Aspartaam

“Raha paneb rattad käima” - kes meist seda vanasõna kuulnud või elus realiseerituna kogenud poleks. Kui kõne all on aga meie tervis?

E- ainete kohta on vastakaid arvamusi. Enamus neist lubab meie elu mugavamaks muuta. Ja mitte ainult meie – ka suurfirmade, mis saavad väikeste kulutustega pikendada toodete realiseerimisaega, parandada nende värvi, maitset jne. Millised võivad olla järelmõjud pikemaajalisel tarbimisel, koosmõjus teiste ainetega - sellised pisiasjad jäetakse teadlikult kas uurimata, avalikustamata või nende tähtsust vähendatakse.

Meie saledate kehade ihalus andis toiduainetetööstusele impulsi otsida suhkrule asendajaid ja neid siis iga hinna eest võimalikult kiiresti ja vahendeid valimata tarbimisse paisata. Üks enim tagasisidet andnud aine on ASPARTAAM, mida võib leida dieetjookide, sportlastele mõeldud toidulisanditest, küpsetiste jms seest.

Ajalugu

Aspartaam kui eraldi aine avastati 60ndate aastate keskel. Selle avastuse ja edasise hämamise kronoloogia leiate siit.

Aspartaami kasutamine kuivainetes seadustati Ühendriikides (avastajamaa) aga alles 1981. aastal. Miks? Kaheksa aastat ei soostunud Ühendriikide ravimiamet aspartaami kasutamist lubama, kuna laborikatsetes esinesid loomadel krambid ja ajukasvajad. Positiivne otsus suruti läbi (ja sedagi raskustega) kui presidendiks sai Reagan (Searle`I sõber) ning siiani aspartaami lubamisest keeldunud Ravimiameti juht ametist vabastati ning asendati dr. Arthur Hull Hayes`ga. Moodustati uus komisjon, mille otsus oli endiselt EI –aspartaamile. Dr. Hayes tühistas komisjoni otsuse ning vahetult pärast aspartraami kasutamise lubamist gaseeritud jookides lahkus ta ravimiametist ja läks tööle G.D. Searle'i suhtekorraldusfirmasse. Aspartaami võidukäik sai alata.

Pikaajaline kahju

Aspartaam põhjustab aeglast pikaajalist kahju neile õnnetutele, kellel ei teki kohest reaktsiooni ja kes ei ole seepärast sunnitud seda sisaldavate toiduainete kasutamisest loobuma. Selleks võib kuluda aasta, viis, 10 või 40 aastat, aga antud aine tarbimine tekitab organismis pöörduvaid ja pöördumatud muutusi.

10 % aspartaamist moodustab metanool (teisisõnu puupiiritus)

Septembris Pärnus toimunud metanoolitragöödia ei ole Eestis veel unustusse jõudnud langeda. Alles neil päevil pääses haiglast viimane ohver. Metanool/puupiiritus on surmav mürk.

Metanooli eraldub peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga. Metanooli organismi imendumine kiireneb vaba metanooli seedimisel. Vaba metanool tekib aspartaamist, kui seda kuumutada üle 30 kraadi. See võib juhtuda siis, kui aspartaami sisaldusega tooteid ei hoiustata õieti või kuumutatakse.

Metanooli peetakse kumulatiivseks mürgiks, kuna enamus sellest jääb organismi. Ohutu metanooli tarbimiskogus on 7,8 mg päevas, aga liitris aspartaamiga magustatud joogis on umbes 56 mg metanooli.

Paari olulise ensüümi puudumise tõttu on inimesed aspartaami suhtes palju tundlikumad kui loomad. Seepärast ei peegelda loomadel tehtud katsed täpselt inimestele põhjustatud ohtu. Ei inimestel ega imetajatele ei ole tehtud uurimisi, hindamaks metüülalkoholi kroonilisest tarbimisest põhjustatud mutageenset, teratogeenset ja kantserogeenset mõju.

Aspartaami kaitsjad väidavad, et puuviljamahlades ja alkoholis sisaldub samuti metanooli, aga “unustavad” mainimata, et looduslikes toodetes esineb metanool harva üksinda. Metanooli looduslikku vastumürki etanooli esineb looduslikes toitainetes viis kuni 500.000 korda rohkem kui metanooli. Etanool pärsib metanooli seedimist ning annab kehale aega see toksiin kopsude ja neerude kaudu kehast välja viia.

Lahesõja ajal operatsioonis Kõrbetorn osalenud sõdurid tarbisid suures koguses aspartaamiga magustatud jooke, mis olid kuuma kõrbepäikese käes kuumutatud üle 30 kraadi. Paljud neist pöördusid tagasi mürgitusnähtudega, mis meenutasid formaldehüüdi mürgitust. Jookides sisalduv vaba metanool võis sellele kaasa aidata.

Kui sellega asi veel ei piirdunud.

1993. aastal vastu võetud otsusega, mida võib lugeda kuritegelikult hoolimatuks, kiitis Ühendriikide ravimiamet heaks aspartaami kasutamise arvukates toiduainetes, mida kuumutatakse alati üle 30 kraadi.

Ja mis veel hullem, 1996. aastal kaotas ravimiamet kõik piirangud aspartaami kasutamiselt kõikides toiduainetes, sealhulgas kuumutatud ja küpsetatud toidus.

Tõde aspartaami toksilisuse kohta on hoopis erinev sellest, mida selle tootja NutraSweet Company inimestele avaldada tahab. 1994. aasta veebruaris esitas Ühendriikide terviseteenistus ravimiametile nimekirja toiduainete negatiivsete kõrvalmõjude kohta. Aspartaami arvele langes üle 75 protsendi kõigist negatiivsetest kõrvallmõjudest. Ravimiamet ise on tunnistanud, et tegelikult teavitab ravimiametit toiduainetega seotud probleemidest vaid alla ühe protsendi neist, kes tegelikult probleemide all kannatab. Seega paisub registreeritud 10.000 kaebust tegelikult miljonini. Enamusel ohvritest ei ole aimugi, et paljude nende probleemide põhjus peitub aspartaamis. Aprataam võib põhjustada tõsist reaktsiooni, sealhulgas krampe ja surma.

Allikas:Internet