Jeesuse esimene imetegu

Kui Joosep ja Maria põgenesid Herodese eest Jeesusega, siis nendel põlnd kuskilt öömaea saada. Aga nad leidsid ühe kaljukoopa ja läksid sinna sisse. Noor naine tuli nendele seal vastu ja ütles, et ta ei saa võeraid siia vastu võtta. Joosep küsis siis: "Kas teil on nii palju inimesi, et põle ruumi?" Naine ütles: "Jah, kui meie mehed kodu tulevad, siis on meil palju inimesi." Maria hakkas kohe kartma, mis maja nisuke on, noor naine üksi ja palju mehi. Aga Joosep jähi siiski öömaeale.
Sellel naisel oli ka laps, aga see laps oli aiglane. Suur poiss oli juba, kuid ei käind ja oli kärnas. Õhtu Maria tahtis Jeesusele vanni teha ja küsis naise kääst sooja vett. Naine andis ka lahkesti talle. Et sooja vett järele jähi, siis Maria soovitas, et naine eese last ka peseks. Naine ütles: "Ei, ma tohi eese last mette näidatagi, ta nii ull ja kärnas, sul nii ilus poeg." Aga nii kui ta sai oma lapse vanni pannud, kus Jeesust enni sees pesti, kohe laps aeand ennast sirgeks ja kärnad kadund ära.
Õhtu röövlipealik tuleb meestega koju ja poiss jookseb talle vastu: "Isa, ma sain terveks!" Isal ea meel, kudas see juhtus. Siis poeg rääkis ära: "Meil on üks küla naine väikse lapsega. Tema käskis mind pesta oma lapse vannist ja ma sain terveks." Röövlipealikul nii ea meel, tänas veel Mariat ja Joosepit ja andis neile oma mehi kaitseks kaasa, sest seal ümbruses oli palju röövleid.
Õhtul Maria nendele mudugi rääkis, et temal on tõotatud laps ja röövlivanemad akkasid Jumalat uskuma ning jätsid oma kurja ameti maha.
Teise öösi põlnd Marial ja Joosepil jälle peavarju. Siis nad leidsid ühe suure puu ja olid seal all. Öösi akkas kangesti sadama, siis puu lasknd oma lehed longu nende katteks. Nüid see puu, millel lehed longus, selle all on Jeesus olnd.
Röövlivanemad jätsid küll röövimise maha, aga poeg kasvas ja akkas uuesti seda tööd tegema. Siis kui Jeesus oli ristisambal ja röövel tema kõrvas ja tema eest kostis, sest et ta Jeesuse ära tundis ja mäletas, mis ead ta temale oli teinud.
Lääne-Nigula khk, Palivere v, Allikma k - E. Ennist

Jõulud

Häid ja ilusaid Jõulupühi teile kallikesed, kes te minu lehte käite lugemas.

Oh, küll on hea ilma lihata

Loo­bu­mi­ne li­hast võib tä­hen­da­da nii maa­il­ma­vaa­te­list hoia­kut kui ka ter­vi­sest tin­gi­tud sund­olu­kor­da, see võib ol­la kas va­ba va­lik või ainus või­ma­lus.

Täisvegetariaane, kes ei söö üht­ki loo­ma, lin­du, ka­la, sa­mu­ti mu­na ja ei joo pii­ma, on meil vä­ga vä­he. Need, kes end tai­me­toit­las­teks ni­me­ta­vad, ta­va­li­selt ei söö li­ha, küll aga pii­ma­too­teid ja mu­na, või siis ei söö li­ha, aga söö­vad lin­nu­li­ha ja/või ka­la.

Kind­las­ti on kõi­ge roh­kem ini­me­si, kes mõn­da aega on tai­me­toit­la­sed ja siis jäl­le ei ole ja siis jäl­le on ja siis jäl­le ei ole. Nen­de koh­ta võiks öel­da: va­hel­duv­toi­du­li­sed.



Va­hel­duv­toi­du­li­se tä­he­le­pa­ne­kuid



Ka ma ise kuu­lun vii­mas­te hul­ka ja tean see­tõt­tu, kui häs­ti mõ­jub ter­vi­se­le aeg, mil ma li­ha ei söö. Ja mit­te ainult füü­si­li­se­le ter­vi­se­le. Kui ma ei söö li­ha, siis on ka mu pea sel­gem ja see on täies­ti kind­las­ti nii. (Va­hel on ka nii, et pea küll sel­gem, aga mõt­leb ainult kõ­va­le kõ­hu­täie­le…) Veel olen mär­ga­nud, et taim­set toi­tu süües on mul ker­gem te­ge­le­da joo­ga­ga, aga ras­kem suu­sa­ta­da. Ker­gem su­he­tes ta­sa­kaa­lu säi­li­ta­da ja lee­be ol­la, aga ras­kem mil­lest­ki vä­ga süt­ti­da. Ma ise meel­din en­da­le kind­las­ti roh­kem siis, kui ma li­ha ei söö, teis­te­le meel­di­mi­se ko­ha pealt ma nii kin­del ei ole… Sa­mas ma tun­nen, et kui mul on tai­me­toit­lus­pe­riood, siis teis­te ar­va­mus mind na­gu ei hu­vi­taks­ki. Tai­me­toi­dul ol­les tun­nen end va­ba­ma, ene­se­kind­la­ma ja ot­sus­tus­või­me­li­se­ma­na. Li­ha süües suu­dan aga pa­re­mi­ni oma ees­mär­ke rea­li­see­ri­da, kii­re­mi­ni teot­se­da.



Va­hel­duv­toi­du­li­se­na tean ka se­da, kui­das ta­he mur­dub, ja ta­va­li­selt ei mur­du­gi see li­ha­hi­must, pi­gem on põh­ju­seks mu­ga­vus, lais­kus ja ker­ge­meel­sus - soov va­li­da liht­sa­maid la­hen­du­si. Eks ki­pub see ker­ge­mi­ni juh­tu­ma kas ku­sa­gil rei­sil ol­les või siis, kui on sel­gu­nud, et ko­ge­ma­ta sai su­hu pis­te­tud paar vors­ti­lip­su. Sel­le ase­mel et se­da ra­hu­li­kult ühe­kord­se eba­õn­nes­tu­mi­se­na võt­ta, ki­pun ik­ka pul­ka­de­ga koos ka trum­mi ära vis­ka­ma.

Ise­asi on, kas üld­se on hea tai­me­toit­la­ne ol­la. Kui ik­ka li­ha vä­ga mait­seb ja sel­lest loo­bu­des dep­res­sioo­ni lan­ge­tak­se, siis oleks va­hest siis­ki õigem kõi­ges­ööja­te pik­ka riv­vi ta­ga­si as­tu­da?



Paind­lik­kus ja in­di­vi­duaal­sus võik­sid ol­la märk­sõ­nad, mil­le­ga lä­he­ne­da tai­me­toit­lu­se­le kui elu­laa­di­le, kus muu hul­gas tu­leb kind­las­ti ar­ves­ta­da mit­meid te­gu­reid. Eel­kõi­ge ini­me­se ter­vist, va­nust, elu­kut­set, kli­maa­ti­li­si tin­gi­mu­si, mil­les ta elab. N-ö ta­va­li­se ini­me­se pu­hul võib ars­ti­de sõ­nul pä­ris häs­ti toi­mi­da ka eel­kir­jel­da­tud va­hel­duv­toi­tu­mi­ne, et süüa näi­teks soo­jal ajal, mai­kuust augus­ti­ni taim­set toi­tu, kül­mal ajal aga ol­la kõi­ges­ööja. Ka on is­tu­vat ja vaim­set tööd te­ge­val ini­me­sel tai­me­toi­dust küll, kuid ka­lur või met­sa­töö­li­ne peaks kind­las­ti ka loom­set val­ku saa­ma. Nii, et alus, mil­lelt läh­tu­da, on mit­me­ki­hi­li­ne.



Tal­vi­ne tai­me­toit ol­gu tu­li­sem



Me­dit­sii­ni­pro­fes­sor taas­tu­mi­se bio­kee­mia alal ja loo­dus­ra­vi as­ja­tund­ja dr Aili Pa­ju rõ­hu­tab, et meie põh­ja­mai­ses klii­mas tu­leks kind­las­ti süüa pii­ma­toi­te, sa­mu­ti ka­la ja ka mu­na. Eri­ti on see täh­tis noor­te­le. Dr Pa­ju üt­leb, et noo­red ki­pu­vad tai­me­toit­lust lii­ga sõ­na-sõ­nalt võt­ma, ar­va­tes, et sel pu­hul on kee­la­tud tõe­poo­lest kõik muu pea­le taim­se. Te­ge­li­kult on nii, et val­dav osa ini­mes­test, kes ni­me­ta­vad end tai­me­toit­la­seks, ela­vad liht­salt li­ha­va­bal me­nüül. Ka võiks need, n-ö lii­ku­vad söö­ja­tüü­bid, va­hel­duv­toi­du­li­sed sil­mas pi­da­da, et pool­taim­sel, li­ha­va­bal toi­dul on soo­vi­ta­tav ol­la su­vi­sel ajal, ka ke­va­di­sel ajal, eri­ti paas­tu­kuul - märt­sis, et va­bas­ta­da end tal­vel loiult töö­ta­va aine­va­he­tu­se tõt­tu or­ga­nis­mi kuh­ju­nud jääk­aine­test. Prae­gu, rõs­kel ja tuu­li­sel ajal söö­dav tai­me­toit peaks ole­ma hau­ta­tud, kee­de­tud, tä­hen­dab - soe, et hoi­da ärk­vel si­se­mist tuld. Li­sa­da võiks toi­du­le tu­le hõõg­vel hoid­jaid, na­gu ing­ver, tšilli jt tu­li­sed mait­se­tai­med. Toor­toit aed­vil­ja­dest ja­hu­tab si­se­must, mis­tõt­tu so­bib ke­va­des­se ja su­ves­se.



Tai­me­toit­las­te või­ma­lik­ku A-vi­ta­mii­ni de­fit­sii­di mu­ret kom­men­tee­rib dr Pa­ju nii, et kui tar­vi­ta­da pii­ma ja karoteeni (A-vi­ta­mii­ni provitamiin), siis sel­le vae­gust küll tek­ki­da ei to­hiks. Karoteeni lei­dub ena­mi­kus aed­vil­ja­des, na­gu näi­teks por­gan­dis, pap­ri­kas, to­ma­tis, kap­sas, kõr­vit­sas, si­bu­la­peal­se­tes. Dr Pa­ju üt­leb, et kui suu­rem osa tai­me­toit­la­si on se­da omal va­bal tah­tel ja ära­tund­mi­sel, siis on hai­gu­si, mil­lest ja­gus­aami­seks liht­salt tu­leb li­hast loo­bu­da. Ja kui arst pat­sien­di­le li­ha­va­ba me­nüüd soo­vi­tab, siis peaks sel­lest ka tõe­poo­lest kin­ni pi­da­ma.



EHA REMME,

juuk­sur



Es­ma­kord­selt puu­tu­sin tai­me­toi­du­ga kok­ku 1984. aas­tal. Sel­leks ajaks olin ol­nud ju­ba üle 20 aas­ta suit­se­ta­ja ning ei suut­nud kui­da­gi sel­lest pa­hest va­ba­ne­da. Kurt­sin se­da Gun­nar Aar­ma­le ja ta soo­vi­tas mit­me muu hea ju­hi­se kõr­val mõ­ned kuud tai­me­toit­la­ne ol­la. Kõi­ge põ­ne­vam oli al­gus, esi­me­se­le li­ha­va­ba­le su­pi­le li­sa­sin pool pak­ki võid, et oleks vei­di ram­mu­sam… Nii li­sas tai­me­toi­du­le üle­mi­nek mul­le mõ­ned ki­lod. Um­bes aas­ta pä­rast loo­bu­sin suit­se­ta­mi­sest ja siis tu­li kaa­lu veel­gi juur­de. Ühel pin­ge­li­sel aja­jär­gul te­gin mõ­ned suit­sud ja siis läks paar aas­tat en­ne, kui uues­ti loo­bu­sin. Järg­mi­sel pin­ge­li­sel pe­rioo­dil hak­ka­sin li­ha söö­ma. See­gi kes­tis aas­taid.



Prae­gu ma li­ha ei söö, söön ka­la, aga loo­dan, et ühel päe­val loo­bun sel­lest­ki. Soo­vi­tak­sin kõi­gil ol­la mõ­ni aeg­ki tai­me­toit­la­ne, aga kind­las­ti just nii pi­kalt, kui ka­van­da­tud! See on hea või­ma­lus ise­en­da­ga tut­vu­mi­seks, et üles lei­da hab­ras ja pü­ha olend, ke­da torm­lev mi­na on ku­hu­gi rämp­su va­he­le kä­ga­ras­se su­ru­nud.



Mi­nu lem­mik­toi­duks on ku­ju­ne­nud wokpanni juur­vi­li, mi­da saab val­mis­ta­da ka igal tei­sel pan­nil. Eelis­tan ker­gelt hau­ta­tud juur­vil­ja too­re­le, ar­mas­tan juur­vil­ja- ja pü­ree­sup­pe ning vor­mi­roo­gi, sa­mu­ti put­ru­sid. Nüüd püüan aineid va­li­da ka vas­ta­valt ve­re­gru­pi­le. Kuid hoo­li­ma­ta kõi­gest meel­di­vast, mis sel­le­ga kaas­neb, on mul omad heit­lu­sed ja ma po­le suut­nud pü­si­valt ja lõp­li­kult tai­me­toit­la­ne ol­la. Ja jõu­lu­de ajal olen ik­ka ah­ju­kar­tu­leid ja sea­praa­di söö­nud. Sel­le­pä­rast ma end õigeks tai­me­toit­la­seks pi­da­da ei saa.



TUN­NE KE­LAM,

po­lii­tik



Olen tai­me­toit­la­ne ol­nud 35 aas­tat. 60nda­tel tõid sel­le elu­vii­si Ees­tis­se ar­mee­nia kunst­ni­kud ja mi­na lii­tu­sin Olav Marani ja And­rei Kormašovi ees­ku­jul. Ku­na olin tut­tav in­dia fi­lo­soo­fia­ga, siis ei ol­nud tai­me­toit­lus mul­le võõ­ras. Na­gu alus­ta­sin, nii ko­he ka sel­le juur­de jäin.



Ma söön pii­ma­too­teid ja mu­na, muu on taim­ne. Ini­me­sed, kes üt­le­vad end teis­te­le mit­te lii­ga te­ge­vat, aga söö­vad li­ha, pe­ta­vad nii ise­en­nast kui ka tei­si. Ar­van, et kui on või­ma­lik mi­da­gi omalt poolt te­ha, et tei­si olen­deid mit­te kah­jus­ta­da, siis peaks se­da ka te­ge­ma. Sel­lest läh­tun­gi. Ka usun, et mu hea ter­vis on pal­jus­ki tin­gi­tud just söö­mis­har­ju­mus­test. Kas mul jääb mi­da­gi va­ja­lik­ku saa­ma­ta, ku­na ma li­ha ei söö? Jah, olen nõus nen­de­ga, kes üt­le­vad, et ka­la on vä­ga ter­vis­lik, kuid usun, et ka sel­lest loo­bu­des ei jää mul mi­da­gi olu­list va­ja­ka. Nüü­dis­aeg­se ter­vis­li­ku toi­tu­mi­se teoo­ria ko­ha­selt soo­vi­ta­tak­se ju iga­le ini­me­se­le, et pool te­ma söö­gist ol­gu puu- ja juur­vi­li, nel­jan­dik te­ra­vi­li ja vaid nel­jan­dik li­ha või ka­la.



Kas tai­me­toit­la­ne on ras­ke ol­la? Ei ole, kõik ole­neb ini­me­se en­da suut­lik­ku­sest mit­me­ke­sist ja hu­vi­ta­vat me­nüüd koos­ta­da. Tai­me­toit po­le ju ainult kee­de­tud juur­vi­li. Mi­nu abi­kaa­sa on vä­ga osav kokk ja ko­dus sööb te­ma­gi vaid tai­me­toi­tu, omal soo­vil mui­du­gi. Ka ar­mas­ta­me me juus­tu ja sel­le­ga ki­pun va­hel üle pak­ku­ma. Mi­na teen juustufondüüd ja see on vä­ga ras­va­ne toit. Sa­la­ti­tes ka­su­ta­me õli, võid me üld­se ei söö, kui, siis vaid mar­ga­rii­ni. Vas­tu­võt­tu­del, kus käi­me ju koos abi­kaa­sa­ga, on aga nii, et te­ma mait­seb en­ne ja tea­tab, kas see so­bib ka mul­le. Olen nii kaua tai­me­toit­la­ne ol­nud, et ei mä­le­ta­gi enam li­ha mait­set.



MIINA SAAR­NA,

õpi­la­ne



Tai­me­toit­la­ne olen ol­nud um­bes pool­teist aas­tat. Pöö­re tu­li päe­val, kui nä­gin te­le­kast do­ku­men­taal­fil­mi veis­te elust, et kui­das neid nuu­ma­tak­se, min­geid steroide täis süs­ti­tak­se ja siis ära ta­pe­tak­se. Fil­mis näi­da­ti ise­gi se­da, kui­das li­ha­ke­re­sid poo­leks sae­tak­se, roo­gi­tak­se jne. See film jät­tis mul­le vä­ga sü­ga­va mul­je ja on siia­ni täp­selt mee­les.


Pä­rast se­da fil­mi po­le ma üld­se li­ha söö­nud ega ka­vat­se se­da ka enam ku­na­gi te­ha! Tõ­si, al­gu­ses sõin ma küll ka­la, kuid nüüd­seks olen sel­le­gi ära jät­nud. Pii­ma­too­teid ma söön, pii­ma pa­nen vaid koh­vi pea­le. Söön pal­ju so­ja­too­teid ning koo­re­jää­ti­sest po­le suut­nud loo­bu­da! Ar­van, et nii va­hest on­gi pa­rem, sest, na­gu mu ema kor­dab: ma olen ju siis­ki veel kas­vav ja are­nev tü­tar­laps. Aga mu­na ma ei söö.


Ku­na tai­me­toit­lus oli mi­nu en­da va­ba va­lik, siis loo­bu­ma po­le ma na­gu mil­lest­ki pi­da­nud. Ja ega mul­le en­ne­gi sea­li­ha mait­se­nud, sõin vaid ka­la ja ka­na ja neid­ki mit­te pal­ju. Nii et tai­me­toi­du­le mi­nek tu­li ker­gelt. Mu sõb­rad olid ül­la­tu­nud, kü­si­des, et miks ma end pii­nan… Nad ise on suu­red li­ha- ja ka­la­sõb­rad, öel­des, et pea­vad iga päev li­ha söö­ma! Ema oli al­gu­ses mu­res (see kas­va­mi­se tee­ma ik­ka) ja pi­das nõu oma tut­ta­va­te ars­ti­de ja dietoloogidega. Nüüd on kõik kor­ras, ainult et igal ke­va­del olen lu­ba­nud ve­re­proo­vi an­da, et sel­gi­ta­da, kas kõik on ik­ka nor­mis (he­mo­glo­biin ja raud jms)!


Te­ge­li­kult tun­nen ise, et pä­rast li­hast loo­bu­mist on mu ter­vis pal­ju pa­rem (po­le kor­da­gi sel ajal hai­ge ol­nud) ja ma tun­nen end kui­da­gi ker­ge­malt ja rõõm­sa­malt. Öel­dak­se ju, et li­ha pi­di kur­jaks te­ge­ma. Mi­na küll usun, et sel het­kel, kui loom ta­pe­tak­se, sal­ves­tub te­ma li­has­se ko­gu see hirm ja stress ja kui ini­me­ne se­da li­ha sööb, siis sööb ta ka se­da hir­mu ja stres­si. Mul on en­dal pii­sa­valt prob­lee­me, miks peak­sin veel teis­te omi en­da­le sis­se söö­ma! Olen vä­ga õn­ne­lik, et va­li­sin sel­le tee, ja olen kin­del, et jään sel­le­le ra­ja­le pü­si­ma!



Kes on tai­me­toit­la­ne?


Vegetariaan toi­tub ainult aed-, juur- ja te­ra­vil­jast.

Laktovegetariaani toi­du­laual on eel­loet­le­tu­le li­saks piim.

Ovolaktovegetariaanile on pea­le pii­ma lu­ba­tud ka mu­na.

Mak­ro­bioo­ti­li­se toi­du söö­ja me­nüüs on ole­mas ka­la, aga puu­dub mu­na.

Pea­mi­ne on see, et kee­gi neist ei söö lin­nu- ega loo­ma­li­ha.

Süsivesikud vs. rasvad

Süsivesikutele ja rasvadele kleebitakse tihti külge vääraid silte. Küll kimbutab üks terviseprobleemidega ja teine ülekaalulisusega. Toitumisspetsialist Tagli Pitsi sõnul ei saa üht eelistada teisele, sest organism vajab toimimiseks mõlemaid ning nende mõõdukal tarbimisel ei ohusta inimest ükski probleem.

Mis on rasvad?
Rasvad ehk lipiidid ületavad energiaväärtuselt süsivesikuid ja valke üle kahe korra. Rasvapuudus vähendab organismi vastupanuvõimet nakkushaiguste ja külma suhtes. Liiga rasvaste toitude söömine põhjustab aga südame- ja veresoonkonna haiguseid, näiteks veresoonte lubjastumist.
1 g rasva = 9 kcal

Miks on vaja rasvasid?
Rasvadel on organismis palju ülesandeid, need annavad energiat, varustavad organismi rasvlahustuvate vitamiinide ning asendamatute rasvhapetega ning kaitsevad organeid põrutuste eest. Nende vähesuse korral võib pidurduda organismi areng ja langeda vastupanuvõime väliskeskkonna mõjule. Rasvad kuuluvad kõikide kudede ja rakkude koostisesse, suuremal hulgal on neid närvikoes ja ajurakkudes. Ka rasvade alla kuuluv kolesterool on vajalik sapphapete, suguhormoonide ning D-vitamiini sünteesiks organismis. Toidus kannavad rasvad aroomaineid, mistõttu on rasvata toit tuimem ja maitsetum.

Kui palju peaks päevas tarbima?
Toidurasvad peaksid katma päevasest toiduenergiast 25–30%, seejuures:
• küllastunud rasvhapped ja trans-rasvhapped kokku mitte rohkem kui 10%,
• monoküllastumata rasvhapped 10–15%,
• polüküllastumata rasvhapped 5–10%, sh asendamatud polüküllastumata rasvhapped vähemalt 3% toiduenergiast.

Toidud, kust saab rasvasid
Küllastunud rasvhapped: või, liha, juust, täispiim ja -jogurt, kondiitritooted, margariin, rasv praadimiseks, pekk, kookospähkliõli
Monoküllastumata rasvhapped: rapsiseemned, pähklid (mandlid, sarapuu-, pistaatsiapähklid) ning neist valmistatud õlid
Polüküllastumata oomega-3-rasvhapped: forell, heeringas, lõhe, rapsiseemned, linaseemned ning neist valmistatud õlid, sojaoad
Transrasvad: mõned küpsetamis- ja praadimisrasvad, mida kasutatakse pagaritoodetes, ka pirukad, tordid, koogid, küpsised


Mis on süsivesikud?
Süsivesikud on organismi tähtsaimad energiaallikad. Need lagunevad kergemini kui rasvad ning nende lagunemisel tekkiv süsihappegaas ja vesi erituvad organismist hõlpsasti.
1 g süsivesikuid = 4 kcal

Miks on vaja süsivesikuid?
Süsivesikud on organismi põhiline energiaallikas, kogu päevasest energiavajadusest peaksid süsivesikud katma 55–60%. Süsivesikud kuuluvad rakkude ja kudede ning paljude hormoonide koostisesse, määravad veregrupi, neil on kaitsefunktsioon antikehade koostises ning organismi varuaine roll. Süsivesikute alla kuuluvad kiudained on vajalikud seedesüsteemi korrashoidmiseks.

Kui palju peaks päevas tarbima?
Süsivesikud peaksid katma kogu päevasest tarbitavast toiduenergiast 55–60%,
suhkrust saadava energia osatähtsus ei tohiks ületada 10% päevasest toiduenergiast.
Süsivesikuid võib märkamatult saada liiga palju magustatud tooteid, nt karastus- ja mahlajooke tarbides – pool liitrit limonaadi võib sisaldada ligi 200 g ehk 40 teelusikatäit suhkrut.

Toidud, kust saab süsivesikuid
Mono- ja disahhariidid ehk lihtsüsivesikud ehk suhkrud: mesi, puuviljad, marjad, mahlad, piim ja piimatooted, teraviljatooted, suhkruroog, lauasuhkur, suhkrut sisaldavad tooted
Oligosahhariidid: saadakse tärklisest, leidub ka leivas ja õlles, kaunviljad
Polüsahhariidid: teraviljatooted, riis, makaronid, puuviljad, kartul


Mida siis ikka eelistada?

Tagli Pitsi sõnul ei saa figuuri seisukohalt öelda, kumb on parem või halvem. Kaalu seisukohast mängib peamist rolli siiski koguenergia saamine tervikuna. “Kui toiduga saadakse energiat sama palju kui kulutatakse, ülekaalu üldjuhul ei teki,” annab Pitsi lihtsa reegli, mida järgida.
Probleem on pigem selles, et inimesed tarbivad soovitatavast rohkem küllastunud rasvhappeid ning vähem polüküllastumata (eriti oomega-3-) rasvhappeid. “Seega tuleks rasvade tarbimise seisukohast süüa rohkem kalades ning taimsetes toiduainetes (õlid, pähklid, seemneid) leiduvaid rasvu ning vähem loomse päritoluga rasvu,” soovitab toitumisnõustaja eelistada taist liha ja väiksema rasvasusega piimatooteid. Süsivesikutest tuleks kindlasti eelistada neid, mida leidub teraviljatoodetes, puu- ja köögiviljades ning kartulites. Küll peaks tagasi hoidma lisatava suhkru poolest rikaste toodete, nagu kommide, šokolaadide, küpsiste, kookide, saiakeste, karastus- ja mahlajookide tarbimisega. “Üldjuhul võivad sellised tooted sisaldada ka palju rasvu ning vähe kiudaineid, vajalikke vitamiine ja mineraalaineid,” hoiatab Pitsi.


Millised on head näksid?
Kõige parem on oodeteks kasutada puu- ja köögivilju, kuid olenevalt päeva jooksul söödud teistest toitudest sobivad ka võileivad, kuivatatud puuviljad, pähklid ja seemned, mahl, kama, näkileivad, piim ja piimatooted. Vältima peaks suure suhkru-, soola- ja/või rasvasisaldusega toite, mille vitamiinide ja mineraalainete sisaldus on väike, näiteks kõikvõimalikud maiustused, saiakesed, magusad joogid, kartulikrõpsud, rasvarikka majoneesiga valmistatud salatid.
Allikas: Airi Kelp ajakirjas Naised

Toiduõlid pole kaugeltki ühesugused

Rikkalik valik toiduõlisid meie kaupluseriiulitel on ühest küljest igati meeldiv, teisest küljest aga üsna segadusseajav ning ostja on sageli hämmingus: millist õli eelistada?

Õli valik võiks toimuda kolme kriteeriumi järgi: esmalt kuumustaluvus ja seejärel maitse; terviseteadlike inimeste jaoks on väga oluline ka rasvhappeline koostis. Külmalt kasutatavate ehk salatiõlide puhul saate esimese kriteeriumi vahele jätta ning arvestada vaid maitse ja tervislikkusega.

Kuumustaluvus ja sellega koos ka suitsemispunkt jagavad õlid selgelt kahte suurde rühma – praadimisõlid ja salatiõlid. Praadimisõlid peavad taluma pannil või friteerimisanumas tekkivat kõrget kuumust ilma, et neis hakkaksid tekkima ebasoodsad, vitamiine lõhustavad, magu ja seedeorganeid ärritavad, ensüümide tegevust takistavad ning halvemal juhul isegi vähki tekitavad ehk kantserogeensed ained.

Suitsemispunkt on temperatuur, mille ületamisel õli hakkab suitsema, omandab ebameeldiva maitse ning annab selle edasi ka toidule. Reeglina tekivad kuumust halvasti taluvates õlides ebasoovitatavad muutused juba varem, kui suitsemine sellest märku annab.

Nende kriteeriumite järgi on parimateks praadimisõlideks maisi-, viinamarjaseemne-, rapsi-, rüpsi-, maapähkli-, päevalilleseemne- ja sojaõli; hästi talub kuumust ka tavaline oliiviõli. Sojaõli kuumutamisel tekkiv maitse ega ka lõhn ei pruugi alati meeldida, mistõttu võiksite pannil kuumutatud õli eelnevalt maitsta saiatüki abil ning ka nuusutada.

Kui tegemist pole mitte kindla õliliigi, vaid seguõliga, peab selle praadimiskõlblikkust näitama etiketil olev kasutussoovitus. NB! Kui vähegi võimalik, valige alati mõni ülalpool loetletud õlisortidest, mis lisaks kuumuskindlusele on ka tervislikud. Seguõlide koostis jääb pahatihti teadmatuks ning jätab nii mõnigi kord soovida nii maitse-ja lõhnaomaduste kui tervislikkuse poolest. Mitte kuidagi ei saa heaks kiita ka toiduõli ostmist turgudelt.

Nii mõnedki erilise maitsega, eksootilistest ja kallitest õlidest nagu pähkli-, seesami-, mandli-, avokaado- jm õlid sobiksid küll ka praadimiseks, kuid neid pole mõtet selleks raisata. Maitsestage nendega hoopiski roogi, esmajärjekorras salateid; praadimisel võiks näiteks seesami- või pähkliõli kasutada ainult köögiviljade wokkimisel. Salatiõlide hulka kuulub ka oliiviõli; eriti küllusliku ja tugeva maitse annab ekstra-virgiinõli.

Rasvhapete sisaldus. Enim polüküllastumatuid ja seega tervisele soodsaid rasvhappeid leidub saflooriõlis (74,5%) ja viinamarjaseemneõlis (71%). Neist esimene jääb küll vaid Ameerika mandrile, kuid teine on meilgi suurtes toidupoodides saadaval ning sobib muide suurepäraselt nii salatiõliks kui pradimiseks.

Tavalisematest õlidest on parim päevalilleõli (65,7%), järgnevad maisiõli (58,7%) ja sojaõli (57,9%). Tervislikud on ka rüpsi- ning rapsiõlid. Viimast esindab meil kodumaine toode Olivia, milles on vaid 7% küllastatud rasvhappeid.

Kui õli etiketil aga on vaid lakooniline “Toiduõli”, siis otsige sealt kindlasti ka teavet kasutatud toorainete ja õli enda rasvhapete sisalduse kohta. Kui seguõlis on küllastumatuid rasvhappeid vähem kui 50% või küllastunuid (tervisele mittesoodsaid) enam kui 15%, oleks oma tervise huvides arukas eelistada puhtaid õlisid isegi siis, kui nende hind on kõrgem.

Kui eelarve lubab, võiksite tervisekauplustest otsida Soomes külmpressimismeetodil valmistatud Pellava linaseemne-toiduõli, mis sisaldab kuni 60% organismile ülivajalikku alfalinoleenhapet, mida organism ise ei suuda toota. Alfalinoleenhappest tekivad organismis omega-3 rasvhapped, mis omavad muu hulgas ülisuurt tähtsust vähktõve ennetamisel ning viimastel andmetel ka hingelise tasakaalu, eriti depressiooni seisukohalt. Pellava-õli tarbitakse ainult toidulisandina kas jogurtisse või kohupiimakreemisse segatuna ja kuni 2 supilusikatäit päevas. NB! Seda linaseemneõli, mida müüakse ehitustarvete poes, ei maksaks toiduks tarvitada.

Suurpoed pakuvad küllaltki suures valikus ürtide või muude maitseandjatega maitsestatud õlisid, mis on ühtviisi mõnusad nii salatikastmete valmistamisel kui ka praadimisel. Taoliste õlide kodusel valmistamisel võiksite arvestada, et kui äädikad säilivad väga kaua isegi maitsestatult, kipuvad maitseõlid juba kolme kuu pärast ilmutama kergeid räästumismärke. Seetõttu tehke üht sorti korraga vaid niisuguses koguses, mille te jõuate kiiresti ära tarvitada. Ning nagu äädikagi puhul, nii võiks siingi piirduda ainult üheainsa lisandiga või siis kasutada näiteks niisugust rahvusvahelises kulinaarias tunnustust leidnud maitseühendit nagu küüslauguküüntega pikitud väikesed õhukesekoorelised sidrunid, tshillipipra kaunad, ingverijuur, must pipar, või siis basiilik ja/või estragon koos küüslauguga.

Kallake vajadusel katki vajutatud või peenemaks lõigatud maitseandjad üle mõne tavalise neutraalse heleda õliga, mis sobib nii praadimiseks kui salatiõliks. Sulgege anum ja hoidke vähemalt kaks nädalat jahedas pimedas kohas. Edasi talitage samuti kui äädika puhul. Tshilliõli saamiseks kuumutage 100 g peenestatud tshillipipraid (vt ettevaatusabinõud peatükist Tshillipiprad) 3 dl õlis madalal kuumusel 10–15 minutit; laske jahtuda. Lisage 2 tl Cayenne’i pipart, segage hästi läbi ja laske vähemalt 12 tundi maitsestuda. Kurnake läbi kohvfiltri pudelisse ja lisage paar värsket tshillikauna.

Hoidke maitsestatud õlisid pimedas ja jahedas, sahvri või jahekapi puudumisel külmkapi kõige soojemas osas. Külmkapis omandab õli küll piimja varjundi, kuid muutub toatemperatuuril uuesti läbipaistvaks. Tavalised õlid säilivad ka tavalises kapis.

Oliiviõlist.

Oliiviõli peetakse kõikide toiduõlide kroonimata kuningannaks, ja seda mitte asjatult. Eks olnud ju meiegi oma suletud piiridega riigis juba ammu enne oliivide müügileilmumist oliiviõlist vähemalt kuulnud. Väga suur osa, kogunisti 93% oliivide maailma kogutoodangust pressitaksegi õliks.

Omadustelt kõige väärtuslikum ja ka hinnalt kõige kallim on külmpressitud oliiviõli, mis itaalia keeles kannab nimetust olio vergine ehk neitsilik või virgiinõli. Neitsiõli peab olema läbipaistev, madala happesusega, värvus oliivide sordist ja nende küpsusastmest sügavrohelisest kuni kuldkollaseni. Ka õli maitsevarjundid sõltuvad esmajoones kasutatud viljadest. Nii võib eri maades ja erinevatest oliivisortidest valmistatud õli olla mõru-, magusa-, terava-, puuvilja- või rohumaitseline.

Külmpressimine tähendab, et oliive surutakse kokku väga aeglaselt ning seetõttu jääb oliivimassi temperatuur madalaks. Taoline meetod soodustab kõikide maitse- ja lõhnaomaduste, aga samuti muude väärtuslike omaduste säilimist, mis kõrgemal temperatuuril häviksid. Samal põhjusel ei raisata külmpressimisel saadud õli kunagi praadimiseks, vaid ikka ja ainult roogade maitsestamiseks.

Kui te pole oliiviõli varem kasutanud, alustage mõnest tavalisest õlist, mis pole nii tugeva maitse ja lõhnaga kui neitsiõli; ka on tavaline oliiviõli tunduvalt “õhem” ja tundub maitsmisel just nagu vähem õlisena ega ole ka maitselt liiga vägev. Väga sobiv esmakasutajale on Borgese õli Extra Light ehk eriti hele, mis on helekollane, ilma eriliste maitse- või lõhnaomadusteta.

Hoidke kasutusel olevat õlipudelit alati toatemperatuuril, kuid otsese päikesevalguse eest varjatuna. Pikemaks hoidmiseks võite õli ka külmkappi panna, kus ta muutub küll läbipaistmatuks, aga toatemperatuuril taastab oma läbipaistvuse.

Ükskõik millise oliiviõli maitse ja lõhn tulevad kõige paremini esile vahemerelistes selge maitsega roogades nagu pasta ja keedetud köögiviljad. Neitsiõli võite tilgutada bruschettale või Capri salatile ning segada koos kvaliteetse naturaalse veiniäädikaga vinegrett-salatikastmeks. Tavaline oliiviõli sobib oma kõrge suitsemispunkti tõttu friteerimiseks, aga muidugi ka liha või kala marineerimiseks.

Toataimede väetamine ja hooldamine talvel‏

On üldlevinud arvamus, et talvel toataimed puhkavad ega vaja sellist valgust, temperatuuri ja väetamist nagu kevadsuvisel perioodil. Tegelikult sõltub taime puhkeaeg taime liigist.
Paljude toalillede puhul see tõepoolest kehtib, et talv on puhkeaeg. Küll aga on erandeid, misjuhul tuleks ka talvel väetada ja rohkelt kasta.
1. Troopilistelt aladelt pärit taimed, mille kasv on kiire, sageli aastaringne. Näiteks ebakrooton, tõlvpuud, kalatea, draakonipuud.
2. Talvisel ajal õitsevad taimed nagu alpikann, kalla, jõulutäht, magnoolia, jõulukaktus. Need taimed vajavad talvel ka rohkem kastmist.
3. Turbamullas kasvavad toalilled. Lillepoodides müügil olevad taimed on sageli istutatud turbamulda, mis ei sisalda piisavalt toitaineid, ning jätkuvalt väetatud. Seda tuleks jätkata ka kodus taime eest hoolitsedes.
Seda kõike arvesse võttes on paljudel väetisetootjatel olemas aastaringseks väetamiseks sobivad väetised. Väetislahuse võiks teha poole lahjema kui kevadel. Enne väetamist võiks kasta mulda puhta leige veega, et väetislahus ei põletaks juuri.
Sügisel sobivad hästi looduslikud taimeväetised. Lämmastikurikas kasvu soodustav väetis muudab taimed kevadeks nõrgaks, heledaks ja väljaveninuks. Humifitseeritud taimejääkidest valmistatud toitelahusega on väga hea sügistalvel väetada, sest sellega ei saa üleannustada.
Teine asi, mida talvisel perioodil jälgida, on kastmine. Mõistlik on kasta toataimi kord nädalas, et muld saaks läbimärjaks. Reeglina on aga nii, et pigem võib taim olla pisut kuivem kui liiga märg.
Kolmandaks teguriks, mis kevadel ja talvel toataimede kasvutingimused erinevaks muudab, on valgus. Enamus taimi tahab ka talvisel ajal maksimaaset valgust, seepärast on taimedele hea koht aknalaud. Eranditena tuleb siin mainida taimi, mis ei talu asukoha muutmist (näiteks jõulukaktus). Kui sellistel taimedel ka külg valguse poole keerata, võib tagajärjeks olla närbumine. Samuti on olemas taimi, mis tahavad puhkeperioodil hämarust. Selliseks taimeks on näiteks toamirt.
Reeglina ei maksa taimi ka talvisel ajal ümber istutada, isegi siis, kui nad väga kidurad ja haiged on. Valguse puudumine peale ümberistutamist võib taime jaoks nii traumeeriv olla, et taim muutub nõrgaks või närbub.


Maaleht.ee

Trikid sügismasenduse peletamiseks‏

Pärast talveajale üleminekut oleks nagu päevavalgust palju vähemaks jäänud, varajased tööletõttajad ärkavad pimedas, lähevad tööle ja tulevad koju pimedas. Tänapäeva elutempo nõuab inimeselt üha rohkem energiat, üksnes tervislikust toitumisest ja aktiivsest liikumisest võib väheseks jääda.
Kui töö ja rahakott lubavad, saab ette võtta päikesereisi, kuid naasmine koju võib olla seda masendavam, kel piisavalt aega, saab päeval rohkem väljas liikuda. Neil, kellele ei sobi üks ega teine, tasub uurida täisspekterlampide võimalusi.

„Valgus mõjub inimesele läbi silmade ja naha. Silmade kaudu avaldab toimet täisspektervalgus, UVB-valgus mõjub läbi naha ja see aitab ravida nahahaigusi,” selgitab Algis Ventsas Valgusravi OÜ-st. Ebapiisav päevavalgus on sügismasenduse tekitajaks, mistõttu valdavalt siseruumides viibivatele inimestele on tervislik valgustus tervena püsimiseks eriti oluline.
Kodus võib õdusa ja sooja tunde saavutamiseks süüdata küünla või läita kaminas tule, valgemal ajal annab energiat juurde päikesetõusu või -loojangu vaatamine.
Tõhusat abi päevavalguse pikendamisel annavad spetsiaalsed lambid — täisspektriga päevavalguslambid, mille valgus on väga lähedane looduslikule päikesevalgusele, see valgus ei plingi ega moonuta värve.

Eesti Päevaleht Online