ÜLESTÕUSMISPÜHAD

Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kõige olulisemad kirikuaastas, siiski on see osa tervikust, mille see püha väiksematega moodustab. Need on ühtlasi ka kõige kurvemad kui ka rõõmsaimad pühad. Jeesuse sünd, ristisurm ja ülestõusmine kuuluvad kokku. Ülestõusmiseta oleks tema surm olnud sarnane mistahes õilsa surmaga oma ideede eest. Kuid tänu ülestõusmisele on see lunastav surm ja isegi kaduva muutumine kadumatuks.

Ülestõusmispühadele eelneb paastuaeg, mis algab vastlapäevast kestab ülestõusmispühapäevani. Pühapäeva enne ülestõusmispühi nimetatakse palmipuude pühaks, selle päeva kiriklik nimetus mainib palmioksi, mis tähistasid Jeesus Kristuse teekonda Jeruusalemma.

Rahvakalendris nimetatakse seda ka urbe- ehk urvapäevaks, sest sel päeval toodi urbadega pajuoksi tuppa. Palmipuude-püha saab olla ajavahemikus 15. märtsist 18. aprillini. Lõuna-Eestis oli urbepäeva toit jämedatest kruupidest mm. urvapuder, selle kohta öeldi et see on paksupudrupäev.

Peale palmipuude püha algab suur nädal ehk vaikne nädal. See on viimane paastunädal enne lihavõtteid. Paastumine tänapäeval ei tähenda tingimata, et söögist loobutakse. inimene ei pruugi isegi lihatoitudest loobuda. Olulisem on enda tegude ja suhete üle järele- mõtlemine, kristlikust seisukohast siis meeleparandus.

Lõuna-Eesti rahvapärimuse järgi kehtis vaiksel nädalal mürarikaste tööde ja kolistamise keeld. Suur neljapäev on eesti rahvakalendris kõige rikkama kombestikuga. Loodeti, et suure neljapäeva toimingutel on eriline mõju. Näiteks kaapisid aednikud õunapuid, sest siis pidi saama õunaaed puhas kõigist kahjulikest putukatest, kes õied muidu ära rikuvad.

Suur reede - Kristuse ristisurma päev - jääb leinalise meeleoluga kombestiku osas varju. Suur Reede on kristlastele kõige sügavam leinapäev, sel päeval viidi kohtuotsus täide - Jeesus löödi risti ning ta suri (Mk 15; Mt Lähetuskulud Lk 22-23; Jh 18-19). Suure Reede liturgiline värv on must. Kirikukellad ei helis, tööd sel päeval ei tehta, kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke talitusi. Algristikoguduses peeti igal reedel Jeesuse surma mälestuspäeva.

Vaikne laupäev on vaikne ootuse päev. Ka sel päeval ei tohtinud tööd teha ega ka reisida, sest see oli hingamispäev. Öeldakse, et Vaiksel laupäeval ei kasva isegi rohi. Rahvakalendri järgi tehti sel päeval suurem osa pühade ettevalmistustest.

Vaiksele laupäevale järgneb kristlaste suurim rõõmupüha aastas - 1. ja 2. ülestõusmispüha. Selle päeva sõnum on : Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Sõnades "Haud on tühi!" peitub kogu kristliku usu tuum. Kristus on surmast üles tõusnud. Kristlased usuvad, et see üks surm, Jumala poja surm ja ka surmast üles tõusmine on lunastanud kogu inimkonna. See tõi ka lootuse, et ka meie võime igavesti elada. Usk sellesse võib tunduda lausa lihtsameelne, sest praktiliselt pole võimalik ära seletada, kuidas üks tavaline surelik peaks olema võimeline elama igavesti. Usk ja usaldus Jumalasse on sel puhul peamine.

Ülestõusmispühade hommikul koksiti eelnevatel päevadel värvitud kanamune - seda nii, et mõeldi enne üks salajane mõte ja kelle oma terveks jäi, selle mõte pidi täide minema. Ülestõusmispühadega sai paastuaeg läbi ja võis jälle liha võtta. Igas peres polnudki sel ajal liha võtta, nii et kohupiimatoidud võisid pühadetoiduna isegi olulisemad olla. (Mall Hiiemäe "rahvakalendri tähtpäevi")

Ülestõusmispühad langevad kevadisse aega, kui loodus on tärkamas, mis on justnagu võrdpildiks kristlikule sõnumile uuestisünnist. Talvel justkui varjusurmas olnud loodus ärkab taas elule seepärast on neid pühi rahvasuu nimetanud ka kevadpühadeks. Kevade ootus on eestlastele alati olnud tähtis, sest see on lootus suvele, soojale ilmale ja üldse paremale elule. Pisut on selles ootuses sarnast kristlusega - kristlaste lootus on ülestõusnud Kristuses.

Miks lihavõtete ajal mune värvitakse?

‏

Munal on olnud muistsetel aegadel väga suur tähendus, mistõttu ta lihavõtete sümboliks valitigi. Munast tekkis maailm, eeskätt tähed, kuu ja päike, samuti maa/kivid ja elavad olendid — väidab loomismüüt.
Maailmalinnu munetud munadest, mille see pärast pesaotsinguid rajas kuldsesse põõsasse ja hiljem hautud munad laiali pildus, tekkis nähtav maailm ja selle objektid.
Paljude rahvaste jumalad on sündinud munast. Eestlastel haudus salapäraselt karjateelt leitud munast välja ilmatütar, kes läks hiljem tähele või kuule mehele ja hakkas maailmaservalt üle ilma helkima. Muna leidjaks oli Salme, kelle nimi tähendab päikese tütart (läti Saule).

Tunti veel müütilist taevakana, kes muneb kuldmune, mis veerevad päikesena üle taevavõlvi.
Muinasjuttudes on müütilise vastase hing tihti hoiul linnu või muna sees. Kukemunast või kanamunast hauti varavedajat kratti. Teada on veel maagiline musta kuke muna.
Rituaalide ja pühade, samuti tööde alustamise juurde kuulus munade kinkimine: esimesel künnipäeval kündjale, lõikuspäeval lõikajale, esimesel karjapäeval karjusele; mälestuspäeval asetati kalmistul haudadele mune (õigeusklikel, eeskätt setudel säilinud tava), kiigeseppadele kingiti lihavõtte ajal, urbijale urbepäeval. Munad (eeskätt tühjakspuhutud munakoored) kaunistasid jõulukrooni ja jõulupuud, samuti pulmakrooni, neid asetati 20. sajandil aknakaunistusena topeltakende vahele vatile, kõrvuti õlelillede ja kuivatatud lillede, ilukõrvitsate ja muuga. Ka värvilisi lihavõttemune hoiti nähtaval, neist kaunimaid säilitati pikemalt eraldi vaagnal.
Lihavõttemunad olid sotsiaalse suhtlemise vorm, kuulusid kinkide ja vastukinkide hulka. Mune kingitakse sõpradele, õpetajale, kuid ka ämmaemandale, samuti ristivanematele, kellelt varem oli õigus mune saada.
Üle-eestiliselt on mune värvitud lihavõtteks, Põhja- ja Kesk-Eestis aga ka suviste- ehk nelipühadeks.
Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta