INIMORGANISMI JÄÄTMEKÄITLUSSÜSTEEM‏

See peatükk ilmselt ei meeldi inimestele, kes pole oma keha osas vabad vanadest eelarvamustest. See, kes eelistab keha mõnede tähtsate funktsioonide suhtes silmad kinni pigistada ja tunneb häbi mõtte juures, et teatud füüsilised funktsioonid ja toimingud moodustavad osa tema igapäevaelust, arvab võib-olla, et parem oleks see peatükk vahele jätta. Me ei näe aga mõtet käituda nagu jaanalind, kes jahimehi nähes pea liiva sisse peidab. Kui inimene ei taha enda jaoks ebameeldivaid asju näha, ei tea ta tõesti nende olemasolust midagi, aga ainult nii kaua, kuni need talle kahju ei tee. Meie austame kogu inimkeha, kõiki selle osi ja funktsioone ning ei näe neis midagi ebapuhast ega inetut. See, kes keeldub vaatlemast ühte või teist kohta või funktsiooni kehas, toimib arutult. Paljud inimesed kannatavad haiguste käes, mida neil ei oleks, kui nad oma kehasse mõistvamalt suhtuksid. Seepärast räägime siin ka inimkehas tekkivatest elutegevuse jääkainetest ja sellest, kuidas keha neist vabaneb.
Rääkida on vaja juba kasvõi sellepärast, et vähemalt kolmveerand inimestest kannatab kõhukinnisuse käes. See on tervisele ülimalt kahjulik. Kõhukinnisuse põhjus on aga muuseas nii kergesti kõrvaldatav, et on isegi arusaamatu, miks seda ei tehta! Võib öelda vaid ühte: kõiges on süüdi inimesed, kes ei tea midagi ei selle põhjustest ega ka meetoditest, mis aitaks neid põhjuseid kõrvaldada.
Kes luges peatükki seedeelunditest, mäletab, et peatusime kohal, kus toitained soolestikust organismi imenduvad. Nüüd tuleb meil vaadata, mis juhtub jääkproduktidega pärast seda, kui organism on neist kõik endale vajalikud toitained välja imenud.
Need, kes võtavad joogidest eeskuju ja oma toidu hästi läbi närivad, koguvad oma soolestikku vähem jääkaineid kui need, kes söövad palju ja mäluvad toitu puudulikult. Keskmine inimene laseb umbes poolel toiduainetest, mida ta on söönud, muutuda jääkaineteks, kuid neil inimestel, kes toimivad nagu joogi, on tekkivad jääkained mahult väiksemad ja organismile vähem kahjulikud.
Et öeldut mõista, on vaja vaadelda vastavaid elundeid. Kõigepealt vaatame jämesoolt. See on lai kanal, mis on umbes poolteist meetrit pikk. Jämesool algab kõhu alumisest paremast sektorist, läheb sealt vasakule üles, siis kõhu vasakut külge mööda alla, teeb seejärel pöörde ja muutub kitsamaks, lõppedes pärasoolega, mis on jääkainete organismist väljapääsemise koht.
Peensool on jämesoolega ühendatud kõhuõõne alumises parempoolses osas asuva erilise sisselaskeklapi kaudu. See laseb kõik tekkivad jääkained küll peensoolest välja, kuid ei lase sinna midagi tagasi tulla. Ussjätke ehk pimesool, pimesoolepõletiku tekitaja, asub just selle koha all. Jämesool tõuseb kõhuõõne parempoolses osas otse ülespoole, teeb siis pöörde ja läheb üles vasakule, kus moodustab kääru, mida meditsiinis nimetatakse sigmasooleks. Selle pikendus moodustab pärasoole, mis läheb päraku juurde - see on ava, mille kaudu organismis tekkinud jääkained kehast välja heidetakse.
Jämesool on keha kanalisatsioon, mille kaudu kõik kõlbmatu saab organismist välja heidetud. Loodus on seadnud asjad nii, et inimene, kes elab sellega kooskõlas, teeb puhastumisega seotud toimingu vajaduse tekkides kiiresti. Tsiviliseerudes aga loeb ta seda millegipärast sobimatuks ja lükkab vastavat toimingut vaatamata looduse korduvatele meeldetuletusele aina edasi. Lõpuks väsib loodus seda meenutamast ja pöörab tähelepanu oma teistele kohustustele. Inimene suurendab seda pahet veel sellega, et ei tarvita küllalt vett. Seda mitte ainult ei jätku jääkainete pehmendamiseks ning lahustamiseks nende teel läbi jämesoole, vaid tal ei ole organismis sageli isegi keha funktsioneerimiseks vajalikku kogust vett. Hoolitsedes vedeliku olemasolu eest elundites laseb loodus vajaduse korral käiku isegi saastunud vee, mis asub jämesooles, imedes selle läbi soole seinte tagasi kehasse. Kujutlege nüüd, mis juhtub! Kuna inimene ei tühjenda õigeaegselt oma jämesoolt, tekib tal kõhukinnisus. See aga toob kaasa terve rea haigusi, millede tõeline põhjus sageli ära unustatakse. Paljud, kes ei käi iga päev tualetis, kannatavad kõhukinnisuse all, kuigi nad ise sellele ei mõtle. Pärasoole ja jämesoole seinad kattuvad tahkestunud jääkainetega, milledest osa on seal õige kaua, mõnikord palju päevi. Ainult soole keskele jääb väike avaus nende jääkide läbilaskmiseks, mida tingimata on vaja organismist välja viia. Kõhukinnisus näitab alati, et jämesool ei ole täielikult fekaalainetest puhastunud.
Fekaalidega isegi osaliselt täitunud jämesool põhjustab kogu organismi mürgituse. Jämesoole seinad võimaldavad soole sisu läbi nende organismi imenduda. Meditsiinipraktika näitab, et toit, mis otse pärasoolde pritsitakse, omandatakse organismi poolt kiiresti ja jõuab otse verre. On uskumatu, kui kauaks võib kõhukinnisuse puhul fekaalaine jämesoolde jääda. Jämesoolt puhastades leiti sealt kirsikive ja muid terasid, mida inimene sõi mitu kuud tagasi!
Lahtistid ei suuda jämesoolt tahkestunud fekaalidest puhastada, sest ravimid mõjuvad ainult maole ja peensoolele ning ajavad jäätmed kehast välja läbi selle peene avause, mis jääb jämesoolde tahkestunud fekaalaine sisse. Mõnedel inimestel on jämesool täidetud sellise fekaalainega, mida võib kõvaduse poolest võrrelda kivisöega. Jääkaineid koguneb mõnikord nii palju, et kõht paisub suureks ja muutub kõvaks. Seismajäänud jääkained hakkavad mädanema, seal on solkmeid ja linaluu-usse ning sooltesse ilmuvad nende munad. Jääkained ja väljaheide, mis soolestikust jämesoolde satub, on pehme ja kui sool on puhas ning läbipääs sellest vaba, väljuvad need organismist peaaegu samasuguse pehme ollusena, mis on heledat värvi. Mida kauem fekaalaine sooltesse jääb, seda kõvemaks ja värvilt tumedamaks see muutub. Kui inimene tarvitab liiga vähe vedelikku või lükkab looduse poolt nõutava fekaalide väljutamise aina edasi, siis aga unustab selle täiesti, algab jämesooles fekaalaine kõvenemise protsess. Kui inimene tahab siis hiljem looduse nõuet jälgida, väljub pärasoolest vaid osa fekaalidest, suur osa aga jääb jämesoolde. Järgmisel päeval lisandub sellele veel mingi kogus seismajäänud fekaale ja nii edasi, kuni inimene hakkab kannatama kroonilise kõhukinnisuse käes koos kõigi sellega kaasnevate hädadega: halva seedimise, düspepsia, maksa ja neerude korratustega jne.
Fekaalainete imendumine verre seletub kahe põhjusega: kõigepealt looduse vajadusega saada ükskõik mis hinna eest vajalik kogus vedelikku, teiseks organismi meeleheitlike püüetega vabaneda kahjulikest ainetest need naha, kopsude ja neerude kaudu organismist välja viies. Higi ebameeldiv lõhn ja inimese halb hingeõhk on sageli tunnistuseks looduse püüdlustest kuidagimoodi selle pahega võidelda. Loodus mõistab jämesoolde kinnijäävate fekaalide ohtlikkust ja teeb kõik, et need organismist välja viia, vaatamata ohule sellega verd mürgitada. Parimaks tõendiks, et paljud hädad ja haigused tulevad just jämesoole ebanormaalsest seisukorrast, on see, et otsekohe, kui jämesool puhastub, kaovad ka niisugused haigused, mis alguses nagu poleks omanud kõhukinnisusega mitte midagi ühist. Lisaks sellele, et haigused tekivad jämesoole ebanormaalse seisundi tõttu, võib öelda, et paljud nakkushaigused nagu kõhutüüfus ja teised levivad kõige kergemini lohaka suhtumise pärast jämesoolde, mis muutub mitmesuguste haiguste põhjustajate ja parasiitide taimelavaks.
Kui jämesool on tahkestunud fekaalainetega alles vähe saastunud, saab seda puhastada, suurendades vedeliku tarbimist ja regulaarselt liikudes. Kui aga jämesool on väga saastunud ja fekaalained lebavad seal juba kuid, omandades roheka värvi, on vaja radikaalsemaid abinõusid.
Jämesoole ebanormaalne olukord sunnib sel juhul loodust kunstlike vahenditega aitama, et kogunenud mustus eemaldada.
Sageli eemaldub kogunenud mustus jämesoole seintelt juba pärast esimest klistiiri, tekitades vastiku, haiglase tunde. Parem on siiski need ebameeldivad minutid ära kannatada, kui jätta see mädanev ja mürgine materjal organismi. On juhtumeid, kui pärasoolest väljusid kõvad rohelised tükid, mis meenutasid pronksitükke ja levitasid nii halba haisu, et see rääkis kõige veenvamalt, millist kahju võisid need organismile teha.
Niisugustest asjadest on muidugi ebameeldiv lugeda, aga seda on vaja teha, et lugejale saaks selgeks jämesoole puhastamise tähtsus.
Me ei kaitse siin pärasoole puhastamise kunstlike meetodite pikaajalist kasutamist; seda ei saa mingil juhul mõistlikuks pidada. Tunnistame seda vaid kui vahendit organismi puhastamiseks kaua seisnud ja tahkestunud jääkidest. Samal ajal ei näe me, et selle kasutamine kord kuus võiks inimesele mingit olulist kahju tekitada. On inimesi, kes reklaamivad jämesoole kunstlikku puhastamist iga päev. Me ei saa nendega nõustuda, sest meie deviisiks on looduse juurde tagasipöördumine ja me usume, et loodus ei nõua selliseid meetmeid. Joogi usub, et hea puhas vesi, korrapärane toitumine ja jutuajamised sooltega on küllaldased, et ei tekiks kõhukinnisust.
Pärast jämesoole puhastamist tuleb hakata organismile vajalikul hulgal vett andma. Igaüks peaks päevas jooma 10-12 klaasi vett; ta märkab pärast seda varsti, et tervis läheb paremaks. Seejärel tuleb harjuda pärasoolt tühjendama iga päev ühel kindlal ajal, kas tunnete selleks vajadust või mitte. Tähtis on omandada vastav harjumus. Loodus armastab harjumusi. Inimene vajab ehk sel ajal tõesti puhastumist, aga ei taju seda, sest on ammu harjunud looduse häält mitte kuulama. Nii tähtsat asja aga ei tohi jätta hooletusse.
Kasulik on ka vett juues endale sisendada: "Joon seda vett, et varustada oma organismi vajaliku vedelikuvaruga. See aitab sooltel paremini töötada". Inimene peab alati mõtlema sellest, mida teeb, siis on tema tööl paremad tulemused.
Veel üks nõuanne, mis võib sellele, kes ei mõista asja filosoofilist tausta, paista rumalana (seda käsitletakse ühes järgmises peatükis).
See seisneb oma sooltega rääkimises. Tuleb mõned korrad käega kergelt vastu kõhtu lüüa ja sellele kohale, kus asub jämesool, öelda: "Nüüd on siin kõhus kõik puhas ja ma soovin, et ka edaspidi jääks nii. Tarvitan vajaliku koguse vedelikku ja harjun kindlal ajal tualetis käima, et minu organism saaks õigesti töötada." Rääkija peab endale kergelt vastu kõhtu koputama ja kordama: "Nüüd peab kõik siin kõhus õigesti toimima!" Jämesool hakkab tõesti tegema seda, mida peab, paremini töötama. See võib algul paista naeruväärne ja lapselikult naiivne, aga igaüks mõistab selle tähendust, kui on lugenud peatükki tahtekontrollist.
Nende nõuannete jälgimine toob puna teie põskedesse tagasi ja annab nahale siledust ning elastsust, sellega koos aga kaotab nõrkuse, valge katu keelel, ebameeldiva hingeõhu, maksavalu ja kõik teised sümptomid, mis saadavad jämesoole täitumist jääkainetega. Peatüki lõpus aga täidame oma klaasid sätendava, heleda, jaheda veega ja ütleme toosti: "Terviseks! Kõigi tervete inimeste terviseks!" Aeglaselt vett neelates las igaüks ütleb endale: "See vesi toob mulle tervist ja jõudu - see on looduse enda poolt meie jaoks loodud tervekstegev imerohi".
[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 35-39]