Paju võtab valu ja palaviku

Vanas Kreekas teati, et paju võtab valu, palaviku ning liigese paistetuse. Saksamaal tegi Püha Hildegard palju imet ravijana just paju lehti ja koort tarvitades.  

Paju lehed ja koor on rikkad salitsiinist, mis eraldadi 1830. aastal esmakordselt valgest pajust. 1850. aastal oli juba sünteesitud salitsüülhape, tuntud kui aspiriin.
Välimääraja järgi kasvab meil 23 eri liiki pajusid, neid võib olla rohkemgi. Paju (Salix) on põõsaspuu, kasvamiseks eelistab ta niisket pinnast või veekogude lähedust. Nimetus „paju“ on vana ja kuulub ka teistesse soome-ugri keeltesse. 
Varakevadel, esimese lumesulamise aegu ilmuvad pajudele urvad, tärkava elu esimene märk. Nendega tähistab meie rahvas tervist ja õnne. Kui linnainimene toob koju spontaanselt ja paigutab urvis pajuoksad vaasi, siis taludes viidi urvad lauta, põllule ning aita, et oleks karja- ja viljaõnne. Setumaal pühitseti urbi kirikus. Palmipuudepühal peksti urbis pajuraagudega magajad üles, et nad oleksid terve aasta virgad ja viksid. Selle toimingu viis läbi pere kõige auväärseim liige. 

Paju on olnud meie rahvale tulus tarbepuu. Teda on kasvatatud elavaiaks, sest maasse torgatud pajuoks läheb kiiresti kasvama. Korvipajuoksi tarvitati korvi punumiseks, nööri eest, vesipajust valmistati loogapuid, hanipajust saadi parimad luuad. Et saada pruuni või kollast värvi, selleks tarvitati pajukoort. Ka nahkade parkimisel on pajukoored olnud asendamatud. 
Eestlaste uskumustes on pajudele omandatud mõningaid maagilisi omadusi. Nii ei tohtinud pajuvitsaga loomi lüüa – jääb haigeks. Suure-Jaanis öeldi pajuvits olevat vanapagana vits. Hambavalu arstiti kuuvalguses pajupuu varjus, langetõbist raviti pajuvitstega lüües, arvati, et vanakuri läheb siis välja. Pajuvits aitab ka ussihammustuste puhul, sellega seoti hammustuse kohalt kinni. 
Ühest kasutusalast ei saa mööda minna, pajust kui nõiavitsast. Veesoonte avastamisel kaevu ja hoonete ehitusel on parimaks määrajaks kaheharuline pajuoks.
Rahvameditsiinis on pajukoor üldtuntud vahend reuma ja podagravalude vastu. Kuid pajukoort, noori lehti ja õisikuid on tarvitatud ka neurooside, peavalu, palaviku, köha (ka läkaköha) ja sooleparasiitide vastu. Kui on tekkinud juuste väljalangemise oht (ka rohkesti kõõma), siis soovitatakse loputada pead pajulehtede tõmmisega. 
Tugev põletikuvastane toime on pajukoores ja lehtedes sisalduval glükosiid salitsiinil. Peale selle leidub koortes rohkesti parkaineid, flavonoide, vitamiine. 
Koore kogumiseks eemaldadatkse see noortelt puudelt või okstelt siis kui puumahlad liiguvad (aprillist juulikuu alguseni). Kooretükke kuivatatakse tuuletõmbes, võivad olla ka päikese käes. Kuivatatud koore ravitoime püsib 4-5 aastat. 
Pajukoort sisaldavad teesegud panevad higistama, langetavad palavikku, vähendavad valu ega põhjusta maoreaktsioone nagu puhas aspiriin. Tee valmistamiseks võetakse peenestatud koort 1 dessertlusikatäis, lisatakse klaas keeva vett, keedetakse õrnal tulel 30 minutit ja tarvitatakse 2-3 supilusikatäit korraga 4-5 korda päevas.
Reumavaevuste vähendamiseks (samuti veenilaiendite, pärakukomude puhul) tehakse pajuokstest, lehtedest, koortest vanne. Selleks leotatakse 6-7 tundi koort, lehti vees ja lisatakse soojale vanniveele. Vann kestab 15-20 minutit. 
Allikas: "Aed ja mets kui apteek", Maalehe Raamat