Ma kaalusin keskkoolis 167 cm juures 53 kilo ja olin jumala
veendunud, et olen liiga paks. Ma pidasin aeg-ajalt mingeid kummalisi
dieete, näiteks sõin nädalate kaupa ainult hapukurki, ma vältisin vööga
rõivaid, sest “nii jämeda talje” puhul oleks keskkoha rõhutamine ju
ilmne lollus ja kadestasin klassiõdesid, kel polnud tarvidust
rinnahoidja järele. Ma olin tõepoolest oma kehaga hädas! Toonane mina
oleks peegli ees oma alasti keha vaadeldes (nagu eneseabiraamatud
soovitavad) tahtnud maa alla vajuda.
Võitlus kehaga
Olen harva kohanud inimest, kes on oma kehaga rahul. Veel vähem neid,
kes armastavad oma keha. Samas võib näha, kui palju inimesed tänapäeval
oma kehaga tegelevad: teevad trenni, külastavad kosmeetikut ja
massööri, sirgendavad kortse, suurendavad rindu või vähendavad rasva
istmikul.
Kellele valmistab meelehärmi kehakuju, kellele liigne kaal, kellele
trauma või haiguse tagajärjed, kes ei lepi vananemisega. Osa inimesi
tegeleb oma kehaga läbimõeldult, sellest tõeliselt hoolides, kuid on
neid, kes on otsustanud keha kui vaenlase vastu võitlusse astuda
vanemate, abikaasa või sõbranna õhutusel ning lasknud end üleüldisesse
“tagumik trimmi!” projekti kaasa tõmmata.
Airi on abielus ja 5-aastase tütre ema. Psühhoteraapiasse tulles on
tal vaid üks eesmärk: saada endale “kaubanduslik” välimus. Airi on kogu
oma teadliku elu ülekaaluga maadelnud, talunud narrimist nii koolis kui
pereringis. Ta on korduvalt osalenud erinevates kaalujälgimise
programmides ja end nädalate viisi näljutanud, kuid pole liigsöömisest
suutnud vabaneda.
“Olen õppinud oma keha vihkama,” ohkab naine. Teraapiasse soovitas
Airil tulla perearst, kuna liigne kehakaal on hakanud mõjutama ka
füüsilist tervist – säärtele on tekkinud veenilaiendid ja vererõhk kipub
kõikuma. Airit hirmutab ka arsti hoiatus, et edaspidi võib lapsesaamine
olla raskendatud.
24-ne Katre on seevastu pikk ja sale noor naine. Ta on vallaline, aga
“mitte enam vaba”, töötab suures ettevõttes sekretärina ja käib
tantsutrennis. Katrel on meeldiv töö, palju sõpru ja piisavalt raha, et
end kindlalt tunda, kuid viimasel ajal on hakanud ligi hiilima
depressioon.
Põhjuseks toob Katre oma ülekaalulise keha, millega ta peab “vihast
võitlust”. Vaatan naist imestusega, kahtlen isegi, kas kuulsin õigesti.
Aga just selline on naise tellimus teraapiale, kuna tema meelest suur ja
inetu tagumik ei lase õnnelik olla. Katre on mõelnud isegi ilulõikusele
ja proovinud näljutamist, kuid tervis ütles üles ja sundis
“eksperimenteerimise” lõpetama.
Lugesin ühe ilukirurgia kliiniku kodulehelt, et kõik need inimesed,
kes oma keha plastilise kirurgia abil muudavad, “mõistavad, et välise
parandamise abil on võimalik saavutada suurem seesmine rahulolu,
enesekindlus ja tasakaal – muuta oma elu paremaks. Nad usuvad endasse ja
on valmis selle nimel midagi ette võtma.” Vat see on mõte, millega on
mul väga keeruline nõustuda! Mitte mõttega, et ilukirurgia võib muuta
elu paremaks. Ikka võib. Ilus on tore olla. Aga ma tõepoolest ei usu, et
need inimesed usuvad endasse ja et välise parandamine annab neile
suurema sisemise rahulolu ja enesekindluse.
Miks ma rahul pole?
Nii Airi kui Katre on oma kehaga hädas juba aastaid. Miks ei ole
dieedid ja näljutamine Airit aidanud? Miks näeb sale Katre peeglist
endale vastu vaatamas ülekaalulist ja inetut tegelast?
Kui räägime ülekaalust, siis siin on harva põhjuseks teadmatus, kui
palju või mida süüa. Ajakirjad ja blogid on täis soovitusi, kuidas
õigesti või kaalualandavalt toituda. Miks on siis ikka nii paljud
inimesed oma kehakaaluga hädas?
Ülekaalulisuse põhjuseid on palju. Soodustavad tegurid võivad olla
geneetilised. Arvatakse, et umbes 50% kõigist rasvtõve juhtudest on
pärilikud. “Ka mu ema on ümmargune kui murumuna,” ütleb Airi. Probleem
võib ju olla geenides, aga holistilise terapeudina ei jää mulle
märkamata, et Airi ja tema ema on üles kasvanud üsna sarnases
emotsionaalses õhkkonnas, kodus, täis pidevat riidu ja üksteise
süüdistamist. Kumb siis liigsöömist ikkagi rohkem mõjutab – geenid või
pidev masendus ja süütunne, millega kumbki naine ei oska toime tulla?
Keeruline öelda.
Põhjused võivad olla ka meditsiinilised, näiteks tõstavad paljud
ravimid söögiisu või on organismis hormonaalne tasakaal paigast ära.
Perearstid nimetavad liigse kehakaalu kõige sagedaseks põhjuseks
stressi. Stress tõstab kortisooli taset, mis omakorda stimuleerib rasva
ladestava ensüümi teket. Aga eks võime siingi küsida, miks reageerivad
erinevad inimesed stressile erinevalt? Miks mõni käib külmkapi kallal ja
teine on isutu ja hoopis kaotab kilosid? Ja jällegi jõuame
emotsioonideni. Põhjustab ju igasugune stressiolukord ebakindlust ja
hirmu ja erinevatel inimestel on erinevad strateegiad nendega
toimetulekuks.
Mööda ei saa minna ka meediast. Mul on tunne, et suur osa (noortest)
inimestest, kel on vastumeelsus oma keha suhtes, võrdleb end reklaamides
esinevate modellidega. Iroonia seisneb selles, et seesama meedia
paljastab, et modellidki pole oma välimusega rahul. Meid pommitatakse
üha uute toodetega – trenažöörid, kaalud, toidulisandid, kreemid – mis
peaksid meid õnnelikuks tegema, tegelikult aga maksame neid ostes kinni
oma ebakindluse.
Kui kaunitarile vaatab peeglist vastu koletis
Katre sai buliimia diagnoosi kolm aastat tagasi, kuid probleeme
söömisega mäletab ta juba kooliajast. Sel ajal tundusid saiakesed ja
šokolaad mõnusa lohutusena, kui vanemate ja hiljem iseenda poolt seatud
nõudmised üle pea kasvasid. Koos kohustuste kasvuga ning sooviga tubli
olla ja meeldida kasvas ka ebakindlus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kuid
rääkida polnud sellest kellegagi, sest vanemad lihtsalt ei tahtnud
tüdruku perfektse fassaadi taga probleeme näha.
Emotsioonidel on oma energia ja kui seda tagasi hoida või alla
suruda, siis see energia ei kao, vaid talletub kehasse, kuni muutub
haiguseks, depressiooniks, ärevuseks või sõltuvuseks. Seega, kui
tegeleme ainult füüsilise kehaga – teeme trenni ja jälgime kaalu, aga ei
tegele emotsioonidega, s.t. ei teadvusta ega väljenda oma tundeid, siis
ei aita ka trennid ja dieedid.
Teisel korral kohtudes rullub mu ees lahti Katre kurb elukäik, täis
süüdistamist ja süütunnet, üksindust ja aastatepikkust võitlust
buliimiaga. “Mis tähendab, et sa ei saa?!” kõlab naisel siiani kõrvus
isa nördinud hääl, “sul on aeg end käsile võtta.” Selleks, et teistele
meeldida, tuleb olla tubli. Nii otsustab Katre juba varakult ja püüab
siiani saavutuste abil teiste silmis väärtustamist leida. Katre
elukaaslane on pannud naise valiku ette: too kas võtab kaalust alla või
tuleb tal edaspidi üksi hakkama saada. Sõpradele tundub mehe suhtumine
solvav, kuid Katret sunnib takka hirm ebaõnnestuda ja hüljatud saada.
Võime teha hoolega trenni, süüa rasvavaest toitu, lasta kasvõi
rasvaimu teha, kuid kui me tegelikult ennast ei väärtusta sellisena,
nagu oleme, siis on töö kehaga tühi vaev.
Kuula, palun!
Kes küll ütleks, mida peame tegema? Mida peaksime sööma ja millist
trenni tegema, et kaal oleks normis, tervis korras ja enesetunne hea?
Vastus on lihtne – parim nõuandja pole ei elukaaslane, lapsevanem ega
meedia, vaid me enese keha. Keha püüdleb loomuliku tasakaalu poole. Ta
tahab olla terve, sihvakas ja sale ja annab meile pidevalt vihjeid, kuid
me ei oska teda kuulata.
Jälgi inimesi enda ümber – õlad on pinges, kulm kortsus, hambad kokku
surutud ning hingamine pinnapealne ja katkendlik. Me ei tunne end oma
kehas sugugi hästi. Me sööme liiga palju ja valesid asju, mistõttu keha
muutub lihavaks ja tundetuks. Kui aga kaotame kontakti kehaga, siis
kaotame ka kontakti tunnetega. Me ei märka, et olukord, milles viibime,
muudab meid vihaseks või kurvaks, et suhe kallima või sõbraga võtab kogu
energia.
Selle asemel, et kehva enesetunnet tähele panna ja midagi oma
kurbuse, viha või stressiga ette võtta, lähme külmiku kallale või
näljutame end, loeme kaloreid, tarbime toidulisandeid, teeme veelgi
tugevamat trenni, puhkame veelgi vähem. Lõpuks oleme hoolimata kõigest
väsinud, tülpinud ja energiavaesed. Oleme rahulolematud ja endas
pettunud. Võitlus ei ole andnud tulemusi.
Mida ette võtta?
Alusta sellest, et vaatad enda sisse, mitte peeglisse! Pane tähele,
mis juhtub su õlgade ja kõhuga, kui sa oled ärritunud või kurb. Tunneta,
kuidas lihased tõmbuvad krampi ja hingamine muutub katkendlikuks.
Milline tunne – kurbus, üksindus, pettumus – sunnib sind külmikust toitu
haarama? Nii õpid oma keha märke tähele panema ja mõne aja pärast tead
täpselt, mida su keha vajab, mida peaksid sööma või millist trenni
tegema.
Jälgi oma mõtteid ja nende mõju kehale. Milliste mõtete mõjul ei taha
sa leppida oma peegelpildiga? Kas küsimus on ikka suures tagumikus,
nagu Katre arvab, või piinab hoopis hirm mahajätmise ja üksiolemise ees?
On võimalik pikk elu ära elada ja korrata endale, et kõik on hästi.
Võibki olla hästi, aga need, kes maadlevad ülekaaluga, peaksid siiski
võtma ette retke oma sisemaailma, et teha selgeks, milliseid tundeid on
nad aja jooksul alla surunud ja peitnud, milline vana valu ei lase
rahulolev ja õnnelik olla. Peidetud emotsioonide päevavalgele toomine on
oluline samm tervenemise (ka salenemise) teel.
Jaga oma kehale kiitust!
Palju räägitakse visualiseerimisest ja enesesisendustest. Ole tänulik
keha eest, mis on sind teeninud kogu su senise elu! Pane tähele,
milliseid sõnu kasutad oma kehast mõeldes. Kritiseerimise asemel jaga
kiitust! Sinu keha kuuleb sind. Positiivsed sisendused aitavad sul
sisemiselt tugevamaks muutuda ja keha üldist energiataset tõsta. Need
aitavad mõtlemist ümber programmeerida ja vabaneda mõttemustritest, mis
toidavad enesehaletsust ja depressiooni.
Debby Shapiro kirjutab oma raamatus “Sinu keha räägib sinuga” lihaste
kärbumist põdevast ja ratastooli sunnitud Evyst, kes aitas end
tervenemise teele ühe lihtsa harjutusega. Evy pidi alustuseks välja
valima ühe kehaosa, mis talle meeldib, olgu või ilusat värvi silmad. Ta
kiitis ja tunnustas seda osa endast iga päev nädal aega järjest. Isegi,
kui kiitus kõlas algul võltsilt, jätkas ta järjekindlalt harjutust.
Nädala pärast tuli tal valida uus kehaosa. Nüüd kiitis ta nii uut kui
eelmist väljavalitud kehaosa. Ühel päeval saabus pöördepunkt, mil Evyl
ei olnud oma kehaga seoses enam ühtegi negatiivset mõtet. Ta suutis
vaadelda oma haigusest moondunud keha kohut mõistmata, eelarvamusteta,
ilma et võrdleks end kehaga, mida ühiskond ilusaks peab.
Elu (ja ka keha) oleks palju kergem, kui me ei esitaks endale liiga
suuri nõudmisi, vaid õpiksime ennast väärtustama sellisena, nagu oleme.
Sa võid olla vähem või rohkem ülekaaluline, kuid sellegi poolest näha
välja kena ja olla igati armastusväärne inimene.
Kadi Kütt
Allikas:
Jooga ja teraapia