ORGANISMI VEEVARUSTUSSÜSTEEM‏

Üks üldise tervisefilosoofia ja ka hatha-jooga põhitõdesid on looduse anni - vee - mõistlik kasutamine. Inimesed peaksid teadma ja mõistma, et vesi on keha normaalses seisundis hoidmiseks üks peamisi abilisi. Kuna aga tänapäevainimene on enamasti oma kunstlike harjumuste ja tavade ohver, on ta harilikult loodusseadused täiesti unustanud. Ainus pääsetee on tagasipöördumine looduse juurde. Laps tajub instinktiivselt vee tähtsust ja nõuab, et seda talle antaks. Kasvades unustab ta selle ning omandab täiskasvanute valed ja sobimatud harjumused. See on nii eriti inimeste puhul, kes elavad suurlinnades, kus kraanist tuleb vaid loomuliku maitseta, leiget vett.
Nii harjuvad nad tasapisi vett mitte jooma. Need inimesed hakkavad aegamööda oma janu teisiti kustutama ja unustavad loodusseadusi eirates õiged seisukohad lõpuks täielikult. Jutuajamistes võime sagedasti kuulda ka selliseid ütlusi: "mina jala ei käi ja vett ei joo." Kui inimesed jälgiksid loodusseadusi, sooviksid nad nii jala käia kui ka juua just nimelt vett. Mõned on selles osas isegi nii kaugele läinud, et kinnitavad kõigi kuuldes: "janu on haigus" ja soovitavad inimestel üldse loobuda jookide kasutamisest. Niisuguste "teoreetikutega" vaielda pole mõtet, sest nende arvamuse paikapidamatus on selge igaühele, kes tunneb inimeste ja loomade loomulikke harjumusi. Tarvitseb vaid loodust jälgida ja te mõistate otsekohe, et vett tarvitavad kõik eksisteerivad eluvormid alates taimedest ja bakteritest kuni kõige kõrgemalt arenenud loomadeni.
Joogaharrastaja peab vee joomist nii tähtsaks, et loeb seda terve olemise tähtsaimaks tingimuseks. Tema veendumuste põhjal on enamus inimesi haiged just sellepärast, et nende kehas pole küllaldaselt vedelikku. Nagu taimele on vaja vett, samamoodi on ka inimesel tervise hoidmiseks ja säilitamiseks või selle tagasisaamiseks pärast haigust vaja kindel hulk vedelikku. Kellele tuleks pähe võtta taimelt vesi ära? Kes on nii julm, et ei anna vett oma janusele hobusele?
Vaatame, kui palju ja missugust vett on inimesele vaja ja otsustame siis, kas me elame ikka normaalselt.
Kõigepealt teeme endale selgeks, et inimkeha koosneb 70 % ulatuses veest. Sellest veekogusest kulutatakse kogu aeg teatud hulk keha vajadusteks ja kui soovime hoida oma keha normaalolekus tuleb iga käikuläinud veeliiter asendada uue sama suure veehulgaga. Organism eritab nahapooride kaudu higina vett. Higi on pidev, märkamatu ja lakkamatu vee eritumine nahast, Katseliselt on tõestatud, et kui elusolend ei saa higistada, siis ta sureb. Vanas Roomas kaeti pühade ajal üks poiss pealaest jalatallani kuldse lakiga, kuna ta pidi mängima jumalat. Pois suri enne, kui see lakk tema nahalt maha pesti, sest nahk ei saanud enam higina vett eritada.
Keemilise analüüsiga on tõestatud, et higi on täis mitmesuguseid kehast erituvaid jääkaineid, mis juhul, kui organismis pole küllaldaselt vett, jäävad kehasse, seda mürgitades ja põhjustades haigestumist, mõnikord aga isegi surma. Kui need ained organismi jätta, muutuvad nad mürkideks ja tekitavad haigusi, olles toitepinnaseks igasugustele mikroobidele, spooridele ja bakteritele.
Vesi on tähtis ka joogi igapäevases elus. Selleks, et olla terve, tuleb tal vett tarvitada nii seespidiselt kui ka väliselt. Anname teile täieliku ettekujutuse vee tähtsusest organismile ja palume teid seda meeles pidada, sest rohkem kui 7 inimest 10-st vajavad sellist nõuannet. Ärge jätke seda küsimust endale selgeks tegemata, sest see on teie tervise ja olemasolu suhtes väga tähtis.
Higistamine on vajalik ka selleks, et vabastada keha liigsest soojusest ja hoida normaalset kehatemperatuuri. Kuna higiga koos erituvad kehale kahjulikud ained, on nahk tegelikult veel ka erituselund, mis täiendab neere.
Normaalne täiskasvanud inimene eritab ööpäevas higina umbes liitri vett, nendel inimestel aga, kes teevad füüsilist tööd, eritub seda veel tunduvalt rohkem.
Kuivas õhus võib inimene taluda palju suuremat kuumust kui niiskes, sest higi eritub seal kiiremini ja jahutab nahka.
Osa veest eritub kopsude kaudu. Ka teiste erituselundite kaudu väljub kehast suur kogus vedelikku. Täiskasvanud inimene eritab päevas uriinina kuni poolteist liitrit vett. Et füüsiline keha saaks normaalselt toimida, tuleb see veehulk asendada uuega.
Vesi on organismile vajalik mitmel põhjusel. Üks neist on meie kehas pidevalt toimuva hapendumisreaktsiooni reguleerimine. Selle tekitajaks on hapnik. Hapnik tuleb meie organismi kopsude kaudu ja ühineb seal toidust pärineva süsinikuga. Selline aeglane "põlemine" toimub inimkeha miljonites keharakkudes ja tekitab neis soojust. Organismis liikuv vesi reguleerib seda protsessi, pidurdab ja ei lase liiga ägedaks muutuda.
Peale selle kasutab keha vett kui transportijat. Artereid ja veene mööda voolav vesi kannab endaga erinevatesse kehapiirkondadesse vereliblesid ja toitaineid, mida keha vajab uute keharakkude ehitamiseks. Ilma veeta hakkaks vere hulk organismis paratamatult vähenema. Kui veri veene mööda kehaosadest tagasi pöördub, kannab ta endaga kõlbmatut materjali, mis võiks muidu organismi mürgitada. Veri viib selle neerude, nahapooride ja kopsude juurde, kus mürgine, sumud materjal organismist välja visatakse. Ilma tarviliku vedelikuhulgata ei saaks organism seda tööd loodusele vajalikul määral teha. Küllaldase veehulgata ei saaks toidust pärast seedimist järele jäänud kahjulikud osakesed ja organismi tegevuse jääkained nii palju pehmeneda, et läbi soolestiku kehast välja minna.
Joogi teab, et üheksa kümnendikku kroonilistest haigustest tekib veepuuduse tõttu organismis ja ta teab ka, et üheksa kümnendikku kõigist haigustest võib ära hoida, kui pöörduda tagasi loodusliku harjumuse juurde juua küllaldane kogus puhast vett. Meil tuleb selle juurde veel mitu korda tagasi pöörduda, aga oleks soovitav, et lugeja pööraks kohe tähelepanu selle küsimuse kogu tähtsusele.
Inimesed, kes ei tarbi vajalikku kogust vett, kannatavad peaaegu alati verevaesuse all. Nende välimus räägib vähesest elujõust, nad on kahvatud ja aneemilised. Nahk on neil pea alati kuiv, palavikuline ja nad higistavad harva. Peaaegu alati on neil seedehäired, see aga põhjustab sadu teisi hädasid. Nende jämesool on saastunud ja organism on seetõttu sunnitud kogu aeg absorbeerima riknenud, mürgiseid aineid, mis selles on. Saaste üritab neist väljuda hingamisel tekkiva halva lõhnana, aga ka ebanormaalse higistamise ja uriini eritamisega. Seda pole kuigi meeldiv lugeda, aga asjast tuleb rääkida otse, et lugejad vajalikul määral sellele tähelepanu pööraks.
Kõik inimese siseelundid vajavad vett. Keha on vaja kogu aeg värske veega varustada. Kui veevarustus on puudulik, siis keha kannatab samamoodi, nagu põld põua käes. Iga keharakk, iga kude ja elund vajab vett, et terveks jääda.
Vesi on vajalik neerude õigeks toimimiseks. Seda on vaja ka sülje, sapi ja seedemahlade tekkeks ning teiste kehale tähtsate mahlade moodustumiseks, ilma milleta ei saa toit seedida. Kui väheneb joodava vee kogus, väheneb kohe ka kõigi nende vedelike teke kehas.
Neerud eritavad ööpäeva vältel poolteist liitrit uriini. See väljub organismist, viies minema riknenud ja mürgised keemilised ained, mis organismist neerudesse jõuavad. Peale selle eritab nahk sama aja vältel higina pool liitrit kuni liitri vett. Sellele lisandub veel väike hulk vett, mis eraldub organismist hingates, kopsude kaudu. Veidi vedelikku eritub organismist pisaratena ja teiste eritistena. Kui palju on siis vaja vett kõigi nende kulude kompenseerimiseks? Parimad autoriteedid jõudsid järeldusele, et inimene peab selleks, et neid vedelikukadusid kompenseerida, tarbima päevas kaks kuni kolm liitrit vett. Kui organism seda veekogust juurde ei saa, siis hakkab ta kasutama neid vedelikke, mis sinna varem on kogunenud ja inimene hakkab "ära kuivama". Siis aga muutuvad ka paljud tema enda keha füüsilised funktsioonid talle sobimatuteks ja kahjulikeks, kuna kehamehhanism on jäänud ilma võimalusest puhastuda.
Kaks liitrit, see on 12 klaasi päevas! Sellega tuleb arvestada ka neil inimestel, kes joovad vaid kaks-kolm klaasi vedelikku päevas ja arvavad, et rohkem juua on kahjulik. Pole siis ime, et nad kannatavad igasuguste füüsiliste hädade käes. Neil tekivad seedehäired, nad kannatavad verevaesuse, närvihaiguste ja muude terviseprobleemide tõttu. Inimkehas on palju mitmesuguseid kahjulikke, mürgiseid aineid, mida loodus ei suuda naha ja neerude kaudu eemaldada, kui organismis pole küllalt vett. Ei maksa imestada, kui niisuguse inimese jämesool täitub kahjulike jääkainetega, mis organismi mürgitavad ja mida loodusel pole võimalik normaalsel teel eemaldada, sest pole vajalikku hulka vett. Inimesel jääb sel juhul ka sülge ja seedemahlu vähemaks, sest loodus ei saa neid toota, kui tal pole selleks vajalikku hulka vedelikku. Tekib verevaesus - kust saab loodus verd võtta, kui pole vedelikku, millest verd valmistada? Siis pole ime ka see, kui inimese psüühika selle all kannatab.
Loodus teeb kõik, mida suudab, isegi siis, kui inimene tegutseb mõtlematult, toimides loodusseaduste vastu. Et mitte lõplikult kehamehhanismi seisma jätta, püüab ta leida vett organismi seest, aga see varu on liiga väike ja loodus on sunnitud tegema sedasama, mida inimenegi, kui vett on mingi töö tegemiseks vähe. Ta püüab sundida väikest mahtu vedelikku ära tegema suuremahulist tööd. Muidugi tuleb siis leppida sellega, et kõike tehakse vaid poolikult.
Joogi ei karda iga päev vajalikku hulka vett ära juua. Ta ei hakka muretsema, et vedeldab oma verd, nagu seda kardavad kuivad inimesed. Loodus viskab liigse vee kehast ise varsti välja. Joogi ei tarvita jääkülmi jooke; see on tsivilisatsiooni poolt loodud loodusvaenulik harjumus. Tema poolt joodava vedeliku eelistatud temperatuur on umbes 12 kraadi. Ta joob siis, kui tal on janu. Seda tehakse tihti, aga ei jooda kunagi korraga suurt kogust vett. Joogi ei vala vett endasse, nagu seda teevad lääne kultuurist pärit inimesed, kuna loeb sellist teguviisi ebaloomulikuks ja tervisele kahjulikuks. Juuakse väikeste koguste kaupa, aga sageli ja terve päeva vältel. Tööd tehes asetab ta veenõu enda kõrvale ja aeg-ajalt võtab sealt lonksu või paar.
Inimesel, kes on palju aastaid eiranud looduse poolt talle antud instinkte ja peaaegu unustanud oma loomuliku harjumuse juua, tuleb veidi praktiseerida, et seda harjumust taastada. Soovitav on hoida enda lähedal klaasi veega ja aeg-ajalt rüübata sealt lonks või paar. Seejuures tuleb ka meeles pidada, miks seda tehakse.
Inimesel tuleb endale öelda: "Annan oma kehale vedelikku, sest see on tema funktsioneerimiseks vajalik. Jook aitab mul olla terve, annab jõudu ja teeb mu tugevaks".
Enne magamaheitmist joob joogi kruusi vett. Seda vett on organismil vaja, et öösel kõik elundid saastast ja laguainetest puhastada. Kahjulikud ained eemaldatakse hommikul kehast koos uriiniga. Otsekohe pärast tõusmist joob ta teise kruusitäie vett. Joogi teab, et enne sööki joodud vesi puhastab kurku ja magu, pestes kõlbmatud ained ja jäätmed, mis öösel on sinna kogunenud, välja. Juua tuleb umbes tund aega enne söömist ja seejärel võib teha kergemaid füüsilisi harjutusi. See valmistab seedeelundeid tööks ette ja äratab loomuliku näljatunde. Joogi ei karda juua ka söögi vahepeal, aga ta ei vala kunagi toidu peale vett. Kui toidu peale on vett valatud, ei lase see süljel toiduga seguneda ja hambad ei saa toitu korralikult peenestada. Toidu niisutamine on joogaõpetuse nõuetele vastutöötamine. Söögi ajal tuleb juua ainult selleks, et pehmendada veidi makku jõudvat toitu, aga seda tuleb teha mõõdukalt, et mitte nõrgendada seedemahlade toimet.
Lisaks neile vee omadustele, millest eespool on räägitud, tuleb veel meeles pidada, et vees on üsna suur hulk prana. Sageli tunneb inimene vajadust võtta lonks vett. See on tunnuseks, et loodus nõuab pranavaru uuendamist. Kuna prana on kõige kiiremini ja kergemini võimalik saada veest, siis inimene tahabki juua. Peaaegu igaüks võib meenutada, kuidas klaas külma vett mõjus talle taastavalt ja värskendavalt. See andis jõudu ja energiat ning aitas katkestatud tööd jätkata. Ärge unustage vett, kui tunnete end väsinuna! Koos joogide hingamismeetoditega annab lonks vett inimesele uut energiat kiiremini, kui ükski teine vahend.
Hoidke vett neelates seda mõni aeg suus. Keele ja suu närvid neelavad suus olevast veest esimestena kõige kiiremini prana. Niisugune vee joomise moodus on eriti kasulik siis, kui inimene tunneb end olevat väsinud.

Organismi veevarustussüsteem [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 29-34]