädade vastu temalt parajasti leevendust leidis, johtus sellest, millisel viisil teda ümber töötatud oli: näiteks kas temast oli tehtud salv või leotatud äädikas.
Eelkõige peeti salveid kevadetoonikuks – maikuus söödi maitsevõid, millesse oli segatud vaid salveid.
Vanas Roomas peeti salveid pühaks taimeks. Salvei korjajaks määratud inimene pidi enne töö ettevõtmist viima läbi ohvritalituse (ohverdati veini ja leiba), siis end põhjalikult pesema ja riietuma üleni valgesse. Salveid korjama tuli minna paljajalu.
Ürte toidu sisse peenestades ei kasutatud mingeid terariistu – käte vahel murdes tuleb ürt just õigest kohast lahti. Organism omastab sel moel peenestatud ürti paremini ja ka raviomadused on nõnda suuremad. Raudesemega ei tohtinud salveid mingil juhul puutuda – see rikkus maitse ja kaotas ravijõu.
Ürt kui sümbol
Ürditaimede imetabasest võluväest teab Inghel Angelbeke rääkida järgmise loo.
“Teadupärast oli igal ürditaimel nii keskajal kui mõni sajand hiljemgi oma sümboltähendus, mida valdav osa tollastest inimestest tundis-teadis. Nii näiteks eelistasid keskaegsed rüütlid lahingusse tormates kaasa haarata kilbid, millele oli maalitud julguse ja vapruse sümbol – tüümian.
Inglismaal on aga pruutidel senimaani kombeks pulmapäeval juustes rosmariinioksi kanda. On ju rosmariin nii truuduse, armastuse kui ka igavese mälestuse sümbol.
Kui tänapäeval mõni naishing saaks oma austajalt kingiks kauni seade peterselli-, salvei-, rosmariini- ja tüümianioksakestest, maanduks see kimbuke ilmselt (ja sedagi vaid parimal juhul) lõikelaual ning õilistaks oma maitsebuketiga mõnd salatit, paja- või pastarooga.
Keskaegsed daamid aga oleks sellisest kimbukesest välja lugenud umbes sellise sõnumi: “Soovin, et minu siiras ja truu armastus Teie vastu pehmendaks Teie südant ja leevendaks kibedust, mida Te ehk minu vastu tunnete. Annan kogu oma jõu nüüdsest peale selle teenistusse, et suudaksin meie lahusoleku ajal vapralt vastu seista kõigile kiusatustele ja jääda ka üksindushetkedel Teile ustavaks. Soovin, et mul jätkuks vaprust kunagi Teie juurde tagasi pöörduda, et täita ka Teie kõige võimatumad soovid.”
Millise kimbu daam austajale seepeale vastu saatis, sõltus loomulikult kimbusaatja kohast daami südames…