Peiulill

Peiulill on hinnatud maitse ja ravimtaim

Peiulill (Tagetes) on tänu oma suurele õitsemisvõimele ja õite vastupidavusele meil tuntud ja sametlilleks "barhattsõ". Samas kasvatatakse Eestis viimasel ajal sametlille ehk rahvakeeles levinud suvelill nii avamaal, lillekastis kui kalmistul. Segadust tekitab ka see, et venelased kutsuvad peiulille suviasalead ehk suureõielist klarkiat, mis on hoopis pajulilleliste sugukonna taim. Sakslastel on peiulilled tuntud tudengilillena, inglastel Marigold'i ehk "kuldse Meeri" nime all, poolakad kutsuvad neid heksamiitideks (heksamiit - kallis samet- või siidriie) ja ukrainlased mustkulmuks (tsernobrovka).

Peiulill kui ilutaim

Tagetesed külvata veebruari lõpul-märtsi algul köetavasse kasvuhoonesse või tuppa aknalauale asetatud kasti või topsidesse, mis on täidetud hariliku aiamullaga. Parim idanemistemperatuur on 18^oC. Taimed tärkavad 7-9 päevaga. Pikeerimisel istutada potti mitu taime korraga, sest siis moodustuvad õiepungad juba mais. Madalamate sortide taimepallid istutada 20x30 cm, kõrgemad sordid 30x40 cm vahedega. Päikesepaistelises kohas lepivad peiulilled igasuguse pinnasega. Kuna peiulilled taluvad hästi ka tuult, sobivad madalamad sordid rõdukasti istutamiseks ja seda eriti siniste päsmaslilledega. Noortele taimedele ohtlikeks võivad aga saada teod-nälkjad, ka liigne lämmastik vähendab õiepungade teket. Kasta iga kahe nädala tagant täisväetiselahusega. Soojal sügisel õitseb tagetes külmade tulekuni.

Kõrge peiulill (Tagetes erecta) õitseb juunist kuni öökülmade saabumiseni. Kasvab kuni 70 cm pikkuseks ja meenutab täisõielist krüsanteemi. 1 g mahub 300 seemet. Uued sordid on aretatud vähem lõhnavatena ja on sobilikud ka lõikelilleks. Eesti Sordiseeme soovitab meil kasvatada sorte 'Orange' ja 'Prinz'.

Madala peiulille paljuõielisel liigil (Tagetes patula) on meile tuntum täidisõileine vorm. Vähem kasvatatakse ühekordset madalat paljuõielist vormi (Tagetes patula nana), 1 g mahub 360 seemet. Mõlemad kasvavad 25-35 cm kõrguseks, eelistades eelkõige päikesepaistelist kasvukohta, kus õitsevad rikkalikult. Väga head peenra ääristaimed. Eesti Sordiseeme soovitab meil ühekordsetest kasvatada sorte 'Naughty' ja 'Marietta' ning suure täidisõiega sortidest 'Bolero', 'Red Brocade' ja 'Valenca'.

Peenelehine peiulill (Tagetes tenuifolia) on väga tugeva lõhnaga ja moodustab kompaktseid kuni 30 cm kõrguseid puhmaid, mis on tihedalt kaetud 2,5 cm läbimõõduga kollaste kuni säravoranzide õitega. Eriti sobilikud püsilillepeenra tühimikesse kui looduslähedasse köögiviljaaeda.

Peiulill kui looduslik taimekaitsja

Lillepeenral on peiulill suurepärane tigude-nälkjate ligimeelitaja- ole aga mees neid ära korjama. Kui veel jätkub aega ja tahtmist tageteste lähedale pinnasesse kaevata pooleliitrised purgid (purgi serv olgu pinnasega ühel tasandil) ja täita need veega, millesse on valatud sorts õlut, siis ongi mitme peibutajaga teopüünis olemas.

Veelgi suurem mõju on tagetesel nematoodide (ümarusside) vastu võitlemiseks. Mulla- ja taimenematoodid (kiduussid ja ingerjad) on inimsilmaga raskesti eristavad 1-2 mm pikkused taimeparasiidid, mis põhjustavad tervete kudede mädanemist ning kärbumist. Ka siin evivad peiulilled nematoode ligimeelitavaid aineid, kahjurid tungivad taime ja kahjustavad seal kaotades paljunemisvõime ja hukkuvad. Seega koduaias, kus on palju nematoode (eriti endine kartuli- või maasikamaa) tuleks see katta paksu peiulille vaibaga. Samuti ei ole soovitav peiulille sealt ka sügisel öökülmade kahjustuse korral koristada vaid jätta taimejäänused maapinnale ning nad sisse kaevata tekitades nematoote tõrjuva multsi.

Peiulill kui ravim ja maitsetaim

Peiulille lehed sisaldavad pea 100 mg% askorbiinhapet ja 0,3% eeterlikke õlisid. Õites on rohkesti karotiini ja eeterlikke õlisid kuni 0,5%. Peiulille õli on hinnatud kondiitri- ja likööritööstuses, parfümeerias ja farmaatsias. Eeterliku õli saamiseks kasvatatakse Lõuna-Euroopas eelkõige Tagetes signatat, mille õied sisaldavad eeterlikku õli 1,3 ja lehed 1,5%.

Rahvameditsiinis kasutatakse peiulille õite vesitõmmist eelkõige kui kuseleajavat, higistamist soodustavat ja ussnugilisi väljundavat vahendit. Lõunas on peiulill eriti populaarne lambalihatoitude maitsestamisel, kus peiulille kuivatatud õisi lisatakse lambalihale arvestusega 1 kerge supilusikatäis 1 kg toore liha kohta. Peiulill on sobilik maitseaine ka metslooma- või linnulihale. Taignas asendab peiulill edukalt kallist safranit, värvides selle kuldkollaseks.

Toite peiulilledega

Marineerimisnõu 3/4 ulatuses, ladudes viimse kihi sibularatastest. 1 kg lambaliha kohta lisada 1 kuhjas sl peiulille kroonlehti, 10 peiulille küpsiste valmistamiseks kloppida 4 munavalget 50 g suhkruga vahtu, 2 kuhjas supilusikatäit värskeid või 1,5 sl kuivatatud pulbriks hõõrutud peiulille kroonlehti hõõruda 50 g suhkru ja munakollastega ühtlaseks massiks, 4 kuhjas supilusikatäit margariini sulatada ja segada eelnevale juurde. Munamassid segada omavahel koos 100 g nisujahuga. Taigen valada neljakandilisse margariiniga määritud pannile, küpsetada kuldpruuniks ja lõigata siis kohe neljakandilisteks küpsisteks.

Saslõki marinaad lambalihale: saslõkile sobilikus suuruses tükeldatud lambaliha ning jällegi kiht punast veini ja teine 5-6%list äädikat (soovitav veiniäädikat). Peale asetada vajutis ja viia liha paariks päevaks Marineerimisnõu põhja asetada kiht sibularattaid ja nendele tihe kiht jahedasse laagerduma. Küpsetamise ajal kasta liha pidevalt marinaadiga. Marineeritud sibularattaid serveerida nõrutatult või vähese õliga läbipraetult küpsetatud lihatükkide juurde. Sibularattaid koos maitseainetega ja täita nii kiht-kihilt tera nelki, 20 tera musta pipart, 3-4 purustatud loorberilehte, 1 tl soola.

Toivo Niiberg