Maarahva oma usk.

http://www.maavald.ee/maausk.html



Maausk on Eesti põlisrahva – maarahva – ainus oma loonausk. Maausku pole keegi kunagi loonud, vaid see on tekkinud ja muutunud sellel maal koos maarahvaga lugematute põlvkondade jooksul.

Olles lahutamatu tervik meie maa, pärimuskultuuri ning maakeeltega, on ta midagi enamat kui religioon. Maausk on järjepidev maailmatunnetus, pärimus ning elulaad, mis sellisel kujul on olemas vaid siin, Maavallas.


Maa usud

Nagu maakeel ja maarahvas on eripalgelised, koosnedes seto, võro, saare, viru jpt. maakeeltest ning -rahvastest, nii on eripalgeline ka maausk. Igas paikkonnas võime kohata mõnevõrra erinevaid tavasid ja kombeid. Näiteks lõunapool nimetatakse loona vägesid emadeks ja isadeks, põhjapool aga haldjateks. Lõunas ja läänes tähistatakse kevade saabumist mõni nädal enne kui põhjas. Kuid nii nagu erinevad maarahvad moodustavad yhe rahva, nii moodustavad erinevad maausudki yhe usu.

Maausu eripalgelisuse juured peituvad Maavalla erinevates maastikes, ilmastikuoludes, keeltes ning kultuurikontaktides.


Pärimuskultuur

Olla maausuline tähendab märgata ja väärtustada pärimust. Maausulised ei loo uusi traditsioone ega laena neid teistelt rahvastelt. Kui siiski peaks selguma, et ilma laenamata ei saa, siis võetakse puudu olev pärimuskild hõimurahvalt. Maausk kuulub yhte perre teiste uurali rahvaste oma loonauskudega.

Maausuliste seas on neid, kelle peredes on läbi kõigi survesajandite põlvest põlve edasi antud teadlikku omausulist kuuluvust. Enamus jõuab siiski maausuni iseseisvalt, ajendatuna huvist esivanemate pärandi ja oma juurte vastu.

Maausuline pärimus elab kildudena eesti kultuuris. Meie kommetes, uskumustes, hoiakutes, aga eelkõige meie keeles on palju sellist, mis meie maausulistel esivanematelgi.

Just see osa pärimusest, mis on jõudnud tänapäeva, eriti see sõnastamatu ja kirjeldamatu, mis saadud kodust isikliku kogemuse kaudu, on kõige olulisem.

Teiseks on oluline see pärimus, mis on viimase 150 aasta jooksul kirja pandud ja talletatud erinevatesse muuseumikogudesse. Ja vast kõige viimaks pakub huvi kroonikates ja vanemas kirjanduses leiduv.

Kogu pärimus pole meile vastuvõetav. On kyllalt palju sellist, mis laenatud eri kultuuridest eri ajastutel ja mis on vastuolus tervikuga. Seetõttu sarnaneb maausulise pärimuse otsimine kullapesemisele – välja tuleb sõeluda väärtuslik ja oluline.


Hingestatud loond

Nagu räägivad maarahva ja meie hõimlaste vanad lood, oli alguses lind. Tema munadest syndis maa ja ilm – loond. Loond kasvas, nagu kasvab seemnest puu või rebust kotkas, kuni kõik sai hingelisi täis. Sest hing on tähtedel, kuul, päikesel, ilmal, veel, tulel, maal ja yldse kõigel, mis on.

Inimene on vaid yks paljude hingeliste seas. Meil koos kivide, taimede ja loomadega on yhine ema – Maaema. Maarahvas on tuhandeid aastaid järjest kasvanud Maaemast ja maarahva põrm on kasvatanud Maaema viljakat pinnakihti. Oleme tuhande niidiga seotud oma maa ja selle loonaga. Kõik, mida tehakse meie maale, tehakse maarahvale ja kõik, mida tehakse maarahvale, tehakse ka maale.


Ajastaeg, elu kooskõlas loonaga

Maarahva ajaarvamine jälgib tundlikult ajastaja ringi, õigemini loona – määratu suure jõu – muutumist selles. Meie pyhad ja tähtpäevad on murdepunktid loona igaveses liikumises.

Sellest, mida inimene pyhil päevil teeb või tegemata jätab, sõltub tema ja ta lähedaste hea käekäik. Jõulud, kihlakud, munapyha, suvisted, leedopäev, karusepäev, hingedeaeg jt. pyhad päevad on aeg, mil, pidades kalliks maarahva kombeid, ammutame loonast ja esivanematest jõudu.


Eluring ja esivanemad

Synd, varrud, pulmad ja matused on inimese eluringi murdekohad. Maarahva kombed ja taiad, mis neil puhkudel tehakse, aitavad elada mõnukalt – kooskõlas inimeste, surnute ja loona vägedega.

Maamehe elu ei lõpe surmaga, vaid jätkub teises ilmas, teisel pool Toonela jõge. Surnud omaksed ei lahku meist jäädavalt, vaid tulevad teatud pyhadel päevadel tagasi. Oma mõtetes oleme ikka nendega, kysime nõu ja jagame muret. Elavad ja surnud hoiavad sedasi kokku. Koos on meid palju.


Hiied

Hiis on maarahva pyhamu. See on kymnete ja kymnete põlvkondade pyha koht, kuhu minnakse tähtsamatel pyhadel ja olulisematel puhkudel. Seal kõneldakse loona vägedega, saadakse osa suurest rahust ja kogutakse jõudu.

Hiis on piiritletud maa-ala koos seal asuvate kivide, veekogude, taimede ja hiierajatistega. Enne hiide minekut puhastatakse oma keha ja meeled. Hiies ei mõelda kurje mõtteid, ei vannuta, ei tehta liiga puudele ja põõsastele ega teisele inimesele.


Maausk on mõnus

Maarahva ellusuhtumises on yks kesksemaid mõisteid mõnu. Oluline on elu ja kõige selles peituva sisu. Et elu kulgeks mõnukalt, tuleb olla mõnukates suhetes nii inimestega, esivanematega kui ka loona ehk selle vägedega. Mõnuka elu juurde kuulub tervislik toit, terve elukeskkond jpm. loomulikku. Muuhulgas võimalus käia laupäeva õhtul saunas.

Mõnukad suhted on elujaatavad ja jätkusuutlikud. Yhtegi suhet ei tohi ära kasutada ega kurnata. Osa suhetest peavadki jääma pinnapealseiks, et nad ei muutuks koormavaks ja tylikaks. Samas on suhteid, millesse võiks ja tuleks syyvida.

Oskus suhteid hinnata kujuneb aastatega koos kypsemisega. Mõnukad suhted ei ammenda end ning lubavad rahval paiksena, kooskõlas esivanemate, teiste rahvaste ja loonaga elada tuhandeid aastaid.

Rahvagi olemine peab olema mõnukas. Ka rahva olemine seisneb suhetes – suhetes rahvuskaaslastega, loonaga ning teiste rahvastega. Rahva või kultuuri tegelikkusetaju – oskus hinnata ja arendada suhteid – kypseb põlvkondadega. Seetõttu on vana kultuuri, vana rahva olemine mõnukam, tema suhted keskkonnaga kypsemad ja tasakaalukamad. Kypse rahva liige teab, kes ta on, kuhu ta kuulub ja mida ta peab tegema. Tema elu on seetõttu mõnukas.