KOLMEKUNINGAPÄEV 6.jaanuar

Tõmbas eesti talurahva jõulupühadele joone alla.

Kristliku versiooni kohaselt olevat sel päeval kolm hommikumaa kuningat käinud väikest Jeesust kummardamas. Sellest legendist on meie rahvatraditsiooni jõudnud nimi ja kui võrrelda jõulude ning nääripäevaga, siis on sedagi suhteliselt palju.

"Kuninga päival toodi heinad mahaje, söödi, joodi ja peeti lusti kuni "nuudipäevani" (päiv pära kuninga päiva): siis mendi kõrtsi, vanad louad ja vihad selgas, õle tuustid pääs pühasi vällä ajamaije." (Lüganuse)

Ei tea täpselt, kuidas lõpetas jõulupühi muinaseestlane, aga kuidagimoodi ta neid ometigi lõpetas. Vaevalt, et lihtsalt siis, kui õlu otsa sai. Küllap oli selleks tollalgi oma tärmin ja kindlasti pidi see olema hilisemale kolmekuningapäevale lähedal. Nii või teisiti, kristlik tähtpäev võttis tema funktsioonid üle ning andis omalt poolt praeguse kuupäeva ja nime.

Üldjoontes tehti kolmekuningapäeval sedasama, mida jõulu- ja nääriõhtulgi, ehkki maagiline koormus (aja pühadus) ei olnud vast samaväärne. Valati ka veel õnne, olid "kolmandad jõulud". Järgmisel päeval said pühad lõplikult läbi, välja viidi ka jõulupuu. Viimane on küll suhteliselt hiline nähtus. Sel ajal, kui Arno Tali ei kujutanud jõule ilma kuuseta ettegi, seda Tõnissoni koju veel ei toodud. Järelikult on ka kuuse väljaviimine hiline toiming, aga see sobis kõigiti vanema kombestikuga. Vähemalt üks jälg kolmekuningapäeva funktsioonist elab jõudsalt isegi meie tänapäeva linnaolustikus: "head uut aastat" kõlbab ütelda kuni 6. jaanuarini.

Mõnede teadete kohaselt ei tehtud jõuluaja algusest kuni kolmekuningapäevani üldse muud kui hädapärast tööd (näiteks loomade talitamine) ja vokid olevat olnud lausa ära peidetud. Nüüd oli siis aeg need uuesti välja otsida. Üldse on ketruskeeld kõige levinumaid töökeelde. Ilmselt sellepärast, et ketramine oli naiste talvine põhitöö ja selle ärakeelamine leidis kõige sagedamini ülesmärkimist rahvaluule kogujate poolt. Võib-olla aga seostub ketruskeeld oma ürgses algupäras kuidagimoodi päikesekultusega, sest et iga ringiliikumine (ja mis see ketramine muud on kui üks "keerutamise töö) on maagilises seoses Päikesega.

Meestel oli aega asuda muude toimetuste juurde või teha kaugemaid sõite - näiteks Tartu kuulsale kolmekuningapäeva aastalaadale.