Inimeste tervisliku toitumise kohta infot leida on enam kui lihtne
– sellest kirjutatakse ohtralt ja toitumisnõustaja vastuvõtt on
telefonikõne kaugusel. Kuid me kipume unustama, et ka meie lemmikloomad
väärivad täisväärtuslikku värsket liigile kohast toitu, mitte tugevalt
töödeldud kuivtoitu või konserveeritud toitu. Enamik müüdavaid
lemmikloomatoite on sisuliselt kiirtoit. Inimeste puhul teame kiirtoidu
tervist kahjustavat mõju hästi. Aga ka lemmikloomadele toob kiirtoit
kaasa samasugused terviseriskid – ülekaalulisuse, südamehaigused ja
diabeedi.
Koera ja kassi liigiomane dieet on väga erinev sellest, mida
sisaldavad populaarsed lemmikloomatoidud. Üle 50% koeratoidust peaks
olema valgud ning kolmandik rasv. Kõigest 14% on piisav süsivesikute
kogus koera jaoks ning selle allikaks ei peaks olema enamlevinud
teraviljad. Süsivesikud ei ole koera dieedis hädavajalikud, küll aga on
seda valgud. Sobivad süsivesikute allikad on kaunviljad nagu läätsed ja
kikerherned, maguskartul, kõrvitsa perekonna liigid ning mitmed muud
puu- ja köögiviljad.
Miks sisaldavad koeratoidud teravilja?
Koeratoidutootjad hakkasid toodangusse lisama ohtralt teravilja juba
1950-ndatel ning mitte selle pärast, et sellest kuidagi koertele kasu
oleks. Peamine põhjus on hoopis see, et tegemist on kergesti
kättesaadava ja odava toorainega, millel on pikk säilivusaeg ning mis
võimaldab koeratoidukrõbinatele nende iseloomuliku kuju. Töödeldud
teravilja lisamine suurendab toidu mahtu, kuid vähendab selle
toiteväärtust. Ebasobivad teraviljad koeratoidus on näiteks oder, riis
ja riisijahu, mais (maisijahu, maisitärklis ja kõik muud vormid), kaer,
teraviljaidud ja seemnekestad, soja ning nisu.
Peamine, mida teravili koertele põhjustab, on ülekaalulisus. Tegemist
on rafineeritud süsivesikutega, mis sarnaselt inimestele tõstavad
kiiresti veresuhkrut ning insuliini, põhjustades liigset koormust
pankreasele, pidevat näljatunnet ning insuliiniresistentsuse ja diabeedi
teket. Pideva näljatunde tõttu sööb koer rohkem kui tarvis, tema
kehakaal tõuseb ning sellega kaasnevad liigesepõletikud ja muud
kroonilised põletikud kehas, mis on vähi eelastmeks. Väga sageli
soovitavad loomaarstid sel juhul kalleid spetsiaaltoite, mis on
kaloritevaesed ja kiudainerikkad, kuid sellegipoolest põhinevad
teraviljal, mis ainult süvendab probleeme.
Teravili sisaldab sageli ka pestitsiide, herbitsiide ja muid
kartsinogeense toimega aineid. Enamasti on koeratoidus kasutatav
teravili inimeste toiduainetööstuse jääk, mis tähendab seda, et need
sisaldavad ohtralt kahjulikke toksiine ja minimaalselt vitamiine. Sageli
pärinevad need lisaks ka geenmuundatud taimedest. Kuna koerte
liigiomane dieet ei sisalda teravilja, siis on aina enam levinud ka
koerte gluteenitalumatus. See väljendub pärmseene infektsiooni levikuga
tasakaalust väljas soolestiku tõttu ning võib tähendada kroonilisi
kõrva- ja nahapõletikke, kõhulahtisust, lekkiva soole sündroomi ja palju
muud.
Kuidas defineeritakse koeratoidus “liha“
Ka siis, kui lemmikloomatoidu peamise koostisena on märgitud liha ja
loomsed kõrvalsaadused, on selle info taga palju enamat, kui esmapilgul
arvata võiks. Sageli on tegeliku lihavalgu hulk üsna madal ning peamise
massi annavad kõik muud looma osad – karvad, kõõlused, siseelundid,
kondid jmt.
Ameerikas loomasööta kontrollivaid asutusi ühendav organisatsioon
Association of American Feed Control Officials (AAFCO) defineerib “liha“
kui tapetud loomadelt pärinevat lihaskude ning lemmikloomatoidu sildil
on see märgitud kirjeldava terminiga, näiteks kalkuni-, lamba- või
veiseliha. Selle hulka võib kuuluda ka looma diafragmalihas, süda ja
söögitoru.
Kui pakendile on märgitud lihajahu, siis võib see olla oluliselt
erinev. Lihajahusse on lubatud panna peaaegu ükskõik millist tapetud
looma osa välja arvatud karvad, veri, nahk, väljaheited, seedesüsteem ja
selle sisu. Lihajahu võib olla valmistatud loomadest, kes on hinge
heitnud enne hukkamist – näiteks haiguse tõttu põllu peal.
Loomsed kõrvalsaadused on mis tahes osa loomast, mis ei ole liha,
välja arvatud karvad, sarved, hambad ja kabjad. Mõningate siseelundite
söömine võib olla lemmikloomadele sobiv ja varustada vajalike
toitainetega, kuid selle nime all müüdava tooraine puhul ei ole mingit
garantiid selle kohta, milliseid looma osi tegelikult kasutatud on. Kui
kasutatud on näiteks haigusesse surnud looma maksa, siis võib see
sisaldada suurt hulka toksiine ja ravimijääke.
Kui loomsetest kõrvalsaadustest on valmistatud jahu, siis võib see
sisaldada suurel hulgal kondijahu, mida on seostatud luuvähi
sagenemisega lemmikloomadel.
Mida lemmikloomale süüa anda?
Kõige turvalisem ja tervislikum on pakkuda loomale sama kvaliteetset
toitu kui teistele pere liikmetele. Kuna aga koerte-kasside vajadused on
inimestest erinevad, siis ei saa see pärineda samast potist kui
inimeste toit. Kõige lihtsam on kord-paar nädalas keeta koerale või
kassile toit valmis ning säilitada seda külmkapis.
Erinevaid retsepte loomatoidu valmistamise kohta on palju ning igaüks
võib improviseerida ise, millist toitu täpselt pere karvasele lemmikule
pakkuda. Oluline on meeles pidada peamisi printsiipe.
- Üle poole toidu massist peab moodustama sobiv valguallikas – kvaliteetne looma-, sea- või linnuliha on parim, kuid sinna võib lisada ka rasvaseid kalu, muna, piimatooteid (juhul kui loomal ei esine nende suhtes tundlikkust), lina- või kõrvitsaseemneid, maapähkleid ja kaunvilju (läätsed, herned, kikerherned).
- Umbes 30% rasva, mis võib pärineda loomsetest allikatest või vähemal määral ka taimeõlist.
- Ülejäänud massi võivad moodustada sobivad puu- ja köögiviljad.
Poetoidu asendamine kodutoiduga võib aruka planeerimsie puhul tuua ka rahalise säästu. Loomad on vahel oma toidu suhtes konservatiivsed, nii et seda muutust tasub läbi viia järk-järgult.
Vaata lähemalt koduse lemmikloomatoidu valmistamise kohta näiteks siit.
Allikas: Telegram
0 comments:
Post a Comment