Teelu-leelu, lepatriinu, Näita, kus mu peigmees on

"Mine metsa!" viskad hooletult sõnapaari üle huulte. Kas aga tead, et sinu pahameel tähendab sulaselget sajatust? "Eestlastel on olnud suur usk sõnadesse ning sestap on nad nendega ettevaatlikult ringi käinud," lausub folklorist Mare Kõiva, kes kogus vanade eestlaste loitsud raamatusse.
Vana arstide tarkus, et kõige paremini ravib inimest tema lähedal kasvanu, kehtib ka nõiasõnade kohta. Sestap ei imesta folklorist Mare Kõiva suurt huvi tema kogutud vanade eestlaste loitsude vastu – need aitavad igapäevategevusi paremuse suunas mõjutada.
Kui häda käes: loitsi!
Loitse kogunud Kõiva räägib, et sõna võis eestlaste jaoks olla nii oda kui kilp – kas relv ründamiseks või kaitse rünnaku tõrjumiseks. Nende kasutamise eesmärk oli napisõnalistel eestlastel üks: et tegemised kulgeksid soodsas suunas. Seda nii ilma kui tervist, armastust ja majaõnne loitsides. Kuid ennekõike olid nad mõeldud kasutamiseks hädas olles või millegi ennetamiseks.

Kõiva sõnul on see, et loitsupärimus pakub endisel ja ehedal kujul tänapäevalgi äratundmisi, kindel – kas või lapsele loetud "varesele valu, harakale haigus" näol. Sarnaselt aastatetaguse ajaga mõjuvad need sama ehedalt tänapäevalgi.
Milles seisneb loitsu võim?
Mare Kõiva sõnul on esimene loitsu õnnestumise eeldus usk – usk sõnadesse, usk oma tegemisse. "Loitse ja palveid on läbi aegade kasutatud selleks, et inimese tasakaal oleks paigas, et tervis oleks hea. Kui sõjas on kaitsesõnad paberi peal kaasas, tead, et mõõk ja kuul ei saa sind tabada, ja oled selle võrra rahulikum. Kui inimene usub endasse ja oma tegevusse, aitab see tal tasakaalukalt tegutseda," lausub folklorist.
"Teisalt toimivad loitsud paljuski inimese psühholoogial ja süütundel. Kui levis kuuldus, et loitsuga otsitakse taga mõnda pahategijat, pidi see lõpuks oma patud üles tunnistama. Muidu võis teda tabada mõni ebameeldiv sündmus," selgitab Kõiva.
Vajalik loits tuleb ise su juurde
Kuid loitsimises esines ka teatud keelde – näiteks kui keegi valdas veresõnu, oskas haavu ravitseda ja verd peatada, oli ta õllepruulimise juures väga ebasoovitav isik. "Kuna tema teadmine võis kogemata mõtetesse kerkida ja see oleks õlleteo ära rikkunud, andnud õllele veremaitse või võtnud kanguse ära," räägib Kõiva.
Kui nüüd kange tahtmine midagi sõnada, kuidas enda jaoks õige loits üles leida? "Raamatul on vana loitsukäsikirja ülesehitus – olukorra jaoks sobiva loitsu leiab teose juhuslikult kohalt avades. Seal ongi sinu isiklik loits," õpetab Kõiva.
Kuid olgu ka öeldud – needusi ega sajatusi sellest raamatust ei leia. "Neid valdavad inimesed niisamagi. Ka südamest öeldud "Mine metsa!" on juba sajatus," selgitab folklorist.


Armusõnad
Osta üks väike tabalukk ja pane see
ukseläve alla ja siis lase sel inimesel sealt
üle tulla. Siis pane lukk kinni, viska võti ära
ja ütle lukku kinni keerates:
Nii kuidas see kinni on ja ilma võtmeta lahti ei saa,
Nii ka meie abielu ei saa ka keegi lahutada.
(Pärnu)
Kui keegi tahab omale abikaasaks kedagi, siis kirjutatagu järgmised sõnad oma parema käe peopessa. Ta ei tohi enne ühtegi teist käega teretada, ainult seda, keda ta endale tahab ja soovib:
Mina olgu sinu
Ja sina olgu minu igavesti
Kolmainu Jumala nimel.
Aamen!
(Põltsamaa)
Õnnistusesõnad ja soovisõnad
Tervis tulgu, haigus mengu,
Argipäävi harvast tulgu, pühapäävi ikka olgu.
(Iisaku)
Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks,
Tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu!
(Otepää)
Olgu sul õnne öösel enam kui päeval.
Hea õnn sul tee peal olgu ja hunt sul vastu tulgu!
Olgu sul õnne nagu musta kassil,
Kes kukkus perseli piimapütti!
Nikastused-venitused
Nikastand kohta hõõruti, väänati, venitati ja loeti sõnu peale:
Sinisega siduda,
Punasega punuda,
Kollasega kokku panna.
Luud kokku laksatagu,
Sooned kokku sopsatagu.
(Kolga-Jaani)
Kasvajad
Kasvajaid muljuti puukasvajaga:
Mis ma vaada, see kasvagu,
Mis ma katsu, see kadugu!
Noore kuuga, kui kuu kasvab, tuleb kuu peale vaadata ja ütelda:
Mis ma vaada, see kasvagu,
Mis ma katsu, see kadugi!
(Mustjala)
Peavalu
Peavalu vastu tuleb pea kinni siduda ja lugeda:
Valu siule, valu miule, valu mingu valelikule.
(Halliste)
Peavalu arstiti neljapäeva õhtul noorel kuul. Litsuti pead kiviga, keerutati seda kolm korda ümber pea ja üteldi:
Saa sa kõva kui kivi.
(Karksi)
Arstimissõnad
Valu uibule, valu oksale, valu lepale, valu lehele,
Valu puule, valu pakule, valu kivile, valu kannule,
Valu maale, valu mullale. Jumala, see Isa, Poja
Ja Pühavaimu nimel. Aamen.
(Puhja)
Valutavale kohale kolm korda lugeda:
Issand, too neljast tuulest, nii kui sa oled sütitanud
Kõik luuvalutsid ja pidalitõbitsid ja veretõbitsid sõgetid,
Nägematuid, kõrvutuid kuulma, jalutuid käima,
Nii sütita ka minu valu.
(Rõngu)
Haarde mu halu, võtke mu valu.
Tõmmake mu tõbe, kõige suurembat surma.
(Wiedemann)
Haavad
Kui noaga on sisse lõigatud või ära veristatud, siis tuleb sama noaga kohe kolm korda üle haava tõmmata ja ütelda:
Võta valu, väitsekene, tee terveks käekene,
Et saaks homme tööle minna, teisel päeval teise töösse.
(Saarde)
Haavapõletikusõnad
Mina vihun veest, vihast,
Pahast palavast,
Tervest-toorest nõnda kui ennegi.
Saunakene salvine, veeke võideke,
Tere, saunake, tere, lõunuke,
Tere veeke, tere vihake!
Veeruumi, viharuumi,
Ei mitte lõunuruumi!
(Tartu-Maarja)
Päikesesõnad
Ronk, ronk, ruunanahk, Vana hiiu jalli nahk!
Mine ärä päeva päält. Ma anna sulle pätsi leiba,
Paale pätsi kikukese. Ma anna sulle karbi räime,
Pääle karbi kats räime.
(Helme)
Piksesõnad
Tasa, tasa pikukene! Tule tasa mi talole,
Anna vihma mi vi’lale!
(Kambja)
Püha pikker, hoia meie põldu õitsen ja teran,
Püha pikker, hoia rahed laanes ja soos,
Püha pikker, hoia põuda ja rassed vihma.
Püha pikker, õhva anname, eesikud toome.
Püha pikker, olgu põldu, hopo kui kuld.
(Võnnu)
Vihmasõnad
Vii, pilv, vihma Venemaale,
Venemaa vilja kõrbese,
Venemaa põllu palase.
Too päiva siia maale,
Meie maa põllu mädanese,
Meie maa vilja ikerdava.
(Võnnu)
Lepatriinusõnad
Teelu-leelu, lepatriinu,
Näita, kus mu peigmees on.
(Kolga-Jaani)
Lepatriinu, lepatriinu,
Too mulle kirja.
Kuhu lendad, kuhu lendad,
Säält kiri tuleb.
Allikas: internet




(Tartu)