Jõulud on muistne maausu püha‏

"Pööriaja pühitsemine on traditsiooniline maausu püha ja "jõulud" on põline meie oma sõna," veenab maausuliste üks juhte Ahto Kaasik, et kodanik Kristuse sünniaastapäevaga pole jõulupühadel mingit pistmist.
Maausk on pragmaatiline: kui jõuluõhtul hästi süüa, saab kõhu täis, ning samal aja on meisterdatud endale ka tõhus tulevik – korralik jõuluõhtusööming lubab loota, et järgneval aastal on leib laual.
Või siis jõulude ajal liulaskmine: ühelt poolt saab nõlvakust alla tuhisedes lõbutseda, teisalt tähendab pühal ajal kelgutamine tulevaks aastaks õnne treimist. Ikka lust ja kasu käsikäes.
"Meie traditsiooniline kultuur on väga elujaatav," kinnitab Ahto Kaasik, maausulisi ühendava Maavalla Koja juhatuse vanem ja Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse eestvedaja.
Ahto Kaasik räägib eesti põlisrahva jõulutraditsioonist järgmist.
Jeesuse sünnipäev veeti jõuga jõuluaega
Ahto Kaasik: "Kristlik kirik määras Jeesuse sünnipäeva jõuluajale poliitiliselt põhjustel: et olla põlisrahvaste hulgas menukam ja hõivata samal ajal endale tugev aastavahetuse püha.
Aga vähemasti Eestis mäletatakse, et jõulud on meie oma püha, ja me mäletame ka sellega seotud põliseid uskumusi ning tavasid. Muide, kaugeltki mitte kõik meie esivanemad ei käinud kirikus, jõululaupäevane kirikuskäimine sai üldiseks tavaks alles XX sajandi alguses.
Pööripäev kui selline on tänapäeval üle tähtsustatud. Meie rahvatraditsioonis on oluline pööriaeg, mis kestab mitu päeva. Pööriaeg algab astronoomilisel pööripäeval 21. või 22. detsembril ehk jõulukuul, ja lõpeb 25. detsembril – siis hakkab päike taas pikemalt käima, algab uus päikeseaasta. Vahepeal on päike pesas – talvises päevapesas. Jõuluaeg on päikeseaastavahetuse aeg.
Võrumaal on veel XX sajandi alguses öeldud 25. jõulukuu päeva kohta, et see on vastse ajastaja päev ehk siis uue aasta päev. See on meieni elavalt jõudnud traditsioon.
Enamik meie rahva jõulutavasid on põlised ehk siis maausulised ning pühendatud aastavahetuse hetkele, mil valmistutakse uueks aastaks. Jõulud on uue aasta seeme – see usk muudabki jõulud pühaks."
Jõulukrässid korjavad kurja kokku
Ahto Kaasik: "Jõuluaeg algab toomapäevast, 21. detsembrist – see on suurpuhastuse päev, sest ees ootav püha aeg nõuab puhtust eluruumides ja ka hinges. Vana aasta praht aetakse välja. Toomapäeval pannakse üles ka jõuluohutised, mida me praegu nimetame jõulueheteks või kaunistusteks. Need on kõikvõimalikud krässid, riputised, märgid.
Kõrtest, roost, lõngast, õlgedest tehtud tähekesed, kuubikud, kroonid loovad argimõistes meeleolu. Maausu mõistes on krässe mõtestatud aga ka kui ohutisi – kui kaitset loovaid esemeid, mis püüavad endasse pühal ajal kõik soovimatu: puhastavad eluruumide väge ja tekitavad inimestele turvalise tunde.
Kuna aastavahetuse aeg loob omamoodi kogu järgmist aastat, valmistab seda ette, siis on väga tähtis, et inimesed oleksid pühal ajal õigesti häälestatud, tunneksid häid mõtteid – siis on need valdavad ka eeloleval aastal ning see tuleb meeldiv ja kerge.
Et krässid koguvad endasse ka kõike negatiivset, halba väge, põletatakse krässid ja ohutised pärast jõulu ära. Suurtes linnades tehakse ju praegugi jõulukuuskedega sama: heidetakse nad suurtesse lõketesse.
Halba väge kogunud krässe pole mõistlik jätta aastaks otsaks kuhugi kapi peale uusi jõule ootama. Jah, nad on küll sageli väga ilusad ja armsad, aga nende juures on oluline ka see, et nende meisterdamine on samuti väärtus omaette. Nende riputiste tegemine valmistab inimestele rõõmu, naudingut ja seda on hea igal aastal uuesti kogeda.
Jõulukrässi taaskasutamine on nagu plastmassist jõulukuusk – ta on küll alati olemas ja teda on lihtne välja tuua, aga temaga ei kaasne seda rõõmu ja väge, mis tuleb igal aastal uue kuuse toomisega."
Jõulude ajal tehti regilauludele ring peale
Ahto Kaasik: "Toomapäeva õhtu on jõulude algus, sest peale tehakse ainult neid töid, mis on tarvilikud jõulude pidamiseks. Püütakse olla võimalikult palju kodus – see on siis ka puhkuse-, laulu- ja mängudeaeg. Jõulupühi on nimetatud ka mängu- ja laulupühadeks, mil lauldi läbi kogu regilaulude repertuaar. Päris jõuluteemalisi regilaule on meil tegelikult ju üsna vähe.
Meie oma põliskultuur pole mitte tarbimise, vaid loomise kultuur: see tähendab, et ka kultuurilisi elamusi loodi ise, samal ajal neid ka nautides. Me ei ole jälginud kellegi esinemisi kuskil kontserdil, vaid me oleme loonud kontserte ise, saades seeläbi ka palju suurema naudingu. Iga inimene, kes regilaule laulab, mõistab, millest ma räägin."
Süüa tuleb palju, aga targasti
Ahto Kaasik: "Söömine on jõulude ajal väga oluline, sellel on lausa usundiline tähendus. Kolm asja, mis ei tohi kogu pühadeaja laua pealt puududa, on: leib, liha ja õlu.
Kindlasti peab olema jõululaual sealiha, võimaluse korral seapea, aga ka teised seast valmistatud toidud, muu hulgas verivorstid. Samuti peab kogu jõuluaja olema laual püha ja puutumatu leib, mida ei avata, mis lihtsalt seisab seal ja kogub endasse erilist ja tervistavat väge. Sageli viidi see leib pärast jõulu viljasalve – mis on kuiv koht, seal leib ei lähe hallitama – ja säilitati teda, raashaaval pruukides, kuni munapühani, karjalaskepäevani, mõnikord isegi suvistepühani.
Jõuluõhtul söömise juures on oluline kordade arv. Jõululaupäeva õhtul, mis meie rahva jaoks on ühtlasi ka vana-aastaõhtu, peab sööma 7 või 9 või 12 korda.
Kui me sööme ühe korra, saame väge ja jõudu, ning kuna see on püha aeg, mõjutab ta ka eelolevat. Korduvalt süües suurendame püha söögi jõudu ja mõju aga veelgi.
Paljud inimesed söövad jõuluõhtul üle ja tunnevad ennast halvasti veel ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, aga meie esivanemad on toonitanud, et piisab, kui üks jõuluõhtusöögikord on ka vaid paar suutäit."
Esivanemate hingedele jäeti laud kaetuks
Ahto Kaasik: "Kuigi meie esivanemad elasid suures vaesuses, sageli nälja, isegi ellujäämise piiri peal, siis jõulude ajal ei keelatud kellelgi toitu võtta, igaüks võis süüa nii palju, kui tahtis. See on jõudnud ka jõululauludesse ja kõnekäändudesse: jõulu ajal võib laps oma käega võtta nii liha kui leiba.
Palju söödi ka pähkleid, õunu, vorste, eri piirkondades ka eri toite. Läänerannikul pandi koos vorstidega ahju õlgede peale – see ahi ei olnud enam nii põletavalt kuum, pigem küpsetav – räimed. Seda ma olen hakanud ka ise tegema. Minul ei ole küll puuahju ja õlgi ma kah alla ei pane, aga ma lasen puhastatud räimefileed (pipar-sool, tilgake õli peal) tavalises elektriahjus kergelt pruuniks küpseda, ja nad on tohutult maitsvad. Lapsena ma ei armastanud seda kala.
Ööseks jäetakse toit lauale, sest hinged on sel ajal kodus käimas. Meie rahvas on uskunud kaasajani välja, et hingede jaoks on hingede aeg ja nad tulevad koju käima terve sügise ja sügistalve jooksul – ajal, kui pererahvale on sobiv neid vastu võtta: on vaikust ja rahu ja midagi lauale panna."
Liulaskmine toob õnne, kiikumine tervist
Ahto Kaasik: "Jõulud on perekondlik püha, inimesed on kodus, omakeskis. Aga siin leidub ka erandeid. Võromaal on jõulud liulaskmise aeg – nii nagu vastlapäev. Liulaskmine loob eelolevaks aastaks perekonnale head olemist ja edenemist: et loomad sigiksid ja kõik oleksid terved – see ei ole ainult ajaviide ja meelelahutus, ja mina näen siis tegelikult paljude põlvkondade elutarkust.
Meie esivanemad on näiteks uskunud, et kiikumine teeb inimese terveks: seetõttu on kiigutud munapüha ajal, suvistepüha ajal ja nii edasi. Otepääl on viidud veel 1940. aastail haige inimene munadepüha ajal kiigele, et teda tervendada – see on puhas maausk!
Ja mis on tänaseks teada: kiikumine vallandab kehas topamiini, mis on looduslik mõnuaine. Kui inimene tunneb ennast hästi, siis ainevahetus paraneb, meeleolu paraneb ja see toetab tervenemist. Esivanemad teadsid seda, kuigi neil ei olnud meditsiinilisi uuringuid, neil olid ainult kogemused."
Üheksast puust lõket saab korraldada ka korteris
Ahto Kaasik: "Vana-aastaõhtu, 24. detsembri juurde kuulub õnnevalamine. Kusjuures kuni XX sajandini on meil valatud õnne ka lambarasvaga, aga võib valada küünlarasvagagi.
Lambarasvast valmistati küünlaid ja viimases hädas neid ka söödi. Ma lugesin 1950ndatel üles kirjutatud pärimust küünalde tegemise kohta, kus üks vana mees meenutab lapsepõlve, kus oli kord nii suur nälg, et otsiti üles viimased küünlajupid ja ema pani need supi sisse, et oleks liha maitset.
Südamlik ja suure tundejõuga taig on see, et vana-aastaöösel minnakse lauta ning soovitakse ka loomadele head uut aastat ja antakse neile leiba. See on iidvana traditsioon, mida kanda on ääretult uhke ja hea tunne.
Väga levinud ja oluline tava on ka esimene näopesemine uue aasta öösel või hommikul: peremees toob kaevust või allikalt värske vee, sinna pannakse pussnuga või hõberaha, mõnel pool ka puusütt ning alates peremehest ja perenaisest peseb kogu pere järgemööda nägu. See taas puhastab inimest ja tema vaimu: annab talle tervist, muudab ta järgmiseks aastaks tugevamaks. Mõnel pool on isegi usutud, et see annab inimesele võime näha järgmisel aastal vaime.
Vana-aastaõhtu juurde kuulub veel üks taig – üheksast erinevast puust tehtud tuli. See on siis aasta esimene tuli: vana tuhk viiakse välja ja üheksast puuliigist, mille hulgas peab kindlasti olema kadakas ja pihlakas, tehakse ahjutuli. Vanasti, kui me elasime suitsutaredes, tuli suits muidugi tarre ja usuti, et sellel on eriline, puhastav, tervistav, õnnistav jõud.
Õhtul, kui see tuli oli ära põlenud, tehti tuhk tasaseks ja hommikul vaadati, mis jäljed on tuhale tekkinud, ning ennustati nende pealt, mis saatus peret sel aastal ees ootab. Mina seda tarkust, kuidas tuha pealt ennustada, ei valda, aga üheksapuutuld olen teinud minagi, isegi korteris – süüdanud üheksast erinevast puust pärit laastud väikese aluse peal. Suitsuanduritel õnneks käivad patareid välja, see on selline tänapäevane maausulise tarkus."


Rainer Kerge