Oh, küll on hea ilma lihata

Loo­bu­mi­ne li­hast võib tä­hen­da­da nii maa­il­ma­vaa­te­list hoia­kut kui ka ter­vi­sest tin­gi­tud sund­olu­kor­da, see võib ol­la kas va­ba va­lik või ainus või­ma­lus.

Täisvegetariaane, kes ei söö üht­ki loo­ma, lin­du, ka­la, sa­mu­ti mu­na ja ei joo pii­ma, on meil vä­ga vä­he. Need, kes end tai­me­toit­las­teks ni­me­ta­vad, ta­va­li­selt ei söö li­ha, küll aga pii­ma­too­teid ja mu­na, või siis ei söö li­ha, aga söö­vad lin­nu­li­ha ja/või ka­la.

Kind­las­ti on kõi­ge roh­kem ini­me­si, kes mõn­da aega on tai­me­toit­la­sed ja siis jäl­le ei ole ja siis jäl­le on ja siis jäl­le ei ole. Nen­de koh­ta võiks öel­da: va­hel­duv­toi­du­li­sed.



Va­hel­duv­toi­du­li­se tä­he­le­pa­ne­kuid



Ka ma ise kuu­lun vii­mas­te hul­ka ja tean see­tõt­tu, kui häs­ti mõ­jub ter­vi­se­le aeg, mil ma li­ha ei söö. Ja mit­te ainult füü­si­li­se­le ter­vi­se­le. Kui ma ei söö li­ha, siis on ka mu pea sel­gem ja see on täies­ti kind­las­ti nii. (Va­hel on ka nii, et pea küll sel­gem, aga mõt­leb ainult kõ­va­le kõ­hu­täie­le…) Veel olen mär­ga­nud, et taim­set toi­tu süües on mul ker­gem te­ge­le­da joo­ga­ga, aga ras­kem suu­sa­ta­da. Ker­gem su­he­tes ta­sa­kaa­lu säi­li­ta­da ja lee­be ol­la, aga ras­kem mil­lest­ki vä­ga süt­ti­da. Ma ise meel­din en­da­le kind­las­ti roh­kem siis, kui ma li­ha ei söö, teis­te­le meel­di­mi­se ko­ha pealt ma nii kin­del ei ole… Sa­mas ma tun­nen, et kui mul on tai­me­toit­lus­pe­riood, siis teis­te ar­va­mus mind na­gu ei hu­vi­taks­ki. Tai­me­toi­dul ol­les tun­nen end va­ba­ma, ene­se­kind­la­ma ja ot­sus­tus­või­me­li­se­ma­na. Li­ha süües suu­dan aga pa­re­mi­ni oma ees­mär­ke rea­li­see­ri­da, kii­re­mi­ni teot­se­da.



Va­hel­duv­toi­du­li­se­na tean ka se­da, kui­das ta­he mur­dub, ja ta­va­li­selt ei mur­du­gi see li­ha­hi­must, pi­gem on põh­ju­seks mu­ga­vus, lais­kus ja ker­ge­meel­sus - soov va­li­da liht­sa­maid la­hen­du­si. Eks ki­pub see ker­ge­mi­ni juh­tu­ma kas ku­sa­gil rei­sil ol­les või siis, kui on sel­gu­nud, et ko­ge­ma­ta sai su­hu pis­te­tud paar vors­ti­lip­su. Sel­le ase­mel et se­da ra­hu­li­kult ühe­kord­se eba­õn­nes­tu­mi­se­na võt­ta, ki­pun ik­ka pul­ka­de­ga koos ka trum­mi ära vis­ka­ma.

Ise­asi on, kas üld­se on hea tai­me­toit­la­ne ol­la. Kui ik­ka li­ha vä­ga mait­seb ja sel­lest loo­bu­des dep­res­sioo­ni lan­ge­tak­se, siis oleks va­hest siis­ki õigem kõi­ges­ööja­te pik­ka riv­vi ta­ga­si as­tu­da?



Paind­lik­kus ja in­di­vi­duaal­sus võik­sid ol­la märk­sõ­nad, mil­le­ga lä­he­ne­da tai­me­toit­lu­se­le kui elu­laa­di­le, kus muu hul­gas tu­leb kind­las­ti ar­ves­ta­da mit­meid te­gu­reid. Eel­kõi­ge ini­me­se ter­vist, va­nust, elu­kut­set, kli­maa­ti­li­si tin­gi­mu­si, mil­les ta elab. N-ö ta­va­li­se ini­me­se pu­hul võib ars­ti­de sõ­nul pä­ris häs­ti toi­mi­da ka eel­kir­jel­da­tud va­hel­duv­toi­tu­mi­ne, et süüa näi­teks soo­jal ajal, mai­kuust augus­ti­ni taim­set toi­tu, kül­mal ajal aga ol­la kõi­ges­ööja. Ka on is­tu­vat ja vaim­set tööd te­ge­val ini­me­sel tai­me­toi­dust küll, kuid ka­lur või met­sa­töö­li­ne peaks kind­las­ti ka loom­set val­ku saa­ma. Nii, et alus, mil­lelt läh­tu­da, on mit­me­ki­hi­li­ne.



Tal­vi­ne tai­me­toit ol­gu tu­li­sem



Me­dit­sii­ni­pro­fes­sor taas­tu­mi­se bio­kee­mia alal ja loo­dus­ra­vi as­ja­tund­ja dr Aili Pa­ju rõ­hu­tab, et meie põh­ja­mai­ses klii­mas tu­leks kind­las­ti süüa pii­ma­toi­te, sa­mu­ti ka­la ja ka mu­na. Eri­ti on see täh­tis noor­te­le. Dr Pa­ju üt­leb, et noo­red ki­pu­vad tai­me­toit­lust lii­ga sõ­na-sõ­nalt võt­ma, ar­va­tes, et sel pu­hul on kee­la­tud tõe­poo­lest kõik muu pea­le taim­se. Te­ge­li­kult on nii, et val­dav osa ini­mes­test, kes ni­me­ta­vad end tai­me­toit­la­seks, ela­vad liht­salt li­ha­va­bal me­nüül. Ka võiks need, n-ö lii­ku­vad söö­ja­tüü­bid, va­hel­duv­toi­du­li­sed sil­mas pi­da­da, et pool­taim­sel, li­ha­va­bal toi­dul on soo­vi­ta­tav ol­la su­vi­sel ajal, ka ke­va­di­sel ajal, eri­ti paas­tu­kuul - märt­sis, et va­bas­ta­da end tal­vel loiult töö­ta­va aine­va­he­tu­se tõt­tu or­ga­nis­mi kuh­ju­nud jääk­aine­test. Prae­gu, rõs­kel ja tuu­li­sel ajal söö­dav tai­me­toit peaks ole­ma hau­ta­tud, kee­de­tud, tä­hen­dab - soe, et hoi­da ärk­vel si­se­mist tuld. Li­sa­da võiks toi­du­le tu­le hõõg­vel hoid­jaid, na­gu ing­ver, tšilli jt tu­li­sed mait­se­tai­med. Toor­toit aed­vil­ja­dest ja­hu­tab si­se­must, mis­tõt­tu so­bib ke­va­des­se ja su­ves­se.



Tai­me­toit­las­te või­ma­lik­ku A-vi­ta­mii­ni de­fit­sii­di mu­ret kom­men­tee­rib dr Pa­ju nii, et kui tar­vi­ta­da pii­ma ja karoteeni (A-vi­ta­mii­ni provitamiin), siis sel­le vae­gust küll tek­ki­da ei to­hiks. Karoteeni lei­dub ena­mi­kus aed­vil­ja­des, na­gu näi­teks por­gan­dis, pap­ri­kas, to­ma­tis, kap­sas, kõr­vit­sas, si­bu­la­peal­se­tes. Dr Pa­ju üt­leb, et kui suu­rem osa tai­me­toit­la­si on se­da omal va­bal tah­tel ja ära­tund­mi­sel, siis on hai­gu­si, mil­lest ja­gus­aami­seks liht­salt tu­leb li­hast loo­bu­da. Ja kui arst pat­sien­di­le li­ha­va­ba me­nüüd soo­vi­tab, siis peaks sel­lest ka tõe­poo­lest kin­ni pi­da­ma.



EHA REMME,

juuk­sur



Es­ma­kord­selt puu­tu­sin tai­me­toi­du­ga kok­ku 1984. aas­tal. Sel­leks ajaks olin ol­nud ju­ba üle 20 aas­ta suit­se­ta­ja ning ei suut­nud kui­da­gi sel­lest pa­hest va­ba­ne­da. Kurt­sin se­da Gun­nar Aar­ma­le ja ta soo­vi­tas mit­me muu hea ju­hi­se kõr­val mõ­ned kuud tai­me­toit­la­ne ol­la. Kõi­ge põ­ne­vam oli al­gus, esi­me­se­le li­ha­va­ba­le su­pi­le li­sa­sin pool pak­ki võid, et oleks vei­di ram­mu­sam… Nii li­sas tai­me­toi­du­le üle­mi­nek mul­le mõ­ned ki­lod. Um­bes aas­ta pä­rast loo­bu­sin suit­se­ta­mi­sest ja siis tu­li kaa­lu veel­gi juur­de. Ühel pin­ge­li­sel aja­jär­gul te­gin mõ­ned suit­sud ja siis läks paar aas­tat en­ne, kui uues­ti loo­bu­sin. Järg­mi­sel pin­ge­li­sel pe­rioo­dil hak­ka­sin li­ha söö­ma. See­gi kes­tis aas­taid.



Prae­gu ma li­ha ei söö, söön ka­la, aga loo­dan, et ühel päe­val loo­bun sel­lest­ki. Soo­vi­tak­sin kõi­gil ol­la mõ­ni aeg­ki tai­me­toit­la­ne, aga kind­las­ti just nii pi­kalt, kui ka­van­da­tud! See on hea või­ma­lus ise­en­da­ga tut­vu­mi­seks, et üles lei­da hab­ras ja pü­ha olend, ke­da torm­lev mi­na on ku­hu­gi rämp­su va­he­le kä­ga­ras­se su­ru­nud.



Mi­nu lem­mik­toi­duks on ku­ju­ne­nud wokpanni juur­vi­li, mi­da saab val­mis­ta­da ka igal tei­sel pan­nil. Eelis­tan ker­gelt hau­ta­tud juur­vil­ja too­re­le, ar­mas­tan juur­vil­ja- ja pü­ree­sup­pe ning vor­mi­roo­gi, sa­mu­ti put­ru­sid. Nüüd püüan aineid va­li­da ka vas­ta­valt ve­re­gru­pi­le. Kuid hoo­li­ma­ta kõi­gest meel­di­vast, mis sel­le­ga kaas­neb, on mul omad heit­lu­sed ja ma po­le suut­nud pü­si­valt ja lõp­li­kult tai­me­toit­la­ne ol­la. Ja jõu­lu­de ajal olen ik­ka ah­ju­kar­tu­leid ja sea­praa­di söö­nud. Sel­le­pä­rast ma end õigeks tai­me­toit­la­seks pi­da­da ei saa.



TUN­NE KE­LAM,

po­lii­tik



Olen tai­me­toit­la­ne ol­nud 35 aas­tat. 60nda­tel tõid sel­le elu­vii­si Ees­tis­se ar­mee­nia kunst­ni­kud ja mi­na lii­tu­sin Olav Marani ja And­rei Kormašovi ees­ku­jul. Ku­na olin tut­tav in­dia fi­lo­soo­fia­ga, siis ei ol­nud tai­me­toit­lus mul­le võõ­ras. Na­gu alus­ta­sin, nii ko­he ka sel­le juur­de jäin.



Ma söön pii­ma­too­teid ja mu­na, muu on taim­ne. Ini­me­sed, kes üt­le­vad end teis­te­le mit­te lii­ga te­ge­vat, aga söö­vad li­ha, pe­ta­vad nii ise­en­nast kui ka tei­si. Ar­van, et kui on või­ma­lik mi­da­gi omalt poolt te­ha, et tei­si olen­deid mit­te kah­jus­ta­da, siis peaks se­da ka te­ge­ma. Sel­lest läh­tun­gi. Ka usun, et mu hea ter­vis on pal­jus­ki tin­gi­tud just söö­mis­har­ju­mus­test. Kas mul jääb mi­da­gi va­ja­lik­ku saa­ma­ta, ku­na ma li­ha ei söö? Jah, olen nõus nen­de­ga, kes üt­le­vad, et ka­la on vä­ga ter­vis­lik, kuid usun, et ka sel­lest loo­bu­des ei jää mul mi­da­gi olu­list va­ja­ka. Nüü­dis­aeg­se ter­vis­li­ku toi­tu­mi­se teoo­ria ko­ha­selt soo­vi­ta­tak­se ju iga­le ini­me­se­le, et pool te­ma söö­gist ol­gu puu- ja juur­vi­li, nel­jan­dik te­ra­vi­li ja vaid nel­jan­dik li­ha või ka­la.



Kas tai­me­toit­la­ne on ras­ke ol­la? Ei ole, kõik ole­neb ini­me­se en­da suut­lik­ku­sest mit­me­ke­sist ja hu­vi­ta­vat me­nüüd koos­ta­da. Tai­me­toit po­le ju ainult kee­de­tud juur­vi­li. Mi­nu abi­kaa­sa on vä­ga osav kokk ja ko­dus sööb te­ma­gi vaid tai­me­toi­tu, omal soo­vil mui­du­gi. Ka ar­mas­ta­me me juus­tu ja sel­le­ga ki­pun va­hel üle pak­ku­ma. Mi­na teen juustufondüüd ja see on vä­ga ras­va­ne toit. Sa­la­ti­tes ka­su­ta­me õli, võid me üld­se ei söö, kui, siis vaid mar­ga­rii­ni. Vas­tu­võt­tu­del, kus käi­me ju koos abi­kaa­sa­ga, on aga nii, et te­ma mait­seb en­ne ja tea­tab, kas see so­bib ka mul­le. Olen nii kaua tai­me­toit­la­ne ol­nud, et ei mä­le­ta­gi enam li­ha mait­set.



MIINA SAAR­NA,

õpi­la­ne



Tai­me­toit­la­ne olen ol­nud um­bes pool­teist aas­tat. Pöö­re tu­li päe­val, kui nä­gin te­le­kast do­ku­men­taal­fil­mi veis­te elust, et kui­das neid nuu­ma­tak­se, min­geid steroide täis süs­ti­tak­se ja siis ära ta­pe­tak­se. Fil­mis näi­da­ti ise­gi se­da, kui­das li­ha­ke­re­sid poo­leks sae­tak­se, roo­gi­tak­se jne. See film jät­tis mul­le vä­ga sü­ga­va mul­je ja on siia­ni täp­selt mee­les.


Pä­rast se­da fil­mi po­le ma üld­se li­ha söö­nud ega ka­vat­se se­da ka enam ku­na­gi te­ha! Tõ­si, al­gu­ses sõin ma küll ka­la, kuid nüüd­seks olen sel­le­gi ära jät­nud. Pii­ma­too­teid ma söön, pii­ma pa­nen vaid koh­vi pea­le. Söön pal­ju so­ja­too­teid ning koo­re­jää­ti­sest po­le suut­nud loo­bu­da! Ar­van, et nii va­hest on­gi pa­rem, sest, na­gu mu ema kor­dab: ma olen ju siis­ki veel kas­vav ja are­nev tü­tar­laps. Aga mu­na ma ei söö.


Ku­na tai­me­toit­lus oli mi­nu en­da va­ba va­lik, siis loo­bu­ma po­le ma na­gu mil­lest­ki pi­da­nud. Ja ega mul­le en­ne­gi sea­li­ha mait­se­nud, sõin vaid ka­la ja ka­na ja neid­ki mit­te pal­ju. Nii et tai­me­toi­du­le mi­nek tu­li ker­gelt. Mu sõb­rad olid ül­la­tu­nud, kü­si­des, et miks ma end pii­nan… Nad ise on suu­red li­ha- ja ka­la­sõb­rad, öel­des, et pea­vad iga päev li­ha söö­ma! Ema oli al­gu­ses mu­res (see kas­va­mi­se tee­ma ik­ka) ja pi­das nõu oma tut­ta­va­te ars­ti­de ja dietoloogidega. Nüüd on kõik kor­ras, ainult et igal ke­va­del olen lu­ba­nud ve­re­proo­vi an­da, et sel­gi­ta­da, kas kõik on ik­ka nor­mis (he­mo­glo­biin ja raud jms)!


Te­ge­li­kult tun­nen ise, et pä­rast li­hast loo­bu­mist on mu ter­vis pal­ju pa­rem (po­le kor­da­gi sel ajal hai­ge ol­nud) ja ma tun­nen end kui­da­gi ker­ge­malt ja rõõm­sa­malt. Öel­dak­se ju, et li­ha pi­di kur­jaks te­ge­ma. Mi­na küll usun, et sel het­kel, kui loom ta­pe­tak­se, sal­ves­tub te­ma li­has­se ko­gu see hirm ja stress ja kui ini­me­ne se­da li­ha sööb, siis sööb ta ka se­da hir­mu ja stres­si. Mul on en­dal pii­sa­valt prob­lee­me, miks peak­sin veel teis­te omi en­da­le sis­se söö­ma! Olen vä­ga õn­ne­lik, et va­li­sin sel­le tee, ja olen kin­del, et jään sel­le­le ra­ja­le pü­si­ma!



Kes on tai­me­toit­la­ne?


Vegetariaan toi­tub ainult aed-, juur- ja te­ra­vil­jast.

Laktovegetariaani toi­du­laual on eel­loet­le­tu­le li­saks piim.

Ovolaktovegetariaanile on pea­le pii­ma lu­ba­tud ka mu­na.

Mak­ro­bioo­ti­li­se toi­du söö­ja me­nüüs on ole­mas ka­la, aga puu­dub mu­na.

Pea­mi­ne on see, et kee­gi neist ei söö lin­nu- ega loo­ma­li­ha.