BLOGGER TEMPLATES - TWITTER BACKGROUNDS »

Saturday, October 2, 2010

Suured haavandid, väiksed haavandid

Haavandtõbi on omamoodi salakaval, kinnitab gastroenteroloog Toomas Kariis. Mõni, kellel suured vaevad, polegi väga haige ja vastupidi - mõnel ulatub haavand juba läbi maoseina, aga valu pole ollagi.


Kellel tekivad mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid? Kas see sõltub vanusest või ametist?

Kaksteistsõrmiksoole haavandid tekivad rohkem noorematel inimestel, maohaavandid vanematel. Suur osa maohaavanditest on tingitud ravimite tarvitamisest. Ja teadupärast on vanemad inimesed sunnitud rohkem rohtusid sööma, näiteks liigeseravimeid, valuvaigisteid, aspiriini.

Seega ravimid ongi üks peamisi haavandite tekke põhjusi?

Kindlasti üks tõsisemaid ja tähtsamaid. Ehk teisisõnu: see on põhjus, mis sõltub inimesest endast. Loomulikult - kõik inimesed, kes näiteks valuvaigisteid võtavad, haavandit ei saa. Selleks peab olema soodumus.

Aga noorte inimeste haavandite tekkimist põhjustab tihti Helicobacter pylori. Uuringud näitavad, et kui inimesel on organismis see mikroob, ägeneb olemasolev haavand üsna sageli.

Mida peale hakata, kui arst kirjutab rohud, mida peab võtma, aga mis võivad tekitada maohaavu? Visata tabletid kempsupotist alla?

Häda sunnib meid rohtu võtma. Arstid seisavad iga ravi puhul valiku ees, sest iga rohi toob kaasa nii head kui ka halba. Arsti ülesanne on hinnata riske kriitiliselt: millal oodatav kasu kaalub üles kahju. Ja meil on võimalik kasutada haavandi ärahoidmiseks omaette ravimeid, mis pärsivad maohappe teket. Tohtrid on sellest teadlikud ja nendele haigetele, kellel on suurem haavandtõve risk, need ravimid ka määratakse.

Mis elukas see Helicobacter pylori on ja kust selle saab?

See on mikroob, mille inimene saab oma elu jooksul suu kaudu. Eestis on nakatumise tase äärmiselt kõrge. Aga ma kordan - see bakter pole haavandite tekkes sada protsenti süüdi. Kuid need haiged, kellelt õnnestub see mikroob eemaldada, saavad oma vaevustest lahti.

Kas on tõsi, et haavandid on täiesti ravitavad?

Räägime haavandtõvest, mitte ägedast haavandist. Äge haavand tähendab sellist patoloogilist seisundit, kus mao või kaksteistsõrmiksoole limaskest on sügavalt kahjustunud. Pindmine limaskestadefekt ei ole veel haavand, seda tuntakse erosiooni nime all. Haavandi võib saada näiteks ka see, kes äädikat joob. Haavandeid ravitakse edukalt, kuid täielikku paranemist ei saa arst lubada. Haavandtõbi võib taas ägeneda.

Paljud räägivad: maohaavad tulevad stressist. On see õige?

Stressil on kaks toimet. Ühelt poolt vähendab stress limaskesta kaitsevõimet ja teiselt poolt suurendab maomahla ja pepsiini eritumist ehk siis ärritavate kehaomaste ainete hulka. Omaette asi on stressihaavand, mis võib tekkida rasketel haigetel. Kusjuures tegu pole stressiga tavamõistes, mis tekib ületöötamisest ja pingest, see on n-ö orgaaniline koormus organismile, näiteks põletushaavade korral või pärast operatsiooni. Ehk teisisõnu - tegu pole vaimse ülekoormuse, vaid organismi kahjustumisega väga ekstreemse olukorra tõttu.

Kuidas ma aru saan, et mul on haavandtõbi? Kõht valutab? Koriseb? Kõrvetised? Mis veel?

Hea küsimus. Haavandtõbe peavad arstid gastroenteroloogias üheks lihtsamaks haiguseks. Samas valmistab see tõelist muret, sest haavandtõve kaebused ei ole tihti sellised, nagu raamatus kirjas. Haavandi suurus, sügavus jm ei ole sageli võrdelised haige kaebustega. On küllalt sage, et inimesed, kellel on hirmus vaev, polegi nii väga haiged. Ja vastupidi: haavand ulatub juba läbi mao või kaksteistsõrmiksoole seina, aga valu pole üldse. Nii et see haigus võib olla omamoodi salakaval. Sestap saadetakse meil haiged vähimagi haavandtõve kahtluse korral endoskoopilistele uuringutele.

Kas see tähendab, et sisikonda uuritakse kõrri viidud toru kaudu?

Haavandtõve diagnoosimisel on esmane ja ainus tõsiseltvõetav toiming mao endoskoopia. Alternatiivi ei ole, vähemalt lähiaastakümnetel mitte. Ilma haavandit oma silmaga nägemata (endoskoopia abil) ei ole võimalik seda kindlaks teha. Vanasti sondeeriti ja koguti maomahla, uuriti röntgeniga, aga see kõik annab arstile vaid teatud olukorras mingit eriinfot. Kõige selle põhjal ei ole võimalik panna diagnoosi, et inimesel on haavandtõbi.

Aga mis te siis teete, kui haige seda toru kõrist alla ei saa? Panete ta magama?

Ma kasutaks ühe oma patsiendi võrdlust: endoskoopia on sama hull kui günekoloogi juures käimine. Aga ometi saadakse naistearstil käimisega hakkama. Samamoodi on ka endoskoopia ehk gastroskoopiaga. Kõik uuringud ei ole haigetele meeldivad, aga need on üleelatavad. Meie püüame teha uuringu patsiendile nii "meeldivaks" kui võimalik. Meeldivamaks tegemine - et silitame pead, räägime temaga, värvime protseduuritoa seinad ilusaks - uuringu olemust tegelikult ei muuda. Põhiprobleemiks on patsiendi häälestatus. Ja Eestis on vajaka haigete psüühilisest ja moraalsest ettevalmistusest, see on äärmiselt nõrk. On hulk tegemata töid, mis põhiliselt on aja ja raha taga. Haigete ettevalmistamiseks tuleks kulutada rohkem aega ning väga edukalt saaks haige informeerimisega hakkama meditsiiniõed.

Ainuke, mis muudab endoskoopia võimatuks, on inimese hirm. Põhimõtteliselt saame seda uuringut teha ka narkoosi all, aga see ei ole tavaline lähenemine.

Kas haavanditesse võib ka surra?

Kõik, kes elavad, võivad surra. Aga haavandisse niisama lihtsalt ei sure. Surma võivad põhjustada haavandi tüsistused. Näiteks haavandi verejooks - inimene jookseb piltlikult öeldes verest tühjaks. Või mulgustumine, mis toob kaasa ägeda kõhukelmepõletiku. Kokkuvõtlikult: tüsistunud haavandisse võib surra küll.

Kas haavandtõbi on ka pärilik?

Me arvame, et haavandtõve kujunemisel on mingi osa pärilikkusel. Haigus pole geneetiliselt edasiantav selles mõttes, et kui emal olid maohaavad, siis lapsel on ka. Aga alati on vanemal ja lapsel hulk sarnasusi ja need ei pruugi olla ainult välised, vaid ka organismi talitluse sarnasused. Kui emal või isal on soodumus rohkele maohappe tootmisele ja pepsiini vabanemisele, võib see olla ka lapsel. Ravimitest tingitud haavandite puhul pärilikkustegur mõju ei avalda.

Mis on haavandtõbi?

Haavandtõbi on haigus, mille korral esineb mao- või kaksteistsõrmikuhaavand (ladina keeles ulcus ventriculi ja ulcus duodeni). See on üsna sage kroonilise kuluga haigus. Makku või peensoole algusossa kaksteistsõrmiksoolde tekib maohappe toimel haavand, mis ulatub läbi limaskestaaluse lihaskihi ja põhjustab kõhuvalu.

Haavand kujuneb limaskesta kaitsevõime vähenemise ja limaskesta kahjustavate tegurite koostoimel. Kaitsevõimet vähendavad suitsetamine, valuvaigistid (aspiriin, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid) ja vananemine.

Haavandi tekkimisel on väga oluline osa mao limaskestas sageli esineval bakteril Helicobacter pyloril, mis hävitab mao ja kaksteistsõrmiku limaskesta kaitsvat lima ning seega soodustab kahjustava maohappe jõudmist limaskestani.

Maos või kaksteistsõrmikus tekivad väikesed pindmised limaskestahaavandid ehk erosioonid või sügav haavand, mis ulatub läbi seina kõikide kihtide. Haavandi tagajärjel võivad kujuneda tüsistused, näiteks verejooks, haavandi perforatsioon ehk tungimine läbi mao või kaksteistsõrmiksoole seina, mille tõttu tekib kõhukelmepõletik ehk peritoniit jm. Ei mao- ega kaksteistsõrmikuhaavand põhjusta vähkkasvajat, aga kuna maohaavand on haavandunud vähkkasvajaga sarnane, võetakse vähi välistamiseks alati prooviks koetükk ja pärast ravi tehakse kontrolliks gastroskoopia.

Sümptomid ehk avaldumine

Haavandi avaldumine sõltub selle asukohast ja haiguse raskusest, kuid mõnikord ei põhjusta haavand vaevusi. Haigus kulgeb ägenemiste ja vaibumistega. Samas on haavand üks sagedasemaid kõhuvalu põhjusi. Maohaavandi korral on valu ülakõhu keskosas ja tekib pärast sööki. Kaksteistsõrmikuhaavandile on rohkem iseloomulik tühja kõhu valu paremal ülakõhus, mis vaevab öösel.

Tavalised on kõrvetised. Mõned toidud ning kohv ja alkohol võivad vallandada valu. Raskematel juhtudel tekivad iiveldus ja oksendamine, verejooksu korral on okses verd ja väljaheide muutub tõrvataoliseks.

Haavandit aitab leida gastroskoopia ehk uuring maosondiga. Samal ajal tehakse biopsia (haavandi servast võetakse koetükk), sest maohaavandi korral on vaja välistada mao vähkkasvaja. Helicobacter pylori olemasolu saab määrata gastroskoopial võetud koetüki uurimise ja hingamistesti abil.

Haavandtõbi on kroonilise kuluga haigus ja haavand võib uuesti tekkida. Ravi koos Helicobacter pylori hävitamisega vähendab haavandi kordumise ohtu. Tänapäeval on tänu headele ravimitele operatiivse ravi vajalikkus tunduvalt vähenenud, aga tüsistuste korral võib seda siiski vaja minna.

Ennetamine

Haavandi esinemisel on väga tähtis toituda regulaarselt, lisaks on soovitatav vältida vaevusi põhjustavaid toite, alkoholi, kohvi, sigarette ja võimalusel mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid.

Allikas: terviseportaal www.inimene.ee

Abi loodusest

1. Mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõve korral lahusta 1 spl mett 0,5 klaasis soojas vees ja joo 1-1,5 tundi enne sööki.

2. Lisa 300 g meele 150 g aaloemahla ning hoia segu jahedas ja pimedas kohas. Võta 1-2 teelusikatäit hommikul enne sööki.

Allikas: harrastusmesinik Ireene Mahlak

0 comments: