BLOGGER TEMPLATES - TWITTER BACKGROUNDS »

Friday, December 31, 2010

Vanarahva uskumusi uusaastaööks

Vanarahval on tarkust ja hüva nõu jagunud igaks elujuhtumiks, pole erand ka aastavahetus.

Vana-aastaõhtul peaks saunast lahkuma alasti ja kasutatud vihtadega kõik õunapuud üle vihtlema – siis kasvavad koduaia õunad hästi.

Mehelekippujad noored naised mingu vana-aastaõhtul puid lõhkuma. Kui töö tehtud, tuleb kuhjast kahmata nii palju halge, kui korraga õnnestub haarata, ja tuppa jõudes need üle lugeda – paarisarv halge tõotab järgmisel aastal mehelesaamist. Kellel puid kusagilt võtta pole, see peaks uusaastahommikul söötma enne kassi, kui ise sööma hakkab – ka siis on lootust mehele saada.

Laud peab uusaastaööl hommikuni kaetud olema – siis jätkub kodus toitu ka uuel aastal.

Uusaastaööl tuleks magama heita täies riides ja rahakott taskus – see hoiab uuel aastal rahapuuduse eest.

Uue aasta alguses tuleb rahakotti panna kalasoomused, siis on raha piisavalt tulemas.

ÕL
30.12.2010

Monday, December 27, 2010

Ohjelda oma isu ampsugi võtmata

Oled vahel märganud, et sirutad käe kaloririkka ampsu järele ka siis, kui sa polegi eriti näljane? Kui sul tekib hullumeelne himu süüa rohkem kui mõistlik oleks, tee kindlaks, kas sul on kõht tühi või on põhjus milleski muus.
Uuringutest selgub, et inimese ajul on kalduvus väljastada sõnumit “ma pean sööma” vastuseks emotsioonidele ja olukordadele, millel pole mingit pistmist tühja kõhuga. Sellele “valeteatele” õgimisega reageerimine võib pahatihti lõppeda nii mõnegi lisakiloga. Mida teha? Sa pead õppima aru saama, mida su keha püüab sulle öelda ja mida sinu organism tegelikult vajab. Järgmised nipid aitavad vältida liigseid kaloreid kõige lihtsamal moel.

Oled stressis
Raske töö eest autasu ihaldamine on täiesti inimlik. Seega, kui oled suure pinge all — näiteks tegeled tööl tähtsa projektiga –, hakkad oma pingutuste eest magusast tasust fantaseerima. Ehk sa sooviksid luksuslikku massaaži nautida või tahaksid saata töö kuu peale ja sõpradega mõnusalt aega veeta, kuid need tegevused nõuavad vaba aega, millest just pingelistel päevadel puudus on.
Toit seevastu on tasu, mille kiiresti kätte saad — külmkapist võid käigu pealt haarata esimese ettejuhtuvaid snäki või kihutad lähimasse kauplusesse. Enda toiduga hellitamine on ülimalt loomulik asi. Toitumiseksperdid väidavad, et paljud naised suunduvad alateadlikult magusate näkside või taldrikutäie friikate suunas just olukordades, mil nad tunnevad, et töö kasvab üle pea.
Suvalise kiirtoidu söömine sind tegelikult aga ei rahulda. Kui oled stressis, naudid hoopis vähem toidu maitset ega reageeri õigeaegselt täiskõhutundele. Niisiis, pista snäki asemel suhu hoopis närimiskumm, mis aitab kahel moel: mõned eksperdid väidavad, et närimine rahustab, teisalt saad vältida kaloreid, millest sa poleks nagunii rõõmu tundnud.


Oled kurnatud
Kas oled märganud, et pärast vähest magamist januned meeleheitlikult suhkru- ja süsivesikuterikka toidu järele? Põhjus on selles, et uimane keha vajab energialaksu ning magus amps aitab sind kiiresti jalule.
Tegelikult su keha ei vajagi neid kaloreid. Veelgi enam — ennast millegi magusaga kostitades oled hiljem hoopis väsinum, kuna veresuhkru taseme muutusest tulenevatele energiahoogudele järgnevad kiired energiataseme langused. Kui tunned ennast kurnatuna, ärata end kiire trenniga — veeda näiteks 20 minutit jõusaalis või tee väike jalutuskäik. Proovi ennetada ka järgmisi väsimushooge — mine pool tundi varem magama või püüa teha lühike lõunauinak.

Käisid trennis
Vahetult pärast trenni on su organismi valgutase langenud, mis seletab ka isu juustu või liha järele kohe, kui oled trenažöörilt maha astunud. See aga ei tähenda, et peaksid kiirelt suure eine ette võtma. Sadade kalorite sisseahmimise (ja sellega oma raske pingutuse nullimise) asemel rahulda keha valguvajadust ja joo klaasitäis rasvavaba piima, milles on vähe kaloreid, kuid piisavalt proteiini, et vaigistada su isu lõuna- või õhtusöögini.

Oled teiste näksijate seltskonnas
Tunned, et kõht on pärast toitvat õhtusööki mõnusalt täis, kuid siis jõuad sõbra juurde peole ja hakkad jälle sööma. Välised faktorid (laud on kaetud snäkkidega, piduliste põsed on toidust punnis) ja meie sisemine soov teisi nende tegevuses matkida tekitavad tunde, et oleme näljased, kuigi me seda tegelikult ei ole. Proovi oma käsi ja suud teisiti tegevuses hoida, näiteks haara pudel mineraalvett või lihtsalt vestle ja flirdi kellegagi — rääkimine hoiab su suu toidust eemal.

Oled kurb
Lapsepõlves rahustasid nii vanemad kui ka kasvatajad meid halbades olukordades tihti mõnusate maiustustega ja seetõttu on arusaadav, miks me seostame neid samu toite masendusest päästvate abivahenditega. Mõtle, kui palju kordi ütles ema sulle: “Näe, võta üks küpsis,” et sa enam ei nutaks. Tegelikult vajad sa kurbust tundes hoopis emotsionaalset turvatunnet kelleltki lähedaselt. Koogikese järele haaramise asemel helista oma sõbrale või surfa Facebookis.
Taoline tegevus annab sulle ka energiasüsti. Eksperdid ütlevad, et kui kodust välja lähed ja veedad aega oma sõpradega midagi lõbusat tehes, näiteks lihtsalt vaateaknalt ilusaid riideid vaadates, kaob ka halvast tujust tingitud nälg.

Sa oled venitaja
Naised hakkavad tihti sööma, püüdes sellega raske otsuse vastuvõtmist edasi lükata või üritades pääseda ebameeldiva ülesande täitmisest. Toitumiseksperdid väidavad, et me valime pigem söömise kui telekavaatamise või internetis surfamise, sest viimased tegevused tunduvad vajaliku tegevuse “tõelise” edasilükkamisena, samas kui söömine sellena ei näi, sest no kuulge… tüdruk peab ju sööma. Lõpeta enda petmine ja otsusta, kas püüad tööst viilida või asud kohe asja kallale. Siis ei pea sa end halvasti tundma, et oled ebaproduktiivne ja sööd liiga palju.
Sul on janu
Nälg ja janu saadavad ajule põhimõtteliselt identseid signaale — meie keha ajab tihti segamini vajaduse süüa või juua. Kui sõid alles hiljuti, kuid tunned järsku, et vajaksid põske pistmiseks justkui veel midagi, on tegu ilmselt vedelikupuudusega. Seetõttu soovitavad toitumiseksperdid esimese asjana, kui tunned nälga, juua klaas vett. Pärast joomist oota umbes 10 minutit ja nälg ilmselt kaob.

Tunned igavust
Nagu iseenesest hakkame igavust tundes köögi suunas liikuma, sest… siis me ju teeme ometi midagi. Kui kodust välja pääsemine pole hetkel võimalik ja sa hakkad unistama kartulikrõpsudest, jäätisest või (täida lünk oma lemmikuga), tee midagi võistluslikku — mängi näiteks arvutimängu, see on meelelahutuslik ja sinu käed on liiga seotud, et snäki järele haarata.


Zoë Ruderman, Ajakiri Cosmopolitan


Friday, December 24, 2010

Jõulud on muistne maausu püha‏

"Pööriaja pühitsemine on traditsiooniline maausu püha ja "jõulud" on põline meie oma sõna," veenab maausuliste üks juhte Ahto Kaasik, et kodanik Kristuse sünniaastapäevaga pole jõulupühadel mingit pistmist.
Maausk on pragmaatiline: kui jõuluõhtul hästi süüa, saab kõhu täis, ning samal aja on meisterdatud endale ka tõhus tulevik – korralik jõuluõhtusööming lubab loota, et järgneval aastal on leib laual.
Või siis jõulude ajal liulaskmine: ühelt poolt saab nõlvakust alla tuhisedes lõbutseda, teisalt tähendab pühal ajal kelgutamine tulevaks aastaks õnne treimist. Ikka lust ja kasu käsikäes.
"Meie traditsiooniline kultuur on väga elujaatav," kinnitab Ahto Kaasik, maausulisi ühendava Maavalla Koja juhatuse vanem ja Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse eestvedaja.
Ahto Kaasik räägib eesti põlisrahva jõulutraditsioonist järgmist.
Jeesuse sünnipäev veeti jõuga jõuluaega
Ahto Kaasik: "Kristlik kirik määras Jeesuse sünnipäeva jõuluajale poliitiliselt põhjustel: et olla põlisrahvaste hulgas menukam ja hõivata samal ajal endale tugev aastavahetuse püha.
Aga vähemasti Eestis mäletatakse, et jõulud on meie oma püha, ja me mäletame ka sellega seotud põliseid uskumusi ning tavasid. Muide, kaugeltki mitte kõik meie esivanemad ei käinud kirikus, jõululaupäevane kirikuskäimine sai üldiseks tavaks alles XX sajandi alguses.
Pööripäev kui selline on tänapäeval üle tähtsustatud. Meie rahvatraditsioonis on oluline pööriaeg, mis kestab mitu päeva. Pööriaeg algab astronoomilisel pööripäeval 21. või 22. detsembril ehk jõulukuul, ja lõpeb 25. detsembril – siis hakkab päike taas pikemalt käima, algab uus päikeseaasta. Vahepeal on päike pesas – talvises päevapesas. Jõuluaeg on päikeseaastavahetuse aeg.
Võrumaal on veel XX sajandi alguses öeldud 25. jõulukuu päeva kohta, et see on vastse ajastaja päev ehk siis uue aasta päev. See on meieni elavalt jõudnud traditsioon.
Enamik meie rahva jõulutavasid on põlised ehk siis maausulised ning pühendatud aastavahetuse hetkele, mil valmistutakse uueks aastaks. Jõulud on uue aasta seeme – see usk muudabki jõulud pühaks."
Jõulukrässid korjavad kurja kokku
Ahto Kaasik: "Jõuluaeg algab toomapäevast, 21. detsembrist – see on suurpuhastuse päev, sest ees ootav püha aeg nõuab puhtust eluruumides ja ka hinges. Vana aasta praht aetakse välja. Toomapäeval pannakse üles ka jõuluohutised, mida me praegu nimetame jõulueheteks või kaunistusteks. Need on kõikvõimalikud krässid, riputised, märgid.
Kõrtest, roost, lõngast, õlgedest tehtud tähekesed, kuubikud, kroonid loovad argimõistes meeleolu. Maausu mõistes on krässe mõtestatud aga ka kui ohutisi – kui kaitset loovaid esemeid, mis püüavad endasse pühal ajal kõik soovimatu: puhastavad eluruumide väge ja tekitavad inimestele turvalise tunde.
Kuna aastavahetuse aeg loob omamoodi kogu järgmist aastat, valmistab seda ette, siis on väga tähtis, et inimesed oleksid pühal ajal õigesti häälestatud, tunneksid häid mõtteid – siis on need valdavad ka eeloleval aastal ning see tuleb meeldiv ja kerge.
Et krässid koguvad endasse ka kõike negatiivset, halba väge, põletatakse krässid ja ohutised pärast jõulu ära. Suurtes linnades tehakse ju praegugi jõulukuuskedega sama: heidetakse nad suurtesse lõketesse.
Halba väge kogunud krässe pole mõistlik jätta aastaks otsaks kuhugi kapi peale uusi jõule ootama. Jah, nad on küll sageli väga ilusad ja armsad, aga nende juures on oluline ka see, et nende meisterdamine on samuti väärtus omaette. Nende riputiste tegemine valmistab inimestele rõõmu, naudingut ja seda on hea igal aastal uuesti kogeda.
Jõulukrässi taaskasutamine on nagu plastmassist jõulukuusk – ta on küll alati olemas ja teda on lihtne välja tuua, aga temaga ei kaasne seda rõõmu ja väge, mis tuleb igal aastal uue kuuse toomisega."
Jõulude ajal tehti regilauludele ring peale
Ahto Kaasik: "Toomapäeva õhtu on jõulude algus, sest peale tehakse ainult neid töid, mis on tarvilikud jõulude pidamiseks. Püütakse olla võimalikult palju kodus – see on siis ka puhkuse-, laulu- ja mängudeaeg. Jõulupühi on nimetatud ka mängu- ja laulupühadeks, mil lauldi läbi kogu regilaulude repertuaar. Päris jõuluteemalisi regilaule on meil tegelikult ju üsna vähe.
Meie oma põliskultuur pole mitte tarbimise, vaid loomise kultuur: see tähendab, et ka kultuurilisi elamusi loodi ise, samal ajal neid ka nautides. Me ei ole jälginud kellegi esinemisi kuskil kontserdil, vaid me oleme loonud kontserte ise, saades seeläbi ka palju suurema naudingu. Iga inimene, kes regilaule laulab, mõistab, millest ma räägin."
Süüa tuleb palju, aga targasti
Ahto Kaasik: "Söömine on jõulude ajal väga oluline, sellel on lausa usundiline tähendus. Kolm asja, mis ei tohi kogu pühadeaja laua pealt puududa, on: leib, liha ja õlu.
Kindlasti peab olema jõululaual sealiha, võimaluse korral seapea, aga ka teised seast valmistatud toidud, muu hulgas verivorstid. Samuti peab kogu jõuluaja olema laual püha ja puutumatu leib, mida ei avata, mis lihtsalt seisab seal ja kogub endasse erilist ja tervistavat väge. Sageli viidi see leib pärast jõulu viljasalve – mis on kuiv koht, seal leib ei lähe hallitama – ja säilitati teda, raashaaval pruukides, kuni munapühani, karjalaskepäevani, mõnikord isegi suvistepühani.
Jõuluõhtul söömise juures on oluline kordade arv. Jõululaupäeva õhtul, mis meie rahva jaoks on ühtlasi ka vana-aastaõhtu, peab sööma 7 või 9 või 12 korda.
Kui me sööme ühe korra, saame väge ja jõudu, ning kuna see on püha aeg, mõjutab ta ka eelolevat. Korduvalt süües suurendame püha söögi jõudu ja mõju aga veelgi.
Paljud inimesed söövad jõuluõhtul üle ja tunnevad ennast halvasti veel ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, aga meie esivanemad on toonitanud, et piisab, kui üks jõuluõhtusöögikord on ka vaid paar suutäit."
Esivanemate hingedele jäeti laud kaetuks
Ahto Kaasik: "Kuigi meie esivanemad elasid suures vaesuses, sageli nälja, isegi ellujäämise piiri peal, siis jõulude ajal ei keelatud kellelgi toitu võtta, igaüks võis süüa nii palju, kui tahtis. See on jõudnud ka jõululauludesse ja kõnekäändudesse: jõulu ajal võib laps oma käega võtta nii liha kui leiba.
Palju söödi ka pähkleid, õunu, vorste, eri piirkondades ka eri toite. Läänerannikul pandi koos vorstidega ahju õlgede peale – see ahi ei olnud enam nii põletavalt kuum, pigem küpsetav – räimed. Seda ma olen hakanud ka ise tegema. Minul ei ole küll puuahju ja õlgi ma kah alla ei pane, aga ma lasen puhastatud räimefileed (pipar-sool, tilgake õli peal) tavalises elektriahjus kergelt pruuniks küpseda, ja nad on tohutult maitsvad. Lapsena ma ei armastanud seda kala.
Ööseks jäetakse toit lauale, sest hinged on sel ajal kodus käimas. Meie rahvas on uskunud kaasajani välja, et hingede jaoks on hingede aeg ja nad tulevad koju käima terve sügise ja sügistalve jooksul – ajal, kui pererahvale on sobiv neid vastu võtta: on vaikust ja rahu ja midagi lauale panna."
Liulaskmine toob õnne, kiikumine tervist
Ahto Kaasik: "Jõulud on perekondlik püha, inimesed on kodus, omakeskis. Aga siin leidub ka erandeid. Võromaal on jõulud liulaskmise aeg – nii nagu vastlapäev. Liulaskmine loob eelolevaks aastaks perekonnale head olemist ja edenemist: et loomad sigiksid ja kõik oleksid terved – see ei ole ainult ajaviide ja meelelahutus, ja mina näen siis tegelikult paljude põlvkondade elutarkust.
Meie esivanemad on näiteks uskunud, et kiikumine teeb inimese terveks: seetõttu on kiigutud munapüha ajal, suvistepüha ajal ja nii edasi. Otepääl on viidud veel 1940. aastail haige inimene munadepüha ajal kiigele, et teda tervendada – see on puhas maausk!
Ja mis on tänaseks teada: kiikumine vallandab kehas topamiini, mis on looduslik mõnuaine. Kui inimene tunneb ennast hästi, siis ainevahetus paraneb, meeleolu paraneb ja see toetab tervenemist. Esivanemad teadsid seda, kuigi neil ei olnud meditsiinilisi uuringuid, neil olid ainult kogemused."
Üheksast puust lõket saab korraldada ka korteris
Ahto Kaasik: "Vana-aastaõhtu, 24. detsembri juurde kuulub õnnevalamine. Kusjuures kuni XX sajandini on meil valatud õnne ka lambarasvaga, aga võib valada küünlarasvagagi.
Lambarasvast valmistati küünlaid ja viimases hädas neid ka söödi. Ma lugesin 1950ndatel üles kirjutatud pärimust küünalde tegemise kohta, kus üks vana mees meenutab lapsepõlve, kus oli kord nii suur nälg, et otsiti üles viimased küünlajupid ja ema pani need supi sisse, et oleks liha maitset.
Südamlik ja suure tundejõuga taig on see, et vana-aastaöösel minnakse lauta ning soovitakse ka loomadele head uut aastat ja antakse neile leiba. See on iidvana traditsioon, mida kanda on ääretult uhke ja hea tunne.
Väga levinud ja oluline tava on ka esimene näopesemine uue aasta öösel või hommikul: peremees toob kaevust või allikalt värske vee, sinna pannakse pussnuga või hõberaha, mõnel pool ka puusütt ning alates peremehest ja perenaisest peseb kogu pere järgemööda nägu. See taas puhastab inimest ja tema vaimu: annab talle tervist, muudab ta järgmiseks aastaks tugevamaks. Mõnel pool on isegi usutud, et see annab inimesele võime näha järgmisel aastal vaime.
Vana-aastaõhtu juurde kuulub veel üks taig – üheksast erinevast puust tehtud tuli. See on siis aasta esimene tuli: vana tuhk viiakse välja ja üheksast puuliigist, mille hulgas peab kindlasti olema kadakas ja pihlakas, tehakse ahjutuli. Vanasti, kui me elasime suitsutaredes, tuli suits muidugi tarre ja usuti, et sellel on eriline, puhastav, tervistav, õnnistav jõud.
Õhtul, kui see tuli oli ära põlenud, tehti tuhk tasaseks ja hommikul vaadati, mis jäljed on tuhale tekkinud, ning ennustati nende pealt, mis saatus peret sel aastal ees ootab. Mina seda tarkust, kuidas tuha pealt ennustada, ei valda, aga üheksapuutuld olen teinud minagi, isegi korteris – süüdanud üheksast erinevast puust pärit laastud väikese aluse peal. Suitsuanduritel õnneks käivad patareid välja, see on selline tänapäevane maausulise tarkus."


Rainer Kerge

Thursday, December 23, 2010

Ilusaid ja rõõmurohkeid Jõulupühi kõigile!

Jeesuse sünd....

Jeesuse sünd....


Mt 1:18-25

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: «Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus[A], sest tema päästab oma rahva nende pattudest.» Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel» ,see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.

Tuesday, December 21, 2010

Toomapäev on päikeseaasta lõpupäev

Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev.

Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Sel päeval on liikvel surnute hinged. Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks.

Toomapäeval oli oluline mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut.

Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Keelatud oli ketramine, jahvatamine ning rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.

Noppeid Toomapäeva kohta:

* Toomapäev vanad rääkisid, et siis pidi Must Toomas välja minema, et siis pidi see aeg nagu puhtamaks ja valgemaks minema. (Viljandi)

* Kui toomapäeval oli niipalju päeva näha olla, et hobuse selga karata võida, saada hea kuiv heinaaeg olema. (Karksi)

* Toomapäeval (21.12) võisid tulla suured järskused sulailmad. (Anna)

* Kui toomapäiväl tuiskab, siis on hea heinasaak, kui pääle toomast hakkab tuiskama, siis puha paljas heinamaa. (Lüganuse).

* Kui toomapäeval palju lume sadas, siis sai palju söödikuid sel suvel, putukaid ja kõiki. (Kursi)

Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.

Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.

Allikas: BERTA

Monday, December 20, 2010

Jõhvikad kaussi kasvama‏

Jõhvikaid saab kasvatada ka kausis või lillenõus. Kaunilt üle ääre rippuvad nõtked varred pakuvad põnevat äraarvamismängu: kellega on tegu?
Kuigi peenral kasvavate jõhvikate iga on nõuaia omadest pikem ja saak suurem – ruutmeetrilt ligi kilo marju –, on kausitaimi lihtsam hoooldada ning anumaid saab vajadusel hõlpsasti teise kohta tarida.
Anuma maht peaks olema vähemalt 10 liitrit ja sügavus 15 cm, et seda ei peaks liiga tihti kastma. Sarnaselt lillepotiga tehke anuma põhja augud liigvee äravooluks, põhjale pange mõne sentimeetri paksune kiht sammalt ning ülejäänud osa täitke märja väetamata freesturbaga. Happelembesele taimele ei sobi lubjaga neutraliseeritud ja väetatud kotiturvas. Ärge täitke anumat ääreni turbaga, sest järgmistel aastatel on vaja kausis lamavaid võrseid kergelt katta sentimeetripaksuse peene turbaga.
Taimed istutage nõusse varakevadel 10 x 10cm vahedega. Võite kasutada nii sorditaimi kui ka soost leitud ilusate taimede varsi. Loodusest oksa võttes vaadake, et sel oleks mari küljes, sest imelihtne on eksida – samal mättal võivad olla ka nirude marjadega taimed!
Marjaajal võetud 15–30 cm pikkused oksad pakkige värskesse turbasamblasse. Säilitada saab neid õues varjulises kohas, talvel võivad nad jääda lume alla. NB! Varrekimp ei tohi olla paks – läheb hallitama!
Järgmisel kevadel istutage oksad nõusse, jättes 4–5 lehte turbast välja. Kastke substraat märjaks. Hoolsa käe all juurduvad pistikud kolme nädalaga. Siis võib neid juba lahja väetiselahusega kasta. Sobib mustika- või rodoväetis, 10 grammi 10 liitri vee kohta.
Jõhvikakaussi hoidke päiksepaistelisel kohal. Üle aasta varakevadel andke sama väetist natuke juurde. Ereda kevadpäikese eest varjutage taimi. Kuival ajal kastke jõhvikaid vähemalt paar korda nädalas.
Talveks peitke kuremarjakauss päikese eest varjatud kohta ja katke lumega. Eriti õrnad on üle nõu ääre rippuvad oksad. Liiga pikaks veninud võrsed võite sügisel ka kääridega lühemaks pügada või kausi turbaga ümbritseda, et pikad kasvud ei jääks õhku rippuma.
Nelja aasta pärast saate noppida esimesi marju.


Toomas Jaadla
29. mai 2010 09:00