Kanepiõli – aju, hormoonide ja naha magustoit‏

Kanep oli tuttav taim ka juba vanadele eestlastele, kes selle taime seemneid söögiks ära ei põlanud ning valmistasid kanepipiima, –putru ja –tempi. Tõsi, õli puhul räägime siiski teisest kanepisordist, nimelt tööstuskanepist.


Seemned ja neist valmistatav õli saavad tänapäeva inimese toidulaual regulaarselt kasutatuna olla suurepärasteks terviseparandajateks. 19. sajandi Ameerikas leiti kanepiõlist rohtu umbes saja haiguse ravimisel. Kvaliteetse kanepiõli valmistamine on sama keeruline protsess kui hea veini valmistamine. Selle tarvis valitakse hoolikalt seemned, pressitakse külmpressimise teel ning pakendatakse tumedasse pudelisse, et õrnad koostisosad säiliksid.

Hädavajalik toidulaual
Kanepiõlis on ülirohkelt (kuni 90%) inimese tervisele soodsalt mõjuvaid mono- ja polüküllastamata rasvhappeid. Kanepiõli on üks paremaid allikaid asendamatute rasvhapete ammendamiseks. Need on rasvhapped, mille tootmisega inimorganism iseseisvalt hakkama ei saa, ning tavapärase toiduga saadakse neid hädavajalikke rasvhappeid kahetsusväärselt vähe – iseäranis Põhjamaades, kus omega3 ja omega6 poolest rikas rasvane kala pole söögisedelis kaugeltki igapäevane. Kanepiõli võibki nende rasvhapete allikana võrrelda rasvaste merekaladega nagu sardiin või makrell. Seega on soovitav aju ja keha häireteta toimimiseks nimetatud rasvhappeid lisaks manustada. Toiduga või toidulisandina tarbituna ei jää need rasvhapped aga organismi niisama ladestuma, vaid keha kasutab neid rakkude tugevdamisel ning erinevate vajalike biokeemiliste ühendite tootmisel.
Teada on, et polüküllastumatud rasvhapped omega3 ja omega6 – ja kanepiõlis on neid kordades rohkem kui oliiviõlis, koguni 84 protsenti – toidavad suurepäraselt inimaju, vältides muuhulgas ka stressi, keskendumisraskuste, ülepinge ja kurnatuse teket. Seega on kanepiõlist tõhusalt abi kevadväsimuse ilmingute seljatamisel.

Abiks emadele
On tõendeid, et omega rasvhapped hoiavad ohjes laste hüperaktiivsust. Asendamatud rasvhapped peaksid juba ennetavalt olema kohutuslikuks komponendiks lapseootel ja imetavate naiste toidusedelis, sest aitavad positiivselt kaasa loote ja imiku kesknärvisüsteemi ning aju arengule. Kanepiõlis leiduv haruldast omega 6 gammalinoleenhapet soovitavad spetsialistid tarbida juba raseduse planeerimisel, kuna sel on emaka tekstuuri parandav toime.
Naistele on kanepiõlist abi ka muudel eluperioodidel kui emadusega seonduv. Kuna tegu on prostaglandiini nimelist hormooni mõjutava õliga, on sellest abi menstruaaltsükli reguleerimisel, PMS–sündroomi leevendamisel ning “päevadega” kaasnevate valude taltsutamisel.

Ennetab südamehaigusi ja aeglustab vananemist
Omega3 rasvhapped omavad otsustavat toimet südame– ja veresoonkonnahaiguste ennetamisel: need alandavad vererõhku, hoiavad ära trombide tekke, muudavad veresoonte seinad elastsemaks ning parandavad vere hüübivust. Omega3 peetakse looduslikuks rasvapõletajaks, need mõjutavad rasva tootvaid rakke oma tegevust lõpetama. Kanepiseemnetes sisalduv valk teeb need ideaalseks proteiiniallikaks ka taimetoitlastele, asendades edukalt loomseid valke.
Olles rikas ka mitmete oluliste vitamiinigruppide poolest (A–, B–grupi vitamiinid, samuti C–,D– ja E–vitamiin) omab kanepiõli imelist mõju nahale, lükates edasi naha vananemisilminguid ning leevendades nahapõletiku või allergilise lööbe korral sügelust ja kuivust. Ka akne– või kõõmaprobleemide korral tasub abi otsida kanepiõlist. Peale selle sisaldab kanepiõli ainukesena toiduõlidest 1,5-6% gammalinoleenhappeid, mis omavad positiivset toimet põletikele, allergiatele ja immuunsüsteemi häiretele.
Kanepiõli sisaldab ohtralt klorofülli – rakkude hingamist soodustavat, immuunsüsteemi tugevdavat ja põletikuvastast toimet omavat antioksüdanti, mis muuhulgas aitab seedetrakti kaudu välja viia kahjulikke jääkaineid.

Salatisse või otse ihule
Meeldiva pähklise maitsega kanepiõli asendab hästi võisilma pudrul, kuid klapib kastmena salatite ja pastaga, samuti võib seda segada smuutidesse. Praadimiseks kanepiõli ei sobi – kuumus hävitab selle positiivsed omadused.
Lisaks vanadele eestlastele on kanepiseemneid toiduainena mõistetud kasutada mitmel pool maailmas. Hiinas süüakse röstitud kanepiseemneid, slaavi rahvatraditsioonis hinnatakse kõrgelt kanepivõid, paljudes Aasia riikides tehakse teraviljade ja kanepijahu segust mitmesuguseid küpsetisi või lisatakse õli- ja valgurikast kanepimassi teistele toiduainetele, et suurendada nende toiteväärtust. Küpsetiste ja pastatoodete kõrval on kanepiseemneid kasutatud isegi õllevalmistamisel. Pärast avamist soovitatakse kanepiõli pudelit hoida külmkapis.
Lisaks suu kaudu manustamisele võib seda julgelt kasutada kodukosmeetikas – näiteks meigijääkide eemaldajana, kehaniisutajana ning massaažiõlina. Paar tilka kanepiõli pärast duši all käiku kehale määrituna jätab maha meeldivalt pehmeks. Pole juhus, et kanepiõli lisatakse šampoonidele, seepidele ja teistele kehahooldustoodetele – selle rasvhappeline koostis tagab suurepärase imendumise.


Allikas: Vikerkaaresild

H. Hendrix "Teekond soovitud armastuseni"‏

Kadri Luik: "Minu jaoks oli see raamat järjekordne tõestus sellest, et kõik algab meist endist. Töö iseendaga, enese armastama õppimine ja seejärel siis väga aus kommunikatsioon partneriga. Meil kõigil on oma seljakott, kus on ohtralt viha, valu, hirme ja paljud neist on tekkinud lapsepõlves - eas, mida me ei pruugi väga selgelt isegi mäletada."

Kuna seoses enda raamatu ilmumisega veedan tihti aega ka Muusa raamatupoes, siis hiljuti jäi mulle pihku raamat: "Teekond soovitud armastuseni". Võtsin täiesti lambi koha pealt lahti ja jäin lugema, et aega parajaks teha. Ja oh imestust, kui peatükk, mille avasin, kõnetas mind sel moel, et unustasin end mitmeks tunniks lugema. Jumal tänatud, et minuga kohtuma pidanud inimene hilines. Iga asi on millekski hea. Filosoofiadoktor Harville Hendrix, kes on oma naisega aidanud tuhandeid paare, räägib oma raamatus lapsepõlve haavadest, mis takistavad toimiva suhte loomist.

Ma olen rääkinud ju sellest, et kuna mind kasvatas ema üksi ja ta oli tööalaselt kohutavalt hõivatud, siis hilisemas eas oli mul probleemiks see, et kippusin klammerduma, pluss ma elasin väga üle, kui partner oli tööalaselt väga hõivatud. Minu jaoks tähendas see kohe, et minust ei hoolita, ma ei ole tähtis jne.
Sellist tüüpi lapsepõlve hirmud, hakkavad väga olulist rolli mängima meie suhetes ja võivad suhte täielikult hävitada, kui me ei hakka neid asju märkama, tunnistama ja nendega tööd tegema. Raamatus räägitakse sellest, kuidas varajases lapsepõlves tajutud eraldatus või ühendusetunne emaga mõjutab väga sügavalt meie hilisemaid suhteid.
Kui lapsevanem ütleb, et tal pole aega, tal on kiire, ta on väsinud, siis need lapsed kasvavad üles tundes end emotsionaalselt hüljatuna. See viib selleni, et tekib rahuldamatu vajadus läheduse ning turvatunde järele. Hendrix ütlebki, et need partnerid, kes tahavad koguaeg verbaalselt või füüsiliselt kontaktis olla, ehk kes muutuvad nö lämmatajateks või liialt klammerduvad, ongi need, kes tegelikult oleksid tahtnud, et neid lapsepõlves rohkem märgatakse, hellitatakse, sülle võetakse.

Kõige hullem aga kogu selle teema juures on tõsiasi, et reaalses elus me küll ütleme, et soovime partnerit, kes eristuks meie vanemast või hooldajast, aga alateadlikult siiski tõmbame just selliseid inimesi ligi. Me küll teadlikult ostime partnerit, kes pakuks meile seda, millest lapsepõlves ilma oleme jäänud, aga kui meile seda pakkuda, siis me ei suuda seda vastu võtta ning lükkame partneri kõrvale.
Tegelikult ju tihtilugu nii ongi, et kui nt meie vanem on olnud  töönarkomaan, domineeriv, vägivaldne või emotsionaalselt kauge, siis soovime oma partneris näha midagi muud, aga kui leiame inimese, kes ongi korralik, abivalmis, mõistev, siis meil tekib seal kõrval tunne, nagu me ei vääriks seda. Me ei oska end selles olukorras mugavalt tunda, sest me pole sellega harjunud. Me ehitame armastusele barjäärid, sest meil on ebamugav, mis sest, et meil on midagi, mida me oleme ise ju soovinud.

Üks asi millest Hendrix räägib on ka see, et tegelikult lahendus seisnebki enamasti selles, et kui me leiame partneri, kes ongi nagu meie vanem, kuna me neid juba ligi tõmbame, siis haavad saabki parandada just see sama inimene.
Konks seisneb lihtsalt selles, et me peame hakkama partneriga rääkima. Mitte sa ei karga kõrri lausega:"Sa ei armasta mind, jälle sa lähed tööle!", vaid te selgitate, et: "Kui sind jõulude ajal minuga pole, siis tunnen end hüljatuna, sest lapsepõlves polnud minu pere kunagi jõulude ajal koos." Kui te räägite nendest asjadest, siis partneril on võimalik selgitades ning teadlikult turvatunnet ning lähedust pakkudes teid sellest lapsepõlve traumast vabastada.
Ühel hetkel te vabanete sellest koormast ja suudate olla taas partner, kellega on hea ja lihtne, te olete taas vaba oma lämmatavast tähelepanu ning läheduse vajadusest  ning hirmudest - hirmudest, mis tekitavad armukadedust, sõltuvust, konflikte. Asjad hakkavad toimima loomulikult.  Te ei vaja enam seda nn käe hoidmist, sest te mõistate, et see, kui inimene on näiteks tööl, siis  pole see seotud sellega, et ta teid ei armasta või teist ei hooli.

Ega ilmaasjata ei käi paarid paariteraapias. Siin ongi see konks, et need asjad tuleb lahti rääkida. Enamik eestlasi paraku eelistab üldse mitte omavahel suhelda. Samuti ei viitsita süveneda sellesse, miks mingid probleemid alguse on saanud. Tavapäraselt on nii, et keegi süüdistab kedagi ja tekib konflikt, mis inimesed samm saamu haaval teineteisest lihtsalt eemale tarib.
Minu jaoks oli see raamat järjekordne tõestus sellest, et kõik algab meist endist. Töö iseendaga, enese armastama õppimine ja seejärel siis väga aus kommunikatsioon partneriga. Meil kõigil on oma seljakott, kus on ohtralt viha, valu, hirme ja paljud neist on tekkinud lapsepõlves - eas, mida me ei pruugi väga selgelt isegi mäletada.

Hea asi on see, et nendest asjadest on lõpuks ometi hakatud avameelselt rääkima ja meil on võimalus oma paarisuhteid toimivana hoida, meil on võimalus kasvatada oma lapsi nii, et neil oleks võimalikult vähe traumasid, mis neid täiskasvanueas kummitava hakkavad. Me peame töötama selle nimel, et oma teadlikust tõsta. Me ei saa elada nii, et oleme ise katki ja siis arvame, et meie partner peab meid lappima tulema või sõnadeta mõistma ja teadma meie lapsepõlvetraumasid. Me ei saa ka nii elada, et teeme lapsed valmis ja siis las nad ise kasvavad - milleks seda emaarmastust või isalikku  juhatust veel vaja on, eksole ju. Meil on omad rollid ning vastustus nii partneri kui lapsevanemana.
Noorus ei ole hukas, mehed pole sead ja naised ussid, lahutused ei sünni iseenesest, see kõik on meie endi tehtu ja tegamata jätmiste tagajärg, meie ise saame muuta oma maailma. Soovitan soojalt lugeda häid raamatuid, need aitavad lahti arutada meie endi sisemaailma ja ümberringi toimuvat. Areng saab toimuda vaid siis, kui ise end arendame.

Autor: Kadri Luik

15 iseloomujoont, mis põhjustavad raskeid haigusi‏

Iidne ajurveeda terviseteadus mitte ainult ei tõestanud psühhosomaatiliste haiguste olemasolu, vaid esitas nimekirja konkreetsetest haigustest, mille põhjuseks on teatud iseloomujooned. Ja millest muust siis meie mõtted tulenevad, kui mitte iseloomust, vahendab alkeemia.ee.
Järgnevalt mõned loomujooned, mis võivad seletada sinu või su lähedaste haiguste põhjusi:
1. Armukadedus põhjustab onkoloogilisi haigusi ja nõrgestab immuunsüsteemi.
2. Kättemaksuhimulisus põhjustab unetust ja kõrihaigusi.
3. Võimetus olukordi lahendada põhjustab kopsuhaigusi.
4. Moraalipõhimõtete puudumine põhjustab kroonilisi haigusi, nakkushaigusi ja nahahaigusi.
5. Liigne kategoorilisus või põikpäiselt oma uskumustest kinnipidamine põhjustab suhkruhaigust, migreeni ja põletikke.
6. Valetamine põhjustab alkoholismi, seenhaigusi ja nõrgestab immuunsüsteemi.
7. Agressiivsus põhjustab maohaavu, kõrvetisi ja soolatüükaid.
8. Kinnisus põhjustab skisofreeniat ja neeruhaigusi.
9. Õelus põhjustab epilepsiat, astmat ja aneemiat.
10. Konfliktsus põhjustab kilpnäärme laienemist.
11. Loidus põhjustab suhkruhaigust.
12. Vastuolulisus või tujukus põhjustab viljatust.
13. Julmus ja kalduvus teisi solvata põhjustab suhkruhaigust ja südamehaigusi.
14. Ärevus, muretsemine põhjustab seedimisprobleeme, südame- ja nahahaigusi.
15. Ahnus põhjustab onkoloogilisi haigusi, rasvumist ja südamehaigusi.

Allikas: Alkeemia

10 motiveerivat mõtet

Kuidas jääda alati endale kindlaks ja uskuda oma võimetesse? Kuidas mitte kaotada lootust raskel ajal, kui kõik tundub viltu vedavat? Need 10 lihtsat ja motiveerivat mõtet aitavad sul kerge vaevaga õigel teel püsida.
1) On väga oluline, et oma elu kõige raskemal ja pimedamal hetkel leiaksime mingi lootusekiire või näeksime võimalust muutuseks paremuse poole.
2) Usu endasse! Usu oma võimetesse, sest ilma kasvõi tagasihoidliku usuta oma vägevusse ei saa sa saavutada õnne ja rahulolu.
3) Pärast kõige pöörasemaid ja keerulisemaid aegu saabuvad tavaliselt rahulikud ajad.
4) Meie kõige suurem nõrkus on soov loobuda, aga kindel tee õnnestumiseks on alati enne lõpplikku loobumist proovida veel ühe korra.
5) Uue päevaga saabub uus jõud ja uued mõtted.
6) Ole õnnetu ebaõnnestuja või motiveeri ennast õnnestuma, see on alati sinu enda valik.
7) Sa ei pea olema iga päev kõigist teistest parem, aga sa võiksid olla iga päev natuke parem, kui olid eile.
8) Anna endast alati parim  juba täna. See, mille täna istutad, hakkab hiljem vilju andma.
9) Kui valmistud ebaõnnestuma, siis sa ka ebaõnnestud.
10) See, kui edukalt sa kõik oma eesmärgid saavutad, ei ole nii oluline kui see, kelleks sa läbi eesmärkide saavutamise kujuned.



Allikas: Alkeemia

Salat koduaiast: nendest "umbrohutaimedest" saad tervisliku ja vitamiinirikka eine!‏

Veel paarisaja aasta eest tundis eestlane eksimatult ära umbes 300 kohalikku taime, söögiks koguti neid loodusest sadakond. Ent mida eurooplasemaks me saame, seda enam oleme võõrdumas oma korilaskultuuril põhinevast eluviisist.
Selle asemel, et valida kohalikest toidutaimedest välja parema maitsega ja saagikamaid, peame nüüd oma kliimaga lõpmatut võitlust, relvastudes kasvuhoonete, lavade, kiletunnelite ja kattemattide järjest keerukamaks muutuva tehnoloogiaga.
Vägisi võõrasse keskkonda kasvama pandud ja saagikusele orienteeritud lõunamaised kultuurtaimed aga minetavad aretustöös oma loomulikud kaitsemehhanismid. Meie jaheda lühikese suvega põhjamaises kliimas jäävad nad nõrgaks ega suuda võidelda kahjurite ja haigustega. Appivõetud keemiatööstuse rikkaliku arsenali jäägid salvestuvad pinnases ja meie organismis.
Kutsun kõiki neid, keda selline asjakäik parasjagu kummastab, lähemalt uurima meie esivanemate toidulauda. Võtaks õige sammu tagasi ja vaataks üle õla!
Loodustaimed eraldi peenrasse
Väikeses aias on ohtlik loodustaimi kultuursortidega segada, sest esimesed külvavad end ise, nad tunnevad end aia peremeestena ja neid tuleb vaos hoida. Võid aga teha loodustaimedele eraldi peenra, kus mõned kõrgemad taimed, näiteks kikkaputked, võtavad juhttaime rolli, nende ümber kasvavad ja annavad saaki punased hanemaltsad ja õrnade valgete õitega köömned.
Päikesepaistes võiks pinna katta raudrohu, mets-harakputke ja teelehega, sekka võilillesaareke, mis pleegitamiseks kevadel kinni kaetakse. Varjulises kohas levib kiiresti jänesekapsas, maajalg ja naat. Istuta peenra eesäärde merikapsa võimas hekk, kust mai algul üle ühe taime matti võtta. Kui sa pole just kohalike loodustaimede ortodoks, võiksid peenrasse lisada rabarberit, lehtpeeti, rooskapsast või muid vastupidavaid ja kauneid köögivilju.
Ainult nopi!
KÕRVENÕGES Utrica dioica
on meie söödavatest taimedest kõige toitvam. Värske nõges sisaldab 15 % viinamarjasuhkrut, 5,5 % valku, 0,6 % rasva ning rekordilisel määral (2,3 %) mineraale, millest tähtsaimad on raud, kaalium, kaltsium, magneesium. Rikkalikult pakub nõges C-, B-, A- ja E-vitamiini. Nõges on sama toitev kui kartul, porgandist kaks ja spinatist kolm korda toitvam. Nõgesel on oluline koht ravitoidus, ta tugevdab verd, parandab kopsuhaigusi ja vähendab sisemiste verejooksude ohtu.
Varakevadel nopi kuni 10 cm kõrgusi võrseid. Pese need külmas vees, karvaste ja krobeliste lehtede vahel on palju liiva, mis võib hamba all ragisema hakata. Keeda nõgest 1-5 minutit, haki peeneks ning lisa salatisse, suppi, hautisse. Tal on puhas hapukas maitse, meeldivam kui hapuoblikal.Kõige õigem on keeta vanavanaema kombel nõgesesuppi, siis ei lähe mineraaliderikas leem kaduma.
Vali aia tagant välja tihe, suurte lehtede ja sirge kõrge varrega nõges ning istuta peenrasse nagu piparmünt: laota jämedad juured peenral laiali ja kata mõnesentimeetrise mullakihiga. Sügisel multši nõgesepeenar paksult koorepuru või õlehakkega, et vihm noori võrseid varakevadel mullaseks ei pritsiks.
Lõika ühest juurejupist kasvanud võrsetelt 3-5 korda saaki ja jäta siis taim jõudu koguma. Enne õitsemist lõika nõgesel ladvad maha, et ta end umbrohuna laiali ei külvaks. Nõgese varrest saab läikivvalget siidist kiudu, millest vanasti tehti suviseid kirikuriideid. Soomlastel on nõgesekiu kasvatamise ja töötlemise tehnoloogia ellu äratatud ja käsitöökodades müüakse nõgesesärkegi.
HARILIK NAAT Aegopodium podagraria
oli vanades taluaedades väärt toidutaim. Ükski korralik perenaine ei vedanud selle lopsakaid lehti käruga komposti. Varakevadel tärkavad lehed on vitamiinirikkad, maitse on küll omapärane, kuid meenutab veidi lehtsalatit, kahjulikke kõrvalmõjusid ei ole me esivanemad aastatuhandete jooksul täheldanud.
Harilik naat kasvab igasuguses mullas ja valgusrežiimis iseenesest ja ülemääragi. Nopi mahlaseid noori lehti, mis pole end veel laiali sirutanud, ja haki salatisse või sega vokkpannil köögiviljadega. Kui taime õitsema ei lasta ja suuremad lehed pidevalt ära lõigatakse, jätkub salatit kesksuveni. Naati võib süüa segasalatis koos keedetud nõgese, värske hanemaltsa ja valge iminõgesega. Naadist keedeti vanasti suppi ja teda hautati piimas. Toitev ja kasulik, muidu käes, aga meie ei söö!Naadi valgekirjude lehtedega sort ’Variegata’ on ilus ja söödav.
HARILIK KIKKAPUTK Angelica archangelica
kasvab kogu Euroopa territooriumil Lapimaast Vahemereni, Hispaaniast Baikalini ja kaugemalgi. Selle taime väärtust kiidetakse meie regilauludes, tema ravijõust kirjutasid antiikautorid ja laulsid lapi nõiad.
Kikkaputk on šartröösi ja vermuti rohi, hinnatud toidu- ja ravimtaim. Asja ette läksid nii aromaatse õli poolest rikkad seemned ja lehed, suhkrused varred kui ka mahlakad juured. Selle taime eri osad ravivad reumat, podagrat, kopsuhaigusi, köha ja külmetushaigusi, mitmeid neeru- ja põiehädasid, puhitust ja voolmeid. Peale selle ei hakka kikkaputke söönud inimesele külge mürk ega nõidus.
Harilik kikkaputk on kahe- kuni mitmeaastane taim. Ta eelistab päikest ja niisket rammusat mulda, kuid kasvab hästi ka liivasel künkal, kui noort taime väetatakse ja kastetakse. Kriitiline on esimene kevad. Kasvuhoo sisse saanud kikkaputk kasvatab esimesel aastal kuni meetrikõrguse, rabarberit meenutava võimsa lehepuhmiku, teisel või kolmandal aastal hakkab võrsuma võimas õievars, mis soodsates oludes ulatub üle kahe meetri. Tugev juurikas võib õitsemise aastal anda uinuvast pungast tütartaime, siis ei hukku kikkaputk ka pärast õitsemist.
SIBERI KARUPUTK Heracleum sibiricum
on teine hallidest aegadest saati tuntud söödav putk. Muinaseestlased koorisid ja sõid noort vart maiusena, Euraasia parasvöötme loodusrahvad teevad seda tänapäevani. Jaapanlased ostavad Kaug-Idast oma toidulauale tuhandeid tonne karuputke.
Selle taime sammasjuur on suhkrurikas, toitev ja maitsev. Kesk-Euroopas on karuputke seemnetest ja lehtedest kääritatud pärmijooki, Siberis põletatakse tema vartest viina. Meil kulutatakse kümneid miljoneid riigi raha selle taime hävitamiseks. Probleemiks on kõrvetavad lehed, millega see kasulik taim nõgese kombel oma elu kaitseb.
NB! Eestis on lindpriiks kuulutatud Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi), mis sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis ärritavad ja kahjustavad nahka. Taimega kokkupuutumisel ilmnevad nahal põletikunähud: kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse, samuti võivad tekkida villid. Kahjustusi võimendab otsene päikesepaiste — toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega seoses tekib ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.
HARILIKU PILLIROO Phragmites communis
risoomi uinuvatest pungadest puhkevad kevadel ja suvel noored nöörjad kahvaturohelised võrsed. Lõika need enne lehtimist lahti ja keeda soolavees ning söö nagu sparglit — pilliroovõrse maitset peavad gurmaanid isegi vürtsikamaks. Pilliroojuurikatest tegid meie kauged esivanemad jahutoitu, kesistel aastatel oli see isegi põhitoidus.
VALGE HANEMALTS Chenopodium album
on kõige tavalisem umbrohi, laiade „spinatilehtede” ja helehalli õievarrega taim. Söödud on enamikku selle perekonna liike, haisev hanemalts Ch. foetida välja arvatud.
Pese noor terve taim ära ja haki koos mahlase varrega salatisse, hautisse, supisse koos porgandi ja võilillejuurikaga. Põhjarannikul söödi enne jaanipäeva maltsa-kalahautist rikkaliku tilli ja murulauguga. Maltsapannkoogi saad, kui lisad maltsahautist pannkoogitaignasse. Hanemalts on spinati lähisugulane ja tema puhul peab paika kõik, mis spinati kohta kehtib. Hanemalts on ka üks aedmaltsa punaselehise teisendi Atriplex hortensis var. rubra esivanemaid. See punaste lehtedega üheaastane taim on segaaias asendamatu. Purpurne, kuni 2,5 m kõrgune harulise õisikuga taim annab isekülvi, kaunistab salatit ja peolauda, pealegi ületab ta mineraali- ja vitamiinirikkuselt spinatit.
HARILIKU VÕILILLE Taraxacum officinale
raviks mõeldud juurikas kaevati vanasti sügisel üles, pesti puhtaks, tükeldati ja kuivatati. Mitmete maksa-, kõhu- ja näärmehaiguste raviks joodi võililleteed. Toiduks kaevati juurikas koos tärkavate lehtedega üles kevadel ja kraabiti tume koor pealt maha. Taim lõigati pooleks, tükeldati koos lehtedega, keedeti soolvees 3 minuti jooksul mõruained välja ja lisati supisse või hautisse, kus see koos teiste köögiviljadega pehmeks haudus. Võilille juurikas kuulus koos seente, porgandi ja kartuliga lihasupi koosseisu.
Prantslased on välja valinud vähem kibedate ja õrnemate lehtedega hariliku võilille taimi ning kasvatavad nende järglaskonda toiduks. Kevadel kaetakse võilillepeenar musta kiletelgiga kinni ja pimedas kasvanud valgete, veidi kirbemaitseliste lehtedega maitsestatakse toorsalatit või hautatakse neid nagu spinatitki. Inglismaal seevastu pole võilille söödavaks peetud, kuid Norrast ja Rootsi mägedest on teada mitmeid keerukaid võililletoitude retsepte.
MERIKAPSAS Crambe maritima
kasvab suurte viljuvate puhmikutena Saaremaa ja Hiiumaa paeklibustel randadel ja on meil looduskaitse III kategooria all ohustatud liikide hulka arvatud. Õitseb rikkalikult ja seemned valmivad sügise alguses. Hulgaliselt kasvab merikapsast Inglismaa lõunarannikul, kus osa taimi on suurte sinakate lehtedega nagu meie omadki, paljud aga tugeva purpurse värvinguga kuni tumelillani. Merikapsas on ka hinnatud ilutaim ja sobib ideaalselt segaaeda.
Kuni meie botaanikaaiad ega muudki asjaomased asutused selle taime seemneid üldsusele ei vahenda, loodusest seemnete muretsemine on aga kuritegu, tuleb seemned tellida Inglismaalt. Merikapsas peab lugu sügavast liivasest mullast.
Külva seemned varakevadel 30 cm suuruste vahedega 1-2 cm sügavusse ja lase taimel paar aastat jõudu koguda. Kui puhmik on sügiseks 40-50 cm kõrgune ja 50-60 cm laiune, võid ta kasvkoha järgmisel kevadel juba aprilli lõpul mustast kilest telgiga kinni katta. Pimedas ja soojas õhus kasvab juurikast välja pleegitatud rabarberit meenutav lehepunt. Murra igalt taimelt 2-3 lehte ja kata jälle kinni. Juuni algul hakka teda taas valgusega harjutama ja lase juurikasse jõudu koguda. Väetamine ja kastmine aitab tal kosuda. Ühelt taimelt murtakse lehti 3-4 korda, mida vanem taim, seda suurem saak. Merikapsast süüakse nagu lehtpeeti ehk mangoldit vokkroana, hautatult või suppides.
HARILIK ORASHEIN Elymus repens
on sada korda neetud umbrohi. Temast ei saa jagu kõpla ega kultivaatoriga — sööme ta siis parem ära! Orasheina juurika toiteväärtus võrdub teraviljaga, see sisaldab tärklist ja suhkruid 76 %, valku 8,8 % ja rasva 0,5 %. Peale selle on juurikal omadus tuua välja teiste toidutaimede peent kõrvalmaitset.
Risoom pestakse, tükeldatakse, kuivatatakse, röstitakse ja jahvatatakse peeneks ning lisatakse teesegusse. Saksamaal on joodud peterselliga maitsestatud orasheinateed seedimise kiirendamiseks ja maksa raviks. Pehmeks keedetud ja hakitud risoomi võib lisada salatitesse, suppidesse ja kastmetesse.
HARILIK KÖÖMEN Carum carvi
on juba aastasadade eest aiast loodusesse kolinud ja tunneb end seal hästi. Külva seemneid peenrasse või köögiviljaaia püsikute vahele. Tema noored lehed kõlbavad salatiks, sügisel väljakaevatud juurikas suppi maitsestama, seemned teeks ja ravimiks. Mulgid peavad köömneteed obligatoorseks mulgikapsaste kõrvale — see hoiab ära kapsasöömisele järgneva kõhupuhituse.
PAISELEHE Tussilago farfara
noori lehti süüakse mais ja juunis nagu kapsast või spinatit, soolvees keedetud lehtedesse keeratakse lusikatäis hakklihatäidist ja saadakse paiseleherullid. Paiseleht kuulub ravitoidu hulka: parandab ja aitab vältida hingamisteede haigusi ja köha. Vanarahvas uskus, et ta kasvab veesoontel ja näitab kaevukoha kätte.
VEREVA KUKEHARJA Sedum telephium
paksud sinakad lehed on omapärase maitsega. Kui see sulle ei meeldi, leota neid mõni tund külmas vees ja valmista toituks nagu spinatit, hautades koos või ja munaga.
VILLTAKJA Arctium tomentosum
noori kooritud varsi süüakse toorelt, hautatakse võiga või keedetakse soolavees. Maitsev ja tervislik! Risoomikeedust lisati toitudele luuvalu ja külmetuse raviks. Villtakja lehti seoti mädanevaile haavadele.
Loodusest salatisse
Veenmaks lugejat, et meie esiemad looduse toidulauda hästi tundsid, nimetagem siinkohal supisse ja hautisse lisatud või toorelt liha ja leiva kõrvale söödud taimi. Meie toitumisharjumused on sellest ajast saati muutunud. Kui tunned huvi meie pärimuskultuuri vastu, siis õpi neid taimi kõigepealt ära tundma.
Paljud metsa- ja aasaasukad on mürgised ja taime määramine looduses küllaltki keerukas ülesanne. Ladinakeelse nime järgi leiad interneti otsingumootori abiga hulga pilte ja teavet. Kõigepealt maitse sind huvitavat taime, proovi erinevates segudes ja katseta retsepte — nii saab selgeks, kas ta sulle toiduks sobib. Taime keemilist koostist tajub inimene maitsmismeele abil. Kui ühe või teise taime maitse on sulle vastukarva, on õigem see söömata jätta.
Taimedega tutvust tehes ära too neid enne kööki, kui oled täiesti kindel, et oled taime õigesti määranud.
Salatitaimed:

• valge ristiku Trifolium repens noored lehed;
• hariliku kirikakra Bellis perennis noored lehed parandavad salatina süües kopsukelmepõletikku;
• hariliku nurmenuku Primula officinalis noored lehed;

• mets-harakputke Anthriscus sylvestris noored lehed maitsevad nagu tuntud ürdi aed-harakputke omadki, juurikast saab hautist, see sobib suppide ja kastmete maitsestamiseks;

• harilik jänesekapsas Oxalis acetosella sobib salatisse ja vokkpannile;

• salatkress Lepidum sativum on üks C-vitamiinirikkamaid taimi üldse, lehtede eeterlikul sinepiõlil on antibiootiline toime; ravib hingamisteede haigusi ja põiepõletikku, kui värskelt võileival süüa;

• harilik hiirekõrv Capsella bursa-pastoris;
• harilik maajalg Clechoma hederacea maitsestab salatit;
• ahtalehise põdrakanepi Chamaenerion angustifolium noored võsud ja lehed hakitakse salatiks;
• põldohaka Cirsium arvense noored võrsed;
• valge iminõgese Lamium album ja vereva iminõgese L. purpureum noored võsud ja lehed;
• hariliku kortslehe Alchemilla vulgaris varjus kasvanud mahlakad noored lehed maitsevad nagu spinat;
• kõigi teelehtede Plantago major, P. media ja P. lanceolata noored lehed;
• hariliku raudrohu Achillea millefolium noorte lehtedega maitsestati salatit, et tugevdada verd, ravida nõrkust ja melanhooliat;
• haput oblikat Rumex acetosa söödi nagu spinatit või maltsa salatis, suppides ja hautistes;
• põld-piimohaka Sonchus arvensis noored lehed ja võrsed;
• vesihein Stellaria media sobis suppidesse ja hautistesse, võrsetipud toorsalatisse.

Allikas: internett

Vasaku käe rusikasse pigistamine aitab õpitut meenutada‏

Käe kokku surumine võib aidata ajusoppidesse tugevamaid mälestusi jätta. Teadlased on tuvastanud, et kui suruda kokku parem käsi, tekib tugevam mälestus sündmusest või toimingust. Kui aga pigistada rusikasse vasak käsi, on lihtsam toimunut meenutada, kirjutab ERR-i teadusportaal.

Eksperimendis osales neli gruppi katseisikuid, kes pidid püdma meelde jätta nimekirjas antud 72 sõna. Hiljem tuli neid sõnu meelde tuletada. Üks grupp surus vahetult enne sõnade õppimist 90 sekundiks kokku parema käe. Sama tehti ka vahetult enne sõnade meelde tuletamist. Teine grupp tegi sama vasaku käega. Kaks teist gruppi surusid enne sõnade õppimist kokku ühe käe ning pärast enne meelde tuletamist teise käe. Kontrollgrupp ei surunud oma kätt rusikasse ühelgi puhul.
Selgus, et rühm, kus suruti parem käsi rusikasse enne sõnade õppimist ning vasak käsi enne nende meelde tuletamist, sai parema tulemuse kui ükskõik milline teine grupp. Seejuures oldi parem ka kontrollgrupist, kuigi see tulemus polnud statistiliselt oluline.
Teadlaste sõnul on see näide, et mõni lihtne liigutus suudab mälu parandada läbi selle, et muudab ajutiselt aju tööd. Edasistes katsetes soovitakse uurida, kas käe rusikasse surumine võib aidata näiteks nägude meelde jätmisel või võtmete asukoha meenutamisel. Teadlased oletavad varasemate uuringute põhjal, et käe kokku surumine aktiveerib tõenäoliselt spetsiifilised ajupiirkonnad, mis on samuti seotud mälestuste kujunemisega.

Allikas: ERR, Medical Xpress

Kevad salatipeenral. Kuidas aedsalatit kasvatada?

Millised on aedsalati kasvunõuded ja kuidas külvata?
Kohe kui muld on peenral tahenenud, võib sinna salati külvata.
- Aedsalat hakkab idanema juba 2–5° juures, kuid kui idanemise ajal on üle kümne päeva jahe (2–8°), soodustab see putkumist (ennakõidumist). Sobivaim idanemistemperatuur on 16–22°, liigne soojus (25–30°) seevastu ei soodusta idanemist.
- Noored taimed taluvad hästi öökülma (kuni –5°). Kui sooja on üle 22°, muutuvad lehed kibedaks, samuti võivad taimed kiiresti putkuda.
- Aedsalat vajab kogu kasvuperioodi vältel rohkelt niiskust, niiskuse puudusel jääb saak väikeseks ja taimed putkuvad kiiresti.
- Aedsalat on valgusnõudlik, varjulises kohas venivad taimed välja ja jäävad kiduraks, peasalat ei moodusta pead.
Kasvukoht
- Aedsalat kasvab kõige paremini huumusrikkal, keskmise raskusega või raskemal nõrgalt happelisel (pH 5,8–6,5) niiskemal mullal. Kiirelt soojeneval mullal saab saaki varem.
- Külvikorras sobib aedsalat mõne orgaanilist väetist saanud kultuuri järele, suhteliselt hästi talub ta ka iseendale järgnemist.
- Salatipeenar on soovitatav multšida: katta musta kile, peenravaiba, niidetud rohu, peenestatud põhu vmm sobiva materjaliga. Multšimine hoiab salatitaimed puhtad.
- Kevadel peenra ettevalmistamisel andke mikroelemente sisaldavat kompleksväetist, sest aedsalat on tundlik molübdeeni-, kaltsiumi-, magneesiumi- ja booripuuduse suhtes.
- Anumas kasvatades täitke see universaalse kasvusubstraadiga, põhja pange drenaažiks kivikesi, potikilde jm vett ära juhtivat materjali.
Seemnest või istikutest
- Aedsalatit võib külvata otse peenrale, aga taimed võib ka ette kasvatada ja siis kasvukohale istutada. Ette tasub kasvatada eelkõige peasalatit (või- ja jääsalat) ning rooma salatit.
- Varajase saagi saamiseks külvake aprillis esimesel võimalusel peenrale või anumatesse.
- Külviskeem: reavahe 20–25 cm, taimede vahe reas (pärast harvendamist) 15–20 cm. Liiga tihedalt külvates venivad taimed vähese valguse tõttu välja.
- Sobiv külvisügavus on 0,5–1,5 cm. Külv on soovitatav katta looriga.
- Kõige mugavam on kasutada seemnelinti, sel juhul ei pea taimi harvendama.
- Varajase saagi saamiseks ette kasvatatud taimed võib välja istutada siis, kui istikul on arenenud 3–4 pärislehte. Kasvukohale istutage nad esimesel võimalusel.
Allikas: Tiina Paasik, “Maalehe salatiraamat”

---