XVII sajandi lõpul viidi aasta algus üle 1. jaanuarile. Nüüd venisid eesti talvistepühad pikaks. Need algasid jõuludega 25. detsembril ja lõppesid nääripäevaga 1. jaanuaril. Vanad aastavahetust tähistavad kombed jäid ühiseks nii ühele kui teisele päevale.
Vanade uskumuste järgi pidi kõik, mis aastavahetusel tehti, tugevasti mõjutama elu algaval aastal. Seepärast püüti enamike näärikommetega kindlustada eelolevaks aastaks head viljasaaki ja karjaõnne.
Palju oli pühade ajal tegemist õlgedega, millega loodeti mõjutada tulevast viljasaaki. Nääriõhtul pühiti tuba puhtaks ja toodi näärid tuppa. Need olid õled, mis laotati põrandale, kus siis vanemad inimesed pikutasid, head juttu vestsid ja laulsid ning õllekannu ringi lasksid käia, kuna noorem rahvas mängis ja lõbutses. Laua kohale lakke riputati kaunistuseks õlgedest näärikroon. Peremees aga võttis tugevamaid õlekõrsi ja viskas vastu lage. Mida rohkem neid parte ja palkide vahele rippuma jäi, seda parem pidi tulema järgmisel aastal viljasaak.
Kehva aganaleiva asemel küpsetati pühadeks puhtast rukkijahust leiba - näärikakku. Näärikakud tehti väga mitmesuguse kujuga, millest kõige huvitavam oli seapõrsast meenutav nn. jõuluorikas. Näärikakk pidi seisma laual põleva küünla kõrval terve nääriöö, et leib majast otsa ei lõpeks. Küünla põletamine aga tähistas valguse võitu pimeduse üle. Pool näärikakku jagati tavaliselt uusaasta hommikul pererahva ja loomade vahel ära, teine pool hoiti kirstus alles kevadeni, mil see karja väljalaskmisel loomade vahel jaotati. Peale näärikakkude valmistati pühadeks ka tanguvorsti.
Noorrahva mängudest oli talvistepühade ajal kõikjal tavaline kingsepamäng. Kolm õlenuusti seoti otsadest kokku ja pandi põrandale püsti. See oligi “kingsepp”. Mängijateks olid kaks poissi. Üks oli kingsepa valvuriks, teine aga tuli kaksiratsi kepi seljas sõites, tegi kingsepa ümber kolm tiiru ja küsis siis valvurilt: “Kas kingsepp kodus?” - “Kodus, kodus.” - “Kas ta mulle kingi ka teeb?” - “Ei tee.” - “Siis pistan tal silma peast välja.” “Pista kui oskad!” Seejärel pöörasid poisid seljad vastamisi, valvur näoga kingsepa poole, kummardusid, võtsid kepi jalgade vahelt läbi, valvur asetas kepi otsa kingsepa lähedale ja ratsasõitja püüdis jalgade vahelt vaadates kingseppa kepiga ümber torgata, valvur aga keppi kõrvale juhtida. Mäng kestis ümberseisjate suureks rõõmuks seni, kuni õnnestus kingseppa tabada.
Mõistatamismänguna oli tuntud rebasemäng. Selleks tehti lauale pähklitest rebasekuju. Üks mängijaist ronis laua alla, kuna teine osutas sõrmega järgemööda üksikutele rebase kehaosadele. Kui laua all olija näidatud kehaosi õigesti nimetas, sai ta pähklid endale.
Palju nalja tegid uusaastal näärisokud, keda Saaremaal vahel veel tänapäevalgi võib kohata. Näärisokuks käisid tavaliselt külapoisid. Soku kereks oli look, mille ühte otsa kinnitati puust või papist tehtud sokupea ehtsate sarvedega, teise otsa aga saunaviht sabaks. Looga otsad ühendati omavahel nööriga, mis käis üle poisi õla, kuna look ise võeti jalgade vahele, harud ülespoole. Üle visati veel pahupidi kasukas ja sokk võis teele minna. Tihti liikusid sokud karjana, karjasedki kaasas. Suure müdina, mökitamise ja naljaga tuldi uusaasta hommikul tuppa ja hüüti: “Head uut aastat!” seejärel hakkasid sokud omavahel pusklema ja katsusid poksida pere nooremaidki, eriti tütarlapsi. Uudishimulikele, kes soku naha alla püüdsid piiluda, oli oma karistus - sokk pistis saba veepange ja pritsis ligitikkujale vett. Pererahvas kostitas külalisi koduõlle, pähklite ja muu paremaga. Sel moel käisid sokud nääripäeval terve küla pere - perelt läbi.
Oli veel hulk mitmesuguseid kombeid, millega püüti kindlustada perele head õnne algaval aastal. Nii näiteks riputati nääriööks lambalauda seinale paar kirjusid kindaid, et lambad head villa kasvataksid, lehmalauda lävel aga maeti sõnnikusse kirves, et kuri sisse ei pääseks loomadele paha tegema. Uusaasta hommikul vara söödeti loomi tulevalgel paremini kui tavaliselt, et neil aasta läbi küllalt toitu oleks.
Mitmel moel püüti ka tulevase aasta sündmusi ette aimata. Toas nääriõhtul kokkupühitud prügi viidi välja seina äärde hunnikusse ja kaeti kummulikäänatud sõelaga. Südaööl istus peremees ihuüksi sõela peale ja kuulas, kas kostab mingeid hääli. Kui kuuldus kellahelinat või pillihäält, oli peres oodata pulmi, lapsenutt tähendas perekonna juurdekasvu, lauakolin kellegi surma, vilistamine muret ja nuttu, vikatiluiskamine head viljasaaki, ukse kääksumine majast lahkumist jne. Kui midagi kuulda polnud, siis ei olnud ka elus muudatusi oodata.
Tüdrukuid huvitas see, kes neist mehele saab. Selle selgitamiseks pani iga tüdruk põrandale hunnikusse peotäie teri ja siis toodi kukk sisse. Kelle hunnikust ta kõigepealt nokkima hakkas, sellel seisid pulmad ees. Vana tuntud ennustamisviis oli ka nääriöine õnnevalamine, mida veel tänapäevalgi tihti naljapärast tehakse.
Allikas:
Pioneer. Nr. 12 / 1957.
0 comments:
Post a Comment