Kiitus — kellele ja milleks?‏

Me ei ela vaakumis vaid pidevas kokkupuutes teiste inimestega, oma sõprade, pere, töökaaslaste, poetädi, lumekoristajaga. Ilmselgelt mõjutab meie käitumine nende päeva ja vastupidi. On ju hea astuda uksest välja, kui lumekoristaja on tubli tööd teinud? Miks mitte tänada teda selle eest?
„Kõige võimekamad inimesed, keda ma tean, on parimad suhtlejad ja võrgustike-loojad — „nad teavad kõiki kõikjalt“ ja on just käinud lõunal enamusega neist,“ on öelnud juhtimisguru Tom Peters.
Mulle on viimasel ajal tulnud harjumus kõikidele lund ja sügisel näiteks lehti koristavaid inimestele soovida „Jõudu tööle!“ andmaks mõista oma tänust nende töö vastu. Mulle meeldib, kui minu töö tegemist ka tähele pannakse ja edu soovitakse — see on salapärane võti. Aastale 2010 tagasi mõeldes tuleb mulle meelde mitu olukorda, kui mind usaldati ja innustati osalema ettevõtmistes, kus ma ise ei julenud loota, et saan hakkama, mind usaldati ja toetati. Tihtipeale sellest piisabki, sest …

Kiitmine näitab heasoovlikkust ja usaldust. Need mõned head sõnad, mis öeldakse „sa oled tubli“, „vau, paistab, et sinu käes läheb see küll libedasti!“, „ma pole ammu nii korrektselt tehtud aruannet näinud“, „ma tean, et see on keeruline ülesanne, aga kindlasti saad hakkama“, võivad meie jõuvarusid imekombel taastada ja panna mõtlema, et jah, tegelikult see ei olegi nii raske ja et ma tõesti saangi hakkama. Kiitmist väärib kasvõi see, et kolleeg viitsib salatit tuua, kui sa ei jõua lõunale või kui keegi on näidanud projekti läbi viies tugevaid külgi läbirääkimistes.
Meile näidatakse heasoovlikkust (mida pole kunagi liiga palju) ja usaldust meie võimetesse (mida on tänapäeval liiga vähe).
Kiitmine julgustab. Tulenevalt juba eelnevast innustab kiitmine meid veel parem olema — just nii hea, kui me tegelikult olla võime. Siira kiitmise puhul ei tule kõne allagi „kiida lolli, loll teeb“. Muideks, enamus inimesi saab alateadlikult aru, kui kiitus on võlts, seega ärge seda proovige, mõju on vastupidine. Julgustab, kuna eks igaühel on omad kahtlused oma võimete, töö otstarbekuse või muude takistuste suhtes. Kui keegi aga julgustab ja usaldab, eriti inimene, keda te tunnete ja hindate, siis „no kui tema juba leiab, et jõuan need viimase protokolli enne selle aasta viimast tööpäeva ära viimistleda …“. Kiitmine peab olema ka adekvaatne. Kümmet protokolli kahe tunniga ära ei tee, ühe ehk küll.
Kiitmine loob usaldusliku suhte. Tean inimesi, kes kui kuulevad minu järjekordsetest ainulaadsetest ideedest, esimese asjana ütlevad, et „nojah, see nüüd küll võimalik pole, võta asja mõistlikult.“ Ise veel õnnelikud olles, et maapeale tagasi tõid. Neile ma enam oma ideedest väga palju ei räägi või olen õpetanud teistmoodi reageerima. Muidugi ma tean, et teatud asjade saavutamine (näiteks diplomaadiks saamise, miljoni krooni teenimise, lennukipiloodi lubade tegemine, oma toitlustuskoha loomine, viipekeele õppimine) on keeruline, kui mitte võimatu, aga idee algfaasis ei tee selle maha laitmine kellelegi kasu.
Sest ALATI on takistuste juures võimalus. See ei tähenda, et tagant tuleks kiita utoopilisi asju (aga kes defineerib, mis on võimatu?), aga vastus „ Ohhoo, ma ei teadnudki, et sul sellised mõtted on! Miks sa seda tahad? Kuidas sa need teostama hakkad?“ on tunduvalt parem variant ja aitab idee esitajal oma ideed lahti seletada ja edasi arendada, samas teda maa-peale õrnalt tuues. Unistamine on ju nii loomulik tegevus ja ei pea iga kord sihini viima. Ja kui keegi toetab meid, meie unistustes, võib-olla saab meist isegi koostööpartner, saame juurde kliendi, investori, siis ka järgmisel korral julgeme selle inimese juurde oma ideedega ja palvetega minna.
Kiitmine näitab, et sinu tegevus on oluline, seda pannakse tähele. Kes tahaks teha tööd, mis kellelegi korda ei lähe? Kas tegelikult on üldse sellist tööd olemas, mis ei ole oluline? Minu arust pigem tähelepanematud inimesed, kes ei saa aru, et kõik tööd on olulised, lihtsalt kui kõik toimib, siis me ei pane tähele. Kas sa tead näiteks, millega IT-poisid tegelevad? Või asutuse juhid? Ma mõtlen TEGELIKULT. Kuhu lähevad nende tunnid ja milline mõju sel sinu tööle on? Kas sa ise tead, kuhu sinu tunnid lähevad, keda mõjutad oma tööga? Iga inimene on oma töökohal, kuna teda on vaja ja see, mis ta teeb on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Selle pärast on minu arvates asutuse siseselt ääretult oluline, et inimesed teaksid, kes millegi eest vastutab ja mis tema tööülesanded on, elementaarne asi, mis alati nii elementaarne polegi.
Persoonibrändi coachingutel imestan ikka ja jälle, kuivõrd palju inimestele annab lihtsalt see, et keegi neid kuulab ja aitab leida nende töödes-tegemistes neid kohti, kus nad head on. Meil oleks nagu enda heade omaduste suhtes klapid peas. Aga kui keegi aitab küsimusi esitada, leida unustatud mõtteid ja kunagisi ideid ja tahtmisi midagi ära teha, siis on tulemus näha.
Mida ma tahan, et sulle meelde jääks sellest kõigest?

• Pane tähele enda ümber olevaid inimesi. Julgusta ja kiida neid (siiralt!) ja kui näed, midagi, milles nad tugevad on, siis ütle seda neile. Sa ei kujuta ette, millist unistust võid kogemata aidata teostada.
• Räägi oma ideedest ja mõtetest ning ole avatud. Nii leiad kaasmõtlejaid, laiendad oma suhtlusvõrgustikku ja inimesed teavad, kes sa oled ja mida sa teed ning teavad, kelle poole pöörduda kui nendeni jõuab informatsiooni, mis sinu eesmärkide teostamiseks vajalik on.
• Enda ümber olevaid inimesi tähele pannes ja avatult annad positiivse mõju oma persoonibrändile ja võid avastada uusi tugevusi ja valdkondi, mida endas arendada (teiste kiituste ja pannes tähele, mida sulle endale teha meeldib-mis tuleb hästi välja, mis vajaks arendamist).

Just sinu kiitus ja tähelepanu võib aidata kellelgi leida innustust oma töö tegemiseks ja oma unistuste täitmiseks!