Kuidas olla tervem?

Miks on üks inimene sagedamini haige kui teine? Kuidas oma keha kaitsemehhanisme tugevdada? Nõuandeid jagavad tava- ja alternatiivmeditsiini esindajad.

Heidi Tago,
perearst
“Meie tervis sõltub palju sellest, kuivõrd oleme iseenda ja maailmaga rahul.”
Miks on üks inimene tugevama, teine nõrgema immuunsussüsteemiga?
See sõltub suuresti õnnest – kas sündisime hästi käivituva süsteemiga või tekkis loote arengus häireid. Kui on õnnestunud sündida vähegi korraliku geneetilise materjaliga, sõltub ülejäänu sellest, milline on meie lapsepõlv ja mida me ise endaga teeme. Naljaga pooleks võib öelda, et immuunsussüsteem on paljuski kahe kõrva vaheline asi. Laps saab emalt sündides kaasa antikehad, immuunsussüsteemi aluse. Tema enda organism hakkab neid sünteesima umbes kuuendal elukuul. Emalt saadud antikehad kaovad lapse verest aga juba varem ning kui laps ei saa sel ajal rinnapiima, on ta väga haavatav. Õnnelikud on need, kes saavad emalt kaua kaitsvat “materjali”, nende organism jaksab tänu sellele paremini ise vajalikke aineid tootma hakata. Kaasasündinud immuunsussüsteem toimib nagu piirivalve. Limaskestal on rakud, mis kogu aeg toimuvat jälgivad. “Sissetungijad” tuleb “arreteerida”, “tuvastada“ ja “hävitada”. Elu käigus areneb omandatud immuunsussüsteem, mille rakud on juba märksa kompetentsemad ning mäluga. Immuunsussüsteem ongi tegelikult inimese teine, väga spetsiifiline mälu. Rakud mäletavad kõike, millega oleme kunagi kokku puutunud. Organism käitub vastavalt sellele, kas rakumälus on juba andmed järjekordse “arreteeritu” kohta. Kui kogemus olemas, siis ta juba teab, kuidas käituda. Kui “sissetungija” pole tuttav, võtab antikehade tootmine pisut rohkem aega. Kuigi immunoloogia on kiiresti arenev teadus, on immuunsussüsteem sedavõrd keeruline, et teame selle toimimisest ikka veel küllaltki vähe. Eesti keeles pole selle kirjeldamiseks isegi kõiki vajalikke sõnu. Seda, kus midagi võib viltu olla, on nii palju, et pole võimalik leida ühtainsat kohta, mida mõjutades saaks parandada kogu süsteemi. Me ei tea, miks mõni süsteem on vigane. Võib-olla on viga juba sündides kaasa saadud, inimene liiga palju päevitanud või röntgenis kiiritust saanud. Samuti võib mõne aine puudus või üleküllus kaitsevõimet pidurdada. Stress ajab immuunsussüsteemi lääbakile, see pole võimeline enam oma tavalise jõuga tegutsema. Ka liigne füüsiline koormus on stress, sellepärast võivad haigestuda tippvormis sportlasedki.
Mida teha, et oma kaitsevõimet tugevdada?
Ravimit pole. On eluviis. Rahvatarkus ütleb, et armunud noormees võib magada lumehanges ja temaga ei juhtu midagi. Aga niipea, kui ta saab teada, et tema tunnetele ei vastata, piisab märgadest varvastest ja ongi häda käes. Õnnelik olemine on kõige tähtsam kaitsemehhanism. Aga õnnel ei ole valemit. Meie tervis sõltub palju sellest, kuivõrd oleme iseenda ja maailmaga rahul. Kui inimene pole sisekonfliktidega hädas, on väiksem tõenäosus, et mingi info läheb mõnes süsteemi lülis valesti, midagi saab liiga palju või jääb puudu. Et organism suudaks õigesti reageerida, peame lihtsalt “paigas” olema. Hea näide, kuidas immuunsussüsteemi tugevus sõltub meie üldisest olukorrast, on ohatis – see tuleb huulele ikka siis, kui tunned end kehvasti, on mingi probleem, tööd on kuhjunud ja oled niigi õnnetu.
Klassikalisim stressitekitaja on ületöötamine – kui elad tööle ja töö muutub sinu eluks. Aga peaks olema ka isiklik elu. Tasakaalupunkt on muidugi igaühel erinev. Mõni jõuab teha tööd kahe eest, teisele on pool koormustki juba küllalt. Ühte sobilikku soovitust, kuidas olla vähem haige, ei ole. Oluline on iseennast tähele panna ja mitte unustada, et vahel tuleb end tuulutada. Peab mõõdukalt sööma ja jooma, piisavalt puhkama, päikesevõtuga mitte liialdama ja leidma endale meelepärase hingekosutava tegevuse. Pinged peavad kusagil väljapääsu leidma – kes lõhub puid, kes rajab aeda või maalib. Mõnele sobib nõelravi, teisele vabastav hingamine, Pilates või jalutuskäik metsas. Emotsioonid mõjutavad tervist väga tugevalt. Ehkki tunne pole kaalutav ega mõõdetav, võib emotsionaalne tasakaalutus haigusele värava avada.
Kas võiks otsida abi ka alternatiivmeditsiinist?
Tava- ja alternatiivmeditsiini peamine erinevus on see, et esimene kasutab ainult teaduslikult tõestatud toimega ravimeetodeid ja ravimeid. Alternatiivmeditsiin usaldusväärsust ei taga – meetod võib olla leitud empiirilise kogemuse pinnal, tõhus ja kasutusel juba tuhandeid aastaid, aga võib osutuda ka ravitsejaks pürgija väljamõeldiseks. Ametlik meditsiin tegeleb füüsilise keha ja psüühikahädadega. Alternatiivmeditsiin võib aidata eelkõige siis, kui vaevus on psühhosomaatilist laadi – kui asi on pigem mõtte- või eluviisis, mitte konkreetses haiguses. Oluline on leida endale sobivad ravimeetodid, õige elurütm ja -stiil, sobiv amet ning toetusgrupp elus – olgu selleks siis terve suguvõsa või paar head sõpra.
Kuidas suhtuda kergetesse haigustunnustesse?
Haigena töötamine pole hea. Kui palavik on 37,2 kraadi, siis pole veel vaja voodisse heita ega ravimeid võtta, sest palavik on organismi loomulik kaitsemehhanism, mis immuunsussüsteemi tööle ärgitab. Haigust eitades ja tõbisena tööl käies pärsime organismi kaitsesüsteemi. Käies nädal aega 37,6kraadise palavikuga tööl, võib olla tagajärjeks näiteks kopsupõletik. On mõtlematu joosta mööda linna nagu elav bioloogiline relv.
Haigustunnuste ilmnedes on targem kolm päeva kodus püsida ja anda immuunsussüsteemile võimalus oma kaitsevõimet täies mahus kasutada. Lihtne viirusinfektsioon läheb mõne päevaga üle. Kui me organismile puhkust ei võimalda, on ta pidevalt võitlusega ametis ning liiga väsinud ja jõuetu, et uute viirustega toime tulla. Teisalt ei tasu ka nohu ja väikese palaviku korral liialt muretseda, näiteks ülearu palju ja tugevatoimelisi ravimeid võtta, kui piisaks lihtsalt väikesest puhkusest. Nohuga tasuks kaks päeva kodus töötada ja enda suhtes tavalisest tähelepanelikum olla. Tundes väsimust, maga rohkem ja vali hoolikamalt toiduaineid. Ürgne sisemine tarkus ütleb meile meie kohta väga palju, aga sageli unustame seda kuulata.

Sirje Uusbek,
elu ja inimeste vaatleja
“Inimene jääb haigeks, kui temasse kuhjuvad ühesuunalised mõtted või tunded, mingit energiat koguneb liiga palju või jääb väheks.”
Hea tervis näitab inimese terviklikkust. Elame polaarsuste maailmas – taevas ja maa, mees ja naine, öö ja päev. Kõik siin ilmas on tervik, milles vastandid peaksid olema tasakaalus. Haigus on tasakaalust hälbimine. Inimene jääb haigeks, kui temasse kuhjuvad ühesuunalised mõtted või tunded, mingit energiat koguneb liiga palju või jääb väheks.
Me vaatame kogu aeg endast väljapoole. Pool sellest, mida enda ümber näeme, asub meie endi sees. Kui inimene millegi peale ärritub, on ärrituse põhjus temas endas. Sellest aru saades me ei ärritu enam nii palju ega tunne liiga palju hirmu, vaid leiame tasakaalu. Väikseimgi asi toimub kõigepealt meie mõtetes ja tunnetes, ilmudes alles siis füüsilises maailmas, mis on vaimse ehk sisemaailma peegeldus. Tänu peegeldustele väljastpoolt võime mõista, mida on meis liiga palju või vähe. Uskudes ainult välismaailma, jätame end sealt tulevate energiate, tunnete ja mõtete lükata-tõmmata ning kaotame iseenda. Tõmmates väljast kõikvõimalikke mõtteid ja tundeid enda sisse, vähendame oma immuunsussüsteemi vastupidavust.
Enesehinnang juhib keha tööd
Me ei saa vastutada oma ema, isa ega laste eest. Saame vastutada vaid iseenda eest. Kui vajad hellust, soojust ja armastust, ei saa sa seda kuidagi väljast enne, kui selle enda sees ära tunned. Armastus on inimese põhiolemus. Ei ole vaja takerduda välistesse eripäradesse. Nii mees, naine kui ka laps on armastusolendid. Seda mõistes on konflikte vähem.
Hakates oma vigu sallima ja mõistma, õpid ka neist. Avardud sissepoole, saad teisest paremini aru. Mida terviklikuma ja tasakaalukamana end tunned, seda paremini talud endast väljaspool toimuvat ning oled selle suhtes immuunsem. Inimesed teevad palju arutut. Ometi on meile antud võimalus teha seda, mis oleks harmoonilise tulemusega. Kiirustame, ei mõtle järele, ei oska oma tegude eest vastutada. Vastutama peab ka oma mõtete ja tunnete eest, ehkki kipume arvama, et neil pole tagajärge. Kõik mõtlevad ja tunnevad midagi, aga usuvad selle nähtamatust. Kui su sees on vihane tunne, aga teed näo nagu oleks kõik hästi, valitseb sisemaailmas pinge. Kogunedes saab sellest valest võnkest energeetiline pallike, mis saadab välja impulsse ja tõmbab ligi inimesi, kes pakuvad sulle just sedasama – keegi valetab sulle, sest su enda sees oli vale. See, et öö on justkui nähtamatu, kuna me magame, ei tähenda, et ööd pole. Tunnete ja mõtetega võib ennast hävitada. Kui inimene annab endale hävitava hinnangu, sest mõtleb, et teised on targemad, rikkamad, ilusamad jne, võib ta lõhkuda kogu iseendaks olemise ja oma immuunsussüsteemi. Igal organil on teadvus, sest ta on ju elus. Andes endale ühes aspektis halva hinnangu, annad selle endale tervikuna ning organid su kehas võivad lakata töötamast. Siis tekivadki haigused. Me võiksime osata endasse süüvida ja mõista kõigi oma organite juttu. Öeldes, et olen äpu, jõuab info ka mu valge verelibleni, kes aitab organismi puhastada batsillidest ning tema liikumine vere struktuuris võib aeglustuda. Verelible usub, et suudab aidata inimest, kelle teenistuses ta on. Kui aga inimene sellesse ei usu, võtab ta verelt jõu ja füüsis jääb nõrgaks, sest puhastussüsteem ei tööta.
Raha ei tee terveks
Kui keegi arvab, et raha teeb õnnelikuks ja turvab teda, näeb ta maailma poolikult. Arvatakse, et on vaja rikkaks saada, sest siis on kergem elada, võib endale kõike lubada. Aga kui sa ei tunne end iseendas turvaliselt, ei tunne sa end turvaliselt mitte kusagil. Me viime ju kõikjale kaasa oma sisemuse – probleemid, vaevad ja suhtumise maailma.
Kohavahetus värskendab, viib harjumuspärasest rütmist välja, annab kõigele teise vaatenurga. Aga vaataja jääb ikka samaks ning temaga on vaja tegeleda. Ta tuli maailma kogema hirmu või armastust. Armastus on voolav, hirm seisak. Kõik liikumatu muutub hävinguks. On eneseteostus ja enesetõestus. End teostades teen seda, mis pakub rõõmu ja see rõõmustab ka teisi, sest vibreerin teostamise rõõmus. Ükskõik, kas lõhun puid, keedan suppi või kirjutan lugu. Tahtes end kellelegi tõestada, teisi veenda, et minu tehtu on parim, leidub alati keegi, kes väidab, et tema oma on veelgi parem. Selles lõputus võitluses lõhume iseennast. Ole, kes sa oled, siis oled tervik ja immuunne. Ükskõik, kui raskesse olukorda satud, leiad ikka iseendas lahenduse, jõu, potentsiaali. Inimene on lõpmatu ja piiritu.
Immuunsus on läbielatud arukus. Oleme mõne elusündmuse puhul rahulikud ja mõistvad, mõne puhul pinges ja hirmul. Küsi endalt, miks see nii on. Leia vastus oma sisemaailmast, leia tasakaal oma tunnete ja mõtete, tahtmiste ja vajaduste vahel ning su elu kulgeb loomulikult.
Ajakiri Anne

---