Vajame ellujäämiseks vähemalt nelja kallistust päevas‏

Kallistused ja hellitused on olulised, sest tekitavad hea enesetunde. Rootsi professor Kerstin Uvnäs Mobergi arvates on puudutused inimese jaoks sama tähtsad kui toit.
Kallistamise ning puudutuste käigus suureneb organismis oksütotsiini vabastamine. Oksütotsiin on rahu ja vaikuse hormoon, mis annab meie ajule signaali lülituda ümber stressivabasse olekusse, aidates lisaks tugevdada meie immuunsussüsteemi ning valuläve. Samal ajal langeb oksütotsiini vabanemise käigus pulsisagedus ning vererõhk. Teatud olukordades on puudutused elulise tähtsusega. Uuringud on näidanud, et lastekodulapsed, keda keegi ei puuduta, võivad surra, isegi kui nende söögi ja hügieenivajadused on täidetud.
Täiskasvanud ei ole ilma inimliku läheduseta võimelised täisväärtuslikult elama, leiab professor Kerstin Uvnäs Moberg, kes on oksütotsiini ja selle mõjude ekspert.

Oma raamatus “Läheduse hormoon” (Närhetens hormon) kirjeldab ta, et inimene, kes saab kallistuse, sooja käepigistuse või sõbraliku massaaži osaliseks, muutub tõenäoliselt nii rõõmsamaks kui ka erksamaks — puudutused mõjutavad nii meie käitumist kui tundeid.
Oksütotsiini vabanedes suureneb meie usaldus, väheneb hirm ning nõnda stimuleeritakse sotsiaalset käitumist.
Kui lähedast inimest, keda kallistada või puudutada, pole käepärast, on abiks ka lemmikloom; parim loomadest on koer. Mitmed uuringud on näidanud, et koeraomanikud on üldiselt tervemad kui koerteta inimesed. Koera hingeline ning kehaline lähedus mõjub hästi nii omanikule kui ka koerale, mõjutades positiivselt oksütotsiini taset. Kasside puhul pole uurijad sama tendentsi täheldanud.
Ameerika pereterapeut Virginia Satir arvab, et me vajame ellu jäämiseks vähemalt nelja kallistust päevas, stabiilse emotsionaalse taseme hoidmiseks kaheksat kallistust päevas ning selleks, et saaksime inimestena kasvada, on vaja tosinat kallistust.
Puudutused on tegelikult tähtsamad, kui me seni oleme arvanud. Kallista oma lähedasi, sest see võib olla sama oluline kui toit.
Alllikas: tt.se

Lihtne dieet, mis hoiab tervise korras ja kehakaalu normis‏

Söö tärkliserikast ja valgutoitu eraldi ning täida pool taldrikust aiarohelisega, siis on kehakaal normis ja tervis hea. Sellise menüü kirjutab ette dr Hay dieet, kõigi lahustoitumisel põhinevate söögirežiimide eelkäija.

Doktor Hay dieet on saanud nime Ameerika kirurgi doktor Willliam Howard Hay (1866–1940) järgi, kes pani aluse toiduainete kombineerimise süsteemile, mille kohaselt ei tohiks ühel toidukorral teatud toidugruppe korraga tarbida.
Tema toiduplaan oli eelkäijaks paljudele 20. sajandi toidukombineerimisel põhinevatele dieetidele, sealhulgas Kensingtoni dieedile ja Beverly Hillsi dieedile. Doktor Hay avaldas ka mitmeid toitumis- ja terviseteemalisi raamatuid, näiteks: “The Medical Millennium”, 1927, “Health via Food”, 1929, “A New Health Era”, 1939.
Dieedi tekkelugu
Ülekaaluline, neeru- ja südamehaigust põdev arst uuris ja katsetas toidukombinatsioone enda peal, lootes saada abi oma terviseprobleemidele. Tema enda toonane toidulaud põhines traditsioonilistel Ameerika toiduainetel, koosnedes lihast või muust kontsentreeritud valgurikkast toidust, mida kombineeriti valge leiva ja kartulitega. Söögikorra lõpetuseks serveeriti sagedasti kondiitritooteid ning hea tooni järgi ka 3–4 tassi koore ja suhkruga kohvi. Tasub ka meeles pidada, et juba 19. sajandil oli kombeks süüa suuremaid portsjoneid kui varem.
Dr Hay püüdis neid harjumusi muuta, lähtudes sellest, et erinevaid toiduaineid omastab keha erineva aja jooksul. Peale muude teooriate kaasas ta oma dieeti ka Pavlovi katsete tulemused, mille kohaselt koertel kulus süsivesikute seedimiseks aega umbes 2 tundi ja valkude seedimiseks 4 tundi. Valkude ja süsivesikute koosseedimine olevat aga aega võtnud 13 tundi. Vähemalt arst ise sai toona oma dieedist abi: kolme kuuga kaotas ta 102-kilosest kehakaalust 22,7 kg ning tema tervis paranes.
Põhimõtted
Doktor Hay teooria järgi tekib süsivesikute seedimisel organismis aluseline protsess, valkude seedimisel aga happeline. Süsivesikute ja valkude üheaegsel tarbimisel katkestab happelise protsess aluselise. Sobimatuid toite kombineerides tekib atsidoos, liigne happejääkide kogunemine kehavedelikesse. Dr Hay lahenduseks oli tarbida valke ühel toidukorral ja süsivesikuid teisel. Toiduained on grupeeritud järgmiselt: valgurohked toiduained, tärkliserohked toiduained ja neutraalsed toiduained. Köögiviljad paigutas ta neutraalsesse gruppi, mida võis tarbida koos nii valgu- kui ka tärkliserikaste toiduainetega.
Dieedi põhireegliks on mitte kombineerida omavahel erinevaid toiduaineid: süsivesikuid ja suhkrut ei tohiks kunagi tarbida koos valkude ning hapude puuviljadega. Oluline on süüa võimalikult looduslikku ja puhast, ilma lisaaineteta toitu. 50% toidust peaks koosnema juurviljadest, puuviljadest ja värsketest salatitest. Kui on kavas tarbida valke, süsivesikuid ja rasvu, tuleks neid süüa väikestes kogustes. Lubatud on vaid täisteravili. Eri toidugruppide söömise vahele peaks jääma 4–4,5 tundi. Tärkliserikkaid toiduained (leib, kartulid) ei tohi tarvitada koos valgurikaste toitudega, nagu liha ja juust. Toidusoovitused on üldised, toidukoguseid arst kindlaks ei määranud.
Dieedi väljatöötamisel väärtustas dr Hay ka muid teooriaid, näiteks nägi ta mõningast kasu fletcherismis — see on toitumisteooria, mis põhineb toiduainete peeneks mälumisel. Mõne toiduaine, näiteks leiva puhul pidavat vedelikuks mälumine aitama, aga näiteks juustu puhul ei olevat sellest abi.
Oluliseks pidas ta ka vee tarbimist, aga rõhutas vee joomise õiget ajastamist — soovituseks oli vett mitte juua toidukorra ajal, vaid toidukordade vahel (kuni pool tundi enne sööki) või siis lonkshaaval päeva jooksul.
Põhireeglid
Süüa eraldi: kontsentreeritud kujul tärklist ja suhkrut sisaldavaid toiduaineid (teravili, kartul, suhkur, magusad söögid) ja valgurohkeid toiduaineid (muna, liha, kalad, juust) ning hapusid puuvilju.
Mitte tarbida töödeldud toiduaineid.
50% menüüst peab koosnema värsketest puuviljadest, juurviljadest ning salatist.
Päevas peaks olema üks tärkliseline, üks valguline ja üks aluseline (neutraalne) eine.

Mõtetel on suur jõud: oska soovida nii, et kõik su soovid ka täituksid!

Tänapäevased teaduskatsed on tõestanud seda, mida müstikud ja indiaanlased on tundnud juba kauges minevikus — inimene suudab mõtteenergiaga muuta mateeriat, muuhulgas isegi oma DNA-koodi, kutsuda oma ellu õnne ja rahulolu, hakata iseenda tervendajaks ja saavutada kõike, mida süda ihkab, kirjutab Ursula Zimmermanna ajakirjas Psühholoogia Sinule.

Südamest tulnud soovid lähevad täide
Olen lapsest saati „oma jumalaga“ juttu ajanud. Tean ka seda, et jutuajamisel ja jutuajamisel on vahe. Ainult sõnadega võib soovima jäädagi, aga kui seda teha tõesti sügavalt südamest, siis on kõik väga lihtne — piisab ühest soovimiskorrast. Üks markantsemaid soovimislugusid juhtus minuga kaks aastat tagasi. Soovisin KOGU SÜDAMEST, et „järgmine mees mu elus oleks kohusetundlik“. Hetk hiljem kohkusin, kujutades endale ette mõnda kohusetundlikku ja üdini kuiva raamatupidajat oma elus. (Vabandan siinkohal kõigi, eelkõige meesraamatupidajate ees, see oli puhtalt minu isiklik stereotüüpne kiiks.) „Ja tundelist meest, armas Jumal!“ kisendasin oma hinges ja lootsin, taas kogu südamest, et soov n-ö ühte „taevasõnumisse“ ära mahuks. Olin oma soovi hoopistükkis unustanud, kui see umbes neli kuud hiljem mulle meelde tuli. Ekssuhtest loobudes juhtuski TÄPSELT see, mida olin soovinud: sain oma ellu kohusetundliku JA tundelise mehe, ülimalt sensuaalse maksupettustega tegeleva maksuametniku. Ainult et ühe „pisiasja“ olin jätnud kahe silma vahele — selle, et see mees peaks ka vaba olema. Pärast seda vahejuhtumit soovin kõiki oma soove hoopis hoolikamalt.

Iga hommik on uus värav just sellise elu jaoks, millisest me unistame. Selleks on aga vaja täpselt teada, mida, keda ja miks me soovime oma ellu kutsuda. Meie sügavaim südamesoov võib tõepoolest täide minna, kui kasutame enda hüvanguks külgetõmbeseadust.
Sellisele järeldusele on tulnud modernne kvantfüüsika, mille järgi on iga väljasaadetud mõte puhas energia. Uurimused näitavad, et mõtetel ja teadlikkusel on oluliselt suurem mõju meie hingele, kehale ja füüsilisele keskkonnale, kui enamik inimesi ette suudab kujutada.
Kas ikka tead, mida oma ellu tahad?
Kes ei sooviks kohata oma eluteel õiget kaaslast või saada paremat ja tasuvamat töökohta? Esiti võib tunduda, et me justkui teame, keda ja mida me oma ellu soovime. Kuid kui asjad pole läinud ootuspäraselt, tasuks ehk maailma, Jumala või vanemate süüdistamise asemel veel kord mõelda ja küsida endalt päris ausalt: kas ikka tean, mida soovin?



Kvantfüüsikute arvates ei tegele inimesed sellisel juhul oma sooviga piisavalt põhjalikult — nad lasevad muudel paralleelsetel piltidel ja soovidel hägustada oma tõelise südamesoovi. Kui me milleski tõeliselt veendunud oleme, on meie südame magnetväli kuni 5000 korda tugevam kui aju oma. See tekitab teatud laadi energiavälja ja oma DNA-ga anname teistele teada, mida me tõeliselt igatseme.
Külgetõmbeseaduse järgi tõmbame oma ellu just sellised olukorrad ja inimesed, millest ja kellest me kõige intensiivsemalt mõtleme. Näiteks juhul, kui näeme end üksiku ja õnnetu vallalisena, ei saagi me ellu positiivselt mõtlev partner tulla, sest viibime ise negatiivses energiaväljas. Selle asemel et mõelda eitavalt (mida ma ei taha, mis mulle ei meeldi jne), võiks võtta fookusesse oma südamesoovid ja küsida endalt: mida ma tahan, mis mulle meeldib?
Või kui me pole päriselt veendunud, et oleme oma ellu ära teeninud tõelise armastuse või kui me ise ennast piisavalt ei armasta, siis tõmbamegi ligi n-ö valesid inimesi, kes meist tõepoolest ei hooli või meile lausa haiget teevad. Kui me aga oma soovidesse tõeliselt usume, siis manustame neisse oma südamejõu ja anname neile palju suurema võimaluse tõeks saada.
Külgetõmbeseadus toimib väga lihtsatel alustel: sarnane tõmbub sarnasega. Kvantfüüsika mõttes näeb see välja järgmiselt: tunne südames „tõlgitakse“ energeetilisse ja magnetilisse keelde, mis omakorda suhtleb meie hinge ja kõigi aatomitega, millest maailm koosneb. Ühises kvantväljas ehk maatriksis toimub pidev info liikumine ja vahetumine, kõik on kõigega ühenduses.
Leia oma sisemine veendumus
See, kas hakkame universaalselt kehtivat külgetõmbeseadust enda heaks kasutama või mitte, sõltub meist igaühest endast. Kui vaatame kriitilise pilguga üle oma soovide maailma ja teadvustame, millest me tegelikult unistame, saame valida, kas laseme unistustel täituda või mitte. Nagu Pierre Franckh on öelnud: „Leia üles oma sisemine veendumus ja sul on käes sinu elu võti“.
Soovimisel enesel pole olemas piiranguid, need valitsevad ainult meie peas, lähtuvalt lapsepõlves väljakujunenud mustritest, elukogemusest, meid ümbritseva ühiskonna tõekspidamistest jne. Juhul kui märkame endas mingit uskumust, mis seisab meie soovide täitumisel kaljukindlalt tee peal ees, siis tasuks see soov esialgu pigem kõrvale jätta ja mõne aja möödudes uuesti testida, kas kahtlev alarmtuli lööb taas plinkima või oleme oma hirmudest lahti lasknud ja võimelised piiratud mõtteskeemidest kaugemale nägema. Võimatu on ainult see, mida me võimatuks peame.
Eelmise aasta sügisel hakkas minus üha rohkem kerima tunne, et tahan metsatalust ära — linna, ja justnimelt Tallinnasse. Ratsionaalse mõtlemisega polnud sel midagi pistmist, olin lihtsalt veendunud, et PEAN TALLINNA SAAMA. Tundsin end nagu lõhe kudemisperioodil, kes lihtsalt ei saa sisemisele tungile vastu seista. Inimeste reaktsioon oli järgmine: Töökoht on sul siis juba olemas, jah? Ah et ei ole veel!? Aga lapsele lasteaiakoht? Ka ei ole!? No mida sa seal siis tegema hakkad? Nii ei saa ju.
Saab küll. Kõige käredamas küünlakuupakases kolisin oma vana Audiga poja, hundikoera ja kogu eluks vajaliku tavaari Tallinnasse ja sellest hetkest, kui viimane kilekott ja pappkast toanurgas seisid, teadsin: olen kohal, õiges kohas. Poolteise kuu pärast leidsin endale tööd, isegi mitme firma juures korraga. Ja lapsele sain lasteaiakoha kolmanda telefonikõne peale, ilma igasuguste tutvuste ja tugivõrgustikuta.
Olen veendunud, et mind aitas mu sisemine veendumus ehk tõepoolest: võimatu on ainult see, mida me võimatuks peame.
Soovimisel tasub meeles pidada, et imed ei juhtu üleöö. Meie aju vajab aega uute mõttemustrite omandamiseks. Selleks tuleb teda järjepidevalt treenida, et nn vanad sõltuvusteed uutega asenduksid. Saksamaal asuva Max Plancki nimelise instituudi andmeil vajavad närvirakud ajus ühte ööpäeva, et hakata kontakti vahendama üle nn uue kanali.
Ühtlasi tuleb soovimisel meeles pidada n-ö universumi enda korrapärasuse reeglit, mille kohaselt ei saa toimuda midagi, mis oleks vastuolus kõrgema hüvangu seadusega. Seega ei saa minna täide ükski soov, kui see kahjustaks samaaegselt kedagi teist.
Inimeste võnkesagedus muutub
Igaühte, kelle suhtes me sisimas sümpaatiat tunneme, ei tasu veel enda hingesugulaseks pidada. Pigem tuleneb see sellest, et inimesed võnguvad mingil hetkel sarnaselt. Nad igatsevad teineteise seltskonda, kuna neil on sarnased huvid või soovivad nad üksteisega mõtteid vahetada või lähedased olla. Kehtib n-ö võtme ja lukuaugu põhimõte — inimesed klapivad täpipealt ehk on teineteise jaoks „nagu loodud“! Ent mõne aja möödudes võib nii mõnigi endalt küsida, mis mind selle inimesega üleüldse sidus.
Pisipoeg kõhus kasvamas, veetsin lõviosa ajast üksinda oma metsatalus nokitsedes. Mu meeled olid hästi ergud ja tihtipeale oli kihk igat väiksematki ilu, mida loodus pakkus, kellegagi jagada. Mu tollane elukaaslane töötas välismaal ja lisaks füüsilisele vahemaale oli alanud ka emotsionaalne kaugenemine. Vestlesime õhtuti telefonis, ent tõelist sidet ei suutnud ma enda jaoks enam tajuda. Ühel vaimse arengu kursusel tutvusin mehega, kes oli tollel hetkel just „õige võti minu lukuauku“ ja ka vastupidi. Suhtlesime kolme kuu jooksul väga intensiivselt telefonitsi. Mina sain oma suhtlus- ja jagamisvajadust rahuldada, tema omakorda kinni haarata kellestki, kellega oli „nii kerge ja hea rääkida“, sest mehe koduelu kubises probleemidest. Niisiis täiendasime teineteise vajadusi suurepäraselt. Psühholoogilises mõttes võib seda perioodi vaadelda ka kui kaassõltuvust, ent energeetilises mõttes oli meie hingevõnge täpselt üks ühele. Tänaseks elan hoopis teistsuguses emotsionaalses ja füüsilises ruumis ning nii ka tema. Oleme mõlemad vahetanud elukohta ja oma eluga teineteisest sõltumata edasi läinud, ühisest võnkest pole enam jälgegi.
Pierre Franckh, Saksa koolitaja ja menuraamatu „Das Gesetz der Resonanz“ (’võnkesageduse seadus’) autor, seletab seda asjaoluga, et meie resonants ehk võnkesagedus on muutunud. Seega oleks utoopiline soovida, et me oma unistuste partneriga pidevalt ühtemoodi võnguksime. Pigem tasub oma unistuste inimese soovimisel lähtuda põhimõttest, et meie tulevane elukaaslane oleks keegi, kes meid meie enda sisemise kasvamise teel toetaks ja keda meie oleksime valmis toetama. Sellisel juhul on olemas kasvulava intensiivsele ja teineteist täiustavale suhtele. Ilma hirmude ja peitusemänguta muutub elu kergeks ja muretuks, koos avastatakse maailma ja iseennast ning inimestest saavad aja jooksul parimad tee- ja hingekaaslased.
Telli soovid õigesti!
Felix Sendner, raamatu „Soovimise tõelised saladused“ autor toonitab, et enne soovima hakkamist tuleks täpselt üle vaadata oma hetkeolukorra probleemid. Mis minu elus puudub ja mis paneb mind mingit soovi soovima? Mida ma selle puuduse kõrvaldamiseks ise ära teha saaksin ja millest on see puudus tingitud? „Mida selgemalt ja täpsemalt me oma olukorra ära tunneme, seda täpsemalt saame oma soove formuleerida!“ Kui olevik on niivõrd problemaatiline, et me tahaks sellest pigem mööda vaadata, saab selline hoiak nii või teisiti pidurdavaks asjaoluks soovide „õigel tellimisel“.
Külgetõmbeseadus kehtib nii teadlikul kui ka alateadlikul tasandil ja kui alateadlikku ei ole võimalik oma kontrolli alla painutada, siis teadlike valikute abil saame oma elu heaks paljutki ära teha. Me loome oma olevikku, seda pidevalt — iga tund, iga minut, iga sekund –, ja ühtlasi ka oma tulevikku. Meie ees on avatud kogu võimalikkus oma avaruses ja me saame pidevalt teha valikuid, milliseid iganes, lõpmatult paljude teedega ristmikul. Sõltub igaühest endast, kas lasta end suvalisel voolul lihtsalt kaasas kanda või hakata mõtte ja südamesoovi jõuga oma jõesängi ise kujundama.
Võimalik, et eduka soovimise saladust teadsid juba meie esivanemadki, sest kust muidu pärineks eestlaste vanasõna „Igaüks on oma saatuse sepp“. Miks mitte siis korraga elada juba oma unistuste elu?
Pierre Franckhi soovide täitumise seitse reeglit:
1. reegel. Usu oma soovi
Alustada tasub pigem „väiksemate soovidega“, see lubab jääda mänguliseks ning ei tekita hirme ega klammerdumist, mis kahandaksid soovide edukat täitumist.
2. reegel. Õige sõnastus
Tuleb kasutada mina-olen-põhimõtet ning soovida olevikus ja mitte tulevikus (mina olen terve, mitte ma saan terveks). Mina-tahan-vormi ei maksa kasutada, sest see on ainult tahtmise, mitte olemise seisund (mina tahan rikas olla asemel kasutada mina olen rikas). Soove tasub paberile üles märkida, sest sedasi manifesteerime neid. Sõnastus peab olema selge, lühike ja täpne.
3. reegel. Tänamine
Tänusõnad paberile kirjutatud soovi taga on eduka soovimise kiirendi, sest tänamise kaudu suudame märgata meeldivat. Tänamise läbi suurendame kõigi häid asju, mis meil juba on, seega suurendame positiivset energiat. Positiivne hakkab tõmbama positiivset ehk küllus küllust.
4. reegel. Mõistuse veenmine
Tähtis on sisemine veendumus, et meil on õigus oma soovile ja et see on alati saadaval. See, mida me mõtleme, ka materialiseerub, sest iga soov on energia.
5. reegel. Usalda, ära kahtle
Kahtleminegi on omamoodi uskumise liik, ainult et negatiivse märgiga. Kui tahetakse edukalt soovida, on oluline kahtlusi mitte toita.
6. reegel. Avatud nö juhustele
Ükskõik, mida me südamest soovime, see läheb täide, ja universum valib soovi kättetoimetamiseks kõige lühema tee. Ainult et see võib juhtuda üsna ootamatul hetkel ja ootamatus kohas. Et oma soovi täitumist ära tunda, tasub olla avatud, sest kui vaadata kogu aeg vaid ühes suunas, võib juhtuda, et soovi n-ö üleandmine jääbki märkamata. Kõige kindlamini toimub „saadetise kättesaamine“ intuitsiooni abil. Ükskõik kui naeruväärne, piinlik või kummaline meile esimesel hetkel meie sisemine vajadus ei tunduks, on oluline seda järgida.
7. reegel. Tõeliste, suurte soovide väljaselgitamine
Soovist, mis pole kooskõlas meie sisemise minaga, ei ole mingit kasu. Niisamuti soovidest, millega püüame oma elu puudujääke korvata — ka iga puudujääk on tulnud meile midagi õpetama ja enne, kui me pole oma õppetunnist aru saanud, ei vii defitsiidi korvamine üha uute soovidega meid edasi. Pealegi — kui oleme saavutanud tõeliselt sisemise valmisoleku, ei peagi me enam midagi otsima, sest „õige“ leiab meid ise üles.

Kasulikke nõuandeid, kuidas külmkapi sisu tervislikumaks muuta‏

Toiduvalmistamisest pajatavad saated on muutunud üha populaarsemaks ning ka kokaraatmatute rohkuse üle raamatupoes ei saa kurta. Miks on paljude inimeste külmkapid endiselt täis tooteid, mis kubisevad e-ainetest, olles kehale pigem kahjulikud kui kasulikud? Miks suureneb ülekaaluliste ning toitainevaegusega inimeste hulk? Miks infoühiskonnas elavad inimesed õigesti toituda ei oska?
Kui inimene, kes treenib palju, ei söö õigesti, kaotab ta osa lihasmassist, mitte ei kasvata seda. Kõik algab meie kõhu tervisest, ehk seal peab leiduma vajalikke ensüüme, mis suudavad töödelda nii süsivesikuid, rasvu kui valke. Kui bakterite tasakaal on vale, ei suuda keha toitaineid omastada, sõltumata sellest, kui palju me sööme.

Vale bakteriaalne tasakaal tähendab ühtlasi, et meie kehal puuduvad vajalikud vitamiinid ning mineraalained, s.t tekib puudus toitainetest. Aedviljad hakkavad kaotama neis sisalduvate vitamiinide ja mineraalide hulka kohe pärast saagi korjamist, kauplusesse jõudes on see kogus veelgi vähenenud. Võimalik, et algsetest toitainetest on järel vaid 40 protsenti, ning kui bakterifloora ei ole hea, suudab keha heal juhul omastada vaid 20 protsenti sellest.
Toidukeemia peab sobima inimese organismi sisemise keemiaga. Mõni inimene ei saa süüa liha, sest see talletatakse organismis rasvaks, kahjustades soolestikku ning raskendades vajalike toitainete omastamist. Pole olemas dieete, mis aitaksid saledaks ja kauniks muutuda, ainus võimalik lahendus on elustiili muutmine.
Siinkohal mõned lihtsad reeglid menüü tervislikumaks muutmiseks: mitmekesine toitumine, praadimisel õli asemel või kasutamine, tarbida rohkelt B-vitamiini ning antioksüdante, sest aju on ülesehitatud küllastunud rasvhapetele. Kala on kasulikum kui liha, kanaliha asemel võib eelistada kalkuniliha. Mõnedele ei sobi tomatid, teine peab olema kartuli ning leivaga ettevaatlik. Kaerahelbed ja rukkis on tervislikud.
Oluline on ka oskus nautida. Kui endale kogu aeg kõike keelata, mõjub see hoopis vastupidiselt. Kasuta kainet mõistust! Puhtad toorained on need, mida peaksid eelistama. Väldi valgest jahust tooteid, valget suhkrut, rasvavabasid või vähendatud rasvasisaldusega tooteid ning geenmuundatud maisi ja soja. Ära kasuta toiduvalmistamisel pulbreid, mis sisaldavad värvi- ja lõhnaained, mis võivad põhjustada vähki.
Tervislikud on punane peet, basiilik, petersell ning maitseained, mis ei ole soolaga maitsestatud. Näiteks maitsestamata jogurtist kaste, millesse on lisatud peenestatud basiilikut, oliiviõli, pressitud küüslauku ning veidi soola, sobib paljude toitude kõrvale.
Ära jäta hommikusööki vahele. Varu omale külmkappi muna, sest kiirel hommikul piisab munapudrust või keedetud munast. Teine lihtne ning tervislik hommikueine on täisteraleivast võileib, millel katteks kalkunifilee, basiilik ja petersell. Valmista suurem portsjon liha, köögiviljade ning juurviljade hautist. Valmistamine ei võta kaua aega ning hautis on tervislik ka järgmisel päeval soojendades.
Allikas: hd.se

Kodutohter annab nõu: 70% tervisehädadest saab alguse voodi valest asukohast‏

Pendlimees Aleksander Brunfeld ehk Sass teab soovitada, kuidas asjad peaksid paiknema.
"Minu põhisõnum on see, et ligi 70% tervisehädadest saab alguse voodi valest asukohast," ütleb Aleksander Brunfeld ehk Sass, kes käis sügisel Viimsi Päevakeskuses tervisepäeval esinemas. Pärast tema esinemist tekkis Viimsi eakate seas palju huvilisi, kes soovisid Sassiga taas kohtuda, et temalt juba täpsemalt tervisehädade põhjuste ja muu kohta rohkem teada saada.
Aleksander Brunfeld soovitab igasuguste tervisemurede puhul eelkõige vaadata üle oma voodikohad. Eriti rõhutab ta, et ka laste voodikohad tuleks üle kontrollida. Tervislik voodikoht tähendab geobioloogiliselt õiget magamiskohta, kus magaja on kaitstud maa seest tulevate kiirguste, elektromagnetväljade jpm eest. Kui voodi asub veesoone peal või Hartmanni võrgustiku ristil, siis on oht, et voodis magaja organismis olev haigusidu või -kolle võib hakata selle mõjul arenema.


Hartmanni võrk
Hartmanni võrk kujutab endast nähtamatute maa sees asuvate kiirgavate seinte võrku, kus seinte laius on 21-60 cm. Seinad suunduvad idast läände ja põhjast lõunasse. Kogu maakera on kaetud sellise võrgustikuga. Põhjast lõunasse suunduvate nähtamatute seinte vahe on umbes 2 meetrit ja idast läände suunduvate seinte vahe on 2,5 meetrit. Voodi õige asukoht peaks olema selle ristküliku sees.
Hartmanni võrgu seinte ristumiskohad on tervisele väga ohtlikud, kuna seal on kiirgusväli väga suur. Eriti ohtlik on aga seinte ristumiskoht sel juhul, kui teda läbib veel maa all oleva veesoone kiirgus. Seda kohta nimetavad geobioloogid draakonisilmaks või 0-vibratsiooniga alaks ehk kasvajaid soodustavaks kohaks. Seost voodikoha ja tervise vahel on uurinud dr Havilan Inglismaal ja prantslane dr Rimabut, kes oli kantseroloog ja Prantsuse arstide ühingu president. Ta uuris üle 1000 vähihaige elukohta ja tulemuseks oli see, et ühegi vähihaige voodi ei asunud neutraalses tsoonis.
Üheksandat aastat selle valdkonnaga tegelev mees ei jõua ära imestada, kui uskumatu on rahvas selles küsimuses. Aga valik on igaühe enda käes, ütleb ta.
Ka elukutse valikul võiks Sassi poole pöörduda tel 50 24 534. Pendel teab, millist elukutset hobiga ühendada
Veesooned ja Harmanni võrgu leiab Brunfeld pendliga või ka vitstega. Selle ala asjatundjate sõnul võib pendel toimida enamiku inimeste käes, kui on vaid tahet ja kannatust katsetada.
Oleme Haabneemes ühes kaunis kodus, mis asub uue elumaja esimesel korrusel. Sass võtab kuldse pendli ja seistes keset tuba ütleb kuuldavalt: "Palun juhi mind veesoone peale, näita, kuhu poole jookseb vesi." Pendel annab vastuse, st vastuse loeb Sass välja pendli liikumisest.
Mehel on paljude küsimuste- vastuste jaoks abiks mapitäis joonistatud skaalasid. "Kõik on pendliga mõõdetav," sõnab ta. Kui konkreetne küsimus on esitatud, tuleb teemale vastav skaala lauale panna ja selle kohal pendlit liigutades saab sellest liikumisest välja lugeda vastuse.
Mapis on ka diplom, mis kinnitab, et Aleksander Brunfeld on lõpetanud geobioloogiaalased õpingud ning sooritanud eksamid hindele väga hea. Diplomil on kolme tuntud inimese allkirjad, nende seas ka pendlitarkuse n.-ö maaletooja geobioloog ja arhitekt Rein Weberilt.
Kuigi pendel annab vastused väga paljudele küsimustele, on Aleksander Brunfeld keskendunud eelkõige magamiskoha hindamisele. Ta saab hea, s.o neutraalse voodikoha määrata ka ainuüksi foto ja magamistoa plaani abil, ilma kohale minemata. Ta teab nõu anda, kuidas veesoont n.-ö kinni panna, et sellel enam mõju ei oleks või täpsemalt, et veesoon neutraliseerida.
"Ostsime maal vana maja ja tegime selle korda," räägib Sass oma kogemusest. Seal majas hakkas tema abikaasal õlg valutama. Mees teadis, mida teha: tuli panna kaks magnetit välisseinas kohta, kus veesoon tuleb majja, ja vasktraadiga need maandada. Sellest oli abi.
Magamiskohaga on seotud paljud nähtused: magnetväljad, energiasambad, Hartmanni võrgustik - terve suur skaala on mõjureid, mis võivad meie und ja seeläbi ka tervist häirida, ilma et me põhjust leiaksime. Ka teler ja arvuti peaksid olema heas, mitte tervist ohustavas paigas, ütleb Sass.
Organism ravib ise
"Oleme kaltsiumivaesed inimesed," räägib Sass. Sedagi, kui palju on kellegi organismis kaltsiumi ja kui palju seda puudu on, saab pendliga mõõta. Puudujäägi puhul soovitab ta Hiina tervisetooteid.
Inimese organism vajab mineraale ja vitamiine. Pendli abil saab ka määrata, kas teatud vitamiin inimesele sobib või mitte. "Mõnele sobib, mõnele ei, oleme kõik erinevad," ütleb pendlimees, kes oma tervisele mõeldes lõpetas suitsetamise 25 aastat tagasi, viimatisest alkoholipruukimisest on tal möödunud 12 aastat.
"Tähtis on oma energiakanalid lahti hoida, siis ravib organism ennast ise," ütleb Sass, kes ravimise eest raha ei küsi, sest selle allikas on jumalik energia. Tema sõnul on enamikul meist kuni 35% energiakanalitest kinni, põhjuseks veesooned, võrgustik jm.
"Ise saab ennast energeetiliselt ravida," kinnitab pendlimees. "Ka kätega saab ise ennast ravida," lisab ta. Pendli ja vastava skeemi abil tuleb kõigepealt määrata, missugune koht kehas või milline organ võib abi vajada. Inimesel on kolm tasandit: hing, vaim ja ihu. Need peavad olema omavahel kontaktis, siis saab midagi teha ja muuta, teab pendlimees. "Aga sa ei suuda ennast haiguste eest kaitsta, kui istud ja magad vale koha peal," ütleb ta. Eelkõige peavad magamisning igapäevane istumis- ja töötegemise koht head olema.
"Peaksime hoolsad olema ka toitumisega," ütleb Sass. Tema sõnul saab pendli abil ka sobiva toidusedeli ja joogid kindlaks teha.
"Mina lülitan alateadvuse välja, olen sõltumatu ja mõjutatamatu, kui pendliga töötan," selgitab mees, kelle sõnul on pendel tema õpetaja ja jõud. Isegi kaugravi on pendliga võimalik, aga vaid juhul, kui see on lubatud - ning sellegi kohta annab pendel vastuse.
Enn Parve, Rakveres tuntud mees, kutsus Sassi pendlikursusele. Sealt kõik algaski. "Naine on pidanud minu pärast kannatama, sest alguses suhtus ta sellesse kõigesse eitavalt, nüüd on harjunud," räägib mees.
Ta soovitab lugeda raamatut "Elulille õpetus", mis on tema sõnul raskelt tarkust täis. "Ma ei ole tark, aga minu pendel on tark," räägib mees. "Pendel annab peaaegu kõigele või täpsemalt enamusele õiged vastused."
"Mina nimetan ennast kodutohtriks," ütleb Brunfeld, kui lahkume.


Annika Poldre

Maaühendus annab elujõu‏

Selleks, et täita oma isiklikke ja tööalaseid eesmärke, on vajalik maise ja vaimse energia liit. Olles ühenduses maaga, saame endasse maist energiat, mis annab meile vajaliku elujõu. Kuidas aga energia paremini liikuma panna?

„Ma olen õigel ajal õiges kohas. Ma tunnen end turvaliselt. Ma tean, mida tahan. Ja isegi siis, kui asjad ei kulge planeeritult, olen ma kannatlik ja usaldan kõike, mis on.“ Eks ole kadestamisväärne suhtumine? Võib kindlalt väita, et selline inimene teab, kes ta on ja kust tuleb, millised on ta vajadused. Ta on rahulik ja tasakaalus. Ta on paindlik ja kohaneb kergesti muutustega. Suure tõenäosusega on tal ka hea füüsiline tervis. See on inimene, kel on piltlikult öeldes hea maaühendus. Bioneerile kirjutas oma nägemusest joogaõpetaja Kadi
Miks on maaühendus vajalik?

Nii nagu puul on juured, mis teda maas hoiavad, on meie juured meie jalatallad. Jalatallad võtavad vastu maaenergia, mis mööda jalgu üles liikudes siseneb verre ja keha kudedesse. Energiajäägid, mida keha enam ei vaja, peaks välja pääsema, kuid kui puudub maaühendus, siis keerleb energia kehas ja ummistab energiasüsteemi. Sellist jääkenergiat ei saa aga inimene kasutada, see risustab energiasüsteemi ja toob lõpuks kaasa füüsilised haigused.

Seega on kõigepealt maaühendust vaja energiajääkide kehast välja viimiseks. Teiseks saame maandamise abil vajaliku kontakti oma kehaga ja suudame tunnetada kogu keha varvastest peani.

Et suudaksime oma eesmärke, nii isiklikke kui tööaalseid, täita, on vaja maise ja vaimse energia liitu. Just maaühendusega saame endasse maist energiat. See aitab meil tugineda oma väärtustele, omadustele, annetele ja kogemustele ning annab vajaliku elujõu, et unistusi ja plaane ellu
Kui maaühendus on kehv

Miks maaühendus aeg-ajalt nõrgeneb või hoopis ära kaob? Sageli on siin kaasaaitajaks üleelatud trauma või haigus. Maandus kipub nõrgaks jääma ka siis, kui elus toimub mingi oluline muutus – elukoha vahetus, lapse sünd, lähedase surm, töökaotus vms. Igapäevane rutiin on häiritud, pind kaob jalge alt ja energia vaba liikumine ongi takistatud.

Ummistus energiaringes võib tekkida ka siis, kui inimene tegeleb aktiivselt oma vaimu arendamisega. Süsteemis ringleb sel juhul suurem hulk tavalisest kõrgema vibratsiooniga energiat ja see toob kaasa seisundi, mil inimesel on piltlikult öeldes pea pilvedes ja jalad maast lahti. Kui selline inimene end teadlikult ei maanda, siis on jällegi energia liikumine kehas häiritud.
Maaühenduseta inimene ei tunneta oma keha, ei tea oma vajadusi ega oska tähele panna tundeid. Tal on hirm jääda laias maailmas teiste toetuseta. See hirm sunnib tõmbuma kaitsesse ja ümbritsema end jäikade uskumustega. Või hoopiski liialdama söögi-joogi ja muude meeleliste naudingutega, sest kuskilt peab ju head enesetunnet hankima. Füüsiliselt on selline inimene väheaktiivne, talle on iseloomulik energiavaegus, vähene keskendumisvõime ja ülesöömise tõttu tihti ka kaaluprobleemid. Sageli kimbutavad labajalgade ja pahkluudega seotud hädad, ka immuunsüsteemi seisund pole
Pane energia jalgades liikuma!

Erinevates distsipliinides on spetsiaalseid maandamisharjutusi, mida aeg-ajalt peaks tegema igaüks. Need suurendavad sisemist rahu ja tasakaalu ning annavad vajaliku paindlikkuse elu muutuste keerises.

- Koputa jalataldu kordamööda vastu maad. Nii mõjutad olulisi energiapunkte taldade all ning äratad ellu jalad ja nende kaudu kogu organismi.

- Seisa sirgelt, käed keha kõrval. Pind jalge all peaks olema kõva ja kindel. Tõsta mõlemad kannad maast lahti (kuid mitte rohkem kui paar sentimeetrit) ning hakka kandadega vastu põrandat põntsima. Tee seda üsna kiires tempos. Põntsimine peaks olema parasjagu nii tugev, et kerge põrutus on tunda kogu kehas, isegi peas. Puhka vahepeal ja korda siis harjutust.

- Seisa või istu sirge seljaga, tallad kindlalt maas. Kujutle, kuidas maapinnast tõuseb punane energia ning siseneb su vasakusse jalatalda. Lase sel voolata mööda jalga ja selgroogu üles kuni peani. Sealt liigub energia mööda paremat kehapoolt ja paremat jalga jälle alla kuni suubub maasse. Koos energiaga annad maapinda ära kõik, mida sa enam ei vaja.

- Energiaummistuste vastu aitab hästi ka jalatšakrate (asuvad pahkluude juures) puhastamine soolalahusega. Täida klaas veega ja lisa 2 spl meresoola. Sega, kuni sool on lahustunud. Heida pikali või istu, pisut harkis jalad ette sirutatud. Aseta klaas soolalahusega pahkluude vahele. Lõõgastu 10-20 minutit. Meresoola lahus on energeetiliselt puhastava toimega ja tõmbab kõik energiajäägid enda sisse. Pärast protseduuri viska soolvesi ja pese hoolikalt klaas.

- Energia liikumist aktiveerib hästi raputamine, mis parandab ühtlasi ka verevarustust. Heida pikali kõvale tasasele pinnale ning tõsta jalad ja käed täisnurgas üles nii, et jalalabad on maapinnaga paralleelselt. Raputa käsi ja jalgu minut aega. Puhka vahepeal ja korda harjutust. Kätes ja jalgades on väga suur hulk kapillaare. Raputamisel tekib kapillaarides lisavibratsioon, mis sunnib neid tihedamini kokku tõmbuma ja veel aktiivsemalt verd edasi tõukama. See harjutus asendab sörkjooksu, välistades samas koormuse südamele ja liigestele.

Suur osa joogaasanatest aitavad end maandada ja loomuliku energiaringe taastada.

Käi suvel võimalikult palju paljajalu. Eriti kasulik on teha seda hommikukastega – äratab unise keha ja vaimu hetkega! Kui oled eriti kange, siis kõnni paljajalu ka lumel.

Tantsi! Parimad on etnilised rütmid ja trummimuusika.

Kui su liigesed on terved ja ülekaal ei vaeva, käi jooksmas. Aga ka kõndimine on hea.

Õpi end kuulama ja oma vajadusi tähele panema. Kui pöörad tähelepanu kõigele, mis on sinu jaoks hea, tervislik ja toitev, oled piisavalt maandatud.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: bioneer.ee

Janu võtab inimeselt võime selgelt mõelda‏

Enamasti tuleb meil pähe joogile mõelda siis, kui janu kurku kuivatab. USA teadlased on aga jõudnud järeldusteni, et juba kerge vedelikukaotus mõjutab inimese tuju, energiataset ja võimet selgelt mõelda.
Katsetest ilmnes, et polnud vahet, kas dehüdratsiooni põhjuseks oli 40minutiline jalutuskäik või lihtsalt puhkeolekus istumine, tagajärjed olid ikka ühesugused. Kerget vedelikupuudust on antud uuringus käsitletud kui keha normaalse veesisalduse 1,5protsendilist kahanemist.

Teadlaste sõnul tekib meil janutunne, kui organismi veesisaldus väheneb ühe kuni kahe protsendi võrra. Selleks ajaks on vedelikukaotus hakanud aga meie mõistuse ja keha tegevust tugevalt mõjutama.
Eksperimendis kasutati eraldi nii meeste kui ka naiste gruppi. 25 naisest koosneva rühma keskmine vanus oli 23 aastat. Mehi osales 26 ja nende keskmine vanus oli 20 aastat. Kõik osalejad olid terved ja aktiivse eluviisiga. Siiski polnud nende seas suurtel koormustel treenivaid sportlasi ega ka istuva eluviisiga tegelasi. Keskmiselt treeniti päevas pool tundi kuni tund.
Katse käigus korraldati 28päevaste vahedega kolm mõõtmist. Dehüdratsiooni saavutamiseks kõndisid katseisikud jooksulindil. Mõõtmistele eelneval õhtul jõid nad mõõdukalt vett. Mõõtmiste ühe osana tuli katseisikutel teha ka rida teste, mis mõõtsid nende keskendumisvõimet, reaktsioonikiirust, mälu, õppimis-, argumenteerimis- ja tähelepanuvõimet. Tulemusi võrreldi nendega, mis olid saavutatud olukorras kui vedelikupuudust polnud.
Naiste puhul ilmnes, et vedelikupuudus tekitas neil peavalusid, väsimust ja keskendumishäireid. Samuti leidsid janus naised, et neile antud testiülesanded olid raskemad kui siis, kui neil veepuudust polnud.
Meestel esines janu puhul samuti vaimset pingutust nõudvate ülesannete täitmisel raskusi. Ka kurtsid nad kerge janu puhul väsimust, pingeid ja ärevust. Naiste puhul olid vaevused mõnevõrra tugevamad kui meestel.
Miks naised ja mehed juba kergest vedelikupuudusest nii kergesti mõjutatavad on, pole täpselt selge. Teised uurimused on näidanud, et ajuneuronid tuvastavad vedelikupuuduse ja võivad mõjutada teisi aju osi, mis omakorda mõjutavad tujusid. Teadlaste hinnangul on see osa iidsest hoiatussüsteemist, mis kaitseb inimest äärmuslikes olukordades ja annab märku, et ellujäämiseks oleks vett juurde vaja.
Normaalse veetaseme säilitamiseks organismis soovitavad teadlased juua päevas kokku kaks liitrit vett. Vedelikutaset organismis saab teadlaste sõnul kergesti teada uriini värvi vaadates. Normaalselt vedelikku tarbinud inimese uriin peaks olema helekollane. Mida tumedam on uriini värvus, seda suurem on dehüdratsioon.
Allikas: internet

Metsamoor rõhutab: iga haigus on meile õppetund‏

On palju neid, kes ei usalda haigestumisel rohutopsi või tabletilehte ja selles pole midagi halba — enda immuunsust on võimalik tugevana hoida ka looduslikul moel ja haigustega võitlemine koduste vahenditega on vaat et efektiivsemgi, kui apteegist kalli raha eest saadud ravimitega. Küsisime Irje Karjuselt ehk Metsamoorilt, kuidas soovitab tema kodusel ja looduslikul moel haigustega võidelda.
Mida tervislikum toit, seda tervem inimene
Et haigusi ennetada ja enda immuunsust tugevana hoida, tuleb hoida soolestik korras, süües võimalikult tervislikku ja kodumaist toitu. Aegajalt tasub juua kikkaputke teed ning kasutada eestimaiseid metsikuid taimi nii teede ja toidulisanditena kui välispidiselt.

Teed ja vannid on sümptomite leevendamisel asendamatud
Kui haigus on juba ligi pääsenud, siis tuleb anda organismile tavalisest suurem kogus C-vitamiini, mida saab näiteks ebaküdooniast ja kuuseokkapulbrist. Soovitan teha pajukoore või angervaksa teed ning teha õhtul raudrohu jalavanne. Jalataldasid ja eriti varbavahesid võiks masseerida valge sinepi õliga.
Mida rohkem puhkust keha saab, seda kiiremini ta taastub
Et haigusest võimalikult ruttu taastuda, tuleb anda organismile eelkõige rahu. Juua rohkem nõrga lahusega taimeteesid või jõhvikamahla, andmaks kehale piisavalt vedelikku kahjulike ainete väljutamiseks ja organismi puhastamiseks. Samuti söö päevas paar lusikatäit mett õietolmu ja suiraga.
“Iga haigus on meile õppetund,” ütleb Karjus. “Seda ei peaks lihtsalt leevendama, vaid uurima, mis põhjusel ta tuli ning miks organism ta vastu võttis. Haigused on tihtipeale seotud mõtlemise ning närvisüsteemiga. Seega peaks alustama eneseanalüüsist,” rõhutab Metsamoor.
Allikas: internett

Miks mu vein äädikaks läks?

Iga veinimeistri üks suuremaid hirme on see, et vein muutub käärimisel äädikaks. Mida teha, et nii ei juhtuks, välja arvatud muidugi siis, kui äädikategu ongi eesmärk omaette?
Selleks peab mõistma, mis täpselt veinikäärimisnõus toimub. Oma elutegevuse käigus pärmibakterid söövad suhkrut ning toodavad sellest süsihappegaasi ja alkoholi. Äädikat omakorda toodavad äädikhappebakterid, kes arenevad ja paljunevad alkohoolses vedelikus, näiteks koduveinis.
Enam levinud äädikhappebakterid on perekonnast Acetobacter, ning nagu pärmiosakesi leidub kõikjal looduses, nii leidub ka äädikhappebaktereid puuviljadel, marjadel, õhus ning neid levitavad ka veinitegijale nii tuttavad äädikakärbsed. Äädikhappeline käärimine võib alata seega täiesti iseenesest, kui vaid tingimused selleks sobivad on.

Eelkõige vajavad bakterid õhku – õhuhapniku olemasolul oksüdeerivad äädikhappebakterid alkohole orgaanilisteks hapeteks. Nii et kõige kindlam viis oma vein äädikaks ajada on lasta sellel liiga palju õhuga kokku puutuda.
Tegelikult leidub äädikhapet igas veinis, nagu ka näiteks õunhapet, piimhapet, sidrunhapet jne; see tekib pärmi elutegevuse käigus. Küsimus on vaid selles, kui palju äädikhapet, sest liigne kogus ongi see, mis meie maitsemeeltele ebameeldiv tundub.
Kuidas äädikat ära tunda?
Kuidas ära tunda, et vein on “äädikas”? Lihtne vastus – kõigepealt see lihtsalt kargab teile ninna: terav, lausa “hammustav” ja nina torkiv lõhn ning teravalt hapu maitse. Algajad veinitegijad kipuvad sellist maitset segi ajama täiesti kuiva veiniga. Äädikhape on lenduv hape ja kui seda on väga vähe, siis jooja ei tunnegi seda eriti. Äädikatundlikkus on inimeseti erinev, kuid tavaliselt on äratuntav kogus 600 mg/l.
Vein võib äädikaks muutuda nii käärimise jooksul kui ka pärast seda. Mida teha, et oma veini selle eest kaitsta? Eelkõige tuleb kasutada korralikku tehnoloogiat.
Vein peab olema piisavalt happeline, sest kergemini riknevad madala happesusega veinid. Mõõtke kindlasti üle oma veini happesus ja kui happesus on madal, lisage kas sidrunhapet,
sidrunit, apelsini, hapumat õuna-, rabarberi- või sõstramahla, ebaküdooniat vms.
Äädikhappebakteritele sobib paremini lahja alkohol. Kui olete suhkrut virdele lisanud liiga vähe ja veinil on kangust vaid seitse kuni kaheksa protsenti, on samuti riknemine vägagi tõenäoline.
Ärge kõhelge veinide lõpetamisel kasutamast käärimise peatajat – kaaliumdisulfiid ja kaaliumsorbaat stabiliseerivad veini ning riknemine on vähem tõenäoline.
Kaitske veini õhuga kokkupuutumise eest – ärge hoidke kaua lahtiselt; käärimisnõu olgu veini peaaegu ääreni täis, et veini ja kaane/korgi vahel liialt palju õhku ei oleks; pudeldamisel laske samuti veini vähemalt poole pudelikaela jagu; ja last but no least – korkige korralikult ning uute ja sobivas suuruses korkidega, katke korgid kas spetsiaalsete kapslitega või sulatatud küünlavahaga, sama tehke ka siis, kui kasutate keeratavaid korke.
Kui aga avate veinitünni ja avastate, et äädikalõhn lööb ninna, siis teadke, et päästa pole enam midagi. Veinina sellest enam asja ei saa ja, pisarad kurgus, tuleb tünnitäis maha kallata.
Aga võib ka proovida tünnitäit äädikaks kääritada.
Kui vein on alles nõrgalt äädikane, võib selles kohe marineerida näiteks liha.
Kuidas teha äädikat?
Selleks aga, et välja tuleks korralik õuna-, vaarika- vms äädikas, võtke käärimisnõul kaas maha, katke nõu marliga, et kõikvõimalikud ringilendajad sisse ei pääseks ning jätke lahtiselt pimedas veel kuuks kuni paariks toatemperatuuril seisma. Oluline on virde võimalikult lai kokkupuutepind õhuga, nii et laia suuga anumad on sobivamad.
Nädala kuni paari jooksul tekib vedeliku pinnale kiht või kile, mis meenutab tuntud teeseent – need ongi äädikabakterid, kes alkoholi parajasti äädikaks muudavad. Paari kuu pärast kurnake äädikas pudelitesse ja sulgege korralikult. Veel paari kuu pärast, laagerdudes, muutub äädikas pehmemaks ja maitselt meeldivamaks ning siis saab sellega maitsestada salateid, marineerida vms
Allikas: internet