Kas inimene elab edasi pärast surma?‏

Suurem osa inimesi usub surmajärgsesse elusse, kuigi see ei ole teaduslikult seletatav. Kes ei usu taevast ja põrgut, usub elu ringkäiku (sünnid uuesti kellegi teisena) või vähemalt surnud inimeste vaimude ringiliikumist maa peal. Endalegi tunnistamata usuvad paljud inimesed, et nende surnud sugulased on võimelised mingil määral nendega suhtlema, neid kuulma või nende elu jälgima. Tegelikult me usume, et inimhing on olemas, ka kehast lahus.

Sageli öeldakse, et lahkunud inimene elab edasi meie mälestustes. Seejuures ei tähenda see edasielamine seda, et meil on silme eest füüsiline pilt temast, vaid pigem me tajume inimesi olemuslikult, tajume nende iseloomu, nende südant ja hinge.


Eile avaldati ERR-i kodulehel uudis koomast ärganud arstist, kes väidab, et taevas on reaalne. Ta kinnitab, et koges midagi sarnast, nagu mitmed teised kehavälise kogemusega inimesed on kirjeldanud.
Olles arst ja uskumata üleloomulikku, oli tema hämming suur, kui ta avastas, et kehast lahus olles oli tema mõistus, sisemine teadlik mina elus ja terve.
Võime öelda, et ta blufib, võib-olla. Kuid tegelikult me instinktiivselt siiski usume ja võib öelda isegi, et teame, et inimhing on olemas ja see ei ole kehast sõltuv.
Kui mõtleme iseendale või inimestele, keda tunneme, siis peame tunnistama, et inimese sisemine mina võib muutuda nii, et välimus ei muutu. Samas võib sisemine mina jääda samaks ja välimus muutuda. On inimesi, keda aastaid hiljem kohates, kui nad on väliselt jäänud vanemaks ja neid on ehk raske äragi tunda, saad aru, et ta on täpselt samasugune, nagu aastate eest.
Välimus mõjutab hinge, kuid seda pigem suhtumiste ja tagasiside kaudu, mida inimene saab, mitte niivõrd otseselt. Näiteks, kui inimene on olnud aastaid ilusa välimusega ja saanud vastavat tagasidet, on selle põhjal kujunenud enesehinnang ja enesetunnetsu nii tugevad, et isegi, kui ta võtab juurde 10 või 20 kilo, tajub ta ennast ikka saledana, kuna ta identiteet on seotud varajasemate kogemustega. Ta käitub ikka, nagu oleks ta sale ja mõtleb nii, kuna ta ei ole uut välimust omaks võtnud.
Samuti on võimalik, et haiges kehas on terve vaim ja tervs kehas haige vaim. Inimese hing ei muutu poolikuks sellest, kui ta kaotab jala ja käe. Kui inimene oleks enda keha, ei oleks ta pärast traumat enam sisemiselt terviklik. Hingel ei ole aga välimuse poolt seatud piiranguid. Ka jalutud või ratastoolis olevad inimesed võivad elada täisväärtuslikku elu ja teha asju, mida isegi terved ei suuda või ei oska.
Samuti on vaimuhaigustega. Kui inimesel on näiteks ajukahjustus, tähendab see, et tema füüsiline aju seab talle piirangud. Näiteks on kahjustunud tema kõnekeskus ja ta ei ole võimeline rääkima. Samal ajal ei pruugi see tähendada, et ta ei saaks asjadest aru. Mõnel on inimene lihtsalt võimetu end väljendama ja jätab kohtlase mulje. Tema sisemine inimene võib aga sellegipoolest olla taibukas. Igal juhul on see võimalik ja mitmedki märgid viitavad, et just nii see on.
Inimene võib olla hingeliselt katki, ilma et ta kehal oleks ühtki kriimu. Ta võib endast arvata väga halvasti, olles ise imeilus. Keha ja hing on erinevad asjad, need võivad teineteist mõjutada ja kindlasti ka mõjutavad, kuid rohkem kui keha hinge ja hing keha, mõjutavad mõlemaid hoopis teised, täpsemini sama tasandi nähtused.
Näiteks mõjutab mõni sõna hinge rohkem kui pea veriseks kukkumine.
Kui inimene võib olla üleni haavatud ja füüsiliselt katki ja tema hing on endiselt sama terve, kui varem, miks peaks järeldama või eeldama, et keha täielikult hävimisel hing samuti hävib. On ju selge, et keha hävimine hingele midagi ei tee, seega peaks eeldama just täpselt vastupidist: kui keha sureb, hing jääb.
Kui mõtleme näiteks oma kadunud vanaemale, siis tajume selgelt tema iseloomu, tema olemust ja mõnikord lausa tunneme, et ta on meiega, olgu see nii vale, kui tahes. Mõeldes inimesele saame aru, et surivoodil puruhaigena oli ta ikka seesama inimene, kes tervena, kui veetsime temaga ilusaid aegu. Jah, ta mõistus oli nüristunud, kuid me ei kahtle ometi, et ta oli ikka tema.
Ühel hetkel inimene sureb, silmad kustuvad ja on selgelt näha, et kedagi pole enam "kodus".  Kuhu ta kadus? Kas ta tõesti hajus? Või ta lihtsalt vahetas "kodu"?
Igatahes kümned inimesed, kes on läbinud kliinilise surma, on kinnitanud, et nende keha oli elutu, kuid nende hing oli seal, nad nägid kõike, ka iseennast kõrvalt, nad kuulsid kõike, kuid neid ennast ei näinud ega kuulnud keegi. Nad on isegi hiljem kirjeldanud asju, mida nad näha ei saanud ja teada ei tohiks. Nad olid olemas ka ilma kehata.
Vaimne maailm on kahtlemata olemas, sest me isegi oleme nähtamatud olendid. Me oleme kehas kinni, kuid me ise ei ole keha. Võib-olla meil on raske kujutleda end kehast lahus, kuid ma usun, et ühel päeval kogeme seda ometi kõik.