"Kui sa õigesti mõtled, õigesti hingad ja õigesti sööd, siis on su elu ilus!"‏

VAATA ISEENDASSE: Gunnar Aarma oli usaldusväärne mees, kes suutis oma sisemise rahu toel panna kuulaja uskuma: see, mida ma räägin, on tõsi.  (Arno Saar)

Villu Siniroht ja tema abikaasa ei saanud oma uues maakodus magada. Uinudes nägid nad koledaid kukkumisi kuhugi maa sügavusse. Need raputasid ärkvele ja pärast ei saanud pikka aega sõba silmale. "Nagu keegi ajaks majast välja kohe," meenutab Villu Siniroht aega, kui elamises tundus elavat midagi poltergeistitaolist. Und ei tulnud, abikaasat kiusasid peavaluhood.
Viimases hädas paluti asja uurima teadmamees Gunnar Aarma.
Nii kui Aarma õuele astus, teatas ta: "Stopp! Siin on mingi jama." Pisut oma sõrmuspendliga ringi käinud, paelus tema tähelepanu üks kivijurakas. "Selle kiviga on nüüd natukene nihu!" pakkus Aarma.
Üsna hiljuti oli see kivi veel suuresti maa all, aga äsja enda hoolde saadud majapidamist korrastades laskis Villu Siniroht kälimehel kivi jossiga – no vana lint-traktoriga – teise kohta lükata.
Võimsa väega kivi
"Küll ta nägi vaeva," meenutab Siniroht. "See kivi ei tulnud sugugi kergelt välja. Aga loll jonn ja tahtmine oli!"
Kivi maa peal, algasid majas hädad. "No lihtsalt ei saanud magada," ohkab Siniroht.
Gunnar Aarma käskis siis kivi oma kohale tagasi toimetada. "Siin olnud ammu mingi ohverdamis- või matmispaik, niisugune väga tundlik koht," jutustab Siniroht, meenutades, et kivi tagasipanekuga nähtud kah vaeva. "Ühel päeval ta ei tahtnud tulla, küll läks tross katki ja nii ja naa. See oli väga suur kivi ikka. Aga siis, teisel päeval, tõstis kraana ta ühe ropsuga oma koha peale tagasi. Nagu ise oleks läinud!"
Juba sama õhtul sai pere paremini magada. "Kolme päeva pärast oli täielik rahu majas," mäletab Siniroht, kes arvestab maja ümber toimetades kiviga siiamaani. "Sel kivil on oma kaks mõttelist teed ja sinna tee peale ei tohi midagi ette jätta, siis ta annab kohe tunda. Ükskord jäi talvel auto kivi ette lumme kinni ja kohe oli tüli majas!"
Pihlakas aitab
Kunsti- ja kultuuripedagoog Krista Urvet mäletab aegu, kui Gunnar Aarma astroloogilised ja esoteerilised kirjutised liikusid masinakirjas trükitult käest kätte.
"Kui me Rapla tüdrukutega, kes olid astroloogiahuvilised, tema juurde läksime ja seal viis tundi ära istusime, siis ära minnes tundus, nagu me oleks seal kõigest tund aega olnud. Teda kuulates ja küsimusi esitades läks aeg nii kiiresti. Tema energiaväli muutis aja nagu ajatuks," meenutab Urvet.
Just Gunnar Aarma jutud puude energiast veensid Krista Urvetit endaga igal pool pihlakaoksa kaasas kandma. Sest pihlakas oli puu, mida Aarma sageli inimesi aidates kasutas.
Veel mäletab Urvet, kuidas Gunnar Aarma joogaga tegeles. "Kõigile ei ole antud võimet lasta oma vaimul niimoodi kehast välja rännata," pakub Urvet.
Näljamatk sobib hästi
Kirjanik Andres Ehin, kes on samuti joogaga vana tuttav, tunnistab, et Gunnar Aarma seltsis ta väga saladuslikke asju kaasa ei teinud. Aga mõnel Gunnar Aarma korraldatud näljamatkal osales Ehin küll.

Nälja- või paastumatkad nägid välja nii, et inimesed tulid kokku ja võtsid ette mõnekümnekilomeetrise matka.
"Matkal ei söödud, vaid joodi rohkesti," meenutab Ehin. "Ja sellele näljamatkale minnes tuli juba paar päeva varem raskematest kaloririkkamatest toitudest loobuda – üleminek nälgimisele pidi olema järkjärguline, nagu ka sellest väljatulek pidi olema sujuv. Ei tohtinud olla mingisugust enesevägistamist. Minule see mõjus täitsa hästi, niisama nagu ka mingid monodieedid on väga hästi mõjunud. Ükskord Ruhnu saarel ei söönud ma kaks või kolm nädalat muud kui mustikaid ja vaarikaid, ja pärast seda oli väga tore olla."
Gunnar Aarmale tagasi mõeldes räägib Ehin veel sellest, kuidas Aarma ehitas oma majja püramiidi, mille all lamades haigused taganesid ja inimene saavutas parema vaimse seisundi. Ning pakub, et ilmselt oli Aarmal mingisugune side ka vabamüürlastega, sest tema isa olevat olnud 1930. aastatel vabamüürlaste suurmeister, vahetades selles rollis välja Mait Metsanurga.
"Ta oli tark, huvitavalt mõtlev inimene, kes oli täis uudishimu kõige vastu, mis maailmas on – nii nähtavat kui ka nähtamatut," ütleb Ehin.


Rainer Kerge
6. august 2011