Gestaltteraapia‏

Gestaltteraapia tekkis 1950. aastate algul Ameerikas psühhiaater Fritz Perls’i, gestaltpsühholoog Laura Perls’i  ja nende kaastöötajate koostöö tulemusel.
Termin gestalt pärineb saksa keelest ja tähendab terviklikkust, terviktaju, tervikkujundit. Gestaltmeetod praktilises psühholoogias vaatleb inimest kui tervikut ja tema eesmärgiks on iseseisva, oma võimeid tundva, tulemuslikult tegutseva ja vastutustundliku isiksuse areng.
Gestaltteraapiat rajades toetus Fritz Perls järgmistele allikatele:

• psühhoanalüüs (Freud, Reich)
• eksistentsialism (Kierkegaard, Sartre, Heidegger, Nietszche)
• ida filosoofiad (taoism, zen-budism)
• gestaltpsühholoogia (Wertheimer, Köhler, Koffka, Lewin)
• psühhodraama (Moreno)

Gestaltteraapia seisab peamiselt neljal sambal: tunnetel, ‘siin ja praegu’ elamisel, heal kontaktil, vastutusvõimel ja teadlikkusel.
Võrreldes teiste kaasaegsete psühhoteraapia meetoditega (nagu psühhoanalüütiline teraapia, pereteraapia, psühhodraama jt.) keskendub gestaltteraapia rohkem emotsionaalsele intelligentsusele ja kehast teadlikkusele, rõhutades inimese keha-hinge-vaimu või aistingute-tunnete-mõtete terviklikkust ja integratsiooni, mis on loovuse ja elujõu allikaks.
Ammu on avastatud et kaasaegse psühhoteraapia meetodid on liiga head et neid kasutada ainult haigete raviks. Seepärast kasutavad tänapäeval ka gestaltterapeutide teenuseid üha rohkem nn. terved, oma eluga toimetulevad inimesed – selleks et ennast sügavamalt tundma õppida, et ennast rohkem usaldada ja elust rõõmu tunda. Niisugust abi vajavad kõige rohkem juhtivate ja abistavate elukutsete esindajad (juhid, õpetajad, sotsiaaltöötajad, teenindajad jt) ja inimesed kes vajavad või kavandavad oma elus sügavamaid muudatusi. 

Allikas:internet