Jah,
meil kõigil on häid ja halbu päevi — ka otsuseid vastu võttes. Valikut
on raskem langetada, kui oled väsinud või millegi pärast mures. Siis
tunned end ebakindlalt ning võib juhtuda, et eksid ning kahetsed hiljem.
Otsustamine on
keeruline loomult otsustusvõimetute inimeste jaoks. Sama raske on ka …
perfektsionistidel. Nad vajavad nii väga ideaalset tulemust, et
igasugune pisiasi võib neis tekitada kahtlusi — äkki oleks ikka teine
variant parem olnud? Nii võib ka tühise otsuse vastuvõtmine muutuda
saatuslikuks valikuks. Hirmust eksida, hakkad otsustamise hetke edasi
lükkama. Lähed närvi, kaotad aega ja energiat. Sageli piinad ka teisi,
anudes abi. Samas pole tulemustega ikkagi rahul.
Täiesti
võimalik, et otsustusvõimetus on seotud mineviku kogemusega. Kui sind
tavaliselt aitasid hädast välja hoolitsevad vanemad, siis pole midagi
imeks panna, et sa ei usu iseendasse. Sulle näib, et teiste inimeste
arvamus on alati sinu omast õigem. Seetõttu tunned end otsust
langetades täiesti ebakindlana.
Või
siis vastupidi. Vanemad usaldasid sulle tähtsate küsimuste
lahendamise — millede üle otsustamine oli sinu jaoks liiga raske —
seejärel aga kritiseerisid sind. Selle tulemuseks võib olla, et
täiskasvanuna kardad sa otsustada, kuna lapsena olid veendunud, et teed
alati valesid valikuid.
Suurenda
usku iseendasse! Vahel peitub otsustusvõimetuse taga reaalne poolt- ja
vastuargumentide mittetundmine. Sel juhul võiks võtta paberilehe, murda
see pooleks ning kirjutada ühele poole üles kõik plussid, teisele —
miinused. Nii muutub otsustamine kergemaks.
Kui
aga otsustusvõimetuse põhjuseks on vähene enesekindlus, tuleb asuda
enesehinnangut tõstma. Mida kindlam sa endas oled, seda enam usud
endasse ning seda kergem on otsustada. Et nii sünniks, võid hakata oma
saavutuste päevikut pidama, kuhu kirjutad üles kõik, mis sul õnnestub.
Esialgu
sa ei näe oma edusamme. Asu siis neid hoolega otsima, pane tähele ka
kõige väiksemaid õnnestumisi (naabrinaine kiitis su toalilli). Mida
enam positiivsust ja jõudu sa endas leiad, seda kergem on ennast
usaldada. Tasub pingutada!
Leia
mingid tegevusalad, kus saad hakata treenima otsuste vastuvõtmist. Leia
ka need momendid, kus võid kellegi abi paluda. Ega sa ju ometi pea
kõike ise tegema.
Oleks hea, kui
konkreetses olukorras seletaks keegi, keda sa usaldad, sulle sinu
valiku tagajärgi. Lõpliku otsuse pead aga ise langetama. Aja jooksul
tunned, et see pole üldsegi hirmus. Kui selgub, et jääd oma valikutega
rahule, lisandub ka enesekindlust. Ja siis sa ei vajagi enam nii väga
tugevat lähedaste toetust.
Sa ei oska ära ütelda
Abist
keeldumine on meist paljudele tõeline probleem. Arvame, et meil pole
õigust ära öelda, kui meilt midagi palutakse. Ja seetõttu võtame oma
õlgadele langetatud koorma alandlikult vastu, otsekui oleks see kõik
täiesti enesestmõistetav.
Kui sa kuulud selliste inimeste
kategooriasse, siis on ilmselge, et sul tuleb selle eest kallilt
maksta. Keerled kui orav rattas. Sind jälitab tunne, et sa ei suuda oma
isiklike asjadega mitte kuidagi toime tulla. Jätad need kõik
pärastiseks — ajaks, mil oled lahendanud teiste probleemid.
Millest
see tuleb? Endale aru andmata kardame, et keeldudes abist haavame
kellegi tundeid, kaotame usalduse. Me ju tahame, et meid armastatakse.
See on loomulik. Kuid mõned meist soovivad, et neid armastaksid
absoluutselt kõik. Psühholoogid nimetavad seda neurootiliseks armastuse
vajaduseks.
Tavaliselt võib
ebameeldivaid emotsioone põhjustada vaid see, kes on meile väga tähtis.
Kõrvaliste inimeste käitumine meid eriti ei liiguta. Neurootilise
armastuse vajaduse puhul on aga inimesele tähtis kõikide suhtumine.
Kui
sina kuulud sellesse kategooriasse, siis püüad sa meeleheitlikult
kõikidele meeldida, et nende heakskiitu pälvida. Miks küll? Ilmselt on
põhjused sinu mitte eriti õnnelikus lapsepõlves. Laps, keda eriti ei
armastatud, otsib suuremaks saades sooje tundeid teistelt inimestelt.
Juhtub,
et väikest last kiidetakse üksnes edusammude eest. Kui ta aga ei
õigusta ootusi, näidatakse välja oma rahulolematust. Laps hakkab
tundma, et armastuse peab välja teenima ning edaspidi püüab ta seda
tõesti teha.
Sellised inimesed
kardavad ära öelda, kuna on arvamusel, et siis kaotavad nad armastuse
ja sõpruse. Seetõttu ei keeldu nad mitte kunagi. Ja isegi juhul, kui
koguvad julgust ja ütlevadki „ei“, siis ei ole nad sellega mitte kunagi
rahul.
Keeldu raskest koormast
Keeldumist
saab õppida. Kuid seda peab tegema järk-järgult, väikeste sammude
haaval. Sa pead aru saama, et keeldumine ei tähenda kaugeltki seda, et
seetõttu sa enam teistele ei meeldi.
Kõigepealt
õpi ära ütlema inimestele, kes pole sinu jaoks eriti olulised —
naabrile, kolleegile… Isegi kui nad solvuvad, võid sa elada ka ilma
nendele meeldimata.
Tee endale
selgeks, et sa pole kohustatud end üleni teistele andma. Sul on endal
õigus otsustada, kas sa tahad seda või ei. Sul on ka õigus oma
isiklikeks tunneteks ja viisideks, kuidas neid väljendada. Seetõttu,
kui tunned, et kellegi palvet on raske täita või sulle näib, et sind
kasutatakse ära, ütle seda. Teised teevad samuti. Ära karda sinagi.
Samas
ei tasu ka üle pingutada. Püüa alati hinnata teiste palveid oma jõudude
seisukohast. Sa võid kolleegile ära öelda ning mitte minna temaga
poodi. See on tühiasi. Kui ta on aga haige ja palub, et tooksid talle
rohtu, siis on keeldumine vägagi inetu žest.
Tegutse
leebelt, kuid otsustavalt. Kui sa selliselt toimid, siis ei ole
äraütlemine nii hirmus. Kui tunned, et tahad „ei“ öelda, siis lausu
sissejuhatuseks mõned heatahtlikud sõnad ning alles seejärel keeldu.
Selline
äraütlemine sisaldab kolme elementi: esiteks on meeldiv märkus, et
adressaat ei tunneks end solvununa, teiseks tuleb keeldumine ise ja
kolmandaks — äraütlemise põhjus. Tänu sellele „komplektile“ ei tunne
vestluskaaslane end solvatuna. Kui aga millegipärast on võimatu ära
öelda, võid lisada palvele juurde omad tingimused.
Naistekas
26. jaanuar 2011 |
0 comments:
Post a Comment