Kas elu ühe ja ainsaga on meie loomuses?

Elada koos kaua ja õnnelikult ning surra ühel ja samal päeval — sellest unistavad paljud naised. Ometi see nii alati ei lähe. Mis tunne on siis olla see, kes vaid kord elus armastab?
On üks anekdoot, kus lapselaps küsib vanaema käest, kui mitu korda on too elu jooksul armastanud. Ning vanaema vastab talle uhkelt: „Mul on olnud elus vaid üks armastus — meremehed!“
Nali naljaks, kuid ka tegelikult on naisi, kellel on olnud elus vaid üksainus tõeline kiindumus. Tõsi küll, absoluutselt ühte inimest armastavaid on vaid üksikud. Samas leidub küllalt palju naisi, kellel on olnud kiindumusi nooruses, kuid armastus — kauakestev ja sügav — vaid üksainus. Nad valivad paljude variantide seast välja selle ainsa ning jäävad talle truuks. Vaid füsioloogia seab sellistele ainuarmastajatele lõkse, väites, et on peaaegu võimatu jääda truuks ühele ja ainsale partnerile.
Lõksud
Meeste polügaamsed kalduvused pole mingi müüt. Populaarne teooria väidab, et donžuanlus pole kapriis, vaid omadus, mis on vajalik liigi säilitamiseks ja genofondi parandamiseks. Looduses kuulub õigus emaste omamisele vaid kõige tugevamatele ja agressiivsematele isastele. Neile, kes suudavad võidelda oma konkurentidega. See tähendab, et „keha juurde“ pääsevad vaid parimad parimatest. Seda selleks, et emased sünnitaksid terveid ja tugevaid järglasi. Tuleb välja, et donžuanid polegi vastikud liiderdajad, vaid metsa sanitarid. Nemad hoolitsevad meil genofondi eest!
Emased aga, nagu väidavad sama teooria autorid, eelistavad säilitada truudust ühele isasele. Kuid mitte seetõttu, et too on nii heatahtlik, vaid samuti lähtudes genofondi säilitamise põhimõttest. Kui nad juba said endale need suurepärased isendid — tugevad, julged, aktiivsed -, milleks siis veel kedagi teist otsida?
Tõsi küll, kui selgub, et kõrvale sattunud isasloomad polnudki päris sellised, nagu arvati, siis võivad emasloomad käituda ka kergemeelsemalt.
Seksuoloogid suhtuvad skeptiliselt eluaegse truuduse ideesse kui sellisesse. Nende meelest on nii naistel kui ka meestel ohtlikud perioodid, mil neil „katus pealt sõidab“ ning nad on valmis ette võtma igasuguseid riske. Härrade kriitiline aeg jääb vahemikku 42-49 aastat. Sellel ajal leiavad ka kõige tugevama moraaliga mehed, et noorus hakkab mööduma ning asuvad otsima endale armukesi, et eelkõige iseendale tõestada — ma olen veel kõva mees!
Kaunima poole esindajad kaotavad sagedamini pea ovulatsiooni ajal: nendel päevadel on suguiha nii tugev, et mõnedki naised unustavad karmid tabud ning teevad rõõmuga oma mehele sarvi. Nädal hiljem on nad aga hämmastunud — kuidas see ometi juhtuda sai? Samas võib seda ette tulla ka mitte ainult menstruatsioonitsükli keskel.
Rutgeri Ülikooli professor Helen Fisher väidab, et naissugu on geneetiliselt programmeeritud partnerite vahetusele iga nelja aasta tagant. Professor tegi kindlaks, et armunud naise ajus kustuvad keemilised reaktsioonid juba kolmandaks kooselu aastaks. Ja naine hakkab mõtlema, kas ta mitte ei peaks endale uut meest otsima. Ning kui abielunaine ei lahuta, siis seda vaid mõistuse ning eetiliste ja sotsiaalsete normide tõttu.
Mitte ainult seksist
Tuleb välja, et füsioloogilisel tasandil pole meestel ja naistel suundumust olla vaid ühe inimese armastajad. Bioloogide ja seksuoloogidega ühinevad ka psühholoogid. Nendegi arvates on inimene võimeline armuma mitmeid kordi elus ja see on täiesti normaalne. Kui uskuda spetsialiste, on meil kõigil vajadus armastuse järele ning romaanide hulk on otseselt seotud sellega, kas see vajadus on ka rahuldatud. Ja seda loomulikult mitte ainult kehaliselt, vaid ka hingeliselt. Mõni õnnelik leiab kohe oma õige teise poole. Mõni aga otsib kogu elu. Ja kui siis lõpuks leiab, muutub ise — oma vabast tahtest — ühe inimese armastajaks.
Seega ainuarmastajaks ei sünnita, selleks saadakse. Ja seejuures täiesti teadlikult! Me ju erinemegi loomadest sellega, et meil on mõistus, mis on võimeline kontrollima meie emotsionaalseid puhanguid.
Ja olgugi et ainuarmastajate tunded meenutavad aja möödudes vaid vaikset lõket, mitte kuuma leeki, võib see lõke selle eest põleda pikki aastaid. Selliseid suhteid võib nimetada erootiliste elementidega „sõprus-armastuseks“.
Ainuarmastajad võivad olla nii mehed kui naised. Ometi jäävad daamid sagedamini truuks oma kallimatele. Mitte just kaua aega tagasi viidi Inglismaal läbi anonüümsed küsitlused. Nende järgi on umbes 60% inglannasid oma meestele truud ning isegi ei mõtle neid petta. Ja seda vaatamata ovulatsioonile, geneetilisele programmeeritusele iga mõne aasta tagant partnerit vahetada ning teistelegi füsioloogilistele lõksudele. Ustavaid mehi oli aga statistika järgi kaks korda vähem. Ometi on nad olemas!
Millistest inimestest siis tavaliselt saavad ainuarmastajad?
• Nendest, kellel on keskmine või nõrk suguline konstitutsioon. See ei tähenda muidugi, et nad seksist ei hooliks. Lihtsalt eluväärtuste skaalal ei ole seks nende jaoks kaugeltki mitte esimesel kohal. Selline inimene teeb meelsamini remonti ja paneb kartuleid maha, kui andub intiimsetele rõõmudele.
• Inimestest, keda on harjutud pidama tasakaalukateks — tugevatest, korralikest ning vaadetelt konservatiivsetest. Ja seda mitte üksnes seksi suhtes, vaid kogu maailma asjade suhtes. Nemad ei hakka seksima esimese vastutulijaga paljalt uudishimust, et tunnetada midagi uut. Seda ei luba nende printsiibid. Ja ega see neid ka eriti ei huvita…
• Nendest, kes on võimelised pikaajalisteks suheteks. Ja mitte ainult armusuheteks, vaid ka sõprussuheteks. Nii et kui sinu kallim sõbrustab endiselt oma koolikaaslastega, on see hea märk.
Lemmikteema?
Kas aga ikka on nii hea vaid ühele inimesele pühenduda? Loomulikult on suur õnn, kui kohtuvad kaks ainuarmastajat. Ometi ei juhtu seda just eriti sageli. Lisaks on see suur töö — armastada kogu elu vaid ühte inimest ja jääda temale kalliks. Salakaval olme kaotab ju õige varsti suhetest romantismi. Romantismi, mis teeb kohtumised erutavateks ja nõiduslikeks. Ning sellest katsumusest tulevad auga välja vaid vähesed. Eriti raske on see meeste jaoks. Nad võivad näiteks olla väga pettunud, kui avastavad, et kallim unustab perioodiliselt teha epilatsiooni, mille tõttu tema kenadele jalgadele kasvavad torkivad karvad. Et kullake ei magagi iga päev siidist pesus, vaid flanellist öösärgis. Et ta ei kanna kodus kauneid kingi, vaid vanaema villaseid sokke…
Järeldus on ilmselge — tahad olla ihaldatud kuni hauani, jää alati naiseks — igas vanuses ja igas olukorras.
Kõige raskem on aga armastada pikki aastaid ühte inimest — ja seda ilma igasuguse lootuseta vastuarmastusele. Seda juhtub nii meeste kui ka naistega, kusjuures meeste seas juhtub seda isegi sagedamini. Ilmselt saavad naised luhtunud armastusest kiiremini üle. Mehed võivad aga kuni pensionieani meenutada oma „ainsat armastust“, keda nad kohtasid seitsmendas klassis või ülikooli esimesel kursusel. Nad kinnitavad, et see noorusarmastus oli kõige tugevam, kõik järgnevad suhted aga pole neile erilist rahuldust toonud.
Õnnetuteks ainuarmastajateks saavad tavaliselt kergesti haavatavad, melanhoolsed inimesed, kes anduvad masohhistliku rõõmuga mineviku nostalgiale. Paljudele nende seast meeldib selline kannataja roll — inimesed tunnevad kaasa ja ka naisega saab manipuleerida („Sina ei jõua iialgi minu tõelise armastuse tasemele…“).
Tegelikult ei tasu vastuseta jäänud armastust lõputult leinata. Tuleta meelde psühholoogide kinnitust: inimesed on võimelised armuma mitmeid kordi elu jooksul. Vastamata armastuse ihalusest võib saada sinu jaoks lausa haiglaslik lemmikteema. Nii nagu ka patoloogiline truudus, mida sagedamini harrastavad kaunima soo esindajad. Nad lahustuvad oma partneris, arvestavad vaid tema huvidega ning nende armastus muutub sõltuvuseks. See on aga juba haiglaslik nähtus, mille taga on peidus mitte moraalsed printsiibid ja tugevad tunded, vaid hirm üksinduse ees. Alandlik andumus on muidugi meeltmööda, kuid mitte enam. Pea meeles, et iga mees on oma hinges jahimees. Ning „saagi“ vastu, kes ise talle ette viskub, kaotab ta kiiresti huvi.
Allikas: Dobrõje Sovetõ