Monstera head ja vead‏

Monstera on efektsete lehtedega vähenõudlik taim.

Vähenõudlikkuse pärast oli troopilise päritoluga liaan meeldiv monstera (Monstera deliciosa) levinud toataim juba meie esivanemate elutubades.

Taime kasuks räägivad nii dekoratiivselt tore väljanägemine, vastupidavus, pikaealisus kui vähenõudlikkus. Monstera talub nii jahedamaid temperatuure (mitte siiski alla +10ŗ C), temperatuurikõikumisi kui isegi tuuletõmmet. Seetõttu on ta suurepärane asukas kodude (valgusküllastes) esikutes ja asutuste fuajeedes. Lopsakate ja suurte mulguliste lehtede tõttu täidab ta hästi ruumi ja mõjub efektselt. Kuigi kasvamiseks tahab monstera valget kasvukohta, lepib ta ajapikku ka keskpärase valgusega.

Taime iseäralik väljanägemine on andnud põhjust kutsuda teda vahvate nimetustega nagu: swiss cheese plant, cheese plant, fruit salad plant, monster fruit, delicious monster jpt.

Vaatamata dekoratiivsusele, vähenõudlikkusele ja vastupidavusele on monsteralgi probleeme. Näiteks lehtede kolletumine ja pruunistumine, mida võib põhjustada nii valguse- kui toitainetepuudus ning vähene või liigne kastmine.
Kuigi monstera eelistab lehtede dekoratiivsuse säilitamiseks valget kasvukohta, pole hea teda asetada ereda ja kõrvetava lõunapäikese kätte. See võib põhjustada lehtede pleekimist ja isegi põletust.
Monstera ei talu sagedasi asukohavahetusi. Kui ta on ühel kohal harjunud kasvama, siis teise kohta viimisele (eriti, kui seal on valgusolud kasinamad) võib ta reageerida sellega, et uued lehed on väiksemad ja aukudeta.
Valgusepuudus võib põhjustada leheservade kolletumist ja hilisemat kuivamist. Puudulikus valguses kasutab taim ära vanemates lehtedes olevad toitainetevarud ning need jäävad nälga ja muutuvad kollaseks ning kuivavad.
Talvisel ajal, halbades valgusoludes tuleks taime vähem kasta kui suvel, mil valgust on piisavalt. Kastmiskordade vahel lasta mullapallil kolmandiku osas kuivada, kuid vältida mullapalli läbikuivamist. Suvel, heades valgusoludes tuleks kasta sagedamini.
Vältida pidevalt liiga märga mulda. Liiga märjas mullas on häiritud juurte hapnikutarbimine ja see omakorda häirib kogu taime veega varustatust, taim reageerib sellele kolletuvate, isegi mustaks muutuvate lehtedega.
Monsteral on rohkesti pikki, jämedaid ja nahkjad õhujuuri. Kuigi nad võivad mõningal juhul häirivaks muutuda, ei maksaks neid siiski ära lõigata. Nende abil taim kinnitub (eelkõige looduses) ja toitub. Ära võib lõigata juba kuivanud õhujuured ja vaid mõne üksiku neist, mis tõepoolest ette jäävad. Õhujuured tasuks suunata võimalusel potti.
Kuigi monstera lehed on mulgustunud, on nad siiski piisavalt suured (läbimõõt võib küündida kuni 50cm-ni, vahel isegi rohkem) tolmu kogumiseks. Et taimel säiliks kena värske välimus ja ta saaks lehtede kaudu hingata, puhastage lehti regulaarselt niiske lapiga või niiskete puuvillaste kinnastega. Puhastamine aitab ära hoida ka võimalikke kahjureid, nt lehetäid, kilptäid jms pahalased. Niiske keskkonna loomiseks võiks taimi sagedasti piserdada eelnevalt keedetud veega.
Taimekasvu kontrolli all hoidmiseks võib teda kevadeti veidi tagasi lõigata. Kuna tegemist on liaaniga, siis vajab monstera kasvamiseks tuge. Selleks võib olla spetsiaalne sein, tugevam potti asetatud post, mis nt kookoskiududega kaetud või konksude külge kinnitatud nöörid. Päris noori taimi istutatakse ümber igal aastal, vanemaid taimi umbes 3 aasta tagant. Istutusmuld võiks olla nõrgalt happeline, vett hästi läbilaskev (liivasegune), huumus- ja toitaineterikas. Väetamisega ei maksa liialdada, piisab, kui väetada aktiivsel kasvuperioodil rohelistele taimedele mõeldud väetisega paar korda kuus. Hästi reageerib taim ka kalapesuveele. Talvisel ajal, oktoobrist veebruarini mitte väetada.

Tundlikumad inimesed peaksid arvestama asjaoluga, et meeldiv monstera on mürgine ja võib põhjustada nahaärritusi.