Kardemon hävitab baktereid ja tõstab isu

Talveperioodil ihkab ka põhjamaalaste maitsmismeel teravaid elamusi. Magusmõrkjat maitset ning meeldivat aroomi pakub toitudesse ja jookidesse kardemon.
Iidne vürtsitaim kardemon on pärit Lõuna-Indiast. Inimkond on teda kasutanud juba tuhandeid aastaid. Kardemoni kui ravimi ja vürtsi väärtust tõestab see, et kõik ammused kultuurid on leidnud sellele kasutust. Hiinas raviti kardemoniga närvisüsteemi häireid, Araabias kasutati teda armurohuna, Kreekas värskendati kardemoniga suuõõnt, Roomas leevendati liigsöömisest tulenevaid hädasid.
Keskajal omistati kardemonile suisa erilist abivõimet, lootusrikkalt usuti, et see taim aitab pea kõigi tõbede vastu. Ju aitas usule kaasa nii kardemoni eksootilisus, tugev mõju maitsmismeelele kui ka kallis hind. Kalliduselt hõivas kardemon auväärse teise koha safrani järel. Tolleaegsetes apteekides müüdi raviotstarbel mee ja suhkruga magustatud kardemoniseemneid, mis olid mõeldud seedimise hõlbustamiseks.

Loo nimitegelase vürtsivaramu peitub seemnetena kambrilises kupras, mis on kardemoni vili. Igas kambrikeses on kolm-neli seemet. Vürtsikad seemned on lapikud, tumepruunid, 3–4 mm pikad ja sisaldavad 3–7% eeterlikke õlisid. Kardemoni kaubastatakse tavaliselt kolmel kujul: kupardena, seemnetena või peeneks jahvatatud pulbrina.
Enne kui seemnetest vürtsi saab, kulub aega ja vaeva. Kuprad tuleb korjata enne nende lõplikku valmimist. Kui selle toiminguga hilineda, kuprad avanevad ja valminud seemned pudenevad välja.
Järgneb kuparde kuivatamine, vahel ka pleegitamine ning sorteerimine. Et eeterlikke õlisid võimalikult kaua säilitada, kasutatakse seemnete säilitamiseks ja turustamiseks nende looduslikku pakendit – kupraid. Kõige rohkem hinnatakse rohelise värvusega kupraid, mõnevõrra vähem pruune ja valgeks pleegitatuid.
Mõjutab mitmel viisil
Seemnete pulbriks jahvatamisel lenduvad eeterlikud õlid suhteliselt kiiresti, järelikult on otstarbekas vajalik kogus seemneid peenestada vahetult enne kasutamist. Pulbri kujul tasub kardemoni säilitada jahedas õhukindlalt suletud nõus.
Kardemoni esmane mõjupiirkond on seedekulgla, kus ta soodustab seedenõrede (sülje, maomahla ja sapi) nõristumist.
Seedenõrede eritumine on aga signaal toitumiseks, järelikult on kardemonil isu tõstev toime.
Eeltoodust sugeneb ka hoiatus – kardemoni pole soovitatav pruukida maohaavade ja sapikivide esinemisel.
Tänu rikkalikule eeterlike õlide sisaldusele hävitab kardemon mitmeid mikroorganisme. Nii on kardemonil tõestatud baktereid ja seeni hävitav toime. Siit ka põhjendus juba igiammusele soovitusele kardemoni pruukimiseks halva suulõhna või hamba- ja igemepõletike korral. Enne hambapasta ja -harja kasutuselevõttu näriti hammaste ja suu puhastamiseks kardemoniseemneid. Haigusetekitajad hävivad, põletik peaks taanduma ja eeterlikud õlid varjutavad ebameeldiva lõhna.
Seedekulglas leevendab kõnealune vürts ka gaasipuhitustest tingitud vaevusi. See-eest Araabias on levinud veendumus, nagu suurendaks kardemoni tarbimine mehelikku võimekust. Lähis-Idas on isegi vanasõna, et vaene mees loobub pigem leivast kui igapäevasest kardemonist…
Meil pole kardemon mitte niivõrd ravivahend, kui just köögis kasutatav eriliste omadustega vürts. Lisaks köögipoolele võib kardemoni kohata ka mõningates kosmeetikumides, kuhu seda lisatakse tänu tema erilisele lõhnale.
Kulinaarias edukas
Põhjamaistest talvistest roogadest on kardemonilisand endale kindla koha välja võidelnud nii hõõgveinis kui piparkoogitainas. Jookidest on kardemon teretulnud külaline nii alkoholivabades rüübetes kui ka kangemas joogipoolises.
Väga populaarne on kardemonitee, mida saab juua kas kuumalt või jääteena külmalt. Sellise tee valmistamiseks tuleb tervikseemneid paar minutit keeta ja hiljem lasta keedusel veel kümmekond minutit tõmmata. Sama edukalt kõlbab kardemon ka kohvi lisandiks, kardemoniga kohv on populaarne just araablaste seas, olles tuntud kui beduiinikohv. Eeltoodu ei tähenda seda, nagu ei võiks kardemoni lisada ka teistele kohvijookidele.
Kraadidega jookides kuulub kõnealune vürts maitsestajana mitmesuguste likööride, nalivkade, nastoikade, maitseveinide ja glögide koostisse.
Lihatoitudest võib kardemoni trehvata pasteetides, vorstisegudes, hakklihatäidistes ning vürtsikates marinaadides. Edukalt maitsestab kardemon linnu- ja veiseliha.
Vetemaailma asukatest passib kardemon hästi kokku kaladega, maitsestajana toimib kardemon kalasuppides, kastmetes ja kalamarinaadides. Lisaks liha- ja kalamarinaadidele on loo nimitegelane teretulnud ka köögiviljamarinaadides, näiteks nendes, mis mõeldud kurkide või kõrvitsate jaoks.
Põhitoidusest sobib kardemon Aasias eeskätt riisitoitude kõrvale, Euroopas aga maitsestatakse sellega kartulitoite. Kardemon passib hästi ka munaroogade, näiteks omleti maitsestamiseks.
Maitsesegudest kuulub kardemon just karri ja garam masala koostisosade loetelusse. Ka dessertides leiab see vürts rakendust. Magustoitudest lisatakse kardemoni kissellidele, kompottidele, puuviljasalatitele, magusatele putrudele ja piimadessertidele. Sobib suurepäraselt ka kookide, keekside, küpsiste, präänikute ning saiataina koostisse. Skandinaavias on levinud isegi kardemonilisandiga leibade küpsetamine.
Sobib ka magusroogadesse
Samuti passib kardemon hästi kokku magusamaitseliste puuviljadega, sõltumata sellest, kas need on serveeritud värskena või konserveeritult.
Tänu omalaadsele maitsebuketile, mis on nii magus kui mõrkjas, on kardemon küllaltki universaalne maitsestaja, sobitudes ka teiste vürtsidega.
Tasub teada sedagi, et toitude maitse lõplikuks kujundamiseks nõuab kardemon aega ja kuumust. Tervikseemnete kerge röstimine enne kasutamist suurendab tuntavalt nende aroomikust.


Urmas Kokassaar
14. jaanuar 2011

ILUSAT VASTLAPäEVA!!!

Vastlapäev

Vastlapäev (lihaheitepäev, pudrupäev Lõuna-Eestis, liupäev Kirde-Eestis) - 8. veebruar ... 7. märts

Liikuv püha, noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva, algselt kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust.

Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu (kestab lihavõttepühadeni). Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini.

Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk, liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu. Liugu laskmas käiakse lasteaia, kooli või klassiga, üksikult, pere või sõpradega. Näiteks Tartus Toomemäe nõlvadel on vastlapäeval rahvast murdu, liuglevad nii noored kui vanad.

Nagu vanasti, nii võisteldakse ka nüüd pikema liu pärast. 19. ja 20. sajandil pidi see tagama linaõnne, tänaseks on sellest saanud üksnes ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit. Liulaskmise juures on võisteldud ajast aega, vastlapäeva juurde kuuluvad paratamatult kummuliläinud saanid ja kokkupõrked.

Üheks viimaste sajandite eripäraks on olnud vastlateks jääkarusselli ehitamine või jääpurjekaga sõitmine.

Seajalakondid tuli 19. sajandil kokku korjata ja sigadele anda, et need edeneksid ja suvel koos püsiksid. Mõnel pool on konte hoitud paastumaarjapäevani ja viidud siis sigadele.

Pahade vaimude eemaletõrjumisest on võrsunud vastavate maskidega karnevalid, mille järelkajaks on Lääne-Eestis kada ajamine, s.o õlenuku viimine perest perre. Enamasti oli see õlgi täistopitud mehekuju. On arvatud, et kada on varasema metsikukultuse jätkuks. Õlgedest metsik on viidud puuteiba otsa aetuna pimedas metsa ja seotud puulatva. Komme tagas viljaõnne.

Maagilisi kombeid oli aga muidki. Näiteks tehti linapõllul tuld, kui lina ei tahtnud kasvada. Viidi ka väljale sõnnikut - viljakasvu tagamiseks; käidi võõraid lambaid pügamas - kas lammaste rikkumiseks või kohtuõnne saamiseks; viidi raudesemeid lauda läve alla - karja õnnestumiseks; rakendati esimest korda noori hobuseid või härgi - võtavad kiiresti õppust jne. Lastel lasti tuppa tuua nn linnulaaste, et nad leiaksid suvel palju pesi. Sedasama tehti muudelgi kevadistel pühadel.

Lääne-Euroopaga sarnane on veel nn lihaeide ringiliikumine ja vastla kottiajamise tava - lapsed käsutati pööninguluugi alla vastelt kotti püüdma ja visati neile ülevalt vett kaela.

19. sajandil otsiti mõnel pool teenijaid (ehkki enamasti toimusid teenijate otsimine ja mokalaadad uute abiliste leidmiseks hoopis küünlapäeval). Hoopis olulisem oli, et vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud.

Vastlapäeval lõigati juukseid, samuti hobuse saba – siis kasvavad pikad ja tugevad juuksed nagu hobusejõhvid. Ka tuli vähemalt seitse korda pead kammida.

Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna - äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud.

Vastlavurr (urr, urriluu, uuriluu, unn)

Sea sääreluu keskele tehti auk, aeti nöör läbi ja tõmmati see siis hooga undama. Hiljem muutus tavaks asendada kondid nööpidega - suure nööbiga sai ligilähedaselt samasuguse vurri teha.

Keelud

Naistetööd olid keelatud, eriti ketramine ja ringliikumisega seotud tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri.

Tule süütamine oli keelatud, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid. Ei mindud külla.

Toidud

Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube.

Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.

19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku.

Ennustamine

Söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele.

Kada ajamine

Kada ajamine ehk õlenuku viimine perest perre. Enamasti õlgi täistopitud mehekuju kanti salaja naabri ukse taha või viidi kodust eemale, sel kombel eemaldati kahjulikud jõud. Kada ajamist on peetud metsikukultuse jätkuks.

Vastlasandid on olnud katoliiklikus Euroopas tuntud, Eestis on üksikteateid vaid Põhja-Tartumaalt ja Põhja-Viljandimaalt.

Vastla kotti ajamine

Mitmel tähtpäeval on naljatatud teadmatuga, eriti on seda tehtud laste lõbustamiseks, lastes neil salapärast elukat (vastel, luutsi) kotti püüda. Pööningul või lakas imiteeritakse otsimist ja tagaajamist, madin ja püüdmine aina ägeneb. Lõpuks hüütakse, et vastel on käes, ja kästakse allavisatav elukas kotti püüda. Samal ajal visatakse kottihoidvale lapsele ootamatult pangest vett kaela.

Mida teised teevad

Inglastel kuuluvad vähemalt 19. sajandist tänini vastlapäeva juurde kukevõitlused ja jalgpall. 19. sajandi lõpuni oli see aga pannkookide valmistamise püha. Kell 12 või 13 helisesid kirikukellad ehk pannkoogikellad, mille kõlamise järel võis küpsetamist alustada. Lihavõtte teist püha kutsuti lihapäevaks ja siis oli tavaks süüa esimesel pühal küpsetatud või keedetud liha. Kolmandalgi pühal söödi pannkooke koos esimesel pühal valmistatud liha ja muude roogadega. Nii nihkus range paastu algus kaugemale.

Varem käisid Inglismaal vastlasandid, s.t lapsed uste taga laulmas, et saada toitu ja raha. Kui uks jäi suletuks, pilluti seda kivide ja potikildudega.

Taive Särg muusikast vastlapäeval

Vastlapäev oli seotud rohkem naiste tööde ja tegemistega ning Kirde-Eestis leidub tema tähistamises kohati jüripäevaga sarnaseid naistepeo jooni.

Kõige iseloomulikum tegevus oli vastlapäeval liulaskmine, mille juurde kuulusid vastavad laulud. Tegevuse peamine eesmärk ning laulude keskne teema oli eelolevaks aastaks heade pikkade linade saamine. Vastlalaulude all mõeldaksegi harilikult liulaskmise juurde kuuluvaid liulaule, mida hüüti või lauldi tavaliselt mäe peal enne allasõitmist. Vastlapäevaga on seotud veel metsiku viimise, kada ajamise laulud (vt vastavaid liike), paelapunujate laulud ning tursalaulud, mille viiside kohta pole teateid.

Vastlasantide komme oli tuntud kitsal alal mõnes Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa kihelkonnas. Vastlasantide laulud sisaldavad tavalisi vastlalaule, ülevõtmisi mardi- ja kadrikombestikust (mille põhjal nad on arvatavasti tekkinud) ja improvisatsioonilisi osi. Usutavasti lauldi neid samade viisidega, millega mardi- ja kadrilaule.

Tursalaule on Sõrve kalurid vastlapäeval laulnud kalade meelitamiseks oma merre. Viise pole teada. Väga sarnase tekstiga on Saaremaal ja Muhus laiemalt tuntud tursapüüdmise loitsud, mida harilikult esitatakse mingi meestelaulu viisiga.

Vastlapäeval on Eesti lääneosas toimunud metsiku tegemine ja metsa viimine laulu ja pillimängu saatel. Taoline komme oli hiljem tuntud Lihula ümbruses kada tegemise ja ajamise nime all. Metsik või kada oli õlest, riideräbalatest vm tehtud nukk, mis viidi oma elukohast eemale.

Kada viidi kellegi teise maa peale, kadaajajad käisid lauldes ja keppidega pekstes selle järel. Vanasti olevat kadaajamise laulud olnud pikad. Olemasolevate lühikeste laulutekstide juures viise ei ole märgitud.

Vastlalaulud on suhteliselt lühikesed, teksti ja esituse poolest maagilise otstarbe ja loitsulise iseloomuga laulud. On võimalik, et neid ka loitsudena loeti.

Vastlalauludel ei ole omaette spetsiaalviise, vaid neil on tavaliselt kohalike tavandi- või mängulaulude viisid. Vastlalaulude viisid kuuluvad suuremalt jaolt vanemasse kihistusse, neil on üherealised astmelise liikumisega ning kvardi-kvindi ulatusega meloodiad.

Lõuna-Eesti (peamiselt Viljandi- ja Tartumaa) vastlalaulude juurde kuulub refrään liuge, lauge; liugu, laugu vms. Lõuna-Eesti laulude puhul tundub kohati, et lühike, rütmiliselt loetud loits on muutunud laululisemaks hiljem, kui talle on lisatud teiste kalendrilaulude eeskujul refrään ja selle juurde kuuluv viis. Mulgimaa vastlalauludes on erinevalt teistest sealsetest vanematest kalendrilauludest pikk refrään. See viib mõttele, et refrään on siin suhteliselt hiline.

Setus (kus liugu lasti jõulajal) ei ole teistele piirkondadele omaseid vastlalaule. Seal eelnes vastlapäevale pidustuste nädal maaslenitsa, millele järgnes suur paast ehk lihahiide. Setus esineb pikemaid lihahiitelaule, mis sisaldavad üksikuid liulaulu ridu. Vastlalauludega seonduvad ka laulud, kus soovitakse tulevaks aastaks häid linu. Setus esinevad vastavad motiivid maaslenitsa viimasel päeval lauldud mäelauludes, kus kutsutakse mäele laulma ja mängima.

Allikas:Berta, Eesti rahvakalendri tähtpäevad.

Hoonete energeetiline puhastamine

Kõik meist koristavad korda paar nädalas tube.Puhastatakse peale iga suuremat tööd.Kui koer peale jalutuskäiku juhtub üle vaiba jalutama tuleb suurem nühkimine.Kevadeti võetakse ette suurpuhastus,pakitakse ära talveasjad.

Enamus meist ei märka energeetilist saastumist oma elamises.Kohati on tunda,et majas on raske olla,aga me harjume sellega.Tülid,haige inimese toas viibimine,töö juurest muremõtete kaasa toomine,vihaga või vastutahtmist millegi tegemine,kellegi kritiseerimine jne. viivad alla hoone energia taseme.

Hoone energeetilist puhastust on ise võimalik teha mitmel moel:

1.põleta küünlaid ja viirukit,kadakaoksi

2.lase oma kodusse positiivsed helid-rahvalaul,templi-kiriklik muusika,loodushääled.

3.puhasta tube meresoola,enda poolt õnnistatud veega soovitavalt vana kuuga või kaduneljapäeval.

4.soovitav on vana tuntud vaipade kloppimine,pesu kuivatamine ÕUES.Pane silma alt ära kõik mittevajalik.

5.tuulutamine taotlusega energeetiliselt puhatada.

6.peale neid toiminguid mediteeri,kujuta et su toad täituvad helesinise positiivse energiaga ja muutuvad säravaks.

7. lõpuks võta dussi,pese ka ennast mõttes helesinise energiaga,joo enese poolt õnnistatud vett,mine jalutama.

Kasuta oma loomingulisust ja sa saad hea tulemuse.Puhastada tasub regulaarselt.

Kui oled ise depressioonis,ja hoones on aastaid valitsenud madalad energiad tasuks kasutada spetsialisti abi.Sellistel puhkudel on negatiivsus tihtipeale kogunenud voodisse või disharmoonias inimese istumis,tegutsemis paika.Kui oled ise puhastanud elamist, tasuks see lasta üle kontrollida,sinu tulemus on ilmselt hea aga mõni pisiasi võib kahe silma vahele jääda.

Hagal Õpetus

9 võimalust hinnata oma tervist

Need lihtsad testid võtavad kõigest mõned minutid. Kuid nad aitavad hinnata organismi üldist seisundit ja avastada õigeaegselt võimalikud probleemid.

SILMAD

Tumedad ringid silmade all võivad tekkida kolmel põhjusel. Esiteks, vähesest unest. Teiseks, sellepärast, et vananedes nahk õheneb, muutub läbipaistvamaks, tähendab, nahaalused veresooned muutuvad rohkem märgatavamaks. Kolmandaks, veresooned võivad asetseda nahale liiga lähedal algusest peale. Kui tumedad ringid silmade all ilmuvad ootamatult, võib see olla allergia sümptomiks. Paistes nahk ja tursed ümber silmade räägivad sellest, et häiritud on vedelike väljumine organismist. Püüdke süüa vähem rasvast, soolast, suitsutatud ja küpsetatud toitu.
Tegutsemisplaan: Kunagi ärge nühkige silmi kätega- toote infektsiooni. Kui silmad väga sügelevad, peske neid lahja teega. Kui teid paneb muretsema ringid silmade all, või paistetus, püüdke pidada päevikut ja märkige üles mis täpselt seda põhjustab.


PAINDUVUSE TEST


Kui teie keha säilitab painduvuse, tähendab, et sidemed ja liigesed töötavad hästi, järelikult risk rebenditele ja äravenitamistele on minimaalne. Istuge põrandal, sirutage jalgu ja püüdke sõrmedega haarata varvastest. Mida lihtsamalt see teil õnnestub, seda paremas vormis on teie keha.
Tegutsemisplaan: Keha painduvust aitab kiiresti parandada jooga ja ujumine. Aga üldiselt on tõestatud, et isegi 5 minutit ükskõik millist füüsilist koormust päevas aitab oluliselt tõsta lihastoonust.


KONTROLLIME KOLESTEROOLITASET

Peenike valge joon ümber silmatera räägib kõrgenenud kolesteroolitasemest veres. Veel üks hoiatav märk- väikesed kollakad laigud silmalaugudel või ümber silmade.
Tegutsemisplaan: Te peate kaaluma dieeti: sööma vähem rasvast ja praetud toitu, rohkem täisteratooteid, ube, juur- ja köögivilju.


HINNAKE OMA JALGADE SEISUNDIT

Jalgade järgi võib suure tõenäosusega ennustada organismi üldist seisundit. Näiteks peenikesed kriipsud, triibud ja lõhed küüntel räägivad sellest, et hiljuti olite üsna tõsiselt haige. Asi on selles, et haiguse ajal kasvavad küüned aeglasemalt, mille tagajärjel tekivadki lõhed ja mõrad. Valged laigud küüntel aga ei näita sugugi mitte kaltsiumi puudust, vaid lihtsalt küünte vigastusi. Küünte kihistumine võib aga viidata küll kaltsiumi puudusele. Kuid võimalikud on ka teised variandid: käed on liiga palju vees, või kasutate ebakvaliteetset nõudepesuvahendit. Kui küüned on väga kahvatud ja kasvavad sisse, on teil eeldatavasti rauapuudus. Punetus, valulikkus ja sügelus küünte ümbruses on tingitud tavaliselt infektsioonist, mis pääseb naha alla haavade ja lõhede kaudu.
Tegutsemisplaan: Jälgige, et küüned on alati kuivad ja puhtad. Niiske ümbrus on bakterite paradiis. Kui pesete nõusid või töötate aias, kasutage kummikindaid. Kaks korda päevas kandke küüntele niisutavat kreemi. Ja regulaarselt tarvitage vitamiine.


IGEMED

Punased, paistes igemed, mis hakkavad veritsema isegi kergest surumisest, võivad saada tõsiste haiguste põhjustajaks. Asi selles, et kahjustatud igemetest satuvad verre bakterid ja jõuavad kogu organismi. Viimased uuringud on tõestanud isegi vastastikust seost igemehaiguste ja südameatakkide vahel.
Tegutsemisplaan: Kui teil tekib igemetele tihti väikesi haavu, mis veritsevad ja ei taha pikalt paraneda, tuleb kindlasti pöörduda arsti poole.


KÄED

Õppige oma sõrmedest jäljendeid tegema. Peenestage pliiatsi süsi, kastke sõrmed sellesse, seejärel suruge käsi valgele paberile. Jäljend ongi valmis. Kui ülekaalus on lihtsad, kaarjad jooned, on kõik korras, kui aga jooned on keerulised, keerdus ja lõikuvad, tuleks kontrollida vererõhku. Nüüd vaadelge peopesi. Uuringud on näidanud, et pikkade ja kitsaste peopesadega inimesed kannatavad sagedamini hüpertoonia käes, kui laiade peopesadega inimesed.


SÕRMED

Kallake klaasi väga külma vett (võib lisada jääd). Hoidke sõrmi selles 30sekundit. Kui sõrmeotsad muutuvad valgeks või sinakaks, on teil häiritud vereringe. Järsk temperatuuri langus (või stress) põhjustavad soontes spasme, mis varustavad verega sõrmi, varbaid, nina ja kõrvu. Selle tulemusena lakkab nendes kehaosades piisava koguse vere kättesaadavus, ning nad jäävad kangeks, kohmetavad.
Tegutsemisplaan: Võimalusel hoiduge järskudest temperatuuri muutustest, külmal aastaajal kandke soojustatud sokke ja kindaid. Kui te suitsetate, loobuge kiiresti: nikotiin mõjub vereringele negatiivselt.


MILLEST RÄÄGIB NAHA SEISUND

Vananedes muutub nahk kuivemaks, see on normaalne. Kui ta on muutunud väga kahvatuks, karedaks ja tihti ketendab, võib see olla seotud kilpnäärme aktiivse töö puudujäägiga. Teised sümptomid: kiire kaalu tõus, apaatia. Kilpnääre toodab hormooni tiroksiin, mis aitab kaasa aju tööle, esimeses järjekorras kannatab tiroksiini puuduse pärast aju. Kui nahk sügeleb, aga jalgadele tekivad punased laigud, on kilpnääre hüperaktiivne. Nii ruttu kui võimalik, pöörduge arsti poole.
Tegutsemisplaan: Jälgige sünnimärkide ja tedretähnide ebatavalisi muutusi, eriti, kui neid on teil palju. Kui sünnimärk hakkab suurenema, muudab kuju või värvi, konsulteerige kindlasti arstiga.


KAS TE KALDUTE STRESSI ?

Sagedane stress toob kaasa organismi enneaegse vananemise, hüpertoonia, probleemid seedimisega, peavalud. Kas teie närvid on korras? Kontrollige ennast.
1) Teil on unehäired või ärkate liiga vara ilma mõjuva põhjuseta?
2) Olete viimasel ajal muutunud agressiivseks ja kergesti ärrituvaks?
3) Joote sageli alkoholi, sööte ja suitsetate palju, et end lahti rebida ja lõdvestuda?
4) Teil on peavalud?
5) Või on teil põhjendamatud paanikahood?

Kui te vastasite "ja" rohkem kui ühel korral, olete te riskigrupis. Tuleb kiiresti vahetada harjunud eluviisi, ja leida rohkem aega iseenda jaoks. Aga kõige tähtsam- tuleb kindlaks teha stressi põhiline allikas ja proovida probleem lahendada.

Tõlkija: Seemnemaailm

Ingver – maitse andja, ravitseja ja potitaim

Ingver on üks tuntumaid ingveriliste sugukonna maitsetaimi. Teda müüakse kauplustes nii jahvatatult kui ka terve juurikana. Kui ingveri risoom pikemat aega köögis kasutust ei leia, hakkavad pungakohtadest välja kasvama väikesed rohekad nupsud.
Nüüd oleks paras aeg risoom potti pista ja hakata ise kodus ingverit kasvatama. Sobib tavaline toataimemuld ning risoom kaetakse pealt vaid väga õhukese mullakihiga. Paljas risoomis ei ole piisavalt toitu, et temast taim kasvaks ja seepärast võrsehakatised peagi kuivavad. Kuid potitaimena saab ingverit kodus aknalaual kasvatada.
Ingverit kasvatatakse kõikjal troopilistel aladel. Tema kodumaa arvatakse olevat Lõuna-Aasias. Soojadel aladel ta sageli naturaliseerub ja moodustab teeservades tihedaid puhmaid. Harilik ingver on kuni 2,5 m kõrgune püsik. Risoom on harunenud ning sellest kasvavad välja vahelduvalt asetsevate lehtedega võrsed ja ka lehtedeta õisikuvarred. Kollakaspunased õied asetsevad tihedas õisikus.

Taimede kasvuaeg kestab vaid 9–10 kuud, sellele järgneb puhkeperiood. Risoomid kaevatakse välja pärast maapealse osa kolletumist. Need pestakse ja kaubastatakse kas koorimata (must e hiina ingver) või kooritult (jamaika ingver). Maailma suurimad ingveritootjad on India ja Hiina.
Ingverit tarvitatakse värskelt või kuivatatult jookide, toitude ja kondiitritoodete maitsestamiseks ning maiustuste valmistamiseks. Risoom sisaldab 1–3 % lõhnavat ingveriõli ning kuni 1,5 % kibeda maitsega gingerooli.
Harilik ingver on hinnatud ravimtaim. Ta soodustab seedimist, tõrjub sooleparasiite, tugevdab südant ja immuunsüsteemi, kaitseb külmetushaiguste eest. Samuti on taimel iiveldus- ja põletikuvastane toime. Ülisuurtes annustes võib ingver põhjustada nahaärritust ning muidki tervisehädasid.
Aasias on ingverit maitse- ja ravimtaimena pruugitud tuhandeid aastaid. Kuulus Hiina filosoof Confucius maitsestas ingveriga kõiki oma toite, sest ingveri igapäevane tarvitamine usuti tagavat pika eluea. Euroopas sai ingver tuntuks 11. sajandil.
Ingverit kasvatatakse troopilistel aladel sageli ka ilutaimena.


Eevi Siibak, Tallinna Botaanikaaed

Pihlakamarja maitse paraneb pärast esimesi öökülmasid .

Kui kevadel ei paista pihlakas oma õiteiluga kuidagi silma, siis sügisel teeb ta selle oma kaunite marjadega tasa.
Olgu viimased siis kas hariliku pihlaka (Sorbus aucuparia) punakasoranzi värvi või hoopis kultuurpihlaka kollased või tumepunased marjad.

Pihlaka vilju kutsutakse rahvasuus marjadeks, kuid botaaniliselt oleks õige öelda õunvili. Nende maitse on pisut mõrkjas, kuid sellest hoolimata kasutatakse pihlakamarju erinevate hoidiste, želeede, veini ja äädika valmistamiseks. Marju korjama minnes tasub meeles pidada, et pärast esimesi öökülmi muutub nende maitse tunduvalt paremaks.
Pihlakamarjad sisaldavad rohkelt C-vitamiini ja karotiini, lisaks veel mineraalaineid, pektiini, flavonoide, eeterlikke õlisid ja parkaineid. Pihlakas leiab kasutust nii maagilistes riitustes kui rahvameditsiinis.
Ravimtaimena aitavad pihlakamarjad vähendada kõhugaase, seovad sooltes tekkinud mürkaineid ja aitavad taastada sealset normaalset mikrofloorat. Pihlakamarjadest saab abi hingamisteede haiguste puhul, nad vähendavad vere kolesteroolisisaldust ning neid on tarvitatud kui veeajatit ja kerget kõhulahtistit.
Pihlakamarju võib süüa värskelt või külmutatult. Kui värske mari tundub liiga mõrkjas süüa, võib neile lisada suhkrut või mett. Kuivatatult on marjad hea lisand mitmesugustesse teesegudesse. Ka on marjad head erinevate hoidiste valmistamiseks. Loomulikult võib neid valmistada suurema või vähema suhkru hulgaga, pihlakaid võib kombineerida õunte ja teiste marjadega. Pihlakamarjadest hoidised on heaks lisandiks erinevate liharoogade juurde. Mina valmistan oma pihlakamarjamoosi vanaema lihtsa retsepti järgi:
Vanaema pihlakamarjamoos
Selleks on vaja umbes 1 kg puhastatud pihlakaid, umbes 700g suhkrut, pool klaasi vett. Vartest eemaldatud pihlakad pesta ja nõrutada sõelal. Panna poole klaasi veega paksupõhjalisse potti keema. Kuumutada tasasel tulel, kuni marjad muutuvad pehmeks. Seejärel purustada pehmenenud marjad roostevabast pudrunuiaga, lisada suhkur ja aeg-ajalt segades kuumutada kuni segu pakseneb veidi. Pealetõusnud vaht riisuda vahukulbiga. Kes põlgab ära moosis leiduvad kestad ja seemned, võib keedise läbi sõela ajada. Valmis moos panna väikestesse purkidesse ja sulgeda eelnevalt läbikeedetud kaantega.
Astrid Lepik