JÕULUD on eesti rahvakalendri tähtsamad pühad.

Aastatuhandeid on maailma rahvad pühitsenud päikesekalendri kaht kõrgaega - talvist ja suvist pööripäeva ning just põhjas on nende vahe eriti rabav. Ise oleme sellega harjunud, samuti kui lumehangede ja härmatisega. Nii on see ka lähemates naabermaades, milliseid kokkuvõttes polegi kuigi palju. Näiteks inglased oma saarel näevad korralikku lund harva ja nii nad siis laulavadki:
"I'm dreaming of the white Christmas..." (ma unistan valgetest jõuludest) ning muistse "yule" asemel tulnud ristiusust laenatu. Samamoodi on see teisteski suurtes Euroopa keeltes (prantsuse, hispaania, saksa, vene). Vaid üksainus suurem piirkond nimetab talvise pööripäeva pühasid vana, ristiusu sõnaga ja sellesse piirkonna kuuluvad Skandinaaviamaad ja Eesti.
Meie jaoks on "jõulude" sõna laenuline ja pärineb muinasskandinaavlastelt. Aga see on väga vana laen ja pealegi peitub temas üks sisurikas detail, nimelt nimetus. Ei ole "jõul", on "jõulud". Asi on selles, et tegu pole mitte üksiku päevaga ega õhtuga. (Hiljuti veel, jah, mõni küll ekslikult arvas, et jõulud tähendavad 24. detsembri õhtut). Tegu on märksa pikema perioodiga. Sedamööda, kuidas võõrvallutajate kalender kinnistus ka eestlaste elukorralduses, kujunes jõulutsükli alguseks toomapäev (21. detsember) ja lõpuks kolmekuningapäev (6 jaanuar). Talvel oli talupojal aega pikki pühasid pidada. Pika pidutsemise teiseks ja olemuslikumaks põhjuseks on, et jõulud on talvise pööripäeva pühad, aga pööripäeva ümbruses on päeva- öö muutumine aeglane ja seetõttu oli praktiliselt määratav mitte kõige lühem päev, vaid kõige pimedam aeg. Seetõttu ei häirinud ka asjaolu, et defektne juuliuse kalender oli käesoleva sajandi alguseks jõulud ja pööripäeva teineteisest lahutanud. Kõik asetus oma loomulikule kohale 1918. aasta kalendrireformiga. Tõsi, musti jõule juhtub seepärast nüüd jälle sagedamini.
Kõik selle aja päevad ei olnud üheväärsed. Me ei tea täpselt, kuidas oli lugu enne ristiusu tulekut, kuid hiljem kulmineerusid pühad kolmel korral: 25.- 28. detsembrini, 1. jaanuaril ja 6. jaanuaril. Neist kahest viimasest nimetatigi ka "teised jõulud" ja "kolmandad jõulud". Usutavasti on nad rahvalike pühadena pärisjõuludest hilisemad.
Ristiusust on jõuludele lisandunud peamiselt teatavate konkreetsete kuupäevade süsteem ja osade päevade nimetused. Seos Jeesus Kristuse isikuga on jõulude pikka ajalugu arvestades hiline ja võib tõsisemalt arvesse tulla ehk viimastel sajanditel. Võib öelda, et jõulukombestikus - eriti kontsentreeritult jõululaupäeva õhtuses - põimub kõik eesti talupoja elule oluline. Tegu on üldise püha ööga, mil olid liikvel mitmesugused jõud - nii head kui kurjad. Levinud oli tõrjemaagiliste ristide tegemine, mille allikaks ristipuu asemel on tõenäolisem pidada risti kui Päikese sümbolit. Teispoolsete jõudude aktiivsuse tõttu oli aeg sobiv ka ennustamiseks. Koju oodati esivanemate hingi, püüti ära arvata eeloleva aasta viljasaaki, pakuti loomadele leiba. Külla võisid tulla jõuluhani või jõulusokk. Maskeering on keerukas ja salapärane nähtus, mis vajaks erikäsitlust. Siinkohal vaid nii palju, et see moodustas meie rahvkombestikus pinnase jõuluvana kiireks omaksvõtuks. Jõuluvana kui mütoloogiline suurus on samuti ristiusuväline, ehkki ta oma konkreetsel kujul on samuti püha Nikolause moondvorm (Santa Claus). Meie rahvatraditsioon seda seost igatahes ei tunne. Sarnane lugu võib olla ka jõulupuuga, mis samuti kui jõuluvana on iseenesest hiline, aga ometi pöördumatult kinnistunud meie kombestikku. Ju on siis tema õige koht.
Kui vana- aasta õhtul võib mõtteid mõlgutada selle üle, kas uus aasta toob meheleminekut, paremat töökohta või uue ettevõtte avamist, siis jõuluöö inspireerib mõtisklusi veidi teises tundetoonis.